Postmodernne Prometheus

December 23rd, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×08 – Mina, robot… sina, Jane (I, Robot… You, Jane)

Vampiiritapja Buffy 8. osas pääseb kunagi ammu Itaalias raamatusse kätketud kuri deemon Moolok vabadusse ja hakkab taas tüli tekitama, sedapuhku Interneti vahendusel.

Paljud sarja austajad peavad nimetatud osa jällegi tõsiseks kandidaadiks Buffy halvima osa tiitlile, kuid seda uuesti läbi vaadates polnudki vaatepilt huvitaval kombel nii jube. Mõistagi on arvutite ning Interneti käsitlus armsalt naiivne ja kohvrisuurune “läpakas” oli isegi 1997. aastal lootusetult vananenud, kuid ometi sisaldab osa jaburuste kõrval mitmeid helgeid momente. Näiteks saame just siin tuttavaks arvutiõpetaja preili Calendariga (Robia LaMorte), kelle vaidlused Gilesiga lisavad sarja värskust. Lõpuks saab Giles omale väärilise vastase, kellega suhelda, sest tänapäeval tekitab tema pidev viibimine alaealiste seltskonnas ebatervet tähelepanu. Kasutu teadmine: Buffy fännamine asetab teid vähemalt osade seadusesilmade meelest potentsiaalsete pedofiilide riskirühma, ehkki Star Treki fänn on veelgi ebameeldivam olla.

Mina, robot… sina, Jane on ka ainus Buffy osa, milles sarja looja Joss Whedon, õigemini tema hääl, ise kaasa lööb. Taustal toimuv Mooloki sabotaaž, millest annab märku muulhulgas Whedoni tegelaskuju kommentaar, ongi vaimukam kui pealiin ja sunnib toimuvat tähelepanelikult jälgima, et miski kõrvust mööda ei läheks.

Ent antud osal on ka kuhjaga puudujääke. Kui Moolok näiteks kooli andmebaasist Buffy andmeid küsib, vilksatab ekraanil kaks erinevat sünnikuupäeva, millest kumbki pole muide õige (“ametlikult” on Buffy sündinud 1981. aastal). Samuti häirib tegelaste komme teistega arvuti abil suheldes oma tekst kõva häälega ette lugeda. Ja Internet on pähh pole sugugi kõige targem moraal, mida inimestele eluks kaasa võiks anda. Tegelikult piisab teadmisest, millised on ohud, ning oskusest neid ära tundma õppida.

Veel paar tähelepanekut: Mina, Robot… sina, Jane viskab muuhulgas kivi Iseseisvuspäeva (Independence Day) ja teiste sarnaste ulmekate kapsaaeda, kus probleemi lahendamiseks piisab arvutiga tulnukate emalaeva sõitmisest ja nende 100% Apple’iga ühilduvasse süsteemi viiruse laadimisest. Samas oli Buffy sarjal endalgi kombeks panna osadele nimeks rohkem või vähem (enamasti vähem) vaimukaid viiteid popkultuurile, millest hiljem õnneks loobuti. Nii viitab sellegi osa pealkiri nii Isaac Asimovi teosele Mina, robot kui ka Edgar Rice Burroughsi Tarzani-lugudele.

Lõpetuseks üks video ajast, mil Robia LaMorte polnud veel paduusklikuks pööranud.

Tutto quello che desidero è il tuo amore. 7/10

December 20th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×06 – Kari (The Pack)

Vampiiritapja Buffy 6. osas toob rutiinne loomaaia külastus kaasa õõvastavad tagajärjed, kui mängu astuvad hiljuti Aafrikast toodud hüäänid.

Marki arvamus ja kommentaarid on loetud, aeg oma sõna sekka öelda. Huvitaval kombel oli reaktsioon sellele osale üllatavalt positiivne, mina justkui mäletasin varasemast ajast, et Karja peetakse üheks Buffy nõrgemaks osaks üleüldse. Ja tuleb tunnistada, et algne idee, mille käigus õpilaste kehadesse poeb hüääni vaim, on tõepoolest lootusetult tobe. Asja ei tee paremaks seegi, et lisaks seestumisele paistavad hüäänikarja liikmed olevat nakatunud halva näitlemise pisikuga, millest ei jää puutumata isegi Nicholas Brendon. Ja tõsiselt, osad kooliõpilased, eriti halva kohtlemise ohver Lance (Jeff Maynard), tunduvad olevat juba 30-ndates. Samuti puudub täielikult Cordelia (Charisma Carpenter), hoolimata oma figureerimisest algustiitrites. Nii ei saa ju rallit sõita.

Aga nüüd positiivsemast poolest. Minusuguse kalestunud südamega inimese jaoks pole toimunu muidugi kuigi märkimisväärne, kuid paljude vaatajate jaoks võib nähtu olla vägagi šokeeriv: ära süüakse siga (toorelt), ära süüakse Ken Lerneri mängitud direktor Flutie (jällegi toorelt), ära süüakse veel üks inimene (taas toorelt), Xander teeb jõulise lähenemiskatse Buffyle… Feministlik seltskond Marki lehel märkas mõistagi ainult seda viimast. Jõuti konsensusele, et kuigi Xander ei olnud antud olukorras päris tema ise, peaks ta Buffy käest ikkagi oma käitumise pärast vabandust paluma. Näib, et naiste loogikale ei ole feminismi võidukäik küll kuidagimoodi mõjunud. Seepärast kuulake hästi tähelepanelikult, ütlen seda ainult korra: mina kui mees ei ole kunagi vabandust palunud ega kavatse kunagi vabandust paluda asjade pärast, mida ma ei ole teinud ning milles ma süüdi pole. See on endaga kaasa toonud mitmepäevaseid vaikimissessioone (või isegi hullemat), aga mina pole see, kes lõpuks järele annab. Samuti tasub Xanderi puhul ära märkida, et antud juhul läks ta sinna kiusamise ohvrit päästma, jäädes seega lihtsalt hammasrataste vahele, kuna oli valel ajal vales kohas. Minu meelest on täiesti mõistetav, et ta soovib toimunu võimalikult kiiresti unustada, mitte laskuda filosoofilisse keskustellu teemal, kuidas oleks saanud midagi teisiti teha.

Tulles nüüd selle sõnaderohke kõrvalepõike juurest tagasi osa juurde, siis seda esimest korda nähes oli mul sellest omapärasest koolidirektorist, kes meie ette enam ei astu, tõeliselt kahju. Ehkki üldmulje Karjast on ebaühtlane, annab see osa esmakordselt mõista, et selles sarjas ei saa milleski kindel olla. Erinevalt Jessest olime me direktoriga ju juba pisut tuttavamaks jõudnud saada. 7/10

December 14th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×02 – Lõikuspidu (The Harvest)

Mark on Buffyt vaadates esimese kahe päevaga oma kodulehele nii palju lugejaid leidnud, et see on pidevalt koomas ja väga raske löögile pääseda. Nüüdki, mil seda juttu kirjutan, on lehekülg taas loojakarjas.

Aga asume siis Buffy 2. osa kallale. 1. osa lõppedes oli Buffy teatavasti võrdlemisi nirus seisus, sest Luke’i vari kõrgus ähvardavalt tema kohal, valmistudes pidusööki nautima. Buffy mõistagi pääseb täbarast olukorrast, kuid oht pole lõppenud, sest Käskija alamatel on kuri plaan viia ellu salapärane Lõikuspidu. Buffy ja sõbrad peavad: 1) välja selgitama, mis see on; 2) kuidas seda ära saab hoida.

Marki tähelepanekud selle osa kohta on üsna terased ja lähevad enamasti täppi, kuid hämmastama paneb see, et tal ei jagu sõnu selle tarvis, mida saadab korda David Boreanaz. Ma ei oska sellele head nime andagi, ent näitlemiseks seda igatahes nimetada ei saa. Esimeses osas torkas tema häbiväärselt halb rollisooritus vähem silma, sest talle jagus lihtsalt vähem repliike, kuid siin tuleb tal rohkem sõna sekka öelda. Seda tehes püsib tema näol nõme irve, mis ei haaku absoluutselt hiljem sarjas toimuva ega Angeli karakteriga. Õnneks teeb Boreanaz Buffy ja Angeli jooksul läbi märkimisväärse arengu näitlejana ning esialgse mannetuse võib ajada selle kaela, et tegemist oli üldse ühe tema esimese osatäitmisega. Eilne kommentaar selle kohta, et Mark Metcalf on camp‘i tipptase, sobinuks tegelikult samuti rohkem tänasesse päeva, sest 2. osas on tal märkimisväärselt rohkem öelda ja tema suust voolab puhast kulda.

Osa tervikuna on kahjuks nõrgem kui süžeeliini esimene pool ja tegevus ebaühtlaselt jaotunud, samuti on Jesse surm mind millegipärast alati külmaks jätnud, kuid seda kompenseerivad suurepärane hero shot (tõenäoliselt Buffy algustiitrite parim), mitmed väärt mõttevahetused (nt Sensible girl with her feet on the ground. või I need to sit down. – You are sitting down.) ja Harmony (Mercedes McNab) esimene tulek. Selle eest üks lisapunkt. 7/10

Hero shot

Kui veel Marki leheküljest juttu teha, siis hämmastas mind tõsiselt üks asi. Nimelt häiris inimesi Buffy lauses God, I am so mentally challenged see viimane fraas, mis võivat solvata puudega inimesi. Tuleb välja, et lisaks nimetatud väljendile on taunitud ka näiteks sõnad lame (sest tähendab muuhulgas lombakat), crazy, insane jne. Ma igaks juhuks parem ei ütle, kuhu need tegelased sellise jutuga minu arvates võiks minna. Pigem sobivad seda teemat lõpetama Gilesi sõnad: The Earth is doomed.

WTF Is This Shit?

Hea seegi, et keegi samas fraasis Piibli teise käsu rikkumist ei näinud. Prioriteedid, prioriteedid…

January 5th, 2009

Lugu hiirest nimega Despereaux

Kohe esimeste ülevaadete seas ongi juba film, mille hindamine osutus üpris kaelamurdvaks ülesandeks. Lugu hiirest nimega Despereaux on film, mille süžee on iseenesest niivõrd ajuvaba, et sellest ajuvabamat on raske ette kujutada: kuningriigis, kus üle kõige hoitakse au sees suppi, kukub supi sisse rott, mistõttu kuninganna saab infarkti ja sureb ning kuningas keelab seepeale kõigil supi valmistamise ja söömise. Siin ei saa süüdistada muidugi niivõrd filmitegijaid kui filmi aluseks oleva raamatu autorit, aga see ei muuda tõsiasja, et ekraanil toimuv on ääretult tobe. Lisaks tuleb hetke, mil ilmub välja nimitegelane, oodata lõpmata kaua. Ja kõike kommenteerib jutustaja, keda poleks tegelikult üldse vaja. Samas pole filmi läbiv tavapärane moraal (Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest) liiga ilmne ja peategelase suhtumine oli mulle sümpaatne, ehkki erinevalt Dostojevskist ei järgne siin filmis kuriteole sugugi alati karistus.

Kui seni on Forum Cinemas lisaks dubleeritud filmile alati näidanud filmi lühikest aega ka originaalkeeles, siis Despereaux’ puhul ei õnnestunud kinokavast küll ühtki ingliskeelset seanssi leida, seega pole mul õrna aimugi, kuidas tegelaste jutt originaalis kõlab, kuid seda võin küll öelda, et dubleeritud tulemus ei kuulu just dublaažiparemikku. Koit Toome on seekord, erinevalt Autodest, kuidagi häiriv ja printsess Hernetera suisa kehvapoolne, kuigi selle võib ilmselt kanda nooruse arvele. Taas oli tegelaste seas üks vene aktsendiga rääkiv tegelaskuju, veider aedviljadest moodustis, kuid seekord pikkis ta millegipärast jutu vahele itaaliakeelseid sõnu. Kui see pidi olema itaalia aktsent, siis ei kõlanud see veenvalt, ja kui see oli vene aktsent, siis miks ta kohati itaalia keelt rääkis?

Eraldi tuleb ära mainida filmi plagiaadihõnguline heliriba. Millegipärast kangastusid mulle filmi muusikat kuulates pidevalt motiivid kusagilt mujalt, näiteks Tähesõdadest, Kariibi mere piraatidest ja, üllatus-üllatus, Rossini ooperi Varastaja harakas avamängust, mis tänu selle kasutamisele Stanley Kubricku filmis Kellavärgiga apelsin on üks neid väheseid klassikalise muusika palu, mille olen suuteline võrdlemisi usaldusväärselt tuvastama. Mulle näis, et suurem osa filmimuusikast on sellistest juppidest kokku pandud.

Kuna tegemist on animatsiooniga, siis peaks selle kohta samuti mõne sõna ütlema, kuid peale selle, et tegemist on tüüpilise pseudo-3D arvutianimatsiooniga, ei oskagi suurt midagi öelda. Peategelase fantaasiates näeb aeg-ajalt ka stiliseeritud kahemõõtmelisi kaadreid, kuid neid on võrdlemisi vähe. Tervikuna kõlbab film minu arust täiesti vaadata, kuigi väikeste laste jaoks on see kahtlemata liiga sünge nagu Grimmide muinasjutudki.

7/10