Postmodernne Prometheus

March 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×06 – Hingelt metsikud (Wild At Heart)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 6. osas muutub Veruca (Paige Moss) ja Ozi vaheline tõmme selgelt kahepoolseks, kuid kolm on juba seltskond. Kas Willow suudab Ozi kurja küüsist päästa või on kõik lõplikult kadunud?

Hingelt metsikute kõige koomilisem stseen on tiitrite eel, kui Spike hakkab järjekordset kurja monoloogi pidama, ent salapärased sõjaväeriietes tegelased saavad temast haisu ninna, teevad särtsu ning lohistavad ta kuhugi minema. Edasine on kõik üks suur hädaorg, mis pole just üllatav, arvestades, et käesolev osa pärineb taas Marti Noxoni sulest. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ehkki saatus on Buffy ja teiste elu küll nöökinud, pole sedavõrd depressiivset osa juba mõnda aega näha saanud. Süüdi on mõistagi naine, kes muu, ütlesid ju juba vanad prantslased: otsige naist.

Kõnealune naine on Veruca, kes lisaks kõigele muule on moraalitu libahunt, mis selgitab tema ja Ozi vahelist keemiat. Veruca poolt mõjutatuna hakkab Oz tegema kahtlase väärtusega otsuseid, lukustades end näiteks ööseks Verucaga ühte puuri. Järgnevat orgiat meile õnneks väga põhjalikult ei näidata. Loomulikult satub Willow neile valel hetkel peale, mis on üks põhilisi Buffy südametemurdmise meetodeid; jäi ju Willow omal ajal Ozile täpselt samamoodi vahele. Haavunud Willow pöörab pilgu järjekordselt musta maagia poole, kuid suudab seekord veel kurjalt teelt tagasi pöörata. Järgmisel korral enam nii hästi ei lähe, sest ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.

Lõpuks jõuab Ozilegi kohale, et Verucast on ainult tüli, sellepärast likvideerib ta probleemi põhjustaja ülimalt brutaalselt. Stseeni mõjuvust vähendavad kahjuks naeruväärsed libahundikostüümid. See võib olla veel üks põhjus, miks mulle libahundilood eriti ei istu, näiteks Maggie Walsh kommenteerib, et tema pidas ründajaid esialgu gorilladeks, ja ega ta tõest väga kaugel polnudki. Eelmiste hooaegadega võrreldes on need kostüümid taas läbi teinud mingisuguse arengu, kuid kahjuks mitte paremuse poole. Üldiselt aga võib inimesele vatte ümber panna palju tahad, koera või hunti ta sellegipoolest ei meenuta.

Hingelt metsikud näitas, et Oz suudab enda libahundi poolt kontrollida vähem, kui arvab, millega ta seadis ohtu eelkõige Willow, aga ka teiste elud. Lisaks, nagu juba mainitud, haavas ta Willow’d oma tegevusega väga sügavalt. Sellepärast otsustabki Oz aja maha võtta ja minna eneseavastusretkele, mille käigus ta kellegagi kokku ei puutu, enne kui on asjades selgusele jõudnud. Tegelikult on kogu see jutt muidugi paras hülge möla, sest Seth Green oli oma tegelaskuju vähesest eetriajast tüdinud ja soovis vahepeal midagi muud teha. Niimoodi kirjutatigi Oz sarjast välja, kusjuures viimastes osades anti talle sõna tunduvalt enam kui varem, muuseas sai ta kirja isegi külalisesinemise sarjas Angel. Hingelt metsikud pole päris viimane kord, mil Ozi näeme, ent tema teekond teleekraanil on jõudmas lõpusirgele.

Ega muust polegi põhjust pikemalt rääkida. Riley tuletab jällegi meelde, et on positiivne kangelane, Buffy aga on Willow’le toeks. Maksimumpunkte Hingelt metsikud ei saa, sest Veruca jätab mind suhteliselt külmaks ja Ozi lahkumine tundub liiga tõtakas. Marki lehelgi kohtab selle osa kohta arvamusi seinast seina. 8/10

Buffy: Oz, praegu oleks õige hetk säilitada sulle omane rahu.

March 15th, 2012

Angel – 1×05 – Vaatega tuba (Rm W/A Vu)

Angeli 5. osas magab Cordelia maha prussakatõrje oma korterelamus ja sealne elu muutub tema jaoks väljakannatamatuks, Doyle’i aga jälitavad samal ajal mineviku patud. Kui Angel tahab kolleegidest rahu saada, peab ta nende probleemid lahendama.

Juba hulk aega pole osade pealkirjad eraldi äramärkimist leidnud, seepärast alustakski täna sellest. Erinevalt Buffyst, mille eestikeelsed pealkirjad on ammu kenasti tekstifailis olemas, ei jätkunud mul Angeli puhul taipu nii ettenägelik olla, mistõttu tuleb neid leiutada käigu pealt. Marki leheküljelt selgub, et Vaatega toa originaalpealkiri on inglise keelt emakeelena kõnelevatele inimestelegi peamurdmiseks paras pähkel, sestap olen veelgi uhkem, et suutsin selle omal ajal täiesti iseseisvalt, kõrvaliste abivahenditeta, dešifreerida. Osa tegevusega pealkiri ise küll suurt ei haaku, oletatavat suurepärast vaadet meile ei näidata, ehkki kõnealune korter ise näeb päris armas välja.

Vaatega tuba tundub päris paljudele meeldivat, kuid minu meelest on siit jällegi midagi puudu, täpselt nagu üle-eelmisest osast Pimedas. Vahest on asi selles, et sarnaselt zombidele ei kuulu ka vaimud minu lemmiktegelaste hulka, üksikud erandid välja arvatud, Vaatega tuba on aga suuresti tondijutt. Jane Espensoni käsikiri on küll igati kompetentne ning selles on nii tegelaskujude kui sarja üldise arenguga seoses palju huvitavat, kuid lugu ise muutub mingil hetkel tüütuks. Kuna osa keskmes on siiski Cordelia uus ja kena korter, kus paraku kummitab, siis eelpoolöeldule pisut vastandlikult näib, et stseenid Doyle’i elumuredega mõjuvad kunstlikult ja tõmbavad hoogu maha. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest päriselt antakse neis üpris kõvasti hagu.

Lõpplahendus saabub ootamatult, ühel hetkel saab Cordelia oma mojo tagasi ja kõik on taas hästi, kusjuures päästikuks on lihtne sõna “mõrd”. See pole küll nii mage kui Terry Brooksi Shannara mõõga (The Sword Of Shannara) nõndanimetatud kulminatsioon, kuid ega ta tollele palju alla ei jää. Mõistagi oli kuri daam ise pärit viiekümnendatest, täpselt nii nagu Ted Vampiiritapja Buffys; on ju teada-tuntud tõsiasi, et viiekümnendad olid jubedad oma makartismi ja kõige muuga.

Vaatega toa koomilised elemendid on aga ekstraklass. Võtame näiteks koha, kus Cordelia on prussakauputuse tõttu sunnitud Angeli poole kolima. See, mis järgneb, ei jää koopa-Buffyle millegi poolest alla, nagu ka koht, kus Angel vestab Doyle’ile luiskelugu nende kontorisse sisse astunud turskest mehest, ta sellega põgenema sundides. Olen varemgi lugenud arvamusi, et Espensoni tugevam külg on just komöödia ja vähemalt siin paistab see selgesti välja. Ah jaa, ja Cordelia uus elukaaslane on samuti väga lahe. 8/10

Cordelia: Õige jah, sa ei saa sisse tulla. (Angel astub tuppa) Oot, aga see reegel?! Angel: Ütlesid, et kui korteri leiad, võin sulle iga kell külla tulla. Cordelia: Mida? Siis mul polnud ju veel korterit. Need reeglid muutuvad järjest segasemaks.

March 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×01 – Rebane (The Freshman)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja avaosas peavad Buffy, Willow ja Oz kohanema eluga ülikoolis, Xander on eneseavastusretkel mööda Ameerika avarusi ning Giles mõnusalt töötu. Ent ülikooliski pole deemonitest pääsu ja Buffy peab loengute kõrval maailmapäästmise taas käsile võtma.

Rebane püüab teha liiga palju ja tulemus on raskesti hoomatav, justkui paljude inimeste ülikoolikogemuski, nagu Marki lehekülge lugedes välja tuleb. Neid, kelle jaoks ülikool osutus ületamatuks katsumuseks, oli sealsete kommenteerijate hulgas palju, minu jaoks koguni üllatavalt palju. Kuna mulle endale pole õppimine ja uute teadmiste omandamine kunagi kuigi problemaatiline tundunud, siis vahest pole ma asjale sellest küljest lihtsalt läheneda osanud. Sellegipoolest tundub, et enamasti: 1) annavad inimesed liiga kergesti alla; 2) saavad inimesed liiga hilja aru, et ülikool pole nende jaoks õige koht.

Osa ja selle kaootilisuse juurde tagasi tulles tundub, et Rebases on lihtsalt liiga palju inimesi, hoolimata sellest, et sõsarsarja Angel mineku tõttu lahkusid Buffyst Cordelia ja Angel. Seetõttu kannatavad nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad, sest enamiku osaks jääb kõigest üks-kaks stseeni. Näiteks läheb Buffy koju üksnes seepärast, et Angel talle sinna helistada saaks, nagu selgub Angeli esimeses osas. Mul pole midagi selle vastu, kui sarjad leiavad võimalusi süžeeliinide sidumiseks, kuid Buffy ja Angeli puhul jäävadki need enamasti sellele, suurt mõtet mitteomavale tasandile (ehkki mõned erandid sellest reeglist siiski on). Miks näiteks peaks Angel Buffyle üldse koju helistama, kui ta elab ometi ühiselamus, mida Angel võiks teada või vähemalt oletada? Ent ometi ta seda teeb ja täpselt hetkel, mil Buffy telefoni kõrval seisab. See kõik on lihtsalt liiga mugav ja Buffy ema suurendab oma osalemisega juba niigi suurt külalisosatäitjate nimekirja.

Loetleme siis üles, millised uued tegelased on sellised, keda hiljemgi näeme: professor Walsh (Maggie Crouse), ühes stseenis, tema abiline Riley Finn (Marc Blucas), kahes stseenis, Buffy uus toakaaslane Kathy (Dagney Kerr), päris mitmes stseenis, Gilesi sõbratar Olivia (Phina Oruche), ühes stseenis, ning kahtlased sõjaväeriietes tüübid, ühes stseenis. Nagu näha, on Kathy ainus, kelle puhul saab mingist karakterist rääkida, teised on esialgu lihtsalt kohatäide. Mõistagi tähendab see seda, et Kathy eluiga sarjas jääb neist kõige lühemaks, piirdudes selle ja järgmise osaga.

Rebase põhiliini moodustab ülikooli territooriumil, mahajäetud korporatsioonihoones elav vampiiride jõuk, mis toitub peamiselt üksildastest, masendusse kalduvatest tudengitest, jättes mulje, et need õpilased, suutmata ülikoolieluga kohaneda, põgenesid vabatahtlikult. Jõugu pealik on vampiiriplika Sunday (Katharine Towne), kelle puhul on tõsiselt kahju, et tema elutee niivõrd ruttu lõppes, sest kahtlemata jättis ta talle antud lühikese ajaga tunduvalt huvitavama mulje kui neljanda hooaja põhipaha(d). Muide, Kevin Baconi skaalal oleme Katharine Towne’iga peaaegu kohtunud, arvestades, et olen oma silmaga näinud tema kunagist abikaasat Charlie Hunnamit. Hee, see on juba nagu Cordelia loogika. 8/10

Neljanda hooaja puhul tervikuna näeme selgesti, et tegijatel on kasutada rohkem raha kui varem. Kui kõigil varasematel hooaegadel püsisid algustiitrid muutumatuna, siis neljandal hooajal on kasutuses tervelt neli erinevat tiitrite versiooni, millest kolmel muutuvad osatäitjate nimed ja neljas on erijuhtum, millest tuleb lähemalt juttu siis, kui õige aeg käes. Samuti vahetus põhitegevuspaik, sest keskkooli enam ei ole, selle asemel on nüüd ülikool, ehkki millegipärast külastavad meie tegelased endiselt aeg-ajalt Bronze’i. Hooaja struktuur erineb pisut tüüpilisest, kuna kulminatsioon näib saabuvat ettenähtust ühe osa võrra varem, kuid sellest teemast täpsemalt 21 osa pärast.

Xander: Buffy, kõik algab hirmust. Mõistan, et kardad, kuid hirmul ei tohi lasta endast võitu saada. “Hirmust saab viha. Vihast saab vihkamine. Vihkamisest saab viha.” Oot-oot… “Hirmust saab vihkamine. Vihkamisest saab tee pimeduse poole.” Ikka pole see…

February 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×15 – Tagajärjed (Consequences)

Allan Finch on surnud ning Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 15. osas tuleb Buffyl ja Faithil leppida, et toimunut ei saa olematuks muuta, ja õppida selle teadmisega edasi elama. Tundub aga, et Faith teeb juhtunust valed järeldused.

Tegelikult läks juba eelmise osa ülevaade lõpupoole sujuvalt üle Tagajärgedes toimuvale ehk teisisõnu ruttasin pisut ajast ette. Selles osas näeme, kui erinevalt Buffy ja Faith Finchi (tahtmatule) tapmisele reageerivad. Buffy on süütu inimese surmast kohutavalt löödud, kuid Faith püüab igati jätta mulje, et talle ei lähe see absoluutselt korda. Puudu on vaid tema lemmikväljend Five by five, mille eestikeelse tõlke jätan siinkohal enda teada. Tegelikult pole see mõistagi nii, ükskõik kui palju Faith ka ei teeskleks, kuid suutmatus oma kaaslasi usaldada viib ta lõpuks halvale teele. Suur roll on neis sündmustes Wesleyl, kes nüri järjekindlusega Valvurite Nõukogu juhiseid täites saavutab selle, et Angel, kes võib-olla suutnuks Faithi õigele rajale suunata, jäetakse sellest võimalusest ilma. Tulevikus näeme, et reaalne šanss sündmuste selliseks arenguks olnuks asjaolude parema kokkulangemise korral olemas.

Osa tasemest rääkides peab tunnistama, et minu arvates kannatab Marti Noxoni kirjutatud Tagajärjed paljuski samade puuduste all nagu eelmine osa Pahad tüdrukud: tegevust on, süngust on, aga kaasa ei haara. Kolmanda hooaja ühtlase taseme taustal tunduvad need kaks osa ühed nõrgemad, millest toimuva tähtsust arvestades on kahju. Selle asemel avaneb Tagajärgedes peamiselt võimalus näha Faithi nõmedalt käitumas. Kes teab, vahest oleks Whedon suutnud tema siseheitlusi ise mõjusamalt esile tuua. Huumor puudub samuti peaaegu täielikult, välja arvatud stseen, kus Cordelia ja Wesley omavahel flirdivad. Kusjuures, kui Cordeliast juba juttu tuli, siis tema tegelaskuju on samuti läbi teinud taandarengu. Kuna Charisma Carpenteri nimi figureerib algustiitrites, kirjutatakse Cordelia igasse osasse sisse ning ta vilksatab korra, tavaliselt kohe alguses, ekraanilt läbi, kuid midagi mõistlikku talle teha ei anta. Ta kas ütleb Xanderile midagi inetut, flirdib Wesleyga või teeb mõlemat. Ja ongi kõik. Sama lugu on Oziga, kes Tagajärgedes end erandlikult üldse näole ei anna, erinevalt eelmisest osast, kus ta ühes stseenis siiski kaasa tegi. Kuna tegijad ei osanud Oziga edaspidigi midagi peale hakata, andes talle regulaarselt üks-kaks repliiki osa kohta, lahkuski Seth Green järgmisel hooajal sarjast.

Lisaks leiab Tagajärgedes oma otsa mustanahaline vampiir hr Trick (K. Todd Freeman), kelle puhul Marki arvustuste kommenteerijad armastavad välja tuua, et tegemist on esimese arvestatava mittevalge tegelaskujuga, kes üle ühe osa vastu pidanud. Kuna linnapea vajab tema asemele uut abilist, siis pakub Faith talle oma teeneid, millest saab alguse üks väga imelik, kuid meelelahutuslik suhe. Samuti püüab Faith Xanderit vägistada ja/või kägistada, kuid kuna see juhtub Xanderiga, siis teatud inimeste meelest on see tunduvalt andestatavam tegevus kui vastupidine. Topeltmoraal on tore asi. 8/10

Giles: Faithil on palju andeid, kuid õnneks pole valetamine üks neist.

February 22nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×14 – Pahad tüdrukud (Bad Girls)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 14. osas peibutab Tapjaid Jõu pimedam pool ja Buffy hakkab vaikselt Faithi mõjule järele andma. Ent suure jõuga kaasneb suur vastutus ning meie kangelased peavad olema valmis oma tegude eest vastutama.

Toimuvat arvestades peaks Pahad tüdrukud mulle rohkem meeldima. Iseenesest on siin olemas kõik tõeliselt hea osa komponendid ning on näha, et tegijad, sealhulgas stsenarist Doug Petrie kavatsesid kirjutada midagi sellist, mis kedagi külmaks ei jätaks, kuid just seda Pahad tüdrukud teeb. Millegipärast ei haara see osa mind kaasa ja olen sunnitud jääma kõrvalseisja rolli. Üllatav, kuidas sünergia printsiip siin ei kehti ja mingi asi on tervikuna väiksem kui oma osade summa.

Vaatame, mis meil Pahades tüdrukutes siis on. Esiteks jõuab muidugi Inglismaalt kohale uus Valvur, kelle nimi on Wesley (Alexis Denisof). Tema perekonnanime kirjutatakse erinevates allikates erinevalt; mulle endale meeldiks rohkem variant Wyndham-Price, aga kuna Wikipedias on teisiti, siis lepime sellega, et ametlikult on tema nimi Wesley Wyndam-Pryce. Wesley teeb Buffy (ja Angeli) tegelaskujude seas läbi tõenäoliselt kõige suurema transformatsiooni, muutudes mõmisevast Valvurist esmalt erakust deemonikütiks, pärastpoole kangelaseks ja lõpuks antikangelaseks, kuid see kõik on tulevikumuusika. Esialgu on ta värskelt lahingusse saadetud Valvur, tugev teoorias, kuid lootusetult saamatu praktikas, mis peab meile veelgi meelde tuletama, kui eluvõõras Valvurite Nõukogu tegelikult on. Pahades tüdrukutes on Wesleyl muidugi väga tänamatu roll, sest hiljuti lahti lastud Giles on kõigile palju südamelähedasem kui uus kohmakas kuju. Ühelt poolt vastandab see Gilesi ja Wesley omavahel, kuid tuletab meile samas meelde, et sarja alguse Giles meenutas tegelikult väga praegust Wesleyt, seega pole tema tegelaskuju edasine areng sugugi uskumatu.

Lisaks on meil siin päris omapärane vastane: deemon Balthazar. Võrreldes nende deemonitega, keda Buffys enamasti näeme, on ta tunduvalt kaalukam, et mitte öelda paksem; koguni niivõrd paks, et istub veetünnis ning tema keha peab pidevalt niisutama. Balthazaril on mingi kana kitkuda ka Sunnydale’i linnapeaga ja sarja kangelased saavad esmakordselt teada, et linnapea polegi lahe rahvamees, kellena end näitab, haududes hoopis mingit kurja salaplaani. Tuleviku vaates on see positiivne, sest linnapea on lahe kurjam ja figureerib edaspidi rohkem kui ühes-kahes stseenis osa kohta. Tegelikult paistab see välja juba Pahades tüdrukuteski, kus tal on senisest suurem roll.

Kõik kulmineerub mõistagi sel hetkel, kui Faith tapab eksikombel abilinnapea Allan Finchi (Jack Plotnick), kes tuli tõenäoliselt Tapjatelt abi otsima, ehkki meil jääbki lõplikult teada saamata, mida ta nii valel ajal vales kohas tegi. Kuigi Pahades tüdrukutes see veel ei selgu, ei suuda Faith juhtunust õigeid järeldusi teha ja astub lõplikult allakäiguspiraalile. Võib-olla teevad sarja autorid siinkohal vea, püüdes Buffyt ja Faithi täielikult vastandada, pole ju Buffygi inimese tapmise patust prii. Näiteks viskab ta esimese hooaja osas Kari kurja valvuri hüäänide sekka. Jah, tema näol oli tegemist halva inimesega, kes lisaks veel hüäänide võimuses, kuid ta oli ikkagi inimene. Ent sedasorti arutelu on pigem järgmise osa teema, seega nentigem vaid fakti, et headest kavatsustest hoolimata jäi Pahades tüdrukutes midagi vajaka. 8/10

Eraldi tsitaat jääb seegi kord välja toomata, mainin vaid, et linnapea planeeritud tegevuste nimekiri, mille üks punkt näeb ette “haavamatuks muutumist”, on pärl omaette. Mitmed Marki lugejad arvavad sama.

February 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×04 – Kaunitar ja koletised (Beauty And The Beasts)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 4. osas mõrvab keegi taas elajalikult linnakese elanikke. Kas süüdi on Oz, kes täiskuu ajal võib-olla kogemata ula peale pääses, vastselt põrgust pääsenud Angel või hoopis keegi kolmas?

Marti Noxoni kirjutatud Kaunitar ja koletised on suures plaanis võrdlemisi mittemidagiütlev osa. Esiteks teame me võrdlemisi kindlalt, et tapmistes ei ole süüdi Oz, sest sama kahtlus on korra varem juba olnud ja selle osa puhul on teostus üsna sarnane. Teiseks tundub algusest peale ebausutav, et tapmiste taga on Angel, sest seegi kahtlus on varem läbi käinud ja hingega Angel meile teadaolevalt inimesi ei puutu. Järelikult jääb üle vaid keegi kolmas ning väga mugavalt on potentsiaalsed kahtlusalused Buffy värske sõbra Scott Hope’i (Fab Filippo) tuttavad. Ühesõnaga, Kaunitar ja koletised tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, justkui oleks ta mõnest stsenaariumide kirjutamise õpikust maha viksitud.

Seesama konstrueerituse teema tõstatab ka küsimuse, mis esimese asjana nii minul kui paljudel Marki lehekülje külastajatel pähe kerkis: kuidas täpselt omandas Angel, kes põrgust naastes õieti rääkidagi ei oska, esimese asjana püksid ja jalavarjud? Ma saan muidugi aru, et tegijate vaatevinklist on liig teda riist ripakil ringi lippamas näidata, kuid asja kaine mõistusega võttes pole see lihtsalt loogiline. Muidugi võib seda vaadata kui tegijate katset Angeli suhtes kahtlust äratada, vihjates, et vahest pole kõik nii, nagu pealtnäha paistab, kuid olen sügavalt veendunud, et sellist mõttekäiku nad küll ei järginud.

Liigset konstrueeritust näitab veel seegi, et Kaunitar ja koletised nii algab kui ka lõpeb Jack Londoni Ürgse kutse tsiteerimisega, kuid sellest hoolimata võib märgata teatud traagelniite. Näiteks Faithile ei anta võimalust silma paista, ehkki ta on siin osas olemas, samuti on Scott Hope sama mõttetu tegelane kui eelmises osas, kuid lõppkokkuvõttes jääb peale siiski positiivne noot, pealegi on Kaunitar ja koletised Noxoni mõistes võrdlemisi humoorikas. Kes teab, võib-olla on siin Whedoni enda käsi mängus… 8/10

Giles: Võime paluda Faithil teda valvata. Oz: Nüüd panete siis Tapja mind valvama. Tore, et te üle ei pinguta.

January 26th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×19 – Silmi ainult sinu jaoks (I Only Have Eyes For You)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 19. osas hakkavad Sunnydale’i koolis Sadie Hawkinsi balli eel toimuma kummalised sündmused, mis viitavad kurjale vaimule. Loo põhjusi peab aga otsima mitmekümne aasta tagusest minevikust.

Kui eelmine osa võttis aluseks Elm Streeti luupainaja, siis täna on eeskujuks teine klassikaline õudusfilm Poltergeist, mis nimepidigi ära mainitakse (ja konkreetselt Tobe Hooperi film, mitte poltergeist kui nähtuse üldnimetus). Tõele au andes tuleb tunnistada, et nn õudusfilmikolmikust on Marti Noxoni (jälle!) kirjutatud Silmi ainult sinu jaoks ilmselgelt kõige parem ja lisaks ka kõige originaalsem. Tõsi, jääb selline mulje, et Elm Streeti luupainajast jäi paar stseeni üle, mistõttu tuli need siia osasse lisada, kuhu need sobivad umbes sama hästi kui sea selga sadul. Pean silmas eelkõige kapist välja sirutuvat kätt ja põrandasse vajuvat Willow’d, mis ei haaku hästi üleüldise tegevusliiniga, samuti ei põhjenda tegijad, miks taolised asjad toimuvad.

Avastasin Marki lehelt üllatusega, et paljude meelest on tegemist ühe parima Buffy osaga üldse. Ma ei tea, kas asi on minus, kuid sedapuhku jäi vaatamise käigus saadud emotsioon kuidagi nõrgaks. Mulle justkui meenub, et kunagi jättis näiteks Buffy ja Angeli vaheline lõpustseen sügavama mulje, aga praegu tundus pigem, et nad pingutavad näitlemisega kohati üle. Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi lood, kus tegelasteks on vaimud. Zombide vastu pole mul midagi, kuid nähtamatud tegelased tunduvad kuidagi mõttetud. Pealegi oli eelmisel hooajal suhteliselt sarnane lugu nähtamatu tüdrukuga, kes samuti koolimajas pahandust tekitas, mis võis samuti minu arvamust mõjutada. Ära ei tohi unustada ka tegijate fopaad Jenny arvutiga, mille Angel paar osa tagasi suure pauguga hävitas, et mitte öelda: põlema pani, kuid kust Willow sai kätte kõik asjad, välja arvatud õpetuse Angeli hinge taastamise kohta. Seda viimast ta sealt ei saanud ju leida, sest vastasel juhul kaotaks tervet hooaega läbiv liin oma mõtte.

Ving-ving-ving. Ütleks vahelduseks midagi positiivset kah. Mõned asjad on tegijatel siiski väga hästi välja kukkunud, näiteks Gilesi veendumus, et pahandusetekitaja ongi Jenny vaim, kes mäletatavasti koolimajas vägivaldselt suri. Lisaks õnnestub lõpus väga kavalalt ümber pöörata soorollid, nii et Buffy on hoopis tulistajast poisi (Christopher Gorham) ja Angel tapetud õpetaja (Meredith Salenger) asemel. Tõsi, Noxon on paralleelide tõmbamisel võib-olla isegi liiga kaval, kõik tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, kuid igaüks ei pruugi seda õnneks tähele panna.

Selles osas ilmub üle hulga aja jälle välja direktor Snyder, jätkates talle juba omaseks saanud pärlipuistamist. Lõpliku hinde määravad aga ära see, et Snyder ütleb esmakordselt konkreetselt välja, et teab, mis tegelikult toimub, ehkki vihjeid sellele nägime juba ammu, ja see, kuidas Spike annab osa lõpus mõista, et kõik pole päris nii, nagu paistab. 8/10

Snyder: Vandenõud pole mulle võõrad, ma olen JFK-d näinud. Olen tõeotsija. Need kaks segaduses noort ja puuduv tulirelv on ühe suure pusle tükid. Ja ma vaatan neid tükke hoolikalt ja kaalutletult senikaua, kuni on selge, kuidas see kõik on sinu süü.

January 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×16 – Nõiutud, nördinud ning nõutud (Bewitched, Bothered And Bewildered)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 16. osas jätab Cordelia Xanderi võrdlemisi ebasobival hetkel maha ja viimane teeb seepeale midagi rumalat, mille tulemusena kõik Sunnydale’i naised temasse armuvad.

Nõiutud, nördinud ning nõutud on esimene Buffy osa, mis asju enam-vähem üleni läbi huumoriprisma vaatleb. Kuna Sarah Michelle Gellar oli muude kohustustega hõivatud, pidid sarja tegijad kähku midagi välja mõtlema, muutsid Buffy rotiks ja asetasid tähelepanu keskpunkti Xanderi. Tulemus on võrdlemisi meelelahutuslik, kuid samas ka haige, nähes, kuidas isegi vanemad naiskodanikud nagu Buffy ema ja preili Calendar, aga eriti Drusilla, tema suhtes ükskõikseks ei jää. Stsenarist on muide jällegi Marti Noxon, kelle sulest tuli varsti pärast meeskonnaga liitumist käsikirju justkui Vändrast saelaudu. Ultrafeministlik kaader Marki lehel nägi Xanderi käitumises mõistagi ainult laiduväärset, ehkki teadasaamine, et Noxon polegi mees, sundis vähemalt paari neist tuure pisut maha võtma. Üllataval kombel mind taolised kommentaarid enam väga ei häirigi, olen juba suuresti õppinud neid vältima, aga kui nende autorid peaksid endale siiski kuidagi kavaleri leidma, siis nendest meestest on mul küll tõsiselt kahju, sest ilmselgelt saab neis peredes olla vaid naise arvamus ja vale arvamus. Õnneks tundub, et suurem osa rahvast, sh Mark ise, on pigem mõõdukama liini pooldajad.

Mida veel arvata? Armukolmnurk Drusilla-Angel-Spike kogub tuure ja nende omavaheline suhtlus on kahtlemata selle osa üks tipphetki. Tagasi on Jenny Calendar, kes püüab meeleheitlikult varem tehtud vigu heastada, kuid Buffy ja Giles suhtuvad tema püüdlustesse üsnagi külmalt. Lisaks Ozile, kes ühel hetkel tunneb millegipärast kanget tahtmist Xanderile virutada, näeme teisigi Sunnydale’i asukaid, kes mõnda aega vaateväljast eemal olnud: tagasi on Amy (Elizabeth Anne Allen), Harmony (Mercedes McNab) ja Devon (Jason Hall). Amy on kadunud ema eeskujul nõiakunstiga tegelema hakanud ning ükski asi, kus loitsimisel lausutakse kuujumalanna Hekate nime, ei saa ju olla läbinisti halb.

Nõiutud, nördinud ning nõutud pole aga üldse halb, vaid päris hea. Siiski, midagi siin häirib… Vahest on see osa lihtsalt liiga jabur, et seda tõsiselt võtta saaks, ehkki oma olemuselt on tegemist tõsise teemaga, samuti pole tervet hooaega läbiv liin just ülemäära lilleline. Selle ebakõla pärast polegi hinne täna kõrgem kui 8/10.

Xander: Nad pole meid veel leidnud. Siin üleval peaks ohutum olema. Angel: Teoreetiliselt tõesti.

January 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×09 – Minu kutsumus, 1 (What’s My Line?, Pt. 1)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 9. osas on Spike ja Drusilla järjekordselt paha peal väljas, kutsudes Buffyt taltsutama Taraka ordu palgamõrvarid, kellele sekundeerib jokker Kendra (Bianca Lawson).

Minu kutsumus, 1 on osa, mille kohta võiks öelda, et tegu on vaikusega enne tormi. Kui järele mõelda, siis näib, et arengut on tunduvalt vähem kui tavaliselt ja mitmed stseenid tekitavad küsimuse, kas autoritel said tõesti ideed otsa. Näiteks Buffy uisuväljal annab küll Sarah Michelle Gellarile võimaluse oma oskusi näidata, kuid tõmbab tempo mitmeks minutiks täiesti maha. Samas võimaldab taoline aeglus pühendada rohkem tähelepanu Buffy ja Angeli tärkavale suhtele, mis ei ole küll halb, kuid tabab kiirusega harjunud vaatajat ootamatult. Külalisesinejad saavad Minu kutsumuse 1. osas täiega tõmmata: Oz (Seth Green) ütleb terve osa jooksul umbes kolm lauset ja Snyderitki (Armin Shimerman) näeme vaid korra. Kui päris aus olla, siis ei paista ka Spike ega Drusilla millegi erilisega silma ja Taraka ordu meenutab väga esimesel hooajal Buffyt tapma saadetud kolme vampiiri, seega tallab ideegi vaevu rohtunud rada.

Märkimist väärib, et selles osas teeb taas kaasa terve trobikond tegelasi, kellega kohtume hiljemgi (jätan välja need, kes esinevad ainult jätkuosas), esimene neist muidugi kohe alguses mainitud salapärane Kendra, keda mängiv Bianca Lawson kandideeris esialgu ka Buffy rolli. Sellest ei saanud küll asja, kuid Kendra roll kirjutati just talle mõeldes. Teised uued karakterid on Koputaja-Willy (Saverio Guerra) ja prillidega vampiir Dalton (Eric Saiet). Ette rutates võib öelda, et Kendra ja Daltoni osalus sarjas jääb paraku lühikeseks.

Minu kutsumuse 1. osa on tõepoolest niivõrd mittemidagiütlev, et kui lõpp välja arvata, poleks tema kohta suurt midagi öelda. Aga see lõpp… mis muuhulgas ka Marki hüsteeriasse viis… See lõpp (Mina olen Kendra… vampiiritapja) on kõigi cliffhanger‘ite isa, mis tabas kunagi ammu mindki täiesti ootamatult (Mida? on sellises olukorras arvatavasti adekvaatne reaktsioon). Ja just see lõpp kergitab osa hinnangu 8/10 peale.

Lõpetuseks veel paar sõna pealkirja tõlke kohta. What’s My Line? on üks tobedavõitu telemäng, mida näidati kunagi isegi ETV ekraanil ja mida juhtis Reet Linna. Paraku ei klapi Kuulus või kummaline osa pealkirjaks kohe kuidagi, mistõttu olin sunnitud midagi pisut lamedamat välja mõtlema. Ent pole hullu, nii mõnigi tulevane pealkiri on tunduvalt põnevam, aga neist juba siis, kui aeg on käes.

Xander: Mul on hea meel, et pidasite võimalikuks minuga niivõrd avameelne olla, ning ükskord loodan end leida olukorrast, kus saan teile samaga vastata.

January 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×05 – Sisalikuisand (Reptile Boy)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 5. osas jahib korporatsiooniliikmete sekt hõlstide lehvides noori tüdrukuid, et need võimu ja rikkuse nimel oma isandale ohverdada. Sama saatus ootab Buffyt ja Cordeliat, kes kutsutakse korporatsiooni majja peole.

Marki lehekülje kommentaarides jätkub Xanderi mahategemine, milles pole minu jaoks enam midagi üllatavat, kuid esimest korda tuleb tunnistada, et sedapuhku hakkas tema pidev teiste meeste teemal sõna võtmine tõesti juba pisut häirima. Mõistagi tehakse seda huumori nimel, ent paraku jätab see Xanderi tegelasest senimaani võrdlemisi üheülbalise mulje. Bollywoodi filmide üle naljaviskamine on samas mõistagi selge rassismi ilming, mis tuleks otsustavalt juba eos välja juurida. Ma tõesti loodan, et sedalaadi inimesed kunagi filmitegemise tüüri juurde ei pääse, sest elu nende loodud maailmas tundub häirivalt kuiv, aga filmide, telesarjade jmt eesmärk on minu meelest ikkagi meelelahutust pakkuda. Leian, et ühena vähestest Eestis, kes vabatahtlikult Bollywoodi filme vaatab, on mul täielik õigus nentida, et sageli need ongi meie mõttemaailma jaoks koomilised ning sinna lihtsalt ei saa midagi parata. Aga kus siin rassism avaldub, seda ma hästi ei mõista. Samamoodi lähevad üle võlli järjekordsed vägistamisjutud, sest ehkki üks tegelane teeb tõepoolest kahtlasi liigutusi, oli tüdrukute uinutamise eesmärk ilmselgelt siiski ohverdamine, mitte miski muu.

Tulles nüüd tagasi juurte juurde, peab esmalt mainima, et Sisalikuisanda stsenaariumi autor on David Greenwalt, kuid osa ise on mälusoppi talletunud ja üleüldiselt tunnustatud kui Buffy üks kehvemaid. Sellepärast olin seda uuesti vaadates täiesti hämmingus, kui meelelahutusliku asjaga tegelikult tegu. Kui nii edasi läheb, siis pean vahest oma arvamust ka teiste osade suhtes revideerima ja teine hooaeg ei sisaldagi kõige viletsamaid osi terves sarjas. Kardan siiski, et paaril juhul on mu mälestused õiged, kuid sellest lähemalt siis, kui õige aeg tuleb.

Ehkki Sisalikuisandas on veelgi vähem regulaarseid külalisesinejaid kui eelmises osas, õigemini neid polegi, kui lõpus korra ekraanil vilksatav Jonathan (Danny Strong) välja arvata, suudab põhitegelaste grupp sedapuhku põnevust ülal hoida. Seda põhiliselt seetõttu, et Cordeliale on taas antud suurem roll, mis annab alust mitmeks humoorikaks olukorraks. Võtame näiteks tema võltsnaeru, Buffyle suunatud kahtlase väärtusega komplimendid või selle, kuidas ta kriitilises situatsioonis täielikult unustab, kelle mõte peole tulek tegelikult oli. Lisaks väärivad äramärkimist Xanderi kangelaslik lõpuvõitlus, mitmed armsad Willow momendid ning taas välja ilmunud ja töllakusi tegev Angel.

Osa üldine moraal, et kui panna teismelisele peale liiga palju kohustusi, nii et talle oma elu üldse ei jää, siis hakkab ta selle vastu mässama, mis võib endaga kaasa tuua võrdlemisi ebameeldivad tagajärjed, on samuti päris hea, ehkki lugedes ei pruugi see nii tunduda. Küll aga ei saa üle ega ümber faktist, et Machida (Robin Atkin Downes) on häirivalt jabura väljanägemisega koletis. Kõik see kokku annab hindeks sedapuhku 8/10.