Postmodernne Prometheus

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 20. osas hakkavad üksteise järel kaduma kooli ujumismeeskonna liikmed ja kahtluse alla langeb läheduses nähtud kole koll. Meeskond ise on viimasel ajal üllatavalt hästi esinenud ning esimesena kadus parim ujuja. Kas mängus võib olla doping?

Olen paar korda maininud, et ei näinud Buffyt päris algusest peale ning olles avastanud, kuivõrd hea sarjaga tegu, vaatasin sarja algusosad tagantjärele ära, kasutades selleks nii Eesti kui Soome telekanaleid. Seda tehes jäi mul aga kuidagimoodi üks teise hooaja osa vahele ja nägin seda esimest korda alles DVD-l. See oligi Kalamehed, teise hooaja 20. osa. Suur vedamine, et just niimoodi läks, sest kui see oleks olnud üks esimesi nähtud osi, siis võiks mu suhtumine Buffysse olla hoopis teistsugune. Nimelt osutab Kalamehed võistluses Buffy halvima osa tiitlile Pahadele munadele tõsist konkurentsi, ehkki olen lõppude lõpuks aru saanud, et tegemist on siiski kindla teise koha omaniku, aga mitte võitjaga. Kalameeste kasuks räägib lihtsalt toimuva totaalne ajuvabadus. See ei näe lihtsalt välja nagu Buffy osa. Ma saaks veel aru, kui nende kollidega madistaks näiteks Kevin Sorbo Herakles, kuid Buffy tase võiks olla kõrgem. Mark tundub samas peaaegu alati ainult positiivset nägevat ja seegi osa pole erand.

Ühtlasi on Kalamehed nn õudusfilmitrio viimane osa, võttes seekord snitti 1954. aasta klassikalisest 3D-õudusfilmist Musta laguuni koletis (Creature From The Black Lagoon). Erinevalt eelmistest pole ma seni pidanud vajalikuks nimetatud teost ise vaadata ega oska seetõttu öelda, kas tegu on pigem mahaahvimise või austusavaldusega, kuid vähemasti koletised näevad küll võrdlemisi sarnased välja ja originaal mainitakse taas nimepidi ära. Kalameeste kaasstsenarist on David Fury, kelle jaoks oli tegemist esimese kaastööga Buffy sarjale. Pole just paljulubav algus, kuid tema edasised püüdlused jätavad õnneks parema mulje.

Kindlasti räägib selle osa kahjuks ka asjaolu, et see on vahetult enne teise hooaja kaheosalist lõpplahendust, mis rõhutab veelgi tema suhtelist mannetust. Kui Kalamehed oleks näiteks teise hooaja esimeses pooles, langeks talle arvatavasti oluliselt vähem kriitikat. Sõnum Steroidid on pahad, mmmkai? esitatakse küll üsna paksude värvidega ja meil siin Eestis on seda võrdlemisi raske mõista, sest väikeses riigis pole konkurents vähemasti koolide tasemel nii suur, et selliste vahenditeni laskuma peaks. Erandeid võib muidugi olla. Samas on selleski osas mitmeid positiivseid momente. Ujukates Xander mind ennast kihevile ei aja, kuid sarja naisvaatajate jaoks oli tegemist kahtlemata murrangulise momendiga, sest seni on ta riided siivsalt seljas hoidnud. Samuti löövad selles osas just õrnema soo meeleheaks kaasa noored ja tundmatud Shane West ning Wentworth Miller, hilisem Põgenemise (Prison Break) staar. Lisaks saab jällegi silma paista direktor Snyder ja senisest suurem roll on antud Jonathanile, kuid Nõukogude Liidu mainimine ja Angeli meelevaldne kaasamine ossa, kus tal pole tegelikult midagi teha, nullivad positiivse suuresti ära. 5/10

Cordelia: Üks asi on käia kohtamas mingi mõttetu ebapopulaarse tüübiga, aga hoopis teine asi koletisega Helesinisest laguunist. Xander: Mustast laguunist. Helesinise laguuni koletis on Brooke Shields.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 19. osas hakkavad Sunnydale’i koolis Sadie Hawkinsi balli eel toimuma kummalised sündmused, mis viitavad kurjale vaimule. Loo põhjusi peab aga otsima mitmekümne aasta tagusest minevikust.

Kui eelmine osa võttis aluseks Elm Streeti luupainaja, siis täna on eeskujuks teine klassikaline õudusfilm Poltergeist, mis nimepidigi ära mainitakse (ja konkreetselt Tobe Hooperi film, mitte poltergeist kui nähtuse üldnimetus). Tõele au andes tuleb tunnistada, et nn õudusfilmikolmikust on Marti Noxoni (jälle!) kirjutatud Silmi ainult sinu jaoks ilmselgelt kõige parem ja lisaks ka kõige originaalsem. Tõsi, jääb selline mulje, et Elm Streeti luupainajast jäi paar stseeni üle, mistõttu tuli need siia osasse lisada, kuhu need sobivad umbes sama hästi kui sea selga sadul. Pean silmas eelkõige kapist välja sirutuvat kätt ja põrandasse vajuvat Willow’d, mis ei haaku hästi üleüldise tegevusliiniga, samuti ei põhjenda tegijad, miks taolised asjad toimuvad.

Avastasin Marki lehelt üllatusega, et paljude meelest on tegemist ühe parima Buffy osaga üldse. Ma ei tea, kas asi on minus, kuid sedapuhku jäi vaatamise käigus saadud emotsioon kuidagi nõrgaks. Mulle justkui meenub, et kunagi jättis näiteks Buffy ja Angeli vaheline lõpustseen sügavama mulje, aga praegu tundus pigem, et nad pingutavad näitlemisega kohati üle. Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi lood, kus tegelasteks on vaimud. Zombide vastu pole mul midagi, kuid nähtamatud tegelased tunduvad kuidagi mõttetud. Pealegi oli eelmisel hooajal suhteliselt sarnane lugu nähtamatu tüdrukuga, kes samuti koolimajas pahandust tekitas, mis võis samuti minu arvamust mõjutada. Ära ei tohi unustada ka tegijate fopaad Jenny arvutiga, mille Angel paar osa tagasi suure pauguga hävitas, et mitte öelda: põlema pani, kuid kust Willow sai kätte kõik asjad, välja arvatud õpetuse Angeli hinge taastamise kohta. Seda viimast ta sealt ei saanud ju leida, sest vastasel juhul kaotaks tervet hooaega läbiv liin oma mõtte.

Ving-ving-ving. Ütleks vahelduseks midagi positiivset kah. Mõned asjad on tegijatel siiski väga hästi välja kukkunud, näiteks Gilesi veendumus, et pahandusetekitaja ongi Jenny vaim, kes mäletatavasti koolimajas vägivaldselt suri. Lisaks õnnestub lõpus väga kavalalt ümber pöörata soorollid, nii et Buffy on hoopis tulistajast poisi (Christopher Gorham) ja Angel tapetud õpetaja (Meredith Salenger) asemel. Tõsi, Noxon on paralleelide tõmbamisel võib-olla isegi liiga kaval, kõik tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, kuid igaüks ei pruugi seda õnneks tähele panna.

Selles osas ilmub üle hulga aja jälle välja direktor Snyder, jätkates talle juba omaseks saanud pärlipuistamist. Lõpliku hinde määravad aga ära see, et Snyder ütleb esmakordselt konkreetselt välja, et teab, mis tegelikult toimub, ehkki vihjeid sellele nägime juba ammu, ja see, kuidas Spike annab osa lõpus mõista, et kõik pole päris nii, nagu paistab. 8/10

Snyder: Vandenõud pole mulle võõrad, ma olen JFK-d näinud. Olen tõeotsija. Need kaks segaduses noort ja puuduv tulirelv on ühe suure pusle tükid. Ja ma vaatan neid tükke hoolikalt ja kaalutletult senikaua, kuni on selge, kuidas see kõik on sinu süü.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 18. osas satub tõbine Buffy haiglasse, kus mitu last salapäraselt sureb. See tuletab Buffyle meelde, et midagi sarnast juhtus aastaid tagasi tema sugulase Celiaga.

Pärast mitut väga head osa järjest tabas Buffy tegijaid teise hooaja lõpus ilmselt pisuke mõõn ja finaali eel said ideed kapitaalselt otsa, mistõttu tuli tervelt kolme osa puhul inspiratsiooni ammutada klassikalistest õudusfilmidest. Surm võtab oma on neist esimene, võttes aluseks Elm Streeti luupainaja (A Nightmare On Elm Street). Surnukeha liigub iseenesest mööda koridori? Arsti rinnale tekivad saladuslikult nelja küünise jäljed? No kuulge…

Siiski tasub tegijatele pisut au anda, sest neil õnnestus välja mõelda piisavalt kõhedusttekitav koletis, kellel on veelgi kõhedusttekitavam nimi: Der Kindestod (saksa keeles lapsesurm). Kui ta esimest korda ekraanile ilmus, siis ma koguni võpatasin, ehkki teadsin, et ta tuleb. Räägin mõistagi viimatisest vaatamiskorrast, mitte esimesest. Ent paralleelid Freddy Kruegeriga on ikkagi ilmsed, kuigi kurikuulsat unenäotapjat nimepidi ei mainita. Vahe on vaid selles, et Freddy näitab end unenägudes, aga Der Kindestod ainult palavikus lastele. Järgmises kahes osas, erinevalt sellest, tuuakse eeskujud lausa nimepidi välja. Ei oskagi öelda, kumb nüüd parem variant on.

Üldiselt on tegu võrdlemisi mittemidagiütleva osaga. Peaaegu kogu tegevus toimub haiglas, mis võib tähendada, et sarjale eraldatud raha sai lihtsalt enne hooaja lõppu otsa. Kahjuks pole haiglakeskkond piisavalt huvitav, et põnevust terve osa vältel üleval hoida ja kogu kõrvalliin doktor Backeriga (Richard Herd) on lihtsalt ülearune. Angel ilmub paar korda välja ning pinge kohe tõuseb, kuid ainult temast ei piisa. Seksi ja linna tüdrukute geisõber Willie Garson osaleb samuti mõnes stseenis, aga temastki jääb väheks. Õõvastavat lõpplahendust, kus me Der Kindestodi päriselt aktsioonis näeme, peab ootama kaua, liigagi kaua. Marki lehe kommentaaridest võis lugeda, et nii mõnelegi jättis see sellegipoolest sügavad hingehaavad. 6/10

Giles: Cordelia, oled sa taktitundest üldse kuulnud? Cordelia: Taktitunne on tõe ütlemata jätmine. Jätan vahele.
Xander: Cordy, sa võiksid Gilesiga kaasa minna. Giles: Mispärast pean mina… Hea mõte, abiline kuluks mulle ära. Cordelia: Lähme siis, Taktitunne.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 17. osas ei suuda Angel mõelda muust kui Buffyst ja üks sarja tegelastest peab eluga hüvasti jätma.

Nii nagu Kingitus ja Süütus, jäi seegi osa minu teadliku Buffy vaatamise algusaegadesse ning suuresti just Kirest sai alguse mu teadmine, et Vampiiritapja Buffy on midagi enamat kui lihtsalt humoorikas meelelahutus. Teadmine, et see on üks parimaid sarju, mis (vähemalt selle hetkeni) ilmavalgust näinud. Paljude arvates on pöördepunkt just siin. Kõik, kes seda osa näinud, ilmselt aimavad, millest ma räägin, kuid neil, kel toimuvast aimu pole, on ilmselt targem edasi mitte lugeda, sest tegu on ühega vähestest tõeliselt murrangulistest sündmustest sarja ajaloos.

Kirg näitab ilmekalt, milline on Angel siis, kui tal puudub hing. Vihjeid sellele oleme kuulnud varemgi, kuid see on esimene kord, kus see meile näitlikult selgeks tehakse. Kõik algab vaikselt, ent järk-järgult muutuvad Angeli teod kohutavamaks, kuni saavutavad kulminatsiooni Jenny (Robia LaMorte) tapmise ja sellele järgneva lavastusega. Jenny surm on ootamatu just sellepärast, et ta näib nii mõttetu: see ei toimu mingi lahingu käigus, Angel surub Jenny lihtsalt nurka ja murrab ta kaela, nii et meil ei jää kahjuks üle muud üle veenduda, et ta tõepoolest ongi surnud ja kusagil pole mingit noateral pääsemist, nagu filmides nii sageli kombeks. Jenny ei ärka mõne aja möödudes haiglas koomast, Jenny ei ole lihtsalt meelemärkuseta… Jenny on meie seast lahkunud. Lõplikult. Tõsi, see ei ole viimane kord, mil me Robia LaMorte osatäitjate nimekirjast leiame, aga see, keda me siis näeme, pole enam Jenny Calendar.

Jenny surmast hullemgi on ent stseen, mille Angel Gilesile tema enda korteris lavastab. Šampanja, roosid, Puccini Boheem… Keegi tõi Marki kommentaarides välja, et kõlav pala on sureva naise ja temast oluliselt kauem elava mehe duett. Võrdlemisi värske ooperihuvilisena jäi see mulle endale muidugi märkamata, ehkki Boheemi ennast olen näinud. Ja kõige selle ilu keskel lamab ülakorruse voodil ülimalt surnud Jenny. Sellega võrreldes tunduvad Angeli eelmised teod, nagu Buffy joonistamine tema magamise ajal, tema ema ahistamine või Willow’ akvaariumikalade toppimine ümbrikusse, üsna taltsad. Sellepärast pole midagi imestada, et Giles enda elust hoolimata meeleheitlikult Angelit jahtima läheb. Spike’ile on taoline asjade käik üpris meelepärane, sest Angel jätkab Kireski talle närvidele käimist ja Drusillaga flirtimist. Paraku pole Giles ja Angel ilmselgelt võrdsed vastased ning Buffy peab sekkuma.

Kõige selle keskel jääb aga häirima üks küsimus: miks meie tegelased, teades, kui ohtlik on Angel, varem midagi ette ei võtnud? Miks Buffy Angelit juba varem ei tapnud, lastes tal selle asemel rahulikult Bronze’i kõrval inimesi süüa? Kui ta selleks vaimselt valmis polnud, miks nad siis vähemalt varem seda loitsu ei kasutanud, mis takistaks Angelil neile külla tulla? Miks passib Jenny hilisõhtul ihuüksi koolimajas, kui ta teab, et vampiiridel pole üldkasutatavatesse hoonetesse sisenemiseks kutset vaja? Ja nii edasi. Xanderil on suuresti õigus, kui ta ütleb, et varem oleks tulnud midagi teha. Mõistan, et sellisel juhul poleks midagi niivõrd šokeerivat saanud toimuda, kuid sellest hoolimata olen sunnitud hinnet ühe palli võrra alandama. 9/10

Mark ise, aga eriti üks noor tüdruk Inglismaalt, enigmaticagentscully, kes mõlemad seda osa esimest korda nägid, läksid toimuvast loomulikult kõvasti pöördesse, sest Jenny ise, samuti tema tärkav suhe Gilesiga, jättis neile mõlemale väga positiivse mulje. Aga nüüd on ta surnud ja seda ei muuda enam miski.

Angel: Elu on mõnikord valusam, kui suudame taluda. Kui suudaksime elada kireta, siis vahest leiaksime meelerahu, kuid me oleks vaid kestad… Mahajäetud majad kinnilöödud akende ja läppunud õhuga. Kireta oleksime tõepoolest surnud.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 16. osas jätab Cordelia Xanderi võrdlemisi ebasobival hetkel maha ja viimane teeb seepeale midagi rumalat, mille tulemusena kõik Sunnydale’i naised temasse armuvad.

Nõiutud, nördinud ning nõutud on esimene Buffy osa, mis asju enam-vähem üleni läbi huumoriprisma vaatleb. Kuna Sarah Michelle Gellar oli muude kohustustega hõivatud, pidid sarja tegijad kähku midagi välja mõtlema, muutsid Buffy rotiks ja asetasid tähelepanu keskpunkti Xanderi. Tulemus on võrdlemisi meelelahutuslik, kuid samas ka haige, nähes, kuidas isegi vanemad naiskodanikud nagu Buffy ema ja preili Calendar, aga eriti Drusilla, tema suhtes ükskõikseks ei jää. Stsenarist on muide jällegi Marti Noxon, kelle sulest tuli varsti pärast meeskonnaga liitumist käsikirju justkui Vändrast saelaudu. Ultrafeministlik kaader Marki lehel nägi Xanderi käitumises mõistagi ainult laiduväärset, ehkki teadasaamine, et Noxon polegi mees, sundis vähemalt paari neist tuure pisut maha võtma. Üllataval kombel mind taolised kommentaarid enam väga ei häirigi, olen juba suuresti õppinud neid vältima, aga kui nende autorid peaksid endale siiski kuidagi kavaleri leidma, siis nendest meestest on mul küll tõsiselt kahju, sest ilmselgelt saab neis peredes olla vaid naise arvamus ja vale arvamus. Õnneks tundub, et suurem osa rahvast, sh Mark ise, on pigem mõõdukama liini pooldajad.

Mida veel arvata? Armukolmnurk Drusilla-Angel-Spike kogub tuure ja nende omavaheline suhtlus on kahtlemata selle osa üks tipphetki. Tagasi on Jenny Calendar, kes püüab meeleheitlikult varem tehtud vigu heastada, kuid Buffy ja Giles suhtuvad tema püüdlustesse üsnagi külmalt. Lisaks Ozile, kes ühel hetkel tunneb millegipärast kanget tahtmist Xanderile virutada, näeme teisigi Sunnydale’i asukaid, kes mõnda aega vaateväljast eemal olnud: tagasi on Amy (Elizabeth Anne Allen), Harmony (Mercedes McNab) ja Devon (Jason Hall). Amy on kadunud ema eeskujul nõiakunstiga tegelema hakanud ning ükski asi, kus loitsimisel lausutakse kuujumalanna Hekate nime, ei saa ju olla läbinisti halb.

Nõiutud, nördinud ning nõutud pole aga üldse halb, vaid päris hea. Siiski, midagi siin häirib… Vahest on see osa lihtsalt liiga jabur, et seda tõsiselt võtta saaks, ehkki oma olemuselt on tegemist tõsise teemaga, samuti pole tervet hooaega läbiv liin just ülemäära lilleline. Selle ebakõla pärast polegi hinne täna kõrgem kui 8/10.

Xander: Nad pole meid veel leidnud. Siin üleval peaks ohutum olema. Angel: Teoreetiliselt tõesti.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 15. osas terroriseerib Sunnydale’i salapärane kiskja ja linna saabub libahundikütt Cain (Jack Conley), kuid ära ei tasu unustada, et Angelgi on nüüd paha peal väljas.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, kuidas libahunditemaatika mind alati suhteliselt külmaks on jätnud. Vampiiridel on vähemalt teatav motivatsioon, miks nad teevad selliseid asju, nagu teevad, kuid libahundid on lihtsalt mörisevad kollid, kelle ainus eesmärk on ohver ribadeks kiskuda. Jah, siin tuleb mängu moraalne dilemma, et libahunt on suurema osa ajast inimene, kuid vampiiridega võrreldes tunduvad nad siiski ühedimensioonilised tegelased. Osaliselt põhjustab seda ilmselt massimeedia ise, sest sageli ei püütagi neile mingit isikupära anda. Viimane ehe näide on eile vaadatud Teispoolsus: Ärkamine (Underworld: Awakening). Taas vampiirid ja mörisevad kollid. Faasid on selles mõttes meeldiv hälve, et eelkõige pühendutaksegi libahundi tapmise eetikale ja võrdlemisi nadi välimusega mörisevat kolli näidatakse minimaalselt. Halli ala süvendab veelgi tõsiasi, et libahundiks osutub kõigile teada-tuntud Oz (Seth Green), keda miski rööpast välja ei vii. Isegi mitte teadasaamine, et tema ongi libahunt.

Üks kõrvalliin puudutab Larryt (Larry Bagby III), kes Xanderi õhutusel otsustab poiste riietusruumis kapist välja tulla. See on Markile ilmselt südamelähedane teema, sest on ju temagi gei, kuid Faasides jääb Larry osaks siiski eelkõige koomilise vahepala roll, mis igaühele ei pruugi meeldida. Veel üks liin jälgib hinge kaotanud Angelit, kes vabastab Ozi pisut liiga mugavalt tapmiskahtlustest. David Boreanaze kiituseks tuleb öelda, et halva tegelase mängimine õnnestus tal vähemalt sel hetkel küll oluliselt paremini kui positiivne kangelane. Tegelikult oleks seda võinud juba eile mainida, kuid mis parata, ära ununes. Ja lõpuks on siin veel Cain, kes Buffyga kordamööda üksteisele kaikaid kodarasse loobivad. Minule Caini karakter meeldis ja teda oleks tahtnud sarjas rohkem näha, aga ega iga soov ei täitu.

Peategelastele lõppes käesolev osa suhteliselt õnnelikult: Oz jäi ellu, Oz ja Willow suudlesid esmakordselt ning Xander ja Cordelia käivad juba üsna avalikult. Mis see punasärk Theresa (Megahn Perry) ikka nii väga loeb. Peamine on ju see, et meie kangelased saaksid rõõmsa meelega uutele ohtudele vastu astuda. 9/10

Giles: Ärme hüppa järeldusteni. Buffy: Ma ei hüpanud. Astusin pisikese sammu ja seal need järeldused olid.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 14. osas jätkub eelmise osa süžeeliin ning pärast Buffy ja Angeli suhte jõudmist füüsilisele tasandile kaotab mustlaste needus oma mõju. Hingest ilma jäänud Angel liitub Spike’i, Drusilla ja Kohtunikuga ning jõudude vahekord on nüüd veelgi ebavõrdsem.

Mark reageeris toimunule tavapäraselt hüsteeriliselt, mina olin vähemasti väliselt rahulikum, pealegi aimasin juba eelmise osa lõpus, kuhu asi tüürib, mis aga ei muuda Süütust sellepärast vähem mõjusaks. Stsenarist ja lavastaja on taas Whedon ise, mis tähendab, et lisaks tõsisele teemaarendusele on tagasi ka killud, miski, mida Noxoni osadest tikutulega taga peab otsima. Nii et tegelikult tahaks ma sellele osale anda kõrgema hinde kui eelmisele, kuid kümme on kahjuks maksimum ja sellega peab leppima.

Osa on muidugi tervikuna võimas, kuid alustama peaks siiski ülimast. Süütuses on üks vingemaid omamise stseene, mis eales filmilindile talletatud: Buffy ja granaadiheitja. Guy Ritchie uus Sherlocki-film saab selle poolest Buffyle ehk pisut vastu (need, kes seda näinud, ilmselt teavad, mida ma silmas pean), kuid kahjuks kohtab midagi sellist haruharva. Sellepärast lisan siia vahele ka asjakohase video. Ainus klipp, mille Youtube’ist leidsin, paraku ei kõlvanud, sest: 1) see stseen on küllaltki pika video keskel; 2) tekst on hispaania keelde dubleeritud; 3) video on peegelpildis.

Siin on selle stseeni taustamuusika.

Mida pärast midagi sellist veel öelda saabki? Süütuse tegelik mõte on muidugi, et vaadake ette, kellega voodisse ronite ning Buffy ja Angeli vahelised stseenid siin osas on tõeliselt julmad. Whedon oli kuuldavasti isegi üllatunud, et ta midagi sellist üldse paberile panna suutis, aga eks meis igaühes peitu mõnikord pisike psühhopaat. Ega teistelgi palju paremini lähe: Willow saab teada Xanderi ja Cordelia suhtest, avalikuks tuleb Jenny saladus, mispeale Buffy ja Giles põlgavad ta ära, Spike peab Drusilla pärast Angeliga konkureerima hakkama, ehkki see ei paista veel väga silma jne. Ühesõnaga, ehkki Kohtunikust saadi jagu, on osa silmini musta masendust täis. Isegi huumor on pigem naer läbi pisarate.

Ainus, kes toimunust suhteliselt puutumatult pääseb, on Oz. Ehkki ta lükkab oma esimese suudluse Willow’ga edasi, eelistades oodata, kuni selle taga on tõelised tunded, paistab kõik viitavat sellele, et õnn saabub nende õuele. Huvitav, millised keerdkäigud saatusel nende tarvis varuks on? Whedoni maailmas ei saa ju keegi liiga pikalt õnnelik olla. Esimest kaigast kodaras ei tulegi kaua oodata… 10/10

Jällegi paar sõna pealkirjast. Eestikeelne süütus on sedapuhku võib-olla parem kui ingliskeelne variant, sest tähendab korraga nii süüta kui süütut olekut, millest viimasele viitab inglise keeles pigem sõna virginity, kuid innocence on samas ka lapselikkus või naiivsus, mille kohta väga head eestikeelset sõna ei tulegi pähe. Aga Süütus kõlab ju päris hästi.

Ah jaa, Buffyl on ju tegelikult kah täna (19. jaanuaril) sünnipäev.

Spike: Mida Suur Sinine teeb? Ta lihtsalt istub. Kohtunik: Ma valmistun. Spike: See valmistumine tundub kahtlaselt tavalise persetamise moodi.
Willow: Jumal, olete teie vast… ma olen vihane ja mul ei tule piisavalt kurja sõna pähe, aga just need te olete ja meie lähme tehasesse!
Drusilla: Ma panin kõigile tähtedele nimed. Spike: Sa ei saa tähti näha, see on lagi. Pealegi on päev.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 13. osas jõuab kätte Buffy sünnipäev ja tema sõbrad planeerivad üllatuspidu. Buffy pole aga ainus, Drusillagi planeerib põnevusega sünnipäeva ning ootab maailmalõppu, mille toob kaasa talle kingitav, tükkidest kokku pandav Kohtunik (Brian Thompson). Lisaks astub mängu Kuri Saatus.

Nagu sissejuhatuses sai öeldud, olid see ja järgmine minu teadliku Buffy-vaatamise esimesed osad, mistõttu tookord mu reaktsioon Marki omast väga ei erinenudki, sest ajaloolises plaanis liikus sari küllaltki julgelt sinna, kuhu inimjalg polnud varem astunud. Tänasel päeval tuleb taoliste süžeepööretega tahes-tahtmata arvestada, kuid 90-ndate lõpus rakendati ulmesarjades suuresti siiski reset-nuppu, nii et igas järgmises osas oli kõik alati jälle korras ja erilist tegelaste arengut ei toimunud.

Üllatav on see, et Kingituse stsenarist on, nii nagu eelmisel osalgi, Marti Noxon. Nende mäekõrgust kvaliteedivahet arvestades võib tunduda, et selle nime all kirjutab mitu inimest, kuid mina arvan, et pigem on tegemist Heinleini needusega, mis ei lubanudki tol teemal paremat lugu kirjutada. Sarnaselt Minu kutsumuse 1. osale on Kingitus pigem sissejuhatus ja põhiline tegevus toimub jätkuosas, kuid eelmainituga võrreldes suudetakse siin pinget paremini üleval hoida. Sellele aitab kindlasti kaasa vääriline külalisesinejate plejaad, näiteks lööb sarjas juba teistkordselt kaasa tulnukast pearahakütt Brian Thompson, kes näeb küll välja märkimisväärselt teistsugune kui pilootosas, nii et igaüks ei pruugigi teda ära tunda ega vampiir Luke’iga samastada. Väikese, kuid tähtsa rolli Jenny Calendari onuna teeb Vincent Schiavelli, kelle tegelaskuju pöörab pea peale kõik, mida seni Jennyst teadsime. Ja paraku jääb käesolev osa viimaseks prillidega vampiir Daltonile (Eric Saiet), kelle Kohtunik ära kõrvetab.

Selliste osade puhul on väga raske välja tuua, mis sulle konkreetselt meeldis, sest vähemasti minu meelest pole siin ühtki nõrka kohta ja terve osa on täiuslikkus ise. Konkreetselt tasuks vahest ära mainida Ozi Sunnydale’is toimuvast paremini teadlikuks saamine (Tegelikult seletab see nii mõndagi.), Jenny libedad katsed Angelist lahti saada, mis Kurja Saatuse tahtel ei õnnestu, ning Spike ja Drusilla, nagu tavaliselt. Spike’i ja Drusilla suhtes on nüüd pooled vahetunud ja Spike istub ratastoolis, mis talle mõistagi väga meelepärane pole.

Eraldi peaks veel rääkima osa lõpust ehk järjekordsest cliffhanger‘ist. Edaspidi oleks muide hea cliffhanger‘ile mõni hea eestikeelne vaste leida, aga hetkel ei tule küll midagi pähe, seega las see praegu jääda. Kui Minu kutsumuse 1. osa lõppu võis nimetada kõigi cliffhanger‘ite isaks, siis seda tuleks ilmselt kutsuda kõigi cliffhanger‘ite vanaisaks, ehkki ta on oma olemuselt pisut abstraktsem. Esmapilgul võib olla raske aru saada, mis täpselt toimub, näiteks Mark ei saanudki sellele pihta, kuigi vihjeid osa jooksul polnud just vähe. Seegi, et Buffy kaotab Angelile oma süütuse, on pigem hoomatav kui üheselt mõistetav, ent pole hullu, järgmise osa jooksul saab paljugi selgeks ja cliffhanger‘ite vanaisa pääseb paremini maksvusele, tekitades ühtlasi musta masendust. 10/10

Lõpetuseks veel paar sõna pealkirja tõlke kohta. Inglise keele oskajale pole üllatuseks, et surprise ei tähenda eesti keeles kingitust, kuid minu arvates ei anna see osa sisu sugugi kehvemini edasi, pealegi ei ole üllatuspidude korraldamine meil eriti moes.

Cordelia: Üllatus! Oz: See võtab asja kenasti kokku.

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 12. osas püütakse noortele õpetada, mida lapsevanem olemine tegelikult tähendab ja jagatakse õpilastele munad, et nende justkui oma lapse eest hoolitsetaks. Sunnydale’ile omaselt pole need munad aga nii kahjutud, kui pealtnäha paistab.

Mark toob oma arvustuses selle osa eeskujuna välja filmid Tulnukas (Alien) ja Kehanäppajate invasioon (Invasion Of The Body Snatchers), aga varem või hiljem jõuab iga arvestatava ulmesarja elutsüklis kätte aeg ammutada inspiratsiooni Robert A. Heinleini klassikalisest romaanist Nukkude isandad (The Puppet Masters). Naljaga pooleks võib öelda, et mida kaugemal see aeg on, seda parema sarjaga on tegu. Näiteks Buffyl kulus selleni jõudmiseks tervelt poolteist hooaega, kuid näiteks Babylon 5 ei pidanud vastu kauem kui neljanda osani ja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) on üldse tervenisti samale ideele üles ehitatud. Põhjus, miks selliseid osi hirmuga oodata, peitub selles, et nende teostus jätab enamasti tugevasti soovida. Tundub, et sageli läheb kogu aur mõttele end kesknärvisüsteemi külge kinnitavast parasiidist, kes peremeeskeha üle võtab, ja ülejäänu jääb täiesti tähelepanuta. Tähevärav SG-1 on üks väheseid sarju, kus seda teemat pisut paremini käsitletakse, aga eks seal ole jällegi omad probleemid. Mis Buffysse puutub, siis kahjuks ei kuulu ta sedapuhku erandite hulka.

Pahad munad on kirjutanud Marti Noxon ja see osa justkui õigustaks tema kriitikuid, kellest tegin juttu mõned postitused eespool. Osas on mitu liini, millest üks sisaldab vampiiridest vendi Lyle (Jeremy Ratchford) ja Tector Gorchi (James Parks), teine arutul hulgal musitamist ja pealiin, nagu öeldud, nukkude isandat, kelle nimi on seekord besoaar. Ükski neist liinidest ei ole piisavalt huvipakkuv, kusjuures eriti kunstlikult külgepoogitud tunduvad need vampiirid. Minu silmis on Pahad munad tõsine kandidaat Buffy halvima osa tiitlile ja viimastel vaatamistel ongi tundunud, et halvemat Buffyt polegi olemas, ehkki üks teine teise hooaja osa pakub tõsist konkurentsi. Tollest aga lähemalt siis, kui me selleni jõuame, mis peaks praeguse seisuga juhtuma järgmisel nädalal.

Tahaks sekka midagi positiivset ka öelda, aga raske on, isegi väga raske. Whedonile omaseid kilde on siin osas vähe, isegi päeva repliigi valimine oli tõeliselt problemaatiline. Jonathan (Danny Strong) vahest paistis pisut rohkem silma kui seni, olles midagi enamat kui inimene, kes lihtsalt õnnetusi ligi tõmbab. Lõpp, kus limane Buffy august välja ronib, on päris võimas. Pluss lahkamisstseen, mille käigus Buffy ja Xander häälitsustega oma arvamust väljendavad. Ja rohkem ei tulegi midagi meelde. Nii halb see osa küll ei ole, et sarja vaadates tekiks tahtmine ta vahele jätta, kuid heaks teda samuti kuidagimoodi nimetada ei saa. 4/10

Lyle Gorch: Olgu, nüüd on kõik. (Pole ju suurem asi repliik, mis?)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 11. osas avastab Buffy, et tema ema (Kristine Sutherland) on endale ootamatult leidnud peigmehe, kelle nimi on Ted (John Ritter). Ent kuna see on ju Sunnydale, siis kõik, mis hiilgab, pole veel kuld.

Ütlen kohe algatuseks, et Mark läks vahepealsete päevade jooksul kohutavalt härga täis, lubades lisaks Buffyle ära vaadata ka Angeli kõik osad. Hurraa, veel 110 juttu ootab kirjutamist. Kui ta mitu arvustust päevas kavatseb kirjutada, siis läheb elu küll päris keeruliseks. Huhh, pisut kergem hakkas, kui sain selle välja öelda, nii et lähme nüüd osa enda juurde.

Tedi kohta oli mul meeles peamiselt üks asi, seega, kuna mitmed Marki lehekülje lugejad pidasid seda koos järgmisega üheks nõrgemaks osaks, polnud minu ootused enne vaatamist just kõige kõrgemad. Tegelikult oleks mul pidanud rohkem usku olema, sest osa stsenaristid on jällegi David Greenwalt ja Joss Whedon, mis lubaks ju paremat oodata. Ja nii oligi, tegemist on suurepärase osaga, kus üleloomulikuga pole esmapilgul mitte mingit pistmist. Mis oli see, mida mäletasin, küsite? Mäletasin seda, et varalahkunud John Ritter teeb suurepärase rollisoorituse, seega on osa kõhedus suuresti tema teene. Kuuldavasti oli tema etteaste tegelikult niivõrd mõjus, et tal paluti end pisut tagasi tõmmata, mis on märkimisväärne saavutus, arvestades, mida me ekraanilt näeme.

Millest see osa siis räägib? Kõrvalosas lööb küll kaasa üks vampiir, kuid nagu juba öeldud, üleloomulikuga pole siin suurt pistmist. Mõttekoht on hoopis see, mida teha, kui isegi sulle kõige lähedasemad inimesed sind ei usu ning arvavad, et reageerid üle. Väga hea teemapüstitus, kui arvestada, et teismelised tüdrukud polegi sageli kõige usaldusväärsemad infoallikad ja valetavad sageli oma eesmärkide saavutamiseks. Selles mõttes on ilmselgelt tegemist halli alaga ja mina ei ruttaks Buffy ema ega sõpru skeptilisuse pärast hukka mõistma, nagu mõned Marki lugejad tegid. Osa keskel lisandub eeltoodule muidugi veel teema, kuidas tulla toime, kui oled (kas või tahtmatult) tapnud inimese. Buffy ema sai siinkohal minu arvates jällegi ülekohtuselt pähe, sest tema ju ei teadnud asju, mida vaatajad teavad.

Lõpuks pöörab Ted asjad muidugi järjekordselt pea peale, paljastades saladuse, et osas nähtud nimitegelasest supermees oli tegelikult hoopis 50-ndatel ehitatud robot. Siinkohal kõnnitakse juba ohtlikult noateral, sest päris raske on uskuda, et keegi suutis sedavõrd ammu valmistada roboti, mille puhul ei saa aru, kellega tegu, eriti kui Buffy talle korduvalt virutab. Sellised robotid on isegi praegu, aastal 2012, ulme. Muu tehniline jutt on samas armsalt mööda: Willow räägib vaimustusega oma 9-gigabaidisest kõvakettast (olid ajad, eks), samuti olen üsna kindel, et DMA uuendus ei käi ega pole kunagi käinud flopiketaste abil.

Selles osas näeme esimest korda uurija Steini (James MacDonald), kellega Buffyl tuleb praegu ning edaspidi kokku puutuda peamiselt siis, kui on põhjust arvata, et ta on mingi suurema jamaga hakkama saanud. Enamasti lõppevad need kokkupuuted Buffy jaoks siiski õnnelikult. Ja lõpp hea, kõik hea. 10/10

Buffy: Ma nii lootsin, et sa seda teed.