Postmodernne Prometheus

October 17th, 2011

Kuidas Wikipediat paremaks teha?

Selle nädala ülesandeks oli püüda leida vastus küsimusele, kuidas saaks Wikipediat veelgi paremaks teha. See on küsimus, millele on suhteliselt raske vastata, sest minu jaoks on Wikipedia juba aastaid piisavalt põhjalik ja täpne infoallikas olnud.

Samas, kui millelegi tähelepanu juhtida, siis (nagu arutelu käigus juba teemaks tuli) jääb mulle suhteliselt arusaamatuks nõue, et kogu kasutatav info peab olema mujalt kogutud ja viidatud ning oma hallide ajurakkudega midagi välja mõelda ei tohi. Loomulikult oleks väga kena, kui iga asja saaks tõestada, ent paraku on isegi matemaatika aluseks aksioomid ehk tõestamata väited, mille puhul lihtsalt eeldatakse, et asjad täpselt niimoodi on.

Sama kehtib ka Wikipedia kohta. Ehkki tõsised teemad nõuavad sügavamat analüüsi, piisab paljudel juhtudel tavalisest talupojatarkusest. Tõenäoliselt on näiteks paljud suutelised oma sõnadega, raamatut kätte võtmata, selgitama, mis on puu. Neid, kes teavad, mis on Doppleri nihe (mina näiteks ei tea), on kindlasti vähem, kuid kahtlemata on neidki. Sellepärast mind häiribki, et Wikipedia tundub taunivat inimeste oskust oma peaga mõelda.

Pealegi ei taga allikate olemasolu ega neile viitamine seda, et neis väidetu on tõde. Olen näiteks oma silmaga Wikipediast lugenud väidet, et Magna Carta pani paberile Robin Longstride’i isa. Sellele nn hüpoteesile on olemas allikas, isegi võrdlemisi värske allikas, täpsemalt Ridley Scotti 2010. aasta film Robin Hood, kuid seda ei saa ometi võtta ajaloolise tõena. Seetõttu tundubki tõenäolisem, et antud täienduse näol oli tegemist mõne inimese arusaamisega heast naljast, sest kui too kirjutaja seda tõesti tõe pähe võttis, siis on asjad maailmas päris hullud ja viitamise nõue vahest isegi omal kohal. Ent kahjuks pole paljude viidatavate internetiallikate usaldusväärsus oluliselt kõrgem kui eelpooltoodud näitel ning raamatudki võivad sisaldada aegunud informatsiooni. Seepärast usun endiselt, et allikatest usaldusväärsem on Wikipedia kasutajate filter, näiteks Robin Longstride’i isa eluaeg Magna Carta artikli juures oli võrdlemisi lühike. Minu hinnangul oleks viitamine seega vajalik eelkõige siis, kui artiklites toodud väiteid ei ole võimalik lihtsa vaevaga ise üle kontrollida, ent viide iga lause järel või isegi mitu korda lauses pigem häirib.

Aga muidu mulle Wikipedia meeldib.

October 10th, 2011

Blogimisest

Käesoleva nädala teema on blogimine ning selle erinevad motiivid.

Minu arust on igasuguse blogimise eeldus arvamus, et sul on kellelegi midagi öelda või midagi kellegagi jagada, olgu sihtgrupiks siis kas kogu maailm, ainult mõned sõbrad või midagi vahepealset. See, kas kirjutajal tegelikult kah midagi öelda on, jääb muidugi iga lugeja enda otsustada.

Kuna iseennast tunneb igaüks loomulikult kõige paremini, siis alustakski sellest, miks mina blogin või, õigem oleks öelda, üritan blogida, ehkki see eriti välja tulla ei taha. Leian, et aastate jooksul on kogunenud piisavalt mõtteid, mida võiks huvilistega jagada, ja kui kirjutis lõpuks valmib, siis polegi tulemus enamasti kõige hullem. Paraku võtab selle tulemuseni jõudmine ja sõnaseadmine minu puhul tunduvalt kauem aega kui mulle meeldiks, mistõttu jääbki kirjutamine enamasti tahaplaanile, ehkki näiteks reisimeenutusi oleks aastate möödudes endalgi huvitav lugeda. Lootus, et kunagi tekib kirjutamiseks piisavalt vaba aega, sureb muidugi viimasena, aga kuna maailmas leidub tunduvalt huvitavamaid tegevusi, tegelen sellega edaspidigi täpselt siis, kui tuju tuleb (või kui sunnitakse).

Nüüd siis paar mõtet, mis võiks olla teiste blogimise motiiv. Mõistagi ei ole see ammendav loetelu, kirjutan vaid sellest, millega olen ise kokku puutunud ja mis mulle huvi pakub. Suurem osa blogisid kajastab ilmselt ikkagi autorite igapäevaelu, mis laiema üldsuse tõenäoliselt külmaks jätab, kui nad just väga põnevalt kirjutatud pole. Üheks huvitavamaks seda tüüpi blogiks võib pidada Jääraplika blogi, mille linki ma ei lisa, sest, ehkki kunagi avalik, on see juba aastaid laiemale lugejaskonnale suletud. Veel üks tüüpiline kohalik näide on siin. Päris paljud seda tüüpi blogide kirjutajad on noored, kellele see on võib-olla esimene kirjutamiskogemus, nii et isegi kui kirjutatu teisi ei huvita, ei saa seda pidada mahavisatud ajaks, sest blogimine arendab nii analüüsivõimet kui kirjutamisoskust. Seda tüüpi blogide alamhulgaks on reisiblogid või blogid, kus välismaal elavad eestlased kirjutavad oma elust võõral maal. Hiljuti avastasin näiteks sellise blogi.

Enam pakuvad mulle siiski huvi sellised blogid, mille tegijad püüavad maailmale oma tarkust jagada, hoolimata sellest, kas nendega saab iga kord nõustuda või mitte. Programmeerijana vaatan eelkõige loomulikult programmeerimis- ja arvutiteemalisi blogisid, nt Coding Horror‘it. Ehkki selle autor Jeff Atwood on minu meelest nii mõnigi kord oma mõtetega rappa jooksnud, on seda alati huvitav lugeda. Kahjuks kirjutab ta viimasel ajal võrdlemisi harva. Teine hea näide on The Daily WTF, mis naeruvääristab halbu programmeerimistavasid ja IT-tavasid laiemalt. Tõsi, artiklite kommentaare on nii mõnigi kord väga hirmus lugeda, sest sageli võtavad sõna just need, kelle üle naerdakse ning kes sellest ise arugi ei saa.

Selliseid kindlale sihtgrupile suunatud blogisid on loomulikult teisteski valdkondades, näiteks on väga populaarsed poliitika- või kollased (meelelahutus-) blogid, aga kuna mind need teemad väga ei huvita, siis piirdun lihtsalt nende mainimisega. Veidral kombel ei loe ma eriti ka filmi- ja/või ulmeblogisid, ehkki see valdkond mind üldiselt huvitab. Ühe selleteemalise blogi võiks küll välja tuua. Lisaks võiks veel eraldi ära mainida tuntud inimeste, sh näitlejate blogid, millest mõnele heidan aeg-ajalt pilgu peale. Suurem osa kuulsusi ja ka “kuulsusi” eelistab küll kasutada Twitterit, kuid näiteks Felicia Day suhtleb fännidega väga mitmel moel ja blogi on üks neist väljunditest.

Täiesti eraldiseisev kategooria on fotoblogid, milles, nagu nimigi ütleb, räägivad sõnade asemel fotod. Üks näide.

Ja lõpetuseks siis blogid, mis on tehtud sunniviisiliselt, näiteks paljud selle aine raames loodud blogid.

Loomulikult jäid paljud teemad sedapuhku mainimata, aga täna meenusid esimestena just need, mis ülal välja toodud.

October 3rd, 2011

Sotsiaalvõrgustik

Sellenädalaseks blogipostituse ülesandeks on ühe vabalt valitud sotsiaalvõrgustiku analüüs. Ja mis oleks analüüsimiseks parem võrgustik kui Facebook? Täpsuse huvides otsisin välja, millal ma täpselt Facebookiga liitusin ja selleks kuupäevaks osutus 11. november 2007. Järelikult astusin liikmeks mõnevõrra varem, kui Facebook Eestis tõeliselt populaarseks sai ja Orkutilt kasutajaid üle lööma hakkas. Tänaseks on mul konto seega olnud juba peaaegu neli aastat.

Matt Webb kasutab sotsiaalse tarkvara iseloomustamiseks järgmisi faktoreid:

  • Identiteet – peaaegu kõik, keda tunnen, esinevad Facebookis oma nime all, mis minu arust on väga tervitatav. Samuti pole eestlastel kuigivõrd kombeks panna oma profiilipildiks mõne tuntuma tegelase pilt, mida kahjuks ei saa kõigi Facebooki kasutajate kohta öelda. Küll võib aga Facebookis eestlast nähes väita, et suure tõenäosusega näeb ta välja samasugune nagu profiilipildil, kuid me ei tohiks ära unustada, et tõenäoliselt käitub inimene virtuaalselt siiski teisiti kui tavaelus.
  • Kohalolek – Mõni aeg tagasi lisandus Facebookile reaalajavestluse võimalus, mis näitab ühtlasi ära, millised kasutajad hetkel sisselogitud on. Kuna kasutan suhtlusprogrammiks Trilliani, siis olen “kohal” arvatavasti 24/7, nii et igaühe puhul ei vasta see staatus tegelikkusele. Samuti saavad need, kes näevad ohtu oma privaatsusele, selle välja lülitada, ehkki Facebookil on kombeks sätteid ühest kohast teise tõsta, nii et õige linnukese leidmine võib olla paras peavalu.
  • Suhted – Facebook nimetab kõiki inimese kontakte “sõpradeks”, mille põhjust tuleb ilmselt otsida Facebooki algusajast, mil tegu oli koolisisese võrgustikuga. Eestis on sõnal “sõber” pisut teistsugune tähendus kui Ameerikas ja ühel inimesel pole häid sõpru tavaliselt kuigi palju. Seetõttu võiks suuremat osa Facebooki-sõpru nimetada lihtsalt tuttavateks. Aja jooksul on Facebooki lisandunud ka üha rohkem võimalusi kontakte grupeerida.
  • Vestlused – nagu juba mainitud, on Facebookis olemas nii reaalaja- kui muu suhtluse võimalus. Siiski on Facebooki tugevad küljed mujal ja puhtalt vestlemiseks on otstarbekam mõni teine kanal.
  • Rühmad – esialgu oli kontaktide rühmitamise võimalus olematu, sai vaid võrgustikesse (network) kuuluda, kuid täna saab kontakte igapidi rühmitada ja ainult nendega suhelda. Lisaks on olemas fännilehed (avalikud) ja vestlusgrupid (võivad olla nii avalikud, suletud kui salajased).
  • Reputatsioon – otsene reputatsiooni süsteem puudub, kasutajad saavad vihjata, et miski neile meeldib (Like-nupp), kuid vähemalt seni puudub võimalus sama konkreetselt mõista anda, et mõni asi neile ei meeldi. Selleks peab juba kirjapandut lugema hakkama.
  • Jagamine – üks Facebooki eesmärk ongi oma elus toimuvat teistega jagada. Sageli on olnud probleem, et inimene jagab liiga palju, näiteks mängimise kohta, mis paljusid ei huvita. Praegu saavad kasutajad väljastatava ja vastuvõetava info voogu tunduvalt paremini kontrollida kui vanasti, seega ei tohiks see enam väga suur probleem olla.

Viimasel ajal tundub, et Facebooki-aktiivsus justkui väheneb, vähemalt minu tuttavate puhul on see nii. Tõenäoliselt on tegemist teatava küllastumisega, Facebook on kaotanud oma uudsuse ja võlu. Samal ajal ei ole ma märganud erilist tungi Google+ suunas, mis peaks ometi olema uus ja huvitav. Mina ise ei ole Google+ ja Facebooki vahel suuri erinevusi leidnud ja erilist stiimulit Google+ peale üle minna ei näe. Prognoosin, et kasutajate massiliseks kolimiseks Google+ peaks Facebook täiesti loorberitele puhkama jääma, umbes nagu Myspace omal ajal. See aga tundub lähiajal võrdlemisi ebatõenäoline.

September 26th, 2011

Subclubi võrgukogukond

Kui viimasel ajal võib siit blogist üsna harva uusi postitusi leida, siis tänu uuesti õppima asumisele, täpsemalt aga ainele Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad tuleb sõrmed sedapuhku lausa sunniviisiliselt tööle panna. Seetõttu lisandub siia järgnevatel nädalatel vähemalt üks uus postitus nädalas, vahest ka rohkem, kui vaim väga peale juhtub tulema.

Esimene ülesanne ongi analüüsida üht võrgukogukonda ning vaadata, kas ja kuidas on see kogukond aidanud kaasa kogukondliku suhtlemise taastekkele. Mina valisin analüüsitavaks kogukonnaks Subclubi, millega olen ise lähemalt kokku puutunud. Teatavasti on sellelt veebilehelt võimalik leida eestikeelseid subtiitreid paljudele rohkem või vähem populaarsetele filmidele ja telesarjadele. Kuna subtiitrite tõlkimise seaduslikkus on mõnevõrra kaheldav, siis jaguneb üldsuse seisukoht põhimõtteliselt kaheks: esimene, tõenäoliselt väiksem, kuid häälekam osa ühiskonnast arvab, et Subclub on kamp kuritahtlikke tõlkepiraate, keda tuleks karmilt karistada, võib-olla isegi vangi panna. Teised aga, eriti need, kelle võõrkeelteoskus kõige parem pole, leiavad, et see aitab neil filmidest paremini aru saada. Muidugi on palju neidki, kellel antud küsimuses seisukoht puudub. Mina isiklikult arvan, et ähvardamisest tunduvalt produktiivsem ning eesti keelelegi kasulikum oleks leida kõiki osapooli rahuldav lahendus, kuid senises autoriõiguste kaitse süsteemis on see kahjuks paraku võrdlemisi ebatõenäoline.

Ent vaatame parem, kas Subclubi saab võtta kui kogukonda ja millised tegurid seda eelkõige näitavad. Subclubi külastavad inimesed, keda huvitavad eestikeelse tõlkega filmid ja sarjad, seega on antud juhul ilmselt tegemist sarnaste huvidega inimeste kogukonnaga. Kogukondlikku suhtlemist mõjutavad järgmised tegurid:

  • Tehnoloogiline areng – lisaks sellele, et Internetita poleks selline suhtluskeskkond üleüldse võimalik, puuduks selle järele ka vajadus, kui praegusaja tehnoloogiline tase ei lubaks visuaalmeediale täiendavaid subtiitreid lisada. Pärast vastavate vahendite laiemat levikut tekkis 2002. aastal ka Subclub.
  • Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid – Subclubis pole vajadust esineda oma tegeliku nimega ja teatud mõjugruppide huvi tõttu polegi see mõistlik. Näiteks mina ei näe päriselus välja nagu Avril Lavigne, ometi on mul selline avatar. Füüsiline välimus ei mängi rolli, loeb ainult see, millega silma paistad.
  • Ajatu aeg – suurem osa antud foorumi kasutajaid elab siiski Eestis, mistõttu öösiti on seal üsna vaikne, kuid siiski võimaldab see omavahel suhelda öökullidel ja lõokestel.
  • Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus – isiklik kogemus näitab, et aktiivsemad Subclubi kasutajad ei jää ka reaalelus suhtlemisega hätta ja suurem osa ajast pühendatakse siiski temaatilisele suhtlusele, kuid ennast saab välja elada Mölamaffia alamfoorumis ja jutukas (viimasesse pääsemiseks peab enne foorumis aktiivsemalt suhtlema).
  • Hariduslikud püüdlused – eks igaüks õpib täpselt nii palju kui tahab, aga kuna Subclubis on palju häid eesti keele ja võõrkeelte oskajaid, siis tasuks seda võimalust kasutada, püüda midagi tõlkida, teiste soovitusi kuulata ja niimoodi edasi areneda. Kehtib ühtmoodi nii uute kui vanade tegijate kohta.
  • Palju vaba aega, mida sisustada – vähemasti tõlkijatel peab ilmselgelt olema piisavalt aega, et oma vabast tahtest mitmeid-mitmeid tunde tõlkimisele ohverdada. Nende tehtud töö võimaldab omakorda teistel vaba aega paremini sisustada.
  • Vajadus “millegi tõelise” järele – seda rolli Subclub ilmselt eriti ei täida, ehkki kindlasti on neid, kes tunnevad, et tõlkimine või positiivsed hinded tõstavad nende enesehinnangut
  • Altruism – Subclub rajanebki altruismil: tõlkimine eeldab tahtmist oma tööd teistega tasuta jagada, lisaks võib jänni jäädes alati abi küsida. Viisaka küsimise korral ei jää abipalve peaaegu kunagi vastuseta.

Nägime, et Subclub on suutnud luua küllaltki tugeva kogukonna, mida tõestab kas või see, et ta pärast iga rünnakut justkui Lerna hüdra senisest tugevamana naaseb. Jääb vaid loota, et kusagil ei leidu Heraklest, kes ta lõplikult tapab.