Postmodernne Prometheus

March 23rd, 2013

Palju kära ei millestki (Much Ado About Nothing)

Palju kära ei millestki poster

Ülemöödunud nädalavahetusel toimus Austinis Joss Whedoni värske filmi USA esilinastus. Mina nii kaugele sõitma ei hakanud, käisin hoopis täpselt kuu aega tagasi ehk 23. veebruaril Euroopa esilinastusel Dublinis. Positiivsest küljest on Iirimaa Eestile oluliselt lähemal, negatiivsest küljest oli Dublinis kohal Whedon üksi, erinevalt Ameerikast, kus võis näha ka peaaegu kõiki filmis osalejaid. Nii ongi maailma kõige ilusam inimene Amy Acker mul endiselt oma silmaga nägemata.

Film, millest juttu (kui see mõnele ehk segaseks jäi), on niisiis Palju kära ei millestki (2012), originaalpealkirjaga Much Ado About Nothing, ning hoolimata asjaolust, et Dublini filmifestivali konferansjee Whedoni suure ähmiga ka nimetatud teose stsenaristiks kuulutas, on teksti autor antud juhul siiski mõneti tuntud näitekirjanik William Shakespeare. Palju kära ei millestki on üks neid Shakespeare’i teoseid, mis oli mulle seni täiesti tundmatu, nii et tema loomingu suuremad asjatundjad teavad näidendi sisu kahtlemata oluliselt paremini kui mina, kuid püüan selle mõne lausega ikkagi edasi anda.

Loo keskmes on kaks armastajapaari. Neist ühed, Benedick (Alexis Denisof) ja Beatrice (Amy Acker), teevad algul näo, et ei salli teineteist silmaotsaski, kuid teiste tegelaste osava manipuleerimise tulemusena jõuavad lõpuks arusaamisele, et on teineteise jaoks loodud. Teine armastajapaar, Claudio (Fran Kranz) ja Hero (Jillian Morgese) armastavad üksteist manipuleerimatagi, ent paha mees don Juan (Sean Maher) püüab nende armastusele kõigest väest kaikaid kodaratesse loopida. Lihtsalt niisama. Asjasse sekkuvad kaks kaheldava taibukusega korravalvurit, Koerputk (Nathan Fillion) ja Nuiam (Tom Lenk), kes muudavad olukorra pigem hullemaks. Oscari-võitja Armunud Shakespeare toob välja eduka komöödia põhitõed: segiaetud isiksused, kõik takistused ületav armastus, õnnelik lõpp ja koer. Koera ei meenu, aga kõik muu on justkui olemas. Whedonile ebatüüpiliselt jäävad kõik tegelased lõpuks ellu. Eks tuleb siingi süüdistada Shakespeare’i, teadis ta ju hästi, et: lõpp hea, kõik hea.

Whedon toob Shakespeare’i näidendi tegevuse keskaegsest Messinast tänapäeva Los Angelesse, mis võimaldas kõik filmida tema enda kodus ja oluliselt raha kokku hoida. Näitlejadki on Whedoni varasematest projektidest teada-tuntud, välja arvatud uustulnuk Jillian Morgese, kes jäi Whedonile silma statisti rollis. Kusjuures, ega konferansjee palju eksinudki, kui Whedonit stsenaristiks nimetas, sest filmi tugevused on suuresti Whedoni tugevused, nõrkused aga pigem algmaterjali nõrkus. Jah, Shakespeare on kirjutanud oluliselt paremaid näidendeid kui Palju kära ei millestki. Võib-olla on selle põhjus talle ebatüüpiline proosavorm, mis ei lase rütmil maksvusele pääseda ja värsivormis sõnaosavuse asemel tuleb leppida peamiselt kalambuuridega, mis aga tunduvad praeguses maailmas oluliselt vähem naljakad kui vanasti. Whedonil õnnestub seda probleemi suuresti, kuid mitte täielikult, varjata. Näiteks algab film mitu minutit kestva verbaalse tulevärgiga, mille jooksul polnud täissaalist kuulda turtsatuse poegagi. Ei tõota komöödia puhul just head. Arvan siiski, et mina polnud ainus, kellel tubli pool sellest tekstist kõrvust mööda läks, kuna selliste sõnade nagu thou, hither, ere, wherefore jne ümberpanemine tänapäeva inimesele arusaadavasse keelde nõuab teatavat sisseelamist. Siis aga pääses naer paisu tagant valla ja edasine vaatamine oli juba puhas nauding. Oli kohti, mis ainult mulle naljakad näisid, kuid tunduvalt enam neid, mille puhul terve saar suure häälega irvitas, kaasa arvatud üks poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne nali. Suurimad naerupahvakud tõi kusjuures kaasa just Whedoni tõlgendus tekstist, mitte tekst ise. Siinkohal ei tahaks ma liiga palju reeta, et igaühel avaneks filmi vaadates võimalus ise selles veenduda. Vaadake parem reklaamklippi, millest pole õnneks võimalik eriti midagi välja lugeda.

Mõni sõna näitlejatöödest. Ennast korrates peab ütlema, et filmis löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Neile lisanduvad mõned stampnäitlejad, keda Metsamajakeses polnud (Nathan Fillion ja Alexis Denisof), aga ka tuttavad näod, kelle jaoks Palju kära ei millestki on teine koostöö Whedoniga: Sean Maher, Reed Diamond, Clark Gregg. Piiratud võimalusi arvestades ütleksin, et kõik saavad kenasti hakkama. Kriitikat on kostnud näiteks Alexis Denisofi kohta, aga kui Nukumajakeses kriipis tema monotoonne hääletoon tõesti pisut kõrva, siis siin ma seda küll ei märganud. Vahest olin naermisega liialt ametis. Sageli kiidetakse Nathan Fillioni Koerputke, kuid minule jättis kahest korravalvurist üllataval kombel parema mulje hoopis Tom Lenk, kes seni on vaatamisel olnud pigem segav tegur. Koerputk ja Kapten Haamer ei erine teineteisest ju ülemäära palju, aga Nuiam oli kuidagi teistsugune hädavares kui Tom Lenki… tavaline hädavares. Kui peaksin parima rollisoorituse kandidaadid nimeliselt välja tooma, siis jääksid lõpuks sõelale Reed Diamond ja Fran Kranz. Aga eks sellega ole sama lugu, mis Kubricku filmidega: arvamusi on rohkem kui inimesi. Filmi uuesti vaadates jõuaksin võib-olla teistsuguse tulemuseni.

Lisaks peab mainima, et Palju kära ei millestki on mustvalge film. Dublinis püüti seda koguni klassikalise film noir’ žanri esindajatega võrrelda, aga minu meelest jääb see neile alla ühel olulisel põhjusel: see tundub kuidagi vähem mustvalge kui ennemuistse aja mustvalged filmid, pigem on kõik ühtlaselt hall. Ei saagi aru, kas selle tingib digikaamera kasutamine või Lõuna-California loodus, sest maskeeri kõrbe kuidas tahad, kõrb jääb kõrbeks. Midagi on igatahes mäda.

Kokkuvõtteks: kui kellelgi avaneb võimalus Joss Whedoni uut filmi kusagil näha, siis soovitan seda kindlasti kasutada. Ühe väikese-eelarvelise Shakespeare’i ekraniseeringu tulek Eesti kinodesse on võrdlemisi kahtlane, olgu selle lavastaja hetkel pealegi kassatulu poolest edukaim režissöör, kelle nimi pole James Cameron. Ent juhtunud on veidramaidki asju: oli ju Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity kinolinale jõudis. Iial ei tea, mida tulevik toob, seega hoidkem silmad-kõrvad lahti. 8/10

May 17th, 2012

Angel – 2×05 – Kallis poiss (Dear Boy)

Angeli teise hooaja 5. osas saavad tegelased lõpuks jälile, mis kotermann nimitegelast juba mõnda aega vaevab ja tema und häirib. See kotermann on Darla, kelle Wolfram & Hart surnuist üles äratas ja Angelit painama saatis, kuid mis on nende eesmärk?

David Greenwalt on kirjutanud mitmed väga olulised Angeli elukäiku puudutavad stsenaariumid, näiteks Vampiiritapja Buffy esimese hooaja osa, mil nimekski Angel. Enamasti on need suurepärased, kuid Kallis poiss jätab paraku just Angeli kui tegelaskuju koha pealt soovida. Darla-väline on endiselt suurepärane, kuid niipea, kui mängu tuleb Angeli kunagine looja, hakkavad asjad kiiva kiskuma. Vahest on probleem selles, et käesoleva osa Darla ja Angeli vahelised stseenid kirjutas kuuldavasti Marti Noxon, mitte Greenwalt ise, ja Noxonil on aeg-ajalt tegelaste mõistmisega raskusi olnud.

Sellegipoolest ei pääse mööda faktist, et Darla-Angeli stseenid võtsid juba eelmistes osades hoo maha ja kulutasid väärtuslikku ekraaniaega, mida võinuks otstarbekamalt kasutada. Darla muutub huvitavamaks alles siis, kui temast jälle vampiir saab. Jah, Kallis poiss veab vaatajat ninapidi eelkõige paljastusega, et Wolfram & Hart tõi Darla tagasi tavalise inimese, mitte vampiirina. Kuni selle hetkeni näitasid tegijad teda täiesti teadlikult ja kalgi sihikindlusega üksnes pimedas, luues illusiooni, et Darla on endiselt vampiir. Ainest intriigiks oleks justkui piisavalt, ent inim-Darla on kuidagi igavalt kirjutatud ja järgmiste osade sündmused ei luba selles karakteris siiski peitunud potentsiaali piisavalt ära kasutada. Nii ei jäägi üle muud kui oodata, mil temast taas öö vari saab.

Angeli teine hooaeg pühendab ka märksa suuremat rõhku tagasivaadetele Angeli varasemasse ellu. Oli ju hooaja teine osa peaaegu tervenisti üks suur meenutus. Nii näeme selleski osas, millega Angel ja Darla 19. sajandil oma öid hommikusse saatsid. Suurem osa Angeli tagasivaateid paistab tõtt-öelda silma oma mõttetusega, andes eelkõige Boreanazele võimaluse iiri aktsenti praktiseerida, kui tal selleks tuju juhtub olema, kuid õnneks on Darla neis märksa huvitavam kui tänases päevas. Kalli poisi minevikustseenides näeme esmakordselt Angeli sarjas Drusillat (Juliet Landau), mis võib vihjata, et tema kanda jääb tulevikuski oluline roll. Eriti kahtlane on seejuures tema vähene ekraaniaeg.

Nagu juba öeldud, stseenid, mis ei piirdu üksnes Angeli ja Darlaga, on väga head. Cordelia näiteks saab näidata oma jalgu, kandes ümberkehastumise ajal seelikut, mida oleks vist õigem nimetada laiaks vööks (huvitav, kuidas Marki lugejad sellesse suhtuvad?), Angel aga peab järjekordselt paljastama oma lauljavõimed, mis teda seekord küll absoluutselt ei aita. Gunn annab mõista, et temas ei peitu mitte ainult jõud, vaid ka mõistus, sest just tema esitab küsimuse, mis kellelegi teisele pähegi ei tulnud: kui Angel tõepoolest tappis tema mehe, nagu valenime kasutav Darla väidab, siis kuidas ta majja pääses? Katse Angelit diskrediteerida oli kusjuures päris põnev ja isegi Darla ise huvitavam kui tavaliselt, kuid kahjuks järgneb sellele pikk keskustelu eksistentsiaalsetel teemadel hiiglaslikus veetsisternis. Ah jaa, tundub, et Lindsey on hakanud Darlasse suhtuma pisut isiklikumalt, kui kohane oleks. 8/10

Wesley: Vampiirid ei tule surnuist tagasi. Angel: Mina tulin ja ma nägin teda. Ma pole peast segi. Wesley: Kus kohas? Angel: Kohe klounide ja suure kõneleva hot-dog‘i vahel.

April 29th, 2012

Angel – 2×03 – Esmamuljed (First Impressions)

Angeli teise hooaja 3. osas näeb Cordelia Gunni surmale viitavat nägemust. Kuna Angel ja Wesley on teadmata kadunud, langetab Cordelia ainuisikuliselt otsuse Gunn iga hinna eest päästa, kaalumata, kas ta soovibki päästmist.

Tänaseks kirjutiseks eeltööd tehes sain teada, et Esmamuljed on muuhulgas Jane Austeni klassikalise teose Uhkus ja eelarvamus (Pride And Prejudice) esialgne pealkiri. Kuna see on Angeli lühikese ajaloo jooksul juba teine otsene viide Austenile osa pealkirjas, siis jääb vägisi mulje, et keegi sarja autoritest on salajane Austeni austaja. Noh, umbes niimoodi, nagu nimitegelane on Barry Manilow’ austaja. See selleks, nii palju või vähe, kui mina Austeni teostest tean, võib nende süžee lühidalt kokku võtta sellega, et kaks inimest, kes esialgu üksteist silmaotsastki ei salli, lõpuks armuvad, ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult veel praegugi. Viitaks justkui sellele, et esmamulje võib petlik olla. Ehkki tegelikus elus selgub enamasti, et esmamulje oli täiesti õige, jääb raamatutest ja filmidest sageli tõepoolest teine pilt.

Täpselt nii läheb ka Esmamuljetes. Seda, et Gunnil jäi Angelist esmapilgul pisut vale mulje, teame juba eelmisest hooajast. Nüüd kordab ta oma viga Cordelia ja Wesley (eelkõige Cordelia) peal. Cordelia ise on esimese hooaja algusega võrreldes muidugi oluliselt muutunud, vaevalt ta aasta tagasi otsustanuks ihuüksi Gunni päästma tormata. Nii hakkabki Gunni suhtumine Angeli kaastöötajatesse vaikselt muutuma. Lisaks hindas Gunn valesti ka informaatorit, kes osutus lõpuks hoopis ise deemoniks. Tekib küsimus, kuidas nii halb inimestetundja Angeli alternatiivses Los Angeleses senini on ellu suutnud jääda. Aga ega Gunn pole ainus: Cordelia hindab Gunni täpselt samamoodi valesti, jõudes alles osa lõpuks järeldusele, et suurim oht Gunnile on Gunn ise.

Angel samas alustab oma unenägudes öiseid kohtumisi Darlaga, mis jätavad talle esmapilgul samuti väga positiivse mulje, kuid kuna Angel veedab seetõttu aina enam aega voodis, tuleb välja, et Wolfram & Hartil on õnnestunud ta suhteliselt edukalt neutraliseerida.

Mark oli Esmamuljetest mitmel põhjusel mõistagi väga vaimustunud, mina olen mitmel põhjusel jällegi tunduvalt vähem vaimustunud. Esiteks keskendub käesolev osa taas Gunnile, kes on tegijate püüdlustest hoolimata üsna üheplaaniline karakter. Gunni mustvalge maailmavaade muudab ta veelgi igavamaks ja isegi õe surm ei suuda tema tegelaskuju intrigeerivamaks muuta, ehkki Alonna nime mainimine osa korraks siiski elavdab. Teiseks võtavad Angeli ja Darla stseenid oma igavusega hoo täiesti maha, mistõttu oluline paljastus osa lõpus mõjub palju vähem efektselt, kui võiks. Kolmandaks näeme selles osas taas David Nabbitit, aga õnneks viimast korda. David Hermani arvutinohik on küll hästi mängitud, aga Angeli vaates lihtsalt ei tööta, nii et Hermani ajanappus, mis tema edasise osalemise välistas, tuli sarjale ainult kasuks. Vaatamist need puudujäägid samas otseselt ei häiri, mis seletab loetu põhjal ehk üsna üllatavat lõpphinnet.

Selle osa stsenarist on Shawn Ryan, kelle kaastöö Angelile piirdus teise hooajaga. Esmamuljed on esimene tema kirjutatud osa. Hiljem sai ta tuntuks kõrgelt koteeritud sarja Räpane Mackey (The Shield) idee autorina. 8/10

Angeli probleemid kiivriga

April 18th, 2012

Angel – 1×22 – Shanshu Los Angeleses (To Shanshu In L. A.)

Angeli 22. ehk esimese hooaja viimases osas hauvad Wolfram & Harti helgemad pead välja uue plaani Angeli ohu kõrvaldamiseks, mis tähendab, et tuleb likvideerida vahendajad tema suhetes Kõrgemate Võimudega: oraaklid ja Cordelia.

Vägisi näib, et sellele osale peaks andma kõrgema hinde, kui ma tegelikult annan. David Greenwalti kirjutatud-lavastatud Shanshu Los Angeleses liigutab sarja üldist liini suurte sammudega edasi, kuid tundub sellegipoolest kuidagi steriilne, sündmusi kaugusest jälgiv, millest on tingitud ka lõplik hinne. Pealkiri, mida pole üldse lihtne eesti keelde tõlkida, viitab sedapuhku filmile Elada ja surra Los Angeleses (To Live And Die In L. A.). Wesley selgitab nimelt välja, et pealkirjas esinev salapärane sõna shanshu tähendab korraga nii elu kui surma. Iseenesest päris kaval. Aberjiani ebaselge ettekuulutus hingega vampiirist mängib rolli sarja lõpuni, kuni lõpuks selgub, et vampiir, kellest räägitakse, pole üldse Angel, kuid vaevalt sarja tegijad tol hetkel nii kaugele ette näha oskasid.

Oraaklite surmast on natuke kahju, selle vähese ajaga, mis neile antud oli, suutsid nad end vähemalt mulle huvitavaks mängida. See, kuidas Vocah (Todd Stashwick) Cordeliat mõjutab, annab pisut märku, mis saatusel tulevikus Cordelia jaoks varuks on. Ka tavalised nägemused hakkavad Cordelialt üha enam lõivu nõudma, sest erinevalt Doyle’ist ei ole temas deemoni verd, kuid see probleem ootab Angelit ja tema kaastöötajaid alles ees.

Vocah on tegus deemon ja jõuab ühe osa jooksul palju. Muuhulgas laseb ta suure pauguga õhku Angeli büroo ja korteri. Wesley, kes sinna pahaaimamatult tagasi läks, saab samuti vigastada. Saatus pole Wesley vastu sugugi lahke: sai ta ju juba varem kaela haavata, armastuses tal samuti õnne ei ole, nüüd siis lisaks veel see plahvatus… Tegelikult vajasid Angeli tegijad lihtsalt avaramat võttepaika, milleks saab järgmisel hooajal mahajäetud hotell, kuhu jäädakse õige mitmeks aastaks. Samas oli sel väikesel kontoril oma võlu, nii et tema ekraanilt lahkumisest on ikka veidike kahju.

Shanshu Los Angeleses jätkab väga mustades toonides. Vahest oleks rõõmutu (inglise keeles bleak) isegi õigem väljend. Angelil pole näiteks erilist põhjust rõõmustada, sest Wesley ja Cordelia on mõlemad haigevoodis ning suhted Kate’iga lähevad päris nugade peale. Vaevalt et Lindseygi osa lõppedes kuigi õnnelik on, jääb ta ju meeleheitliku katse käigus Aberjiani ettekuulutusi enda valduses hoida ilma oma paremast käest. Pisut on võib-olla põhjust rahul olla Wolfram & Hartil, sest nende salapärast rituaali saadab edu. Osa lõpus näeme, kes on rituaali käigus surnuist tagasi toodud salapärane deemon: see pole keegi muu kui Darla. Asjal on veel üks konks, Darla polegi deemon, vaid hoopis inimene, kuid see selgub mõistagi alles järgmisel hooajal. Ühtlasi on Shanshu Los Angeleses esimene kord Buffy ja Angeli ajaloos, kui külalisesineja jäetakse saladuseks ning Julie Benzi nime ei näidata enne, kui osa lõpus.

Samuti alustab Shanshu Los Angeleses traditsiooni lõpetada Angeli hooaeg cliffhanger‘iga. Täpset cliffhanger‘i definitsiooni pole muidugi olemas, sellepärast ütleksin mina, et Angeli esimene, kolmas ja viies hooaeg lõppevad cliffhanger‘iga, teine ja neljas aga mitte eriti, ehkki lahtised teemad jäävad mõlemal juhul õhku. Täiesti teistsugune lähenemine võrreldes Buffyga, kus püüti lahtised otsad iga hooaja lõpus ikkagi enam-vähem kokku siduda, teise hooaja lõpp ehk välja arvatud. 8/10

Angeli esimene hooaeg oli kahtlemata eneseotsingute aeg, paljud osad on eraldiseisvad lood, mis kolmandaks-neljandaks hooajaks peaaegu täielikult kaovad, kuni viiendal jälle tagasi tekivad. Sellegipoolest hakkas juba sel hooajal välja kooruma sarja põhipaha, advokaadibüroo Wolfram & Hart. Esimestes osades nägime ka puhtalt Angeli jaoks välja mõeldud tegelaskuju Doyle’i, kuid Glenn Quinni isiklike probleemide tõttu ootas teda üsna ruttu kangelaslik surm. Tema asendaja Wesley jõudis juba poole hooajaga muutuda oluliselt kompetentsemaks kui Buffys. Eks harjutamine teeb meistriks. Tahes-tahtmata peab Angeli esimest hooaega võrdlema ka Vampiiritapja Buffy neljanda hooajaga ja siinkohal jääb selgelt peale Angel. 9/10

Angel: Ära usu kõike, mida ette kuulutatakse.

Käesolev postitus oli muide täpselt sajas Buffy ja Angeli ülevaade, mis tähendab, et ainult 154 osa on veel jäänud, aga kuna Marki järgmise hooaja ennustuste tõttu on homme järjekordne puhkepäev, siis, kui kõik plaanipäraselt läheb, on kavas väike boonuspostitus.

April 12th, 2012

Angel – 1×19 – Varjupaik (Sanctuary)

Angeli 19. osas peab Faith endale esmalt andeks andma, et ta saaks eluga edasi minna. Angel püüab teda selles aidata, aga teised on Faithi suhtes tunduvalt negatiivsemalt meelestatud, sest nad pole unustanud, kuidas Faith nendega käitus.

Varjupaik on stsenaristide Tim Mineari ja Joss Whedoni ühistöö. Küllap inimesed selle fakti põhjal juba aimavad, milline hinne siit tulemas on. Etteruttavalt võin öelda, et inimesed aimavad valesti: Varjupaik ei saa minult kümmet punkti. Jah, isegi Minear eksib mõnikord. Varjupaik jätkab enam-vähem samast kohast, kus Korras nagu Norras pooleli jäi ning neid kaht osa omavahel võrreldes tuleb tunnistada, et mittemidagiütlevatest tagasivaadetest hoolimata on Korras nagu Norras kröömikese võrra tugevam. Varjupaiga dialoog sisaldab jällegi rohkem pärleid, on ju üks kaasautor ikkagi Joss Whedon ise.

Mis siis Varjupaigale maksimumhinnet ei lase panna? Minu kindel veendumus on see, et Buffy pidanuks püsima Sunnydale’is ja mitte toppima oma nina Los Angelese asjadesse, millest ta täit ettekujutust ei oma; teisisõnu, Varjupaik võinuks keskenduda neile inimestele, kes Angeli sarjale ainuomased ning jätta mängu toomata nii Buffy kui ka Buffy osadest Selle hooaja tüdruk ja Kes sa oled? tuttavad kolm Valvurite Nõukogu härga. Valvurite Nõukogu kaasamine annab küll Wesleyle võimaluse positiivselt silma paista, aga Buffy ja härjad tõmbavad tähelepanu eemale inimeselt, kes peaks olema osa keskmes: Faithilt. Pealegi näib vägisi, et Angeli Buffy ja Angel on hoopis teised inimesed (ja/või vampiirid) kui Vampiiritapja Buffy Buffy ja Angel. See Buffy, keda Varjupaigas näeme, mõjub näiteks tava-Buffyga võrreldes tunduvalt enam kui piri-Buffy, nagu Cordelia teda mõni aeg tagasi mürgiselt kutsus. Kahju, et Sarah Michelle Gellari teine ja viimane külalisesinemine Buffy sõsarsarjas pisut ebameeldiva kõrvalmaigu keelele jätab.

Wolfram & Harti advokaadid pakuvad see-eest mõnusaid momente, kui nende plaanid sugugi kavatsetud suunas liikuda ei taha. Lee Mercer sai eelmises osas Faithi käest kõvasti kolki ja ihkab verd ning ega teisedki tema ülejooksmisse positiivselt suhtu. Lee ise ei tee sellest kahjuks nii põhjapanevaid järeldusi, kui võiks. Hiljem pöördub Lindsey viimases hädas Kate’i poole, kes samuti Faithi taga otsib, kuid siingi läheb Wolfram & Harti plaan vett vedama, sest lõpuks tabab Faithi selgusehetk ja ta läheb annab end ise politseis üles, millest saab esimene samm paranemise pikal teel. Mark arvas, et see võibki olla üldse viimane kord, mil me Faithi näeme, ja järgmised aastad veedab ta tõepoolest vanglas, kuid inglise tüdruk enigmaticagentscully oli taas terasem, oletades õigesti, et tema lugu pole veel läbi. Ja kui jutt selle peale juba läks, siis Varjupaiga dialoogis mainitakse FBI agendid Mulder ja Scully, meie kõigi lemmikud, ka nimeliselt ära, mis Scully nimekaimu mõistagi väga rõõmustas.

Seega paistab Varjupaigas lootusetuse pika tunneli lõpus vähemalt hetkeks valgus, ent enamasti Angelil eksinud hingede päästmine nii edukalt ei õnnestu. Ei õnnestu Tim Minearilgi igavesti täiseduga jätkata. 8/10

Lee: Asi muutub naeruväärseks. Esimene palgaline tapja tapab teise palgalise tapja, kelle me saatsime tapma esimest palgatud tapjat, kes ei tapnud mitte kedagi, kuni palkasime teise tapja teda tapma.

April 10th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×19 – Uue kuu tõus (New Moon Rising)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 19. osas naaseb Sunnydale’i kadunud poeg Oz, tuues kaasa rõõmusõnumi: nüüd suudab ta oma libahundi-loomust kontrollida ega sõltu enam täiskuust. Paraku satub tema tulek väga valele ajale.

Tore jada, milles Buffy ülevaated vaheldusid korrapäraselt Angeli omadega, saab nüüd rikutud, sest mingil üksnes talle teadaoleval põhjusel otsustas Mark vaadata neid osi just selles järjekorras, ehkki väga head põhjendust sellele pole. Arvestades, et järgmised kaks Angeli osa puudutavad üht Sunnydale’ist lahkunud värvikat karakterit, võib ehk mõista, miks talle seda soovitati, aga kuna arvamused nende kohta ilmuvad tema lehele niikuinii eri päevadel, siis oleks võinud ikkagi vanaviisi jätkata. Kuid mis parata, mina tegin selle projekti raames otsuse Marki graafikut täpselt järgida ning olen seetõttu samuti sunnitud teist päeva järjest Buffyst kirjutama.

Pealkirja otsustasin eesti keelde tõlkida sõna-sõnalt, mis sest, et new moon on maakeeli tegelikult noorkuu. Kahjuks ei kõla selline variant sugugi nii hästi kui Uue kuu tõus, pealegi, kui arvestada, et osa tegevus toimub täiskuu ajal, pole tal noorkuuga erilist pistmist. Samuti harmoneerub see hästi kunagise menufilmiga Musta kuu tõus (Black Moon Rising), kuigi inspiratsiooni osa nimetamisel ammutati järjekordselt muusikutelt.

Uue kuu tõusu stsenarist on Marti Noxon ja tõsisemad lugejad juba teavad, mida see tähendab: naljategemisele selles osas kohta ei ole. Vastupidi, kui vahepealsed osad pidasid negatiivsete emotsioonide tekitamisega piiri, siis Uue kuu tõus paneb masendusemootori taas täiskäigul tööle, tekitades vähemalt Marki lugejais suhteliselt depressiivseid mõtteid. Milles siis probleem? Loomulikult selles, et Oz tuleb tagasi täpselt siis, kui Willow’ ja Tara vahel on midagi susisemas ning Willow seisab nüüd nagu kits kahe heinakuhja vahel, teadmata, mida teha. Tara, kes seni sai Willow’ga suhtlemisest uut jõudu, on veendunud, et uus ja hea asi jääbki tema ellu tulemata, hakates seetõttu uuesti kokutama. Samas on sarja siseeluga kursis olijale ja siililegi selge, et Oz ja Willow on minevik ning tulevik kuulub Tarale, sest Seth Green teatavasti ei näinud oma tegelaskujul potentsiaali edasi areneda. Sellepärast lahkubki Oz Uue kuu tõusu lõpus Sunnydale’ist igaveseks. Kuuldavasti pidasid Whedon ja sõbrad küll plaani Ozile Angeli kuuendal hooajal paremat rakendust leida, kuid see hooaeg jäi igavesti helesiniseks unistuseks.

Paljude meelest kuulub Uue kuu tõus Buffy paremikku. Mina päris nii positiivne poleks, ehkki kahtlemata on tegemist hea osaga. Kahjuks kipub Ozi liini varjutama vajadus anda ekraaniaega Adamile ja Polügooni tegelastele, sest neljas hooaeg läheneb hoogsalt lõpule. Adam väga ei häiri ega energiat ei ime, kuid Polügooni pool ja libahunt Ozi kinnipüüdmine tundub pisut punnitatud, andes Buffyle taas põhjuse sõjaväelasi häirida ning Rileyle ettekäände kogu senine elu pikale lainele saata. Millegipärast ei teki kellelgi Buffy kaaskonnast isegi kahtlust, kuidas Spike’i mälu nii õigel ajal taastub. Võimalus, et Spike võinuks Adamiga kiibi eemaldamise suhtes kokkuleppele jõuda, ei tule kellelegi pähegi. Ilmselgelt pole tegelaste moto vähemalt sel hetkel Usalda, aga kontrolli. Ülejäänud tegevus õnneks suuresti kompenseerib need vajakajäämised.

Polügoonil on jälle uus ülem, pärast Maggie Walshi surma näivad need vahelduvat nii kiiresti, et ei jõua üles lugedagi. Selles ja paaris järgmises osas mängib karmi meest kolonel McNamara (Conor O’Farrell). Samuti on Uue kuu tõus märkimisväärne selle poolest, et osa algusest külalisosatäitjate nimekirjast leiab Robert Patrick Benedicti nime, keda meile üldse ei näidatagi. Põhitegijate puhul on see mõistetav, sest lepingud on sõlmitud, tiitrid valmis tehtud ja kui kellelgi mõnes osas kohta pole, siis pole mõtet hakata selle pärast lisavaeva nägema, aga nähtamatu külalisesineja on minu teada ikka üsna harukordne juhtum. 8/10

Adam: Skaudi ausõna. Spike: Sa olid skaut? Adam: Osa minust.

April 2nd, 2012

Angel – 1×14 – Peidus naha all (I’ve Got You Under My Skin)

Angeli 14. osas saadab Cordelia nägemus Angeli abistama peret, mille kena pealispinna all tundub toimuvat midagi kahtlast. Peagi selgub, et üks pereliikmetest on seestunud ja Ethrose-nimelise deemoni meelevallas, kuid kes täpselt: kas isa, ema, poeg või tütar?

Peidus naha all originaalpealkiri I’ve Got You Under My Skin on ühtlasi ühe päris tuntud laulu pealkiri. Olen varemgi maininud, et osade pealkirjad viitavad sageli popkultuurile, kuid õnneks ei pinguta Angeli tegijad sellega üle. Hakkasin hiljuti vahelduseks vaatama täiesti teist tüüpi sarja Grey anatoomia (Grey’s Anatomy) ja sealsed osade pealkirjad, mis haakuvad sisuga sageli väga ähmaselt, ajavad tõsiselt närvi. Ah jaa, kui mõni ei tea, siis iga viimane kui üks Grey anatoomia osa (vähemalt sinnani, kuhu oma vaatamisjärjega jõudnud olen) on nimetatud laulu järgi.

Aja jooksul saab selgeks, et Buffy ja Angeli tegijad on William Friedkini klassikalise filmi Vaimude väljaajaja (The Exorcist) suured austajad. Kui ma ei eksi, siis esimene vihje sellele peitus juba Vampiiritapja Buffy neljandas osas Õpetaja lemmik ja Angeliski on temale juba viidatud. Selleski osas on eksortsismil päris oluline roll ja Friedkini teos mainitakse taas nimeliselt ära. Õnneks pole Buffy ja Angeli puhul suurt põhjust karta, et tegijad tühipalja kopeerimisega piirduvad, seega ei ole tegemist haleda imitatsiooni, vaid võrdlemisi värske lähenemisega.

Peidus naha all sunnib Angelit muuhulgas tegelema ka Doyle’i küsimusega, millest ta seni oma tavapärase sünguse ja põrnitsemisega kõrvale on hiilinud. Kahjuks osutus Glenn Quinni sarjast lahkumine nii lõplikuks, et kohas, kus deemon tema häälega räägib, oldi sunnitud kasutama juba salvestatud fraasi osast Kangelane. Selline vanade klippide taaskasutus häirib mind kohutavalt ja kisub tähelepanu toimuvalt kõrvale, tuletades meelde, et tegemist on telesarja, mitte dokumentaalfilmiga. Sellega teenib Peidus naha all hulga miinuseid, ehkki sisimas võib mõista, miks tegijad ikkagi Doyle’i häält kasutada otsustasid, andes Angelile võimaluse minevikuga rahu teha ja keskenduda rohkem olevikule.

Kuna preester, kes poisi tegelikult deemoni valdusest pidanuks päästma, toimetab nüüd teispoolsuses, ja Wesley osutus liiga nõrgaks, saades kaela haavata (ette rutates olgu öeldud, et see ei jää tema puhul viimaseks korraks), peab Angel ise risti kätte haarama ja ladina keeles manama hakkama. Protseduur lõpeb edukalt, kuid deemonil õnnestub põgeneda ja lugu jätkub. Joss Whedon, kes muide pole Peidus naha all stsenarist, otsustas meid rabada veel ühe dramaatilise pöördega: selgub, et mitte poiss polnud Ethrose võimuses, vaid Ethros oli ise poisi võimuses, suutes tegutseda vaid siis, kui poiss magas. Jah, väikese Ryani (Jesse James) sees on hinge asemel tühi koht. Marki lehel arvasid mõned, et viimane pööre tundub liialt sulest välja imetud; mina olen kahevahel, ideel täiesti moraalitust inimesest pole viga, samas tundub see tõesti pigem puänt puändi pärast ja sellised asjad, nagu olen varemgi öelnud, mulle üldiselt eriti ei istu.

Osa lõpus ilmub minutiks välja ka uurija Kate ja Wesley vihjab esimest korda, et tema suhted isaga pole kõige lähedasemad. Tulevikus saame sellele ekraanilgi kinnitust. Kuna käesolevas ülevaates tundub esikohal olevat vingumine, siis võib Peidus naha all lõpphinne tunduda üllatav, aga kokkuvõttes kaaluvad positiivsed momendid negatiivse üles, andes tulemuseks: 8/10.

Cordelia: Mis nende vahe on? Müüja: 20 dollarit. Ja poleerimata puit. Cordelia: Näeb samasugune välja. Kas selle valmistasid pimedad Tiibeti mungad? Müüja: Tummad Hiina nunnad. Vaat see on käsitöö.

April 1st, 2012

Angel – 1×13 – Naine (She)

Angeli 13. osas peab Angel uurima, mis juhtus mehega, kes näib olevat ära keenud ja seejärel plahvatanud. Paistab, et kuidagi on asjasse segatud salapärane ja kaunis deemoniprintsess Jhiera (Ling Bai), ent kuidas täpselt?

David Greenwalti ja Marti Noxoni kirjutatud Naist peetakse üldiselt üheks halvimaks, kui mitte kõige halvemaks Angeli osaks, millest annavad märku ka kommentaarid Marki lehel. Mina nii karme sõnu ei tarvitaks, sest võrreldes eelmise osaga Lapseootel on Naine minu meelest samm edasi. Küll jäi Naine esimeseks ja viimaseks korraks, mil Marti Noxon sarjale Angel ametlikult kaastööd tegi, nii et võib-olla tema ideed teiste tegijate omadega tõepoolest kuigivõrd ei haakunud.

Naine käsitleb järjekordselt teemat, mis ulmesarjades vahest isegi üleliia populaarne, täpsemalt emantsipatsiooni, vihjates muuhulgas ka naiste ümberlõikamisele. Õnneks teeb Angel seda märksa progressiivsemalt kui enamik telesarju. Võrdleme Naist näiteks sarja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) osaga, mille nimigi loominguliselt Emantsipatsioon (Emancipation). Viimases läheb Suur Valge Mees teise planeedi inimestele õpetama, kuidas elada tuleb, ning vaatajale raiutakse põhimõtteliselt nuiaga pähe, et naised ja mehed on võrdsed. Kui mõni selles küsimuses veel kõhklema peaks, siis kurjamit mängib paha asiaat nr 1 Cary-Hiroyuki Tagawa ise, millega peaks küll kõik öeldud olema. Selle kõrval on Naine eesrindlikkuse kehastus, ehkki Ling Bai on millegipärast jällegi asiaat. Kuna tema kehastatav Jhiera teeb mitmeid kõlbeliselt kahtlasi valikuid, siis see stereotüüp, et asiaadid saavad mängida põhiliselt pahasid tegelasi, püsib paraku endiselt.

Jhiera käsitlus selles osas jätab mulje, et temas on ainest korduvaks tegelaskujuks, mida andis ühes intervjuus mõista ka Ling Bai ise, kuid sellegipoolest jääb Naine ainsaks korraks, mil teda ekraanil näeme. Võimalik, et seda otsust aitas langetada Bai võrdlemisi märgatav aktsent, kuid üsna tõenäoliselt arenes sari lihtsalt suunas, kuhu Jhiera ei sobinud. Üht kõrvalosa mängib Naises Heather Stephens, kelle nimi ei ütle enamikule vaatajaist üsna kindlasti midagi, kuid kuna üks minu lemmikmänge arvutil on Wing Commanderi sari, siis mulle ütleb küll, sest sarja (seni) viimaseks jäänud osas Wing Commander: Prophecy on Stephensil päris märkimisväärne roll. Ei saa küll öelda, et tema esitus Prophecys oleks mingi näitekunsti tippteos, aga silm vähemalt puhkab teda vaadates. Angeli juurde tagasi tulles tuleb nentida, et lisaks ideedele meeldib tegijatele korduvkasutada ka näitlejaid. Naise tiitritest võib välja lugeda vähemalt kaks nime (Sean Gunn ja Chris Durand), keda oleme varem juba teistes rollides näinud, mis sarja lühikest ajalugu arvestades on päris omapärane saavutus.

Naises on teisigi olulisi ja/või väärt momente, näiteks võtab Angel Wesley ametlikult oma palgale ning pingelisel hetkel jagab muuseumis enda teadmisi Manet’ ja Baudelaire’i kohta teistegagi. Ehkki Naine vääriks ehk palli võrra madalamat hinnet, lasin järgneval videotsitaadil ning teistel positiivsetel momentidel meele härdaks teha. 8/10

March 28th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×11 – Hukkumisele määratud (Doomed)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 11. osas seisab Buffyl ja Rileyl ees tõsine vestlus identiteedi teemadel. Vett tulevad segama kolm deemonit, kes kavatsevad järjekordselt Põrguvärava avada ja maailmalõpu esile kutsuda.

Pärast suuri sündmusi Vampiiritapja Buffys ja Angelis pole midagi üllatavat, kui neile järgneb vaheosa. Kes teab, vahest on termin “vaheosa” pisut ülekohtune, arvestades, et selles osas tuleb Buffyl ära hoida järjekordne maailmalõpp, kuid sellegipoolest jätab Hukkumisele määratud vaheosa mulje. Alustame sellest, et Buffyle väga ebatüüpiliselt on tal ametlikult kolm stsenaristi: Marti Noxon, David Fury ja Jane Espenson, kusjuures nimede vahel on ja-märk (&), mis tähendab, et tegemist on nende ühistööga. Usaldusväärsest allikast Wikipediast järele kontrollides ei suutnud ma põgusa vaatluse käigus tuvastada ühtki teist kolme stsenaristiga Buffy osa, ehkki mitteametlikult on Whedon ja teised päris paljusid käsikirju kahtlemata kõpitsenud. Öeldakse, et liiga palju kokki rikub hea supi ära, ja ehkki seda suppi ei saa otseselt rikutuks lugeda, jätab Hukkumisele määratud siiski ebaühtlase mulje.

Kõige häirivamalt jääb meelde Buffy ja Riley nägelemine; mitu korda näeme enam-vähem sama stseeni, kus Buffy keeldub suhet jätkamast, Riley aga omakorda keeldub Buffyt kuulamast. Marki leheltki sai lugeda selleteemalisi etteheiteid. Mind häirivad need stseenid eelkõige seepärast, et siin osas ei paista Buffy ja Riley vahel mingit tõmmet, seega on nende suhte pihta suunatud üldine kriitika vähemalt osaliselt õigustatud. Minu suhtumine Rileysse on positiivsem kui paljudel Buffy fännidel, kuid tuleb tunnistada, et teda kujutatakse sarjas üsna kõikuvalt, erinevalt näiteks Spike’ist, kes napsab parimad repliigid enamasti endiselt endale. Muide, kui jutt juba Riley peale läks, siis alates Hukkumisele määratust muutusid Buffy algustiitrid taas ning sinna lisandus Marc Blucase nimi. Blucase tähelend Buffys jäi siiski võrdlemisi lühikeseks ja juba aasta pärast samal ajal teda sarjas enam polnud. See on ilmselt üks näide, kus fännide kriitika aitas ebapopulaarse tegelase lahkumisele kaasa, kuid näiteks Dawni vihkajatel sellist õnne polnud.

Hukkumisele määratud pole aga tervenisti hukkumisele määratud, vastupidi, see on tegelikult päris hea osa. Üle hulga aja näeme taas Sunnydale’i (hävinud) keskkooli ja Põrguväravat, mis on meeldiv vaheldus ülikoolikeskkonnale. Kolm maailmalõppu plaanivat deemonit on küll suhteliselt igavad kurjamid, kuid hädaga käivad nemadki. Samuti astub ekraanile Willow’ vana tuttav Percy (Ethan Erickson), kes on vist viimaks unustanud oma kokkupuute vampiir-Willow’ga, igatahes meenutab ta pigem endist kui ümbersündinud Percyt. Osa lõpus avastab Spike, et talle pähe pandud kiip on intelligentne ja mitte igaühe löömine ei tekita valu. Teadmine, et tal on säilinud võimalus deemoneid tümitada, paneb Spike’i otsekui ümber sündima. Ja muud ju polegi õnneks vaja. 8/10

Spike: Mina ütlen, et lähme ja anname deemonitele tappa. Mis, Buffyta ei saa minna? Kas selles on asi? Araks lõite? Otsime ta üles. Ikkagi Väljavalitu. Tulge juba, vampiirid, urr… pahad. Lähme hävitame nad. Õigluse… ja kutsikate heaolu ja jõulude nimel. Lähme ja võitleme kurjusega! Lähme tapame midagi! No kuulge!

March 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×09 – Melanhoolia (Something Blue)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 9. osas pole Willow Ozi lahkumisest ikka veel üle saanud ja pöördub mure leevendamiseks taas maagia poole. Willow loits läheb aga aia taha ning tema sõbrad peavad tegelema selle tagajärgedega.

Valisin selle osa eestikeelseks pealkirjaks Melanhoolia, sest otsetõlge “midagi sinist” jääb eestlasele suhteliselt võõraks ja enam-vähem ainus olukord, mille puhul see teema minu teada üles kerkib, on siis, kui mõni Briti kuningakoja liige abielluma juhtub, ehkki viimasest korrast pole, tõsi küll, kuigi palju aega möödas. Ent kuna Melanhoolia üks läbivaid teemasid on melanhoolia, siis minu arust on see üpris sobilik pealkiri. Tegelikult on päris paljud pealkirjad kas juba originaalis või siis minu poolt tõlgituna filmipealkirjad või viited nendele, nõnda ka Melanhoolia. Von Trieri film valmis muidugi oluliselt hiljem kui Vampiiritapja Buffy, kuid mis sest.

Marki lehelt kommentaare lugedes selgub, et paljude meelest on Melanhoolia üks Buffy parimaid osi, aga mind miski selle juures häirib. Ütlesin küll alles üsna hiljuti Angeli osa Mõistus ja tundlikkus ülevaates, et see käsitleb väga tõsist teemat üle võlli keeratud huumoriga, ja Melanhoolia peaks idee poolest olema üsna sarnane, aga siin tundub, et mitte vähem tõsist teemat käsitletakse pisut liiga kerglaselt. Veider järjekindlusetus küll, kuid kahjuks ei saa ma sinna midagi parata, et mulle just niimoodi tundub. Üks oluline vahe Mõistuse ja tundlikkusega siiski on: nimelt see, et seal algas komejant tänu pahade ponnistustele, kuid Willow peaks ikkagi olema heade esindaja. Vahest just siia ongi koer maetud?

Kogu kurja juur Willow otsustab järjekordselt minna lihtsama vastupanu teed, astudes veel ühe sammu allakäigutrepil, kuid suures plaanis jääb see kuidagi tähelepanuta, sest neil loitsudel on alati naljakas mõju. Näiteks teise hooaja osas Nõiutud, nördinud ning nõutud keerati asi samuti naljaks, mis hakkabki pikapeale häirima. Selles, et Giles pimedaks jääb või Xander sõna otseses mõttes deemoneid ligi tõmbama hakkab, pole ju iseenesest midagi naljakat. Buffy ja Spike’i pulmaplaanid on juba oluliselt naljakamad, aga suhkrut on seal ülearu palju ja sisu vähe.

Oleksin küll eelistanud tõsisemat teemakäsitlust, kuid mis parata, tuleb tunnistada, et mõnigi koht kisub suu muigele. Elizabeth Anne Allen saab enda nimele neljanda hooaja lühima külalisosatäitmise auhinna, mida seni hoidis James Marsters oma esitusega osas Hingelt metsikud. Lisaks kõlab Melanhoolias üks päris populaarne meloodia, mis sellel hetkel polnudki veel populaarne.

Lõpetuseks veel küsimus, mida Willow kõigest sellest õppis? Vastus: mitte midagi. 8/10

Spike: See ongi tippmeeskond, kes kõik mu plaanid nurjab? Mul on sügavalt häbi.