Postmodernne Prometheus

May 22nd, 2012

Angel – 2×06 – Inkognito (Guise Will Be Guise)

Angeli teise hooaja 6. osas lahkub nimitegelane hingeotsinguile kusagil pärapõrgus ja Wesley on sunnitud teda asendama, kuna lühikese jutu mehed ähvardavad Cordelia vastasel juhul mullatoidule saata.

Dramaatilised ja masendusest tulvil osad ei kuulu Jane Espensoni tugevate külgede hulka, nii on ka Inkognito suhteliselt lõbus vahepala suurlinna depressiivsest elust kõnelevas sarjas, kui muidugi võib lõbusaks nimetada osa, milles on kaalul pea kõigi peategelaste elud. Nimitegelane ise võib-olla pääseb pisut kergemalt, kuid pole temagi elu siin lust ja lillepidu. Espenson võib oma töödes nii märki tabada kui märklauastki kaugelt mööda põrutada, umbes nagu tänase osa peategelane Wesley, kui ta kontsentratsioon hajuma juhtub. Inkognito on enamjaolt siiski õnnestumine, ehkki negatiivsest küljest väärib minu meelest eraldi äramärkimist nõmedapoolne originaalpealkiri. Enamasti pole taolised kalambuurid kuigi teravmeelsed ja ei ole seegi kord erand, ent nüüd, kümmekond aastat pärast osa valmimist, on kahjuks muidugi hilja selle pealkirja suhtes midagi ette võtta.

Räägime nüüd Wesleyst, kellest saab just selles osas midagi enamat kui erakust deemonikütt. Fakt, et ta Angelit kehastades märkimisväärselt hätta ei jää, mõjub tema enesekindlusele äärmiselt positiivselt ning tulevikus hakkab temast kriitilistes situatsioonides senisest tunduvalt rohkem kasu olema. Vana Wesley pole samas kuhugi kadunud ja esialgu sõltub tema edu pigem õnnest kui sihikindlast tegutsemisest. Ühtlasi pakub Wesley kohmakus vaatajale hulganisti koomilisi momente, mille tipphetk on tõenäoliselt tema meeleheitlik tagasihüpe, kui selgub, et vampiir ei tohiks uksest niisama lihtsalt sisse lontsida, vaid peab kutset ootama. Selle kutse kehtivus on kusjuures niigi küsitav, sest kutsujaks oli suvaline turvamees, mitte tegelik majaelanik, aga jätame sellised ebakõlad, mida Angeli sarjas on ülearugi palju, praegu suurema tähelepanuta.

Miks Wesley siis Inkognitos Angelit mängima peab? Rikas magnaat Magnus Bryce (Todd Susman) “palkab” “Angeli” oma tütre Virginia (Brigid Brannagh) au ja väärikust kaitsma, et temaga midagi halba ei juhtuks, vähemalt mitte hetkeni, kuni see isa plaanidega sobib. Bryce’i head mõtted saavad aga tagasilöögi, kui selgub, et meeleheitlikult kaitstud Okasroosike on end ikkagi suutnud värtnaga torgata. Korduvalt. Sealhulgas Wesleyga. Marki kommentaarides toodi üsna õigustatult välja, et see on üks väheseid kordi Buffy ja Angeli ajaloos, kus seksuaalne aktiivsus toob endaga kaasa positiivse, mitte negatiivse tagajärje. Wesleyst saab mõneks ajaks isegi Virginia kavaler ja Brigid Brannagh osaleb külalisena veel päris mitmes Angeli osas.

Ajal, mil Wesley meeleheitlikult Angeli suurde mantlisse astuda püüab, mediteerib Angel ise sadu kilomeetreid eemal saladusliku teadjamehe T’ish Magevi (Art LaFleur) juures. Ei saa siingi läbi konksuta, osa keskel selgub, et teadjamees on isehakanu ja õige T’ish Magev ammu vaglaroog, kuid isehakanu on vaat et paremgi psühholoog kui teadjamees ise, küsides Angelilt mitmeid vaatajaid juba ammu huvitanud küsimusi. Näiteks miks sõidab ta Los Angeleses, linnas, mis on tuntud oma päikesepaiste poolest, lahtise autoga, olles ise vampiir? Või miks kannab ta pidevalt musti rõivaid (ja autogi on must), ehkki must neelab kõige paremini soojust? Angel peab vastamisega tõeliselt pingutama ning ega tema vastused kõige veenvamad ei ole, kuid aitavad meil teda siiski paremini mõista. 9/10

Angel: Mida sa Virginias tegid? Wesley: See pole praegu oluline.

May 14th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×04 – Aru kaotanud (Out Of My Mind)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 4. osas selgub, et Polügoonil tehtud katsed on Riley tervisele jätnud oma jälje ja Sunnydale’i vajab arsti, kes suudaks ta jälle terveks ravida. Spike otsustab seda enda huvides ära kasutada.

Tehniliste probleemide tõttu, millel ma siinkohal lähemalt ei peatuks, polnud see sait mõnda aega laiemale avalikkusele kättesaadav ja üksnes iseendale polnud ka suurt mõtet kirjutada, seepärast olen vahepeal planeeritud graafikust paari nädalaga maha jäänud. Eks paistab, mis edasi saab, esialgu pole muude kohustuste tõttu loota, et jõuaksin üle ühe jutukese päevas kirjutada, kuid vahest õnnestub nädalavahetustel kaotatut pisutki tasa teha. Aga nüüd Buffyst.

Olen varemgi maininud, et sarja tegijad ei oska Riley tegelasega justkui suurt midagi peale hakata, eriti pärast seda, kui eelmise hooaja suur Polügooni-liin kokku tõmmati. See loobki olukorra, kus Buffys näib olevat mitu erinevat Rileyt, sõltuvalt sellest, kes parajasti stsenaariumi kirjutab. Aru kaotanud Riley on juba mõnda aega varjusurmas viibinud, kuid neljandalgi hooajal nägime vähemalt korra täpselt samasugust, irratsionaalselt käituvat Rileyt. Osa pealkiri tundub sellegipoolest pisut üle pingutatud ja päriselt toimuvaga on tal üsna vähe seost. Muidugi ei pruugi pealkiri üksnes Rileyle viidata, olulisi arenguid toimub ka mitme teise tegelasega, kuid nendest lähemalt allpool.

Riley liini käivitab tegelikult hoopis muu: Aru kaotanud jätkab Buffy ema haiguse teemat ja Joyce viiakse pärast ootamatut kokkuvarisemist, mille eel ei paistnud ta ka päris täpselt aru saavat, mida Dawn nende kodus teeb, haiglasse, kus püütakse välja selgitada, mis temaga konkreetselt toimub. Sellesuunalisi arenguid esialgu pole, kuid haigla annab võimaluse tutvustada meile uut tegelast, praktikant Beni (Charlie Weber). See on sarja tegijate poolt kaval lüke, on ju just Ben Vampiiritapja Buffy viienda hooaja põhikurjam, õigemini pool temast, kuid praegu ei viita sellele küll miski. Dawn mängib hoopis rahulikult Beni stetoskoobiga ja avastabki Riley südame töös ootamatud kõrvalekalded.

Kui Spike kuuleb Rileyt ravima saabuvast arstist, leiab ta, et käes on õige aeg oma peas leiduvast kiibist lahti saada. Õige kah, tema kahjutus muutub juba sedavõrd naeruväärseks, et mõte, kas ta ehk eelmainitud olulist infot enda huvides ära kasutada ei proovi, ei tule näiteks Buffyle enam pähegi. Kiibist lahti saada tal ei õnnestu, sest arst pole piisavalt pädev, küll aga avastab Spike midagi muud ja hullemat: esmakordselt on ta sunnitud tunnistama, et on möödapääsmatult Buffysse armunud. Marki pea kohale tekitas just see mõistagi enim küsimärke, kuid vihjed sellele on sarjas tegelikult algusest peale olemas olnud. Küllap on see suuresti Marstersi teene, sest mäletatavasti pidi ta esialgu osalema ainult mõnes teise hooaja osas, ent otsustas algusest peale rohkem mõista anda, kui paberil kirjas. Sellest aga algas juba tema veidralt positiivne läbisaamine Buffy emaga ning kõik muu. Spike’i tulevikuplaanides on ainult üks nõrk koht: Buffy näeb teda kui klouni, aga mitte armsamat. Siit hakkavad hargnema viienda hooaja jaburamad ideed.

Harmony jätkab küündimatu vampiiri rollis, pakkudes meile mitmeid koomilisi momente, Buffy saab uue treeningsaali, Tara aga vaatab üha murelikumalt, kuidas Willow igal võimalikul ja võimatul juhul maagia pakutavaid lihtsaid lahendusi eelistab. Aru kaotanud on Riley-kesksusest hoolimata üllatavalt hea osa. 9/10

Buffy: Te olete nagu haldjast ristiema, jõuluvana ja Q ühes isikus. (Paus) Bondi Q, mitte Star Treki Q.

April 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×03 – Asendaja (The Replacement)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja kolmandas osas saabub Sunnydale’i deemon Toth (Michael Bailey Smith), kuid Buffyt tapma mõeldud lask läheb märgist mööda, tabades hoopis Xanderit. Järgmisel hommikul avastab Xander, et tema elu püüab omastada kuri teisik.

Üle hulga aja jõuab meie ette taas Xanderi-keskne osa, mille stsenarist on Jane Espenson, kelle puhul võib juba ette eeldada, et huumoril on Asendajas keskmisest suurem roll ja täpselt nii ongi. Mõnikord läheb Espenson oma naljadega teatavasti liiale, kuid selle osa puhul taoline lähenemine õnneks töötab; kui ei töötaks, oleks vaatamine üsna valus.

Asendajas näeme, et Xander hakkab lõpuks ometi täiskasvanuks saama: aitab keldris elamisest, kus Xander on sunnitud sõpradega pealt kuulama oma vanemate tülisid. Anya pealekäimisel otsustabki Xander otsida korteri ja isamaja keldrist igaveseks välja kolida. Esmapilgul kuri teisik aitab ametikõrgenduse saamise ja üürilepingule allakirjutamisega samuti Xanderi elu parema järje peale seada. Aeg toob selgust sellessegi, kes too kuri teisik tegelikult on: deemoni võlukepp jagas Xanderi isiksuse kaheks pooleks, millest üks sai kõik tema enesekindlad omadused, teine aga tema ebakindlama poole. Palju ütleb fakt, et toimuvat näidatakse just ebakindla Xanderi vaatevinklist, sest nõnda peab Xander ükskord endale tunnistama, et tegelikult on eneseusk ja -kindlus tema sees täiesti olemas, kui ta need üles suudab leida.

Päris mitmes stseenis näeme korraga kaht Xanderit ja asjaolu, et Nicholas Brendonil on kaksikvend Kelly Donovan, aitas eriefektide pealt oluliselt kokku hoida. Kes väga hoolega vaatab, peaks siiski suutma eristada, kumb on Nicholas, on ta ju seni osalenud sarja igas osas, seega vaatajale tuttav. Väike vihje: see, kes räägib, on Nicholas, välja arvatud juhul, kui Xanderid ütlevad midagi samal ajal.

Esmapilgul on Asendaja tüüpiline augutäide, mis sarja üldises arengus suurt rolli ei mängi. Sellegipoolest on siin kaks otsustava tähtsusega hetke. Neist esimene, mille olulisus ei jäänud märkamata ka Markil, on see, kui Riley tõdeb, et tema armastab küll Buffyt, kuid Buffy teda ei armasta. Seda taibanuna astub Riley allakäiguspiraalile, mis viib üsna ruttu tema lahkumiseni sarjast. Teine oluline moment, mis esmavaatajale võib tunduda vaid humoorikas kõrvalepõige, on Buffy ema peavalu. Joss Whedoni nimeline traagiliste sündmuste generaator kogub vaikselt tuure. Kolmas, hetkel vähemoluline areng näitab, kuidas Spike’i huvi Tapja vastu muutub järk-järgult ebatervemaks.

Kuigi tänane jutuke on pigem sündmuste kirjeldus kui selline ülevaade, millega rahule võiks jääda, tähendab algav õudusfilmifestival, et tuleb leppida sellega, mis on, ja ülearu mitte kurta. 9/10

Giles: Ma ju ütlesin: “Püha taevas!” Buffy: Sa ütled seda kogu aeg. Giles: Ja see on alati oluline.

April 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×02 – Tõeline mina (Real Me)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 2. osas nägelevad Buffy ja Dawn omavahel. Dawn leiab, et teda koheldakse nagu last, Buffy jällegi on tüdinud, et peab kogu aeg Dawni kantseldama ega saa tapmisele ning treeningutele pühenduda.

David Fury on oma eelmise etteaste halva vormi minetanud ja Tõeline mina on hooaja avaosaga võrreldes tubli samm edasi. Buffy Dracula vastu viimane minut oli esimene kord, mil vaataja Dawni ekraanil nägi, sestap on loogiline, et kohe järgmine osa käsitleb asju Dawni vaatevinklist. Vastavalt muutusid ka sarja algustiitrid, kuhu ilmus Michelle Trachtenbergi nimi. Need, kes lootsid selgust saada, kust see Dawn täpselt välja kargas, pidid käesolevas osas aga pettuma, sest kõik märgid näitasid, justkui oleks Dawn sünnist saadik Buffy õde olnud ja viimane kui üks tegelane täpselt nii arvabki. Nojah, võib-olla mitte päris viimane kui üks: vahepeal näeme hullu vanameest, kelle tekstis võib peituda rohkem, kui pealtnäha paistab. Marki leheküljel pidasid paljud kommentaatorid endiselt vajalikuks teeselda, justkui oleks Dawn algusest peale sarjas osalenud. Tore on, aga see nali muutus tüütuks juba eelmise osa puhul, olles oma aja ammu ära elanud.

Ilmselt on Tõeline mina üks põhjusi, miks Dawni tegelaskuju paljudele ei meeldi ja tõele au andes tuleb tunnistada, et ega ta siin peale vingumise ja käkikeeramise suurt muud ei teegi, ent lähenedes asjadele vaatevinklist, et Dawn on tõepoolest Buffy noorem õde, võib tema vingumist täiesti mõista. Samuti pole üllatav, et Dawn tunneb erilist kiindumust just Xanderi vastu. See tunne on vastastikune, sest erinevalt Buffyst ja Willow’st puuduvad neil üleloomulikud võimed, mida kurjuse vastu võitlemisel kasutada saaks. Eelmiste vaatamiste käigus Dawn mulle ülemäära negatiivsest küljest meelde ei jäänud, vaatame, kas see mulje seekordki säilib, kuigi tema osaks jääb edaspidigi põhiliselt vingumine ja käkikeeramine.

Ega Buffygi suhtumine väga vingumisest erine ja nii nagu Dawni, võib tedagi mõista. Eks ole ta ju tõepoolest kogu elu (vaevalt küll, kui hästi järele mõelda ja eelmisi hooaegu meelde tuletada) pidanud Dawni lapsehoidja olema ning jälgima, et ta vampiiride või muude kollide ohvriks ei langeks. Natuke häirib, et sündmuste käivitajana kasutatakse Tõelises minus kulunud klišeed, kus inimene kuuleb juhuslikult pealt tema jaoks kõige ebameeldivamaid lauseid ja tormab kõneleja meelemuutust kuulmata minema. Oma vingumisannuse täidab ka Joyce, seega võib selle osa põhjal jääda mulje, et kõik Summersi pere naised ongi suured vingujad. Enamasti see nii ei ole.

Üle hulga aja ilmutab end Harmony, kes on vahepeal tegelenud enese harimisega ja kogunud endale väikese seltskonna käsilasi, kellel on küll raskusi tema autoriteedi tunnustamisega. See võib olla seotud asjaoluga, et Harmony pole ajaloo taibukaim vampiir. See-eest meeldivad talle väga ükssarvikud, mida mainisin viimati Metsamajakese (The Cabin In The Woods) arvustuses, ja üks kaalukam isend mängib käesolevas osas üsna olulist rolli. Samuti mainisin Metsamajakesest rääkides, et selles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad, nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, kuid päris palju Buffy ja Angeli osi on juba vaadatud ning seni pole nimetatud tegelasi näha olnud. Esimesena ilmub välja Tom Lenk, kes mängib Tõelises minus Harmony käsilast. See ei ole roll, milles ta enamikule Buffy austajaist meelde jäi, aga täpselt nii nagu Andy Hallett, pidi ka Tom Lenk esmalt üles astuma vähemtähtsa tegelasena. Tõsi, erinevalt Hallettist on tal siiski mõni repliik.

Tõelises minus toimus veel üks oluline areng: Giles otsustas osta võlukunstipoe, mille eelmine omanik enneaegselt elavate kirjast lahkus. Nüüd on peategelastel, keda selles osas korduvalt Scoobie’deks kutsutakse, uus kogunemispaik ja Giles saab oma korteris rahus aega veeta. Joyce aga on vahepeal vist teada saanud, milles Willow ja Tara loitsimine tegelikult seisneb. Eelmises osas ei paistnud ta seda teadvat. 9/10

Buffy: Kui igav sul eelmisel aastal oli? Giles: Ma vaatasin koos Spike’iga Kirgi. Ärme sellest enam kunagi räägi.

April 18th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×22 – Rahutud (Restless)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja viimases osas kavatseb meie võidukas nelik Adami alistamist tähistada hommikuni kestva filmimaratoniga, kuid uni osutub hoopis magusamaks. Ja kus und, seal unenägusid…

Järjekordne Buffy hooaeg läheneb lõpule, mis tähendab, et eile õnnestus võtta üks plaaniväline lisapuhkepäev, sest vaim ei tulnud peale. Positiivne areng on seegi, et muude tegevuste tõttu osutus praegune tempo seitse osa nädalas Markile mõneks ajaks üle jõu käivaks, mistõttu peaks vähemalt Buffy ja Angeli järgmise hooaja lõpuni tema ülevaated ilmuma sagedusega viis korda nädalas. Mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, sest samamoodi kõige muu kõrvalt ühel päeval kaks postitust kirjutada on päris koormav. Täna peaks seega olema viimane taoline päev lähemas tulevikus.

Nüüd osast endast. Rahutud on kahtlemata üks Buffy veidramaid osi, kuid eks unenägudes juhtu ikka veidraid asju. Veidrus algab juba sellest, et Rahututel puudub teaser (algustiitrite eelne stseen), mis on üldse esmakordne juhus. Mark pidas oma arvustuses näiteks vajalikuks ära mainida, et küllap kasutas Whedon selle osa kirjutamisel variautorina David Lynchi. Rahutud sarnaneb oma olemuselt tõepoolest väga Lynchi tööde, eriti Twin Peaksiga, kuulsad punased kardinadki on täitsa olemas. Teine oluline materjal, millest inspiratsiooni ammutatakse, on Francis Ford Coppola klassikaline film Tänapäeva apokalüpsis (Apocalypse Now), ent kuna mul on õnnestunud terve senine elu seda nägemata ära elada, jäävad vähemasti need viited mulle suuresti arusaamatuks.

Osa unenäoline olemus tähendab, et toimuvat on võimalik päris mitut moodi interpreteerida, kuid tagantjärele tark olles on selge, et Rahutud kordab kolmanda hooaja viimase osa ettekuulutust Dawni saabumise ja Buffy (järjekordse) surma kohta. Viide Dawnile on seekord selgem kui kunagi varem ja ta mainitakse isegi nimeliselt ära, ehkki Mark ja teised uued vaatajad seda muidugi ei tea. Fraas Be back before dawn ei jäänud neil siiski märkamata ja rahvas oletas õigesti, et see tähendab midagi olulist. Nojah, enam pole vaja kaua oodata, selgus, õigemini ebaselgus ja küsimärgid inimeste peade kohal saabuvad juba järgmises osas.

Unenägusid ma väga pikalt ei analüüsiks, las igaüks mõtleb ise, mida neist arvata. Kõigi unenäod peegeldavad selgesti identiteediküsimusi, mida nad käesoleval hooajal läbi on pidanud elama, tuues mõnel juhul kaasa veelgi varasemad hirmud (eriti Willow’ puhul). Mida võib-olla esmapilgul tähele ei pane, on see, et Willow’, Xanderi ja Gilesi saatus unenägudes sõltub sellest, millist rolli nad Adami hävitamisel mängisid (vastavalt hing, süda ja mõistus). Buffy oli mäletatavasti käsi, aga võitluseks ei lähe, sest selgub, et Buffylgi on mõistus täiesti olemas. Kurja juur Esimene Tapja ise on jällegi idee, mis mõjub paberil arvatavasti paremini kui ekraanil, sest, olgem ausad, ta näeb üsna tobe välja, kuid igatahes pärines just Esimesest Tapjast see ürgjõud, mille Buffy kangelased Ürgjõus esile manasid.

Maksimumpunkte Rahutud seega ei saa, sest lisaks Esimesele Tapjale häiris mind veel Adam, kes isegi inimkujul imes osast õige pisut energiat välja. George Hertzbergi etteaste tundub väga lepingulise kohustuse moodi, mingit otsest põhjendust tema ilmumisele ei ole, ehkki see annab hea võimaluse vaadata, milline ta tegelikult välja näeb. Buffy andis Whedonile ilmselgelt võimaluse eksperimenteerida ja Rahutud on üks taoline eksperiment, aga suuresti õnnestunud eksperiment, sest millegipärast on see hobuse unenägu ülimalt paeluv. 9/10

Neljanda hooaja kohta tervikuna olen varemgi arvamust avaldanud, seega piisab paarist lausest. Hooaja parimad osad ei jää üldkokkuvõttes parimatele milleski alla, näiteks Vaikus on ilmselgelt Buffy kõige õudsem osa, kuid mõned mädad õunad rikuvad kogu kompoti ära. Hooaja üldine liin Polügooni, Maggie Walshi, Adami ja ülikondades meestega, mille teostus jätab pealegi kõvasti soovida, sobiks pigem Salatoimikute sarja kui siia. Taseme poolest on kahtlemata tegemist seni kõige ebaühtlasema Buffy hooajaga, seega tahaks vägisi anda veel ühe palli võrra madalama hinde, kuid üksikutele osadele antud hinnete keskmist vaadates tundub see liiga ebaõiglane. 8/10

Xander: Mõnikord ma mõtlen, kuidas kaks tüdrukut koos loitsivad… ja siis lähen loitsin ise omaette.

April 11th, 2012

Angel – 1×18 – Korras nagu Norras (Five By Five)

Angeli 18. osas jõuab oma eksirännakutelt Los Angelesse Faith (Eliza Dushku), kes jättis Sunnydale’i maha kohutava segaduse ning Los Angeleseski näitavad tema liikumist läbipekstud kaaskodanikud. Wolfram & Harti advokaadid püüavad teda oma huvides ära kasutada.

Õnneks ei jäta käesoleva osa pealkiri kellelegi, kes Buffy hingeeluga natukenegi kursis on, erilist kahtlust, millest see osa räägib. Ühtlasi on lõpuks paljastatud hoolega hoitud saladus, kuidas otsustasin eesti keelde tõlkida Faithi lemmikfraasi Five by five. See ei tohiks tegelikult väga suur üllatus olla, sest, olles kunagi ammu enda meelest toreda vaste leidnud, avastasin mõni aeg hiljem oma suureks meelehärmiks, et tõlkija telepurgis jõudis täpselt samale tulemusele. Kuna see on üsna isikupärane repliik, kaalusin mitmeid teisi variante, kuid need ei kõlanud kahjuks pooltki nii hästi. Seega tuleb lihtsalt leppida tõdemusega, et üksteisest sõltumatult on võimalik samasse kohta välja jõuda.

Mark aga suutis seda osa kuidagimoodi pealkirja nägemata vaatama hakata, nii et tema jaoks tuli Korras nagu Norras suur paljastus taas täiesti ootamatult. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad sellised väited minu silmis tunduvad, ilmselt tõstab vahepeal maha rahunenud küünik jälle pead. Üldiselt aga olid tema ja paljud kommenteerijad ühisel seisukohal, et tegemist on Angeli seni kõige tugevama osaga, milles pean järjekordselt eriarvamusele jääma. Esiteks ei ole Korras nagu Norras stsenarist Tim Minear ja teiseks näitab taustauuring, et Jim Kouf kirjutas kokku vaid kolm Angeli osa, seega pole tema näol tegemist sarja püsiautoriga. Mind närib tõsine kahtlus, et kulisside taga aitasid teised selle osa kirjutamisele kõvasti kaasa. Faithi karakteriseering on lihtsalt niivõrd täpne, selles on selgelt tunda Whedoni kätt. Korras nagu Norras näitab meile taas tagasivaateid, sedapuhku Rumeeniat aastal 1898, mil Angel sai tagasi oma hinge. Minu meelest on see osa kõige nõrgem koht, sest kuigi autorid püüavad tõmmata ilmseid paralleele Angeli ja Faithi mineviku vahel, ei toimu Darla ja Angeli stseenides midagi huvipakkuvat; need võtavad hoopis ilmaasjata muult tegevuselt hoogu maha.

Muud väga ei oskagi ette heita. Wolfram & Hart võtab enda kanda esmakordselt aktiivsema rolli ja meile näidatakse koguni kolme nende põhitöötajat, kes kõik on varemgi sarjast läbi käinud. Näiteks Lindsey McDonaldit, keda mängib Christian Kane, nägime seni esimest ja viimast korda Angeli pilootosas Ingli linn. Samuti on olulisel kohal Lilah Morgan (Stephanie Romanov), Lee Mercer (Thomas Burr) jääb pigem tahaplaanile. Ehkki Mark arvab ekslikult, et Wolfram & Harti osalus Angelis piirdub esimese hooajaga, mõjutab Lindsey ja Lilah’ vaheline hõõrumine oluliselt järgmiselgi hooajal toimuvaid sündmusi. Kurja advokaadibüroo laialdasem haaramine üldisesse liini teeb Angelist lõpuks selle sarja, mida fännid teavad ja armastavad.

Korras nagu Norras jätkab Los Angelese kujutamist ülimustades toonides. Põhitegelastest saab Cordelia Faithi käest silma alla kena sinise laterna ning Wesley peab taluma põhjalikku piinamist. Angel on ainus, kes puutumatult pääseb, olles paraku ka ainus, kes mõistab, et Faith püüab teda meelega end tapma provotseerida, kasutades selleks inimesi, kellest Angel hoolib. Faith tunneb, et pärast Sunnydale’i linnapea surma pole tal tõepoolest maailmas kohta, kuid Angel pole valmis temast nii kergelt loobuma ja lõpuks Faith murdub. Olen varemgi maininud, et Buffy põhinäitlejatele Sarah Michelle Gellarile ja Alyson Hanniganile jääb Dushku oskuste poolest selgelt alla, kuid Korras nagu Norras võib olla parim tema töö, mida näinud olen. Kuna Faithi karm olemus rõhub eelkõige Dushku tugevatele külgedele, siis pole ta varem eriti tundeid välja näitama pidanud, ent siin osas selleta ei saa ning tema esituses pole ühtki vale nooti, Faith tundub usutav ja elav, mitte üksnes tegelane teleekraanilt. Selle jutuga peaaegu et veensingi end maksimumpunkte andma, aga ainult peaaegu. 9/10

Lindsey: Vihkan nurjaminekuid, mida ei õnnestu kellegi teise süüks ajada.

April 6th, 2012

Angel – 1×16 – Areen (The Ring)

Angeli 16. osas selgub, et Los Angelese kõrgkihi hulgas on populaarsed deemonite ebaseaduslikud võitlusmatšid elu ja surma peale. Kas Angelil õnnestub kord majja lüüa ja deemonite nottimine peatada või saab temast endast kahuriliha?

Täpselt nii nagu kehade vahetusse mineku osa, peab igas tõsiseltvõetavas ulmesarjas olema ka vähemalt üks võitluskunstidele pühendatud osa, nagu noor inglise tüdruk enigmaticagentscully Marki lehel väga õigesti välja toob. Osades neist võideldakse elu ja surma peale, umbes nagu vanal ajal gladiaatoritel aeg-ajalt kombeks oli, ülejäänutes peetakse lihtsalt paar poksimatši maha. Sageli paistavad needki osad silma madala kunstilise väärtusega, näiteks paljude Babylon 5 fännide meelest on esimese hooaja osa Ilmne ülekaal (TKO) sarja üks kehvemaid, kui mitte kõige kehvem osa. Mõnes teises sarjas, näiteks Lahingulaev Galacticas (Battlestar Galactica) tundub selline osa lihtsalt veider, umbes nagu sadul sea seljas, sellepärast ongi üllatav, miks stsenaristid ikka ja jälle sama ideega lagedale tulevad. Kõike seda arvesse võttes ning arvestades asjaolu, et üldiselt mulle sellised gladiaatorite võitlused väljaspool ajaloolist Vana-Rooma perioodi suurt ei istu, tuleb tunnistada, et Areen on oluliselt parem, kui ta loogikareeglite kohaselt peaks olema.

Sündmuste ahela käivitab konks, kus selgub, et tavapärane abipaluja polegi abipaluja, vaid hoopis kelm, kes Angeli osavalt lõksu püüab ja areenil teiste deemonitega võitlema sunnib. Angel mõistagi, olles selline kangelane, nagu ta on, püüab Russell Crowe’i kombel orjapidajaid trotsida, kuid tema Spartacuse põhimõtted ei leia võitluskaaslaste hulgas poolehoidu, vähemalt esialgu. Seega peab Angel oma ideed unustama ja ellujäämise nimel võitlema hakkama, kuid oma suurust näitab Angel sellega, et kui talle visatakse päästerõngas, mis, tõsi küll, tähendaks nähtu unustamist ja saatanaga lepingu sõlmimist, ei võta ta pakutut vastu ja naaseb areenile. Seal saab temast lõpuks Spartacus, sest nii üllad ideaalid ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta. Lugedes kõlab see tobedamalt, kui ekraanil välja paistab, vaadates tundub kõik üsna kaasahaarav.

Põhitööd ei tee Areenis ära aga mitte Angel, vaid vahelduseks hoopis Cordelia ja Wesley, kes leiavad võimaluse võitlejad orjaahelatest valla päästa. Osa kulminatsioonis, kus “head” deemonid võitlevad “pahade” inimeste vastu, osutub see abinõu väga kasulikuks. Wesley ja Cordelia suurem roll Areenis on vägagi tervitatav, arvestades, et eelmises osas neid peaaegu ei näinudki. Ühtlasi tõestab Cordelia üha rohkem, et ta pole mingi ajudeta tibi, vaid inimene, kes suudab kriitilises olukorras kiirelt lahenduse leida ja vajadusel ka päris hästi näidelda. Viimane oskus tundub esialgu siiski piirduvat päriseluga, sest tema käsu peale tehtavad esinemised on endiselt üpriski õnnetud.

Süngus ja must masendus pole Angelist kuhugi kadunud ning jätkub uue hooga. Areeniski tapab võistluste üks korraldaja Darin (Douglas Roberts) külma kõhuga oma venna (Scott William Winters). Darini enda saatus pole sugugi parem, sest ta saab tunda sellesama kurikuulsa orjakäevõru võlusid. Temast jääb järele vaid tolm. Esmapilgul tundub, et lõpp hea, kõik hea, kuid siis hakkavad Angel, Cordelia ja Wesley mõtisklema, millega nad tegelikult hakkama said, ja tuleb välja, et linna pääses lahti terve pinu võitluskunstides karastunud deemoneid. Huvitav, kas see on miski, mille üle uhkust tunda?

Lisaks tutvustatakse Areenis meile veel üht Wolfram & Harti töötajat Lilah Morganit (Stephanie Romanov). Ehkki selles osas ta eriti silma ei paista, on tal tulevastes sündmustes oluline roll. Järjekordselt korduvkasutatakse deemoneid, Areenis Cribbi mängiv Markus Redmond tegi kaasa ka ühes varasemas osas. Tegelikult tuleb sarja tegijaid deemonite väljamõtlemise kohalt ekstra kiita, sest selleski osas on nad väga erinevad ning nende grimm suurepärane. 9/10

Cordelia: “Deemonid, deemonid, deemonid”. Selle nime väljamõtlemisega nähti ikka kõvasti vaeva. Wesley: See on deemonite andmebaas. Mis nime sina sellele paneksid? Cordelia: Ma ei tea. Äkki näiteks “Deemonite andmebaas”? Wesley: Ah jaa. Nimi, millest lausa õhkub ühemõttelisust.

April 1st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×13 – Ka üks on võitlusväljal sõdur (The I In Team)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 13. osas antakse Buffyle esmalt avasüli juurdepääs Polügoonile, kuid peagi selgub, et kõik pole tõepoolest nii kena, nagu pealtnäha paistab, ja Buffy peab asuma võitlusse elu eest.

Sarnaselt eelmise osaga on ka selle osa näol tegemist väga hea Buffy osaga, hoolimata asjaolust, et loo iva ning pealkirigi Ka üks on võitlusväljal sõdur on sõna-sõnalt maha viksitud Hollywoodi lemmikmoraalide edetabelist. Mida muud need Arnoldi, Stallone’i, Van Damme, Steven Seagali jt märuližanri klassikute teosed meile siis õpetavad, kui mitte seda, et suures arvulises ülekaalus oleva vastase võitmine pole mitte ainult võimalik, vaid lausa vajalik ja kohustuslik. Sellepärast polegi põhjust kurta, kui Buffy on sunnitud käised üles käärima ja pahadele näitama, kes on boss.

Osa algus, kui Buffy ametlikult Polügoonile lubatakse, tundub aga väga ilus ja tõtt-öelda paistab igalt poolt välja, et sündmused polnud ette nähtud nii kiiresti arenema, nagu nad arenesid. Polügoon pidanuks Buffyle veel mõnda aega tunduma kui kena kohake, kus on mõnus aega veeta, kuid nagu ikka, tegi tegelik elu teised plaanid. Selle kohta, miks asjad läksid just nii, nagu läksid, on liikvel erinevaid versioone, ent kõige tõenäolisem tundub variant, et ühel hetkel leidis Polügooni ülemat Maggie Walshi mängiv Lindsay Crouse kas iseseisvalt või agendi nõuannete tulemusena, et negatiivse tegelase kujutamine pole tema kuvandile kasulik, ja lahkus ootamatult sarjast, jättes asemele tühja koha, mis tuli kähku millegagi täita. Augutäiteks osutus deemonite kehaosadest kokkupandud sõdur Adam (George Hertzberg), kes sellest osast veel energiat välja imeda ei suuda, sest teda näidatakse alles osa lõpus ja väga vähe. Küll lõpetab ta Maggie Walshi maise teekonna ja sellest hetkest saabki alguse neljanda hooaja allakäik.

Eraldi tuleb kiita Marki lehekülje lugejaid, kes leidsid muuhulgas võimaluse käesoleva osa kommentaarides kasutada sõnapaari “postmodernne Prometheus” (inglise keeles mõistagi). Sel puhul väärib meenutamist, kust see blogi endale nime sai. Postmodernne Prometheus on ühe Salatoimikute osa pealkiri, millega viidatakse Mary Shelley klassikalisele teosele Frankestein, alapealkirjaga Moodne Prometheus, mis on omakorda viide Vana-Kreeka müüdile Prometheusest, kes lõi inimesed ja kinkis neile tule. Selle info põhjal väärib Maggie Walsh tõepoolest postmodernse Prometheuse tiitlit, sest eks ole Adam ju esimene uut tüüpi mees, mis annab muuhulgas eelmise osa pealkirjale Uus mees samuti uue, esmasel vaatamisel tabamatu tähenduse. Küllaltki fantaasiavaeselt sai Adam oma nimegi Aadama, piiblilugude põhjal esimese inimese järgi. Kiretu analüüsi põhjal võiks Adam iseenesest olla huvitavam kurjam, aga see fantaasiavaegus kandub lisaks nimele üle ka teistele aspektidele, seega jätab teostus, nagu järgmistes osades täpsemalt näeme, märgatavalt soovida.

Lisaks Adamile on Ka üks on võitlusväljal sõdur muustki tegevusest pungil. Alustuseks ärkab Buffy võõras voodis nii, et mees, kellega ta voodit jagas, pole kadunud, mis Buffy vaates on meeldiv üllatus. Giles, Xander, Anya ja Willow jändavad Spike’iga, kellele tulistati jälitusseade selga (huvitav, kas poleks olnud mõistlikum see kohe koos kiibiga paigaldada, Polügooni tegelastel jäänuks suur hulk muresid olemata?). Tara ja Willow “nõiuvad” kogu öö. Samuti on selles osas üks uus korduv tegelane, dr Angleman (Jack Stehlin), Maggie Walshi assistent, kelle eluiga pole tema õnnetuseks oluliselt pikem kui Walshil endal. 9/10

Buffy: Professor Walsh? See lihtne luureülesanne, kuhu te mind saatsite… see polnud pesukaru. Tuleb välja, et sattusin kanalisatsioonis luku taha vigase relva ja kahe teie kodustatud deemoniga. Kui arvate, et sellest minu tapmiseks piisab, siis te tõepoolest ei tea, mida Tapja tähendab. Uskuge mind, te veel saate teada.

March 30th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×12 – Uus mees (A New Man)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 12. osas pole Giles ikka veel leidnud oma õiget kohta elus ja tunneb end ülearusena. Sunnydale’i saabub taas Ethan Rayne, kes otsustab seda oma huvides ära kasutada. Kas Buffy mõistab õigel ajal, et Giles vajab tema abi?

Sellele, kui Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja üldine liin võsa vahele kiskuma hakkab, eelneb veel paar päris head osa ja Jane Espensoni kirjutatud Uus mees on üks neist, millele viitab ka vastukaja Marki lehel. Jaanuarikuu läheneb lõpule ja Buffy saab järjekordselt aasta vanemaks, ütleb ta ju isegi eelmises osas, et on Veevalaja mõjutustega Kaljukits. Buffy sünnipäev ja Halloween on aga need päevad, mil võib üsna kindel olla, et olukord väljub kuidagimoodi kontrolli alt. Selgi korral otsustab Ethan Rayne tagasi tulla ja üksnes talle teadaoleval põhjusel Gilesi deemoniks moondada. Mis Ethan Rayne’i puutub, siis Uus mees on kahjuks viimane kord, mil me teda Buffy sarjas näeme, millest on kahju, sest oma hädise olekuga pakub ta piisavalt lõbusaid hetki. Tõsi, Ethan jääb ellu, mis annab lootust, et tema teekond jätkub koomiksites ja kui ma oma jutuga kunagi nii kaugele peaksin jõudma, siis saab sellest ka lähemalt rääkida.

Enne Gilesile käru keeramist jagab Ethan Rayne aga väärtuslikku informatsiooni ja selgub, et Polügoonil toimuv ei pruugigi olla üdini positiivne, nagu pealtnäha paistab. Esmakordselt vihjatakse salapärasele numbrikombinatsioonile 314 ja osa lõpuks teame juba täpsemalt, millele see viitab, kuid mitte seda, mida see tegelikult tähendab. Polügoonist räägin pikemalt järgmise osa ülevaates, kuid Rayne’i jutt paneb Gilesi ja Buffy siiski kõrvu kikitama, sest kui mingi asi tundub liiga hea, et tõsi olla, siis see enamasti ongi nii.

Giles saab Uues mehes teada, kui vähe ta toimuvaga kursis on: ta ei tea isegi seda, et Buffyl on uus kavaler, Riley, kes on üks ringihiilivatest sõjaväelastest ning kelle pealik on omakorda Maggie Walsh. Enne paljastust, millega Maggie Walsh tegelikult tegeleb, otsustab Giles temaga kohtuda, millest ei sünni samuti midagi head. Muuhulgas kuuleb Giles, et ilmselgelt puudub Buffyl isa aseaine, kellelt eeskuju võtta ja kelle poole oma hädadega pöörduda. Kui seni võis Walshi suhtuda mitmeti, siis nüüd omandab tema karakter üha enam ebameeldivaid jooni. Kui saladus lõpuks päevavalgele tuleb, kuuleb Giles oma suureks meelehärmiks, et lisaks Xanderile ja Willow’le teadis seda isegi Spike, mis tema enesetunnet mõistagi ei paranda.

Uue mehe tipphetked seonduvad aga ilmselt Gilesi ja Spike’i sunnitud vennastumisega pärast Gilesi muutumist, ehkki purjus Ethan Rayne on samuti omaette vaatamisväärsus ning Anyal on paar head repliiki. Tundub väheusutav, et see Spike, keda varasemast teame, Sunnydale’i loodust imetlema jääks, kui terve kari sõjaväelasi teda taga otsib, seega on ilmne, et sarja autorid püüavad meeleheitlikult tema fännidele vastu tulla ja imevad pastakast ideid, millega tema jaburat käitumist põhjendada. Eriti hästi see küll ei õnnestu, ent Spike ise on endiselt väga meelelahutuslik, kui mitte püüda tema tegudele loogilist seletust leida. Näiteks väärivad äramärkimist tema kommentaarid Gilesi auto kohta, mis käesolevas osas tagaajamise käigus paraku lössi sõidetakse. Lisaks otsib Spike endale lõpuks uue elamise, kena hauakambri, kus ta loodab end rahus sisse seada, aga tulevasi sündmusi teades saab sellest pigem läbisõiduhoov.

Willow ja Tara jätkavad Uues mehes oma salajast läbikäimist ja ühisnõidumist ning kes teab, vahest midagi muudki. 9/10

Willow: Paistab, et täna õhtul ei tapa sa kedagi. Buffy: Ma ei oleks selles nii kindel.

March 25th, 2012

Angel – 1×10 – Lahkumiskink (Parting Gifts)

Doyle on surnud. Angeli 10. osas püüavad Angel ja Cordelia selle teadmisega leppida, kuid neil pole aega pikalt leinata, sest nende poole pöördub abipalvega deemon Barney (Mauri Sterling), keda on asunud jälitama erakust deemonikütt.

Lahkumiskink on viimane osa, mille algustiitrites näeme Glenn Quinni nime, ehkki Doyle’i selles osas enam ei kohta. Surm on Whedoni maailmas küll harva lõplik, aga Doyle jäi üheks neist, kes pärast surma tõepoolest mitte mingis vormis tagasi ei tulnud. Teatud variante Doyle’i elustamiseks kuuldavasti kaaluti, kuid Glenn Quinni surmaga maeti need mõistagi lõplikult maha ja hästi tehti. Üks teine tegelane otsustati pärast pikka pausi tagasi tuua, mis minu meelest oli selge viga. Tundub, et Angeli tegijad pidanuks Lahkumiskinki paremini meeles pidama, sest oraaklid ütlevad siin otse, et Doyle’i tagasitulek muudaks tema suure ohvri eelmises osas mõttetuks. Angeli saaga pole küll päriselt lõppenud; see jätkub endiselt koomiksivormis, kuid seni pole teda sealgi taaselustatud ja küllap ei elustatagi, kui ideed täitsa otsa ei lõppe.

Küll jättis Glenn Quinni sunnitud lahkumine sarja teatava lünga, mis vajas täitmist. Sellepärast ilmubki vahetult pärast Doyle’i surma meie ette erakust deemonikütt, kelle identiteeti mõnda aega kiivalt salajas hoitakse. Üsna ruttu selgub siiski, et erakordsete võimetega erakust deemonikütt pole keegi muu kui vana tuttav Vampiiritapja Buffyst, endine Valvur Wesley Wyndam-Pryce (Alexis Denisof). Tähelepanelikule vaatajale pole see muidugi üllatus, sest tema nimi figureerib külalisosatäitjate hulgas. Praktikat, kus üllatuskülalise nimi jäetakse osa lõppu, polnud Buffy ja Angel selle osa eetrissejõudmise ajaks veel kasutusele võtnud. Erakust deemoniküti isiku paljastumisega selgub muidugi seegi, et tema oskused pole ühele deemonikütile tegelikult kohased. Wesley on vahepeal küll osavamaks muutunud, kuid suuresti on ta ikka seesama teoorias tugev, aga praktikas nõrk Valvur, kelle hoolealustest üks läks halvale teele ja teine loobus tema teenetest. Muidugi, nagu ajalugu näitab, ei saa ta igavesti võhikuks jääda ning aja jooksul paranevad tema võimed tublisti.

Teine oluline areng on see, et Doyle’i võimed läksid üle Cordeliale. Viitab sellele ju osa pealkirigi. Tegelikult toimus juba Kangelases suudluse hetkel väike sädelahendus, kuid selle hetke võib vähem tähelepanelik vaataja muude pingeliste sündmuste keerises kergesti maha magada. Cordelia püüab talle omaselt tahtmatust kingist lahti saada, olles printsess, kes suudleb mitmeid konni ehk suvalisi meeskodanikke, kes tema teele juhtuvad. Muuhulgas suudleb ta ka Wesleyt ja siinkohal tuleb nõustuda Wesley endaga, kelle arvates läks see suudlus märkimisväärselt paremini kui eelmine. Negatiivne külg on muidugi see, et Cordelia ei vaadanudki, keda suudleb. Cordeliat sunnib uue andega leppima alles Barney tõdemus, et Doyle andis talle ainsa väärtusliku asja, mis tema valduses oli.

Barney ise häirib mind juba Lahkumiskingi algusest saadik, seepärast on avastus, et tegelikult on just tema paha ja mitmed kurjema välimusega deemonid süütud ohvrid, väga meeldiv, olgugi see korduval vaatamisel juba ette teada. Kahjuks näidatakse teda osa vältel häirivalt palju, mistõttu olen sunnitud hinnet täiesti pinnapealselt ühe punkti võrra vähendama. Ma lihtsalt ei kannata tema möla, välja arvatud see üks eespool välja toodud lause. Süžeega on seotud ka Wolfram & Hart, kuid ühtki väärilist vastast Angelile sedapuhku ei saadeta.

Marki lehel mainisid mitmed kommenteerijad, et vahelduseks on päris tore vaadata osa, kus lõpp hea, kõik hea. Doyle tundub märkimisväärselt kiiresti ununevat, aga Wesley lisandumine mõjus sarjale pigem positiivselt. Lõpustseen, milles erakust deemonikütt oma lahkumist meeldivast seltskonnast edasi üritab lükata, tekitab tunde, et lõpuks ometi on Wesley jõudnud koju. Ja see on ju tore. 9/10

Wesley: Olen nüüd erakust deemonikütt. Cordelia: Mis see erakust deemon on?