Postmodernne Prometheus

April 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×01 – Buffy Dracula vastu (Buffy Vs. Dracula)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja avaosa ei püüa meile tünga teha ja selles toimubki pealkirjas nimetatud vastasseis. Piigid peavad ristama tegelik elu ja legend, maagia ja mütoloogia… Liiga ülespuhutud? Dracula müüt ongi ülespuhutud.

Marti Noxoni kirjutatud Buffy Dracula vastu on veider idee ja veelgi veidram osa hooaega sisse juhatama. Suurem konflikt sai küll juba neljanda hooaja eelviimase osaga läbi ning selles osas ta veel uuesti ei alga, kui viimast minutit mitte arvestada, seega jätkab Buffy Dracula vastu omal moel samast kohast, kus eelmine hooaeg lõppes, ent kuidagimoodi ei pääse mööda faktist, et suures plaanis ei mängi tema sündmused mingit rolli. Samuti ei taha kõigile teada-tuntud krahv Dracula (Rudolf Martin) sugugi Vampiiritapja Buffy raamidesse sobituda: ta magab kirstus, suudab muutuda nahkhiireks, hundiks või uduks, vai südamesse teda ei tapa jne. Pimeduse Vürsti tõsiseltvõetavust ei aita suurendada ka Martini üli-camp esitus ja koolnumeik.

Sellegipoolest seab Dracula Buffy ette hulga lahendamist nõudvaid probleeme, millega tal järgmiste hooaegade vältel tegeleda tuleb. Neist olulisim on kahtlus, et vampiiritapja vägi ei pruugi sugugi pärineda millestki heast, vaid hoopis kurjusest, nagu andis mõista juba Esimene Tapja Rahututes. Ühtlasi annab Buffy soov seda jõudu lähemalt tundma õppida Gilesile hea ettekäände loobuda Inglismaale tagasi minekust, mis tal juba mõnda aega mõttes mõlkunud on. Neljandal hooajal ei osatud Gilesi karakteriga mäletatavasti suurt midagi peale hakata, kui too Ethan Rayne’iga osa välja arvata. Suurema osa ülejäänud ajast passis ta lihtsalt kodus, lootes, et ehk juhtub midagi. Võimalik, et Anthony Stewart Head oli selleks hetkeks juba teatanud soovist pereliikmetega rohkem aega veeta, sest järgmisel hooajal lahkub ta tõepoolest sarja algustiitritest, ehkki lööb endiselt päris paljudes osades külalisena kaasa.

Kui jutt juba näitlejate peale läks, siis Buffys Dracula vastu jõuab pidulikult algustiitritesse Emma Caulfield, kes mängib teatavasti eksdeemon Anyat. Ühtlasi on Buffy Dracula vastu esimene ja viimane kord, mil algustiitrid täpselt sellised välja näevad, sest järgmise osaga kaasneb juba järgmine muudatus. Tarat mängival Amber Bensonil nii hästi ei läinud, tema peab oma pidulikku hetke veel päris pikalt ootama, ehkki mitte nii kaua kui mõned teised. Kahjuks ei antud Bensonile aega väga pikalt rõõmu tunda, ent paistab, et mõte läks kusagile uitama ja olen taas ajast ette rutanud.

Näib, et Marti Noxon on vähemalt mõneks ajaks avastanud huumorisoone, kui ta seda just Whedoni käest ei laenanud, mistõttu võiks kiita veel mitmeid peamiselt Xanderiga seotud naljakaid momente, kuid tegelikult on selle osa eesmärk üks: tema viimane minut. Viimasel minutil saab vaataja teada, et Buffy polegi enam pere ainus laps, vaid kusagilt on talle tekkinud õde (Michelle Trachtenberg). Ja mitte lihtsalt õde, aga juba päris suur, teismeline õde. Seda ei peetud ilmselt nii suureks üllatuseks kui Darla taaselustamist Angelis, sest Trachtenbergi nime näidatakse meile kohe osa alguses, mitte lõpus. Kuu pealt kukkunud vaatajal pole enne osa nägemist muidugi vähimatki aimu, keda ta mängida võiks, pealegi on Trachtenbergi nimi arvatavasti hetkeks, mil ta end viimaks ekraanil ilmutab, niikuinii peast pühitud.

Loomulikult põhjustas Buffy õe Dawni salapärane ilmumine esmavaatajates tõsist hämmingut, nagu Marki arvustusest ja teiste vaatajate kommentaaridest välja lugeda võis. Suur hulk fänne arvas muidugi, et väga hea idee on teeselda, justkui oleks Dawn aegade algusest sarjas kaasa löönud ning kõiki uusi vaatajaid lihtsalt ootamatu mälukaotus tabanud. Minu meelest pole see kõige naljakam moodus aega veeta, aga igaühele oma. Eks Mark ole ise samuti süüdi, analüüsis ta ju hiljuti oma lugemislehel klassikalist lugu tõelisest armastusest ja suurtest seiklustest, mil nimeks Printsessist pruut (The Princess Bride), ja kiitis ülevoolavalt S. Morgensterni suurepärast jutuvestjaoskust. Mida külvad, seda lõikad. 7/10

Xander: Ma olen tüdinud olemast igaühe pepupärdik!

April 19th, 2012

Metsamajake (The Cabin In The Woods)

Käes on lubatud boonuspostituse aeg. Tagasivaated rohkem kui kümne aasta taha, mil valmisid Buffy ja Angel, on iseenesest toredad küll, aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Kui mõned aastad tagasi tabas Joss Whedonit loominguline ikaldus, mistõttu tema produktsioonifirma Mutant Enemy oli sunnitud vahepeal koguni uksed sulgema, siis nüüd tuleb Whedoni sulest jälle loomingut nagu Vändrast saelaudu. Näiteks jõuab nädala-paari pärast kinodesse suurfilm Tasujad (The Avengers), samuti peaks purgis olema Shakespeare’i ekraniseering Palju kära eimillestki (Much Ado About Nothing), milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, võtteid ootab veel üks käsikiri ning mitme filmi osas käivad läbirääkimised. Kuhugi peab mahtuma veel ka planeeritav järg Doktor Kohutava laulublogile (Dr. Horrible’s Sing-Along Blog), nii et tööd on tõesti palju.

Tulevaste suursaavutuste eel jõudis vaatajate ette aga Whedoni ja Drew Goddardi koostöös valminud Metsamajake (The Cabin In The Woods), mille võtted toimusid tegelikult juba 2009. aastal. Kui film oli enam-vähem valmis, otsustas levitaja MGM, et asi pole ikka päris õige, 3D on maailma parim leiutis ja film tuleb vaatajale lähemale tuua. Whedon otsustas halva mängu juures head nägu teha, ülistades samuti 3D toredust, kuid ridade vahelt võis välja lugeda, et see otsus nörritas teda ikka päris kõvasti, sest, olgem ausad, järeltöödeldud 3D pigem segab kinoelamust. Whedoni ja kinovaatajate õnneks läks MGM enne pankrotti, kui 3D-versioon valmis sai. Eks selles meepotis oli üks pisike tõrvatilk kah, filmil polnud enam levitajat, kuni Lions Gate (tehke, mis tahate, ma ei kirjuta seda kokku) selle üles korjas ja lõpuks kinodesse saatis.

Filmi näinuna tekib muidugi küsimus, kui palju on selles Whedoni ja kui palju Drew Goddardi panust. Mulle näib, et Metsamajake on pigem Goddardi lapsuke, sest seda seletamatut Whedoni hõngu on temas kuidagi vähevõitu. Näiteks Kiiruses (Speed), mille stsenarist on ametlikult Graham Yost, torkab see tunduvalt paremini silma. Goddard ise on noorusest hoolimata jõudnud teha kaastööd nii Buffyle kui Angelile, ent tema tuntuim töö on kahtlemata käsikiri J. J. Abramsi produtseeritud Ristikuvälule (Cloverfield): kompetentne, kuid mitte silmapaistev.

Millest Metsamajake siis räägib? Üldiselt on selle filmi puhul nii, et mida vähem temast enne vaatamist teada, seda parem. Žanriliselt on teda suhteliselt raske määratleda, mis Whedoni puhul pole mingi üllatus. Ütleme siis, et tegemist on õudusfilmi, komöödia, satiiri ja paroodia veidra seguga, milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Lisaks osaleb üks Whedoniga seotud üllatuskülaline, kes on filmides kahjuks viimasel ajal niivõrd sage üllatuskülaline, et kui ta samamoodi jätkab, siis ta varsti polegi enam üllatuskülaline. Patience Bruckneri kandvas rollis astub meie ette Silent Hillist tuttav Jodelle Ferland.

Fran Kranz, Chris Hemsworth ja Anna Hutchison filmis Metsamajake

Filmi idee on iseenesest lihtne: grupp noori sõidab üksildasse majakesse nädalalõppu veetma, kus hakkavad juhtuma asjad, mis sellistes majakestes tavaliselt juhtuvad. Vt näiteks Kurjuse raamat (The Evil Dead), Vale pööre (Wrong Turn), Viimane maja vasakul (Last House On The Left), Ma sülitan su hauale (I Spit On Your Grave) ja sada tuhat muud õudusfilmi. Kusagil on aga konks: kõike tunduvad jälgivat salapärased lipsustatud ja/või kitlites kodanikud. Miks?

Kui nüüd kellelegi tundub, et paljastasin olulise süžeepöörde, siis ärge muretsege, seda näidatakse kohe filmi alguses. Küll peaks Metsamajakest vähemalt kaks korda vaatama; teisel korral märkab palju asju, mida esmavaatamise käigus tähele ei osanud panna. Mina näiteks leidsin kinotõlkest päris mitu tõlkeviga, mida täpset konteksti teadmata ei osanudki esialgu veaks pidada.

Nüüd aga katsetan, kuidas vastpaigaldatud jubin töötab. Metsamajake sisaldab mitmeid Whedoni töödes korduvaid ideid, mida näeb juba Buffys. KES FILMI LÕPPU TEADA EI TAHA, JÄTKU SEE KOHT HEAGA VAHELE. ISE TEATE, MILLEGA RISKITE.

Spoiler Inside SelectShow

SIIT VÕIB EDASI LUGEDA. Metsamajake on veider film, mis pole just suur kunst, kuid vaevalt tegijad selle peale välja läksidki. Mina ütleksin siiski, et tegemist ei ole Whedoni tööde tippu kuuluva teosega, sest suurema osa ajast meenutab see liiga palju neid filme, mille üle nalja visata püütakse. Kui aga Whedon unustada ja võtta Metsamajakest kui tavalist ajuvaba õudusfilmi, siis pole talle vähimatki ette heita. 7/10

April 13th, 2012

Angel – 1×20 – Sõjapiirkond (War Zone)

Angeli 20. osas avastab nimitegelane, et ta pole ainus, kes Los Angeleses vampiiride vastu võitleb. Liitlased kuluksid kurjuse vastases võitluses marjaks ära, seega püüab Angel neid oma heades kavatsustes veenda. Aga Angel on vampiir…

Mark oli Sõjapiirkonna headusest suures vaimustuses, nagu viimasel ajal peaaegu iga Buffy ja Angeli osa puhul, kuid Sõjapiirkonnast oli ta lausa erilises vaimustuses. Muuhulgas saab suurte ovatsioonide osaliseks Sõjapiirkonna stsenarist Garry Campbell, mis on üsna irooniline, arvestades, et see on tema esimene ja viimane kaastöö Joss Whedoni sarjadele. Tuletan meelde, et päris Vampiiritapja Buffy alguses kiitis Mark samamoodi Dana Restonit, kellele Nõid samamoodi ainsaks Buffy osaks jäi. Mis aga Campbelli puutub, siis paistab ta üsna veider valik, kuna ülejäänud tema tööd tunduvad olevat eranditult komöödiad (eeldusel, et IMDb ei valeta), aga pisut liialdades võib öelda, et Sõjapiirkonnas pole komöödia lõhnagi. Tõsi, Whedon alustas isegi karjääri komöödiasarjas Roseanne, kuid tema on enda ampluaad edukalt suutnud laiendada. Näib, et Campbellil nii hästi pole läinud.

Mind Sõjapiirkond nõnda palavalt ei vaimusta kui näiteks Marki, sest lugu tänavalaste raskest elust ja võitlusest vampiiride vastu ei tundu küllalt kaasahaarav. Sõkalde seas on küll mitmeid teri, näiteks leidlikud lõksud, millest Angel eluga peab pääsema, kuid tervikuna jätavad uued tegelased, sealhulgas sõjasalga pealik Charles Gunn (J. August Richards) ja tema õde Alonna (Michele Kelly) vähemalt selles osas üsna üheplaanilise mulje. Kuna nende ekraaniaeg on enne Alonna vampiiriks muutmist üpris piiratud, siis ei mõju nimetatud traagiline sündmus nii veenvalt, kui võiks. Võib-olla pidanuks teiste rühmaliikmete näitamise asemel keskenduma neile kahele. Stseen, milles Gunn on sunnitud Alonna (uuesti) tapma, tundub samas päris ehe, ehkki pisaraid välja ei meelita. Sellele eelnev Alonna kiidulaul, kui tore on olla vampiir, aga häirib, sest meenutab kohutavalt Jesse samateemalist monoloogi Vampiiritapja Buffy 2. osast Lõikuspidu.

Teine liin, mis jätab teostuse poolest parema mulje, on seotud nohikust miljardäri David Nabbitiga (David Herman). Nabbit lasi ennast ebadiskreetses olukorras pildistada ja sattus väljapressimise ohvriks. Kadunud piltide otsinguil satub Angel isegi bordelli, kus teenust osutavad deemonid. Muuhulgas leiab Nabbitiga seotud stseenidest veidi huumorit, ent on küsitav, kui palju sellest konkreetselt Garry Campbelli sulest pärineb; neis momentides paistab olevat Whedoni hõngu. Sellegipoolest viib just piltide tagaajamine Angeli Gunniga kokku ja esimene kohtumine ei ole meeldiv, Angel pääseb vaevu eluga. Ühtlasi tehakse meile puust ja punaseks selgeks kontrast: Nabbit on püstirikas, Gunn ja tema kaaslased jällegi kohutavalt vaesed. See kontrast paistab tegelikus eluski selgelt silma, näiteks osas Korras nagu Norras saabub Faith bussijaama, mis, võin seal ise käinuna kinnitada, asub ka päriselt võrdlemisi kahtlases kohas. Sellele viitab isegi konkreetne repliik. Los Angeleses näeb neid äärmusi vahest selgemalt kui mujal, on ju sinna kogunenud Hollywoodi koorekiht, aga väga palju heitunuidki.

Lõpetuseks veel paar sõna näitlejatest. Mark ja mõned teised esmavaatajad avaldasid lootust, et Sõjapiirkond pole ainus kord, mil me Gunni näeme, ning nende soov täitubki täie raha eest. Wikipedia väidab nimelt, et alates Sõjapiirkonnast kuni sarja lõpuni osaleb J. August Richards absoluutselt igas osas. Ma ei viitsi seda väidet väga põhjalikult kontrollida ja usaldan seekord võrguentsüklopeedia anonüümseid autoreid. Samuti ristuvad tulevikuski Angeli ja David Nabbiti teed, kuid tema kehastaja David Herman mängis end surematuks hoopis klassikalises linateoses Kontorirotid (Office Space), mis peaks olema iga IT-inimese kohustuslike teoste nimekirjas. 7/10

Cordelia: Kas keegi sai teada, et oled eriline nohik? Nabbit: Ei. See… See on niigi avalik teave.

April 7th, 2012

Angel – 1×17 – Igavik (Eternity)

Angeli 17. osas päästab Angel tuntud näitlejanna Rebecca Lowelli (Tamara Gorski) elu. Kuna Rebecca läheneb juba kolmekümnele ega ole Hollywoodi mõistes enam esimeses nooruses, hakkab ta Angelis päästerõngast nägema.

Igaviku idee on igati hea: ühelt poolt näidatakse meile Hollywoodi pahupoolt, teisalt aga pannakse vaataja kaasa mõtlema eksistentsiaalsel ning sügavamõttelisel teemal: kas ja kui hea on ikkagi igavene elu. Miks see Tracey Sterni kirjutatud osa siis igavapoolne tundub? Spikerdamine näitab, et Stern kirjutas kokku umbes täpselt kaks Angeli osa, millest esimesel, Poissmeeste õhtul, oli täpipealt sama probleem. Võib-olla ei hoomanud Stern hästi suuremat pilti ja keskendus seepärast valedele asjadele? Poissmeeste õhtu puhul keskendus ta kindlasti valedele asjadele ja küllap on see nii ka Igaviku puhul, ehkki konkreetseid eksimusi on raskem välja tuua. Igatahes kulub päris kaua, enne kui mingi areng põnevuse poole toimub. See juhtub siis, kui Angelus end üle hulga aja ilmutada otsustab; idee, millega tuli Wikipedia andmetel lagedale Whedon ise, mitte Stern. Vastasel juhul jätkunuks unelemine ilmselt osa lõpuni.

Sellegipoolest näitab Igavik Angelile omase süngusega, milline on elu Hollywoodis ja mida kuulsus tegelikult tähendab. See tähendab haiglast hirmu vananemise ees, mida püütakse kõigi võimalike vahenditega edasi lükata. Los Angeles on suuresti purunenud unistuste linn, sest enamik neist, kes tulevad maailma filmipealinna sooviga läbi lüüa, seda ei suuda. Nägime seda juba pilootosas, kuid vaadates, milliseid pingutusi jätkuva rambivalguses püsimise nimel tehakse, tekib küsimus, kummad on õnnetumad: edukad näitlejad või need, kelle püüdlused vilja ei kandnud? Mina arvan, et õnnetumad on suured staarid, sest hoolimata neile makstavaist rahasummadest kaotavad nad täielikult privaatsuse, pealegi lasub neil lausa kohustus hea välja näha. Kõikvõimalike iluprotseduuride ja -operatsioonide üha laiema levikuga tunnevad nad survet ennast veelgi kaunimaks teha, muutudes seeläbi paraku peletisteks. Too arutu maania on näiteks võluhuulepulkade näol juba Eestissegi jõudnud.

Lisaks selgub, et Rebecca tapmiskatsete taga on tema agent Oliver Simon (Michael Mantell), kellega kohtusime põgusalt Ingli linnas. Simon, kes mõnede Marki lehe lugejate meelest sarnaneb välimuse poolest Steven Spielbergiga (ja ega nad väga eksigi), loodab, et kõmulood tekitavad Rebecca vastu rohkem huvi, aidates tal sellega uusi rolle saada, kuid see plaan kukub läbi, kuna teda peetakse pingutustest hoolimata liiga vanaks.

Kuna Rebecca saab teada, et Angel on vampiir, otsustab ta eelpoolöeldut arvesse võttes ka ise inimelu igavese elu vastu vahetada, säilitades sellega oma hääbuva nooruse. Paraku jätab ta tähelepanuta mitmed olulised asjad, eelkõige selle, et Angel pole päris tavaline vampiir. Tema minimaalset kogemuste pagasit arvesse võttes pole selles midagi imekspandavat, kuid kõigile peale Rebecca on selge, et Angel teda vampiiriks ei muuda. Rebecca ise kahtlustab sedasama ja soovib Angelit rõõmurohu abil lõdvestuma sundida, aga päästab sellega valla hoopis Angeluse. Antud juhul on tegemist mustlaste needuse küllaltki loomingulise tõlgendamisega, millele on keeruline head põhjendust leida. Ent olgu sellega, kuidas on, Rebecca tegi igatahes veel ühe vea: õigel vampiiril pole samuti põhjust Rebeccat muuta, tunduvalt mõistlikum on ta lihtsalt ära süüa. Õnneks jõuavad õigel ajal jaole Wesley ja Cordelia ning päästavad päeva.

Igavik näitab, et Angelus on tunduvalt lähemal, kui seni arvati, sundides Angeli kaaslasi käitumises korrektuure tegema. Täiuslikuks õnneks pole vaja seksuaalvahekorda, piisab ka millestki muust, mis Angeli oma rasket saatust unustama paneb. Nii ilmutabki Angelus end sarja eluea jooksul veel, aga edaspidi on teised selleks vahest paremini valmis. Lõpeb ju seegi osa aheldatud Prometheuse… vabandust, Angeliga. 7/10

Cordelia: Angelus pole küll kõige lõõgastavam kaaslane, aga ta on vähemalt aus. Kas sama ei peaks kehtima ka mittekurjade sõprade puhul?

March 20th, 2012

Angel – 1×07 – Poissmeeste õhtu (Bachelor Party)

Angeli 7. osas ilmub Angeli büroosse salapärane Harriet (Kristin Derrilo), osutudes lähemal vaatlusel Doyle’i naiseks. See fakt tundub Cordeliat mõneti seletamatult ärritavat, kuid õnneks järgneb talle peagi tema uus väljavalitu Richard (Carlos Jacott).

Alustaks kohe sellest, et Carlos Jacott mängib Poissmeeste õhtus positiivset tegelast, kes, nagu hiljem selgub, polegi nii hea, kui esialgu paistis. Jättes kõrvale need, kes Buffys ja Angelis samas rollis üles astuvad, on ta Andy Umbergeri kõrval teine, kes mõlemas sarjas linnukese kirja saanud ja paari aasta pärast järgnes sellele Firefly pilootosas Serenity kolmaski. Jah, Whedoni tüüpnäitlejad kipuvad enamasti üsna alguses välja ilmuma, sest mine sa tea, kui kauaks neid sarju jagub.

Vaadates, mida teised Marki lehel arvavad, jäi mulje, et enamiku arvates on Poissmeeste õhtu üllatavalt hea. Väga huvitav, sest minu meelest on tegemist ühe mittemidagiütlevama osaga esimesel hooajal. Kohe nii mittemidagiütlevaga, et mul on Poissmeeste õhtu kohta väga raske midagi öelda. Tracey Sterni kirjutatud osa pole küll halb, kuid ta on… kuidas seda nüüd öeldagi… mittemidagiütlev. Küllap on probleem selles, et märkimisväärne osa ajast pühendatakse deemonite klannile, kuhu Richard kuulub, ning nende plaanile Doyle’i aju suukaudselt manustada, mis jätab mind suhteliselt külmaks. Neis tegelastes pole särtsu ja vaadates hakkab igav, olles märk sellest, et idee väljamõtlemise järel said head mõtted otsa. Jacott häirib samuti, sest tema sarnane tegelaskuju Buffyst on veel küllaltki selgelt meeles, kuid see pole näitleja süü.

Ent ärgem nähkem kõiges ainult negatiivset. Positiivse poole pealt tuleb ära märkida, et Poissmeeste õhtus saame veel nii mõndagi Doyle’i mineviku kohta teada ning tore on, sest ega talle enam palju aega pole jäänud. Pealegi oli tema naine üsna särtsakas ja põnev karakter, keda oleks võinud rohkem edasi arendada, kuid selle asemel eelistati paraku deemonite magedat poissmeeste pidu näidata. Cordelia ja Doyle’i vahel hakkaks justkui kah midagi susisema, aga siinkohal astub mängu Kuri Saatus. Lisaks on just Poissmeeste õhtus võimas ukse lahti löömise stseen, mis peaks algustiitritest igaühele tuttav ette tulema.

Poissmeeste õhtu lõpus tabab Doyle’i järjekordne nägemus, mis saadab Angeli segastel oludel Sunnydale’i, seostades Buffy ja Angeli tegevuse taas omavahel. See konkreetne üleminek tundub liiga konstrueeritud, sest kui Doyle poleks erakordselt sobival momendil Buffy fotot avastanud, siis ta ei teaks, milline Buffy välja näeb, ja kogu mängu ilu jääks olemata. Ja üleüldse on see nägemus vaid ettekääne, kuidas Buffy Los Angelesse ja Angeli sarja meelitada, kuid sellest lähemalt juba hiljem. 7/10

Cordelia: Mida mõtlen, seda ütlen. Selline ma juba olen.

March 15th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×05 – Õlu pähh! (Beer Bad)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 5. osas asub endiselt murest murtud Buffy alkoholismi teele, millega kaasnevad ebameeldivad tagajärjed. Xander ja Giles peavad ta õlle küüsist päästma, samal ajal kui Willow Parkeriga arveid klaarib.

Mark ütleb oma ülevaates, et Õlu pähh! on äärmiselt veider Buffy osa ning mul ei jää üle muud, kui temaga nõustuda, ent sellegipoolest ei paindu keel ütlema, et tegemist on halva osaga. See on lihtsalt… teistsugune. Vahest oleksin selle osa suhtes kriitilisem, kui ma poleks eelmisel nädalal vaadanud briti klassikalise ulmesarja Doktor Who (Doctor Who) kõige esimest lugu pealkirjaga Ebamaine laps (An Unearthly Child), mis puudutab samuti koopainimesi. Tegemist on küll 1963. aastal valminud asjaga, kuid Õlu pähh! on selle kõrval suur kunst, Emmy vääriline saavutus. See väide pole kusjuures sugugi õhust võetud, Õlu pähh! kandideeriski Emmyle. Fakt, mis on juba iseenesest üks elu suuri müsteeriume, kuid kategooriat vaadates saab üht-teist selgemaks. Äramärkimise vääriliseks peeti nimelt soengutegijaid.

Mõni ülevaade tagasi sai mainitud, et Vampiiritapja Buffy lugude moraal peitub sageli metafooride mülkas, nii et selle pealkirjas kõigile puust ette ja punaseks tegemine on päris huvitav alternatiiv. Tundub tõepoolest, et tegijate ainus mõte oligi tõestada alkoholismi kahjulikkust, mida normaalsed inimesed niigi teavad. Selles osas udjab Buffy Parkerile otseses ja meile ülekantud tähenduses malakaga lagipähe, et mõte ikka kõigile kohale jõuaks. Marki lehekülje kommentaaridest lugesin välja, et üks valitsusasutus toetas alkoholismi ja narkomaania teemat õiges valguses käsitlevaid sarju teatava rahasummaga, mistõttu Tracey Forbesi debüütstsenaarium ei tee katsetki vett hägustada, kuid iroonilisel kombel jäi sellest ikkagi väheks ja Buffy ei saanud mingit toetust. Lisaks pilatakse siin teatud inimgrupi kalduvust pseudointellektuaalset loba suust välja ajada, mis vähemalt mind kohutavalt häirib. Olen täheldanud, et alkoholi tarbides muutun isegi targemaks kui tavaliselt, ent mitte nii hullusti.

Lisaks muule toob Õlu pähh! rambivalgusse Veruca (Paige Moss), kellele Oz järjest rohkem tähelepanu pöörab. See Veruca Elamistingimustes vilksatamisega alanud liin saab järgmises osas nukra lõpplahenduse. Üht Buffy joomakaaslast mängib Kal Penn, kes Haroldi ja Kumari filmides osalemisega hiljem päris tuntuks sai. Samuti näeme taas ekraanil professor Walshi, kelle psühhoanalüüs juhatab toimuva sisse, juhuks kui muidu midagi ebaselgeks jääb. Stseen Rileyga tagab, et ta meil meeles püsiks, on ju tema näol tegemist Buffy potentsiaalse kavaleriga.

Kõike seda üle lugedes tundub tõesti, et Õlu pähh! väärib oma kohta Buffy halvimate osade esirinnas, kuid ometi on siin nii palju head: Xander oma tulemasina ja heade nõuannetega, Willow Parkerile kohta kätte näitamas, aga kõige rohkem siiski metsistunud Buffy. Sarah Michelle Gellar on tippvormis ja juba puhtalt selle pärast väärib Õlu pähh! üht lisapunkti hindele, mille teised koopainimesed allapoole kisuvad. 7/10

Tsitaatide asemel on täna pildid.

Beer Bad Buffy 1

Beer Bad Buffy 2

March 9th, 2012

Angel – 1×03 – Pimedas (In The Dark)

Angeli 3. osas jõuab Amarra smaragdiga sõrmus Los Angelesse, kuid Spike pole maha matnud mõtet see uuesti enda valdusse saada. Angel peab langetama otsuse, mida sõrmusega teha, et Spike’i plaan vett vedama läheks.

Pimedas on üks neid väheseid kordi, kus Vampiiritapja Buffy tegevus Angelis otseselt edasi läheb. Marki leheküljelt võib selle osa kohta lugeda peamiselt vaimustusest nõretavaid kommentaare, kuid Marki enda arvamus ülevoolavalt positiivne polnud ja tuleb tunnistada, et minugi meelest pole Doug Petrie kirjutatud kraam nii õnnestunud, kui kõiki komponente arvestades peaks olema. Mis meil siin siis on? Meil on külalisesinejad Buffyst, Oz (Seth Green) ja Spike (James Marsters), meil on lastearmastaja vampiir Marcus (Kevin West), meil on Mozarti Jupiteri-sümfoonia ja vampiire surematuks tegev Amarra sõrmus. Kohati on Pimedas tõepoolest suurepärane, kuid see vaheldub lõikudega, kus eriti midagi ei toimu.

Loetleme esmalt siis need kohad, mis mõjuvad. Spike on karakter, kes suudab ekraani peaaegu alati särama panna, kusjuures see on üsna võrdsel määral stsenaristide ja Marstersi karisma teene. Ka Pimedas pole siinkohal erand, ehkki minu meelest pole tema tipphetk mitte narratiiv enne algustiitreid, kus ta Angelile ja poolanonüümsele ohvrile sõnad suhu paneb, vaid hetk, mil Spike taipab, et on järjekordselt tüssata saanud. Marcus on küllaltki kõhe kurjam ning on väheusutav, et me Buffys sedavõrd sünge taustaga tegelast näha saaks. Samuti mõjub värskendavalt Ozi ja Angeli vaheline minimalistlik suhtlus ning kui järele mõelda, siis jätab Ozi osalemine stseenis sellest tervikuna parema mulje. Ülejäänud osast väärib märkimist veel vast koht, kus Cordelia võidukalt väljaprinditud arvet näitab, ehkki algustiitritest tabas terav silm selle juba märksa varem.

Miinuspoolele võib kanda enamiku ülejäänud tegevusest. Kui eelpoolnimetatud kohad välja jätta, ei paista Cordelia ja Doyle eriti millegagi silma, samuti tutvustatakse meile alguses hädas olevat Rachelit (Malia Mathis), kes mingil hetkel arusaamatult kaob. Minu meelest oleks Racheli liin pidanud saama kas mingi mõistliku lahenduse (ja telefonikõned ei lähe siinkohal arvesse) või siis osast täielikult välja jääma, aga praegu näib see selline poole vinnaga tehtud töö.

Lõpuks otsustab Angel loomulikult, et Amarra sõrmus tuleb hävitada, sest pidevalt karmi päevavalguse käes kõndides ei pruugi ta märgata, mis pimedas toimub. See on kõigest üks väike samm tema enesepiitsutamise pikal teel ja andestust pole niipea loota. Pealegi, otsustanuks ta sõrmuse alles jätta, muutunuks sari kohutavalt igavaks, sest mängu tuleb taas see haavamatuse teema, mis Supermani-lugusid kimbutab. 7/10

Angel: Oz. Oz: Hei! Angel: Lahe üllatus. Oz: Tänan. Angel: Kauaks tulid? Oz: Paariks päevaks. Doyle: Kas nad on kogu aeg sellised? Oz: Ei, enamasti räägime vähem.

February 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×06 – Šokolaad (Band Candy)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 6. osas peavad Snyderi poolt valitud vabatahtlikud kooli orkestri toetuseks maiustusi müüma, kuid linnapea ja hr Tricki mahhinatsioonide tulemusena on neil maiustustel omamoodi mõju.

Marki lehel olevaid kommentaare lugedes jääb mulje, et Šokolaad on Vampiiritapja Buffy üks parimaid osi, sest vähemasti selleks hetkeks, kui mina nendega tutvusin, oli täpselt üks inimene tunnistanud, et temale see osa eriti peale ei lähe. Siinkohal olen jällegi sunnitud vähemusega nõustuma. Jane Espensoni kirjutajadebüüt Buffy sarjas ei ole küll nõrk, kuid minule meeldib eelmiste osadega võrreldes millegipärast vähem. Võib-olla on asi selles, et kui tegijad püüavad ennekõike huumorile rõhuda, siis tundub toimuv kuidagi pingutatud. Eelmise hooaja osa Nõiutud, nördinud ning nõutud kannatas ju samuti sama sündroomi all. Lapsikud Joyce ja Giles, eriti aga Snyder, tunduvad lihtsalt tobedad, ehkki üksikuid helgeid momente neil mõistagi on.

Sestap meeldib mulle rohkem Šokolaadi tõsisem pool, nii paljukest, kui seda on. Kui eelmises osas paistis linnapea võrdlemisi kahjutu, siis nüüd näeme, et tegemist on siiski tõsise vastasega, kes ei löö millegi ees risti ette, kaasates oma eesmärkide saavutamisse ka hr Tricki. Viimase väljamõeldud plaan laste röövimiseks haiglast, et need deemonile sööta, tundub siiski liiga keeruline, arvestades, et sama asja oleks saanud saavutada tunduvalt lihtsamini ja suurema õnnestumistõenäosusega. Pluss on mõistagi, et tänu sellele kohtame taas Ethan Rayne’i (Robin Sachs), kelle tegelaskuju jääb teistega võrreldes paraku jälle vaeslapse ossa. Ethan Rayne kui karakter vääriks tõepoolest enam tähelepanu, kuid kahjuks jääbki ta suuresti kasutamata võimaluseks. Ent tema mannetud katsed põgeneda toovad siiski muige näole ning on tõenäoliselt ühed Šokolaadi naljakamad kohad, vähemasti minu jaoks.

Üks mõjusamaid arenguid, mille tagajärgi näeme hiljemgi, on kahtlemata Joyce’i ja Gilesi sündsusetu käitumine politseiauto kapotil, mis Buffy eest esialgu varjatuks jääb, ehkki selleni viiv on võrdlemisi piinlik. Samas kannatab Šokolaad selgesti Faithi puudumise tõttu, kuid võib-olla on siinkohal õigus ühel Marki lehe lugejal, kelle arvates oleks Faithi ja “teismelise” Gilesi viibimine üksteise läheduses olnud liiga riskantne. Mitmed teised, nagu näiteks Angel, vilksatavad samuti vaid korraks ekraanilt läbi, sedagi ilmselt sellepärast, et algustiitrites figureerimise eest mitte ilmaasjata makstud saada. Seega jah, üht-teist oleks saanud paremini teha. 7/10

Linnapea: See ei läinud küll nii, nagu plaanisin. Trick: Milles probleem? Üks deemon vähem, kellele andamit maksta. Enda arvates tegin teile teene. Linnapea: Küllap vist. Mina sinu asemel oleksin tulevikus nende teenetega ettevaatlikum.

February 3rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×02 – Surnute paraad (Dead Man’s Party)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 2. osas avastab Buffy pärast Sunnydale’i tagasitulekut, et kõik polegi üks suur lust ja lillepidu. Snyder keeldub teda kooli tagasi lubamast ning ema ja sõbrad on tema peale ärajooksmise pärast pahased…

Surnute paraadi on väga ebamugav vaadata, kuna peaaegu kõik tegelased käituvad siin osas nagu suur jobukari. Stsenarist Marti Noxoni kavatsus oli ilmselt mõista anda, et igaüks, ka Tapja, peab oma tegude eest vastutama ja teiste ülesanne on seda talle meelde tuletada, ent paraku jätavad nad seda tehes pigem vinguviiulite mulje. Keegi isegi ei küsi, miks Buffy niimoodi käitus, vaid püüavad teda ignoreerida ja hiljem õiendavad senikaua, kuni Buffyl on nutt kurgus. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma ei seedi, kui keegi ülekohtuselt nutma pannakse, aga selles olukorras olen kindlalt Buffy poolel. Võtame või selle, kuidas õhtust sööma kutsutud Buffy sõbrad leiavad, et sellisel puhul on kõige õigem korraldada tema juures pidu bändi ja mitmekümne külalisega, keda Buffy isegi ei tunne. Päris labrakaks seda vist nimetada ei saa, sest suurem osa tegelasi pole veel sellises eas, et neil oleks õigus USA-s alkoholi tarbida, pealegi on Buffy ema siiski kodus.

Teiste käitumist arvestades polegi midagi imestada, et Buffy ei näe ühel hetkel muud võimalust, kui uuesti asju pakkima tormata. Pärast seda läheb avalikuks arveteklaarimiseks, mille käigus Willow käitub nõmedalt, Xander käitub väga nõmedalt, Buffy ema käitub võrdlemisi nõmedalt, Cordelia… ei käitugi nii nõmedalt, Oz samuti mitte, ehkki käitus varem nõmedalt, ja Giles… tundub terve osa jooksul ainus, kellel on tõeliselt hea meel Buffyt kodus näha. Ehkki vahest päästab teda see, et ta ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Mina soovitaksin sarja tegelastel küll peeglisse vaadata, enne kui teist kividega surnuks loopima hakata, kusjuures Marki lehel kommentaare lugedes pole ma ainus, kes niimoodi arvab.

Lisaks on Surnute paraadis veel ka salapärane Nigeeriast toodud mask ja mõned zombid, aga need jäävad tahaplaanile. Kuidagimoodi õnnestub Markil ning mitmetel kommenteerijatel selles järjekordselt rassismitonti näha ja mõistuse hääled surutakse pigem maha, millest ma tõesti aru ei saa. Kas eksootilisest asukohast pärit kuri mask või muu ese on ulmesarjadele omane? Tõepoolest. Kas see on rassistlik? Ei ole, sest inimesed kardavad ikkagi rohkem seda, mida nad vähem tunnevad. Pealegi, Kohtunik oli samuti kuri ning tema ei tulnud Aafrikast. Selline igal pool rassismi nägemine tuletab pigem meelde loo poisist, kes külarahvast hunti minema ajama kutsus.

Tsiteeritavat materjali on Surnute paraadis samuti vähevõitu ja minu meelest on parim koht hoopis see, kuidas Buffy pärast ema sõbranna (Nancy Lenehan) küllatulekut meeleheitlikult Ema? hüüab, mida sõnadega väga hästi edasi anda ei saa. Sellepärast tänase postituse lõpus tavapärast tsitaati polegi. 7/10

December 26th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×09 – Nukuetendus (The Puppet Show)

Vampiiritapja Buffy 9. osas tulevad mängu irratsionaalsed hirmud, kui järjekordse õpilaste tapmislaine taga tundub olevat puust nukk ja/või tema omanik Morgan (Rich Werner).

Minu hing on kalestunud. Ehkki nägin juba ammu-ammu kultusõudukat Lapsemäng (Child’s Play), ei tekitanud see minus nukkude suhtes mingit vastumeelsust ega hirmu. Sellest tulenevalt ei õnnestu mul end hästi samastada mitmete Marki lehekülje lugejatega, kes puunukke kardavad. Ahoi, Buratino (ja tema vanaisa Pinocchio) ei ole ju ometi asjad, mida karta. Kartke parem Karabass Barabassi, kui just kedagi karta vaja on, aga nukud jätke rahule. Jutt kaldus jällegi teemast kõrvale, kuid ehk just konkreetse hirmu puudumise tõttu tundub mulle, et sellest osast on midagi puudu. Põhiliin on iseenesest korralikult tehtud, süžeepöördeid rohkemgi kui hädapärast vaja ja nii edasi, kuid oh häda: see ei haara kaasa.

Meeldivat on muidugi samuti: kõik kooli isetegevuskonkursil osalejad on meeldivalt andetud, Giles, olles saanud käsu rohkem õpilastega suhelda, näeb tõeliselt piinatud välja ja uus direktor Snyder (Armin Shimerman) on Buffyle märksa väärilisem vastane kui suhteliselt leebe Flutie. Ühtlasi napsab Snyder endale kõik selle osa paremad repliigid, näiteks: There are things I will not tolerate: students loitering on campus after school, horrible murders with hearts being removed… and also smoking. (On asju, mida ma ei kannata: õpilased, kes pärast tunde koolimajas jõlguvad, võikad mõrvad, mille käigus eemaldatakse süda… ja suitsetamine.)

Kui mälu mind just jubedasti alt ei vea, siis on Nukuetendus lisaks ainus Buffy osa, mille lõputiitrite ajal toimub mõtestatud tegevus, täpsemalt etendavad Buffy, Willow ja Xander stseeni Sophoklese Kuningas Oidipusest. Ent sellegipoolest on vajadus igas osas üks kuni mitu ootamatut (või “ootamatut”) pööret teha mind selleks hetkeks ära tüüdanud ning hing ihkab vaheldust. Hindekski sellepärast vaid 7/10.