Postmodernne Prometheus

May 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×07 – Armastuse ori (Fool For Love)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 7. osas on Buffyl surmalähedane kogemus, mis sunnib teda pöörduma Spike’i poole, et too räägiks, kuidas tal õnnestus omal ajal koguni kaks Tapjat vagaseks teha. Vastavastatud sügavad tunded muudavad blondi vampiiri üllatavalt avameelseks.

Armastuse ori moodustab harmoonilise paari Vampiiritapja Buffy sõsarsarja Angel teise hooaja 7. osaga, millest teen lähemalt juttu homme (või siis, kui tuju tuleb). Erinevalt varasematest sarjaülestest liikumistest ei tingi ühe sarja tegevus seekord teises toimuvat, seosed luuakse tagasivaadete kaudu, mis Buffys ja Angelis üksteist täiendavad, aga tähelepanematuma või halvema mäluga vaataja puhul, keda Marki lehel näikse omajagu olevat, asjale täiesti teistsuguse vaatenurga võivad anda. Algab kõik aga muidugi sellest, kui suvaline vampiir Buffyt tema enda vaiaga kõhtu haavab, mistõttu Buffyl tekib küsimus, mida ta seekord valesti tegi. Nii ei jäägi tal üle muud, kui püüda Spike’i keelepaelad avada, see pole aga kuigi keeruline. Spike on mäletatavasti alati armastanud suuri sõnu teha.

Näeme esmakordselt, milline oli Spike’i elu enne vampiiriks saamist. Vampiirina püüab Spike küll jätta alfaisase mulje ja tuleb tunnistada, et tal on tõenäoliselt varjatud andeid, sest kuidagi on ta ju suutnud 120 aastat elus püsida, pealegi koguni kaks vampiiritapjat teise ilma saata. Inim-Spike on seevastu luuletusi kirjutav õnnetusehunnik, kelle ihaldatud naine Cecily (Kali Rocha) julmalt ära põlgab. Siin saab tõmmata mitmeid paralleele: polnud ju Angelgi inimesena mingi eeskuju, pigem vastupidi. Darla andis Angelile ja Drusilla Spike’ile lisaks igavesele elule ka neil seni puudunud enesekindluse, kuid ainult enesekindlusest ei piisa. Ihaldatud naine Buffy põlgab Spike’i ära täpselt samade sõnadega, mida Cecily enam kui sajand varem kasutas. Jääb mulje, et ajaloo kordumine on juhuslik, sest need faktid oma elust jättis Spike tõenäoliselt rääkimata. Stsenarist Doug Petrie väärib igatahes kiidusõnu, ehkki Whedon oli nõu ja jõuga kindlasti kõvasti abiks.

Armastuse orja tagasivaadetes näeme üle hulga aja taas kõiki kuldse neliku liikmeid, kelleks on mõistagi Darla, Angel, Drusilla ja Spike. Darlat, kes Angelis on märksa olulisem karakter, me Buffys rohkem ei näegi. On üsna raske uskuda, et Julie Benz osales kõigest viies Vampiiritapja Buffy osas. Samuti on Armastuse ori ainus Buffy osa, milles Angel esineb ainult minevikustseenides, aga mitte olevikus. Erinevalt Buffyst ei kao ta omanimeliseski sarjas terveks osaks ekraanilt, seega kehtib sama jutt ka sarja Angel kohta. Kuna bokserite ülestõusu ajal toimuv mõjutab otseselt Angeli karakterit, siis lavastas selle stseeni Angeli järgmise osa lavastaja Tim Minear, mis jäi ühtlasi tema ainsaks kaastööks Vampiiritapja Buffyle.

Vampiiridest rääkides meenus mulle, et mainisin eelmise osa ülevaates, justkui kaoks Harmony kahtlaselt pikaks ajaks ekraanilt. Ega ma väga valetanudki, ehkki tema lühike etteaste Armastuse orjas oli mul täiesti meelest läinud. Nüüd on tal aga tõepoolest aeg mõneks ajaks kõrvale astuda ja loovutada oma koht olulisematele tegelastele. Selles osas on nendeks kahtlemata Buffy ja Spike. Kuna Buffy sai viga, siis püüavad teised omal moel vampiiridega võidelda, aga nende kanda jääb siiski vaid taustaroll, kuigi Riley suudab taas negatiivselt üllatada.

Armastuse ori paistab silma huvitava külalisosatäitjate valikuga. Juba mainitud Cecilyt mängib Kali Rocha, kes astub hiljem üles Anya kolleegi, kättemaksudeemon Halfreki rollis. Kui üldiselt on tegijad selles osas, milliseid tegelasi me varem näinud oleme ja milliseid mitte, üpris konkreetsed, siis antud juhul jäetakse otsad lahtiseks ning iga vaataja saab ise otsustada, kas Halfrek ja Cecily on üks ja sama tegelane või ei ole. Seega siis üks kuni kaks erinevat tegelast ja üks näitleja. Teine Tapja, kelle Spike tapab, on Nikki Wood (April Wheedon-Washington). Seitsmendal hooajal näeme teda veel korra, kuid siis mängib teda teine näitleja. Seega üks tegelane, kaks näitlejat. Omapärane. Muide, kes veel ei tea, kust Spike oma välimuse sai, siis siin on väike vihje ligikaudu samast ajaperioodist.

Osa tugevaim koht on ilmselt lõpp, kus Spike jahipüssiga Buffyt tapma läheb, kuid teda trepil nutmas nähes kõik oma kurjad plaanid unustab. Või siis kaosedeemon… 10/10

Kaosedeemon

May 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×06 – Perekond (Family)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 6. osas saabuvad vahetult pärast eelmise osa pöördelisi sündmusi ootamatult Sunnydale’i Tara isa (Steve Rankin), vend (Kevin Rankin) ja onutütar Beth (Amy Adams). Paljastuda ähvardab Tara suur saladus.

Joss Whedoni kirjutatud Perekond on Vampiiritapja Buffy esimene ja viimane Tara-keskne osa. Käesolevaks hetkeks oli sellist osa ka juba väga vaja, sest Tara ja Willow’ vaheline suhe on susisenud peaaegu terve aasta, kuid vaatajal puudub sellegipoolest selge ettekujutus, kes see Tara õigupoolest on. Tõenäoliselt teab ta ainult kaht asja: Tara on Willow’ elukaaslane ja nii nagu Willow, tegeleb temagi maagiaga. Neile, kel parem mälu, meenub võib-olla seegi, et mingil arusaamatul põhjusel saboteeris Tara neljanda hooaja osas Hüvasti, Iowa! ehk tervelt 14 osa tagasi üht loitsu. Sellegi käitumise põhjused saavad nüüd selgeks.

Tuleb välja, et juba aastaid on Maclayde klann oma suguvõsa naisliikmeid ohjes hoidnud valega, et nad on pooleldi deemonid, nii et kui Willow püüdis välja selgitada kõigi Sunnydale’i deemonite asukohta, tundis Tara end mõistagi ohustatuna ja otsustas loitsu olulised komponendid vasakule sokutada. Perekonnas püüab ta taas oma deemonlikku külge varjata, aga loits läheb aia taha ning peategelastele muutuvad nähtamatuks hoopis kurjad deemonid (ja Spike, kelle kurjus kahaneb seda enam, mida rohkem ta Tapjasse armub). Loomulikult on just Spike see, kes Maclayde salaplaanilt lõpuks loori heidab, virutades Tarale täiest jõust vastu vahtimist. Nii et ehkki Marki arvustuste kommentaaridest võib järjepidevalt lugeda arvamusi, et Whedon pole mingi õige feminist, on antud juhul siiski järjekordselt tegemist emantsipatsiooni-teemalise osaga.

Tara sugulasi mängivad huvitavad näitlejad, näiteks on nii isa kui poega mängiva näitleja perekonnanimi Rankin, sugulased on nad aga üksnes teleekraanil, mitte tegelikus elus. Kuid vaevalt tänapäeval seda osa nähes põhitähelepanu Rankinitele langeb, sest Tara onutütart mängib ju ei keegi muu kui Amy Adams, kolmekordne Oscari-nominent ja kõikvõimalike muude auhindade omanik. Tõenäoliselt on Adams isegi tuntum nimi kui ühes Angeli osas kaasa teinud Jeremy Renner, kuigi mine sa tea, Whedoni uusim film Tasujad (The Avengers) lööb siin kaardid võib-olla pisut sassi. Ent kumb selles kahevõitluses siis praegusel hetkel ka peale ei jää, Perekonna filmimise ajal teadsid Amy Adamsi nime ainult suurimad entusiastid, kes olid näinud mõnda sellist tippteost nagu Julmad kavatsused 2 (Cruel Intentions 2) või Psycho Beach Party. Neist viimast, kus ta mängis koos Nicholas Brendoniga, näidati omal ajal isegi PÖFF-il. Beth ja Xander on seega juba vanad sõbrad.

Glory ja Ben jätkavad oma mahhinatsioone ning nendevaheline side muutub Buffyt varem näinuile üha ilmsemaks. Riley jätkab liikumist allakäigutrepil ja kohtab Willy baaris Sandyt (Megan Gray), kes, olles paar hooaega tagasi põrandale surnult lebama jäänud, on nüüd salapäraselt vampiiriks muutunud. Kui madalale Riley üldse langeda saab? Buffy ema haigus pole samuti kuhugi kadunud, Joyce ise end aga Perekonnas ei ilmuta. Harmony, kelle asemel Spike intiimsetel hetkedel juba vaimusilmas Buffyt näeb, on olemas, kuid kaob pärast seda osa kahtlaselt pikaks ajaks. 10/10

Glory: Tapjaga? Palun ära ütle, et ma võitlesin vampiiritapjaga. Lausa uskumatult tüüpiline. Kui mul oleks sõbrad ja nad sellest kuuleksid…

May 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×05 – Kodus ikka kõige parem (No Place Like Home)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 5. osas aimab Buffy, et Dawn pole päris see, kellena tundub, saades lõpuks teada, millisest puust tema õde tegelikult tehtud on. Lisaks saabub Sunnydale’i mingit võtit otsiv tundmatu tugev naiskodanik (Clare Kramer).

Kodus ikka kõige parem, mille on kirjutanud Doug Petrie, jätkab Buffy ja Angeli käesoleva hooaja ülitugevate osade traditsiooni. Samuti on tegemist viienda hooaja pealiini suhtes üliolulise osaga, sest esiteks tutvustatakse meile avalikult hooaja põhivastast, kelleks on purunematu jumal Glory, kui nii nagu igaühel, on temalgi oma nõrkus, mis salamisi juba eelmises osas mängu toodi. Esialgu arenevad sündmused Glory suhtes aga võrdlemisi aeglaselt, näiteks ei saa “head” veel päris mitme osa vältel tema nimegi teada, mis Marki arvustusi kommenteerivaid inimesi mõistagi väga häirib.

Markist endast rääkides paistab, et Buffy viiendat ja Angeli teist hooaega vaadates on ta vist loobunud vähimastki lootusest, et heade ja veelgi paremate osade vahele võiks vahelduseks ära eksida mõni nõrgem. Juba mõnda aega võib tema lugudest lugeda üksnes vaimustunud hüüatusi teemal, kuidas kõik iga järgneva osaga aina paremaks läheb. Tema head meeleolu suudab rikkuda vaid Joyce’i salapärane haigus, mille vari ripub rängalt ka Kodus ikka kõige parema kohal. Ühest küljest on see mugav võimalus praktikant Beni liigseid küsimusi tekitamata pildis hoida, ent lõpuks selgub muidugi, et Marki hirmud pole sugugi alusetud. Teatud südantlõhestava hetkeni on jäänud täpselt kümme osa.

Tulles tagasi hooaja pealiini mõjutavate sündmuste juurde ei saa üle ega ümber faktist, et Buffyle paljastub Dawni tegelik identiteet. Ühtlasi petab käesolev osa manavate munkade seltskonda näidates kohe alguses tugevalt vaataja ootusi, sest kui Buffy viimati sarnase stseeniga algas, siis ilmus ekraanile tekst “Cortona, Itaalia, 1418”, nüüd aga: kaks kuud tagasi. Muuhulgas loodan väga, et pärast Mina, robot… sina, Jane’i ükski osa niimoodi ei alga, vastasel juhul on ämbrikolinat kõrgele-kaugele kuulda. See selleks, pärast teadasaamist, et Dawn polegi päriselt tema õde, muutub Buffy suhtumine temasse tunduvalt, kusjuures üllataval kombel paremuse poole. Tõenäoliselt suudab anonüümne munk (Ravil Isyanov) Buffyle hinge pugeda, nii nagu ta paljudele vaatajaile puges. Üllatav, et sedavõrd kõrvaline tegelane on osaline sarja ajaloo ühes liigutavamas stseenis, kuid see on suuresti näitleja teene. Surres on näitlejal võrdlemisi lihtne lootusetult üle pingutada, võtame või näiteks Pee-Wee Hermani tegevuse (mille leiab muuhulgas Youtube’ist) Vampiiritapja Buffyga juhuslikult sama nime kandvas täispikas mängufilmis. Linki ma täna ei lisa, see ei ole antud tegevuse jaoks tõepoolest õige aeg ega koht, kuid Isyanov väärib seda enam kiidusõnu.

Veel üks oluline areng Buffy viienda hooaja 5. osas on see, et Giles avab lõpuks oma võlukunstikaupade poe, mis annab talle järjekordse võimaluse välja näha nagu kloun. Kliendid ei saa esialgu tulema, pärast jällegi pidama, mis sunnib vastset poepidajat Anyale tööd pakkuma. Magic Box muutub peategelaste jaoks oluliseks kogunemise ja vanemate kolleegide, teisisõnu Gilesiga mõtete vahetamise kohaks, millest sari pärast kooliraamatukogu hävinemist kohutavalt puudust on tundnud. Veider on küll asjaolu, et tulevikus on see pood enam-vähem alati külastajatest tühi, välja arvatud siis, kui need käesoleva osa vaates ka mingit muud rolli etendavad, luues soodsa õhkkonna valgustkartvate teemade arutamiseks, ent eks selliste paratamatustega tuleb teleelus tahes-tahtmata leppida.

Spike osaleb Kodus ikka kõige paremas täpselt ühes stseenis, nagu leping nõuab, ent vaadake, millises. See väärib küll nii linki kui tõlget. 10/10

Buffy: Mida sa siin teed? Kuni viie sõnaga! Spike: Tulin. Korraks. Välja. Jalutama… Krõhva!

May 15th, 2012

Angel – 2×04 – Puutumatu (Untouched)

Angeli teise hooaja 4. osas kohtavad Angel ja tema kolleegid naist, kes kasutab raskest olukorrast pääsemiseks telekineesi ehk nagu Wesley tabavalt ütleb, “võimet mõtte jõul asju liigutada”. Wolfram & Harti advokaadid hauvad nii Angeli kui salapärase naise suhtes omi plaane.

Puutumatu on stsenarist Mere Smithi debüüt sarjas Angel, kuid järjekordselt väga tugev debüüt. Osa lavastaja on küll Whedon ise, mis tähendab, et tema roll oli samuti piisavalt oluline, kuid ilmselgelt jäi ta Smithi panusega rahule, sest viimatimainitu kirjutas Angelile veel päris mitu osa, erinevalt mõnest teisest, kellele debüüt jäi ühtlasi tema viimaseks kaastööks Whedonile. Puutumatu keskmes on taas kord üks naiivne maatüdruk, sedapuhku Bethany-nimeline (Daisy McCrackin), kellel avalduvad telekineetilised võimed, mida ta paraku kontrollida ei suuda, muutes ta seega kaaskodanikele ohtlikuks. Lähenemine, et tema võimete taga peitub lapsepõlves kogetud isapoolne seksuaalne ahistamine, on ehk pisut liiga mugav, vahest isegi klišeehõnguline, ent kõigest hoolimata see töötab. Ühtlasi pakuvad sarja eriefektimeistrid meile sellega seoses võimsa stseeni, milles purunevad peaaegu kõik Angeli vastselt omandatud hotelli aknad. Kõrvalepõige: kas hotell oli kindlustatud või milliste vahendite arvelt Angel need märkimisväärsed purustused enne järgmistes osades toimuvat kõrvaldab?

Puutumatu vaatab jällegi korraks Wolfram & Harti kulisside taha. Kui Lindsey motiividest sai juba esimesel hooajal päris hea ülevaate, siis Lilah’ kanda on seni suuresti jäänud üsna üheplaaniline kurja advokaadi roll. Selles osas näidatakse teda esimest korda koduses õhkkonnas, osutub ju just tema Bethany ainsaks “sõbraks” selles kurjas linnas. Temaatiliselt on Puutumatu seega sarja avaosaga Ingli linn üsna sarnane, kuid lõpplahendus siiski pisut positiivsem. Lilah’st on tema suurest kurjusest hoolimata isegi kahju, kui Bethany ta lõpuks läbi näeb, kuid võib-olla poleks siiski pidanud anonüümseid kurjameid vaest tüdrukut ründama saatma. Samas on selge, et ka Lilah pole tegelikult läbinisti kuri, ehkki Lindsey sisemised kõhklused paistavad nüüd ja edaspidi paremini välja. Kõige kõhedam kuju Wolfram & Hartis on hoopis Holland Manners, kelle pealtnäha sõbraliku suhtumise taga võib hoomata midagi sootuks hullemat. Siin saab tõmmata paralleele Sunnydale’i nüüdseks juba ekslinnapeaga, ent kui too oli kuri pigem selleks, et meelt lahutada, siis Holland Manners nalja ei mõista. Kes teab, vahest saigi just see talle saatuslikuks, kuigi ega lõbusus, tuleb tunnistada, Sunnydale’i linnapead hukust ei päästnud.

Lindsey jätkab ühes Wolfram & Harti kolleegidega ka Angeli mõjutamist Darla kaasabil, ehkki endiselt jääb segaseks, mida nad konkreetselt saavutada loodavad. Markil tekkis muide täpselt sama küsimus, eks paistab, kui hästi tegijad sellele vastamisega toime tulevad. Wesleyle, Cordeliale, isegi Gunnile tundub Angeli pidev voodis vedelemine, ent sellest hoolimata üha rääbakam olek järjest kahtlasem, kuid veel jääb teadmata, mis seda põhjustab. Õnneks leiab Angel magamise vahelt vähemalt piisavalt aega, et Gunnile tehtava töö eest tasu pakkuda, mis tähendab, et temast saab ametlikult Angeli detektiivibüroo töötaja. 10/10

Lilah: Ta on vampiir, kas tead? Bethany: Veider.

April 26th, 2012

Angel – 2×02 – Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… (Are You Now Or Have You Ever Been)

Angeli teise hooaja 2. osas näeme, millega tegeles Angel 1952. aastal, mil makartismilaine Ameerika Ühendriikides oli haripunktis. Angeli kidakeelsuse tõttu peavad Wesley ja Cordelia vanade ajaleheartiklite põhjal ise pildi kokku panema.

Selle osa stsenarist on Tim Minear ja regulaarsed lugejad ilmselt juba aimavad, kuhupoole tänane jutt tüürima hakkab. Pole midagi öelda, Mineari käsikiri on järjekordselt suurepärane. Ühtlasi erineb see oluliselt senistest osadest, mis vaiksetest momentidest hoolimata olid suuresti siiski märulile orienteeritud. Ehkki Angel töötab juba mõnda aega vähemalt nime poolest eradetektiivina, on käesolev osa esimene, mis vastab klassikalise detektiivifilmi kirjeldusele. Suurem osa tegevusest toimub möödunud sajandi 50-ndatel aastatel ning osa isegi oleks justkui 50-ndatest pärit, ainult värviline (ja laiekraanformaadis), mistõttu termin film noir pole päris kohane. Samuti sisaldab käsikiri ohtralt viiteid tuntumatele selle ajastu filmidele, näiteks Hitchcocki teostele ja Põhjuseta mässajale (Rebel Without A Cause), milles James Dean tegi oma lühikese elu kuulsaima rolli. Tegevus on aeglane, võiks isegi öelda, et loid, ent miskipärast paeluv, ehkki Angel pühendab märkimisväärse osa oma ajast lihtsalt hotelli mööda tuiamisele.

Angel kui sari kipub üldiselt tegeliku eluga vähem otseseid paralleele tõmbama kui Buffy, kuid selles osas valitseb väiksemal skaalal seesama ebaterve paranoia õhkkond, mis möödunud sajandi 40-ndate lõpus ja 50-ndate esimesel poolel painas kogu Ameerikat. Viitab ju osa pealkirigi senaator McCarthy kurikuulsale küsimusele “Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse?”, mis rikkus omal ajal nii mõnegi elu. Vähemal määral puudutatakse ka rassismi- ja segregatsioonitemaatikat. Tänaseks päevaks on nii makartism kui rassism otsustavalt hukka mõistetud, kuid tollal tundus see täiesti mõistlik lähenemine. Veider on see, et ulatuslikust nõiajahist hoolimata suutsid mõned spioonid vaenlase tagalas pikki aastaid tegutseda. Väikese kõrvalepõikena lisan, et viimasel ajal jääb vägisi mulje, justkui oleks sarnane paranoia ajastu kaugele Ameerikamaale jälle tagasi jõudnud, seega on Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… tänaselgi päeval täiesti kohane vaatamine.

Ühtlasi näeme selles osas, et vahepealsed aastad hinge taasleidmise järel on Angel veetnud apaatselt, pealtvaataja rollis. Miski peab ta aga tegutsema sundima ja nagu ütlesid juba vanad prantslased: otsige naist. Poolkogemata satub tema hotellituppa noor ja kaunis Judy (Melissa Marsala), kes lasti segregatsioonipoliitika tõttu pangast lahti ning varastas sealt seejärel suurema rahasumma. Angel otsustab teda aidata, kuid kuna hotellis elav paranoiadeemon on vahepeal kõik üksteise vastu üles ässitanud, peab ta inimestes, sealhulgas Judys, tõsiselt pettuma. Sellest algabki Angeli allakäik, mis ta lõpuks New Yorgi rentslitest rotte otsima viib ja kust Whistler ta leiab. Kui Internet ja targad raamatud ei valeta, siis mängib paranoiadeemonit Tähevärav SG-1-st (Stargate SG-1) tuttav Tony Amendola, kelle nime tiitritest ei leia. Raamatupoe omanikku Denverit (Brett Rickaby) näeme hiljem aga veel ühes osas, kuigi teise näitleja kehastuses.

Mark arvas oma arvustuses, et Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… näitab, kui palju Angel vahepealse poole sajandiga muutunud on. Kui toona jättis ta hotellikülastajad süümepiinadeta deemoni meelevalda, siis nüüd otsustab ta tehtu heastada ja deemoniga arved õiendada. Nojah, kõigest kümmekond osa tulebki veel oodata, enne kui selgub, et vahest polegi Angel nende aastatega nii väga muutunud.

Osa lõpplahendus, näiteks fakt, et Judy on kogu vahepealse aja hotellis elanud, tundub küll päris uskumatu, mistõttu kaalusin põgusalt hinde langetamist, aga lõpuks siiski plussid võidutsesid. Pealegi peab Tim Minear seda ise parimaks enda kirjutatud Angeli osaks. Kuidas saaksingi talle vastu vaielda? 10/10

Wesley: Mind on omal ajal paljudes pattudes süüdistatud, kuid paranoilisus nende hulka küll ei kuulu. Kui seda just tagaselja ei räägita…

April 23rd, 2012

Angel – 2×01 – Kohtupäev (Judgment)

Angeli teise hooaja avaosas teeb sarja nimitegelane vale otsuse, olles seepärast sunnitud kaitsma rasedat naist (Justina Machado), kelle veel sündimata laps mängib ebamäärases tulevikus olulist rolli. Õilsa eesmärgi nimel peab Angel tegema midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud.

Angeli teise hooaja avalöök on märksa tugevam kui Buffy vastava hooaja algus. Pole ka imekspandav, arvestades, et kui mälu alt ei vea, peaks teine hooaeg olema Angeli parim. Vähemasti arvavad niimoodi väga paljud ja sama mulje on jäänud mullegi, ehkki seisukohtadel on omadus aja jooksul muutuda. Marki lehel läksid arvamused Kohtupäeva suhtes lahku: Mark ise ja paljud teised leidsid, nagu minagi, et tegu on väga tugeva osaga, mõned aga nii positiivselt meelestatud polnud. Kriitika, et rasedat naist ja keskaegset tribunali puudutav põhiliin ei ole kuigi huvitav, pole päris õhust võetud, kuid muu tegevus kompenseerib selle, vähemalt minu jaoks.

Ilmselt on asi selles, et Kohtupäev ei püüagi end tõsiselt võtta. Vaatame, kuidas see osa algab: ekraanile ilmub kurjakuulutava välimusega roheline deemon (Andy Hallett)… ja hakkab tapatöö asemel esitama Gloria Gaynori surematut hitti I Will Survive. Vahetult selle järel marsib peategelaste tõsine kolmik läbi peeglitest palistatud jõusaali, ajades nurja tagaruumides toimunud ohvrirituaali. Ja nii edasi. Asjaolu, et Angel tapab kogemata “hea” deemoni, tõmbab naljaviskamisele muidugi mõneks hetkeks piduri peale, kuid varsti on tema enda kord lauluga üles astuda. Pealegi, kuidas oleks võimalik unustada Los Angelese kesklinnas toimunud piigivõitlust?

Originaal paitab muidugi pisut enam kõrvu.

Tegevuspaik, mida meile kohe alguses tutvustatakse ja mis teise hooaja sündmustes olulist rolli mängib, on deemonite karaokebaar Caritas, mida peab juba mainitud roheline deemon Lorne. Lorne ei ole tegelikult Andy Halletti jaoks esimene kord Whedoni sarjas üles astuda, Buffy neljanda hooaja osas Vaikus võib teda samuti vilksamisi näha, kuid selleks peab väga hästi teadma, kuhu vaadata. Kahjuks polnud saatus Andy Halletti vastu lahke ja juba 2009. aastal lahkus ta meie hulgast. Kui Glenn Quinn oli oma valikutes ise süüdi, siis Halletti viis niivõrd varakult teise ilma haige süda. Paneb tõsiselt mõtlema, eriti kui arvestada, et oleme samal aastal sündinud.

Veel näitlejatest. Alates sellest osast on algustiitrites Gunni mängiv J. August Richards. Mitme-setme aja pärast jõuab sinna ka Andy Hallett, kuid tema peab seda veel üsna kaua ootama. Lisaks löövad Kohtupäevas taas kaasa Christian Kane (Lindsey), Stephanie Romanov (Lilah) ja Julie Benz (Darla), kuigi põhiliiniga nad seotud pole. Lorne’i kõrval jõuab Kohtupäevas esmakordselt ekraanile veel üks uus tegelane, hädine deemon Merl (Matthew James), keda Angel füüsilise vägivallaga ähvardades sageli info hankimiseks kasutab.

Angeli teine hooaeg toob endaga kaasa veel ühe olulise muudatuse: sari anti DVD-l välja laiekraanformaadis. Näiteks Buffy jäi kuni lõpuni truuks vanale heale 4:3-formaadile, üks erand, millest tuleb eraldi juttu, kui õige aeg käes, välja arvatud. Nende jaoks, kes on vaadanud 2. regiooni (Euroopa) DVD-sid, võib see tunduda üllatav, sest Euroopa DVD-del on Buffy alates neljandast hooajast laiekraanformaadis, mis tähendab, et pildis võib näha elemente, mis pole vaatamiseks mõeldud. Sama häda kummitab ka Angeli käesoleva hooaja DVD-sid, sest filmima hakati laiekraanformaadis alles alates kolmandast hooajast.

Kohtupäev on osa, mille hinne kõikus taas kahevahel, kuni kaalukauss lõpuks otsustavalt ühele poole kaldus. Kallutajaks ei keegi muu kui salapärane külalisesineja. Teist osa järjest teeb Angel vaatajale üllatuse, jättes olulise osatäitja nime lõpuni saladuseks. Selleks külalisesinejaks on Faith ja tema stseen Kohtupäevas, kus jääb kõlama mõte, et okkaline on tee püha tõe juurde, kahtlemata üks Faithi tugevamaid ja vahest ka üks sarja tugevamaid. Kahjuks kaob Faith nüüd “lõpmata pikaks ajaks”, kui kasutada Ned Alleyni sõnu Armunud Shakespeare’ist (Shakespeare In Love). 10/10

Angel: On kolm asja, mida ma ei tee: ma ei päevita, ma ei käi kohtamas ja ma ei laula avalikus kohas.

April 16th, 2012

Angel – 1×21 – Pimekohting (Blind Date)

Angeli 21. osas satub nimitegelase teele pime, kuid sellest hoolimata väga osav palgamõrvar. Kui Lindsey kuuleb, et järgmisena kavatseb tema kaitsealune võtta elu mitmelt lapselt, tuleb tal otsustada, kumba järgida: kas südant või mõistust.

Kehvapoolse Buffy osa vaatamise järel läheb süda kohe soojaks, kui sellele järgnev Angel üksnes positiivseid elamusi pakub ja just seda Jeannine Renshaw kirjutatud Pimekohting teebki. Alustama peab sellest, et pealkiri on üpris eksitav: mainitud pime palgamõrvar (Jennifer Badger Martin) on suhteliselt kõrvaline tegelane; ettekääne, mis osa hammasrattad liikuma paneb. Pimekohtingu keskne tegelane on ikkagi Lindsey, kelle ees seisab raske valik võimu ja rikkuse või rahuliku ööune vahel. Oma valikuga tõestab Lindsey taas, et Angel pole klassikaline mustvalge võitlus hea ja kurja vahel. Sel juhul oleks Lindsey kahtlemata mõistnud varem valitud tee ekslikkust ning pöördunud õigele rajale, kuid Angelis valib ta lõppude lõpuks ikkagi võimu.

Pisut analüüsides on Lindsey üsna samasugune tegelane, nagu Faith. Nad pole mitte niivõrd halvad, kui veendunud, et saavad valida ainult ühe alternatiivi vahel. Faithi puhul juba nägime, et see pole tegelikult tõsi. Samamoodi selgub aja jooksul, et Lindsey on tunduvalt moraalsem kui teised Wolfram & Harti töötajad. Pimekohtinguski saanuks Lindsey valida õigema tee, kuid tema motiive võib täitsa mõista: ülim vaesus on väga demoraliseeriv, mistõttu ükski terve mõistusega inimene seda uuesti läbi elada ei taha, kui eksisteerib vähimgi võimalus seda vältida. See ei ole viimane kord, mil Lindsey Wolfram & Harti seisukohtades kahtleb. Minu meelest pani Lindsey lahkumine sarjast teise hooaja lõpupoole tema tegelaskujule kena punkti, sellepärast olin omal ajal päris pahane, et Angeli tegijad ta viienda hooaja teises pooles tagasi kutsusid ja ilusa asja ära rikkusid.

Lisaks Lindseyle näeme Pimekohtingus teisigi Wolfram & Harti töötajaid. Lilah’l on seekord väiksem roll, kuid Lee ei võtnud eelmise osa järel minu õpetussõnu kuulda, olles seega sunnitud oma maise eksistentsi lõpetama, kusjuures üsna ülekohtuselt: tema näidishukkamine oli Lindseyle hoiatuseks mõeldud. Õpetaja rollis Wolfram & Hartis teistest kõrgemal kohal olev Holland Manners, kelle nimetähed üllataval kombel polegi L ja M. Holland Mannersit mängib Sam Anderson, keda paljud mäletavad telesarjast Teadmata kadunud (Lost). Ette rutates võib öelda, et minu meelest on Holland Manners väga hästi mängitud karakter, nagu enam-vähem kõik Wolfram & Harti advokaadid, Lee ehk välja arvatud. Vahest tasub just siit otsida põhjust, miks viimatimainitu elupäevad nii varakult lõppesid.

Pimekohtingu tipphetk kõigi teiste tipphetkede ees on ilmselt aga siiski see, kuidas Lindsey ja Angel teada saamaks, milliseid lapsi täpselt tappa tahetakse, Wolfram & Harti büroosse sisse murravad. See konkreetne lõik tundub pigem spioonifilmist pärinevat. Infole lisaks jääb Angelile advokaadibüroo varakambris näppu ka iidne pärgament Aberjiani ettekuulutustega, mis tulevastes sündmustes suurt rolli mängib. Sissemurdmises osaleb Angeli ja Lindsey kõrval peibutuspart Gunn ning paljude Marki lugejate arvates kõditas nende meeli selles osas enim just tema monoloog vähemustesse suhtumisest. Oma võlu on sel tõepoolest. 10/10

Holland: Miks sa tagasi tulid? Andmeid tagasi tooma? Moraali lugema? Vaevalt küll. Sa astusid uksest sisse ja kutsusid mind eesnime pidi. Esimest korda, varem ei jätkunud sul julgust. Sinust sai uus mees: sa hakkasid meile vastu ja võitsid. Tead, kui palju neid julgeid on? Võin nad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Sellised inimesed peavad meie heaks töötama.

April 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×20 – Yoko faktor (The Yoko Factor)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 20. osas hakkavad hooaja põhiteemad üheks tervikuks kokku tõmbuma ja Spike leiab lõpuks võimaluse näidata, et ta pole heade poolele üle tulnud. Kas Buffy ja teised taipavad seda õigel ajal?

Yoko faktor on oluliselt parem, kui ta tõele au andes olla tohiks. Tegelikult on ta koguni nii hea, et väärib maksimumpunkte, mida ma isegi Angeli Faithi-teemalistele osadele ei raatsinud anda. Ilmselt on headuse põhjus selles, et Spike otsustab lõpuks ometi härjal sarvist haarata ja varjutab täielikult Adami, kes peaks idee poolest olema hooaja peapaha. Nii mõnigi neljanda hooaja osa jätab mulje, et Spike on sellesse sisse kirjutatud üksnes lepinguliste kohustuste pärast, osaledes täpselt ühes stseenis, kuid kogu selle aja on meile näidatud, et Spike oskab väga hästi inimesi lugeda.

Just see omadus võimaldab tal võõrandumise hammasrattad tööle panna. Jah, neljanda hooaja põhiteema on võõrandumine, mis on ühtlasi ka Angeli üks läbivaid teemasid. Viitab ju osa pealkirigi kurikuulsale biitlite lahkuminekule, milles tehti süüdlaseks Yoko Ono, ehkki bänd oli lihtsalt oma aja ära elanud. Võõrandumise märke võis varemgi aimata, ehkki igaüks ei pruugi neid märgata või oluliseks pidada, kuid Spike’i oskusliku manipuleerimise tulemusena hakkavad kõik endas kahtlema. Giles tunneb üha selgemalt, et Buffy ei vaja teda, tal pole enam töödki; ta ei tee muud, kui istub päevad läbi kodus, lootes kuidagi kasulik olla. Xander ülikooli õppima ei läinud ja tunneb end seetõttu alaväärsena. Asjaolu, et teda igalt poolt võrdlemisi ruttu lahti lastakse, ei tee tema meeleolu sugugi paremaks. Buffy ja Willow elavad küll ametlikult ühes toas, kuid veedavad üha enam aega Riley ja Tara pool. Nii triivibki kolme esimese hooaja tuumikrühm üksteisest vaikselt eemale, mida Spike nende hirme veelgi võimendades ülimalt osavalt ära kasutab, jättes seda tehes veel ka mulje, et ta tõepoolest hoolib. Julm, väga julm.

Kõik kulmineerib sõnavahetusega, mille käigus Buffy leiab, et kõige õigem lähenemine on sõpradest loobuda ja üksi jätkata, kuigi oleme varem korduvalt näinud, et selline tee ei vii mujale kui rappa. Just sõbrad on Buffyl aidanud mitmetest rasketest olukordadest, kus teised Tapjad hätta jäänud, võitjana väljuda. Kes teab, vahest peaks ta pealtnäha võitmatu Adamiga võideldeski nende abile lootma?

Kuid Yoko faktor ei räägi ainult Spike’i mahhinatsioonidest. Täpselt nii, nagu Angeli eelmises osas Varjupaik lõi kutsumata külalisena kaasa Buffy, ilmub nüüd Sunnydale’i vabandust paluma Angel ise, pekstes muuhulgas läbi Buffy praeguse kavaleri Riley, mis teda Buffy silmis kõige paremasse valgusse ei sea. Angeli kaasalöömine Yoko faktoris on enam-vähem sama ebavajalik kui Buffy osalemine Angelis, kuid üldjoontes jätavad nende ühised stseenid siin siiski parema mulje. Samuti saab Adami käe läbi surma Riley sõber Forrest (Leonard Roberts). Lõbusamast küljest jääb meelde purjus Giles, eelkõige tema pehmekeelne hüüatus Tara ja Willow suhtest teada saades.

Yoko faktor lõpeb üsna ootamatult, kui Riley Adamiga kohtuma läheb, ja, häbi tunnistada, ma ei mäleta absoluutselt, mis põhjusel ta seda tegi või kuidas see järgmises osas lahendatakse. Õnneks pole ma ainus, vähemalt üks inimene Marki lehel on selle sündmuse samamoodi oma mälust täielikult kustutanud. 10/10

Spike: Inimese kohta, kes end Valvuriks nimetab, võiksid sa oma välisuksel rohkem silma peal hoida.

April 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×16 – Kes sa oled? (Who Are You?)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 16. osas on Buffy ja Faithi kehad vahetusse läinud ning Buffyt ootab ees pikk elu trellide taga, kui ta midagi ette ei võta. Kas ja kuidas õnnestub tal teisi veenda, et Buffy polegi Buffy?

Kes sa oled? on teine pool kaheosalisest loost, mis algas Selle hooaja tüdrukus, ja täpselt nagu eelmine osa, on seegi väga hea. Joss Whedon kirjutas koguni niivõrd hea käsikirja, et isegi Adam ei suuda sellest energiat välja imeda, kuigi korraks ta siiski nägu näitab. Kusjuures enamasti mulle need lood, mis vähegi pikemas ulmesarjas jällegi vähemalt korra esinevad ja milles kehad vahetusse lähevad, eriti ei meeldi, kuid nagu Kes sa oled? tõestab, siis probleem on olnud ilmselt pigem teostus kui idee ise. Näitlejatele on teise karakteri mängimine muidugi mõnus vaheldus, aga sageli unustatakse ära, et lisaks teise inimese nahas rumaluste tegemisele võiks toimuval mingi sügavam mõte olla.

Kes sa oled? on selge erand. Lisaks kehade vahetusse minemisele liigub ka neljanda hooaja üldine liin seitsmepenikoormasaabastega edasi. Seda, et Adam end näitab, juba mainisin, kuid lisaks hakkab ta oma plaanide elluviimiseks enda alluvusse vampiire koguma, ehkki endiselt näib tal (ja tegijatel) puuduvat selge idee, millised need plaanid täpselt on. Samuti öeldakse esimest korda otse välja, et Tara ja Willow’ vahel on midagi enamat kui sõprus, kuigi tähelepanelikud vaatajad said sellest muidugi juba varem aru. Buffy kehas Faith ahvatleb seksuaalselt Spike’i ning õhus on elektrit; on olnud varemgi, kuid mitte kunagi nii selgelt. Uuesti tuleb jutuks, millega Giles ja Joyce mõnda aega tagasi auto kapotil tegelesid. Ja nii edasi. Algustiitrites on muide väga armsalt öeldud, et Eliza Dushku mängib seekord Buffyt.

Samal ajal kui Faith püüab end üsna oskamatult Buffy sõprade seltskonda sobitada, mis tal tõele au andes niipalju ikkagi õnnestub, et keegi teda esmapilgul kahtlustama ei hakka, peab Buffy püüdma pääseda nende käest, kes teda vangistada tahavad. Vanglasse Sunnydale’i politseil teda küll viia ei õnnestu, sest vahele segavad eelmises ülevaates mainitud Valvurite Nõukogu härjad, kellel on Faithi suhtes teisi mõtteid. Hoolimata suurtest sõnadest ja tõsise näoga meestest suudab Nõukogu aga järjekordselt enda kompetentsuse kahtluse alla seada, sest Buffy suudabki põgeneda. Faith on vahepeal mõistma hakanud, et hea polegi võib-olla nii paha olla… hmm, sellest ei pruugi aru saada, sõnastame ümber: võib-olla polegi nii paha hea olla… ikka sama jama, proovime veel kord: võib-olla on parem olla hea, kui paha, sest sellisel juhul ootab sind kaaskodanike siiras tänu. Kahjuks ei saa ta igavesti Buffy kehasse jääda, sest Buffy tahab seda tagasi, ning Tara ja Willow on leidnud võimaluse kehad uuesti ümber vahetada. Nii ongi Faith oma kehas taas tagasi olles sunnitud Sunnydale’ist pettunult lahkuma. Kes teab, kuhu teda tee siit viib? Tundub, et mõni esmavaataja Marki lehel aimab…

Ühtlasi jõuab Vampiiritapja Buffy sari selle osaga poole peale, 72 osa on nähtud, 72 veel ees. Tahaks loota, et jätkub jaksu edasi kirjutada, sellised päevad, nagu tänane, mil tuleb valmis saada kaks ülevaadet, on ikka päris rasked, sest ega see kirjutamine ülemäära lihtne tegevus pole, kuid mulle endale tundub siiski, et aja jooksul on see hakanud pisut libedamalt minema ja jutukesedki tulevad pisut paremad, kui need kõige esimesed. Tsitaati täna pole, sest milline oleks üks õige ülevaade selle pildita? 10/10

Sarah Michelle Gellar as Faith

April 4th, 2012

Angel – 1×15 – Kadunud poeg (The Prodigal)

Angeli 15. osas ründab deemon, kes kõigi eelduste kohaselt pidanuks olema rahumeelne, Los Angelese metroos reisijaid. Angel ja Kate peavad ühendama jõud, et selgitada välja, mis sundis seda deemonit niivõrd ebatüüpiliselt käituma.

Kes on Kadunud poja stsenarist? Loomulikult Tim Minear. Varasemaid postitusi lugenud võivad juba aimata, millise hinde käesolev osa minu käest saab. Ja nad ei eksi. Marki lehel läksid arvamused Kadunud poja suhtes lahku, kuid minu meelest on jällegi tegemist väga tugeva osaga, millele ei õnnestu parimagi tahtmise korral midagi ette heita.

Kadunud poeg tõmbab üsna osavalt paralleeli Kate’i ja Angeli vahel: mõlemad on olnud sunnitud elama oma isa varjus. See paralleel annab ühtlasi taas võimaluse vaadata tagasi ajale, mil Angelist sai vampiir. Ehkki Vampiiritapja Buffy esimestes osades polnud Angeli taust veel päris selge, tuues endaga kaasa ebakõlasid aastaarvudes, lepiti Virgumise, teise hooaja finaali ajaks lõpuks kokku, et Angel muudeti vampiiriks Galways aastal 1753. Lugesin just hiljuti kusagilt kriitikat, et Hollywoodi filmitegijate arvates on Iirimaal täpselt üks linn, Dublin, ja igal pool mujal kasvatatakse lambaid. Teisi linnu, nagu näiteks Corki, pole olemas. Lühikeses linnade loetelus oli nimeliselt ära mainitud ka Galway, seega on hea meel tõdeda, et antud stereotüüp pole absoluutne.

Tagasivaade Angeli minevikule tähendab seda, et esimest korda näeme Angelis tema muundajat Darlat (Julie Benz). Buffy vaatajale on tema nägu muidugi tuttav, kuid Angeli vaatajate hulgas on piisavalt neidki, kellele tema elulugu võõras, sellepärast tuletatakse meile kaadritega Buffyst uuesti meelde, kuidas kõik täpselt käis, täiendades seda hulga lisastseenidega. Liami (Angeli nimi, enne kui temast sai vampiir) prassimist ja porduelu oleme näinud varemgi, kuid see osa annab mõista, et Liami käitumine on eelkõige tingitud soovist isale koht kätte näidata. Tema suhted isaga pole kõige paremad, kuigi pole täpselt teada, miks nimelt. Mulle tundub siiski, et joomine on pigem tagajärg, mitte põhjus. Ainus pereliige, kellega Liam hästi läbi saab, on tema õde, kes ta pärast, vampiirina, hukatuslikult sisse kutsub. Võib-olla poleks tasunud õpetussõna kadunud pojast, mis muuhulgas sellele osale nime annab, nii sõna-sõnalt võtta. Samas on Darlal õigus: Angel peab nüüd igavesti leppima teadmisega, et polnud oma isa jaoks piisavalt hea.

Täpselt samad probleemid varjutavad Kate’i elu, kellest sai politseinik üksnes seepärast, et politseinik oli ka tema isa. Kate’i kõne osas Mõistus ja tundlikkus muutis tema suhteid isaga kahtlemata pingelisemaks, mistõttu Kate rõõmustabki, kui isa ootamatult tema elu vastu huvi tundma hakkab. Paraku ei tea Kate, et isa huvil on hoopis pragmaatilisem põhjus: Angel avastab, et tema isa on astunud libedale teele ja töötab nüüd kahtlase väärtusega kodanike heaks. Angel püüab Kate’i isa elu päästa, kuid vana Lockley ei kutsu teda sisse ning Angel on sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas ta sureb. Enda isa ta tappis, Kate’i oma päästa ei suutnud: läbikukkumine oma eesmärkide poole püüdlemisel on sarjas Angel läbiv teema.

Wesley ja Cordelia Kadunud pojas eriti millegagi silma ei paista, sest esikohal on ikkagi Angeli ja Kate’i etteasted, küll aga teeb pisikese rolli Galway baaridaamina noor Christina Hendricks, kes hiljem Firefly‘s mängis end kõigest kahe osaga igaveseks meie südameisse kui Saffron, Malcolm Reynoldsi seaduslik abikaasa. 10/10

Turvasüsteem: Uks on avatud. Cordelia: Suur tänu! Turvasüsteem: Vannitoa aken on irvakil.