Postmodernne Prometheus

April 3rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×15 – Selle hooaja tüdruk (This Year’s Girl)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 15. osas haub Buffy oma sõpradega plaani Adami peatamiseks. Samal ajal tuletatakse meile meelde, et Sunnydale’is on veel üks Tapja, kes lebab haiglavoodis koomas. Kuid preili liigahtab…

Marki lehel avaldati arvamust, et aja jooksul süvenes Buffy autorites kahtlus, kas Adam kurjamina üksinda neljanda hooaja välja veab ja nad pöördusid seepärast end eelmisel hooajal tõestanud tandemi linnapea-Faith poole. Mina arvan siiski, et Faithi koomast väljatulek oli tegijatel plaanis algusest peale, sest arvestades Tapjate üleloomulikke võimeid, sealhulgas võimet kiiresti terveneda, ei saanud ta ju ometi igaveseks haiglavoodisse jääda. Samas näib, et väljastpoolt ekraani ei suuda Adam osadest energiat välja imeda, mistõttu Selle hooaja tüdruk on kohe oluliselt etem. Enne uuesti vaatamist arvasin, et see osa võiks väärida umbes üheksat punkti, kuid vaatamise käigus ei õnnestunudki leida põhjendust, miks too punkt maha võtta. Seega saab Selle hooaja tüdruk maksimumpunktid.

Lisaks tegelikule elule sisaldab Doug Petrie kirjutatud Selle hooaja tüdruk ka mitut unenäostseeni, sedapuhku Faithi vaatevinklist. Muuhulgas viidatakse neis taas Buffy nooremale õele, mis esmavaatajad hämmingusse viib, sest nende teada Buffyl ju õdesid-vendi pole. Sunnydale’i (endine) linnapea esineb oma stseenides samuti tuntud headuses, saates Faithile ühtlasi haua tagant eseme, mis mõjutab oluliselt järgmise osa sündmusi. Koomast väljumiseks peab Faith esmalt unenägudes Buffyst jagu saama, kuid päriselus asjad nii roosiliselt ei lähe, sest Buffy pole ainus, kes teda otsib: Sunnydale’i politsei tahab samuti Faithiga vestelda. Kui kolmandal hooajal seisis Faith pikalt teelahkmel, nii et juhuste õnnelikuma kokkulangemise korral võinuks temast saada “heade” esindaja, siis nüüd ta seda võimalust enam isegi ei kaalu ja Sunnydale’is pole ka kedagi, kes teda eneseparandamise teele suudaks suunata.

Loo muudab veelgi segasemaks tõik, et Valvurite Nõukogul on haiglas oma spioon, kes Faithi põgenemisest neile teada annab. Nõukogu kaalub olukorda ja saadab Sunnydale’i olukorda ohjama härjad, kelle tegutsemist näeme lähemalt järgmises osas. Tõsi, huvitav oleks teada, miks Nõukogu arvab, et suudab Faithi kontrollida, kui Buffy on nad pikalt saatnud, Giles ja Wesley ametist lahti lastud ja eelmine katse Faithi õpetada kukkus lootusetult läbi.

Ent Faith pole ainus, millega Selle hooaja tüdruk silma paistab. Väga hea on näiteks stseen, milles Buffy planeerib Riley päästmist pahade sõjaväelaste küüsist. Riley isegi on eelmise osaga võrreldes justkui teine inimene ega käi vähimalgi määral närvidele, mis näitab taas, et sarja tegijatel polnud selget seisukohta, mida temaga ette võtta. Spike selle osa sündmustesse suurt ei puutu, seega näidatakse teda vaid korra, kuid sellegipoolest õnnestub tal öelda vähemalt üks kuldne repliik. Samamoodi areneb vaikselt edasi Willow ja Tara suhe.

Selle hooaja tüdruk lõpeb väga huvitava koha peal, mil Faithi ja Buffy järjekordse võitluse järel viimase kodus kasutab Faith linnapea antud seadet, mis lööb mõlemad tüdrukud oimetuks. Ärgates kõlab Buffy suust Faithi lemmikfraas… 10/10

Buffy: Faith on ärkvel. Ta peksis kellegi läbi, võttis tema riided ja kadus haiglast. Keegi ei tea, kus ta on. Xander: See väärib kõigi aegade halvima ajastuse auhinda.

March 29th, 2012

Angel – 1×11 – Somnambuul (Somnambulist)

Angeli 11. osas jälitab Angelit mineviku vari ja tupiktänavail varitseb Los Angelese asukaid surm. Cordelia ja Wesley ülesandeks jääb välja selgitada, kas Angel on enda teadmata unes kõndima ja inimesi tapma hakanud või leidub asjale muu seletus.

Miks valisin selle osa pealkirjaks keerulise võõrsõna Somnambuul, selle asemel et kasutada maakeelset ja igaühele arusaadavat mõistet “kuutõbine”? Mõned päevad tagasi mainisin, et paljud Buffy ja Angeli pealkirjad viitavad kas filmidele või popkultuurile üldisemalt, seega oleks olnud häbilugu kodumaise linateose pealkiri kasutamata jätta, kui võimalus lausa kandikul kätte tuuakse. Tegelikult on Somnambuul omajagu eksitav pealkiri, esialgselt pidanuks selleks olema Minu sünnitatud tapja (The Killer I Created), kuid kuna internetikogukond sai loo ivast haisu ninna, nimetas stsenarist Tim Minear selle jälgede segamiseks ümber.

Ausõna, ma ei lao Tim Mineari kirjutatud osadele suvaliselt kümneid, kuid Somnambuul on minu meelest piisavalt hea, et järjekordselt maksimumhinnet väärida. Marki lehel lähevad arvamused tema kohta lahku, osad on minuga ühte meelt, kuid enamik tunduvad arvavat, et Somnambuul ei kuulu Angeli tipphetkede hulka, sest see on igav ning siin ei toimu eriti midagi. Selles osas olen sunnitud eriarvamusele jääma, minu meelest on juba idee märksa huvitavam kui ümbritsevatel osadel. Kriitikanooled Angeli somnambulismi ebatõenäolisuse pihta on juba märksa õigustatumad, sest kõik märgid viitavad sellele, et Angel lebab rahulikult voodis ja linna vahel kooserdab verejanuliselt keegi teine, kuid osa positiivsed küljed võimaldavad vähemalt minul sellest mööda vaadata. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis Angeli tegijatele tundub meeldivat ideede taaskasutamine, sest tulevikus kordub üsna sama stsenaarium, kuid sedapuhku juba mitme osa pikkuselt.

Tuntud tegijad alustavad sageli telesarjades väikestes rollides ja Somnambuuli põhipahana astub meie ette noor Jeremy Renner, kes vahepealsete aastatega oluliselt tuntust kogunud ja lööb muuhulgas kaasa Joss Whedoni uusimas teoses Tasujad (The Avengers). Kui päris aus olla, siis koomiksifilmid mind eriti ei eruta ja maailm ei kaotaks kuigi palju, kui suurem osa neist valmimata jääks, kuid paraku andsid just koomiksikangelased Whedonile inspiratsiooni vampiiritapja Buffy tegelaskuju ja kogu sellest tuleneva maailma loomiseks, seega ei saa väita, et koomiksid on üdini halvad. Renner aga on vahepeal mänginud ka tõsisemates filmides, nagu näiteks Piinakamber (The Hurt Locker). Renneri tegelaskuju Somnambuulis, Penn, on küllaltki intrigeeriv karakter, kuigi varem pole temast midagi kuulda olnud ja pärast seda osa temast samuti ei kuule. Sellegipoolest annab ta järjekordse võimaluse heita pilk Angeli minevikule ja kuulda kahtlase väärtusega iiri aktsenti. Arutlema hakates võib selliseid Angeli loodud vampiire maailmas olla ju kümnete kaupa, kusjuures kõik vähemalt sada aastat vanad, seega võrdlemisi suurte ellujäämisoskustega. Jah, mineviku pattude heastamine ei ole lihtne.

Somnambuulis toimub veel üks oluline areng: kui eelmiste osade põhjal võib jääda mulje, et Kate’i ja Angeli vahel hakkavad mingil hetkel arenema sügavamad tunded, siis nüüd saab Kate teada, et Angel ei olegi inimene, mis tõmbab võimalikule armusuhtele vee peale. Kate’i positiivne tegelaskuju hakkab järk-järgult nõmedamaks muutuma, kuni kaob ühel hetkel sootuks pildilt, aga see on juba tuleviku teema.

Somnambuuli algustiitrites seisab Glenn Quinni asemel esimest korda Alexis Denisofi nimi. Doyle on tõepoolest surnud. 10/10

Cordelia: Kellelegi ei meeldi ninatark erakust deemonikütt.

March 25th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×10 – Vaikus (Hush)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 10. osas ilmuvad Sunnydale’i tänavatele salapärased härrasmehed, kel veelgi salapärasem eesmärk. Nende saabumine pöörab linnakese elu ootamatult ja kõhedusttekitavalt pea peale.

Vaikuse linastumise hetkeks oli Joss Whedonil juba kõrini juttudest, et Buffy ainus tugevus on teravmeelne dialoog, sellepärast otsustaski ta kirjutada stsenaariumi, milles on tähtsal kohal… vaikus. Õigemini kõnevõimetus, kui täpne olla, sest muud helid on endiselt alles. Nõnda lõpetavadki tegelased umbes 15. minuti paiku rääkimise ja on vait peaaegu osa lõpuni. Endakehtestatud moratooriumi rikuvad vaid telereportaaž Sunnydale’i elanikke tabanud salapärasest kõripõletikust ja Maggie Walshi kõnesüntesaator, kõik muu antakse edasi alternatiivsete vahenditega.

Vaikus on ilmselt üks kõhedamaid asju, mis eales teleekraanidele jõudnud. Tõsine elu vaheldub Buffys enamasti huumoriga ja erandiks pole seegi osa, kuid stiili poolest sisaldab Vaikus tunduvalt rohkem õudusfilmi elemente kui tüüpiline Buffy. Kui ma end seda osa vaadates näiteks väga hoolega ei kontrolli, siis on võpatused garanteeritud, sest Vaikus sisaldab mitmeid böö-momente. Õudusfilmide autoritele olen küll üpris tänuväärne publik, sest igas kohas, kus vaataja võpatama peaks, ma üldjuhul võpatangi, kuid Buffy puhul seda probleemi tavaliselt ei esine. Vaikus on erand, sest vähemasti viimasel paaril korral olen vaadates igatahes diivani peal hüpanud, ehkki peaksin juba teadma, kus problemaatilised kohad paiknevad. Seekord oli aknast lähedalt mööduv Härrasmees küll meeles, kuid see-eest tehti mulle hiljem mujal tagasi.

Ei tasu ka unustada, et Härrasmehed on niisamagi kõhedad kujud oma ülikondade, laiade irvete ja sujuva liikumisega. Marki kommentaarides tuli keegi koomik muidugi lagedale killuga, et nad liiguvad nähtamatu Segway’ga. Kui see teadmine peaks mul meeles püsima, võib see tulevaste vaatamiste käigus nende tõsiseltvõetavust muidugi pärssida. Kusjuures Härrasmeeste ees liikuvad kaltskaabakad on minu meelest isegi kõhedamad kui Härrasmehed ise. Härrasmeeste plaan elavatel inimestel südamed rinnust tuimestuseta välja lõigata ei tekita nende suhtes samuti sümpaatiat. Kui järele mõelda, siis sarnanevad Vaikuse kurjamid üllatavalt palju teisel hooajal nähtud Der Kindestodiga, kuid nende õnneks on teostus seekord oluliselt parem. Ühtlasi on Vaikus ainus Buffy osa, mille stsenaarium kandideeris Emmyle. See jäi küll saamata, kuid vähemalt ei piirdunud Buffy nominatsioonid vähemtähtsate, näiteks parima grimmi kategooriaga.

Vaikus tutvustab meile üht uut tegelast. See on Willow’ nõiagrupi liiga Tara (Amber Benson), kes mängib järgmisel paaril hooajal üpris olulist rolli. Üldiselt olen selles osas, milliseid näitlejaid isiklikult kohanud olen, suhteliselt kindel, kuid Amber Bensoni suhtes saan seda väita vaid 80% tõenäosusega. Nimelt nägin aastaid tagasi Edinburghi tänavanurgal seismas üht tüdrukut, Zara kotike näpu otsas kõlkumas, kes pärast tagantvaates tundus kuidagi tuttav. Kuss, perverdid! Buffyt vaadanud inimesed ehk mäletavad, et Amber Bensonil on võrdlemisi omapärased kõrvad (mis Vaikuses on juuste all peidus) ja just kõrvad mind selle tüdruku puhul mõtlema panidki, kus ma neid näinud võiks olla. Ühel hetkel käis peaks plõks ja silme ette kerkis Tara. Seejärel lasin tüdruku näo uuesti silme eest läbi ja jõudsingi järeldusele, et see on arvatavasti Amber Benson. Eestlasele omaselt ma oma hüpoteesi verbaalse suhtluse teel ei kontrollinud, sellest ka see 80%-line tõenäosus. Muidugi, tuleb tunnistada, et Tara näeb Buffys kahjuks enamasti välja nagu emalendur, mida tema kantavad hõlstid veelgi soodustavad, aga tundmatu tüdruk oli päris tilluke. Paneb mõtlema, milline näiteks Sarah Michelle Gellar siis veel päriselus välja võiks näha, äkki tema jääb lausa kahe silma vahele.

Korduvalt olen maininud neid näitlejaid, kes kolmes Joss Whedoni sarjas kaasa on teinud, kuid on neidki, kes mängivad ühes sarjas päris mitut tegelast. Näiteks üht Härrasmeest mängib Vaikuses Camden Toy, keda hiljem näeme mitmes teises rollis. 10/10

Giles: Mulle tuleb sõber külla ja tahaksin temaga üksi olla. Anya: Aa, see on orgasmisõber?

March 24th, 2012

Angel – 1×09 – Kangelane (Hero)

Angeli 9. osas ründab Los Angelese rahumeelseid elanikke puhtavereliste deemonite rühm, mis on võtnud endale eesmärgiks hävitada kõik segaverelised. Nuhtlusest jagusaamine nõuab kangelast, kuid kas Angeli vaprusest piisab?

Kangelane kuulub kahtlemata Whedoni sarjade kõige raskemini seeditavamate osade hulka, millest annab tunnistust kas või näiteks Marki arvustuses leiduvate f-tähega algavate sõnade arv. Kui info sellest, mis siin täpselt juhtuma hakkab, ammustel aegadel esmakordselt internetiavarustesse jõudis, algatasid fännid massilisi kampaaniaid, et ajalooratast tagasi pöörata, kuid, nagu tavaliselt, polnud sellest kasu. Paanika põhjustas muidugi tõsiasi, et osa jooksul selgub, kellele pealkiri konkreetselt viitab ja selleks ei osutu sugugi mitte Angel, vaid end ühise eesmärgi nimel ohverdav Doyle. Jah, Kangelasega on Doyle’i maine teekond sarjas Angel jõudnud lõpule; Doyle’i näidatakse küll veel paar korda tagasivaadetes, kuid suuresti on tema töö siiski tehtud.

Just Doyle’i surm ajaski internetikogukonna tagajalgadele. Joss Whedon püüdis end hiljem välja vabandada väitega, et tal oli ammu kavas vaatajatele armsaks saanud ja algustiitrites figureeriv tegelane ootamatult tappa, mida ta Vampiiritapja Buffy pilootosas Jesse’iga rahapuudusel teha ei saanud, ning pole põhjust kahelda, et Doyle’i elutee olekski omal ajal traagiliselt lõppenud, kuid tema lahkumise sarjast põhjustasid suuresti siiski eetrivälised asjaolud. Ehkki tegijad seda otsesõnu välja öelda ei tahtnud, võib sellegipoolest ridade vahelt välja lugeda, et Doyle’ile sai saatuslikuks teda kehastanud Glenn Quinni heroiinisõltuvus, mis võis või võis mitte hakata mõjutama ka juba David Boreanazt. Sestap jõudiski Doyle’i surm kätte oluliselt varem, kui planeeritud. Glenn Quinn ise aga kahjuks ei suutnudki oma sõltuvusest üle saada ja suri 2002. aastal, mil sari alles kestis, üledoosi. Tema mälestusele on pühendatud Angeli neljanda hooaja osa Pikk päevatee. Paraku pole Glenn Quinn ainus Angelis silma paistnud näitleja, kes meie hulgast lahkunud, kuid sellest täpsemalt mõni teine kord.

Howard Gordoni ja Tim Mineari sulest pärit osa ise algab lõbusates toonides, kui Cordelia tuleb lagedale järjekordse ideega, kuidas Angeli detektiivibürood rahva hulgas tuntumaks teha, ja sünget lõppu ei ennusta miski. Või siiski, märgid on õhus, nagu öeldakse. Kui mälu ei peta, siis viibisin Kangelast esmakordselt vaadates toimuvast õndsas teadmatuses, seega võttis Doyle’iga salvestatud video, mis omandab osa lõpuks täiesti uue, oluliselt nukrama tähenduse, meele ikka päris härdaks. Kes teab, vahest oli pisargi silmanurgas… Vahepeal, kui Doyle kadunud deemonipoissi otsima läheb, tempo pisut kannatab, sellepärast olin kahevahel, millist hinnet Kangelasele panna, kuid kuna osa sõnum, et mitte keegi ei tea, kas ta on kangelane või mitte, kuni teda pole proovile pandud, on mulle endale väga südamelähedane, siis tegin otsuse kõrgema hinde kasuks. Tänane maailm vajaks tõepoolest hädasti enam tõelisi kangelasi.

Muidugi on siin osas muudki märkimisväärset, näiteks puhtavereliste meik on suurepärane, kuid kes sest hoolib, loo keskmes on ju ikkagi Doyle. 10/10

Doyle: Meie märad on madalad… Cordelia: Määrad! Doyle: Kirjas on “märad”.

March 18th, 2012

Angel – 1×06 – Mõistus ja tundlikkus (Sense & Sensitivity)

Angeli 6. osas ulatab Angel Kate’ile abikäe, et saata armeenlasest maffiaboss Papazian (John Capodice) sinna, kus on tema õige koht, ehk trellide taha. Papaziani kaitsja Lee Mercer (Thomas Burr) advokaadibüroost Wolfram & Hart haub aga välja salaplaani tema päästmiseks.

Mõistuse ja tundlikkuse stsenarist on Tim Minear, kellele see oli esimene Joss Whedoni käe all kirjutatud osa. Mõnede meelest on Minear isegi kõvem tegija kui Whedon ise, ent tema osalusel valmivatel sarjadel kipub olema üks häda: nende tegemine katkestatakse küllaltki ruttu. Nii võib naljaga pooleks öelda, et Angel pidas tema kampalöömisele vaatamata isegi kaua vastu. Mineari sulest on pärit päris paljud Angeli võtmeosad, ehkki Mõistus ja tundlikkus ise on selles vaates pigem näpuharjutus. Samuti töötas Minear koos Whedoniga sarjade Firefly ja Nukumajake (Dollhouse) juures, mis tema needusest ei pääsenudki, kuigi Nukumajakese 2. hooaeg on siiski paras varajane jõuluime.

Ütlesin, et Mõistus ja tundlikkus on näpuharjutus, kuid seda vaid sellepärast, et tegijad alles mõtlesid, kuhupoole sarjaga liikuda, mistõttu ei mängi siinne tegevus suuremas plaanis erilist rolli. Ent on see vast näpuharjutus! Marki lehekülge lugedes saab aru, et arvamused selle osa suhtes lähevad lahku, kuid vähemalt minu meelest on see senistest tugevaim, väärides ühtlasi maksimumhinnet. Küsimusi tekitab ilmselt osa toon, sest väga sünget maffiabosside temaatikat vaadatakse pigem läbi huumoriprisma ja lõpuks keeratakse asi täitsa üle võlli. On täiesti selge, et igaühele selline käsitlus kuigivõrd peale ei lähe, eriti arvestades, et maailmas on üllatavalt palju täiesti umbes naljasoonega inimesi ja veelgi enam neid, kellele ei meeldi must huumor. See on küll pisut üldisem ja mitte sealsetest kommentaaridest tingitud remark.

Üht-teist sellist, mis tulevasi sündmusi mõjutama hakkab, Mõistuses ja tundlikkuses siiski aset leiab. Meile tutvustatakse paari uut tegelast, kellest üks on Kate’i isa (John Mahon). Näeme, et Kate’i suhted isaga võiksid olla tunduvalt paremad ning see osa neid teineteisele just ei lähenda, kuid ehkki tundlikkustreening lisab asjale üleloomulikku vürtsi, olid kõik pinged juba varem olemas. Hiljem mõjutab Kate’i isa saatus oluliselt ka Kate’i ja Angeli vahelisi suhteid. Teine korduv tegelane on Wolfram & Harti advokaat Lee Mercer, kes võeti taas tööle initsiaalide alusel, kuigi me sellest käesolevas osas veel midagi ei tea. Nali naljaks, aga kõigi Wolfram & Harti kesktaseme advokaatide nimed algavad tähtedega L ja M. Lee Mercer on neist arvatavasti kõige kahvatum kuju, mistõttu tema eluiga Angelis jääb võrdlemisi lühikeseks.

David Boreanaz saab ennast jälle välja elada, kehastades vahelduseks nõmedat turisti mängivat Angelit ja tundlikku Angelit. Koomiline Angel on üldiselt päris libe tee, sest kuigi üldsus paistab teisiti arvavat, siis minu meelest see enamasti ei tööta, aga Mõistuses ja tundlikkuses mõjub see suhteliselt veenvalt, andes ühtlasi Cordelia’le ja Doyle’ile võimaluse abilise rollist pääseda ja ise silma paista. 10/10

Allen: Millised sinu vanemad olid? Angel: Nad olid suurepärased. Maitsesid peaaegu nagu kana.

March 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×04 – Hirmu olemus (Fear, Itself)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 4. osas jõuab taas kätte kõigi pühakute päeva eelõhtu ja tegelased otsustavad seda tähistada järjekordse peoga, ehkki Buffy on Parkeriga juhtunust üsnagi rusutud. Kollid peaksid sel õhtul küll puhkama, kuid kus hooletus ees, seal on õnnetus taga kerge tulema ja lugu läheb hirmsaks.

Buffy neljas hooaeg on mulle meelde jäänud kui üks nõrgemaid, kuid selle esimesed osad on sedapuhku paistnud üllatavalt head ja Hirmu olemus on neist tõenäoliselt parim. Stsenaariumi autor on järjekordselt David Fury, kelle töö väärib enamasti kiidusõnu. Sellepärast ei saa ma seniajani aru, kust tuli Kalamehed ja kes arvas, et see võiks hea mõte olla. Hirmu olemus näitab Furyt aga tipptasemel ning eriti meeldivaks teeb käesoleva osa asjaolu, et õudust ja huumorit suudetakse kenasti tasakaalus hoida, mille poolest Buffy ju tuntud ongi.

Sisu poolest sarnaneb Hirmu olemus esimese hooaja osaga Luupainajad, milles tegelaste hirmud samuti reaalse väljundi saavad, kuid on kurb fakt, et selles osas näidatud hirmud saavad hiljem suuresti tõeks: kahtluse alla seatakse Buffy liidriomadused ja pädevus, Willow ei suuda musta maagiaga piiri pidada, Oz oma libahundi poolt kontrollida ning ehkki Xander ei muutu päris nähtamatuks, jääb sarja viimastel hooaegadel tema kanda eelkõige remondimehe roll. Kommentaatorid Marki lehel on neid teemasid päris põhjalikult analüüsinud, sellepärast ma sellel pikemalt ei peatuks.

Hirmu olemus annab võimaluse särada ka viimasel ajal väiksemat tähelepanu pälvinud tegelastel. Näiteks Giles on elav vasturääkivus, sest väga raske on uskuda, et ontlik sombreerot kandev härrasmees suudaks samal õhtul tõeliseks macho‘ks muutudes mootorsae haarata, kuid millegipärast see töötab. Gilesi kanda jääb muuhulgas õhtu puänt, kuid sellest pisut hiljem. Anya jällegi täidab Xanderi palve midagi hirmsat selga panna sellega, et tõmbab ülle jänesekostüümi. Enamik inimesi jäneseid ei karda, kuid Anya ei suhtu neisse kuigi soosivalt. See-eest kardavad paljud ämblikke, millega vaatajaid selleski osas hirmutati. Mind vähemalt Eestis elavad ämblikud ei häiri ja varjunime põhjal olekski imelik, kui häiriks, aga ämblikuvõrgud on küll vastikud asjad. Väike kõrvalepõige: huvitav, kuidas oleks lihtne toas leiduvatest ämblikest neid tapmata (varjunimi!) lahti saada? Paberiga on neid akna taha igatahes ebamugav tõsta, nähes, kuidas nad ei taha sellel püsida, kuid karjakaupa hakkavad nad toas samuti häirima. Nahkhiirte suhtes mul seisukoht puudub, pole nendega kokku puutunud, aga üldiselt on tore olla inimene, keda eriti miski ei hirmuta ja kelle und väga miski ei häiri.

Väga tabav on muidugi osa lõpplahendus, kus segadust tekitanud hirmudeemon osutub päriselus tillukeseks paharetiks, kelle vägi peitubki teadmatuses. Osale paneb punkti Giles oma lausega: Elusuuruses. (Actual size.) Huvitav, kas peaksin enda rumaluse pärast muret tundma, kuid taas läks vaja teiste kommenteerijate abi, jõudmaks arusaamisele, et Hirmu olemuse moraal on tegelikult vana eesti vanasõna: hirmul on suured silmad. Vahest on Buffy (ja Angel) minu jaoks eelkõige siiski meelelahutus ja kõik reaalse elu paralleelid jooksevad suuresti mööda külgi maha, aga sellest on vist õigem rääkida juba järgmistes ülevaadetes, sest nendes kisuvad teemad veelgi tõsisemaks. 10/10

Buffy: Jumalale tänu. Oz (Jumala kostüümis): Pole tänu väärt.

March 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×02 – Elamistingimused (Living Conditions)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 2. osas püüab Buffy kohaneda oma uue toakaaslase Kathyga (Dagney Kerr), kuid see osutub arvatust raskemaks. Lisaks jõlguvad ülikooli territooriumil kahtlased helendavate silmadega deemonid.

Elamistingimusi vaadates mind lausa hämmastas, kui hea see mulle tundus, ent vahest on selle taga lihtsalt kartus, et hooaeg tervikuna ei suuda sama kvaliteeti üleval hoida. Jah, neljanda hooaja üldine süžeeliin ei kuulu minu lemmikute hulka, eelkõige sellepärast, et see näib olevat külalisesineja mõnest teisest sarjast, näiteks Salatoimikutest (The X-Files). Eraldi tuleb ära märkida, et Elamistingimused on äärmiselt humoorikas vaatamine, just tillukeste detailide poolest. Huvitav, kas Marti Noxon on endas leidnud naljasoone või abistas teda kirjutamisel mõni variautor? Olgu sellega, kuidas tahes, kuid Buffy näoilmed ja käitumine on lootusetult naljakad. Buffy tegelaskuju ongi märksa naljakam siis, kui mingi põhjus sunnib teda vähem üliinimesena käituma.

Kuna Elamistingimused jätkab Buffy neljanda hooaja põhiteemat, milleks on kohanemine keskkoolijärgse, sh ülikoolieluga, siis oli ka Marki lehel suur osa kommentaaridest pühendatud sellele, mis laadi karvaste ja sulelistega on lugejad eluaset pidanud jagama. Tuleb tunnistada, et kommentaaride põhjal jääb rahvast pisut imelik mulje, sest märkimisväärselt paljud eelistaksid kaaskodanikega üldse mitte suhelda, veel vähem kellegagi koos elada. Mullegi meeldib see, et korter on ainult minu päralt, samuti pole ma üldiselt tuntud suure jutu poolest, aga nende inimestega võrreldes paistan küll olevat suhtluskuningas, näiteks ühiselamus elamise vastu polnud mul midagi, kultiveerisime pottides “habet” (hallitust) ja tegime muud huvitavat. Karta on, et arvutiajandul selline võõrandumine pigem levib kui väheneb, jaapanlased ei tahtvat üldse enam toast välja tulla. Kuhu edasi?

I Don't Want To Live On This Planet Anymore

Kõige muu kõrval tutvustab Elamistingimused meile kaht uut tegelast, kes neljanda hooaja sündmustes pisut suuremat rolli mängivad. Esimene neist on südametemurdja Parker Abrams (Adam Kaufman), kes püüab Buffy tähelepanu võita, kuid selleski asjas on Kathyl oma arvamus. Teine on salapärane Veruca (Paige Moss), keda mõned ei pruugi esmakordsel vaatamisel tähelegi panna, ehkki vihje, et teoksil on midagi hämarat, paistab tegelikult küllalt selgesti silma, täpselt nagu armeeriietes tondidki, kes järjekordselt mööda muru hiilivad.

Samuti on huvitav tõdeda, et Elamistingimused on üle hulga aja esimene osa, kus pole ühtki vampiiri. Selles lühikeses nimekirjas ongi ainult esimese hooaja osad ja neljanda hooaja algusosad, kui teise hooaja Inka muumiatüdrukut mitte arvestada, sest muul ajal on kas Angel, Spike või mõlemad pidevalt olemas. Muutust on näha ka sarja suhtumises deemonitesse: kui sarja alguses olid deemonid eranditult pahad ning neid võis hingepiinadeta tappa, üksikud erandid välja arvatud, siis nüüd pole asi enam nii mustvalge, vaid mängu on tulnud halltoonid. Käesolevas osas figureerivad deemonid ei tee näiteks midagi kurja, Kathy mõistagi välja arvatud. Pealegi, temagi motiiv on arusaadav, kuigi meetodid mõneti küsitavad. Hooaja üldist liini arvestades pole tegijatel ilmselt muud varianti kui püüda deemoneid inimlikumana ning inimesi ebainimlikumana näidata. 10/10

Buffy: Kathy on kuri. Mina võitlen kurjusega. Asi on lihtne: ma pean ta tapma.

February 29th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×20 – Lõpupidu (The Prom)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 20. osas jõuab kätte pealkirjas nimetatud sündmus, mis peaks võimaldama hetkeks unustada kõik mured ning lihtsalt nautida ühe eluetapi lõppu. Tucker Wells (Brad Kane) aga nii ei arva ja Buffy päästab, mis päästa annab, et vähemasti teiste õhtut ükski deemon ei häiriks.

Filmidest ja telesarjadest nähtu põhjal on jäänud mulje, et Ameerikas tähistatakse kooli lõpetamist veidral kombel enne seda, kui tähtsad paberid pidulikult kätte antakse. Vähemalt siis, kui mina ürgajal noore ja lollina keskkoolist ellu astusin, käisid meil asjad pisut teistmoodi: kõigepealt lõputunnistused ja seejärel pidu. Tavaline pidu, mitte mingi ülikondades värk. Sellepärast on minu jaoks alati pisut arusaamatuks jäänud, miks see üritus ameeriklaste jaoks nii tähtis on, miks on üksi sinna minek sama hea kui maailma lõpp või miks just lõpupeo järel on kõige parem aeg süütusest loobuda. Ent ilmselgelt tähendab lõpupidu vähemalt Sunnydale’i õpilaste jaoks päris palju, seega tuleb leppida.

Lõpupidu jätkab eelmises osas alustatud teemadega, millest esimene on Buffy ja Angeli kokku-lahku suhe. Angel on vahepeal linnapea sõnade üle tõsiselt järele mõelnud ja jõudnud otsusele, et õige tegu oleks Buffyst lahku minna, kolida Los Angelesse ja võtta endanimelises sarjas peaosalise roll. Otsust kiirendab veelgi Buffy ema, kes püüab teda veenda täpselt samuti kui linnapea Valikutes. Selline käitumine tõtt-öelda vihastab mind, sest tegelikult pole kellegi teise asi täiskasvanud inimestele ette kirjutada, milliseid otsuseid nad langetama peavad, eriti kui nad ise sellest ei teagi. Kui Joyce väljendanuks Buffyle oma kahtlusi, saaks ma sellest aru, aga selline selja taga susimine on inetu. Sellegipoolest on Angel oma otsuse teinud ja ütleb seda ka Buffyle. Kuna Sarah Michelle Gellarile polnud mõte lahkuminekust sugugi rohkem meeltmööda kui Buffyle, on Buffy mõistagi väga usutavalt löödud. Huvitav, mida Gellar sellest suhtest praegu, kolmteist aastat hiljem, arvaks? Kahjuks pole sel teemal midagi silma jäänud.

Samuti saame teada, mis on Cordelia poes töötamise põhjus. Selgub, et tema vanemad olid juba aastaid otsustanud makse optimeerida ja seetõttu võttis maksuamet neilt kõik, mis võtta andis. Cordelia ei saa endale osta isegi kleiti, mida ta poes iga päev imetlenud on, sest tal pole selleks raha. Õnneks tuleb siinkohal appi Xander, kes näitab Lõpupeos klassi veel sellegagi, et jätab Cordelia raske olukorra ainult enda teada. Cordelia ja Wesley suhe, kui seda niimoodi võib nimetada, areneb tänu piduriietele samuti edasi ning nad koguni tantsivad peol.

Kõigi nende sündmuste ajal areneb taustal Tucker Wellsi lugu, kes võrdlemisi küsitaval põhjusel plaanib valla päästa põrgukoerad, et need peolistega arved klaariks. Põrgukoerad on selle osa kõige nõrgem koht ning Lõpupidu poleks minu meelest suurt kaotanud, kui see liin täiesti välja oleks jäänud, kuid ilmselt ei julgenud tegijad veel kirjutada osa, mis pühenduks ainult suhetele, mitte kurjamitele. Üks häda on selles, et need koerad ega ka libahundid, mida oleme näinud, ei tundu piisavalt usutavad, nähes pigem välja nagu karvastes kostüümides inimesed, mida nad ju ongi. Samas tuletab põrgukoerte olemasolu meelde, mida Buffy juba aastaid kaasõpilaste heaks on teinud, ehkki Buffy vaataja peaks selletagi olema piisavalt intelligentne, et seda mitte unustada.

Sellega jõuamegi Lõpupeo kulminatsioonini, milleks on kahtlemata Jonathani kõne. Tõele au andes peaks see stseen olema lootusetult imal, kuid millegipärast pole. Esmakordselt mõistame, et Sunnydale’i õpilased polegi nii pimedusega löödud, kui esialgu tundus, ja nende kingitus, väike vihmavari (või päevavari, kes sest aru saab) kirjaga Klassi kaitsja, tähendab Buffyle väga palju. Sarah Michelle Gellari naeratus seda vastu võttes on vähemasti minu jaoks alati olnud üks Vampiiritapja Buffy tipphetki, kuigi neid hetki on sellises sarjas mõistagi külluses. Pealegi suudab Angel ennast lõpupeole ilmumisega pisut rehabiliteerida ning ka Buffy saab võimaluse oma mured kas või hetkeks unustada. Sellepärast ei lasegi ma end sedapuhku koerakostüümis inimestest häirida ja Marti Noxon saab hindeks maksimumpunktid ehk 10/10.

Läksin nii hoogu, et unustasin Marki jutu sees isegi mainida, mistõttu olen sunnitud ta siin eraldi välja tooma, sest ühtki head kohta kah ei paista, kuhu see lisada.

Anya: Mehed on kurjad. Tuled sa minuga peole? Xander: Üks meist on lootusetu juhtum ja ma ei tea, kumb.

February 28th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×19 – Valikud (Choices)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 19. osas tüdineb Buffy ootamisest ja otsustab täpsemalt järele uurida, mida linnapea sepitseb. Kuid nagu tavaliselt ei lähe asjad nii nagu plaanitud ning tegelastel tuleb teha raskeid valikuid.

Marki lehekülje kommentaaridest võib lugeda, et paljude meelest on Valikud mittemidagiütlev osa, augutäide enne kolmanda hooaja suurt finaali. Mina nii ei arva, nagu ütleks siinkohal Buffy kasuisa, robot Ted. Tegelikult tõstatakse Valikutes mitu olulist ning ka valusat teemat.

Kõik algab muidugi Buffy plaanist minna raekotta ja varastada sealt linnapeale oluline kast ämblikulaadsete olenditega. Kuna selle operatsiooni käigus jääb Willow Faithile vahele, tuleb Buffyl ja tema sõpradel langetada raske otsus: kas hävitada kast ja peatada linnapea ülestõusmine, kuid ühtlasi leppida mõttega, et Willow tõenäoliselt sureb, või vahetada kast Willow’ elu vastu, millega võib kaasneda paljude linnaelanike surm. Wesley on siinkohal mõistuse hääl, kes leiab, et üldsuse huvid peaksid üle kaaluma üksikisiku huvid, kuid teistel on asjast vastupidine arusaam. See, mis tulevikus juhtub, pole muidugi veel kindel, seega peavad tegelased otsustamisel lähtuma üksnes hüpoteesidest, kuid surmad juhul, kui linnapea peaks üles tõusma, tunduvad siiski üsna reaalsed. Tulevastes osades näemegi, et selle otsuse tagajärjel saavad inimesed surma, mis tõstatab küsimuse, kas Willow’ elu on tähtsam kui suure hulga teiste oma, kellest nii mõndagi teame samuti nimepidi. Sellele küsimusele ei ole head vastust, kuigi kõrvalseisjana on paljud valmis moraali lugema. Tean, et kui ise samas olukorras oleksin, poleks kahtlustki, kummale poole mu valik langeks ja ühiskond igatahes võitjaks ei jääks. Arvan, et samamoodi südamega langetaks otsuse enamik inimesi, seega on tegelik kunst tehtud otsusega pärast edasi elada.

Valikutes seatakse tegelaste ette teisigi valikuid. Näiteks tõstatab linnapea küsimuse, milline saaks olla Buffy ja Angeli suhte tulevik. Ehkki tema motiivid seda tehes on hämarad, räägib ta õiget juttu ning nii Buffy kui Angel saavad sellest aru, hoolimata sellest, et nad kohutavalt tahaks mitte aru saada. Nende lahkumineku tegelik motiiv on mõistagi see, et Angel saab endale omanimelise sarja ja jätaks pisut imeliku mulje, kui Buffy selle igas osas kaasa teeks. Sellepärast vajatigi ettekäänet, miks nad omavahel ei sobi, ning vanusevahe ja asjaolu, et Angel sugugi ei vanane, on tegelikult päris hea põhjendus. Põhjalikumalt käsitletakse seda teemat muidugi järgmises osas.

Tegelastel on veel vähemolulisigi valikuid, näiteks otsustab Willow mõnda tippülikooli mineku asemel jääda Sunnydale’i ja astuda kohalikku ülikooli, kuhu läheb ka Buffy, sest temalgi ei lubata nii lihtsalt lahkuda. Tegelik põhjus on mõistagi taas see, et sarja elutsükli vaates ei saa tegelasi üle ilma laiali puistata, seega tuleb otsida ettekäändeid jäämiseks. Nimetatud ettekääne on juba tunduvalt otsitum kui eelmine, aga mis sa hädaga ikka teed. Lisaks näeme esimest korda, et Cordelia elu polegi selline lust ja lillepidu, nagu meile senini mõista on antud, kuid tema käitumise põhjustest saame täpsemalt aimu jällegi järgmises osas. Hea töö David Fury sulest. 10/10

Snyder: Miks te ei võiks narkootikumidega hangeldada nagu normaalsed inimesed?

February 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×18 – Teravkõrv (Earshot)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 18. osas puutub Buffy kokku tapetud deemoni verega ja talle lisandub deemonlik külg. Kui esialgu tundub juhtunul olevat üksnes positiivne lisaväärtus, siis peagi ilmnevad ka negatiivsed tagajärjed.

Teravkõrv puudutab ameeriklaste jaoks ülimalt tundlikku teemat. Ehkki see on käesolevas osas pigem kõrvalliin, ronib üks tegelastest optilise sihikuga püssiga kooli kellatorni. Hiljem saame teada, et ta kavatses tappa üksnes ennast, aga mitte teisi õpilasi. Igatahes valis ta selleks otstarbeks väga vale relva ja kruvis sellele põnevuse lisamiseks veel sihikugi külge. Teravkõrv paistab üldse silma mustema huumoriga kui Vampiiritapja Buffyle kombeks.

Ent Eric Harris ja Dylan Klebold ei teinud nalja, kui nad 20. aprillil 1999 relvastatult Columbine’i keskkooli läksid ja seal tõelise veresauna korraldasid, tappes 15 (sh iseennast) ja vigastades 21 inimest. Teravkõrv pidi eetrisse minema nädal aega hiljem, 27. aprillil 1999, kuid mõistagi tõsteti see riiulile paremat aega ootama ning ta jõudis eetrisse alles kaks nädalat enne neljanda hooaja algust. Enamasti on selline (parema väljendi puudumisel) tsensuur üle pingutatud, aga antud juhul võib tegemist olla ühega vähestest juhtudest, mil taoline otsus oli õigustatud, sest kõigest nädal pärast juhtunut oleks musta huumoriga vürtsitatud potentsiaalne koolitulistamine paljude jaoks olnud liiga hell teema. Pealegi oli Teravkõrv hooaja pealiini suhtes võrdlemisi eraldiseisev, seega ei kaotanud sarja püsivaatajad üldises plaanis suurt midagi, kui seda osa mõned kuud hiljem nägid. Huvitaval kombel oli isegi Mark, kes püüab sarjast võimalikult õndsas teadmatuses olla, selle arenguga kursis. Olen hakanud kahtlema, kas ta ikka teab nii vähe, kui mõista annab.

Mis puutub osasse endasse, siis millegipärast meeldib see mulle irratsionaalselt palju. Iseenesest on see ju tobe ja palju asju keeratakse naljaks, samuti tuleb uskmatust mõnes kohas lausa meeleheitlikult alla suruda. Enda mahalaskmist vintpüssist juba mainisin, lisaks osutub kurjamiks lõppkokkuvõttes kooli kokatädi, kes kallab täiesti avalikult potti rotimürki. Et igaüks aru saaks, millega tegu, on pakile mõistagi trükitähtedega kirjutatud “Rotimürk”. Näiteks kiri “Arseen”, või mis veelgi hullem, konkreetne tootenimi, oleks mõistetav juba ainult edasijõudnutele.

Ent millegipärast ei lase ma neil hiiglaslikel puudustel end seekord häirida, sest positiivset jääb lihtsalt niivõrd palju meelde. Üks näide: tagasivaade osale Šokolaad, kui Buffy saab lõpuks teada, mis tema ema ja Gilesi vahel tookord tegelikult juhtus. Kui aga keegi lootis, et tänane tsitaat on pärit just sellest stseenist, siis peab ta kahjuks pettuma, Jane Espensoni käsikirjas on küllalt teisigi pärle. 10/10

Angel: Paljud asjad, mis esmapilgul näivad head, tugevad ja võimsad, võivad põhjustada valu. Buffy: Nagu näiteks surematus? Angel: Täpselt. Olen sellest surmani tüdinud. Buffy: Väga naljakas. Angel: Ma olengi naljakas.