Postmodernne Prometheus

April 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×17 – Superstaar (Superstar)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 17. osas on Buffyl probleeme vampiiridest jagusaamisega. Õnneks leidub Sunnydale’is inimene, kelle poole Tapjagi abipalvega saab pöörduda: Jonathan Levinson (Danny Strong). Mis toimub?

Superstaar on osa, mille suhtes Buffy fännide arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Marki leheltki saab aru, et Superstaaril on hulk austajaid, kes seda taevani ülistavad. Ma ei tea, minule pole see osa kunagi sügavat muljet jätnud. Saan aru, et siin toimuv peaks olema humoorikas, kuid minu meelest on see pigem nõme. Superstaari stsenarist Jane Espenson kirjutas ka Teravkõrva, eelmise osa, milles Jonathanil oli keskmisest suurem roll, kuid erinevalt Teravkõrvast on Superstaaris midagi valesti. Naljad ei taba enamasti märki ja kõik on üleüldse kuidagi pingutatud. Õnneks pole ma ainus, kes niimoodi arvab, veel paar Marki lehekülje lugejat on samal arvamusel.

Antud juhul ei saa osa põhjalaskmises süüdistada seda, keda tavaliselt, aga kui stseen Adamiga on enam-vähem osa tipphetk, siis on ilmselgelt kusagil midagi mäda. Võimalik, et Superstaaril on identiteedikriis ja ta ei tea täpselt, mida tahab. Põhimõtteliselt võinuks see olla satiir, mis mulle üldiselt väga meeldib, näiteks Jah, härra minister (Yes, Minister) on üks minu lemmiksarju, kuid selle asemel on Superstaar pigem nagu James Bondi paroodia. Halb James Bondi paroodia. Sarja tegijad nägid veel hulka vaeva, pannes kokku täiesti uued algustiitrid, milles on kesksel kohal Jonathan, ja puha ilmaasjata, needki mõjuvad punnitatult. No ei ole naljakas. Üldse tundub mulle, et kui paljude Buffy ja Angeli kaasautorite puhul on kiidusõnad õigustatud, siis Jane Espensoni panust pigem ülehinnatakse. Tal on küll helgemaid momente, kuid sageli jäävad tema käsikirjad keskpärasteks, ehkki, nagu juba mainitud, palju on neidki, kes minuga ei nõustu.

Superstaari põhiline vastane jätab samuti soovida. Eile kiitsin Angeli autorite loomingulisust kollide väljamõtlemisel, kuid anti-Jonathani meenutavaid tonte oleme varem korduvalt näinud. Ka Jonathani ootamatu meelemuutus ja arusaam oma tegude ekslikkusest tuletab taas meelde Terry Brooksi klassikalise teose Shannara mõõk (The Sword Of Shannara) lõpplahenduse ning mitte heas mõttes. Kõik on lihtsalt pisut liiga mugav.

See ei tähenda, et Superstaar oleks üdini halb. Isegi keskpärane Buffy teeb silmad ette paljudele teistele sarjadele. Näiteks Anya meenutab üle hulga aja taas seda Anyat, keda meile esialgu tutvustati. Juba mõnda aega pole talle kui suurele sõnameistrile erilist rääkimisõigust jäetud, kuid Superstaaris paitab ta meie kõrva päris mitme hea repliigiga. Mitmesugune Jonathani-teemaline nänn, nagu plakatid, koomiksid, kalendrid jms jätab samuti hea mulje, tunduvalt parema, kui kõik muu Jonathaniga seonduv. Ning Buffyle ja Rileyle annab Jonathan head suhtealast nõu, kuid üldiselt pole Superstaar osa, mida ma väga tihti vaadata tahaks. Anya meelest võivad alternatiivsed reaalsused ju lahedad olla, aga minu meelest mitte, üksikute eranditega. 6/10

Giles: Xander, ära kasuta raamatute läheduses ladina keelt.

April 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×14 – Hüvasti, Iowa! (Goodbye Iowa)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 14. osas püüab Riley leppida teadmisega, et Maggie Walsh soovis Buffy surma, kuid enne, kui ta oma tunnetes selgusele jõuab, saabub teade Walshi tapmisest. Kuna tema sõbrad kahtlustavad Buffyt, peab Riley langetama otsuse, kelle poolt olla.

Hüvasti, Iowa! on Buffy esimene Riley-keskne osa. Pealkiri viitab teatud kombel süütuse kaotamisele, on ju Riley Iowa osariigist pärit naiivne maapoiss, kelle illusioonid valitud elukutse õigsusse ja õilsasse eesmärki järsult purustatakse. Seega ainest justkui oleks, kuid teostus jääb üllatavalt lahjaks. Esimene probleem on see, et sarja tegijad, sealhulgas käesoleva osa stsenarist Marti Noxon pole Rileyt lihtsalt suutnud huvitavaks karakteriks kirjutada, mis tähendab, et stseenid, milles ta võõrutusnähtude käes vaevleb ning millele pühendatakse suur hulk ekraaniaega, jätavad vaataja suhteliselt külmaks. Nii see kui teisedki Rileyga seotud probleemid võivad olla nii stsenaristide kui näitleja Marc Blucase süü ja osaliselt kahtlemata ongi, ent mulle tundub siiski, et Blucas tuleb oma tööga paremini toime, kui keskmine Buffy fänn arvab, ja hädade põhjusi tuleb otsida eelkõige käsikirjast.

Kahtlemata on käsikirja süü, et Riley jätab Hüvasti, Iowa!-s Buffyt ja teisi süüdistades suhteliselt nõmeda mulje. Buffy ja sõprade käitumine Spike’i suhtes tundub kõrvaltvaatajale kahtlemata ebaloogiline ja veider, olles päriselt tingitud vajadusest James Marstersile sarjas tegevust leida, kuid Riley reaktsioon pole sugugi parem ja steroidide manustamine seda välja ei vabanda. Veelgi nõmedama mulje jätavad Riley sõbrad, eelkõige Forrest, kes eelistavad Maggie Walshi surmas tõenäolisemate kahtlusaluste asemel süüdistada Buffyt, hoolimata asjaolust, et puust vai ei ole inimese tapmiseks sugugi efektiivseim vahend.

Minu seisukoht on endiselt, et Hüvasti, Iowa! nõrkuses on süüdi Adam, kes hakkab energiat välja imema igast osast, milles kaasa teeb. Kuna selles osas antakse talle märksa suurem roll kui eelmises, suutis ta sedapuhku välja imeda rohkem energiat, mille võrra osa tuli lõppkokkuvõttes kehvem. Teoreetiliselt peaks Adam oma identiteedi küsimuste ja selle väljaselgitamiseks rakendatavate häirivate meetoditega huvitav välja nägema, täpselt nagu Rileygi, kuid tegelik elu on pisut teine. Mõned, sealhulgas Mark, olid tema tegelaskuju selle aspekti osas leebemad, kuid minu meelest ei aita Adami tõsiseltvõetavusele sugugi kaasa näiteks fakt, et seal, kus inimesel asub süda, paikneb temal flopiseade. Just nimelt, 3,5-tolline flopiseade. Juba 2000. aastal, Hüvasti, Iowa! valmimise ajal, oli flopiketaste populaarsus märgatavalt väiksem kui mõned aastad varem, nii et kui mõni noorem vaataja seda osa praegu esimest korda peaks nägema, ei pruugi ta arugi saada, mis veider seade see selline on. Tõsi, flopil kui andmekandjal on oluline roll ka teise hooaja sündmustes, mis peaks vaatajat pisut abistama. Midagi positiivset Adam Hüvasti, Iowa!-s siiski teeb, täpsemalt saadab dr Anglemani samasse kohta, kus Maggie Walsh juba ees ootab. See Angleman oli üks ebameeldiv kuju ja minul oli küll hea meel temast lahti saada. Paralleel, et Adam ja Riley on omal moel mõlemad Walshi lapsed, on samuti päris leidlik, kuid suunab Riley tegelaskuju kokkuvõttes kahjuks valele rajale, mis viib lõpuks tema lahkumiseni sarjast.

Muudest sündmustest väärib äramärkimist see, et Willow ja Tara nõiuvad taas, kusjuures Tara saboteerib Willow’ loitsu ja see läheb aia taha. Põhjendust, miks ta nii tegi, peab päris pikalt ootama, nii et las see jääda praegu veel saladuseks. Lisaks on Hüvasti, Iowa! viimane kord, mil näeme oma silmaga Koputaja-Willyt, ehkki paar korda teda veel mainitakse. Sellest on natuke kahju, sest Koputaja-Willy oli umbes samasugune meelelahutuslik tegelane nagu Ethan Rayne, keda samuti rohkem ei näe. Ega loodus tühja kohta ei salli, seega leitakse neile asendajad, kuid eks esimene armastus on südamele ikka kõige lähedasem. 6/10

Adam: Kes ma olen? Poiss: Sa oled koletis. Adam: Seda ma arvasingi.

March 31st, 2012

Angel – 1×12 – Lapseootel (Expecting)

Angeli 12. osa kinnitab taas, et seks on saatanast. Seekord langeb lõksu Cordelia ja parema fantaasiaga inimene suudab kahtlemata juba pealkirja põhjal tuvastada, kuidas täpselt. Angel ja Wesley peavad päästma tema elu ning samal ajal leidma kurikaelad, kes selles kõiges süüdi on.

Näib, et nüüd, mil Doyle hakkab vaikselt ununema, läks sarja tegijatel vaim mõneks ajaks pealt ära, sest Lapseootel ei kuulu mingil juhul Angeli paremikku. Siin on küll palju väikseid positiivseid hetki, kuid üldiselt jätab Lapseootel siiski keskpärase mulje. Peab nõustuma Marki leheküljel avaldatud arvamustega, et üleloomulik rasedus on ulme- ja fantaasiasarjades liiga leierdatud ja igavalt käsitletav teema. Eelmise osa ülevaates mainisin, et millegipärast meeldib Angeli stsenaristidele ideede korduvkasutus ning Lapseootel ei ole viimane kord, mil Cordelia salapäraselt lapseootele jääb. Neljandal hooajal tingis selle küll Charisma Carpenteri rasedus päriselus, kuid sellegipoolest on tegu ühe nõmedama liiniga kogu Angeli ajaloos.

Selles osas on Cordelia rasestumises süüdi tuntud fotograaf Wilson Christopher (Ken Marino), kes esindab üht koleda välimusega deemonit. Üheöösuhte tulemusena on Cordelial juba järgmisel hommikul ees täiesti arvestatava suurusega kõht, milles kasvab seitse armast deemonibeebit. Kuna sünnitamine lõppeks tõenäoliselt surmaga, hakkab Angel otsima, kuhu kadus peasüüdlane Wilson Christopher ise. Stseen, milles Angel nad üles leiab ning teda ja tema kambajõmme füüsilist vägivalda kasutades õpetab, on minu jaoks osa tipphetk. Jah, isegi etem kui moment osa alguses, mil Wesley kirve seina sisse kinni lööb. Vahest vähendab kirvetöö efekti tõsiasi, et seda võib tiitrites korduvalt näha ja ühel hetkel kaotab ta seetõttu uudsuse.

Christopherile keretäis antud, seisab Angelil ja Wesleyl ees kohtumine deemoni endaga. Stsenarist Howard Gordonit tuleb tunnustada ebatüüpilise, vedelat lämmastikku kasutava lõpplahenduse eest, kuid deemoni enda välimus jätab pehmelt öeldes soovida. Deemonid näevad Buffys ja Angelis sageli kahtlased välja, võtame või näiteks Machida Buffy osast Sisalikuisand või mitmesugused madu-deemonid, nagu Sunnydale’i linnapea pärast muundumist, kuid selles osas nähtud haxili deemon on kahtlemata üks kahtlasemaid, meenutades rohkem 50-ndate Z-filmi kui 2000-ndate telesarja. See ei vähenda muidugi meie kolme peategelase tiimitööd deemoni kõrvaldamisel, ehkki tekitab vaataja pea kohale hetkeks küsimärgid.

Lapseootel lõpeb peaosaliste tõdemusega, et seks viib reeglina ebameeldivate tagajärgedeni, mida vähemalt Angel teadis juba varem. Käitumise põhjal võib eeldada, et samal arvamusel oli ka Cordelia korterikaaslane Dennis, ning nüüd peaks selles kindel olema Cordelia isegi, ent ometi ei takista see tal tulevikus samasse ämbrisse astumast. 6/10

Angel: Mulle tõesti ei meeldi, kui inimesed mind tulistavad.

March 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×08 – Kihvatus (Pangs)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 8. osas kukub Xander enda kaevatud auku ja päästab valla pahura indiaanlase vaimu, samal ajal pöördub näljast kurnatud Spike viimases hädas abipalvega Buffy poole, varjude keskel aga luusib Angel.

Kihvatus on vähemalt minu meelest üle pika-pika aja kõige kehvem Buffy osa. See ei tähenda, et tegemist on halva osaga, isegi kehvapoolne Buffy on parem kui suur osa tavapärasest konveierilt tulevast kraamist, kuid sellegipoolest on kõik kolmanda hooaja osad ja ka neljanda hooaja algus parem kui Kihvatus. Eelmine ligikaudu samaväärne lugu oli Kalamehed, mis on siin blogiski korduvalt äramärkimist leidnud. Kihvatuse puhul võib välja tuua kaks põhilist probleemi.

Neist esimene on Angel. Eile juba mainisin, et Buffy ja Angeli vaheline seos tundub liiga mugavalt konstrueeritud. Kihvatust nähes jõuab kohale, et tegelikult ei ole head põhjust, miks Angel just nüüd jooksujalu Sunnydale’i peaks tormama, sest käesolev oht pole midagi sellist, millega Buffy varem poleks kokku puutunud. Angeli Sunnydale’is viibimine on lihtsalt kohmakas sissejuhatus Angeli järgmisele osale, millele autorid paremat lahendust ei suutnud leida. Võib-olla juhtub see kõik lihtsalt liiga hilja, sest Buffy ja Riley vahele hakkab ilmuma teatav säde, mida Angeli ilmumine ainult segab.

Teine probleem on põhiliin ise. Kihvatuse tegevus toimub tänupühade ajal, mil ameeriklasi tabab massipsühhoos ning neil hakkavad käima äkilised neelud kalkuni järele. Tänupühad on pühad, mis ei tähenda muule maailmale, ameeriklased välja arvatud, mitte midagi, ja sellepärast esiteks ei teata, mida täpselt tähistatakse, ja isegi kui teataks, siis ei huvitaks see eriti kedagi. Toimumisajast olulisem on aga kurjam, kelleks on taas kuri indiaanlane. Stsenarist Jane Espenson püüab küll näidata, et indiaanlastele tehti omal ajal kõvasti ülekohut, mistõttu võib tema tegusid ehk isegi mõista, kuid taoline poliitiline korrektsus mõjub pea alati võltsilt. Ultraradikaalid, keda Marki lehel on piisavalt, leiavad niikuinii, et indiaanlastele tehakse liiga, mina ise olen aga selles küsimuses pigem Spike’iga ühte meelt: pole mõtet raputada pähe tuhka asjade eest, milles sa ise süüdi pole ja mida ise muuta ei saa. Pealegi Inka muumiatüdrukus juba oli üks paha indiaanlane ja tänane vastane on igavamgi kui muumia.

Positiivset leiab muidugi ka. Anya ja Xanderi stseenid on tavapäraselt lahedad, eriti Xanderi kinnisidee, et muude haiguste kõrval tabas teda süüfilis. Lisaks neile hoolitseb meelelahutuse eest Spike, kes meenutab end klooninud indiaanlase (indiaanlaste) rünnaku lõppedes väga nõelapatja. Buffy kinnisidee iga hinna eest koos õhtust süüa jääb samuti pigem plusspoolele. 6/10

Spike: Te tulite siia, tapsite nad ja võtsite nende maa. Seda vallutajad teevadki. Caesar tegi seda ega käinud pärast ringi, korrutades: “Tulin, võitsin, tundsin end kohutavalt kehvasti.”

January 25th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×18 – Surm võtab oma (Killed By Death)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 18. osas satub tõbine Buffy haiglasse, kus mitu last salapäraselt sureb. See tuletab Buffyle meelde, et midagi sarnast juhtus aastaid tagasi tema sugulase Celiaga.

Pärast mitut väga head osa järjest tabas Buffy tegijaid teise hooaja lõpus ilmselt pisuke mõõn ja finaali eel said ideed kapitaalselt otsa, mistõttu tuli tervelt kolme osa puhul inspiratsiooni ammutada klassikalistest õudusfilmidest. Surm võtab oma on neist esimene, võttes aluseks Elm Streeti luupainaja (A Nightmare On Elm Street). Surnukeha liigub iseenesest mööda koridori? Arsti rinnale tekivad saladuslikult nelja küünise jäljed? No kuulge…

Siiski tasub tegijatele pisut au anda, sest neil õnnestus välja mõelda piisavalt kõhedusttekitav koletis, kellel on veelgi kõhedusttekitavam nimi: Der Kindestod (saksa keeles lapsesurm). Kui ta esimest korda ekraanile ilmus, siis ma koguni võpatasin, ehkki teadsin, et ta tuleb. Räägin mõistagi viimatisest vaatamiskorrast, mitte esimesest. Ent paralleelid Freddy Kruegeriga on ikkagi ilmsed, kuigi kurikuulsat unenäotapjat nimepidi ei mainita. Vahe on vaid selles, et Freddy näitab end unenägudes, aga Der Kindestod ainult palavikus lastele. Järgmises kahes osas, erinevalt sellest, tuuakse eeskujud lausa nimepidi välja. Ei oskagi öelda, kumb nüüd parem variant on.

Üldiselt on tegu võrdlemisi mittemidagiütleva osaga. Peaaegu kogu tegevus toimub haiglas, mis võib tähendada, et sarjale eraldatud raha sai lihtsalt enne hooaja lõppu otsa. Kahjuks pole haiglakeskkond piisavalt huvitav, et põnevust terve osa vältel üleval hoida ja kogu kõrvalliin doktor Backeriga (Richard Herd) on lihtsalt ülearune. Angel ilmub paar korda välja ning pinge kohe tõuseb, kuid ainult temast ei piisa. Seksi ja linna tüdrukute geisõber Willie Garson osaleb samuti mõnes stseenis, aga temastki jääb väheks. Õõvastavat lõpplahendust, kus me Der Kindestodi päriselt aktsioonis näeme, peab ootama kaua, liigagi kaua. Marki lehe kommentaaridest võis lugeda, et nii mõnelegi jättis see sellegipoolest sügavad hingehaavad. 6/10

Giles: Cordelia, oled sa taktitundest üldse kuulnud? Cordelia: Taktitunne on tõe ütlemata jätmine. Jätan vahele.
Xander: Cordy, sa võiksid Gilesiga kaasa minna. Giles: Mispärast pean mina… Hea mõte, abiline kuluks mulle ära. Cordelia: Lähme siis, Taktitunne.

January 5th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×04 – Inka muumiatüdruk (Inca Mummy Girl)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 4. osas Inka muumiatüdruk põhjustab pahandust… inka muumiatüdruk, kes ise elus püsimiseks imeb teistest elumahlad välja.

Marki arvustuse kommentaarides liikus arutelu taas sujuvalt Xanderi vihkamise ja rassismi peale, mida mina osa vaadates ei näe. Mõnedele kohe meeldib otsida tonte sealt, kus neid pole. Jah, erinevaid kultuure käsitletakse humoorikas võtmes, kuid kas seda tasub kohe rassismina tõlgendada? Tõtt-öelda jääb pisut arusaamatuks, kuidas saavad inimesed ennast Buffy fänniks nimetada, kui nende meelest igas osas puhta rassistid ja šovinistid koos on.

Osa ise on parajalt mittemidagiütlev. Kuna kogu oluline informatsioon antakse pealkirjas edasi, siis üllatusmomendiga pole sedapuhku vaeva nähtud ja pinge seisneb pigem selles, millal tegelased lõpuks taipavad, kes siis tegelikult muumia on. Vaatajad mõistagi teavad seda juba ammu.

Halvaks seda osa siiski nimetada ei saa, siin on liiga palju positiivset: esmakordselt astuvad meie ette Oz (Seth Green) ja Jonathan (Danny Strong), Willow ettekujutus kultuuride segunemise üritusele sobivast kostüümist on võrdlemisi omapärane ja tegelaste kõnes leidub mitmeid pärleid, mis tunduvad taas Whedoni sulest tulevat. Ah jaa, Ozi bändikaaslane Devon (Jason Hall) teeb samuti debüüdi, kuid tema tegelaskuju jääb edaspidi suhteliselt marginaalseks.

Samas on Inka muumiatüdrukust palju asju ka puudu. Näiteks ei näe me Angelit, ehkki David Boreanaz figureerib jätkuvalt algustiitrites. Samuti puuduvad värvikad külalisesinejad, kui Oz välja arvata, näiteks preili Calendar, Snyder, Spike… Buffy ema on küll olemas, kuid väga minimaalselt. Lisaks võtan ühe punkti maha häirivalt silmatorkava möödapaneku eest, kus muumiatüdruk Ampata (Ara Celi) väidab Buffyle, et tal ei ole huulepulka, ehkki käis pisut varasemas stseenis kooli kempsus… huuli värvimas. Võiks ju väita, et see oli muumiapoolne oskuslik diversioon, kuid seda ma tõepoolest ei usu. 6/10

January 5th, 2009

RocknRolla

Guy Ritchie filmide suhtes olen alati olnud kahevahel. Ühest küljest on need vaimukad ja korra kannatavad täiesti vaadata, kuid teisest küljest puudub mul millegipärast igasugune tahtmine neid uuesti näha, ehkki Teemandirööv on mul isegi DVD-l olemas. Võib-olla on probleem selles, et mulle seda tüüpi pätifilmid reeglina ei meeldi, kuid kahtlemata polnud see parim ost, hoolimata sellest, et ostmise ajal tundus see olevat hea mõte. Ritchie eelmine film Revolver oli muidugi täielik hobuse unenägu, nii et selles osas on RocknRolla kahtlemata edasiminek, kuid küsimus on selles, kas on toimunud ka mingi areng? Minu arust mitte. Tegelased rebivad endiselt kildu justkui oleks viimnepäev silme ees (ja mõnel vahest ongi) ning sebivad oma pätitoiminguid tehes kaootiliselt ringi. Ma kardan küll, et päriselus istuks selline odratolguste kari vahetpidamata kinni, mitte ei teostaks suurejoonelisi rööve ega juhiks, vähemalt enda arvates, Londoni allmaailma. Ainsad tegelased, kes ei tundu päris pooletoobised, on Archie (Mark Strong) ja paha venelane (Karel Roden), kellel, tõsi, on enda emakeeles väljendumisel suuri raskusi. Ent hoolimata asjaolust, et pimedate riigis pidavat ühe silmaga mees kuningas olema, näeb Archie’gi võrdlemisi halvasti ning pole oma eeliseid seni suutnud ära kasutada.

Lisaks sellele, et tegelased ei suuda end iga kord vene keeles päris adekvaatselt väljendada, kõnelevad nad uusvene keelt, mis kõlab küll väga vene keele moodi, kuid sõnade tähendus on hoopis teistsugune. Näiteks Она мне не нравится tähendab selles keeles: Ulata mulle kindad. Millegipärast meenus siinkohal üks Roseanne’i osa, kus patsient arvas, et USA-s on parim moodus haigla personaliga suhtlemiseks kasutada eestikeelseid väljendeid Tere, Aitäh ja Üks-kaks-kolm.

Paljudele aga Ritchie filmid meeldivad ning ilmselt seetõttu on ta suutnud sellessegi filmi meelitada palju tuntud ja häid näitlejaid, nagu näiteks Tom Wilkinsoni, Gerard Butleri, Thandie Newtoni, Jeremy Piveni ja veel teisigi, keda vaataksin väga hea meelega, kui nende tegevus ekraanil pisut mõtestatum oleks. Filmi lõpus ilmus ekraanile teade, et mõned loojakarja mitteläinud kodanikud naasevad RocknRolla järjes, kuid minu jättis see uudis täiesti külmaks. Surnud hobuse peksmise asemel võiks ju midagi uut ja põnevamat välja mõelda.

Kuid kõigest hoolimata kannatab sedagi filmi ühe korra vaadata. Ja võib-olla leiavad teised siit midagi, mida mina ei leidnud. Ahjaa, filmis kõlav muusika kõlbab täiesti kuulata.

6/10

|