Postmodernne Prometheus

August 1st, 2011

Hadrianuse vall

Kord sündis, et Rooma keiser Hadrianus andis käsu ehitada müür Britannia ühest servast teise. See toimus umbkaudu Issanda aastal 120, mil pikti barbarite hordid vaeseid roomlasi pidevalt ründasid ega rahus elada ei lasknud. Ja kuna keisri sõna on seadus, siis mõne aastaga valmiski Tyne’i jõe suudmealalt Solway laheni ida pool kividest, läänes mullast vall, et kurjus enam iialgi roomlaste õuele ei pääseks. Kui müür oli valmis, saabus rahu, ja peagi õnnestus ka läänepoolne muldvall kividega asendada. Ja sündis nõnda, et keiser Antoninus üritas eelkäijat üle trumbata ja andis käsu püstitada põhja poole, praeguse Šotimaa lõunaossa, veel teinegi vall, aga kuna see tehti mullast ja madalam, ei andnud kurjad barbarite hordid roomlastele endiselt asu ja see hüljati peagi. Aga iga asi lõppeb kord ja mitusada aastat hiljem jõudiski roomlastel kätte aeg saarelt lahkuda. Vall aga jäi ja seisab praeguseni, kus ta ära pole lagunenud. Kuid aitab ilukõnest.

Võimas kivimüür seisis oma kohal pea puutumatult enam kui tuhat aastat, sest kohalikud elanikud eelistasid ehitusmaterjalina pikka aega puitu, kui kirikud välja arvata. Ent ühel hetkel sai neil tulekahjudest villand ja hakati ehitama kivimaju, korralikke kive aga paraku nappis. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: sealsamas seisis kasutu moodustis, mis sisaldas palju kõrgeima kvaliteediga kraami. Nii tassitigi müür peaaegu laiali; sellest ehitati maju, aedu, teid ja muud, mida kivist teha saab. Selles, et Hadrianuse vallist tänaseks päevaks üldse midagi alles on jäänud, tuleb suuresti süüdistada John Claytoni nimelist meest, kes 19. sajandil, ajal, mil minevikus loodust suurt ei hoolitud, ostis kokku hulga maid, millel müür asus, ja hakkas seda tasapisi hooldama. Muuhulgas kattis ta osa müürist mätastega, vältimaks selle edasist lagunemist. Praegu kuulub vall UNESCO kultuuripärandi nimekirja ja on vähemalt nime poolest kaitse all, kuid kuna suur osa sellest asub eramaal, ei pruugi omanikud sellest kuigivõrd hoolida.

Mätastega kaetud vall

Müür ise oli 80 rooma miili (miil = 1000 kaksiksammu) pikk ja paigutatud maastikule nii, et vaenlasel seda võimalikult raske ületada oleks. Esialgse plaani kohaselt pidi müüri taha iga miili järel ehitatama väike kindlus koos väravaga. Kuna pole täpselt teada, kuidas roomlased neid nimetasid, kutsutakse neid miilikindlusteks (ingl k milecastle). Igale väravale on vastavalt miilile antud number, vahemikus 0 kuni 80. Väravast mõlemale poole rajati vahitornid (ingl k turret) nii, et vahemaa tornist väravani ja järgmise värava tornini oli enam-vähem võrdne. Peagi otsustati müürile rajada ka hulk suuremaid kindlusi (ingl k fort), mille vahe oli kuni seitse miili. Enamik neist ehitati miilikindluste asemele. Lisaks jõuti varsti pärast ehituse algust järeldusele, et müür sai laiavõitu ja otsustati see rajada mõnevõrra kitsam. Müüri osa, kus see juhtub, on samuti säilinud. Suurem osa vundamendist ja mitmed vahitornid olid selleks ajaks aga juba valminud, nii võibki kohapeal näha, kuidas müür näiteks vahitornide juures pisut laiem on. Mõlemale poole müüri kaevati lisaks sügav vallikraav. Lõunapoolse kraavi ja müüri vahel oli omakorda tee. Lõunapoolse vallikraavi järgi (ld k vallum) sai see ehitis ühtlasi eestikeelse, pisut eksitava nime, sest minu arust on tegemist ennekõike siiski müüri, mitte valliga.

Värav ja miilikindlus

Vahitorn

Vercovicium

2003. aastal, veidi vähem kui 1900 aastat pärast roomlasi, avati Inglismaal ametlik Hadrianuse valli matkarada. See rada on ligikaudu 85 inglise miili ehk 136 kilomeetri pikkune, seega pikem kui müür ise, kuid püüab seda võrdlemisi täpselt järgida. Erandiks on raja algusosa, mis läheb mööda Tyne’i jõe kallast ega sunni matkajat Newcastle’i kesklinna autode summa ronima. Järgnevate päevade jooksul leiab siit loodetavasti kirjelduse sellest, kuidas minul Hadrianuse valli ühest otsast teise kõndida õnnestus.

July 21st, 2010

Inglismaa-Šotimaa reisi 5. päev (esmaspäev, 21. juuni 2010)

Hommik saabus ja silm enam nii hullusti ei valutanud kui eile, aga nägemine polnud küll karvavõrdki tagasi tulnud, pigem vastupidi. Alustuseks helistasin kliinikusse ja rääkisin oma mure ära, sest just nii arst eile talitada käskis. Öeldi: tule kohale. Võtsingi siis kompsud selga, möllisin end hostelist välja ja suundusin kliinikusse, mis sedapuhku oli vahelduseks lahti. Eilset arsti ega seda inimest, kellega ma telefonis rääkisin, polnud muidugi kusagil, nii sain veel korra oma häda kurta. Tänagi tegeldi minuga põhjalikult, vaadati siitpoolt ja sealtpoolt, tilgutati silma midagi oranži, mõõdeti silmarõhku ja lõpuks tehti ka süst. Kui selgus, et ma polnud hommikul veel söönud, pakuti isegi teed ja küpsiseid, tasuta loomulikult. Tundub, et siin riigis ei küsitagi ravi ega rohtude eest raha. Lõpuks sain veel ehtsa piraadi kombel silmaklapigi, kuid kahjuks mitte musta. Ühtlasi rõhutati, et homme pean Glasgow’s järjekordselt erakorralise abi osakonda minema, sest mul saavad silmatilgad otsa ja nii lahked nad polnud, et oleksid mulle ise uue pudeli andnud. Loll olin, kui ütlesin, et tänaseks jätkub, sellega said ju kõik plaanid pea peale pööratud. Ah jaa, haiglast väljudes juhtusin kokku ka eilse arstiga, kel oli hea meel, et ma tematagi hakkama sain.

Piraat

Edasi tuli hetk minna rongile ja sõita Glasgow’sse, kuid kõigepealt käisin läbi filmifestivali peakorterist ja ostsin endale festivali T-särgi. Filmid võisid ju vaatamata jääda, aga särk peab olema. Princes Streeti peal tuli mulle vastu õde, kes minuga eile haiglas tegeles, ja tervitas kui vana tuttavat. Inimesed tunduvad siin üldse kuidagi sõbralikumad kui Eestis. Rongisõit Glasgow’sse on teistega võrreldes lühike, kestes alla tunni. Pikalt ma sinna jokutama ei jäänud ja sõitsin kohaliku rongiga edasi Milngavie’sse, kust homme algab minu matkatee. Milngavie on põhimõtteliselt Glasgow’ eeslinn, kusjuures kohalikud pole veel isegi aru saanud, kuidas seda täpselt hääldama peaks. Kuulsin erinevaid variatsioone, ise ent otsustasin lõpuks malgaavi kasuks ja tundus, et kõik said sellest aru. Matka ajal oli plaanis kasutada põhiliselt kodumajutust (kohalikus keeles bed & breakfast), nii otsisingi esimese öömaja üles ja kolisin pakkidega sisse. Õnneks polnud matkates tarvis kogu kola seljas kanda, sest ühe koti transport oli paketi hinnas sees. Niisiis võisin suurema kotiga pikemaks ajaks hüvasti jätta, nägin seda ainult õhtuti ja hommikuti. Õhtul püüdsin kuhugi sööma minna, aga pisut pärast kella seitset oli Milngavie küll justkui välja surnud, nii saigi poest mõned võileivad ostetud, koju tagasi kotile kobitud ja jalgpalli vaadatud. Siin mõned pildikesed Milngavie’st.

Vaade koduaknast

Allander Water

Glasgow Road

Värvilised põõsad

Lõpetuseks veel mõne sõnaga sellest, mis mind siis ees ootas. Šotimaal on mitmeid populaarseid matkaradu, kuid tuntuim neist on kahtlemata West Highland Way, mille pikkuseks umbes 95 miili ehk 152 kilomeetrit. Kuna ajaga polnud priisata, võtsin kavva läbida see kuue päevaga. Loomulikult oli reisikorraldaja päevaplaanid paika pannud niimoodi, et kõige raskemad etapid tundusid juba peale vaadates kaks esimest. Edasine näitas, et see mulje vastas täielikult tõele. Et aga kuuest päevast jäi mulle veel väheks, siis planeerisin West Highland Way järel viie päevaga läbi käia ka Great Glen Way, see omakorda 77 miili ehk 118 kilomeetrit. Kokku siis 11 päevaga 270 km. Vägagi ambitsioonikas plaan, arvestades mu olematut treenitust ja istuvat eluviisi. Ent iga inimene vajab mõnikord väljakutseid. Vaatame siis, mis välja tuleb…

July 20th, 2010

Inglismaa-Šotimaa reisi 4. päev (pühapäev, 20. juuni 2010)

Hommikul ärgates tabas mind ebameeldiv üllatus: parem silm ei näinud peaaegu mitte midagi. Üritasin siis veel mõne tunni magada, aga muutust positiivses suunas ei toimunud. Ei jäänud üle muud, pidi hakkama mõtlema haigla külastamise peale. Niipalju siis festivaliplaanidest.

Algatuseks läksin Waverley raudteejaama, mis on ainus mulle teadaolev WiFi leviala Edinburghis. Seal panin teele ühe sünnipäevaõnnitluse ja selgitasin välja, et Edinburghis on olemas spetsiaalne silmakliinik, mis ei asugi väga kaugel. Kui ma sinna aga kohale jõudsin, selgus, et seal võetakse nüüd vastu ainult tööpäeviti ja muul ajal tuleb pöörduda tavahaigla erakorralise abi osakonda. Suurest nördimusest läksin tagasi hostelisse ja magasin veel paar tundi.

Pärast seda uinakut kõmpisin uuesti Waverley jaama, et uurida, kus see üldhaigla siis asub. Tuli välja, et see on juba tubli tunnise jalutuskäigu kaugusel. Mis siis ikka, saabki enne matka veel saapaid katsetada. Õnneks viis sinna suhteliselt sirge tee, mis möödus muuhulgas Arthur’s Seatist ja Holyroodi pargist. Haiglas kulus nagu Eesti omadeski ilmatuma aeg, kuid vahe oli selles, et Šotimaa arstidel oli rohkem mahti minuga tegelda, kui see aeg lõpuks kätte jõudis. Kokku passisin seal umbes neli tundi, millest kaks ja pool kulus ootamisele, aga poolteist tundi uuriti ja puuriti mind väga põhjalikult. See on ilmselt pikem aeg kui kõik sel aastal Eestis tehtud silmaarstil käigud kokku. Lõpuks jõudis arst järeldusele, et lugu on ikka paha küll ja tuleb teha veel üks süst, aga täna ei saa seda kahjuks teha, sest vajalikud rohud on silmakliinikus (mida põrgut?) ja ma pean homme hommikul sinna tagasi minema. Küll andis ta salvi, mida ööseks silma panna. Kogu see lõbu ei läinud mulle sentigi maksma: ei teagi, kas vaadati, et tegu on kuskilt arengumaalt pärit inimesega, või on Suurbritannias erakorraline arstiabi tasuta. Ei tohiks justkui olla…

Kui ma arstilkäigult tagasi jõudsin, siis oli kell juba peaaegu 10 õhtul, nii ei jäänudki üle muud kui pisut aega toas vegeteerida ja jälle magama minna. Homse päeva plaanis ootas sõit Glasgow’sse, kust pidi algama mu matk, ent nagu selgus, tuleb enne seda veel kord polikliinikusse minna.

July 19th, 2010

Inglismaa-Šotimaa reisi 3. päev (laupäev, 19. juuni 2010)

Tänase päeva kohta polegi eriti midagi kirjutada. Kuna (mitte nii väga) juhuslikult toimus minu külastuse ajal Edinburghis järjekordne filmifestival, siis soovisin seal vähemalt ühe filmi vaadata, et aga kinos näidati palju muidki filme, mida Eestis ei näe, lükkasin festivaliplaanid edasi homsesse ja istusin niisama kogu päeva kinos, vaadates lõpuks ära neli filmi. Mida film edasi, seda kehvemaks need kahjuks minu arust läksid. Parima mulje jättis Wild Target, aga selles võib olla süüdi hoopis minu kiindumus Emily Blunti.

Tegelikult oleks võinud juba eile ära mainida, et filmide ees näidatavas reklaamiplokis figureeris korduvalt üks Gillette’i reklaam, kus väideti uhkelt, et 85% of 68 men agree. Mul oleks piinlik sellise lausega oma tooteid reklaamida, aga neil nähtavasti mitte.

Ilm oli taas kogu päeva ilus, ehkki tuulisem kui eile. Ja silmapõletik ei näita endiselt paranemise märke, vaid läheb pigem hullemaks. Otsustasin esmaspäeval kohalike arstide manu minna.

July 18th, 2010

Inglismaa-Šotimaa reisi 2. päev (reede, 18. juuni 2010)

Täna öösel oli plaanis teha ära mõned tööasjad, mis enne puhkust tegemata jäid, aga nagu enamasti ikka, maitses uni magus, nii saigi äratust mitu korda edasi lükatud ja planeeritud kella 2 asemel tõusin lõpuks üles alles kell 6 hommikul. Sellest hoolimata oli sunnitud keskpäevase lahkumiseni hotellist veel mitu tundi aega, mis saidki veedetud tööd tehes ja rikkuri kombel tuppa tellitud hommikusööki nautides.

Mõni minut enne kella 12 lahkusin toast ja asusin (taas jalgsi) teele King’s Crossi raudteejaama poole, sest ees ootas rongisõit Edinburghi. Edinburgh hääldub tegelikult teatavasti nagu Edinborough, seega tuleks Edinburghi asemel kirjutada Edinburgh’sse, aga kuna keegi nii ei tee, lähen minagi lihtsama vastupanu teed ja jätkan vanaviisi. 2005. aastal õnnestus saada pilet Serenity ülemaailmsele esilinastusele Edinburghis, 2008. aastal aga luusisin seal niisama ringi, ronides muuhulgas Arthur’s Seati nimelise mäe otsa. Seega oli see mu kolmas Edinburghi-külastus, kusjuures kõik korrad olen kasutanud sama skeemi: esmalt lennukiga Londonisse ja seejärel rongiga Edinburghi. Nii seegi kord. Hotellist raudteejaama oli jällegi umbes 3 km, kusjuures enamasti tuleb minna otse. Jääbki arusaamatuks, kas Euston Road on vahepeal väiksemaks jäänud või mina kohutavalt kasvanud, igatahes oleksin ainsa pöördekoha peaaegu maha maganud ja edasi põrutanud, tagumisel hetkel märkasin, et siit võiks paremale keerata.

Kui pilet ostetud, tuli esmalt leida rong ja seejärel istekoht. Viimase leidmine polegi nii lihtne, sest vagunisse jõudnuna ootab sind ees veider mäng otsi kohta, kus sa saad. Nimelt on enam-vähem iga tooli seljatoele kinnitatud paberilipik, mis näitab, et see iste on kellelegi reserveeritud. Vana kalana tabas minu kullipilk ühest vagunist vist ainsa istme, millel see lipik puudus, teistel aga nii hästi ei läinud ja sel teemal oli kuulda päris kõva torisemist. Harukordsel kombel mul kõrvalistujatega sedapuhku vedas, mõlemad olid kenad noored naised: üks sõitis Londonist Doncasterisse ja teine sealt edasi Edinburghi (temal puudus kusjuures samuti reserveering, aga õige inimene ei ilmunud välja). Kuna silmapõletik ei ilmutanud kahjuks paranemise märke, olin sunnitud esialgsest rongis lugemise plaanist loobuma ja vahtisin need ligemale viis tundi niisama aknast välja. Veidike pärast Londonist lahkumist läbisime ka vihmapilve, aga Šotimaal võttis meid vastu anomaalia: ilus päikesepaisteline ilm.

Edinburghi rongijaamast ootas mind ees retk majutuskohta, milleks oli nagu eelmistelgi kordadel Euro Hostel. See sisaldas endas lühikest, aga võrdlemisi järsku tõusu Royal Mile’ile ja sama järsku teed tagasi alla, andes pisut ettekujutust, mis mind järgmistel päevadel ees ootab. Kuna õhtu oli veel noor ja ilm ilus, siis otsustasin pärast enda sisseseadmist vaadata õhtul kinos ühe filmi. Valituks osutus 4.3.2.1, minu jaoks täiesti tundmatu film. Filmi alguskellaaeg õnnestus kuidagi tund aega viltu meelde jätta, mistõttu jõudsin hirmvara kohale. Teel kinno nägin oma silmaga, et majanduslangus mõjutab elu mujalgi Euroopas: kui kaks aastat tagasi paistsid igal pool kraanad, siis osad neist olid küll kadunud, aga vähemalt üks teeäärne ehitusprojekt oli minu arust täpselt samas seisus, mis tookord. Film ise oli selline keskmine, aga pakkus vähemalt silmailu. Tagasiteel poole kahe paiku öösel tuli laveerida suure hulga mitte kõige kainemate kodanike vahel: nädalalõpp ikkagi. Samad inimesed röökisid tänaval poole hommikuni, aga hosteli pakutud kõrvatroppe ma sellegipoolest ei kasutanud. Milleks mulle need?

July 17th, 2010

Inglismaa-Šotimaa reisi 1. päev (neljapäev, 17. juuni 2010)

On kätte jõudnud aeg järjekordne pikaks veninud vaikelu siin blogis lõpetada ja panna kirja järjekordsed reisimuljed. Kui kõik hästi läheb ja jutusoont jätkub, ilmuvad need meenutused ja mõtisklused siia kuuajalise nihkega, kuni terve epopöa on kirja pandud.

Mõte seekordsest reisist hakkas idanema siis, kui Lily Allen säutsatas, et lükkab errumineku mõned kuud edasi ja esineb juuli alguses ühel Londoni festivalil. Kuna olin juba mõnda aega soovinud tema kontserti külastada, siis tuligi tegutsema asuda, enne kui lootusetult hilja. Puhtalt tema pärast reisile minna tundus aga nadivõitu, seetõttu saigi koostatud ligemale kolmenädalane kava, millest lõpuks kujunes minu pikim tööga mitteseotud reis.

Seegi kord viis tee mind Inglismaale ja Šotimaale, kus olen varemgi käinud. Ette rutates võib öelda, et olulise osa reisist moodustas matkamine, aga sellest lähemalt juba mõne päeva pärast. Paraku sattusin enne reisile minekut järjekordse iridotsükliidi ehk maakeeli silmapõletiku küüsi, mis ei tahtnud kuidagi taanduda. Ise arvan tagantjärele tark olles, et põletiku kutsus esile puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine, mille otsustasin tavapärasest suurema vabas looduses viibimise tõttu lõpuks ära teha. Põletiku pärast aga jäid tegemata varustuse ja enesetunde testimiseks kavas olnud proovimatkad Tallinna piires, nii et põhimõtteliselt tuli pea ees tundmatusse hüpata.

Ärasõidupäeva, 17. juuni hommikulgi käisin veel silmaarsti juures, kuid kuna silm tundus võrreldes eelmise korraga parem, siis uut süsti seekord ei tehtud, mis, nagu hiljem selgus, mõjutas oluliselt järgmiste päevade sündmusi. Sealt tagasi tulles oli ajaga loomulikult ülimalt kitsas käes, mistõttu oli pigem õnn, et ükski vajalik asi maha ei jäänud. Küll kadus kummalisel kombel ära paber veemõõtjate näitudega, mille kavatsesin enne äraminekut selleks ettenähtud postkasti libistada, nii et juulikuuks prognoosin endale negatiivset veekulu. See paber on muide tänaseni kadunud. Kui soovisin reisikindlustust välja printida, avastasin lisaks, et uuematel arvutitel polegi enam LPT-porti, mis minu tuju samuti ei tõstnud.

Kõigi jamade tulemusena pidin lennujaama jällegi taksoga sõitma, aga kahe suure kotiga on see igatahes kõige mugavam variant. Neljapäevase päeva puhul pakkus Estonian Air võimalust vahemaandumiseta Londonisse lennata, mis oli üks põhjusi just selle kuupäeva kasuks otsustamisel. Islandi vulkaanid on samuti viimastel kuudel rahulikud püsinud, seega polnud ka reisi edasilükkumist põhjust karta. Lisaks tundub, et olen lõpuks suutnud lennureisidega piisavalt harjuda, vähemalt ülemäära ärevil ma sedapuhku polnud. Maandumine oli suure lennuki kohta tavatult sujuv, jäädes sellega meelde. Lennukis viibis ka mu kunagine kursavend majandusõpingute päevilt, kes suutis terve lennu aja mind mitte märgata. Passikontrollis lõpuks tervitasime, aga pärast kaotasime teineteist jälle silmist, ehkki oleksin heameelega soovinud temaga mõne sõna vahetada; polnud me ju aastaid kohtunud. Ilmselt oli samas lennukis ka Maire Aunaste, rongi ta pärast vähemalt ootas…

Gatwicki lennujaamast sõitsin rongiga Victoria jaama, millele järgnes matk hotelli. Huvitaval kombel eelistan Londoniski liikuda jalgsi, linnasisest ühistransporti pole ma seal viibides seni kordagi kasutanud, kui üht taksosõitu 2005. aastal mitte arvestada. Hotelliks valisin Strand Palace Hotel’i, kus olen varemgi ööbinud. Victoria jaamast on sinna umbkaudu 3 km, mis kompsudega polegi väga lühike maa. Kohale jõudes sai veel käidud teisel pool teed toidupoes süüa ostmas. Õnneks oli hotelli uksehoidja selleks momendiks kuhugi kadunud, sest nad vaatavad pisut põlglikult, kuidas sa Tesco kotikesega hotelli uksest sisse marsid. Õhtu lõpetasin telekast jalgpalli vaadates…

December 10th, 2008

Meenutusi ja mõtisklusi ehk Ameerika-reisi kokkuvõte

Mul on vanast ajast klaarida üks võlg. Nimelt lubasin, et minu Ameerika-reisikirjal on nii sissejuhatus kui kokkuvõte ja kuigi kokkuvõtte kirjutamine jäi oluliselt hilisemaks kui esialgu arvasin, siis täna, 9. detsembri õhtul, mil reisist on möödas täpselt üks aasta, ma seda ometi teen.

Kui keegi soovib ülevaadet reisil toimunust, siis siin on lingid kõigile sellest kõnelevatele postitustele.

Sissejuhatus. Viisteist magamata ööd
1. päev. And so it begins…
2. päev. Hit the road, Jack!
3. päev. The road goes ever on and on…
4. päev. Get your kicks on Route 66…
5. päev. City of Angels
6. päev. Damn, it feels good to be a VIP!
7. päev. The Train Job
8. päev. Browncoats of the world, unite!
9. päev. Sail the sea, Serenity
10. päev. The heartbreak kid
11. päev. Take my love, take my land…
12. päev. Take me where I cannot stand…
13. päev. Time to say goodbye…
14. päev. My fair lady
15. päev. If you leave…
16. päev. All good things must come to an end
Kokkuvõte. Meenutusi ja mõtisklusi

Mis mulle siis pärast aasta möödumist meenub? Eelkõige see, kui paljude toredate inimestega ma reisi jooksul kokku sain. Seni olin meedia vahendusel saanud pildi USA-st kui idiootide taimelavast, kuid kohale jõudes olin sunnitud seda arvamust oluliselt korrigeerima. Vahest liikusin ma lihtsalt õiges seltskonnas, ent tegu oli täiesti normaalsete inimestega ja Eesti asukohagi olin sunnitud vaid korra üle rääkima. Igatahes tekitas see reis minus tahtmise kunagi tagasi minna ja nende inimestega uuesti kohtuda. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisel, 2009. aastal saab see ka teoks. Nimelt on välja hõigatud järgmise Firefly kruiisi toimumise aeg, 7.-12. november 2009. Võimaluse korral tahaks sellel osaleda, kuigi on kahtlane, kas mul jätkub aega, tahtmist, ja mis põhiline, raha, aasta jooksul kaks korda San Diegosse sõita (kavas oli osaleda ka järgmise aasta Comic-Con’il). Pealegi võiks mujalgi peale San Diego käia, kuigi see on kahtlemata väga kena kant. Aga eks paistab, mis tulevik toob.

Veel vähemalt üks antud lubadus on seni täitmata. Ma pole uurinud, kuidas elab minu kajutikaaslane Tim. Selle vea tahaks samuti selle aasta jooksul parandada. Loodetavasti on ta taas terve ja temaga on kõik hästi.

Aga üldiselt võiks reisi kokku võtta sõnadega, et maailmas on väga palju ilu ja üleüldse positiivset, mida võiks rohkem tähele panna. Kui me kõik seda teeksime, oleks maailm palju parem paik. Tahaks loota, et kõik pole selles suhtes veel kadunud. Ise loodan tulevikuski kauneid kohti külastada ja võimalusel sellest ka kirjutada.

January 20th, 2008

All good things must come to an end ehk Ameerika-reisi 16. päev (pühapäev, 9. detsember 2007)

Kontserdi järel pandi käima film Santa Clause 3, aga see tundus olevat niivõrd kehv, et ma ei suutnud seda üle kümne minuti vaadata. Huvitav, kas lennufirmadel on mingi põhimõte, et reisi ajal võib ainult saasta näidata, sest nii jäävad inimesed paremini magama. Minu puhul see igatahes toimis, seega veetsin suurema osa järelejäänud lennuajast teatavas transiseisundis.

Lennuaeg ise oli õnneks mõnevõrra lühem kui lennupiletil kirjas, nii jäi Poolasse jõudes Tallinna lennuni veel 70 minutit, millest suurem osa möödus muidugi turvakontrolli sabas seistes. Tore oli lennujaamas üle hulga aja taas eesti keelt kuulda. Tallinna-lend möödus samuti sündmustevaeselt ja kella kahe ajal päeval seisin juba lennujaama taksopeatuses. Sellega jõudis mu reis ametlikult lõpule.

Päev ise sellega aga ei lõppenud ja sõltlasena liikusin edasi kinno, kus vaatasin ära filmi Beowulf, mida mul Ameerikas pingutustest hoolimata näha ei õnnestunud. Alates 1999. aastast olen käinud ka igal PÖFF-il, vaadates tavaliselt ära mitukümmend filmi. Nii tundsin endal seegi kord kohustust minna vähemalt ühele seansile, milleks osutus Ang Lee teos Ettevaatust, iha. Väsimuse tõttu osutus silmade lahtihoidmine filmi ajal tõeliselt problemaatiliseks. Viimati oli selline seis eelmise aasta PÖFF-il, samuti Kosmose suures saalis, vaadates filmi Pärast pulmi, kuigi tookord tekitas elevust filmi mõnevõrra ebatüüpiline, hüplev narratiiv (ah, mida ma siin ironiseerin, rullid pandi lihtsalt vales järjekorras käima). Pole ma aga kordagi kinos magama jäänud ega jäänud nüüdki, kuigi film ise oli igavapoolne ja võrdlemisi etteaimatav.

Kinost koju minnes üllatasid mind Pärnu maanteel kaks nooremapoolset meeskodanikku, kes leidsid, et õige viis minu tähelepanu võita on mul prillid eest ära lüüa ja neile peale astuda. See tuli minu jaoks niivõrd ootamatult (ja eks ma olin ikkagi parasjagu unine ka), et ma ei suutnud isegi reageerida. Pärastpoole polnud jälle enam mõtet reageerida, sest neil oli oluline eelis: nemad nägid mind tõenäoliselt hästi, aga mina neid häguselt, pealegi oleks tulemus sel juhul tõenäoliselt veelgi nukram olnud.

Üldiselt on igaühel ründamiseks mingit põhjust vaja, isegi venelased küsivad tavaliselt enne kakluse alustamist suitsu. Seda ebameeldivam on asjaolu, et need kaks tölli, kes rahumeelse inimese prillid igasuguse põhjuseta ära lõhkusid, olid mu oma rahvuskaaslased. Kui te, ahvid, seda juhtumisi loete ja oma tegu kahetsete, siis võtke ühendust; mul oleks pärast reisi raha mujalegi kui uute prillide alla panna olnud. Jah, Ameerika kahtlastest paikadest pääsen ühegi kriimuta, aga tagasi tulles langen kohe kohalike pättide ohvriks. Kurb lõpp toredale reisile.

January 19th, 2008

If you leave… ehk Ameerika-reisi 15. päev (laupäev, 8. detsember 2007)

Tänasega võib minu esimese Ameerika-reisi niisiis lõppenuks lugeda, sest üle ei jäänud paraku muud kui tagasiteele asuda. Reisiväsimus või õigemini tüdimus andis end juba samuti väikestviisi tunda, seega polnud enam erilist tahtmist midagi teha. Nii magasingi võrdlemisi kaua ja tegin seejärel hotellist lahkumiseni niisama aega parajaks. Mõni minut enne kella 12 väljusin viimast korda hotellist ja suundusin metroopeatusse, et kesklinna sõita.

Kuna lennuk väljus alles õhtul kell 7, tähendas see, et mul tuleb taas terve päev mingi tegevusega täita, kuid kolme kompsuga polnud vähimatki soovi linna vahel kooserdada, seetõttu otsustasin aega veeta juba tuttavas kohas, Port Authority bussiterminalis. Alustuseks sain lahti suuremast osast rahakotti kogunenud müntidest, ostes omale juua ja veel ühe USA Today. Ajalehemüüja oli kindlasti õnnelik, saades muude müntide hulgas ka 20 ühesendist. Kuna mulle on alati meeldinud raamatupoodides käia, veetsingi järgmised paar tundi bussiterminali poes uudiskirjandust sirvides.

Poole kolme paiku jõudis kätte aeg vaikselt Newarki suunas liikuma hakata. Selleks tuli esiteks üles leida Pennsylvania raudteejaam, mis asub bussiterminalist umbes kümne kvartali kaugusel. Peale tüütu marssimise muid probleeme ei tekkinud, sest jällegi on tegemist võrdlemisi suure hoonega, millest on raske mööda vaadata. Terminalis ostsin üheotsapileti Newarki lennujaama, kuigi automaat üritas mind vägisi takistada, keeldudes korduvalt mu krediitkaarti tunnistamast.

Veidi pärast kolme ronisin oma kodinatega rongi peale ja asusin teist korda oma reisi jooksul teele New Jersey poole. Rongisõit oli sündmustevaene ja umbes poole tunni pärast astusin lennujaama peatuses rongilt maha. Newarki lennujaama peatus on selles mõttes huvitav, et sinna saabki ainult rongiga ja kuhugi mujale peale lennujaama või rongi sealt minna samuti võimalik pole. Kuigi, kes ikka väga tahab, saab kahtlemata perroonilt maha ronida ja rööbaste vahele seiklema minna.

Newark Airport Train Station

Raudteejaam ise päris lennujaamas veel pole. Sinna pääsemiseks tuleb oma rongipilet masinasse sööta ja minna edasi AirTraini peale. Newarki AirTrain on väiksem kui JFK oma, aga käib tihedama intervalliga. Siin on üks AirTrainilt tehtud foto, mis on ühtlasi selle reisikirja viimane pilt.

Newark AirTrain

Enne kella nelja jõudsin niisiis lennujaama ja registreerusin tagasilennule. Lennufirma töötaja rebis lõpuks ometi selle maaletuleku paberilipaka mu passist välja, nii et loodetavasti mul tulevikus tagasi minnes probleeme pole. Meeldiva vaheldusena ei peetud mind seekord täiendava turvakontrolli vääriliseks, ilmselt oli mu nägu vahepeal jälle ausamaks muutunud.

Lennukile pääsemist oodates lugesin ajalehte, kuigi põhiuudised olid samad: Omaha tulistamine ja hapud laenud. Nädalalõpulisas tehti juttu Keira Knightleyst ja filmist Lepitus (Atonement). Lõpuks, veidi enne kella seitset jõudis asi niikaugele, et rahvast hakati lennukile lubama. Ronisime siis kõik lennukisse, aga lennuk ei sõitnud kuhugi. Ootasime seal lennukis tubli kolmveerand tundi, enne kui lennuk ruleerima hakkas, sest imelikul moel ei suudetud pagasit kuidagimoodi peale laadida. Muidugi muutusin seejuures üsna närviliseks, sest Varssavis oli ümberistumiseks aega ainult poolteist tundi ja väljavaade sellise jokutamise tulemusena terve päev Poolas veeta ei tundunud sugugi meeldiv. Paar minutit enne kaheksat õnnestus siiski õhku tõusta ja teele asuda.

Peagi pakuti õhtusööki, mis pärast kõhu ärahellitamist Ameerikas tundus eriti saepurumaitseline ja seejärel pandi käima mingi mulle tundmatu bändi kontsert. Kesköö saabus kusagil Atlandi kohal.

January 18th, 2008

My fair lady ehk Ameerika-reisi 14. päev (reede, 7. detsember 2007)

Nelja paiku ärkasin üles ja vaatasin, et ümberringi on kõik juba tuledes. Nii jõudsimegi Kennedy lennuväljale kella viie asemel juba enne kolmveerandit. Pagasi kättesaamisega läks küll veidi aega, kuid veerand kuus olin edasiliikumiseks valmis. Hotelli pääses alles kella kolmest, mis tähendas, et mind ootab taas kümme meeldivat tundi oma viieteistkilose pagasi seltsis. Tõtt-öelda kaalusin mõnda aega võimalust kotid lennujaama jätta, pagasihoid oli siin olemas, paraku väljus lend tagasi Eestisse hoopis Newarkist, mis tähendanuks, et mul tuleb ette võtta mõttetu reis siia ja tagasi. Egas midagi, võtsin oma kodinad taas kätte, jätsin sinijuukselise Jennyga hüvasti ja asusin teele.

Ärasõit JFK lennujaamast meenutas väga kahe nädala tagust. Istusin taas AirTraini ja sellelt edasi metrooliinile E. Seekord aga ei istunud ma ümber liinile 7, vaid sõitsin liini E lõpp-peatusse, milleks oli kurjakuulutava kõlaga World Trade Center. Ja oligi nii, jõudsin maapinnale ühe suurte mõõtmetega augu vahetus läheduses. Metroosõit ise võttis õnneks omajagu aega, nii olin rohkem kui ühe tunni kümnest kohale jõudes juba ära kulutanud.

Alustuseks tahtsin taas merd näha ja hakkasin umbkaudu lõuna suunas liikuma, pööramata WTC-le esialgu suuremat tähelepanu. Pärast mõningast astumist jõudsin välja kindluseni, kust sai osta pileteid sõiduks Vabadusesamba juurde. See hoone, mille nimi on Castle Clinton, asus juba üsna mere ääres ja oli veel kinni. Astusin veel natuke edasi, jõudsin päris kalda äärde ja pildistasin Vabadusesammast, sest sellest pole veel piisavalt häid pilte tehtud. Meri näis võrdlemisi rahutu, kuigi lained polnud suured.

Varahommikune Vabadusesammas

Järgmisena oli kavas üks asi, mida plaanisin samuti reisi algusest peale. Viiest päevast merel polnud mulle veel küllalt, nii otsustasin sõita praamiga Staten Islandile. Edasi-tagasi pilet on väga soodsa hinnaga, sõit ei maksa nimelt midagi. Staten Islandile sõidavad silmatorkavad oranži värvi praamid, mida kõik on kindlasti filmides näinud.

Staten Island Ferry

Selle pildi tegin veel kaldapealselt, kuid väikese ringiga õnnestus üles leida ka terminal. Terminalis pidas turvakontroll taas vajalikuks mind kõrvale kutsuda ja üle kontrollida, mis mul kotis on. Eks kahe suure kotiga indiviid äratab muidugi kahtlusi, aga võiks ju aru saada, et New Yorgi linnas pole neid kuhugi jätta. Praamisõit ise kestis paarkümmend minutit ja olingi kohal.

Vaade Staten Islandilt Manhattanile

Kohe oleks olnud naljakas tagasi minna, seetõttu luusisin natuke saare peal ringi. Tähelepanelik inimene märkab, et sellel fotol on lipud maja katusel pooles vardas, sest täna on Pearl Harbori ründamise aastapäev.

Leinapäev

Vaade ristmikule.

Wall Street 1

Kui peaksin pakkuma, mis asutus on järgmisel pildil kujutatud majas, siis läheb mõte justkui iseenesest politseijaoskonnale.

NYPD Blue

Staten Islandil on oma Wall Street.

Wall Street 2

Merel sõidab Hyundai.

Hyundai

Siin majas on tuumavarjend.

Tuumavarjend 1

Kes ei usu, võib lähemalt vaadata.

Tuumavarjend 2

Erinevalt paari nädala tagusest ajast oli New Yorgis täna kõledavõitu. Kuigi õhutemperatuur oli nullilähedane, paistis põliselanike jaoks olevat tegemist südatalvega, sest paljud mässisid end nii sisse, et ainult näha võis ainult nende silmi. Nendel piltidel on lehekoristus täies hoos.

Lehekoristus 1

Lehekoristus 2

Lehekoristus 3

Tagasiteel terminali poole märkasin kalda ääres suurt hulka praame. Kaugemal on üks praam halvale teele läinud ja suundub millegipärast silla poole.

Rohkem kui üks praam

Manhattanile naastes tegin veel ühe foto Vabadusesambast. Lähemale ma talle seekord ei läinudki, sest külm ilm ei kutsunud eriti sinna väikesele saarele ronima, pealegi oleks mu kompsud võinud järjekordselt kahtlusi äratada. Tegelikult luiskasin taas, Staten Islandile sõites läks laevatee saarest mõnevõrra ligemalt mööda.

Vabadusesammas lähemalt

Ameeriklased jälgivad kullipilgul, et Vabadusesambaga midagi ei juhtuks.

Vaenlane ei maga

Kesklinna tagasi jõudes liikusin väheke Brooklyni silla poole, aga lähemale kui sel fotol ei viitsinud minna. Pealegi ma Brooklyni silda Los Angeleses juba nägin.

Brooklyn Bridge

Seejärel hakkasin vaikselt tuldud teed pidi tagasi minema, kuni jõudsin taas mereäärsesse parki, kus asus Castle Clinton. Suurepäraseks modelliks osutus üks orav.

Orav sööb

Lossi juures mõtlesin veel korra järele, kas minna Vabadusesamba juurde või mitte ja otsustasin ikkagi mitte minna. Seega hakkasin veidi teist teed mööda hoopis tagasi World Trade Centeri poole minema. Nüüd huvitas mind juba rohkem, mis seal aia taga toimub ja tegin hunniku pilte.

World Trade Center 1

World Trade Center 2

World Trade Center 3

World Trade Center 4

World Trade Center 5

Nagu näha, midagi seal igatahes ehitatakse. Nüüd oleks olnud soodne võimalus hüpata uuesti rongi peale ja sõita tagasi Times Square’ile, kuid kahel põhjusel ma seda ei teinud: esiteks oleks sel juhul tulnud Metrocardile raha juurde panna, mida ma ei viitsinud teha, ja teiseks oli mul endiselt sigapalju vaba aega. Mis siis muud, kui jalad selga, kotid samuti ja sammu marss sada tänavavahet edasi Times Square’i poole. No olgu, võib-olla mitte päris sada, aga igatahes päris palju, kui mere äärest lugema hakata. Põnevuse huvides liikusin seekord mööda 6. avenüüd, tehes teel mõned pildid huvitavamatest kohtadest, kuid tõele au andes hakkas see pidev klõpsutamine ära tüütama, nii et igaühe meeleheaks on neid seekord võrdlemisi vähe.

Church & Reade

Jõulumeeleolu

Father Fagan Park

4. tänava kandis sain järjekordselt näidata oma linnatundmisoskust, sest üks aasiapärase välimusega naine küsis, kus võiks asuda 14. tänav. Ütlesin talle, et sealpool, kuhu ma ise lähen, kuid ilmselt polnud ma seekord piisavalt veenev, sest ta ei jäänud mind uskuma, arvates, et ma ei tea seda. Nii küsis ta veel ühe inimese käest, kes ütles talle sedasama, mida mina varem. No kui ma olen 4. tänava juures ja seljataha on jäänud 1. ja 3. tänav, kus ta siis mujal olla saab kui eespool.

Nimetatud 14. tänava lähedusse jõudes oli mul astumisest mõneks ajaks siiber, nii et kui teele jäi McDonald’s (mis muu!), tegin järjekordse söögipeatuse. Kosutust saanuna liikusin uue hooga edasi. 20. tänava juures jäi silma omapärane maja.

20th Street

Lõpp juba paistab ehk ime 34. tänaval. Teine ime on see, kuidas ma 6. avenüült järsku Broadwayle olen sattunud.

34th Street

Ja siin ta lõpuks ongi: vana hea tuttav 42. tänav. Pikk jalgsimarss on selleks korraks otsas.

42nd Street

Times Square’il oli mul taas kindel plaan, mida teha. Luusisin ringi sealses Virgin Megastore’is, tehes esmalt niisama aega parajaks. Pärast paaritunnist „kaubaga tutvumist“ valisin välja kaasatoomiseks välja mõned DVD-d, sest kuidas saab Ameerikast nendeta tagasi tulla. Need olid järgmised:

  • My So-Called Life. Mm, nooruke, Väikeste naiste ja Romeo ja Julia vaheline Claire Danes.
  • Entourage, Season 3 Part 2. Ma ei ole veel 3. hooaja esimest pooltki jõudnud ära vaadata, nii ma ei teagi, kas Džoann Ööb, meie mees Hollywoodis, on siin või esimeses pooles.
  • Stanley Kubrick Collection. Üldiselt ma ostan harva üht asja mitu korda, kui see kuidagimoodi Joss Whedoniga ei seostu, aga seekord ma seda siiski tegin. Kaalusin, kas osta kõrgresolutsiooniga või tavaline variant, aga lõpuks otsustasin tavalise kasuks, sest sel hetkel ei olnud veel kindlalt teada, kas peale jääb HD-DVD või Blu-Ray. Seega tuleb kunagi tõenäoliselt veel üks kord rahakotiraudu paotada.
  • Knocked Up. Mm, Katherine Heigl.
  • Superbad. Mm… oot, siin polegi kedagi, see on muidu hea film.

Lisaks ostsin veel ühe seljakoti, sest nüüd poleks kõik asjad mingil juhul kahte kotti ära mahtunud. Poest lahkudes paistis, et võib juba vaikselt hakata hotelli poole liikuma ja veel ühe lisakotiga polnud ka enam erilist mõtet niisama ringi luusida, seega istusingi liinile 7 ja sõitsin Queensi, kuhu jõudsin kell pool kolm. Järgnes eriti uimane marss hotelli suunas, mis kestis kauem kui pool tundi. Õhtul jälle kesklinna suundudes käisin sama maa läbi umbes kümne minutiga, nii et seekord tegin ikka tõsiselt aega parajaks. Viis minutit kolm läbi olin hotellis.

Hotellitoas oli õige aeg hakata õhtuks valmistuma. Need, kellel on hea mälu, ehk mäletavad, et reisi 2. päevast kõnelevas jutukeses oli pilt American Airlines Theatre’i küljes olevast afišist, millel figureeris Claire Danes, keda tänagi juba mainisin. Nagu öeldakse: kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis viimases vaatuses peab see pauku tegema. Täna õhtul oligi plaanis ära näha, milline Claire tegelikus elus välja näeb. Selle püha eesmärgi nimel olin soetanud isegi teatripileti, mis minu puhul on suhteliselt haruldane. Üle-eelmist korda käisin teatris 1995. aastal, vaatamas Linnateatri kultusetendust Kolm musketäri ja viimati suvel, Ronga etendusel. Mulle tundus, et kui käisin vaatamas esimest lavaaugus toimunud etendust, siis tuleb viimane samuti ära näha, kuigi neid viimaseid etendusi on seal vist varemgi olnud. Seega polnud tänaõhtune teatrisseminek minu jaoks sel aastal esmakordne.

Kõrvalepõikena mainin, et samal ajal toimus Los Angeleses Mutant Enemy päev, kus stsenaristidele, sealhulgas Joss Whedonile oli toeks suur hulk tema sarjadega seotud inimesi, näiteks Nathan Fillion, Summer Glau, kruiisilgi nähtud Ron Glass, Eliza Dushku, Amy Acker ja paljud teised. Nii mõnigi läks kruiisilt sinna edasi, kuid mul olid tagasituleku plaanid juba tehtud, kui ürituse toimumisaeg paika pandi. Samas, kui oleksin pidanud valima Claire Danesi ja Eliza Dushku vahel, oleksin ilmselt ikkagi otsustanud Claire’i kasuks, sest Jossiga seotud näitlejaid avaneb kindlasti võimalus näha ka tulevikus, aga see, et Claire’i Broadway debüüt langes just sellele ajale, mil ma ise USA-s olin, oli küll erakordne vedamine.

Esimese ettevalmistusena tegin paaritunnise uinaku. Äratuse panin teadmisega, et etendus algab kell 7, kuid tegelikult hakkas hoopis kell 8, mis tähendas, et minekuga polnud vaja kiirustada. Mulle anti sama hotellituba, mis eelmisel korral, ning selles leiduv triikraud kulus nüüd marjaks ära. Tänapäeval on vist kombeks teatris vähem pidulikult riides olla kui vanasti, aga ma ei saa ometi Claire Danesiga teksades kohtama minna, nii panin minnes jalga viigipüksid, aga lipsu ja pintsaku vääriline tänane situatsioon siiski polnud.

Teatrisse jõudsin paarkümmend minutit enne etenduse algust. Ma polegi seni veel öelnud, et etenduseks oli George Bernard Shaw’ Pygmalion, kuigi väikese vihje sellele tänase jutu pealkirjast leidis. Filmi Minu veetlev leedi umbmäärane süžee oli ka ainus, mida ma etendusest enne tänast teadsin; filmi ennast pole ma näinud, sest Audrey Hepburnile tehti selle valmimise ajal kõvasti ülekohut ja ma pole suutnud end veel sundida seda vaatama. Niisiis olin etenduse sisu osas suhtelises teadmatuses.

Saalis võtsin sisse oma suurepärase koha lae all, tagantpoolt teises reas. Paraku jõudis teadmine sellest, et Claire Danes Broadwayl mängib, minuni suure hilinemisega, nii olid kõik paremad piletid selleks ajaks otsas. No miks ei võinud Tähetolm meie kinodesse umbes poolteist kuud varem jõuda, äkki oleksin normaalsema istekoha saanud. Praegu aga pidin vaatama tibatillukest Claire’i kusagil kauguses, kuigi niipalju olin suuteline tuvastama, et see on tõepoolest tema.

Etendus ise mulle meeldis. Hilisema kodutöö põhjal tundus, et tegu oli suhteliselt originaalilähedase tõlgendusega. Hoolimata sellest, kelle nimi seisab etenduse plakatil, on peategelane tegelikult Higgins, kuigi mul pole aimugi, kes teda mängis ja ega see mind eriti huvitagi, piisab teadmisest, et ta sai oma tööga hästi hakkama, jättes Higginsist väga nõmeda mehe mulje. Claire ise üllatas mind positiivselt, arvasin, et ta pole kuigi hea teatrinäitleja, sest hääl on alati olnud tema nõrk koht. Paistab aga, et ta on selle kallal viimasel ajal kõvasti tööd teinud. Lavakujundus oli samuti suurepärane, kuigi tegevuspaiku oli ainult kolm, aga no mida sa ikka teed, kui Shaw niimoodi kirjutas. Mina jäin nähtuga seega igati rahule.

Etenduse järel oli kõht taas tühi ja mis on 42. tänaval, teatri vastas? Õige, McDonald’s. Kui Big Maci einele oli lõpp peale tehtud, sõitsin tagasi hotelli juurde. Täna oli ühtlasi viimane päev, mil reisil midagi põnevamat toimus, homme tuleb juba tagasiteele asuda.