Postmodernne Prometheus

December 16th, 2011

Wiki retsensioon

Viimaseks “Sotsiaalse tarkvara” ainega seotud blogipostituseks jääb ühe aine raames koostatud wiki retsensioon. Valisin retsenseerimiseks wiki, mille teemaks oli “Sotsiaalvõrgustikud professionaalide koostöövahendina”. Kuna pähe ei tulnud ühtki paremat mõtet, siis nägi valimisprotsess ise välja selline, et panin silmad kinni ning valisin hiire kerimisnupu ja kursori abil suvalise wiki, seega oli valik täiesti juhuslik.

Kui nüüd wikist endast rääkida, siis teema on päris huvitav. Lugemise käigus torkab muidugi kohe silma, et autorite emakeel ei ole eesti keel, mis muudab tekstist arusaamise raskemaks. Mõni koht meenutab lausa Google Translate’i, kui päris aus olla. Samas tuleb autoreid tunnustada, sest eesti keeles kirjutamine valmistab paljudele eestlastelegi probleeme, mis siis veel teistest rääkida.

Sisulise taseme poolest tundub vaadeldav wiki suhteliselt võrdne meie enda tööga, millest räägin allpool samuti mõne sõnaga. Mida see tähendab? Tähendab seda, et käsitletavad võrgustikud tunduvad üsna suvaliselt valitud, ehkki ühine nimetaja neil muidugi on. Samuti ei saanud wiki-st täpsemalt teada seda, milliseid sama tüüpi võrgustikke veel olemas on (ei usu hästi, et need viis, mida lähemalt käsitleti, on ainsad). Ühegi välja toodud võrgustikuga ma isiklikult kursis polnud, sellepärast oligi huvitav lugeda, kes ja milleks neid kasutavad. Näiteks üllatas mind väide, et GitHub on kõige populaarsem programmeerimiskoostöökeskkond (lahe pikk sõna), olles eespool isegi SourceForge’ist. Võib-olla on see tõesti nii, mis näitab, et kui see nimigi mul meeles polnud (ei julge väita, et seda varem kuulnud pole), siis olen uuemate arengute rongist juba maha jäänud. Samas näitab põgus uuring, et SourceForge peaks praegu siiski veel populaarsem olema, kuigi arvatavasti vanast rasvast, on ta ju GitHub’iga võrreldes lausa vanur, juba eelmisest sajandist pärit.

Teised koostöökeskkonnad pakuvad mulle potentsiaalselt vähem huvi, ehkki see tõlkekeskkond on päris huvitav idee. Praegu tundub, et seda kasutatakse põhiliselt inglise keelest vene keelde tõlkimiseks ja vastupidi. Elu on näidanud, et niimoodi tehtud tõlgetesse, eriti, kui autoreid on mitu, tuleb võrdlemisi kriitiliselt suhtuda. Venelaste filmitõlked on siinkohal hea klassikaline näide, kuidas suur hulk teksti on võimalik täiesti mõttest mööda tõlkida. See on reegel, mitte erand. Näpuharjutamiseks sobib see keskkond samas ideaalselt. Küsimus on ainult selles, kui tark on tellija ehk millise kvaliteediga töö talle õnnestub “maha müüa”.

Lugemismaterjali seega oli ning ehkki lehtede ülevaated oleks võinud olla õige väheke pikemad, õnnestus üht-teist endale tulevikuks kõrva taha panna. Mõistagi vajaks see wiki tugevat toimetajakätt, et lugemiskogemus lihtsam oleks, kuid pole mõtet tühjast tüli norida. Infot iseenesest oli ja aru sai ka, mida öelda taheti.

Mis puutub meie enda wikisse, siis tulemus sai pisut teistsugune, kui ma ehk ise näha oleksin tahtnud, aga selles seisnebki rühmatöö mõte, et kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi. Pisut jäi häirima see, et kuna lõigud jagunesid erinevate inimeste vahel, siis nägime erinevalt, kes täpselt kuhu kategooriasse peaks kuuluma. Näiteks internetitähtede ja muidutähtede piir on võrdlemisi segane ja raskesti arusaadav. Samuti oleks võinud mõnel teemal pisut pikemalt peatuda, aga üldine mulje koostööst on siiski positiivne. Tõsi, asjad jäid minule omaselt taas viimasele minutile (wiki tähtaeg oli esmaspäeval kell 12 ja lõplik versioon valmis esmaspäeval kell 11.59), kuid teised selle pärast õnneks ei kannatanud. Tulevikus võiks siiski asju pikema ajavaruga teha, kui vähegi õnnestub. Lõpetuseks veel niipalju, et ma pole suutnud otsustada, kas jätta meie wiki üles või võtta näiteks aastavahetusel maha. Kui siin postituses olev link enam ei tööta, siis järelikult võtsin maha.

December 16th, 2011

Tuleviku ennustamine

Ja ongi kätte jõudnud viimase blogiteema aeg aines “Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad”. Selle nädala teemaks on ennustada, milline võiks veeb ja sotsiaalne tarkvara olla 5-10 aasta pärast.

Kui nüüd päris aus olla, siis on ennustamine üks tänamatu töö. Kui võtame näiteks Isaac Asimovi 50-ndatel kirjutatud raamatud robotitest, siis esinevad neis robotite kõrval sellised suuresti ajaloo prügikasti kadunud esemed nagu lintmaki lindid ja perfokaardid, sest tollal lihtsalt ei tuntud paremaid vahendeid info salvestamiseks. Internet ise tabas peaaegu kõiki justkui välk selgest taevast. Üks väheseid, kes midagi taolist üldse ette suutis näha, oli Jules Verne. Üllatus-üllatus. Sellepärast ongi igasugu ennustused hea võimalus ennast täiesti lolliks teha.

Interneti tulevik on samuti selline asi, mille kohta on raske midagi öelda. Mitmed kunagi kasutusel olnud protokollid (Usenet, Gopher jm) on tänaseks peaaegu unustatud ja kindlasti tulevad praegustegi asemele ükskord uued. WWW kadu on siiski üsna vähetõenäoline, selle populaarsus on lihtsalt liiga suur. Pigem on kiire arengu etapp lõpuks mööda saanud ja edaspidi võiks toimuda evolutsioon, mitte revolutsioon. Loodetavasti saavad Google, Facebook ja teisedki sellest aru ning ei kujunda oma keskkondi iga aasta-paari tagant radikaalselt ümber, et inimesed saaksid taas silm punnis peas otsida, kuhu asjad kadunud on. Näiteks leidsin alles praegu, seda postitust kirjutades üles, kuidas pääseb tänasel päeval Google’i pealehelt Google Analyticsi kontole, mis selle blogi külastusi analüüsib. Lihtsam on lihtsalt see fraas otsingukasti kirjutada, kui hakata järjekordselt mööda menüüsid surfama. Võib-olla tasuks see link bookmark‘ida, aga kes see viitsib.

Sotsiaalvõrgustike koha pealt arvan, et kui Facebook loorberitele puhkama ei jää, siis on neid üsna raske troonilt tõugata. MySpace’i stardipositsioon oli omal ajal tunduvalt parem, kuid nemad selle vea tegid ja praeguseks mäletavad seda vähesed. Ent kui inimesed siiski peaks Facebookist mujale kolima, siis arvan, et nende uueks koduks saab mingi täiesti uut laadi keskkond, millest me praegu midagi ei tea. Google+ võimalustesse ei tahaks väga uskuda, algselt liitus sellega küll palju kasutajaid, ent aktiivsus seal on võrdlemisi madal. Ahaa-faktorit, mis seda Facebookist küllaldaselt eristaks, lihtsalt pole. Ka Facebooki areng oli aeglane ning kui Google annab aega atra seada, siis, kes teab, vahest võiks sealt mõne aasta pärast isegi midagi tulla, kuid vähemalt seni on Google sarnaste projektide puhul sageli demonstreerinud kannatamatust ja oskust kiiresti juhe seinast tõmmata. Eks elu näitab, mis saab.

Ise loodan tulevikus näha eelkõige seda, et leevenevad tänase päeva karmid autorikaitsenõuded, luues sellega rohkem võimalusi arenguks ja koostööks. Kogukondlik mõistus (ingl k hive mind) on võimeline suurteks asjadeks, kui sellele üleliigseid piiranguid mitte seada.

Küll on selge, et viie aasta pärast kasutatakse netis surfamiseks tunduvalt vähem arvuteid ning rohkem mobiiltelefone ja muid vidinaid, millega tuleb sisu pakkumisel arvestada. See tuletab mulle meelde, et peakski lähemalt uurima, milline minu blogi mobiiliga lugedes välja näeb. Lisaks sureb Eestis välja kunagine esitegija rate, aga see ei üllata vist enam kedagi.

December 12th, 2011

Interneti pahupool

Selle nädala ülesanne on kirjeldada kolme õpetlikku juhtumit internetimanipulatsioonide ja pettuste vallast.

Esimeseks vaadeldavaks juhtumiks otsustasin võtta Axel Gembe õpetliku loo. Gembe oli noormees, kes aastaid tagasi häkkis sisse mängutootja Valve Software arvutitesse ja sai sealt muuhulgas kätte hiljem suure populaarsuse saavutanud mängu Half-Life 2 arendusversiooni, mis lõpuks internettigi lekkis. Selles ei ole iseenesest midagi erilist, küll aga on huvitav see, mis hiljem järgnes. Valve selgitas välja, kes lekke taga oli (õigupoolest polnud selles midagi keerulist, kuna Gembe võttis nendega ise ühendust) ja kutsus ta USA-sse, ettekäändeks pakutav turvaspetsialisti töökoht. Saabumisel oleksid Gembet töökoha asemel oodanud FBI, käerauad ja mitmekümneaastane vanglakaristus. Saksa politsei sai aga nimetatud operatsioonist haisu ninna ja võttis Gembe ise enne kinni, kui see jõudis lennukile minna. Lõpptulemus: kaks aastat tingimisi vanglakaristust, põhjenduseks puhtsüdamlik kahetsus ja raske lapsepõlv. Siin kirjutab sellest juhtumist pikemalt.

Teiseks juhtumiks valisin hiljuti uudistes olnud Rove Digitali pettused. Firma aju Vladimir Tšaštšin oleks kahtlemata võinud ka legaalsel teel leiba teenida, kuid saatus suunas ta juba varakult kõikvõimalike pettuste rajale, mille kulminatsiooniks saigi käesolev Rove Digitali lugu. Asja iva oli küllaltki keerulise hookuspookuse abil inimestele õigete asemel libareklaame näidata ja selle abil tulu teenida. Vähemalt praegu tundub, et Tšaštšinil Gembe moodi ei vea ja ta saabki kõrge eani Ameerika Ühendriikide vangimajas istuda.

Ja kolmas lugu ei oleks mitte niivõrd internetipettus kui tavaline andmete leke. Aastaid tagasi ringles Eestis nn Perli andmebaas, kuhu olid kogutud andmed mitmetest registritest: isikuandmed, sõidukite andmed jms. Praeguseks on see baas aegumise tõttu mõistagi oma tähtsuse minetanud ning Perli ise juba aastaid manalamees, kuid just see juhtum algatas tõsisema diskussiooni andmekaitse teemal. Mulle näib, et andmekaitsega on Eestis pärast seda tõsiselt üle pingutatud. Aga võib-olla ma lihtsalt ei taipa, miks peaksid inimesed nii väga tahtma oma isikukoodi, sünnikuupäeva või pangakonto numbrit varjata. Iseenesest ongi huvitav, et ühelt poolt inimesed püüavad oma andmeid väga varjata, teiselt poolt aga panevad needsamad andmed suhtlusvõrgustikesse üles, kus pole täpselt teada, kes neile ligi pääseb. Ja ega agentuur NSR (Naised Saunas Rääkisid) teist sellepärast vähem ei tea, et te oma andmeid varjate.

December 5th, 2011

Vaba tarkvara arendamisest

Selle nädala ülesandeks on võrrelda kaht vaba tarkvara projekti arendamise seisukohast. Kui päris aus olla, siis ei ole ma ise vaba tarkvara arendamisega kuigivõrd kokku puutunud, nähes, kuidas viimastel aastatel on enam-vähem kogu arendamise aur kulunud palgatööle ja vabal ajal on teisigi asju peale programmeerimise, millega võiks tegeleda. Ent mingi ettekujutus asjadest peaks mul vanast rasvast siiski alles olema.

Vaba tarkvara projektid võib laias laastus jagada kaheks. Esimesse kategooriasse kuuluvad suure arendajate arvuga projektid, mis on kasutajate hulgas saavutanud teatud populaarsuse, teise kategooriasse aga need, mida nokitsevad teha maksimaalselt paar-kolm arendajat ning mis enamasti hiljemalt mõne aastaga hääbuvad, sest eks ole neilgi inimestel targemat teha kui kogu vaba aeg tasuta töö alla matta. Järgnevalt võtangi kummastki kategooriast ühe näite, mida mõne sõnaga kirjeldan.

Üks populaarne arendusprojekt on kahtlemata Linux, mis algas teatavasti samuti ühemeheprojektina. Erinevalt paljudest teistest see aga ei hääbunud, kuna tegemist oli paljudele meeldinud asjaga. Linux on teatavasti selline umbmäärane mõiste, seega täpsustan, et edaspidine selles postituses käsitleb Linuxi kernelit, mitte operatsioonisüsteemi tervikuna. Idee poolest on vaba tarkvara mõte lihtne: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Ehk teisisõnu: kui õnnestub leida mingi viga, siis on lihtne see parandada ja teistelegi kättesaadavaks teha. Nii on see teoorias. Praktika on mõnevõrra teistsugune. Linuxi kernel on minu teada kirjutatud põhiliselt C-s, millele lisandub teatav kogus assemblerit. Vähemalt kunagi oli see nii, ma ei tea, kas viimastel aastatel on midagi muutunud. Need ei ole kumbki keeled, millega oleks kerge sinasõbraks saada. Veelgi keerulisem on hoomata Linuxit kui süsteemi tervikuna. Sellest tulenevalt on inimeste arv, kes on suutelised sisse viima muudatusi, mis kusagil mujal midagi ära ei vussi, võrdlemisi väike. Seega ei tasu väga loota, et kui mõni algaja arendaja Linuxi kernelisse mõne muudatuse teeb, siis see sinna lõpuks ka jõuab. Tunduvalt tõenäolisem on variant, et vastav parandus lükatakse tagasi. Mulle on jäänud mulje, et Linuxi kerneli arendamine takerdub üha enam bürokraatiasse, aga võib-olla on see mulje ekslik, sest ma ei ole sellele teemale tõesti eriti tähelepanu pööranud.

Teise kategooria projektiks valisin Subtitle Workshopi, mida olen varemgi maininud. Ehkki see on kogu oma elutsükli olnud vabavara, ei olnud selle lähtekood esialgu avalikult kättesaadav. Kui programmi väljatöötaja asus (nullist) tööle uue versiooni kallal, avalikustati versiooni 2.51 lähtekood GPL alusel. Uuemast versioonist jõudsid avalikkuseni mõned mitte kõige paremini töötavad beetaversioonid, seejärel saabus vaikus. Kuulujutud mainisid programmikoodi täielikku hävimist kõvaketta riknemise tõttu. Seetõttu on hea, et vähemalt vanem versioon on avalikult saadaval. Võttes arvesse, et Subtitle Workshop on kirjutatud Delphis, mis pole paraku kõige populaarsem programmeerimiskeel, polnud mitu aastat kusagil märgata entusiaste, kes programmi arendamise enda peale võtaksid. Kuna olemasolevas versioonis esineb samuti mitu häirivat bugi, siis kaalusin vahepeal juba ise nende parandamist, kuid viimaste kuude jooksul ilmus siiski välja keegi, kes hankis kusagilt pisut uuema lähtekoodi kui see, mida avalikult levitatakse, ja asus tegutsema. Esialgne mulje on siiski selline, et ühe vea parandamise käigus õnnestub tekitada kolm uut, seega tuleks lähemalt uurida, kas lähtetekstid on kusagil olemas, GPL seda ju nõuab. Aga see on juba tuleviku teema, nii kaugele ei ole ma veel jõudnud.

Ongi selleks korraks kõik.

November 28th, 2011

Häkkeritest ja muust

Selle nädala ülesandeks oli lugeda läbi Eric Raymondi häkkeri-HowTo ja selle kohta arvamust avaldada. Kui aus olla, siis sellel dokumendil õnnestub häkkeritest küll pigem rumal kui mõistlik mulje jätta. Esiteks käsitleb see häkkeri definitsiooni võrdlemisi kitsalt, võrdsustades selle põhimõtteliselt avatud lähtekoodiga tarkvara programmeerijaga. Teiseks suhtub autor üleolevalt kõigisse ebameeldivatesse operatsioonisüsteemidesse, eelkõige Microsofti omadesse, ja üleüldse kõigisse, kes tema maailmavaadet ei jaga, istudes oma eebenipuust tornis nagu mõni kodumaine kirjaneitsi. Ja kolmandaks, hoolimata sellest, et autori soovitus on vältida fleimimist, ei saa ta oma jutukeses hakkama selliste sõnadeta nagu jobu, idikas ja kretiin. No ei ole konstruktiivne lähenemine.

Lisaks tehakse häkkeri-HowTos kaheldava väärtusega üldistusi, näiteks väidetakse, et kõik Basicud on halvasti ülesehitatud. See väide on… VALE! Mina näiteks õppisin kunagi ammu programmeerimise selgeks sellise keelega nagu Borlandi Turbo Basic (TTÜ-s muide) ega saa küll öelda, et see minu oskustele kuidagi pärssivalt oleks mõjunud. Täpselt samamoodi on ka Visual Basicus võimalik täiesti korralik tulemus saavutada, ehkki enda põgus kogemus näitab, et selle saavutamine võib tõesti olla mõnevõrra keerulisem kui mõnes teises keeles. Aga halba tantsijat pidavat ka munad segama, kui taas venelaste ütlust kasutada.

Veel häiris mind järgmine väide: Ühiskondlik tõrjutus aitab kontsentreeruda tõeliselt tähtsatele asjadele nagu mõtlemine ja häkkimine. Isegi kui autor seda täiesti tõsiselt ei mõelnud, sest terve see traktaat kubiseb haledatest naljategemise katsetest, jätab see ikkagi kummalise mulje. Mina arvan siiski, et teiste inimestega suhtlemist tuleks võimaluse korral arvuti taga istumisele eelistada, olgu see viimane kui “tähtis” tahes.

Lõpetuseks tahaksin öelda veel seda, et mitmed mainitud punktid on mulle tegelikult südamelähedased ja võimaluste piires olen püüdnud neid ka kaastöötajais juurutada, ehkki tundub, et suhteliselt edutult: maailm on täis probleeme, ühtki probleemi ei tohiks lahendada kaks korda, igavus ja nüridus on kurjast, suhtumine ei asenda kompetentsi. Kuid kuna teen seda töö juures, mitte avatud tarkvara luues, siis häkkerite elitaarne seltskond mind ja paljusid teisi enda seas näha ei taha. Nii teete te karuteene ju endale, mitte meile. Kunagi saabub ka vanade Unixi-peerude kord minna.

November 21st, 2011

Vabad litsentsid ja GPL

Selle nädala teemaks on mõne nn vaba litsentsi lähem kirjeldus. Üldiselt on raske leida teemat, mis mulle vähem huvi pakuks kui mingid litsentsid ja nendega seonduv, seega pikka juttu oodata vist pole.

Tehes valikut, millisest litsentsist kirjutada, langetasin lõpuks otsuse GPL-i kasuks, sest erinevalt mitmetest teistest litsentsidest on mul vähemalt mingisugunegi aimdus, mida see endast kujutab. GPL (GNU General Public License) on litsents, millel on palju nii tulihingelisi pooldajaid kui ka samavõrd tulihingelisi vastaseid. Kui GPL-i olemus lühidalt kokku võtta, siis tähendab see eelkõige seda, et iga selle litsentsi alusel kirjutatud programmi lähtetekst peab olema kättesaadav, eranditeta. Sama tingimus laieneb ka kõigile programmidele, mis kas või osaliselt kasutavad GPL-iga kaetud programmikoodi. Siin ongi GPL-i nõrk koht: kui ühes ja samas programmis kasutada GPL-iga kaetud koodi ja koodi, mille litsents keelab selle avalikustamise kolmandatele isikutele (sellise tingimuse lisamine litsentsilepingusse ei ole ju keelatud), siis kumb on ülim? Kindlasti öeldakse nüüd, et sellisel olukorral ei tohi lubada tekkida, ent palju on asju, mida ei tohiks juhtuda, kuid siiski juhtub. Küll olen üsna kindel, et antud juhul jääks GPL kohtus kaotajaks, sest püüab üle võtta õigusi, mida tal ei ole.

Kui rääkida sellest, millised programmid GPL-i kasutavad, siis neid on palju. Üheks tuntumaks neist on kahtlemata Linux (kernel), mis kasutab seniajani GPL v 2 (uusim versioon on 3). GPL-i kasutavad ka paljud algselt Linuxile (või sarnasele operatsioonisüsteemile) kirjutatud teegid ja rakendused, mis on hiljem muuhulgas Windowsile kohandatud. Näiteks võib siin tuua ffdshow. Mõned nädalad tagasi mainisin lisaks Subtitle Workshopi, mida levitatakse samuti GPL-i alusel, ent uute arenduste programmikoodi ei ole mul vähemalt seni õnnestunud leida, nii et litsentsi järgimine on antud juhul küsitav.

Üldiselt eelistavad paljud GPL-i asemel kasutada sarnast LGPL litsentsi, mille nõuded programmikoodi levitamisele on leebemad.

November 14th, 2011

Autoritest ja intellektuaalse omandi kaitsest

Selle nädala arutlusteema on autorikaitse ja intellektuaalse omandi temaatika hetkeseis.

Jõudsin juba kümmekond aastat tagasi veendumusele, et autorikaitsega seoses on välja kujunenud või kujunemas olukord, kus nõndanimetatud autorikaitsjad enam ei saa ja tarbijad enam ei taha vanamoodi jätkata. Väga hea näide selle kohta on praegu Eestis tähelepanu keskmesse tõusnud “tühja kasseti tasu” laiendamine suurele hulgale kaubagruppidele, muuhulgas nt teleritele ja mobiiltelefonidele. Nimelt leidsid autorikaitsjad, et kuna saadav tasu on kokku kuivanud, siis tuleks tasustatavat nomenklatuuri oluliselt laiendada, süvenemata, kas tasu küsimine on iga kord õigustatud. Selle ala tunnustatud teoreetik ja praktik Vladimir Iljitš Uljanov (Lenin) on nimetatud olukorda kirjeldanud kui revolutsioonilist situatsiooni. Seega võib väita, et olukord on muutusteks küps. Lenin küll täpsustas, et igast revolutsioonilisest situatsioonist ei sünni veel revolutsiooni, kuid olen veendunud, et varem või hiljem muutuvad autorikaitse põhimõtted praegu kehtivatega võrreldes oluliselt, sest neist on muuhulgas saanud inimkonna arengu pidur.

Mis mulle konkreetselt ei meeldi? Ei meeldi see, et erinevalt muudest eluvaldkondadest tundub autoriõiguste vallas kehtivat süüdioleku presumptsioon ja eeldatakse vaikimisi, et iga inimene on pätt ja varas. Kui inimest piisavalt kaua alusetult süüdistada, siis lõpuks temast saabki pätt ja varas. Näiteks kui inimesel on valida, kas tõmmata film ebaseaduslikult Internetist ja olla piraat või osta film välismaisest netikaubamajast ja olla ikka piraat (Autoriõiguse seaduse § 801 lg 2), siis miks ta selle eest maksma peaks? Kulutama raha, et teda piraadiks nimetataks? Sellest tulenevalt olen juba aastaid hoolega valinud, mida osta ja mida mitte. Lisaks muutub filmi vaatamine iga uue meediumi tulekuga järjest keerulisemaks, Blu-ray navigeerimine on võrdlemisi tülikas, kohustuslikest reklaamidest ja FBI hoiatustest rääkimata.

Ma ei ole iseenesest maksmise vastu, näiteks ei leia minu arvutist piraattarkvara, isegi niivõrd triviaalne asi kui WinRAR on ametlikult ostetud. See on lihtsalt mugavam kui crack‘e kahtlasi saite pidi taga ajada. Filmide vaatamine on aga legaalse tarbija jaoks tunduvalt keerulisemaks tehtud kui piraadi jaoks. Oleksin heameelega nõus iga filmi vaatamise eest teatud summa maksma, kui ma ei kardaks, et sellest võidavad “autorid”, aga mitte autorid. Filmide puhul armastatakse rõhuda sellelegi, et tegemist on samasuguse kaubaga nagu teised (nt reklaam Sa ei varastaks ju autot). Juhin tähelepanu, et kui mulle müüakse mittekvaliteetne auto, on mul õigus raha tagasi küsida, järelikult peaksin ka filmi mittemeeldimise korral (kaup ei vasta reklaamitud omadustele) raha tagasi saama. Kas ikka saan? Nii et ärge võrrelge näppu ühe teise asjaga, nagu venelastele meeldib öelda.

Loodan väga, et autoriõiguste vallas toimub lähiajal mingeid arenguid, sest kui ühiskonna enamust peetakse kurjategijaiks, siis on kusagil midagi valesti.

November 7th, 2011

Vaba tarkvara

Sellenädalane blogi teema on vaba tarkvara ja isiklikud kogemused selle kasutamisel. Operatsioonisüsteemidest eelistan isiklikult siiski Windowsi, ehkki tulevane Windows 8 täidab mind siiski teatava ärevusega, kuid oma netbook‘i paigaldasin Ubuntu, eeldades, et see saab küllaltki nadil riistvaral vast paremini hakkama. Kuna netbook‘i tegeliku kasutamise vajadus on minimaalne, tarvitan seda reisidel varukoopiate tegemiseks, võimalusel ka netisurfamiseks, samuti osades loengutes abivahendina, siis saab Ubuntu oma ülesannetega kenasti hakkama. Olen ära harjunud isegi sellega, et akna sulgemiseks vajalik ristike asub hoopis selle vasakus servas. Samas ei ole minus tekkinud mingit soovi Windows hüljata ja/või lauaarvutis välja vahetada. Ühtlasi väike õpetus neile, kes tahavad Ubuntut kokku jooksutada: selleks ei ole vaja palju teha, piisab, kui püüda paigaldada kõik võimalikud paketid, mida paigaldada annab. Pärast seda ei lähe X Window System enam käima (vähemalt viimati ei läinud, kui proovisin) ja annab kena krüptilise veateate, millega tavakasutajal pole midagi tarka peale hakata. Ometi on Linux ju aastaid püüdnud ennast laiemale ringkonnale kättesaadavamaks teha. Tundub, et päris kohale pole veel jõutud.

Ent kuigi minu lauaarvuti operatsioonisüsteemiks on Windows 7, leidub siingi piisavalt vaba tarkvara. Näiteks paikneb sellessamas masinas veebiserver, kust te kogu seda juttu loete. Ehkki Windowsi koosseisu kuulub oma veebiserveritarkvara, IIS, jookseb see veebileht vanal heal Apache+MySQL+PHP konfiguratsioonil. Lühendist LAMP on seega puudu vaid L-täht. Samuti on vaba tarkvara blogi jooksutav WordPressi platvorm. Ja peab tunnistama, et kogu see kupatus saab iseseisva jooksmisega suurepäraselt hakkama, konfigureerimistööd on olnud minimaalselt. Isegi uuendusi paigaldan täpselt siis, kui meelde tuleb. Häbi mulle siinkohal. Lisaks on käigus ka isiklik nimeserver, mille aluseks samuti vaba tarkvara, BIND.

Samuti kulub vaba tarkvara ära tööks videofailidega. Kuna viimasel ajal on videofailide puhul sageli kombeks kasutada Matroska vormingut, leiab sageli rakendust mkvtoolnix, täpsemini üks selle osa mkvmerge. Uuemad Blu-ray’d eelistangi ise Matroska vormingusse ümber teisendada, sest hiljem on seda faili oluliselt mugavam vaadata kui Blu-ray’d ennast. Tõlgete tegemiseks filmidele sobib hästi Subtitle Workshop, mis kunagi oli vabavara, aga hiljem muutus vabaks tarkvaraks ning avalik on ka tema programmikood, mis on kirjutatud Delphis. Tõsi, pikka aega ei toimunud temaga mingit arendustööd ning peast jooksis läbi isegi mõte see ise ette võtta, kuid lõpuks on leidunud üks tegija, kes asja käsile võttis. Seniste uuenduste kvaliteet on küll küsitav ja lähtekoodi kättesaadavus ebaselge, kuid loodetavasti toob tulevik selles osas selgust.

Kindlasti leiaks siit arvutist veelgi vaba tarkvara, lisaks on siin suurel hulgal vabavara, kuid kõik ei tule kohe meelde ja kas tasubki kõike üles lugeda. Selge on igatahes see, et enamasti saab vaba tarkvara oma ülesannetega täiesti rahuldavalt, võib isegi öelda, et hästi hakkama. Aga ikkagi meeldib Windows mulle rohkem kui Linux.

October 31st, 2011

Virtuaalmaailmad

Selle nädala ülesandeks on tutvuda mõne virtuaalmaailmaga ja rääkida oma kogemustest. Mina tutvusin kahe ühisekskursiooni käigus sellise maailmaga nagu Second Life. Kunagi avas Eesti riik selles isegi oma saatkonna, mis tänaseks päevaks on küll kuuldavasti suletud. Enda lühikese kogemuse põhjal jäi Second Life’i keskkonna võlu mulle suhteliselt arusaamatuks. Või õigem oleks vist öelda: ei jäänud arusaamatuks, saan igati aru, miks kusagil virtuaalses keskkonnas kondamine paljudele huvitav võib tunduda, seal on päris kauneid paiku, kuid minu jaoks puudub selles sügavam mõte. Samuti paistab Second Life’i klient vähemasti minu arvutis silma erakordse aeglusega, ehkki arvuti jõudluse taha ei tohiks asi kuidagi jääda. Minu elus täidab sarnast rolli pigem Wikipedia, kuhu olen ennast nii mõnigi kord tundideks surfama unustanud. Küllap võib sedagi virtuaalmaailmaks pidada.

Second Life ei ole samas ainus virtuaalmaailm, millega olen kokku puutunud. Kunagi, ammuste aegade hämaruses sai liitutud sellise võrgukeskkonnaga, mille nimi oli Dransik. Hiljem sai sellest Ashen Empires. See pole enam seda tüüpi virtuaalmaailm, kus konkreetne eesmärk puudub, tegemist on tüüpilise võrgurollimänguga. Loomulikult on olemas palju tuntumaid selle žanri esindajaid, kuid minu teele sattus just Dransik. Sellises virtuaalmaailmas elamine, kus edasijõudmiseks tuleb koguda energiat, tappa kolle ja teha muud põnevat, tundub mulle palju mõistetavam. Mõned mängusessioonid venisid endalgi üpriski pikaks, aga mingil hetkel saabus taas tüdimus, nagu iga asjaga. Seega on seegi läbikäidud etapp. Ent kuna virtuaalmaailma üks eesmärk on siiski panna inimest tegelikku reaalsust unustama, sai Dransik oma ülesandega minu arust tunduvalt paremini hakkama kui Second Life. Arvatavasti kehtib sama teistegi võrgurollimängude kohta.

Pealegi on ka foorumid, suhtlusvõrgustikud ja muud taolised keskkonnad omamoodi virtuaalmaailmad, kuhu võib ennast unustada ning neid hakatagi reaalsuseks pidama, kuid ei tohiks siiski unustada, et reaalne elu on niisamagi väga huvitav.

Lõpetuseks tahaksin veel lisada, et ei saa öelda, justkui Second Life’ist üldse mingit kasu poleks. Minu teadvusse jõudis näiteks üks lugu, mis Ace of Spades Islandil viibides taustaks kõlas. Tõenäoliselt olen seda kunagi ammu isegi kuulnud, aga ei meenu küll.

October 24th, 2011

Folksonoomiast

Selle nädala teema on folksonoomia, mis põhimõtteliselt tähendab kasutajatepoolset info klassifitseerimist siltide vms abil. Veebist paluti otsida kaks näidet, millest ühe puhul selline lähenemine töötab ja teise puhul mitte eriti.

Parim näide, kus sildistamine annab häid tulemusi, on minu arust Twitter, mille puhul kasutajate lisatud sildid võimaldavad jälgida trende ja populaarsemaid teemasid. Ühtlasi on Twitter üks väheseid kohti, mille puhul olen sildistamise võimalust isegi kasutanud.

Teine näide, mida võib vaadelda nii- ja naapidi, on fotode sildistamine, nt tuttavate äramärkimine Facebookis jt suhtlussaitidel. Mulle tundub, et üldjoontes on tegemist positiivse lisavõimalusega, ehkki paljud näevad siin ohtu oma privaatsusele, mistõttu peaks igaühel säilima võimalus lubada või keelata enda kohta käiva info avalikustamist.

Näide, mille puhul praktiline kasu on sageli enam kui küsitav, on minu arvates sildipilv. Ehkki väga suurte infomahtude korral annab see tõepoolest trendidest teatava ettekujutuse, leiab see peamiselt rakendust blogides või kaheldava väärtusega saitidel. Mind näiteks ei huvita, mida tarka Olivia Munn taas öelnud on, kuid tema kohta käivad uudised on näiteks elu24.ee lehel ütlemata populaarsed. Tõsi, viimased kuu aega on sellel rindel olnud suhteline vaikus.

Et teema lühidalt kokku võtta: selleks, et folksonoomiast kasu oleks, tuleb märgistada õigeid (olulisi) asju, jättes ebaolulise tähelepanuta.