Postmodernne Prometheus

April 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×18 – Metsikute taimelava (Where The Wild Things Are)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 18. osas nahistavad Buffy ja Riley voodis. Punkt.

Metsikute taimelava on osa, mille kohta pole eriti midagi öelda, sest selles ei juhtu tõesti kohe peaaegu mitte midagi. Nojah, saabki varakult õhtule. Välja võiks vast tuua, et ta jagab (originaal)pealkirja Maurice Sendaki lasteraamatuga Seal, kus elavad metsakollid, kuid kuna Buffys ühtki metsakolli silma ei torka, siis raamatu pealkiri ei kõlvanud hästi kasutada ja tuli ise midagi välja mõelda.

Käesoleva osa stsenarist Tracey Forbes kirjutas varem veel osad Õlu pähh! ja Melanhoolia, mis ei kuulu küll Buffy parimate hulka, kuid on siiski selgelt paremad kui Metsikute taimelava. Selleks hetkeks oli küllap ka Joss Whedonile juba selge, et Forbesi nägemus erineb oluliselt sarja üldisest suunitlusest, mistõttu jäi Metsikute taimelava õnneks tema viimaseks kaastööks Buffyle. Õlu pähh!-il ja Metsikute taimelaval on veel üks veider ühine omadus: mõlemas teeb väikese rolli Bryan Cuprill, kelle jaoks need jäidki ainsateks ülesastumisteks Buffys.

Kuna Metsikute taimelava on sedavõrd sisutu, siis pole põhjust imestada, et ta kõikvõimalikes Buffy halvimate osade edetabelites häid kohti saavutab ja minugi hinne peegeldab seda selgesti. Pakun, et mu jooksvas edetabelis läheb ta auväärsele teisele kohale Pahade munade järel. Marki lehelgi oli rahval raskusi, leidmaks, mida võiks selle osa puhul positiivselt esile tuua. Enam-vähem ainsad asjad, mida inimesed kiitmise vääriliseks pidasid, olid Gilesi seni vaka all hoitud lauluoskus ja see, kuidas Spike end Buffy päästmisest välja keerutab. Mina pean isegi Gilesi suhtes suuresti eriarvamusele jääma, sest esiteks ei kuulu Behind Blue Eyes mu lemmiklugude hulka ja teiseks jätab esituski minu meelest soovida. Samas see, kuidas Willow’ Gilesi laulmist sõna otseses mõttes mokk töllakil pealt vaatab, on kahtlemata kahvatu osa üks tipphetki. Spike’i puhul nõustun üldsuse arvamusega. Side lõpp. 4/10

Willow' mokk

Xander: Kes tuleb minuga? Spike: Mina. Tean, et ma pole esmapilgul kangelase tüüpi… ja Buffy on korduvalt püüdnud mind tappa. Ja te ei meeldi mulle absoluutselt. Aga… (Paus.) See kõlab tegelikult päris veenvalt. (Lahkub.)

January 17th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×12 – Pahad munad (Bad Eggs)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 12. osas püütakse noortele õpetada, mida lapsevanem olemine tegelikult tähendab ja jagatakse õpilastele munad, et nende justkui oma lapse eest hoolitsetaks. Sunnydale’ile omaselt pole need munad aga nii kahjutud, kui pealtnäha paistab.

Mark toob oma arvustuses selle osa eeskujuna välja filmid Tulnukas (Alien) ja Kehanäppajate invasioon (Invasion Of The Body Snatchers), aga varem või hiljem jõuab iga arvestatava ulmesarja elutsüklis kätte aeg ammutada inspiratsiooni Robert A. Heinleini klassikalisest romaanist Nukkude isandad (The Puppet Masters). Naljaga pooleks võib öelda, et mida kaugemal see aeg on, seda parema sarjaga on tegu. Näiteks Buffyl kulus selleni jõudmiseks tervelt poolteist hooaega, kuid näiteks Babylon 5 ei pidanud vastu kauem kui neljanda osani ja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) on üldse tervenisti samale ideele üles ehitatud. Põhjus, miks selliseid osi hirmuga oodata, peitub selles, et nende teostus jätab enamasti tugevasti soovida. Tundub, et sageli läheb kogu aur mõttele end kesknärvisüsteemi külge kinnitavast parasiidist, kes peremeeskeha üle võtab, ja ülejäänu jääb täiesti tähelepanuta. Tähevärav SG-1 on üks väheseid sarju, kus seda teemat pisut paremini käsitletakse, aga eks seal ole jällegi omad probleemid. Mis Buffysse puutub, siis kahjuks ei kuulu ta sedapuhku erandite hulka.

Pahad munad on kirjutanud Marti Noxon ja see osa justkui õigustaks tema kriitikuid, kellest tegin juttu mõned postitused eespool. Osas on mitu liini, millest üks sisaldab vampiiridest vendi Lyle (Jeremy Ratchford) ja Tector Gorchi (James Parks), teine arutul hulgal musitamist ja pealiin, nagu öeldud, nukkude isandat, kelle nimi on seekord besoaar. Ükski neist liinidest ei ole piisavalt huvipakkuv, kusjuures eriti kunstlikult külgepoogitud tunduvad need vampiirid. Minu silmis on Pahad munad tõsine kandidaat Buffy halvima osa tiitlile ja viimastel vaatamistel ongi tundunud, et halvemat Buffyt polegi olemas, ehkki üks teine teise hooaja osa pakub tõsist konkurentsi. Tollest aga lähemalt siis, kui me selleni jõuame, mis peaks praeguse seisuga juhtuma järgmisel nädalal.

Tahaks sekka midagi positiivset ka öelda, aga raske on, isegi väga raske. Whedonile omaseid kilde on siin osas vähe, isegi päeva repliigi valimine oli tõeliselt problemaatiline. Jonathan (Danny Strong) vahest paistis pisut rohkem silma kui seni, olles midagi enamat kui inimene, kes lihtsalt õnnetusi ligi tõmbab. Lõpp, kus limane Buffy august välja ronib, on päris võimas. Pluss lahkamisstseen, mille käigus Buffy ja Xander häälitsustega oma arvamust väljendavad. Ja rohkem ei tulegi midagi meelde. Nii halb see osa küll ei ole, et sarja vaadates tekiks tahtmine ta vahele jätta, kuid heaks teda samuti kuidagimoodi nimetada ei saa. 4/10

Lyle Gorch: Olgu, nüüd on kõik. (Pole ju suurem asi repliik, mis?)

|