Postmodernne Prometheus

Hommik saabus ja silm enam nii hullusti ei valutanud kui eile, aga nägemine polnud küll karvavõrdki tagasi tulnud, pigem vastupidi. Alustuseks helistasin kliinikusse ja rääkisin oma mure ära, sest just nii arst eile talitada käskis. Öeldi: tule kohale. Võtsingi siis kompsud selga, möllisin end hostelist välja ja suundusin kliinikusse, mis sedapuhku oli vahelduseks lahti. Eilset arsti ega seda inimest, kellega ma telefonis rääkisin, polnud muidugi kusagil, nii sain veel korra oma häda kurta. Tänagi tegeldi minuga põhjalikult, vaadati siitpoolt ja sealtpoolt, tilgutati silma midagi oranži, mõõdeti silmarõhku ja lõpuks tehti ka süst. Kui selgus, et ma polnud hommikul veel söönud, pakuti isegi teed ja küpsiseid, tasuta loomulikult. Tundub, et siin riigis ei küsitagi ravi ega rohtude eest raha. Lõpuks sain veel ehtsa piraadi kombel silmaklapigi, kuid kahjuks mitte musta. Ühtlasi rõhutati, et homme pean Glasgow’s järjekordselt erakorralise abi osakonda minema, sest mul saavad silmatilgad otsa ja nii lahked nad polnud, et oleksid mulle ise uue pudeli andnud. Loll olin, kui ütlesin, et tänaseks jätkub, sellega said ju kõik plaanid pea peale pööratud. Ah jaa, haiglast väljudes juhtusin kokku ka eilse arstiga, kel oli hea meel, et ma tematagi hakkama sain.

Edasi tuli hetk minna rongile ja sõita Glasgow’sse, kuid kõigepealt käisin läbi filmifestivali peakorterist ja ostsin endale festivali T-särgi. Filmid võisid ju vaatamata jääda, aga särk peab olema. Princes Streeti peal tuli mulle vastu õde, kes minuga eile haiglas tegeles, ja tervitas kui vana tuttavat. Inimesed tunduvad siin üldse kuidagi sõbralikumad kui Eestis. Rongisõit Glasgow’sse on teistega võrreldes lühike, kestes alla tunni. Pikalt ma sinna jokutama ei jäänud ja sõitsin kohaliku rongiga edasi Milngavie’sse, kust homme algab minu matkatee. Milngavie on põhimõtteliselt Glasgow’ eeslinn, kusjuures kohalikud pole veel isegi aru saanud, kuidas seda täpselt hääldama peaks. Kuulsin erinevaid variatsioone, ise ent otsustasin lõpuks malgaavi kasuks ja tundus, et kõik said sellest aru. Matka ajal oli plaanis kasutada põhiliselt kodumajutust (kohalikus keeles bed & breakfast), nii otsisingi esimese öömaja üles ja kolisin pakkidega sisse. Õnneks polnud matkates tarvis kogu kola seljas kanda, sest ühe koti transport oli paketi hinnas sees. Niisiis võisin suurema kotiga pikemaks ajaks hüvasti jätta, nägin seda ainult õhtuti ja hommikuti. Õhtul püüdsin kuhugi sööma minna, aga pisut pärast kella seitset oli Milngavie küll justkui välja surnud, nii saigi poest mõned võileivad ostetud, koju tagasi kotile kobitud ja jalgpalli vaadatud. Siin mõned pildikesed Milngavie’st.

Lõpetuseks veel mõne sõnaga sellest, mis mind siis ees ootas. Šotimaal on mitmeid populaarseid matkaradu, kuid tuntuim neist on kahtlemata West Highland Way, mille pikkuseks umbes 95 miili ehk 152 kilomeetrit. Kuna ajaga polnud priisata, võtsin kavva läbida see kuue päevaga. Loomulikult oli reisikorraldaja päevaplaanid paika pannud niimoodi, et kõige raskemad etapid tundusid juba peale vaadates kaks esimest. Edasine näitas, et see mulje vastas täielikult tõele. Et aga kuuest päevast jäi mulle veel väheks, siis planeerisin West Highland Way järel viie päevaga läbi käia ka Great Glen Way, see omakorda 77 miili ehk 118 kilomeetrit. Kokku siis 11 päevaga 270 km. Vägagi ambitsioonikas plaan, arvestades mu olematut treenitust ja istuvat eluviisi. Ent iga inimene vajab mõnikord väljakutseid. Vaatame siis, mis välja tuleb…

Hommikul ärgates tabas mind ebameeldiv üllatus: parem silm ei näinud peaaegu mitte midagi. Üritasin siis veel mõne tunni magada, aga muutust positiivses suunas ei toimunud. Ei jäänud üle muud, pidi hakkama mõtlema haigla külastamise peale. Niipalju siis festivaliplaanidest.

Algatuseks läksin Waverley raudteejaama, mis on ainus mulle teadaolev WiFi leviala Edinburghis. Seal panin teele ühe sünnipäevaõnnitluse ja selgitasin välja, et Edinburghis on olemas spetsiaalne silmakliinik, mis ei asugi väga kaugel. Kui ma sinna aga kohale jõudsin, selgus, et seal võetakse nüüd vastu ainult tööpäeviti ja muul ajal tuleb pöörduda tavahaigla erakorralise abi osakonda. Suurest nördimusest läksin tagasi hostelisse ja magasin veel paar tundi.

Pärast seda uinakut kõmpisin uuesti Waverley jaama, et uurida, kus see üldhaigla siis asub. Tuli välja, et see on juba tubli tunnise jalutuskäigu kaugusel. Mis siis ikka, saabki enne matka veel saapaid katsetada. Õnneks viis sinna suhteliselt sirge tee, mis möödus muuhulgas Arthur’s Seatist ja Holyroodi pargist. Haiglas kulus nagu Eesti omadeski ilmatuma aeg, kuid vahe oli selles, et Šotimaa arstidel oli rohkem mahti minuga tegelda, kui see aeg lõpuks kätte jõudis. Kokku passisin seal umbes neli tundi, millest kaks ja pool kulus ootamisele, aga poolteist tundi uuriti ja puuriti mind väga põhjalikult. See on ilmselt pikem aeg kui kõik sel aastal Eestis tehtud silmaarstil käigud kokku. Lõpuks jõudis arst järeldusele, et lugu on ikka paha küll ja tuleb teha veel üks süst, aga täna ei saa seda kahjuks teha, sest vajalikud rohud on silmakliinikus (mida põrgut?) ja ma pean homme hommikul sinna tagasi minema. Küll andis ta salvi, mida ööseks silma panna. Kogu see lõbu ei läinud mulle sentigi maksma: ei teagi, kas vaadati, et tegu on kuskilt arengumaalt pärit inimesega, või on Suurbritannias erakorraline arstiabi tasuta. Ei tohiks justkui olla…

Kui ma arstilkäigult tagasi jõudsin, siis oli kell juba peaaegu 10 õhtul, nii ei jäänudki üle muud kui pisut aega toas vegeteerida ja jälle magama minna. Homse päeva plaanis ootas sõit Glasgow’sse, kust pidi algama mu matk, ent nagu selgus, tuleb enne seda veel kord polikliinikusse minna.

Tänase päeva kohta polegi eriti midagi kirjutada. Kuna (mitte nii väga) juhuslikult toimus minu külastuse ajal Edinburghis järjekordne filmifestival, siis soovisin seal vähemalt ühe filmi vaadata, et aga kinos näidati palju muidki filme, mida Eestis ei näe, lükkasin festivaliplaanid edasi homsesse ja istusin niisama kogu päeva kinos, vaadates lõpuks ära neli filmi. Mida film edasi, seda kehvemaks need kahjuks minu arust läksid. Parima mulje jättis Wild Target, aga selles võib olla süüdi hoopis minu kiindumus Emily Blunti.

Tegelikult oleks võinud juba eile ära mainida, et filmide ees näidatavas reklaamiplokis figureeris korduvalt üks Gillette’i reklaam, kus väideti uhkelt, et 85% of 68 men agree. Mul oleks piinlik sellise lausega oma tooteid reklaamida, aga neil nähtavasti mitte.

Ilm oli taas kogu päeva ilus, ehkki tuulisem kui eile. Ja silmapõletik ei näita endiselt paranemise märke, vaid läheb pigem hullemaks. Otsustasin esmaspäeval kohalike arstide manu minna.

Täna öösel oli plaanis teha ära mõned tööasjad, mis enne puhkust tegemata jäid, aga nagu enamasti ikka, maitses uni magus, nii saigi äratust mitu korda edasi lükatud ja planeeritud kella 2 asemel tõusin lõpuks üles alles kell 6 hommikul. Sellest hoolimata oli sunnitud keskpäevase lahkumiseni hotellist veel mitu tundi aega, mis saidki veedetud tööd tehes ja rikkuri kombel tuppa tellitud hommikusööki nautides.

Mõni minut enne kella 12 lahkusin toast ja asusin (taas jalgsi) teele King’s Crossi raudteejaama poole, sest ees ootas rongisõit Edinburghi. Edinburgh hääldub tegelikult teatavasti nagu Edinborough, seega tuleks Edinburghi asemel kirjutada Edinburgh’sse, aga kuna keegi nii ei tee, lähen minagi lihtsama vastupanu teed ja jätkan vanaviisi. 2005. aastal õnnestus saada pilet Serenity ülemaailmsele esilinastusele Edinburghis, 2008. aastal aga luusisin seal niisama ringi, ronides muuhulgas Arthur’s Seati nimelise mäe otsa. Seega oli see mu kolmas Edinburghi-külastus, kusjuures kõik korrad olen kasutanud sama skeemi: esmalt lennukiga Londonisse ja seejärel rongiga Edinburghi. Nii seegi kord. Hotellist raudteejaama oli jällegi umbes 3 km, kusjuures enamasti tuleb minna otse. Jääbki arusaamatuks, kas Euston Road on vahepeal väiksemaks jäänud või mina kohutavalt kasvanud, igatahes oleksin ainsa pöördekoha peaaegu maha maganud ja edasi põrutanud, tagumisel hetkel märkasin, et siit võiks paremale keerata.

Kui pilet ostetud, tuli esmalt leida rong ja seejärel istekoht. Viimase leidmine polegi nii lihtne, sest vagunisse jõudnuna ootab sind ees veider mäng otsi kohta, kus sa saad. Nimelt on enam-vähem iga tooli seljatoele kinnitatud paberilipik, mis näitab, et see iste on kellelegi reserveeritud. Vana kalana tabas minu kullipilk ühest vagunist vist ainsa istme, millel see lipik puudus, teistel aga nii hästi ei läinud ja sel teemal oli kuulda päris kõva torisemist. Harukordsel kombel mul kõrvalistujatega sedapuhku vedas, mõlemad olid kenad noored naised: üks sõitis Londonist Doncasterisse ja teine sealt edasi Edinburghi (temal puudus kusjuures samuti reserveering, aga õige inimene ei ilmunud välja). Kuna silmapõletik ei ilmutanud kahjuks paranemise märke, olin sunnitud esialgsest rongis lugemise plaanist loobuma ja vahtisin need ligemale viis tundi niisama aknast välja. Veidike pärast Londonist lahkumist läbisime ka vihmapilve, aga Šotimaal võttis meid vastu anomaalia: ilus päikesepaisteline ilm.

Edinburghi rongijaamast ootas mind ees retk majutuskohta, milleks oli nagu eelmistelgi kordadel Euro Hostel. See sisaldas endas lühikest, aga võrdlemisi järsku tõusu Royal Mile’ile ja sama järsku teed tagasi alla, andes pisut ettekujutust, mis mind järgmistel päevadel ees ootab. Kuna õhtu oli veel noor ja ilm ilus, siis otsustasin pärast enda sisseseadmist vaadata õhtul kinos ühe filmi. Valituks osutus 4.3.2.1, minu jaoks täiesti tundmatu film. Filmi alguskellaaeg õnnestus kuidagi tund aega viltu meelde jätta, mistõttu jõudsin hirmvara kohale. Teel kinno nägin oma silmaga, et majanduslangus mõjutab elu mujalgi Euroopas: kui kaks aastat tagasi paistsid igal pool kraanad, siis osad neist olid küll kadunud, aga vähemalt üks teeäärne ehitusprojekt oli minu arust täpselt samas seisus, mis tookord. Film ise oli selline keskmine, aga pakkus vähemalt silmailu. Tagasiteel poole kahe paiku öösel tuli laveerida suure hulga mitte kõige kainemate kodanike vahel: nädalalõpp ikkagi. Samad inimesed röökisid tänaval poole hommikuni, aga hosteli pakutud kõrvatroppe ma sellegipoolest ei kasutanud. Milleks mulle need?

On kätte jõudnud aeg järjekordne pikaks veninud vaikelu siin blogis lõpetada ja panna kirja järjekordsed reisimuljed. Kui kõik hästi läheb ja jutusoont jätkub, ilmuvad need meenutused ja mõtisklused siia kuuajalise nihkega, kuni terve epopöa on kirja pandud.

Mõte seekordsest reisist hakkas idanema siis, kui Lily Allen säutsatas, et lükkab errumineku mõned kuud edasi ja esineb juuli alguses ühel Londoni festivalil. Kuna olin juba mõnda aega soovinud tema kontserti külastada, siis tuligi tegutsema asuda, enne kui lootusetult hilja. Puhtalt tema pärast reisile minna tundus aga nadivõitu, seetõttu saigi koostatud ligemale kolmenädalane kava, millest lõpuks kujunes minu pikim tööga mitteseotud reis.

Seegi kord viis tee mind Inglismaale ja Šotimaale, kus olen varemgi käinud. Ette rutates võib öelda, et olulise osa reisist moodustas matkamine, aga sellest lähemalt juba mõne päeva pärast. Paraku sattusin enne reisile minekut järjekordse iridotsükliidi ehk maakeeli silmapõletiku küüsi, mis ei tahtnud kuidagi taanduda. Ise arvan tagantjärele tark olles, et põletiku kutsus esile puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine, mille otsustasin tavapärasest suurema vabas looduses viibimise tõttu lõpuks ära teha. Põletiku pärast aga jäid tegemata varustuse ja enesetunde testimiseks kavas olnud proovimatkad Tallinna piires, nii et põhimõtteliselt tuli pea ees tundmatusse hüpata.

Ärasõidupäeva, 17. juuni hommikulgi käisin veel silmaarsti juures, kuid kuna silm tundus võrreldes eelmise korraga parem, siis uut süsti seekord ei tehtud, mis, nagu hiljem selgus, mõjutas oluliselt järgmiste päevade sündmusi. Sealt tagasi tulles oli ajaga loomulikult ülimalt kitsas käes, mistõttu oli pigem õnn, et ükski vajalik asi maha ei jäänud. Küll kadus kummalisel kombel ära paber veemõõtjate näitudega, mille kavatsesin enne äraminekut selleks ettenähtud postkasti libistada, nii et juulikuuks prognoosin endale negatiivset veekulu. See paber on muide tänaseni kadunud. Kui soovisin reisikindlustust välja printida, avastasin lisaks, et uuematel arvutitel polegi enam LPT-porti, mis minu tuju samuti ei tõstnud.

Kõigi jamade tulemusena pidin lennujaama jällegi taksoga sõitma, aga kahe suure kotiga on see igatahes kõige mugavam variant. Neljapäevase päeva puhul pakkus Estonian Air võimalust vahemaandumiseta Londonisse lennata, mis oli üks põhjusi just selle kuupäeva kasuks otsustamisel. Islandi vulkaanid on samuti viimastel kuudel rahulikud püsinud, seega polnud ka reisi edasilükkumist põhjust karta. Lisaks tundub, et olen lõpuks suutnud lennureisidega piisavalt harjuda, vähemalt ülemäära ärevil ma sedapuhku polnud. Maandumine oli suure lennuki kohta tavatult sujuv, jäädes sellega meelde. Lennukis viibis ka mu kunagine kursavend majandusõpingute päevilt, kes suutis terve lennu aja mind mitte märgata. Passikontrollis lõpuks tervitasime, aga pärast kaotasime teineteist jälle silmist, ehkki oleksin heameelega soovinud temaga mõne sõna vahetada; polnud me ju aastaid kohtunud. Ilmselt oli samas lennukis ka Maire Aunaste, rongi ta pärast vähemalt ootas…

Gatwicki lennujaamast sõitsin rongiga Victoria jaama, millele järgnes matk hotelli. Huvitaval kombel eelistan Londoniski liikuda jalgsi, linnasisest ühistransporti pole ma seal viibides seni kordagi kasutanud, kui üht taksosõitu 2005. aastal mitte arvestada. Hotelliks valisin Strand Palace Hotel’i, kus olen varemgi ööbinud. Victoria jaamast on sinna umbkaudu 3 km, mis kompsudega polegi väga lühike maa. Kohale jõudes sai veel käidud teisel pool teed toidupoes süüa ostmas. Õnneks oli hotelli uksehoidja selleks momendiks kuhugi kadunud, sest nad vaatavad pisut põlglikult, kuidas sa Tesco kotikesega hotelli uksest sisse marsid. Õhtu lõpetasin telekast jalgpalli vaadates…

Mäletan selgesti, kuidas ma eelmise aasta lõpus firma jõulupeol rõõmsalt ütlesin, et 2008 oli minu jaoks väga hea aasta. Tõepoolest oli: üle hulga aja püstitasin endale selged eesmärgid, mida edaspidi peale hakata ja kuhu välja jõuda. Sel aastal ma neile lähemale ei jõudnud, pigem vastupidi. Jah, võin julgelt väita, et 2009. aasta on olnud minu senise elu kõige halvem aasta. Selge märk, et aastad pole vennad.

Samas ei kimbutanud mind sugugi surutis nagu paljusid teisi. Vastupidi, majanduslikult läheb asi pigem paremuse suunas. Tõelised probleemid on olnud mujal. Üks väheseid asju, mis mind rööpast välja suudab viia, on reetmine, mida sel aastal pole juhtunud mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm korda.

Enda hinnang pole muidugi teab mis objektiivne, aga arvan, et olen võrdlemisi abivalmis inimene. Kes teab, ehk on mõni lugejagi seda oma nahal kogenud… Mindki on läbi aastate väga palju aidatud ja võib-olla pole ma alati osanud oma tänu piisavalt hästi väljendada. Vahest olen muutunud paremaks inimeseks kui enne, igatahes pole ma kunagi varem tundnud nii tugevat soovi teist inimest aidata kui sel aastal. Vastutasuks olen saanud kaela sellise hunniku solvanguid ja soppa, et seda jätkub õige pikaks ajaks. Muuhulgas olen pidanud kuulma, et olen: pahatahtlik, ignorant, ebakompetentne, valetaja, ajuvaba, pealetükkiv, enesekeskne, üleolev. Kindlasti veel muudki, mis hetkel ei meenu. Seda kõike aastal, mis on võib-olla üldse esimene aasta, kus ma pole (vähemalt enda arvates) teinud midagi, mille pärast häbeneda või piinlikkust tunda. Ma pole eladeski nii palju kurja teinud, et see ära teenida, ehkki mõndagi oleks kahtlemata saanud paremini teha. Käituda alati nii, et seda poleks võimalik mitmeti mõista, ma kahjuks veel ei oska.

Küll puudub sellest nimekirjast üks sõna, mida teavad kõik mu lähemad tuttavad: kangekaelne. Süüdistused, eriti alusetud süüdistused, tekitavad minus ainult trotsi ja tahtmist tõestada, et eksivad teised, mitte mina. Üks süüdistajaist, kellega me pole muide kordagi kohtunud ega isegi suhelnud, juba oli sunnitud oma sõnade pärast vabandust paluma ja ma olen kindel, et kunagi peavad oma eksimust tunnistama teisedki, kuigi see võib omajagu aega võtta.

Siiski on mõned inimesed pidanud sellel aastal minu pärast kannatama, sest eelpoolmainitud üleelamised on negatiivselt mõjunud minu töövõimele ja tööde valmimine seetõttu ülemäära veninud. Ma pole ühelgi varasemal aastal nii palju Dynamicsit vahtinud, aga väga raske on tööle keskenduda, kui mõtted oma rada liiguvad. Võib-olla olen ma töökaaslasi alt vedanud, aga suuresti endast mitteolenevatel põhjustel. Loodan, et nad saavad sellest aru. Positiivne on see, et tahtmine midagi teha on hakanud jälle tagasi tulema.

Aga kõigest hoolimata juhtus lõppeval aastal nii mõndagi positiivset: üle hulga-hulga aja sai käidud külas Lõuna-Eestis elavatel isapoolsetel sugulastel, suure surmaga sai valmis Dr. Horrible’i tõlge, väiksema surmaga said valmis 5 Naruto osa tõlked (ja uuel aastal tuleb loodetavasti lisa), käisin esimest korda klassikalise muusika kontserdil, vaatasin esimest korda kinos ooperit ja kindlasti veel muudki. Samuti tean ma täpselt, mis oli minu selle aasta kõige õnnelikum päev: 5. märts. Mis sel päeval siis juhtus? Ei juhtunudki midagi erilist, tundsin lihtsalt üle hulga aja esimest korda, et olen endale saanud uue ja toreda sõbra. See tunne oleks tõesti võinud kauem kesta…

2010. aasta osas on samuti püstitatud selge siht minna pärast mõneaastast pausi tagasi ülikooli, sedapuhku magistriõppesse. Samuti on kaalumisel mitmeid huvitavaid reisiplaane, kuid midagi kindlat pole ma selles osas veel otsustanud. Võiks ju lubada, et uuel aastal püüan blogi usinamalt pidada kui seni, aga sageli on huvitavamatki teha kui oma mõtteid kirja panna, ehkki juba mõnda aega mõlgub peas mõte kirjutada aeg-ajalt inglise keeles Dynamicsi või siis programmeerimise kohta üldisemalt, aga see on seni jäänud pidama ajapuuduse taha. Kui kellelgi on ideid, millest kirjutada, siis võib sellest alati mulle teada anda ja võib-olla ühel päeval kirjutangi.

Jääme siis lootma uut ja paremat 2010. aastat. 2009. aastast halvem see ju ometi ei saa tulla?!

Seoses väikeste remonditöödega (akna vahetus) võib lähipäevil esineda ajutisi ja loodetavasti lühiajalisi häireid veebilehe töös.

Otsustasin vahelduse mõttes proovida kätt ka millegi muu kui Whedoni teoste kallal ja nokitsesin valmis ümberjutustuse animesarja Naruto esimesele osale. Seekord võib tulemuse kohta päris ausalt öelda ümberjutustus, sest kasutada olnud fansub, ametlikud ingliskeelsed subtiitrid ja ingliskeelne dublaaž erinesid kohati üksteisest justkui siga, kägu ja keegi kolmas, jaapani keelt ma aga ei oska. Ei usu, et nendele tiitritele tormi joostakse, kuid neid oli väga huvitav teha. Jaapanlased on kohati ikka väga imelikud inimesed. Võimaluse korral üritan nende tegemist ka jätkata, ehkki 220 osa ajab ausalt öeldes hirmu nahka küll.

Sarjast endast ei tea ma hetkel suurt midagi, vaatan tõlkimisega samaaegselt. Esimesed kaks osa on igatahes päris head olnud, ehkki jaapanlaste huumorisoon on veidike imeliku koha peal, aga kolmas oma kõhulahtisusprobleemidega mulle suurt ei istunud. Rohkem osi pole ma seni jõudnud ära vaadata, sest momendil on pooleli teise osa jutustamine. Esimeste osade tunnusmeloodia mulle päris meeldib.

Olen ennegi märganud, et mõned inimesed ei saa sarkasmist aru, aga täna tuli ette üks eriti raskekujuline juhtum. Ilmselt oli teema liiga tõsine. Ma ei mõelnud ka üldse, et seda niimoodi annab tõlgendada. Oh mind küll…

Või on asi milleski muus? Ma ei saagi täpselt aru. Täielik hämming…

No nii, parem hilja kui mitte kunagi, aga lõppude lõpuks on Joss Whedoni meistriteose Dr. Horrible’s Sing-Along Blog eestikeelne tõlge või kaasaegsemas kõnepruugis ümberjutustus valmis. Kes tahab, võib selle alla laadida siit. Sõltuvalt mõningatest minupoolse loomeprotsessi käigus tehtud otsustest võib nimetatud tõlge meeldida või mitte meeldida, kuid ma ise olen tulemuse üle küll päris uhke. Kahju ainult, et selle valmimine peaaegu terve aasta võttis. Samas, tänasel päeval ma seda ilmselt ei alustakski, sest nimetatud teos on häirivalt täpselt justkui elust maha kirjutatud, kusjuures minu kanda jääb kahjuks doktor Kohutava roll. Uhkus aga ei lubanud pooleli ka jätta.

Paari sõnaga ka teosest endast. Ma ei oskagi seda väga täpselt klassifitseerida, tõenäoliselt on tegu siiski kolmest umbes veerandtunnisest osast koosneva minisarjaga, sest sellisel kujul see algupäraselt avaldati, mis pilab muusikali vormis superkangelaste kultust. Sarja nimitegelane, doktor Kohutav, püüab meeleheitlikult saada Pahade Paha Liiga täieõiguslikuks liikmeks, kuid käpardlikkuse tõttu ei taha see kuidagimoodi õnnestuda. Peamiseks takistuseks tema teel on enesekeskne kangelane kapten Haamer. Ja loomulikult tuleb mängu naine, sest milline oleks üks õige film ilma armukolmnurgata? Edasi vaadake ise…

Stsenaariumi kirjutas Whedon oma sugulaste ja tuttavatega kahasse 2007. aasta stsenaristide streigi ajal, mil tal midagi targemat teha polnud ja tulemus on suurepärane. Kui Dollhouse’i esimene hooaeg oli minu jaoks teatav pettumus, siis siin on Whedonite dünastia küll tippvormis. Võimalik, et muusikalivormis tulemus pole päris igaühe maitse, kuid julgen seda sellegipoolest kõigile soovitada. Kellele sari meeldib, võiks endale lisaks osta (mitte tõmmata) ametliku DVD, sest erinevalt stuudiote egiidi all valmivatest teostest finantseeris Whedon seda oma rahaga, nii et sedapuhku läheb toetus õigesse kohta. Huvitavamad lisamaterjalid DVD-l on täispikk muusikalivormis kommentaaririba ja fännide poolt saadetud sooviavaldused Pahade Paha Liigaga liitumiseks.

10/10