Postmodernne Prometheus

April 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×21 – Ürgjõud (Primeval)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 21. ehk eelviimases osas toimub otsustav vastasseis Buffy ja Adami vahel, kuid esmalt peab Buffy ära leppima sõpradega, kellega ta Spike’i manipuleerimise tulemusena tülli läks.

Pärast eelmist, väga head osa mõtlesid Buffy loojad välja midagi nii põrutavat nagu Ürgjõud. Põrutavat selles mõttes, et kui Yoko faktor tabas eranditult märki, siis Ürgjõud laseb vähemalt 90% ulatuses märgist mööda. Peasüüdlane on muidugi Adam, kes suutis päris kaua piirduda vaid mõne lausega osa kohta, kuid võtab Ürgjõu alguses kohe pikalt ja pidevalt sõna, hakates seega energia väljaimemisega varakult pihta. Mul on selle kohta värske teooria: lisaks Polügooni relvadele ammutab Adam energiat ka neist Buffy osadest, milles kaasa lööb, mis seletabki, kuhu pea kogu energilisus ja hea mojo siit kadunud on. Tuleb välja, et Adamile tõepoolest meeldib rääkida.

Adam pole ainus, kellele rääkida meeldib. Riley Adamiga kohtumise põhjuseks oli asjaolu, et Maggie Walsh paigaldas oma suures südameheaduses Riley südame lähedale kiibi, mis muuhulgas võimaldas Adamil teda juhtima asuda. Salajastes Polügooni ruumides saab Riley jälle kokku Forrestiga, kellest on vahepeal saanud veider zombi ja deemoni hübriid. Veidral kombel räägib ta nüüd vaat et rohkemgi, kui varem. Muuhulgas esitab ta taas põhjapaneva monoloogi teemal, kui palju parem ikka zombi-deemon olla on. See kõik on ju väga tore, paraku tõin just sellesama asja Angeli eelmise osa puhul miinusena välja. Pole Forresti kõnegi millegi poolest etem kui Alonna monoloog Sõjapiirkonnas, seega jättis ta kasutamata suurepärase võimaluse vait olla.

Õnneks pole kõik tegelased niisama jutukad. Lisaks Forrestile näeme Ürgjõus, mis on vahepeal saanud professor Walshist ja doktor Anglemanist: nemad pole zombisõdalased, vaid lihtsalt zombid, ja räägivad seetõttu vähem. Sellegipoolest näevad nad oma voolikutega välja pigem tobedad kui tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavus on probleem terve osa vältel, alates juba hetkest, mil Spike oma geniaalsest plaanist väikese puudujäägi (kuidas oluline informatsioon Willow’ käest Buffyni jõuab, kui nad omavahel ei räägi?) avastab. Tegelikult polnud viga ju Spike’i plaanis, sarja tegijad olid need, kes apsaka algselt läbi lasid ja selle hiljem Spike’i kaela ajasid.

Ühesõnaga: ma ei kujuta ette, mida David Fury Ürgjõudu kirjutades mõtles; see osa on enam-vähem samal tasemel kui Kalamehed, mis ei ole kompliment. Pealegi, ma saan aru, et üks teatav film Keanu Reevesiga peaosas oli sel hetkel endiselt kõva sõna, kuid kas oli vaja seda nii konkreetselt ahvida? Kuulid ja mürsud peatav nähtamatu sein? Aegluubis liikuvad kuulid? Buffy, kes paljaste kätega energiaallika Adami seest välja rebib? See, kuidas Buffy ja tema sõbrad oma jõud liidavad, on idee poolest suurepärane lahendus, samuti võiks hooaja kulminatsioon Polügooni ruumides olla midagi võimast, aga teostus jätab kahjuks küll mageda mulje. Ja see on suuresti terve neljanda hooaja probleem: mitmed mõtted on idee tasandil meisterlikud, kuid elluviidult ei taha hästi töötada, ehkki tõeliselt häid osi on samuti palju.

Buffy neljas hooaeg on eriline selle poolest, et sarja üldine liin saab läbi juba selle osaga, ent üks osa ootab veel ees. Marki lehel tekitas see mitmes esmavaatajas hirmu, mida viimane osa endaga veel kaasa toob ning millised olulised tegelased selles surevad. Päriselt pole asi üldsegi nii hull, sest kuigi Ürgjõus toimunul on oma tagajärjed, lõpeb kõik siiski õnnelikult. Sellest aga juba järgmine kord. 5/10

Willow: See on kõrvits. Giles: Võlukõrvits. McNamara: Mis teil, inimestel, viga on?

January 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×20 – Kalamehed (Go Fish)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 20. osas hakkavad üksteise järel kaduma kooli ujumismeeskonna liikmed ja kahtluse alla langeb läheduses nähtud kole koll. Meeskond ise on viimasel ajal üllatavalt hästi esinenud ning esimesena kadus parim ujuja. Kas mängus võib olla doping?

Olen paar korda maininud, et ei näinud Buffyt päris algusest peale ning olles avastanud, kuivõrd hea sarjaga tegu, vaatasin sarja algusosad tagantjärele ära, kasutades selleks nii Eesti kui Soome telekanaleid. Seda tehes jäi mul aga kuidagimoodi üks teise hooaja osa vahele ja nägin seda esimest korda alles DVD-l. See oligi Kalamehed, teise hooaja 20. osa. Suur vedamine, et just niimoodi läks, sest kui see oleks olnud üks esimesi nähtud osi, siis võiks mu suhtumine Buffysse olla hoopis teistsugune. Nimelt osutab Kalamehed võistluses Buffy halvima osa tiitlile Pahadele munadele tõsist konkurentsi, ehkki olen lõppude lõpuks aru saanud, et tegemist on siiski kindla teise koha omaniku, aga mitte võitjaga. Kalameeste kasuks räägib lihtsalt toimuva totaalne ajuvabadus. See ei näe lihtsalt välja nagu Buffy osa. Ma saaks veel aru, kui nende kollidega madistaks näiteks Kevin Sorbo Herakles, kuid Buffy tase võiks olla kõrgem. Mark tundub samas peaaegu alati ainult positiivset nägevat ja seegi osa pole erand.

Ühtlasi on Kalamehed nn õudusfilmitrio viimane osa, võttes seekord snitti 1954. aasta klassikalisest 3D-õudusfilmist Musta laguuni koletis (Creature From The Black Lagoon). Erinevalt eelmistest pole ma seni pidanud vajalikuks nimetatud teost ise vaadata ega oska seetõttu öelda, kas tegu on pigem mahaahvimise või austusavaldusega, kuid vähemasti koletised näevad küll võrdlemisi sarnased välja ja originaal mainitakse taas nimepidi ära. Kalameeste kaasstsenarist on David Fury, kelle jaoks oli tegemist esimese kaastööga Buffy sarjale. Pole just paljulubav algus, kuid tema edasised püüdlused jätavad õnneks parema mulje.

Kindlasti räägib selle osa kahjuks ka asjaolu, et see on vahetult enne teise hooaja kaheosalist lõpplahendust, mis rõhutab veelgi tema suhtelist mannetust. Kui Kalamehed oleks näiteks teise hooaja esimeses pooles, langeks talle arvatavasti oluliselt vähem kriitikat. Sõnum Steroidid on pahad, mmmkai? esitatakse küll üsna paksude värvidega ja meil siin Eestis on seda võrdlemisi raske mõista, sest väikeses riigis pole konkurents vähemasti koolide tasemel nii suur, et selliste vahenditeni laskuma peaks. Erandeid võib muidugi olla. Samas on selleski osas mitmeid positiivseid momente. Ujukates Xander mind ennast kihevile ei aja, kuid sarja naisvaatajate jaoks oli tegemist kahtlemata murrangulise momendiga, sest seni on ta riided siivsalt seljas hoidnud. Samuti löövad selles osas just õrnema soo meeleheaks kaasa noored ja tundmatud Shane West ning Wentworth Miller, hilisem Põgenemise (Prison Break) staar. Lisaks saab jällegi silma paista direktor Snyder ja senisest suurem roll on antud Jonathanile, kuid Nõukogude Liidu mainimine ja Angeli meelevaldne kaasamine ossa, kus tal pole tegelikult midagi teha, nullivad positiivse suuresti ära. 5/10

Cordelia: Üks asi on käia kohtamas mingi mõttetu ebapopulaarse tüübiga, aga hoopis teine asi koletisega Helesinisest laguunist. Xander: Mustast laguunist. Helesinise laguuni koletis on Brooke Shields.

January 11th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×08 – Pime aeg (The Dark Age)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 8. osas saavad Gilesi kätte must minevik ja möödaniku deemonid. Teemaga haakuvad kuidagi ka Ethan Rayne (Robin Sachs) ja salapärane Eyghoni märk.

Mark sai sedapuhku jälle hakkama taolise arvustusega, millest pole võimalik väga välja lugeda, mida ta konkreetselt sellest osast arvas. Tõsi, kujuteldava päeviku lõpus mõned mõtted siiski on ja tundub, et tema üldmulje Pimedast ajast on positiivne, mis minu arvamusest mõneti lahkneb.

Jah, mulle ei meeldi see osa. Pole kunagi meeldinud, ehkki täpsem oleks vist öelda, et pigem jätab see mind külmaks. Siin on mingid segased minevikusähvatused, nõme deemon, kes tegelasi (punasärgid välja arvatud) ainult ähvardab, kuid midagi ei tee, ja karismaatilisi külalisesinejaid samuti pole, kui Jennyt (Robia LaMorte) mitte arvestada. Nii see õnnetuseks on.

Sellest on kahju, sest Buffy kui sarja vaates on tegelikult tegemist olulise osaga: me saame Gilesi kohta üpris palju teada, kuna Giles on mängust väljas, siis peavad teised, sh Cordelia ja Angel, võtma endale olulisema rolli, samuti jookseb toimunu tõttu karidele Gilesi ja Jenny tärkav suhe. Aga miks peab see olema mässitud niivõrd ebahuvitavasse pakendisse? Ethan Rayne, iseenesest intrigeeriv karakter, justkui oleks siin osas ja justkui poleks ka. Suuresti raisatud võimalus.

Ent siingi leidub tillukesi armsaid momente, nii et pole halba ilma heata, nagu iga teise Buffy osa puhul: Buffy ja Gilesi muusikamaitse ei lange kokku, Willow võtab ohjad jälle enda kätte ja Cordelia teeb võluva naeratuse saatel katse rühma sulanduda. Lõpp on samuti südantlõhestav, kuid osa ise on seekord paraku nõrgem kui tema komponentide summa. 5/10

January 10th, 2009

Asustatud saar: esimene film

Vanal heal nõukogude ajal näidati kinodes mõnikord kraami, mida kutsuti kaheseerialisteks filmideks. Need olid sellised pikemat sorti filmid, mis jaotati näidates kaheks osaks ehk seeriaks. Kodumaise kraami puhul oli selline jaotus taotluslik ja filmitegijad arvestasid sellega, aga kaheseerialised olid ka näiteks mõned kapitalistide teosed, mille puhul ei julgeks ma selles ülemäära kindel olla. Erinevalt pahast läänest näidati kaheseerialine film aga kinodes ära järjest, vaheajata. Nüüd on teised ajad, suuremad on majad ja kätte on jõudnud kapitalism, nii et Venemaal jagatakse filme taas kaheks osaks, selle vahega, et nüüd kasseeritakse nende vaatamise eest sisse topeltsumma. Eelmine meie kinodesse jõudnud sarnane linateos oli Paragrahv 78, mille poolelijäämine tuli vähemalt minule küll täiesti ootamatult. Sellele järgnes nüüd Asustatud saar, kuid seekord teadsin juba ette, et tegelik lõpp jääb nägemata.

Asustatud saare aluseks on Venemaa tuntuimate ulmekirjanike vendade Strugatskite samanimeline romaan, mida ma pole kahjuks veel lugenud, kuid mis räägib sellest, kuidas peategelane Maksim Kammerer satub laeva purunemise järel planeedile, mille elanikud on veendunud, et elavad suure sfääri sisepinnal, ning mille totalitaarse režiimi eesotsas on salapärased Tundmatud Isad. Reklaami vaadates ning Kammereri nime kuuldes teadsin kohe, kellelt idee pärineb. Lisaks lugesin paar kuud tagasi originaalis läbi Strugatskite esimese ja nõrgimate hulka kuuluvaks peetava raamatu Purpurpunaste pilvede maa, mis hoolimata sellest, et selles vallutavad Veenust kangelaslikud nõukogude inimesed, sealhulgas meie tubli lõunanaaber Dauge, on minu arvates täiesti loetav tükk.

Nii jääbki mulle võrdlemisi mõistetamatuks, kuidas on võimalik hea alusmaterjali baasil valmis teha sedavõrd nõme film. Jah, efektid on toredad asjad, kui neid kasutada mõõdukuse piirides ja oskuslikult, siin torkab aga silma efektide üleküllus ja halb kvaliteet. Totalitaarse režiimi veidruste kujutamisele raisatakse samuti ülemäära aega, eriti kui arvestada, et Verhoeven tegi seda Tähesõdalastes tunduvalt paremini. Asustatud saar tundubki olevat teistest filmidest kokkulaenatud ideede pundar, mille puhul sobib taas kasutada vene hingele omast surematut väljendit: tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati. Kohati paistab väärt idee siiski välja ja film muutub isegi huvitavaks, kui nii võib öelda, aga siis tõmbab lavastaja ei-tea-kust välja järjekordse madinastseeni ning kõik läheb taas käest ära.

Näitlejate valik on samuti võrdlemisi kummaline. Totalitaarrežiimi õõnestaja Kammereri rolli on valitud tüüp, kes näeb välja justkui helesinine unistus tõelisest aarialasest. Huvitav, kas selline iroonia on taotluslik või kukkus see kogemata niimoodi välja? Lisaks oli osatäitjate nimekirjas ka Maksimi Hääl, seega valiti see tegelane sinna rolli tõesti puhtalt näolapi pärast. Oleks ju võinud mõne vähem modelli mõõtu näitleja võtta, kes oma tööga veenvamalt hakkama saaks. Mõistagi teeb siin kaasa igas vene filmis mängiv Sergei Garmaš pluss terve hulk varasematest filmidest rohkem või vähem tuntud kirvenägusid. Lavastaja Fjodor Bondartšuk ise mängib riigiprokuröri ja püüab seda tehes igati Tim Curryt imiteerida.

Seda, mis neist tegelastest edasi saab, tuleb aga veel mitu kuud, teise osa saabumiseni oodata. Millegipärast arvan, et seda läheb kinno vaatama hulga vähem rahvast kui esimest osa.

Kusagil siin on peidus hea film, aga kus?

5/10

|