Postmodernne Prometheus

December 31st, 2014

2014

Ja ongi üks aasta jälle läbi. Blogisse aasta jooksul ridagi mõistlikku juttu kirjutada ei õnnestunud ja rohkem justkui polegi midagi öelda. Oli lihtsalt selline mittemidagiütlev aasta. Ehk õnnestub uuel aastal jätkata uue hooga. Side lõpp.

December 31st, 2013

2013

Olen juba mitu korda aasta viimasel päeval teinud lühikokkuvõtte möödunud aastast. Praegu veel käesolev, 2013. aasta tundus mööduvat palju kiiremini kui eelmised. Kõik vaba aeg on justkui kuhugi kadunud, mõistus ainult ei võta, kuhu ta niimoodi kaob.

Eelkõige oli 2013. aasta minu jaoks füüsika õppimise aasta. Jah, kahjuks tuli veel vanas eas TTÜ-s hakata rinda pistma Füüsika I ja II nimeliste ainetega. Esimene osa on nüüd edukalt läbitud, teise osa suhtes peab vastuse andma järgmine kuu. Õnneks näib, et nõuded on viimaste aastatega lõdvemaks muutunud, vastasel juhul kulunuks füüsika õppimisele ajaliselt liigagi suur hulk tunde sellest aastast. Samas ei saa väita, et see oleks olnud raisatud aeg, mällu on tulevikuks talletatud nii mõndagi kasulikku.

Ebaõnnestumiste hulka tuleb kahtlemata lugeda poolelijäänud Coast-To-Coast matk Inglismaal. No kes kurat oskas ette näha, et Põhja-Inglismaal on kaks nädalat järjest ligi 30 kraadi sooja, päike paistab vahetpidamata ja kusagil ei tule piiskagi vihma. Ilm oli nii kuiv, et isegi rabades, kust tarkade raamatute põhjal jalgu märjaks tegemata kunagi läbi ei pääse, ei leidunud veetilkagi. Sellistes tingimustes oli targem matk pärast seitset päeva ehk ligikaudu poolel teel katkestada. Raja kõige keerulisem, Lake Districti osa, sealhulgas matkaraja kõrgeim punkt Kidsty Pike, õnnestus enne katkestamist siiski seljataha jätta. Plusspoolele võib kanda kapatäie kogemusi järgmisteks kordadeks ja kohtumised huvitavate inimestega, näiteks eestlasest baarimehega tillukeses Stonethwaite’i külas.

Miinuspoolele tuleb liigitada ka paljud pooleliolevad asjad, millega oleks soovinud selle aastanumbri sees valmis saada. Näiteks on endiselt lõpetamata Joss Whedoni filmi Palju kära ei millestki tõlge Subclubi jaoks. Õigemini, tõlge ise on juba ligi kaks kuud valmis, ent tiitrite ajastus jätab soovida ja nende korrigeerimine on nii nüri tegevus, et ei taha üldse edeneda. Nimekiri poolikutest asjadest on tegelikult häbematult pikk.

Aga muidu oli tore aasta.

September 14th, 2013

Sherlock Holmesi memuaarid ja kirvetõlge

Iga paari aasta tagant astun jälle sama reha otsa ja püüan lugeda eestikeelset tõlkekirjandust. Seekord osutus väljavalituks ametlikult täna ilmuv Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi memuaarid, mis mulle kui Eesti Päevalehe usinale tellijale juba mitu nädalat tagasi koju saadeti. Muidugi, kui eesmärk oleks tõeline krimiklassika sari, siis pidanuks Conan Doyle’ilt valikusse kuuluma Baskerville’ide koer või mõni teine pikem teos, mitte Sherlock Holmesi memuaarid, aga küünik minus arvab, et nende tõlgete autoriõigused ei kuulu Varrakule.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Praeguseks hetkeks olen lugemisega, mis ei taha sugugi edeneda, jõudnud alles 94. leheküljeni, sest tõlge ajab mind järjekordselt närvi, või nagu tänapäeval on moekas öelda: nörritab. Netiallikad väidavad, et see raamat ilmus eesti keeles esmakordselt 1993. aastal, aga kuna tiitellehe pöördel märgitakse tõlke autoriõiguse aastaks 2013, siis oleks olnud viisakas tõlge uuesti üle vaadata. Millegipärast kahtlustan, et seda pole tehtud.

Mis mind aga kõige rohkem hämmastab, on fakt, et selle raamatu on tõlkinud Krista Kaer, keda, nagu olen aru saanud, peetakse heaks tõlkijaks. On ta ju maakeelde ümber pannud Potteri-raamatud ja palju muudki. Sherlock Holmesi memuaaride tõlge jookseb samas kolinaga lati alt läbi ja minul oleks küll häbi sellise tõlke alla oma nimi kirjutada. Huvitav, kas tõesti pole keegi sel teemal varem sõna võtnud?

Hea küll, vaatame siis, mis mulle esimese 94 lehekülje jooksul silma on jäänud.

 

Ning-itamine
Konkurentsitult kõige rohkem häirib mind selle tõlke juures sõna ning liigkasutus. Kasutan seda mõnikord ehk isegi ülearu tihti, aga see, mis siin raamatus toimub, on juba naeruväärne. Viimati, kui kui keelereegleid vaatasin, ei olnud ja korduvkasutamine stiiliviga. Ning-ile sellist erandit mäletamist mööda ei tehta, kuid kõhutunde järgi hinnates esineb Sherlock Holmesi memuaarides keskmiselt üks ja kolme ning-i kohta. Võtame näiteks järgmise lõigu. Selles leidub lisaks ning-itamisele teisigi probleeme, aga neist allpool.

Ühel õhtul umbes kolmandal teeloleku nädalal oli arst tulnud vaatama ühte haiget vangi; ta pani käe tema koi alla ning see puutus vastu püstoleid. Kui ta oleks vait olnud, oleks ta võinud kogu meie ettevõtmise nurja ajada, aga ta oli närviline mehike ning hüüatas seepärast üllatunult ja läks näost nii kaameks, et vang mõistis ühe hetke jooksul, mis oli juhtunud, ning rabas arstist kinni. Enne kui mehike jõudis kisa tõsta, pandi talle tropp suhu ning ta seoti voodi külge. Ta oli tekile viiva ukse lukust lahti keeranud ning me tormasime sealt välja. Kaks vahimeest lasti maha nagu ka kapral, kes jooksis vaatama, mis on lahti. Kajutiukse taga oli veel kaks sõdurit, kes katsusid tääke püssi otsa kinnitada, sest näis, et nende püssid ei olnud laetud, ning nad lasti maha. Siis tormasime kaptenikajuti poole, aga kui me ukse lahti lükkasime, kostis seest prahvatus ning kapten lebas kajutis, ajud laiali Atlandi ookeani kaardil, mis oli laua külge kinnitatud, vaimulik aga seisis tema kõrval, suitsev püstol käes. Meeskond oli mõlemad kapteniabid kinni võtnud ning asi näis olevat otsustatud.

Kaheksa ning-i ja üks ja? No mis ma oskan öelda.

 

Asesõnatamine
Eesti keeles on pöördelõpud, mistõttu kasutame vähem asesõnu. Asesõnade liigkasutus jätab kohmaka mulje.

Näide: Kogu see vahejuhtum jättis mulle äärmiselt vastiku mulje ning mul ei olnud järgmisel päeval kahju Donnithorpe’ist lahkuda, sest ma tundsin, et minu sealolek tekitab mu sõbrale piinlikkust.

Paneme selle paremasse keelde, hoides ühtlasi kokku 12 tähemärki: Kogu vahejuhtum jättis mulle äärmiselt vastiku mulje ning mul polnud kahju järgmisel päeval Donnithorpe’ist lahkuda, sest tundsin, et minu sealolek tekitab sõbrale piinlikkust.

 

Liigne täis- ja ennemineviku kasutamine
Koolis õpetatakse varakult, et (korrektses) inglise keeles on ajavormide kasutus teistsugune kui eesti keeles. Kui eestlane ütleb näiteks: Ütlesin talle, mida ma temast arvan, siis inglane ütleb: Ütlesin talle, mida ma temast arvasin. Sellest tulenevalt tuleb inglise keelest eesti keelde tõlkides sageli ajavorme muuta. Siin ei ole seda tehtud.

Näide: Seega oli ilmne, et kunagi olid need tähed teile väga tähtsad olnud, kuid hiljem olite tahtnud neid unustada.
Parem: Seega oli ilmne, et kunagi olid need tähed teile väga tähtsad, kuid hiljem olete tahtnud neid unustada.

 

Mittevajalikud sõnalõpud
Eesti keeles võib käändelõpu teatud juhtudel ära jätta. Siin ei jäeta.

Näide: Sisse astuski keskmist kasvu, tumeda peaga, tumedate silmadega ja musta habemega mees, kellel oli juudi nina.

 

Lühivormi pole harv kasutamine
Sõnu pole, polnud jne kohtab harva. Enamasti kasutatakse pikemat varianti ei ole, isegi kohtades, kus see kõlab ebaloomulikult.

Näited: Donnithorpe’i näitelause eespool.
Oleksin vist tõesti minestanud, kui ma välja ei oleks läinud.
See teine asjaolu on Pinneri palve, et te ei ütleks oma töökohast lahti, vaid laseksite selle tähtsa ettevõtte direktoril oodata, et keegi härra Hall Pycroft, keda ta ei ole kunagi näinud, asub esmaspäeva hommikul kontoris tööle.

 

Segased, keerulised ja kohmakad laused
Näide: Nüüd te mõistate, mis tähtsus oli käekirjal, kui oletada, et teie asemel oleks ilmunud kohale keegi, kes oleks olnud hoopis teistsuguse käekirjaga, kui oli kirjutatud teie avaldus, siis oleks tema mäng muidugi kohe läbi olnud.

Kõlab nagu Salomon Vesipruuli looming, ainult komasid on rohkem. Selles “lauses” peaks olema vähemalt üks punkt, käekirjal järel. Originaalis muide leidubki seal punkt, millest eesti keeles on saanud koma. Üldse torkab silma komade ja põimlausete üleküllus. Miski ei keela näiteks Atlandi ookeani kaardil, mis oli laua külge kinnitatud kirjutamast kujul laua külge kinnitatud Atlandi ookeani kaardil. Lühem ja selgem.

 

Imelik sõnade järjekord lauses
Eesti keeles on sõnade järjekord lauses küll üsna vaba, aga mina olen aegade algusest olnud veendunud, et Maa all urus elas kääbik ja Kääbik elas maa all urus ei ole üks ja sama lause. Siin on sõnade järjekord aeg-ajalt samuti veidravõitu. Vt Donnithorpe’i lause.

Näide: Ta looberdas toast välja ning lahkus pool tundi hiljem meilt, jättes mu isa haletsusväärselt närveerima.
Parem: Ta looberdas toast välja ning lahkus meilt pool tundi hiljem, jättes (mu) isa haletsusväärselt närveerima.

 

Ebavajalikud sõnad
Tõlge kubiseb sellistest sõnadest nagu lihtsalt, just, parajasti, nüüdsama, see jne, mis ei anna tekstile sageli midagi juurde, lisades vaid ballasti. Nt Donnithorpe’i lauses on kindlasti mittevajalik üks kolmest: kas kogu, see või vahe.

Näide: Olen lihtsalt pisut endast väljas ning te peate minu käitumist just sellega seletama.
Parem: Olen pisut endast väljas ning just sellega tuleb minu käitumist seletada.

 

Väljendite otsetõlked
Näited: Seda oli mulle liiga palju ning ma ei suutnud midagi mõista. (It was altogether too much for me, and I could make no sense of it.)
Teate, tema vannub Londoni nimel ja mina Birminghami nimel, aga seekord võtan ma tema nõuannet kuulda. (He swears by London, you know; and I by Birmingham; but this time I shall follow his advice.)

Inglise keele mitteoskajad, mida teine lause tähendab?

 

Laused sisaldavad rohkem infot kui originaal
Ta osutas väikesele, hästi rõivastatud mustaverd mehele, kes teisel pool tänavat samas suunas tõttas. (He pointed to a smallish, dark, well-dressed man who was bustling along the other side of the road.)
Kui võitlus oli läbi, ei olnud laeval meie vaenlastest kedagi peale valvurite, kapteniabide ja arsti. (When the fighting was over there was no one left of our enemies except just the warders, the mates, and the doctor.)

 

Laused sisaldavad vähem infot kui originaal
Kahjuks saan tõlget võrrelda ainult netis rippuva Gutenbergi versiooniga, kuid lisaks puuduvale osale tõlgendab järgnev, meile juba tuttav lause toimunut ka muidu üsna loominguliselt.

Kajutiukse taga oli veel kaks sõdurit, kes katsusid tääke püssi otsa kinnitada, sest näis, et nende püssid ei olnud laetud, ning nad lasti maha. (There were two more soldiers at the door of the state-room, and their muskets seemed not to be loaded, for they never fired upon us, and they were shot while trying to fix their bayonets.)

 

Vananenud ja/või olematud terminid
Mitmes näites on juba esinenud sõna kapteniabi. Ometi on neid asjapulki minu mäletamist mööda kogu aeg tüürimeesteks kutsutud. Erialaterminid tunduvad üldse olevat tõlkija nõrk koht.

Näide: Meremehed olid vinnanud vööriraa ülestõusu ajal pakki, aga kui meie neist lahkusime, tegid nad purje uuesti lahti, ning et puhus kerge kirdetuul, siis hakkas parklaev meist aeglaselt eemalduma.

Minu põhjalik, Jules Verne’i teostel põhinev meremehekogemus väidab, et pole olemas sellist asja nagu vööriraa. Laeva esimene mast on fokkmast, mille küljes on fokkraa. Fokkraa küljes on fokkpuri. Kui puri on pakki seatud, siis on ta tõenäoliselt niigi lahti ja pole mõtet seda uuesti lahti teha, pigem keerati ta tagasi tuulde. Kinnine puri on rehvitud.

 

Möödatõlked
Näide: Wessexi karikas, 50 sovrinit igale, lisaks iga võidetud jala eest, 100 sovrinit nelja- ja viieaastastele hobustele. (Wessex Plate [it ran] 50 sovs each h ft with 1000 sovs added for four and five year olds.)

See näide on küll üsna ebaaus, sest küllap pole meist keegi 19. sajandi traavivõistlustel käinud, mistõttu on raske aru saada, mida Conan Doyle täpselt mõtles, ja komade puudumine teeb selle veelgi raskemaks. Aga eestikeelne lause on siiski väga segane, minu pea kohale tekkis suur küsimärk ja pealegi on tuhandest saanud sada. Sellepärast seadsingi endale eesmärgi välja selgitada, mis siin tegelikult kirjas on. Paneme kõigepealt paika kirjavahemärgid: Wessex Plate, 50 sovs each, h. ft., with 1000 sovs added, for four and five year olds.

Traavivõistlustest tean vähe, küll aga osalen aeg-ajalt pokkeriturniiridel, mistõttu oli kohe selge, et 50 sovrinit on tõenäoliselt osavõtutasu, millele korraldajad lisavad omalt poolt veel 1000. Lõpp on samuti selge, omavahel võistlevad nelja- ja viieaastased hobused. Jääb ainult salapärane h. ft. Tuleb tunnistada, et minu mõte liikus esialgu samuti jala kui pikkusühiku suunas, aga miski siiski ei klappinud. Pärast kolmveerandtunnist guugeldamist ja allaandmisele juba väga lähedal olles saabus lõpuks selgusehetk: h. ft. on lühend sõnadest half forfeit ja tähendab, et loobumise korral makstakse tagasi pool rahast. Ei mingeid jalgu.

 

Üleüldine lohakus
Traavivõistlusel osalevad järgmised hobused: Neeger, Rusikavõitleja, Desborough, Hõbelauk, Iiris, Rasper. Neli nime on tõlgitud, kaks mitte. Desborough on kohanimi, mida ei saagi tõlkida, aga Rasper? Vihje: rasp – teatav heli, -er – tegijanimi.

Gloria Scottis on olulisel kohal salakiri, mis esineb tekstis kaks korda.

Variant 1: Kõik ulukiliha tellimused on nüüdseks läbi. See metsaülem Hudson, kellest keegi rääkis, sai nüüd kõik kärbsepaberi tellimused. Päästa tuleb teie oma emafaasani ja poegade elu.
Variant 2: Kõik ulukiliha tellimused on nüüdseks juba läbi. See metsaülem Hudson, kellest keegi rääkis, sai nüüd kõik kärbsepaberi tellimused. Päästa tuleb sinu oma emafaasani ja poegade elu.

Nagu jutust selgub, peab iga kolmandat sõna lugedes saama järgmise mõtestatud teksti: Kõik on läbi. Hudson rääkis kõik. Päästa oma elu. Proovime.

Variant 1: Kõik on see. Kellest sai kärbsepaberi. Tuleb emafaasani elu.
Variant 2: Kõik on läbi. Hudson rääkis kõik. Päästa oma poegade.

Hmm.

 

Aitab vast kah, niigi sai igavene romaan kirjutatud. Lisan vaid seda, et need näited siin on vaid jäämäe veepealne osa, mägi ise on aga oi-oi kui suur.

March 23rd, 2013

Palju kära ei millestki (Much Ado About Nothing)

Palju kära ei millestki poster

Ülemöödunud nädalavahetusel toimus Austinis Joss Whedoni värske filmi USA esilinastus. Mina nii kaugele sõitma ei hakanud, käisin hoopis täpselt kuu aega tagasi ehk 23. veebruaril Euroopa esilinastusel Dublinis. Positiivsest küljest on Iirimaa Eestile oluliselt lähemal, negatiivsest küljest oli Dublinis kohal Whedon üksi, erinevalt Ameerikast, kus võis näha ka peaaegu kõiki filmis osalejaid. Nii ongi maailma kõige ilusam inimene Amy Acker mul endiselt oma silmaga nägemata.

Film, millest juttu (kui see mõnele ehk segaseks jäi), on niisiis Palju kära ei millestki (2012), originaalpealkirjaga Much Ado About Nothing, ning hoolimata asjaolust, et Dublini filmifestivali konferansjee Whedoni suure ähmiga ka nimetatud teose stsenaristiks kuulutas, on teksti autor antud juhul siiski mõneti tuntud näitekirjanik William Shakespeare. Palju kära ei millestki on üks neid Shakespeare’i teoseid, mis oli mulle seni täiesti tundmatu, nii et tema loomingu suuremad asjatundjad teavad näidendi sisu kahtlemata oluliselt paremini kui mina, kuid püüan selle mõne lausega ikkagi edasi anda.

Loo keskmes on kaks armastajapaari. Neist ühed, Benedick (Alexis Denisof) ja Beatrice (Amy Acker), teevad algul näo, et ei salli teineteist silmaotsaski, kuid teiste tegelaste osava manipuleerimise tulemusena jõuavad lõpuks arusaamisele, et on teineteise jaoks loodud. Teine armastajapaar, Claudio (Fran Kranz) ja Hero (Jillian Morgese) armastavad üksteist manipuleerimatagi, ent paha mees don Juan (Sean Maher) püüab nende armastusele kõigest väest kaikaid kodaratesse loopida. Lihtsalt niisama. Asjasse sekkuvad kaks kaheldava taibukusega korravalvurit, Koerputk (Nathan Fillion) ja Nuiam (Tom Lenk), kes muudavad olukorra pigem hullemaks. Oscari-võitja Armunud Shakespeare toob välja eduka komöödia põhitõed: segiaetud isiksused, kõik takistused ületav armastus, õnnelik lõpp ja koer. Koera ei meenu, aga kõik muu on justkui olemas. Whedonile ebatüüpiliselt jäävad kõik tegelased lõpuks ellu. Eks tuleb siingi süüdistada Shakespeare’i, teadis ta ju hästi, et: lõpp hea, kõik hea.

Whedon toob Shakespeare’i näidendi tegevuse keskaegsest Messinast tänapäeva Los Angelesse, mis võimaldas kõik filmida tema enda kodus ja oluliselt raha kokku hoida. Näitlejadki on Whedoni varasematest projektidest teada-tuntud, välja arvatud uustulnuk Jillian Morgese, kes jäi Whedonile silma statisti rollis. Kusjuures, ega konferansjee palju eksinudki, kui Whedonit stsenaristiks nimetas, sest filmi tugevused on suuresti Whedoni tugevused, nõrkused aga pigem algmaterjali nõrkus. Jah, Shakespeare on kirjutanud oluliselt paremaid näidendeid kui Palju kära ei millestki. Võib-olla on selle põhjus talle ebatüüpiline proosavorm, mis ei lase rütmil maksvusele pääseda ja värsivormis sõnaosavuse asemel tuleb leppida peamiselt kalambuuridega, mis aga tunduvad praeguses maailmas oluliselt vähem naljakad kui vanasti. Whedonil õnnestub seda probleemi suuresti, kuid mitte täielikult, varjata. Näiteks algab film mitu minutit kestva verbaalse tulevärgiga, mille jooksul polnud täissaalist kuulda turtsatuse poegagi. Ei tõota komöödia puhul just head. Arvan siiski, et mina polnud ainus, kellel tubli pool sellest tekstist kõrvust mööda läks, kuna selliste sõnade nagu thou, hither, ere, wherefore jne ümberpanemine tänapäeva inimesele arusaadavasse keelde nõuab teatavat sisseelamist. Siis aga pääses naer paisu tagant valla ja edasine vaatamine oli juba puhas nauding. Oli kohti, mis ainult mulle naljakad näisid, kuid tunduvalt enam neid, mille puhul terve saar suure häälega irvitas, kaasa arvatud üks poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne nali. Suurimad naerupahvakud tõi kusjuures kaasa just Whedoni tõlgendus tekstist, mitte tekst ise. Siinkohal ei tahaks ma liiga palju reeta, et igaühel avaneks filmi vaadates võimalus ise selles veenduda. Vaadake parem reklaamklippi, millest pole õnneks võimalik eriti midagi välja lugeda.

Mõni sõna näitlejatöödest. Ennast korrates peab ütlema, et filmis löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Neile lisanduvad mõned stampnäitlejad, keda Metsamajakeses polnud (Nathan Fillion ja Alexis Denisof), aga ka tuttavad näod, kelle jaoks Palju kära ei millestki on teine koostöö Whedoniga: Sean Maher, Reed Diamond, Clark Gregg. Piiratud võimalusi arvestades ütleksin, et kõik saavad kenasti hakkama. Kriitikat on kostnud näiteks Alexis Denisofi kohta, aga kui Nukumajakeses kriipis tema monotoonne hääletoon tõesti pisut kõrva, siis siin ma seda küll ei märganud. Vahest olin naermisega liialt ametis. Sageli kiidetakse Nathan Fillioni Koerputke, kuid minule jättis kahest korravalvurist üllataval kombel parema mulje hoopis Tom Lenk, kes seni on vaatamisel olnud pigem segav tegur. Koerputk ja Kapten Haamer ei erine teineteisest ju ülemäära palju, aga Nuiam oli kuidagi teistsugune hädavares kui Tom Lenki… tavaline hädavares. Kui peaksin parima rollisoorituse kandidaadid nimeliselt välja tooma, siis jääksid lõpuks sõelale Reed Diamond ja Fran Kranz. Aga eks sellega ole sama lugu, mis Kubricku filmidega: arvamusi on rohkem kui inimesi. Filmi uuesti vaadates jõuaksin võib-olla teistsuguse tulemuseni.

Lisaks peab mainima, et Palju kära ei millestki on mustvalge film. Dublinis püüti seda koguni klassikalise film noir’ žanri esindajatega võrrelda, aga minu meelest jääb see neile alla ühel olulisel põhjusel: see tundub kuidagi vähem mustvalge kui ennemuistse aja mustvalged filmid, pigem on kõik ühtlaselt hall. Ei saagi aru, kas selle tingib digikaamera kasutamine või Lõuna-California loodus, sest maskeeri kõrbe kuidas tahad, kõrb jääb kõrbeks. Midagi on igatahes mäda.

Kokkuvõtteks: kui kellelgi avaneb võimalus Joss Whedoni uut filmi kusagil näha, siis soovitan seda kindlasti kasutada. Ühe väikese-eelarvelise Shakespeare’i ekraniseeringu tulek Eesti kinodesse on võrdlemisi kahtlane, olgu selle lavastaja hetkel pealegi kassatulu poolest edukaim režissöör, kelle nimi pole James Cameron. Ent juhtunud on veidramaidki asju: oli ju Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity kinolinale jõudis. Iial ei tea, mida tulevik toob, seega hoidkem silmad-kõrvad lahti. 8/10

December 31st, 2012

2012. aasta kokkuvõte

2012. aasta on kohe-kohe läbi ning jälle käes aeg blogi varjusurmast äratada. Väga pikalt ei viitsi seekord kirjutada, mainin vaid seda, et varem tehtud plaanid jäid mööduval aastal suuresti teoks tegemata: Comic-Con jäi külastamata, matkade kohta ei ilmunud blogisse ridagi ja Buffy-Angeli osade kajastamine jäi samuti pooleli. Ühel hetkel jäi vaba aega lihtsalt liiga väheks, et iga päev veel 400-500 sõna välja mõelda ja kirja panna. Vahest on paremgi, kui karm graafik takka ei sunni. No ei tule seda vaimu alati peale.

Üht-teist sai 2012. aastal siiski tehtud ka: sai käidud tööl, koolis ja TechEd-il, suvel autoga Pariisi ja tagasi matkatud. Ilm oli matka ajal samuti suurepärane, juulis oli sooja alla 10 kraadi (Kesk-Euroopas!) ja enam-vähem kogu aeg sadas vihma. Külastatud riikide nimekirja lisandusid Holland (kus Microsoft sundis mind neli päeva roppus rinnas ringi käima), Luksemburg, Prantsusmaa ja Austria.

Head 2013. aastat kõigile!

May 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×07 – Armastuse ori (Fool For Love)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 7. osas on Buffyl surmalähedane kogemus, mis sunnib teda pöörduma Spike’i poole, et too räägiks, kuidas tal õnnestus omal ajal koguni kaks Tapjat vagaseks teha. Vastavastatud sügavad tunded muudavad blondi vampiiri üllatavalt avameelseks.

Armastuse ori moodustab harmoonilise paari Vampiiritapja Buffy sõsarsarja Angel teise hooaja 7. osaga, millest teen lähemalt juttu homme (või siis, kui tuju tuleb). Erinevalt varasematest sarjaülestest liikumistest ei tingi ühe sarja tegevus seekord teises toimuvat, seosed luuakse tagasivaadete kaudu, mis Buffys ja Angelis üksteist täiendavad, aga tähelepanematuma või halvema mäluga vaataja puhul, keda Marki lehel näikse omajagu olevat, asjale täiesti teistsuguse vaatenurga võivad anda. Algab kõik aga muidugi sellest, kui suvaline vampiir Buffyt tema enda vaiaga kõhtu haavab, mistõttu Buffyl tekib küsimus, mida ta seekord valesti tegi. Nii ei jäägi tal üle muud, kui püüda Spike’i keelepaelad avada, see pole aga kuigi keeruline. Spike on mäletatavasti alati armastanud suuri sõnu teha.

Näeme esmakordselt, milline oli Spike’i elu enne vampiiriks saamist. Vampiirina püüab Spike küll jätta alfaisase mulje ja tuleb tunnistada, et tal on tõenäoliselt varjatud andeid, sest kuidagi on ta ju suutnud 120 aastat elus püsida, pealegi koguni kaks vampiiritapjat teise ilma saata. Inim-Spike on seevastu luuletusi kirjutav õnnetusehunnik, kelle ihaldatud naine Cecily (Kali Rocha) julmalt ära põlgab. Siin saab tõmmata mitmeid paralleele: polnud ju Angelgi inimesena mingi eeskuju, pigem vastupidi. Darla andis Angelile ja Drusilla Spike’ile lisaks igavesele elule ka neil seni puudunud enesekindluse, kuid ainult enesekindlusest ei piisa. Ihaldatud naine Buffy põlgab Spike’i ära täpselt samade sõnadega, mida Cecily enam kui sajand varem kasutas. Jääb mulje, et ajaloo kordumine on juhuslik, sest need faktid oma elust jättis Spike tõenäoliselt rääkimata. Stsenarist Doug Petrie väärib igatahes kiidusõnu, ehkki Whedon oli nõu ja jõuga kindlasti kõvasti abiks.

Armastuse orja tagasivaadetes näeme üle hulga aja taas kõiki kuldse neliku liikmeid, kelleks on mõistagi Darla, Angel, Drusilla ja Spike. Darlat, kes Angelis on märksa olulisem karakter, me Buffys rohkem ei näegi. On üsna raske uskuda, et Julie Benz osales kõigest viies Vampiiritapja Buffy osas. Samuti on Armastuse ori ainus Buffy osa, milles Angel esineb ainult minevikustseenides, aga mitte olevikus. Erinevalt Buffyst ei kao ta omanimeliseski sarjas terveks osaks ekraanilt, seega kehtib sama jutt ka sarja Angel kohta. Kuna bokserite ülestõusu ajal toimuv mõjutab otseselt Angeli karakterit, siis lavastas selle stseeni Angeli järgmise osa lavastaja Tim Minear, mis jäi ühtlasi tema ainsaks kaastööks Vampiiritapja Buffyle.

Vampiiridest rääkides meenus mulle, et mainisin eelmise osa ülevaates, justkui kaoks Harmony kahtlaselt pikaks ajaks ekraanilt. Ega ma väga valetanudki, ehkki tema lühike etteaste Armastuse orjas oli mul täiesti meelest läinud. Nüüd on tal aga tõepoolest aeg mõneks ajaks kõrvale astuda ja loovutada oma koht olulisematele tegelastele. Selles osas on nendeks kahtlemata Buffy ja Spike. Kuna Buffy sai viga, siis püüavad teised omal moel vampiiridega võidelda, aga nende kanda jääb siiski vaid taustaroll, kuigi Riley suudab taas negatiivselt üllatada.

Armastuse ori paistab silma huvitava külalisosatäitjate valikuga. Juba mainitud Cecilyt mängib Kali Rocha, kes astub hiljem üles Anya kolleegi, kättemaksudeemon Halfreki rollis. Kui üldiselt on tegijad selles osas, milliseid tegelasi me varem näinud oleme ja milliseid mitte, üpris konkreetsed, siis antud juhul jäetakse otsad lahtiseks ning iga vaataja saab ise otsustada, kas Halfrek ja Cecily on üks ja sama tegelane või ei ole. Seega siis üks kuni kaks erinevat tegelast ja üks näitleja. Teine Tapja, kelle Spike tapab, on Nikki Wood (April Wheedon-Washington). Seitsmendal hooajal näeme teda veel korra, kuid siis mängib teda teine näitleja. Seega üks tegelane, kaks näitlejat. Omapärane. Muide, kes veel ei tea, kust Spike oma välimuse sai, siis siin on väike vihje ligikaudu samast ajaperioodist.

Osa tugevaim koht on ilmselt lõpp, kus Spike jahipüssiga Buffyt tapma läheb, kuid teda trepil nutmas nähes kõik oma kurjad plaanid unustab. Või siis kaosedeemon… 10/10

Kaosedeemon

May 22nd, 2012

Angel – 2×06 – Inkognito (Guise Will Be Guise)

Angeli teise hooaja 6. osas lahkub nimitegelane hingeotsinguile kusagil pärapõrgus ja Wesley on sunnitud teda asendama, kuna lühikese jutu mehed ähvardavad Cordelia vastasel juhul mullatoidule saata.

Dramaatilised ja masendusest tulvil osad ei kuulu Jane Espensoni tugevate külgede hulka, nii on ka Inkognito suhteliselt lõbus vahepala suurlinna depressiivsest elust kõnelevas sarjas, kui muidugi võib lõbusaks nimetada osa, milles on kaalul pea kõigi peategelaste elud. Nimitegelane ise võib-olla pääseb pisut kergemalt, kuid pole temagi elu siin lust ja lillepidu. Espenson võib oma töödes nii märki tabada kui märklauastki kaugelt mööda põrutada, umbes nagu tänase osa peategelane Wesley, kui ta kontsentratsioon hajuma juhtub. Inkognito on enamjaolt siiski õnnestumine, ehkki negatiivsest küljest väärib minu meelest eraldi äramärkimist nõmedapoolne originaalpealkiri. Enamasti pole taolised kalambuurid kuigi teravmeelsed ja ei ole seegi kord erand, ent nüüd, kümmekond aastat pärast osa valmimist, on kahjuks muidugi hilja selle pealkirja suhtes midagi ette võtta.

Räägime nüüd Wesleyst, kellest saab just selles osas midagi enamat kui erakust deemonikütt. Fakt, et ta Angelit kehastades märkimisväärselt hätta ei jää, mõjub tema enesekindlusele äärmiselt positiivselt ning tulevikus hakkab temast kriitilistes situatsioonides senisest tunduvalt rohkem kasu olema. Vana Wesley pole samas kuhugi kadunud ja esialgu sõltub tema edu pigem õnnest kui sihikindlast tegutsemisest. Ühtlasi pakub Wesley kohmakus vaatajale hulganisti koomilisi momente, mille tipphetk on tõenäoliselt tema meeleheitlik tagasihüpe, kui selgub, et vampiir ei tohiks uksest niisama lihtsalt sisse lontsida, vaid peab kutset ootama. Selle kutse kehtivus on kusjuures niigi küsitav, sest kutsujaks oli suvaline turvamees, mitte tegelik majaelanik, aga jätame sellised ebakõlad, mida Angeli sarjas on ülearugi palju, praegu suurema tähelepanuta.

Miks Wesley siis Inkognitos Angelit mängima peab? Rikas magnaat Magnus Bryce (Todd Susman) “palkab” “Angeli” oma tütre Virginia (Brigid Brannagh) au ja väärikust kaitsma, et temaga midagi halba ei juhtuks, vähemalt mitte hetkeni, kuni see isa plaanidega sobib. Bryce’i head mõtted saavad aga tagasilöögi, kui selgub, et meeleheitlikult kaitstud Okasroosike on end ikkagi suutnud värtnaga torgata. Korduvalt. Sealhulgas Wesleyga. Marki kommentaarides toodi üsna õigustatult välja, et see on üks väheseid kordi Buffy ja Angeli ajaloos, kus seksuaalne aktiivsus toob endaga kaasa positiivse, mitte negatiivse tagajärje. Wesleyst saab mõneks ajaks isegi Virginia kavaler ja Brigid Brannagh osaleb külalisena veel päris mitmes Angeli osas.

Ajal, mil Wesley meeleheitlikult Angeli suurde mantlisse astuda püüab, mediteerib Angel ise sadu kilomeetreid eemal saladusliku teadjamehe T’ish Magevi (Art LaFleur) juures. Ei saa siingi läbi konksuta, osa keskel selgub, et teadjamees on isehakanu ja õige T’ish Magev ammu vaglaroog, kuid isehakanu on vaat et paremgi psühholoog kui teadjamees ise, küsides Angelilt mitmeid vaatajaid juba ammu huvitanud küsimusi. Näiteks miks sõidab ta Los Angeleses, linnas, mis on tuntud oma päikesepaiste poolest, lahtise autoga, olles ise vampiir? Või miks kannab ta pidevalt musti rõivaid (ja autogi on must), ehkki must neelab kõige paremini soojust? Angel peab vastamisega tõeliselt pingutama ning ega tema vastused kõige veenvamad ei ole, kuid aitavad meil teda siiski paremini mõista. 9/10

Angel: Mida sa Virginias tegid? Wesley: See pole praegu oluline.

May 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×06 – Perekond (Family)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 6. osas saabuvad vahetult pärast eelmise osa pöördelisi sündmusi ootamatult Sunnydale’i Tara isa (Steve Rankin), vend (Kevin Rankin) ja onutütar Beth (Amy Adams). Paljastuda ähvardab Tara suur saladus.

Joss Whedoni kirjutatud Perekond on Vampiiritapja Buffy esimene ja viimane Tara-keskne osa. Käesolevaks hetkeks oli sellist osa ka juba väga vaja, sest Tara ja Willow’ vaheline suhe on susisenud peaaegu terve aasta, kuid vaatajal puudub sellegipoolest selge ettekujutus, kes see Tara õigupoolest on. Tõenäoliselt teab ta ainult kaht asja: Tara on Willow’ elukaaslane ja nii nagu Willow, tegeleb temagi maagiaga. Neile, kel parem mälu, meenub võib-olla seegi, et mingil arusaamatul põhjusel saboteeris Tara neljanda hooaja osas Hüvasti, Iowa! ehk tervelt 14 osa tagasi üht loitsu. Sellegi käitumise põhjused saavad nüüd selgeks.

Tuleb välja, et juba aastaid on Maclayde klann oma suguvõsa naisliikmeid ohjes hoidnud valega, et nad on pooleldi deemonid, nii et kui Willow püüdis välja selgitada kõigi Sunnydale’i deemonite asukohta, tundis Tara end mõistagi ohustatuna ja otsustas loitsu olulised komponendid vasakule sokutada. Perekonnas püüab ta taas oma deemonlikku külge varjata, aga loits läheb aia taha ning peategelastele muutuvad nähtamatuks hoopis kurjad deemonid (ja Spike, kelle kurjus kahaneb seda enam, mida rohkem ta Tapjasse armub). Loomulikult on just Spike see, kes Maclayde salaplaanilt lõpuks loori heidab, virutades Tarale täiest jõust vastu vahtimist. Nii et ehkki Marki arvustuste kommentaaridest võib järjepidevalt lugeda arvamusi, et Whedon pole mingi õige feminist, on antud juhul siiski järjekordselt tegemist emantsipatsiooni-teemalise osaga.

Tara sugulasi mängivad huvitavad näitlejad, näiteks on nii isa kui poega mängiva näitleja perekonnanimi Rankin, sugulased on nad aga üksnes teleekraanil, mitte tegelikus elus. Kuid vaevalt tänapäeval seda osa nähes põhitähelepanu Rankinitele langeb, sest Tara onutütart mängib ju ei keegi muu kui Amy Adams, kolmekordne Oscari-nominent ja kõikvõimalike muude auhindade omanik. Tõenäoliselt on Adams isegi tuntum nimi kui ühes Angeli osas kaasa teinud Jeremy Renner, kuigi mine sa tea, Whedoni uusim film Tasujad (The Avengers) lööb siin kaardid võib-olla pisut sassi. Ent kumb selles kahevõitluses siis praegusel hetkel ka peale ei jää, Perekonna filmimise ajal teadsid Amy Adamsi nime ainult suurimad entusiastid, kes olid näinud mõnda sellist tippteost nagu Julmad kavatsused 2 (Cruel Intentions 2) või Psycho Beach Party. Neist viimast, kus ta mängis koos Nicholas Brendoniga, näidati omal ajal isegi PÖFF-il. Beth ja Xander on seega juba vanad sõbrad.

Glory ja Ben jätkavad oma mahhinatsioone ning nendevaheline side muutub Buffyt varem näinuile üha ilmsemaks. Riley jätkab liikumist allakäigutrepil ja kohtab Willy baaris Sandyt (Megan Gray), kes, olles paar hooaega tagasi põrandale surnult lebama jäänud, on nüüd salapäraselt vampiiriks muutunud. Kui madalale Riley üldse langeda saab? Buffy ema haigus pole samuti kuhugi kadunud, Joyce ise end aga Perekonnas ei ilmuta. Harmony, kelle asemel Spike intiimsetel hetkedel juba vaimusilmas Buffyt näeb, on olemas, kuid kaob pärast seda osa kahtlaselt pikaks ajaks. 10/10

Glory: Tapjaga? Palun ära ütle, et ma võitlesin vampiiritapjaga. Lausa uskumatult tüüpiline. Kui mul oleks sõbrad ja nad sellest kuuleksid…

May 17th, 2012

Angel – 2×05 – Kallis poiss (Dear Boy)

Angeli teise hooaja 5. osas saavad tegelased lõpuks jälile, mis kotermann nimitegelast juba mõnda aega vaevab ja tema und häirib. See kotermann on Darla, kelle Wolfram & Hart surnuist üles äratas ja Angelit painama saatis, kuid mis on nende eesmärk?

David Greenwalt on kirjutanud mitmed väga olulised Angeli elukäiku puudutavad stsenaariumid, näiteks Vampiiritapja Buffy esimese hooaja osa, mil nimekski Angel. Enamasti on need suurepärased, kuid Kallis poiss jätab paraku just Angeli kui tegelaskuju koha pealt soovida. Darla-väline on endiselt suurepärane, kuid niipea, kui mängu tuleb Angeli kunagine looja, hakkavad asjad kiiva kiskuma. Vahest on probleem selles, et käesoleva osa Darla ja Angeli vahelised stseenid kirjutas kuuldavasti Marti Noxon, mitte Greenwalt ise, ja Noxonil on aeg-ajalt tegelaste mõistmisega raskusi olnud.

Sellegipoolest ei pääse mööda faktist, et Darla-Angeli stseenid võtsid juba eelmistes osades hoo maha ja kulutasid väärtuslikku ekraaniaega, mida võinuks otstarbekamalt kasutada. Darla muutub huvitavamaks alles siis, kui temast jälle vampiir saab. Jah, Kallis poiss veab vaatajat ninapidi eelkõige paljastusega, et Wolfram & Hart tõi Darla tagasi tavalise inimese, mitte vampiirina. Kuni selle hetkeni näitasid tegijad teda täiesti teadlikult ja kalgi sihikindlusega üksnes pimedas, luues illusiooni, et Darla on endiselt vampiir. Ainest intriigiks oleks justkui piisavalt, ent inim-Darla on kuidagi igavalt kirjutatud ja järgmiste osade sündmused ei luba selles karakteris siiski peitunud potentsiaali piisavalt ära kasutada. Nii ei jäägi üle muud kui oodata, mil temast taas öö vari saab.

Angeli teine hooaeg pühendab ka märksa suuremat rõhku tagasivaadetele Angeli varasemasse ellu. Oli ju hooaja teine osa peaaegu tervenisti üks suur meenutus. Nii näeme selleski osas, millega Angel ja Darla 19. sajandil oma öid hommikusse saatsid. Suurem osa Angeli tagasivaateid paistab tõtt-öelda silma oma mõttetusega, andes eelkõige Boreanazele võimaluse iiri aktsenti praktiseerida, kui tal selleks tuju juhtub olema, kuid õnneks on Darla neis märksa huvitavam kui tänases päevas. Kalli poisi minevikustseenides näeme esmakordselt Angeli sarjas Drusillat (Juliet Landau), mis võib vihjata, et tema kanda jääb tulevikuski oluline roll. Eriti kahtlane on seejuures tema vähene ekraaniaeg.

Nagu juba öeldud, stseenid, mis ei piirdu üksnes Angeli ja Darlaga, on väga head. Cordelia näiteks saab näidata oma jalgu, kandes ümberkehastumise ajal seelikut, mida oleks vist õigem nimetada laiaks vööks (huvitav, kuidas Marki lugejad sellesse suhtuvad?), Angel aga peab järjekordselt paljastama oma lauljavõimed, mis teda seekord küll absoluutselt ei aita. Gunn annab mõista, et temas ei peitu mitte ainult jõud, vaid ka mõistus, sest just tema esitab küsimuse, mis kellelegi teisele pähegi ei tulnud: kui Angel tõepoolest tappis tema mehe, nagu valenime kasutav Darla väidab, siis kuidas ta majja pääses? Katse Angelit diskrediteerida oli kusjuures päris põnev ja isegi Darla ise huvitavam kui tavaliselt, kuid kahjuks järgneb sellele pikk keskustelu eksistentsiaalsetel teemadel hiiglaslikus veetsisternis. Ah jaa, tundub, et Lindsey on hakanud Darlasse suhtuma pisut isiklikumalt, kui kohane oleks. 8/10

Wesley: Vampiirid ei tule surnuist tagasi. Angel: Mina tulin ja ma nägin teda. Ma pole peast segi. Wesley: Kus kohas? Angel: Kohe klounide ja suure kõneleva hot-dog‘i vahel.

May 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×05 – Kodus ikka kõige parem (No Place Like Home)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 5. osas aimab Buffy, et Dawn pole päris see, kellena tundub, saades lõpuks teada, millisest puust tema õde tegelikult tehtud on. Lisaks saabub Sunnydale’i mingit võtit otsiv tundmatu tugev naiskodanik (Clare Kramer).

Kodus ikka kõige parem, mille on kirjutanud Doug Petrie, jätkab Buffy ja Angeli käesoleva hooaja ülitugevate osade traditsiooni. Samuti on tegemist viienda hooaja pealiini suhtes üliolulise osaga, sest esiteks tutvustatakse meile avalikult hooaja põhivastast, kelleks on purunematu jumal Glory, kui nii nagu igaühel, on temalgi oma nõrkus, mis salamisi juba eelmises osas mängu toodi. Esialgu arenevad sündmused Glory suhtes aga võrdlemisi aeglaselt, näiteks ei saa “head” veel päris mitme osa vältel tema nimegi teada, mis Marki arvustusi kommenteerivaid inimesi mõistagi väga häirib.

Markist endast rääkides paistab, et Buffy viiendat ja Angeli teist hooaega vaadates on ta vist loobunud vähimastki lootusest, et heade ja veelgi paremate osade vahele võiks vahelduseks ära eksida mõni nõrgem. Juba mõnda aega võib tema lugudest lugeda üksnes vaimustunud hüüatusi teemal, kuidas kõik iga järgneva osaga aina paremaks läheb. Tema head meeleolu suudab rikkuda vaid Joyce’i salapärane haigus, mille vari ripub rängalt ka Kodus ikka kõige parema kohal. Ühest küljest on see mugav võimalus praktikant Beni liigseid küsimusi tekitamata pildis hoida, ent lõpuks selgub muidugi, et Marki hirmud pole sugugi alusetud. Teatud südantlõhestava hetkeni on jäänud täpselt kümme osa.

Tulles tagasi hooaja pealiini mõjutavate sündmuste juurde ei saa üle ega ümber faktist, et Buffyle paljastub Dawni tegelik identiteet. Ühtlasi petab käesolev osa manavate munkade seltskonda näidates kohe alguses tugevalt vaataja ootusi, sest kui Buffy viimati sarnase stseeniga algas, siis ilmus ekraanile tekst “Cortona, Itaalia, 1418”, nüüd aga: kaks kuud tagasi. Muuhulgas loodan väga, et pärast Mina, robot… sina, Jane’i ükski osa niimoodi ei alga, vastasel juhul on ämbrikolinat kõrgele-kaugele kuulda. See selleks, pärast teadasaamist, et Dawn polegi päriselt tema õde, muutub Buffy suhtumine temasse tunduvalt, kusjuures üllataval kombel paremuse poole. Tõenäoliselt suudab anonüümne munk (Ravil Isyanov) Buffyle hinge pugeda, nii nagu ta paljudele vaatajaile puges. Üllatav, et sedavõrd kõrvaline tegelane on osaline sarja ajaloo ühes liigutavamas stseenis, kuid see on suuresti näitleja teene. Surres on näitlejal võrdlemisi lihtne lootusetult üle pingutada, võtame või näiteks Pee-Wee Hermani tegevuse (mille leiab muuhulgas Youtube’ist) Vampiiritapja Buffyga juhuslikult sama nime kandvas täispikas mängufilmis. Linki ma täna ei lisa, see ei ole antud tegevuse jaoks tõepoolest õige aeg ega koht, kuid Isyanov väärib seda enam kiidusõnu.

Veel üks oluline areng Buffy viienda hooaja 5. osas on see, et Giles avab lõpuks oma võlukunstikaupade poe, mis annab talle järjekordse võimaluse välja näha nagu kloun. Kliendid ei saa esialgu tulema, pärast jällegi pidama, mis sunnib vastset poepidajat Anyale tööd pakkuma. Magic Box muutub peategelaste jaoks oluliseks kogunemise ja vanemate kolleegide, teisisõnu Gilesiga mõtete vahetamise kohaks, millest sari pärast kooliraamatukogu hävinemist kohutavalt puudust on tundnud. Veider on küll asjaolu, et tulevikus on see pood enam-vähem alati külastajatest tühi, välja arvatud siis, kui need käesoleva osa vaates ka mingit muud rolli etendavad, luues soodsa õhkkonna valgustkartvate teemade arutamiseks, ent eks selliste paratamatustega tuleb teleelus tahes-tahtmata leppida.

Spike osaleb Kodus ikka kõige paremas täpselt ühes stseenis, nagu leping nõuab, ent vaadake, millises. See väärib küll nii linki kui tõlget. 10/10

Buffy: Mida sa siin teed? Kuni viie sõnaga! Spike: Tulin. Korraks. Välja. Jalutama… Krõhva!