Postmodernne Prometheus

March 21st, 2012

Angel – 1×08 – Mäletan sind igavesti (I Will Remember You)

Angeli 8. osas saabub Los Angelesse pahur Buffy (Sarah Michelle Gellar), kes nõuab selgitust, miks Angel Sunnydale’is varjude keskel luusis ega oma nägu ei näidanud. Angeli kontorit rünnanud deemoni verel on aga ootamatu mõju.

Selle osaga saab lõpuks selgeks, miks oli nii väga vaja Angel Sunnydale’i komandeerida. Kuna Xander ei oska õigel ajal suud kinni hoida, siis tuleb hoolega hoitud saladus päevavalgele, Buffy saab teada, et Angel käis Sunnydale’is, ning tuleb Los Angelesse aru pärima. Mäletan sind igavesti on osa, millest saab Buffy ja Angeli armastuse luigelaul; pärast seda jõuab tegelaste elus tõepoolest kätte aeg edasi liikuda. See on nukker lugu, pilguheit, milline võiks olla Buffy ja Angeli suhe, kui Angel oleks jälle surelik ning otsustanuks langetada teistsuguse valiku. Juba kolmandas osas Pimedas nägime, kui väga Angelile meeldib ennast piitsutada, sestap pole üllatav, et Angel otsustab vampiirina jätkata. Pealegi seadnuks teistsugune valik sarja tegijad väga raskesse olukorda, seega ei saanudki Angel muule otsusele jõuda. Nüüd aga ei ole raskes olukorras mitte sarja tegijad, vaid Angel ise, kes peab igavesti mäletama, millest loobus.

Mäletan sind igavesti on esimene kahest Angeli osast, milles esineb külalisena Sarah Michelle Gellar ehk Buffy Summers. Gellar oli ise suur Buffy-Angeli armuloo pooldaja (või shipper, nagu tänapäeval moodsalt öeldakse), mistõttu nõudis Buffy ja Angeli viimane stseen paarina temalt emotsionaalselt väga palju ja ekraanilt paistabki välja, et toimuv pole vist tühipaljas näitlemine, vaid midagi enamat. Ehkki nende armulugu kippus aeg-ajalt läägeks muutuma (ega Mäletan sind igavesti ilmaasjata vihjet James Cameroni Titanicu-filmile ei sisalda), liigutab just see stseen minu hinnet palli võrra ülespoole, sest millegipärast mõjub ta erakordselt veenvalt. Ühtlasi kõlab viimast korda Buffy teisest hooajast tuttav armastuse teema. Nutma see stseen mind erinevalt Markist ja/või tema lehekülje lugejatest küll ei pane, kuid melanhoolseks teeb küll. Nii, korjan nüüd oma mehelikkuse riismed põrandalt kokku ja liigume edasi.

Kui Angeli süda deemoni verega kokku puutudes taas lööma hakkab, otsustab ta kohtuda Kõrgemate Võimudega (The Powers That Be), keda Doyle esindab. Kõrgemad Võimud ise jäävad tabamatuks, kuid selle asemel saab Angel kokku oraaklitega (Carey Cannon ja Randall Slavin), kelle käest ta hiljemgi nõu küsib. Just nemad otsustavad kella päeva jagu tagasi keerata ja anda Angelile teise võimaluse deemoniga arved klaarida, sedapuhku saatuslike tagajärgedeta. Ongi parem, sest Angeli katse surelikuna võitlust jätkata näib päris lootusetu. Vaevalt, et keegi, kes on saanud maitsta kangelase leiba, suudab pärast tavaeluga niisama lihtsalt leppida.

Loomulikult näidatakse meile ka Doyle’i ja Cordeliat, kuid Mäletan sind igavesti on siiski Buffy ja Angeli osa. Keskel jääb tegevus küll pisut venima, ent algus ja lõpp suuresti kompenseerivad selle. Julma romansi nukrast lõpust põhjustatud kurbusele tuleb ohtrasti lisa juba järgmises osas. 9/10

Oraakel 1: Astu meie ette, alam olend. Oraakel 2: Mida sa meile tõid? Angel: Kas pidin midagi tooma?

March 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×07 – Polügoon (The Initiative)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 7. osas leiab Spike end teadmata kohast luku ja riivi tagant ning selgub, et ta pole oma õnnetuses üksi. Eelmistes osades nähtud vihjed salapärasele sõjaväelisele organisatsioonile saavad vaataja jaoks selgemaks.

Seda ülevaadet oleks järjekordselt paslik alustada aruteluga pealkirja teemal. The Initiative on erakordselt vastik ingliskeelne väljend, sest sama hästi kõlava eestikeelse vaste leidmine on tõeliselt problemaatiline. Tegelikult tähendab see sõna muidugi algatust või üritust, aga algatus ja selle derivaadid ei kõla üldse hästi, üritus aga on eestlase kõrvale liiga pateetiline: selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus tuleb ju tuttav ette? Sestap otsustasingi otsese vaste asemel kasutada kaudsemat, sest mis see maa-alune kompleks muud ikka on kui paik, kus deemonitega loomkatseid tehakse ja küsitav eetika võidutseb. Ent olgu see vaste hea või halb, edaspidi kasutan neist rääkides just seda terminit.

Polügoon toob kaasa esimese muudatuse sarja algustiitrites: Seth Green on kadunud ja tema asemele ilmub James Marsters (Spike). Minu enda seisukoht Spike’i küsimuses on segane, sest selge on see, et talle leiti sarjas olulisem roll peamiselt tänu vaatajate positiivsele reaktsioonile, kuid tunduvalt vähem on selge, kas tema tulevane areng just selline pidanuks olema. Ehkki Spike’i suust tuli juba teisel hooajal puhast kulda, oli ta Buffyle vähemalt sel ajal vääriline vastane, kuid nüüd saab temast päris pikalt vaatajate naerualune. Mõistagi ei saanud ta igavesti Buffyt ähvardama jääda, nii et tema plaanid igas osas luhtuvad, seades tema oskused tõsiselt kahtluse alla, aga kindlasti saanuks temasse tõsisemalt suhtuda. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et kahjutu Spike võib mõjuda erakordselt koomiliselt.

Ühtlasi käivitab Polügoon täie hooga neljanda hooaja üldise liini ja vaataja saab teada, kes need maskeeritud mehed tegelikult on ning millega tegelevad. Käesolevas osas näidatakse meile esmakordselt Riley sõpru Grahamit (Bailey Chase) ja Forrestit (Leonard Roberts) ja küllap ei tule kellelegi teab mis suure üllatusena, et just nemad saladuslike ringiluusijate hulka kuuluvad. Küll läheb loogikaga vastuollu, et millegipärast eelistavad nad tulevikus, kui nende identiteet on (vaatajale) juba teada, maskideta liikuda. Professor Walshi teine töökoht salaorganisatsiooni juhina on samuti etteaimatav, sest ühtki teist Buffy õppejõudu pole meile pikemalt näidatud, aga Polügoon ise paikneb täpselt ülikooli all. Irooniline on seegi, et Ozi tegelik nimi selgub alles selles osas, kui ta ise juba läinud on.

Marki vaatajate hulgas jäi peale arvamus, et Polügooni näol on tegemist hea osaga ning olen selle väitega suuresti nõus, kuigi hetkel, mil Riley ja sõbrad Spike’i otsima tormasid, kippus asi liiga käest ära minema. Osa tipphetk on aga loomulikult Spike’i ja Willow vaheline stseen, kui Spike avastab, et ta pole enam… päris täisväärtuslik mees. 9/10

Willow: Kui sa talle haiget teed, taon su labidaga maa sisse. Ähmane hoiatus ei tule kellelegi kasuks.

March 13th, 2012

Angel – 1×04 – Ma lagunen koost (I Fall To Pieces)

Angeli 4. osas püüab Angel noort Melissat (Tushka Bergen), keda politsei aidata ei suutnud, ohtliku ahistaja eest kaitsta. Ahistaja ise, dr Ronald Meltzer (Andy Umberger) osutub aga kõvemaks pähkliks, kui esialgu arvata võis.

Tundub, et minu ja Marki mõtted liiguvad viimasel ajal sarnast rada pidi: paljude arvamusele vastupidiselt meeldis Ma lagunen koost meile mõlemale rohkem kui eelmine osa, Pimedas. Vaadates, kelle sulest käesolev osa pärit (jällegi Joss Whedon ja David Greenwalt) polegi see nii üllatav; üllatav on pigem see, et paljud peavad seda üheks halvemaks Angeli osaks üleüldse. Selleks, et käesolevast osast täit rõõmu tunda, tuleb muidugi osata kõige aluseks olevasse lootusetult naeruväärsesse ideesse loominguliselt suhtuda. Puudub hea selgitus, miks ja kuidas dr Meltzer kehaosi enda küljest eraldada ja kaugelt juhtida suudab, ent seda mitte tähele pannes suudame keskenduda olulisele, milleks on ahistamise küsimus.

Marki ülevaade Ma lagunen koost kohta oli üsna omapärane ja napisõnaline, kuid ometi saab sealt lugeda, et oma lühikese elu jooksul on ta suutnud langeda juba umbes 15 (viisteist) korda ahistaja ohvriks. Kui arvestada kõike muudki, mida ta enda kohta paljastanud on, siis kurat küll, nii halva õnnega inimest, kel mõistus endiselt korras, ei saa lihtsalt olemas olla, sestap tundub mulle taas, et nii tema kui ameerika ühiskond tervikuna kasutab karme termineid liiga kergekäeliselt, mistõttu nende väärtus devalveerub. Väga võimalik, et mõned neist olid tõepoolest sama ebameeldivad kujud kui Meltzer, kuid viisteist ahistamisjuhtumit tundub siiski täiesti ebareaalne. Samas, mind on elu järjekordselt sarnastest katsumustest säästnud ja võib-olla ei oska ma toimunut just sellepärast vääriliselt hinnata. Siiski olen veendunud, et dr Meltzeri ja Buffyst tuttava Tedi võtete asemel tuleks armusuhetes kasutada teistsugust, vähem kõhedat lähenemist. Huvitav paralleel Buffyga on seegi, et vaese doktori saatus sarnaneb väga Kohtuniku saatusega, kes omal ajal samuti tükkideks lõiguti ja kastidesse pakiti.

Dr Meltzeri rollis on Andy Umberger, kes, kui ma kohutavalt ei eksi, mängib esimesena Buffys ja Angelis erinevaid tegelasi. Kuna Umberger osaleb ka Fireflys, siis on ta üks neist näitlejaist, kes sai hakkama Whedoni hat-trick‘iga. Nukumajake (Dollhouse) muutis kogu selle statistika muidugi märkimisväärselt segasemaks, kuid see on sellegipoolest märkimisväärne saavutus. Kate Lockleyna on tagasi Elisabeth Röhm, kuid talle ei anta kahjuks erilist võimalust end näidata, samuti mainitakse nimeliselt ära Wolfram & Hart, kuid kurja advokaadibüroo tegelased jäävad seekord kulisside taha. 9/10

Doyle: Mitut noort naist me ahistajate eest kaitsnud oleme? Kokku… nelja. Ja neist kolm on vägagi elus.

March 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×03 – Karm päevavalgus (The Harsh Light Of Day)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 3. osas saabuvad Sunnydale’i segadust tekitama mitmed vanad tuttavad, kuid Buffy peab hoopis otsustama, kas astuda suhtluses Parkeriga (Adam Kaufman) järgmine samm või mitte.

Karm päevavalgus on vaatamiseks küllaltki ebameeldiv, et mitte öelda karm osa, sest nii mõnigi meessoo esindaja ei käitu siin just kõige meeldivamalt. Esikoha napsab endale muidugi vana hea Parker, kelle käitumine Buffy suhtes meenutab väga Angelit teisel hooajal. Tegelikult meenutab Parker välimuse ja käitumise poolest ka üht minu tuttavat, kelle nime jätan siinkohal meelerahu huvides mainimata. Meesterindel ei vea Buffyl kohe üldse: juba teist korda saadetakse ta koosveedetud öö järel pikalt. Mõistagi sunnib see tema mõtted vägisi rajale, et probleem polegi teistes, vaid hoopis temas endas, mida Parkeri pärastine käitumine veelgi võimendab.

Teine ebameeldivalt käituv meessoo esindaja on Spike, kes naasis Sunnydale’i, kus ta omaenda sõnade järgi juba korduvalt tappa on saanud, Amarra smaragdi otsima. Kõigile üllatuseks selgub, et tema suhtest Drusillaga ei tulnudki midagi välja ning ta on endale leidnud hoopis uue kaaslase: vastvampiiristunud Harmony, kellele muutus mõistust küll juurde ei andnud. Nende omavahelised suhted tunduvad rohkem konstrueeritud kui Buffyl-Parkeril, sest kogu asja eesmärk on Spike’ile teada anda, milline otsitav smaragd välja näeb. Olles sõrmusesse peidetud smaragdi leidnud, võiks Spike rahulikult lahkuda ja laias ilmas edasi elada, kuid millegipärast peab ta siiski vajalikuks selle sõrme pista ja Buffy ette hooplema minna, saades järjekordselt tappa.

Kolmas liin puudutab samuti Sunnydale’i naasnud Anya ja Xanderi suhteid. Vabandage nüüd mu roppu suud, aga Anya läheb Xanderi juurde ja põhimõtteliselt lihtsalt küsib keppi, mis pidavat tal aitama Xanderist üle saada. Maa inimeste loogikat selline mõttekäik igatahes ei meenuta, ent ärgem unustagem, et Anya on ikkagi rohkem kui tuhat aastat vana eksdeemon, kes huvitaval kombel unustanud kõik, mida ta inimestest kunagi teadis. Huvitav, kuidas ta üldse oma tööga toime tuli, kui selline käitumine tema jaoks täiesti võõras on? Igatahes peab ta pärast seda toimingut tõdema, et seksist tema eesmärkide saavutamiseks kasu polnud, tunded jäid endiselt alles. Süüdi pole tema silmis loomulikult keegi muu kui Xander. Teistega võrreldes muidugi ebaõiglaselt ja Marki lehelgi paistsid kommentaarid piirduvat Parkeri ja Spike’i süüdistamisega, kusjuures vähemalt üks inimene suutis isegi Parkeri käitumises positiivset märgata. Mina nii lahke poleks.

Tõsisest teemast hoolimata sisaldab Jane Espensoni stsenaarium piisavalt huumorit. Võtame näiteks stseeni, kus Buffy avastab, et tema vana hea tuttav Spike on tagasi. Koos Harmonyga. Samuti on suurem osa Xanderi ja Anya suhtlusest puhtalt naljade peale üles ehitatud. Ühtki uut tegelast meile Karmis päevavalguses ei tutvustata, Ozi tegelaskuju jääb puhtalt taustajõuks ja hoolimata teda ees ootavast külalisesinemisest sarjas Angel ei jätku teda Buffysse enam kauaks, ent õnneks ei näita end seekord ringihiilivad maskeeritud tondid. 9/10

Anya: Sa meeldid mulle. Sa oled vaimukas ja hästi vormitud. Pealegi on naeruväärne omada neid ühilduvaid kehi ja mitte… ühilduda. Palun eemalda oma rõivad. Xander: Mis kõige veidram, ikkagi romantilisem kui Faith.

March 8th, 2012

Angel – 1×02 – Üksildased südamed (Lonely Hearts)

Angeli 2. osas hakkab Angeli ja tema kaaslaste vastloodud detektiivibüroo vaikselt ilmet võtma, kuid esialgu peab Angel klientide puudumisel usaldama Doyle’i nägemust, mis saadab ta midagi täpsustamata vallaliste baari D’Oblique.

Pilootosa järel jätkab Angel Buffystki tuttava “nädala koletise” formaadiga ning seekord on koletiseks deemon, kes püüab endale leida sobivat keha, kuid kuna see ei taha kuidagi õnnestuda, siis jääb temast maha laibarida. Kohe on näha, et tegijad polnud esialgu päris kindlad, millises suunas sarjaga liikuda ja piirdusidki esialgu põhiliselt sedalaadi osadega. Angeli edenedes jäi selliseid osi märgatavalt vähemaks, kadudes hiljem peaaegu täiesti. Mark on oma lehel tunnistanud, et talle meeldivad enam serialiseeritud sarjad, s.t. sarjad, milles varasemad sündmused mõjutavad tulevikus toimuvat ega pole järgmise osa eetrissejõudmise ajaks mugavalt unustatud. Tuleb tunnistada, et näiteks Buffy esimesel hooajal oli üldine Käskija liin muude kurjamitega võrreldes võrdlemisi hõre ja ega Angeli esimene hooaegki suurt erine. Kurja advokaadibürooga Wolfram & Hart käib küll pidev nägelemine, kuid suurem pilt hakkab selguma siiski alles järgmisel hooajal.

Üksildased südamed on minu meelest siiski võrdlemisi hea osa, naerdes muuhulgas taas Angeli tegelaskuju veidrate harjumuste üle. Näiteks meeldib talle kohutavalt pimedas toas istuda ja enda ette põrnitseda, mis õnnestub tal märksa etemini, kui naiskodanikega suhtlemine. Üheks selliseks naiskodanikuks on Kate (Elisabeth Röhm), politseinik, kes uurib inimeste kadumist D’Oblique’is enda vaatevinklist, püüdes asja esialgu ratsionaalselt võtta. Kate on üks selliseid kõrvaltegelasi, kes mängib esimesel ja teisel hooajal küllaltki suurt rolli, kuid mingil hetkel kaob lihtsalt ära. Tean, et Röhmi näitlejaoskused siin, kuid eelkõige sarjas Seadus ja kord (Law & Order) on saanud märkimisväärse kriitika osaliseks, kuid mind ta vähemalt Angelis väga ei häirigi, küsimus on pigem tema tegelaskujus, kellega Angelil tekib vahelduv armastuse-vihkamise suhe.

Marki lehel kommentaare lugedes hämmastas mind järjekordselt see, kuidas inimesed on vabatahtlikult nõus tunnistama, et neil on nii suur hirm teiste inimestega suhtlemise ees, et parema meelega ei teeks nad muud, kui istuks päevad läbi kodus arvuti taga. Päris mitmed ütlevad, et nad pole kordagi isegi kohtamas käinud, sest lihtsalt ei julge. Selline vallaliste baar on nende jaoks mõistagi täiesti mõistusevastane. Minu jaoks tegelikult samuti, meil kiputakse enamasti pidudel üheöösuhteid otsima, ehkki ka D’Oblique on pigem baari ja ööklubi hübriid, mitte stiilipuhas baar. See selleks, taoline baaripukil istumine ja suhete loomine, mida me pidevalt Ameerika sarjades/filmides näeme, tundub minu kui eestlase hingele võõras. Aga eks igaüks talitab selles asjas nii, nagu talle sobib.

Üksildased südamed ei ole tegelikult esimene käsikiri, mille David Fury Angeli jaoks kirjutas, kuid algne stsenaarium oli niivõrd sünge, et see polnud mitte kohane ja ei läinud mitte. Seetõttu pidigi Fury uue teema välja mõtlema, kuid seegi pole eriline rõõmuralli ja osas leiduv huumor on erakordselt must. Mulle see meeldib. 9/10

Angel: Ma palun sul sisse mitte minna. Kate: Ja kuhu sina lähed? Angel: Sisse. Kate: Tead, ma võin minna, kuhu ise tahan, ja sina võid põrgusse minna. (paus) Angel: Nähtud, tehtud.

March 6th, 2012

Angel – 1×01 – Ingli linn (City Of)

Telesarja Angel pilootosas on Vampiiritapja Buffyst tuttav Angel (David Boreanaz) kolinud Los Angelesse, võideldes üksi linnas valitseva kurjuse vastu, kuni kohtub pooldeemon Doyle’iga (Glenn Quinn), kes pakub välja süsteemsema lähenemise probleemide lahendamisele. Sunnydale’ist on Los Angelesse jõudnud ka Cordelia (Charisma Carpenter), püüdes suures linnas näitlejana läbi lüüa. Marki lehel olidki seekord kõige naljakamad rahva vaimustushõisked, kui lõpuks selgus, kuhu Cordelia Buffyst kadus.

Minu meelest on Joss Whedoni ja David Greenwalti kirjutatud Ingli linn uuele sarjale vääriline pilootosa, kuigi omad probleemid sel muidugi on, neist kõige ilmsem mõistagi vajadus tutvustada Angelit kui tegelaskuju ka neile vaatajaile, kes Vampiiritapja Buffyst mitte kõige vähematki kuulnud pole. Ühe korra hiljem, filmis Serenity on Whedon pidanud samamoodi talitama, tutvustades uuesti tegelasi, keda lõviosa vaatajatest niikuinii teab. Võib-olla aitas just varasem kogemus tal sedapuhku paremini hakkama saada, sest Angeli algusstseenid on päris kohmakad, eriti koht, kus Doyle Angelile tema eluloo uuesti ette kannab. Teine pilootosa märkimisväärne puudus on häirivalt nõme vampiirimeik, millest õnneks kiiresti loobuti ja järgmises osas näeb Angel juba päris vampiiri moodi välja.

Sarja tunnusmuusika autor on bänd nimega Darling Violetta, mis jäi tegijatele silma ilmselt Vampiiritapja Buffys osalemise ajast. Mulle meeldib Buffy algustiitrite taustalugu millegipärast rohkem, kuid Marki lehel paistis valitsevat pigem vastupidine arvamus. Kuna see kõlab tiitrite taustaks aga igal hooajal, siis harjusin sellega lõpuks ära.

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja esimest ja Angeli päris esimest osa üksteise järel vaadates torkas silma, kui lähedased need temaatiliselt üksteisele on. Mõlemas valivad vampiirid ohvreid, kellest lähedased niipea puudust tundma ei hakka. Kui Buffys on nendeks värskelt ülikooli õppima asunud tudengid, siis Angelis Hollywoodi edu otsima tulnud naiivsed tüdrukud kusagilt maalt või väikelinnast, nagu näiteks Cordelia. Kurva tõsiasjana on Los Angeles päriseluski neist õnnetutest hingedest tulvil, sest filmidest tuttava unistuse täitumisest tunduvalt tõenäolisem on võimalus, et tuleb saba jalge vahel koju tagasi sõita, kui vähemalt selleks raha jagub. Angel on sarjana algusest peale märksa süngem kui Buffy, juba Angeli esimene päästemissioon läheb täielikult aia taha. Meenutagem, et Buffy pilootosas õnnestus Buffyl Willow päästa. Jesse saatus küll nii õnnelik polnud, kuid kui Buffy tervikuna on humoorikas sari, siis Angelis on tegu pigem naeruga läbi pisarate. Mõned inimesed pääsevad deemonite küüsist küll eluga, kuid suures plaanis ei mängi see rolli.

Ühtlasi tutvustatakse Ingli linnas meile sarja põhikurjamit, üleloomulikku advokaadibürood Wolfram & Hart, mille esindaja käesolevas osas on Lindsey McDonald (Christian Kane). Mainisin eile, et Christian Kane on David Boreanaze kõrval teine näitleja, kes osaleb nii Angeli esimeses kui ka viimases osas. Päriselus on tegemist Boreanaze hea sõbraga, mistõttu nende verbaalne pingpongimäng nii veenvalt mõjubki. Hiljem näeme sarjas lisaks eelpoolmainitud tegelastele veel produtsent Oliver Simonit (Michael Mantell), kes vähemalt minu silmis meenutab häirivalt Steven Spielbergi. Korraks vilksatab vampiirina ekraanil ka Josh Holloway, keda tunneme rohkem Sawyerina telesarjast Teadmata kadunud (Lost).

Ingli linnas näeme teist poolt mõistatuslikust telefonikõnest, mille Buffy Rebases vastu võtab ning see tundub siin täpselt sama mõttetu kui Buffyski. Ja kes teab, vahest oleks võinud rikka ja kõikvõimsa vampiiri Russell Wintersi (Vyto Ruginis) asemel esimeseks vastaseks valida kellegi huvitavama, kuid juba üksnes võimsa stseeni tõttu, milles mainitud pahalane oma otsa leiab, ei saa Angeli pilootosale panna madalamat hinnet kui 9/10.

Doyle: Asi pole ainult võitlemises ja vidinates. Tuleb inimesteni jõuda, neile näidata, et maailmas on veel pisut lootust ja armastust järel. (Kerjus tuleb ja küsib raha.) Mine tööle, laisk lehm.

March 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×22 – Lõpuaktus, 2 (Graduation Day, Pt. 2)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja viimases osas jõuab kätte lõpuaktuse päev ja linnapea valmistub üles tõusma. Buffy, Xander, Willow, Cordelia, Oz ja teised ei tea veel täpselt, kas ja kuidas nad selle päeva üle elavad.

Lõpuaktuse teise poole kohta kehtib suuresti sama jutt, mis esimese kohta: komponendid oleks justkui olemas, aga miski seletamatu “miski” on puudu ja seepärast ei saa seda osa maksimumpallidega hinnata. Ent kolmas hooaeg ise lõpeb suurema pauguga kui varasemad, sest terve kool lastakse õhku. Selle sündmuse näol on tegemist küllaltki selge metafooriga, kuid just kooli õhkulaskmine tagas selle, et vaatajad pidid hooaja kulminatsiooni ligemale kaks kuud ootama. Columbine’i sündmustest hellaks tehtud programmikoostajad lihtsalt ei julenud seda osa varem eetrisse lasta, kui päriselus viimasedki lõpuaktused möödas olid.

Lõpuaktuse teises osas sureb päris mitu tegelast, kellest me mingil määral hoolisime, kuigi kõik peategelased pääsevad sedapuhku eluga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem Snyderi varajane lahkumine, hoolimata sellest, et formaalselt oli tema näol tegemist ebameeldiva karakteriga. Snyderil poleks küll pärast seda, kui tegelased keskkooli selja taha jätavad, sarjas enam olulist kohta olnud, kuid kuna Armin Shimerman pani vähestest repliikidest hoolimata ta siiski reaalselt elama, siis jäeti võib-olla kasutamata võimalus tegelane ümber kasvatada, umbes nii, nagu Faithiga tulevikus läheb. Surma saab ka Larry ja Harmony muudetakse vampiiriks, nagu järgmise hooaja alguses selgub. Siinkohal ei tohi ära unustada, et kui tegelased poleks Willow’ elu seadnud kõrgemale teiste omast, siis oleksid nii need kolm kui ka hulk anonüümseid punasärke veel elus. Samas oleks linnapea sellisel juhul endiselt haavamatu, mis teeks temast jagusaamise oluliselt raskemaks, nii et ei oskagi otsest seisukohta võtta, kumb lahendus lõppkokkuvõttes positiivsem olnuks.

Linnapea ülestõusmise stseen on koht, mis mind Lõpuaktuse teises osas kõige rohkem häirib, eelkõige sellepärast, et see paistab silma märkimisväärselt nadide eriefektide poolest. Võrreldes tavaliste Buffy efektidega, mis piirduvad enamasti vampiiride põrmustumisega, peame päris pikalt vaatama, kuidas arvutiga tehtud madu ebausutavalt ekraanil lookleb ja Buffyt taga ajab. Kohast, kus linnapea kuju muudab, ei tasu üldse rääkidagi, see on erakordselt mannetu. Kõik see nörritas mind juba esmakordsel vaatamisel ja aeg pole neid efekte kuidagimoodi paremaks teinud. 9/10

Marki lehel puhkes põhiarutelu millegipärast aga hoopis teemal, miks kõlab lõpetamisstseenis Elgari muusika, mille pahaaimamatult püstitas noor briti tüdruk, keda olen varemgi maininud. Ilmselgelt ei ole ta piisavalt Ameerika koolilõpufilme vaadanud, muidu ta teaks, et Elgari marss Pomp And Circumstance nr 1 kõlab peaaegu igal lõpetamisel, olles ameeriklastele juba une pealt tuttav. Nemad ise on seda nii palju kuulnud, et neil paistab sellest lootusetult kõrini olevat, kuid see on üks traditsioon, mida mulle meeldinuks ise kogeda. Gaudeamus on tore lugu küll ja Elgari muusika võib olla lootusetult pompoosne ja pateetiline, nagu nimigi ütleb, kuid arvan, et viimane jätaks mulle lõpetamisel suurema mulje. Allpool on ka link sellele Elgari marsile, kõigile tuttav osa algab umbes kolmandast minutist. Edasi kaldus arutelu veelgi kõrvalisematele teemadele, nagu näiteks: mis peaks olema USA hümn, mis peaks olema Suurbritannia hümn jne.

Hooaja kokkuvõttes ei ole mul varem öeldule ilmselt suurt midagi lisada. Kolmas hooaeg on senistest selgelt kõige ühtlasema tasemega ning siin pole ühtki nõrka osa. Isegi keskpärase osa leidmine valmistab raskusi, Surnute paraad ja Šokolaad on sellele kõige lähedasemad, kuid nemadki on keskpärased vaid hooaja üldise tasemega võrreldes. Sellepärast pole mul kahtlustki, et Vampiiritapja Buffy kolmandale hooajale tervikuna tuleb hindeks panna 10/10.

Kuna Mark otsustas lisaks Buffyle hakata vaatama ka tema sõsarsarja Angel, siis järgmisel esmaspäeval kirjutangi mõne sõnaga sellest sarjast. Loodetavasti ei kavatse Mark tulevikus igal päeval kahest osast (kummastki sarjast üks) ülevaadet teha nagu esmaspäeval, sest siis võib mul samas graafikus püsimisega tõsiseid raskusi tekkida, nende juttude kirjutamine nõuab ikka omajagu aega. Küll aga polegi ma varem Buffyt ja Angelit varem kordamööda, osade kaupa vaadanud, nagu eriti pühendunud fännid teevad, seega ootan põnevusega, milliseid uusi detaile niimoodi vaadates välja tuleb.

Linnapea: On täna vast päev. Täna on eriline päev. Täna möödub sada aastat Sunnydale’i linna asutamisest ja ma tean täpselt, mida see teile tähendab: mitte kõige vähematki. Teie jaoks juhtub täna ju midagi palju olulisemat: te lõpetate keskkooli. Kogu tehtud töö ja nähtud vaev on tänaseks möödanik. Mis on sada aastat ajalugu sellega võrreldes? Teate, mis… Buffy: Püha taevas. Ta kavatseb kogu kõne ära pidada. Willow: Tõuse juba üles! Buffy: Tõeliselt julm.

March 1st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×21 – Lõpuaktus, 1 (Graduation Day, Pt. 1)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja eelviimases osas jõuab üha lähemale päev, mil linnapea üles peaks tõusma (mida see siis ka ei tähenda) ja Buffyl sõpradega on valida, kas sellega leppida või püüda siiski midagi ette võtta.

Joss Whedoni kirjutatud kahest osast koosneva Lõpuaktusega jõuab lõpule Buffy kolmas hooaeg ja enam-vähem kõik lahtised otsad saavad kinni seotud, ehkki esimene osa ajab vett pigem veelgi sogasemaks. Asja lühidalt kokku võttes tuleb tõdeda, et minu meelest ei ole Lõpuaktus Whedoni tipphetk, sest kõik hea keeduse koostisosad oleks justkui olemas, aga tulemus jätab ikkagi pisut soovida. Tundub, et sellest materjalist saaks kokku panna umbes poolteist osa ja ülejäänu on pigem ballast. Lisaks jätab Lõpuaktuse esimene pool jällegi sissejuhatuse mulje, samuti nagu teise hooaja osa Minu kutsumus puhul, kuid teine pool seatud ootusi ülemäära ei õigusta. Sellest aga lähemalt juba homme.

Sellegipoolest on Lõpuaktuse esimeses osas mitmeid põhjapanevaid sündmusi. Üks neist on see, et juba teist osa järjest näeme Anyat, kel on Xanderi vastu väga segased tunded. Hoolimata sellest, et Anya on ülestõusmist varem pealt näinud, mis osutub teiste seisukohast muuseas ülimalt kasulikuks, otsustab ta pärast olulise info jagamist Sunnydale’ist kõigi nelja tuule poole lahkuda ja kutsub kaasa ka Xanderit, kes mõistagi keeldub. Samuti leiavad Willow ja Oz ähvardava hädaohu künnisel, et on õige aeg viia oma suhe järgmisele tasandile ning veel enne kooli ametlikku lõppu jääb Willow’gi süütusest ilma, nagu Buffy ja Xander enne teda. Cordelia staatus selles küsimuses on segane, kuid usun, et temagi pole enam neitsi. Päris kindlasti pole ta neitsi enam järgmisel hooajal sarjas Angel. Hmm, kuidagimoodi läks mõte põhiteema asemel jälle veidratele radadele uitama.

Kõige olulisemad stseenid Lõpuaktuse esimeses osas on seotud linnapea ja/või Faithiga. Kõigepealt näeme linnapead koos Faithiga viimase korteris, kus ta laseb Faithil riietuda väga imelikku hõlsti, millest midagi eba-Faithilikumat on vist raske ette kujutada. Seejärel läheb linnapea lihtsalt lõbu pärast kooli raamatukokku heade tegelaste seltskonda õrritama, mis on üks kahest osa tipphetkest. Vahepeal kohtab Buffy linna peal Angelit ning nad vaidlevad, kuni Angelit tabab Faithi lastud mürginool, mis peab Buffy tähelepanu linnapealt kõrvale juhtima. Teine tipphetk ongi Buffy ja Faithi vaheline võitlus elu ja surma peale osa lõpus, millega Buffy loodab Angeli päästa. Just neis stseenides paistab vana hea Whedon kõige rohkem välja, eriti kuna Lõpuaktuse esimene pool lõpeb vaataja jaoks väga ebasobival hetkel. Arvestades, et teine pool käsitles taas ameeriklaste jaoks tundlikku teemat, pidid sarja esialgsed vaatajad lõpplahendust ligemale kaks kuud ootama, mida võidaks mõnel pool lausa piinamiseks nimetada.

Marki lehel toimus antud osa kommentaarides elav arutelu teemal, kui tähtsad sündmused need lõpupidu ja lõpuaktus ikkagi on ning kas Buffy kui sari annab keskkoolikogemust piisavalt usutavalt edasi. Tundub, et annab. Tänane tsitaat pärineb stseenist, kus Buffy teeb Wesleyle selgeks, et ta ei kavatse enam Valvurite Nõukogu mängukann olla, mis on iseenesest samuti pöördeline sündmus. 9/10

Wesley: Sa ei saa Nõukogule selga pöörata. Buffy: Nad on Inglismaal. Ma ei usu, et nad näevad, kuhupoole mu tagumik vaatab.

February 26th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×17 – Vaenlased (Enemies)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 17. osas tuleb Faith kapist välja ja kõik saavad teada, kelle heaks ta tegelikult töötab. Faith ja linnapea leiavad, et Angelgi võiks nende püha üritusega ühineda ning püüavad selles suhtes üht-teist ette võtta, kuid kumb võidab: Angel või Faith?

Doug Petrie kirjutatud Vaenlased on jällegi väga hea Buffy osa, kuid millegipärast ei oska ma selle kohta eriti midagi öelda. Eelmise osa kohta kirjutasin võib-olla liigagi palju, nii et küllap need kaks asja tasakaalustavad teineteist. Vaenlasi on taas võrdlemisi ebamugav vaadata, sest Faith käitub üsna ebameeldivalt (vaene surmale määratud deemon…) ja huumorit, mis aitaks pingeid maandada, eriti ei ole ega tule. Lõplik süžeepööre, mis paljastab, et Faith sai lootusetult tüssata, tuli paljudele, sealhulgas kunagi ammu ka mulle, muidugi täiesti ootamatult. Tean, et olen varem väljendanud taoliste lahenduste suhtes teatud vastumeelsust, kuid siinkohal see töötab, ehkki tagantjärele tark olles tundub Angel kurja Angeli rollis liiga usutav. Tal on mõistagi olnud aastasadu aega oma näitlejaoskusi täiendada, ent ikkagi näib sedavõrd veatu etteaste ebareaalne. Ent lepime sellega.

Veel võiks mõtiskleda, mis täpselt viis Buffy ja sõbrad mõttele Faithi kahtlustama hakata, sest kuigi ta on hoidnud omaette, pole ta selleks senini otsest põhjust andnud. Üks võimalik järeldus on muidugi see, et ta tunneb end nüüdseks meie seast lahkunud deemoni kodus liiga mugavalt, näiteks teab Faith eksimatult, kus asub laelambi lüliti. Väike nüanss, mida esmapilgul ei pruugigi tähele panna, sest dialoog ei viita sellele kuidagimoodi, kuid korduval vaatamisel torkab kindlasti silma. Marki arvustuse kommentaarides juhiti sellele samamoodi tähelepanu. Väikesi vihjeid on teisigi, kuid ennekõike loeb ikkagi teadlikuks saamine faktist, et pimeduse pahem käsi on Faithist jagu saanud, mitte see, kuidas selle järelduseni jõuti.

Sellegipoolest takistab mingi asi mind Vaenlastele maksimaalset arvu punkte panemast. Äkki tundub Faith viimastes osades liiga üheplaaniline, puhas kurikael, kuigi ei tohiks? Miski igatahes natuke häiris. 9/10

Angel (Xanderi löömise järel): See tüüp käib mulle lihtsalt närvidele.

February 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×13 – Ümmargune null (The Zeppo)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 13. osas peab Buffy ära hoidma järjekordse maailmalõpu. Xander jäetakse sellest lõbust ilma, mis aga ei tähenda, et tema õhtupoolik teiste omast vähem veider oleks. Pigem vastupidi.

Osa pealkirja eesti keelde ümberpanemine oli järjekordselt paras peavalu. Eestlane ehk teab, kes oli Charlie Chaplin, hädaga pooleks võib-olla sedagi, kes olid Buster Keaton või Laurel ja Hardy, kuid on palju tahta, et Marxi nimi mõnele eestlasele palju muud kui üht Karli nimelist habemikku tähendaks. Minulgi seostub vendade Marxidega ainult märksõna Pardisupp ja seegi on tühipaljas sõna, filmi ennast ei ole ma näinud. Veel vähem teavad eestlased konkreetselt, kes oli Zeppo Marx ja millega ta silma paistis. Sellepärast olin sunnitud leppima abstraktsema pealkirjaga Ümmargune null, mis tõest ehk väga kaugel polegi.

Ümmargune null on osa, millele tahaks väga kümme punkti panna, sest see on üks väheseid otseselt huumorile rõhuvaid Buffy osi, mis teeb seda sundimatult, liigse pingutuseta. Tahaks, aga ei saa, sest Xanderi kaaslasteks on zombid, keda kümmekond osa tagasi alles nägime. Zombid on esiteks üsna igavad kurjamid ja teiseks nad mulle lihtsalt ei meeldi. Igatahes on sellest väga kahju, sest kõik muu on Ümmarguses nullis täiuslik. Arvestades, et ametliku stsenaristi Dan Vebberi eelmise osa Armunute kõnd kirjutas Joss Whedon kõvasti ümber ja käesolev on viimane tema kirjutatud Buffy osa, võib kahtlustada, et siingi läks kõrvalist abi tarvis, ehkki vähem.

Loetleme need tugevad küljed siis üles: kuna Ümmargune null on Xanderi-keskne osa, siis jääb Buffy, Faithi, Angeli ja teiste kangelaslik võitlus Põrguvärava deemoniga, keda viimati nägime esimese hooaja osas Tüdruk ettekuulutusest, tahaplaanile. Buffy ja Angeli vahelised piinatud armastuse stseenid, millele Xander tunnistajaks satub, on samuti üle võlli keeratult melodramaatilised. Siinkohal on tegemist pisikese eneseirooniaga tegijate poolt, mis näitab, et toimuvat ei tasu alati 100% tõsiselt võtta. Jhe õeskond ehk deemonid, kes maailmalõpuga seoses Sunnydale’i saabuvad, on tunduvalt huvitavamad ja tugevamad vastased kui zombid. Xander hakkab ligitikkuvast tüdrukust pääsemiseks Angelit viimases hädas sõbraks pidama. Sürrealistlik kogemus, mille käigus Xander oma süütuse kaotab, kui Faith ta poolvägisi voodisse tirib ja pärast tseremoonitsemata ukse taha tõstab. Ning loomulikult viimased kümme minutit, mis tõestavad, et Xander pole ümmargune null, kuigi mõnedele võib nii tunduda.

Marki lehekülge lugedes oli seekord tore tõdeda, et vähemalt mõned kommentaatorid julgesid arktilise jänese (ametlikult võib see maakeeli ju polaarjänes olla, aga kes ütleb, et elu alati ametlik peab olema) nime kandva tegelase, kelle irratsionaalne Xanderi-viha juba ammu üle piiri on läinud, paika panna. Xander ei tee Ümmarguses nullis midagi niivõrd taunimisväärset, et teda sellepärast pimedatesse kohtadesse peaks saatma, aga osasid inimesi ei paista see takistavat teda vihkamast ja igas tema teos halba nägemast. Sellised kommentaarid moderaatorite poolt kahandavad vähemalt minu meelest lehekülje usaldusväärsust, mistõttu on hea, et see välja toodi.

Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis Ümmarguse nulli rikub ära ainult üks asi, milleks on zombid. 9/10

Xander: Mulle meeldib vaikus.