Postmodernne Prometheus

January 3rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×02 – Noored konstruktorid (Some Assembly Required)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 2. osas tekitavad Buffyle peavalu mitte ainult vampiirid, vaid ka salapärased hauarüüstajad, kes mingil põhjusel kaevavad lahti noorte tüdrukute haudu ja viivad laibad minema.

Noored konstruktorid on selline Buffy osa, mida tavapäraselt loetakse ikkagi nõrgemate hulka kuuluvaks. Sestap oli mul seda üle vaadates veider tõdeda, et tegelikult oli see päris meelelahutuslik. Kui mälu just alt ei vea, siis ei ole ma seda tegelikult kunagi halvaks pidanud, kuid üht peab siiski ütlema: see osa ei taha sugugi meeles püsida. Praegugi seda juttu kirjutades on vaatamisest möödunud kõigest mõni päev, kuid suurem osa sisust on nagu nõiaväel meelest pühitud. Sellepärast jääbki jutt täna üsna lühikeseks.

Positiivse poole pealt jääb meelde eelkõige kaks asja: kuidas preili Calendar Gilesiga suhtlemisel juhtohjad enda kätte võtab, sest Giles ise sellega ilmselgelt hakkama ei saa, ja kuidas Xander osa lõpus Cordeliast väljagi ei tee, kui viimane teda tänada püüab. Lisaks polnud mul üldse meeles, et siingi mängib ergutuskoori liidrit Amanda Wilmshurst, sattudes sellega mitmes osas kaasa teinud näitlejate nimekirja. Negatiivse poole pealt tuleb ära mainida, et vahepeal juba arenema hakanud David Boreanaze näitlemisoskus on Noortes konstruktorites jälle kuhugi jalga lasknud. Seda, mida arvasid Mark ja tema blogi kommenteerijad, saab lugeda siit.

Huvitav, mis võiks iseenesest olla osa moraal? Ärge rüüstake haudu ega pange mitme surnud tüdruku laibast endale uut pruuti kokku? 8/10

December 29th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×11 – Mis silmist, see arust (Out Of Mind, Out Of Sight)

Vampiiritapja Buffy 11. osas hakkavad inimesi ründama elutud objektid, nt pesapallikurikas, ning kõik rünnatavad on kuidagimoodi seotud Cordeliaga. Kuid mis seda põhjustab, kas telekinees, poltergeist… või nähtamatu tüdruk?

Marki leheküljelt kommentaare lugedes tuleb taas välja, et paljude puhul tabab selle osa sõnum väga valusalt märki. Ilmneb, et päris paljusid on kooli ajal tõrjutud ja nende aastaraamatusse Have a nice summer! kirjutatud. Ehkki kui arvestada, et sedasama räägivad ka peaaegu kõik Hollywoodi tähed, tekib küsimus, kas mõni inimene Ameerika koolis üleüldse populaarne on. Sellegipoolest on tegu tõsise teemaga, muuhulgas selgus näiteks, et üks kommenteerija unustati rühmatöö grupi liikmete ja isegi õppejõu poolt tõepoolest täitsa ära, kuigi päris nähtamatuks ta ei muutunud. Mulle endale kooli ajast seda tüüpi probleeme ei meenu. Norimist ja kiusamist muidugi oli, aga headele hinnetele õppijad jäävad teistele sageli ette, nii et selles pole midagi erilist. Sain ja saan endiste koolikaaslastega enda meelest täiesti normaalselt läbi, näiteks nägin tänagi kaht kooliõde, kellest oleksin nagu mühakas mööda läinud, kui nad mind ise tervitanud poleks. Ei tohi ikka käimise ajal blogi kirjutamise peale mõelda, peab rohkem ümbrust jälgima.

Kõrvalepõige seente juurde taas tehtud, kirjutaks nüüd mõne sõnaga osast kah. Mis silmist, see arust tugevaim külg ilmselt ongi sõnum, millest sai eespool juba juttu tehtud, ehkki see on taas kord võrdlemisi paksude värvidega esitatud. Samuti on positiivne see, et esmakordselt pühendatakse rohkem tähelepanu Cordeliale, kes lähemal vaatlusel osutub enamaks kui lihtsalt üheks uhkeks ja edevaks tüdrukuks. Segaseks jääb, miks valis nähtamatu tüdruk Marcie (Clea DuVall) ohvriks just Cordelia, kui tagasivaated näitavad, et välja ei teinud temast tegelikult keegi. Marcie teod ja motiiv on tegelikult nii kaheldava väärtusega, et parem on selle peale rohkem mitte mõelda. Salatoimikutest maha viksitud puänt, millele sarjas lahendust ei tulegi, oleks samuti võinud olemata olla.

Kõrvalliinidest nii palju, et taas astub mängu direktor Snyder, kes kohe tunneb, et Buffy on järjekordselt paha peal väljas, kuid sedapuhku pärsib tema tegutsemist kooli võimalik kohtussekaebamine vigasaanud õpilaste poolt. Välja ilmub ka Angel, kes toob Gilesile olulise raamatu, kuid sellest lähemalt juba järgmise osa ülevaates. Pinge kasvab.

Ühesõnaga: näe teisi inimesi enda kõrval ja ära ole nagu Cordelia (This is all about me. Me, me, me!). 8/10

December 19th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×05 – Vastleitud peikad jäetakse ju ellu (Never Kill A Boy On The First Date)

Vampiiritapja Buffy 5. osas otsustab Buffy kollide tapmise kõrvalt kohtama minna, kuid avastab peagi, et tööd ja eraelu polegi nii kerge lahus hoida, eriti kui sinu töö on olla kangelane.

Selle osa puhul läheb minu arvamus Marki ja kompanii omast taas mõnevõrra lahku. Rahvale see osa meeldis, sest just siin hakkab lõpuks välja kujunema esimese hooaja pealiin, mille käivitajateks on Käskija (Mark Metcalf) ja Pühitsetu (Andrew J. Ferchland). Puhtalt sellega seonduv on tõesti hästi kirjutatud, paraku jääb hooaja pealiin selles osas ise vaid kõrvalliiniks. Põhitähelepanu pöördub hoopis Buffy potentsiaalsele kavalerile, kelleks on Owen (Christopher Wiehl). Minu meelest on Owen lihtsalt igav karakter. No käib morni näoga ringi ning ignoreerib poppide tüdrukute (Cordelia) lähenemiskatseid. Ja mis siis? No loeb Emily Dickinsoni. Ja mis siis? Ma ei näe tõesti ühtki põhjust, miks Buffy peaks tahtma temaga käia. Võimalik, et asi on näitlejas, millegi erilisega pole ta oma karjääri jooksul justkui hakkama saanud. Igatahes jätab see, kuidas nii Cordelia kui Buffy temast ühekorraga huvituvad, veidra mulje.

Ülesehituse poolest meenutab see osa mulle eelmist osa ümberpööratult: esimesed 30 minutit on enam-vähem, aga lõpp see-eest suurepärane. Näiteks huumor, mille poolest Buffy alati silma on paistnud, kippus alguses kesiseks jääma. Buffy otsus Oweniga edaspidi mitte tegemist teha ja täitsa lõpus olev puänt kuuluvad jällegi positiivsete elamuste kilda. Too puänt näiteks tabas mindki esimest korda vaadates täiesti ootamatult, millegipärast lihtsalt ei osanud sellise võimalusega arvestada.

Tõsi, üks häiriv tegur on veel. Nimelt on juba mitmendat korda järjest märgata, et mõned õpilased, kes ei kuulu põhitegelaste hulka, tekivad ja kaovad ootamatult. Sama juhtub ka Oweniga, keda meil pole au rohkem kohata. On muidugi arusaadav, et päriselt on tegemist näitlejatega, kellele võttegraafikud ei pruugi sobida, kuid esimeste osade puhul torkab see küll väga silma.

Hinne ka lõpuks: 8/10

December 15th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×03 – Nõid (Witch)

Vampiiritapja Buffy 3. osas ei ole vaenlasteks enam vampiirid. Hoopis kisakoori liikmete hulgas, kuhu Buffy otsustab kandideerida, hakkab juhtuma veidraid õnnetusjuhtumeid. Osa pealkirja põhjal võib oletada, et mängus on… nõid?

Mark vaatas samuti osa ära ja tegi sedapuhku palju teraseid tähelepanekuid. See osa meeldis talle senistest kõige rohkem, ilmselt ootamatu süžeepöörde tõttu. Pean tunnistama, et esmakordsel vaatamisel lendasin samuti orki; asja tegelikku tagamõtet poleks osanud arvatagi. Samas on Nõid senistest osadest kõige selgem 90-ndate laps. Kisakoor? Olemas? Spordivõistlus? Olemas? 2 Unlimited? Olemas. Vähemalt mängis taustaks Twilight Zone, mitte Get Ready For This, sest seda kuuldes hakkab minu peas otsemaid kummitama Prepare for total domination… domination… domination… ja süvenemise võib mõneks hetkeks unustada. Väikese kõrvalepõikena viktoriiniküsimus: mitu Buffy näitlejat on allolevas videoklipis?

Kuid kolmanda osa juurde tagasi tulles võib selle suuresti jagada kaheks: täiesti geniaalsed kohad, näiteks Gilesi avakõne, mille vahele on ära eksinud paras kogus ballasti. Mark kiidab kõvasti oma ülevaates stsenarist Dana Restonit, aga kuna see nimi ei ütle suuremale osale Buffy fännidele küll mitte midagi, siis on põhjust kahtlustada, et Restonilt on tegelikult pärit jamad kohad ning paremad kohad kirjutas Whedon ise. Selles pole ju midagi uut: 90-ndate populaarse märuli Kiirus (Speed) stsenarist on ametlikult Graham Yost, aga märkimisväärne osa dialoogist pärit Whedoni sulest. Siin osas tulevad esimest korda mängu dr Gregory (William Monaghan), kelle karjäär sarjas jääb paraku lühikeseks, ning Amy Madison (Elizabeth Anne Allen). Alleni vastu ei ole mul muidu midagi, kuid kahjuks on ta ilmselgelt liiga vana, et 16-aastast mängida. Charisma Carpenter on isegi vanem, kuid mõjub millegipärast usutavamalt. Mine võta siis kinni.

Selle tulemusena kipub minu hinne kahe vahele jääma, aga võttes arvesse, et mulle meeldib, kuidas Catherine lõpus kurja välja manab, kaldub kaalukauss lõpuks siiski positiivsemale poole ja hindeks tuleb: 8/10.

Kommentaarides Marki lehel jäi mind taas häirima üks asi. Tundub, et suur hulk kommenteerijaid on vähemalt oma arust radikaalsed feministid, kelle elu mõtteks feminismi põhimõtetest kõrvalekaldeid otsida. Hammasrataste vahele on jäänud vaene Xander, kelle tegemised põhjustavad igal juhul pahameeletormi. Ükskõik, kas ta käitub naistega leebelt või karmilt, konkreetses olukorras on see alati vale lähenemine. Kuulge, kodanikud, olete te üldse mõne teismelise poisi läheduses viibinud? Kui üht kõigi aegade feministlikuma sõnumiga sarja hakatakse süüdistama vales lähenemises feminismile, siis olete te kas sarja või feminismi mõttest valesti aru saanud. Aga loomulikult on lihtsam teha mingit jaburat Bechdeli testi, mille alusel Cordelia väide, kuidas ta ostab kalleid asju mitte seepärast, et need on kallid, vaid sellepärast, et need maksavad rohkem (eelmisest osast), on feminismi võidukäigu musternäide. I rest my case.

Paneks siia lõppu veel selle Picardi pildi ka, aga teist päeva järjest ei viitsi.

January 10th, 2009

Vahetus

Vaatasin, et esimestes siinsetes filmiülevaadetes ei kirjutanud ma ridagi sellest, millest film tegelikult räägib, kuna aga igaüks ei pruugi seda veel näinud olla, siis tuleks edaspidi õppust võtta ja vähemalt paari lausega sisu edasi anda. Teeme sellega siis kohe algust. Clint Eastwoodi film Vahetus räägib meile tõestisündinud loo Christine Collinsist, kelle poeg veidi rohkem kui 80 aastat tagasi salapärastel asjaoludel kaduma läks. Mõne kuu pärast leidis Los Angelese politsei poisi küll üles, kuid sellega lugu tegelikult alles algas…

Vahetus jõudis meie kinodesse nii, et mul ei õnnestunud kordagi näha isegi selle reklaamklippi, mistõttu olin enne vaatamist sisu suhtes võrdlemisi õndsas teadmatuses, mida limonaadikinos näidatava repertuaari puhul haruharva ette tuleb. Meelest oli läinud seegi, et stsenaariumi kirjutas valmis J. Michael Straczynski, kelle sulest pärineb muuhulgas lõviosa telesarjast Babylon 5, mis paneb kinni enam-vähem kõik arvestatavad kõigi aegade parima ulmesarja konkursid. Eeltoodust tulenevalt suutis Vahetus mind positiivselt üllatada, kuna Eastwoodi eelmiste teoste valguses, mis mulle väga sügavat muljet ei jätnud, ei julgenud ma temale väga suuri lootusi asetada. Filmis toimuv näib vähemalt minu kui võhiku silmale piisavalt ajastutruu, aga eks Eastwood ongi juba vana mees ja sündis samal ajal, kui toimub filmi tegevus.

Christine Collinsi rolli valis Eastwood minu eakaaslase Angelina Jolie, ent nähtu pole tema parim rollisooritus, sest siin filmis pingutab ta teatraalsusega pisut üle. Suuresti kompenseerivad seda teised osatäitmised, eriti John Malkovich pastori rollis. Kui filmis Põletada pärast lugemist nägime Malkovichi klouni rollis, siis siin poleks ma suure tõenäosusega arugi saanud, et tema pastorit mängib, kui too pisut vähem Malkovichi häälega rääkinud oleks. Hästi esinevad mitmed teisedki mulle võõraste nimedega näitlejad, eriti Gordon Stewart Northcottina üles astuv Jason Butler Harner.

Vahetus näitab taas, et nii mõnigi kord võib tõsilugu väljamõeldisest uskumatumgi olla.

8/10

January 5th, 2009

Zack ja Miri teevad porri

Üle pika aja jõudis meie kinodesse järjekordne Kevin Smithi teos, võrdlemisi provokatiivse pealkirjaga Zack ja Miri teevad porri. Tema eelmine film Clerks II Eestis kinno ei jõudnudki, mis arvestades asjaolusid, et meil ei näidatud ka selle filmi esimest osa ja Smithi austajate ring on siiski võrdlemisi väike, on vahest paremgi. Zack ja Miri aga tulid ja väga hea, et tulid.

Filmi meespeaosalist mängib Seth Rogen ja tuleb tunnistada, et Zack ja Miri on paraku see film, kuigi pisut teises žanris, mis Ananassiekspress oleks pidanud olema. Komöödiaid, milles toimuv mind suudab naerma ajada, jääb viimasel ajal üha vähemaks, aga siin filmis toimuv oli tõesti naljakas. On küll pisut raske uskuda, et filmi tegelaskujude mõõtu inimesed päriseluski nii voorimehe moodi vannuvad, sest ehtsa ossi mõõtu ei anna neist välja ükski, kuid ropendamisest hoolimata kisub tegevus kaasa. Vaevalt et filmis toimuv kellelegi, kes vähegi filme näinud, tõelise üllatusena tuleb, kuid süžee puudujäägid kompenseerib dialoog täielikult. Omapärane on ka Smithi näitlejavalik: lisaks Rogenile ja Elizabeth Banksile teevad filmis kaasa muuhulgas Smithi filmide raudvara Jason Mewes, kelle elust kahtlemata nii mõnigi stseen inspiratsiooni ammutas, pärispornostaar Katie Morgan, kelle teostega mul pole seni olnud võimalust tutvuda, endine Superman Brandon Routh ja Justin Long gaypornostaari rollis. Samuti on ajaloo kolikambrist välja otsitud ja filmi kutsutud kunagine lapspornotäht Traci Lords.

Kohalikul tasandil tuleb ilmselt avaldada tänu Elionile vähetuntud linnuliigi populariseerimise eest, nii et tema nime kõlbab kasutada isegi filmipealkirjas. Tõlge ise sisaldas küll mõningaid kahtlasi kohti ja üht möödatõlget, aga muus osas oli tasemel. Film tervikuna üllatas mind positiivselt, osaliselt ilmselt tänu minu uuele filosoofiale, et kinno tuleb minna võimalikult madalate ootustega, siis on võimalus pettuda väiksem. Soovitan.

8/10