Postmodernne Prometheus

January 17th, 2008

Time to say goodbye… ehk Ameerika-reisi 13. päev (neljapäev, 6. detsember 2007)

Kui saabus kesköö, siis ma sedapuhku veel ei maganudki, vaid tutvusin endiselt meie tuliuue DVD-ga. Magama läksin alles pärast seda, kui DVD oli algusest lõpuni läbi vaadatud. Öö möödus rahutult, sest siin on kurjad onud, kes saavad väga pahaseks, kui sa õigel ajal immigratsiooniametniku ette ei jõua. Tagatipuks hakkas kella nelja ja viie vahel järjekindlalt helisema mobiil, mistõttu olin tõsise dilemma ees: kas lülitada see hääletu režiimi peale ümber ja riskida magamajäämisega või jätkata samamoodi, saavutades selle, et lisaks mulle ärkab ka Tim üles. Lõpuks lülitasin heli ikkagi välja, kuid magamisest ei saanud enam erilist asja.

Punktipealt kell 6.30 olin taas Cole Porter Lounge’is, kus istusid kurjad ametnikuonud. Seal läks kõik libedalt ja varem igaks juhuks ära täidetud blanketti polnud seekord vaja, sest vastav paberilipakas oli passis alles. Üks ametnik tuvastas nimekirjast „Estonia”, osutas seepeale oma nimesildile (Zykas) ning kommenteeris „Lithuania”. Taiplik, nagu olen, järeldasin sellest, et ta on ilmselt leedu päritolu. Vähem kui kümne minutiga olin kajutis tagasi ja hakkasin asju pakkima, tehes seejuures traagilise vea ja keerates eile õhtul saadud autogrammidega plakati kokkuvoltimise asemel rulli. Tulevik näitas, et voltides oleks see plakat oluliselt viisakama välimusega Eestisse jõudnud. Pakkimise lõpuks olid mu kaks kotti pungil täis, sest kruiisi käigus lisandus neisse mõndagi plaanivälist: plakat, mehhiko mask, jõulukingitus oma karbiga ja veel nipet-näpet.

Kotid pakitud, läksin viimast korda laeval sööma ja pärast seda tegin paar pilti varahommikusest San Diego sadamast, kus me olime tegelikult juba pool ööd seisnud.

Tagasi San Diegos

Mingi aktsioon juba käib ja pagas liigub laevast välja.

Pagasi mahalaadimine

Kedagi ei lastud laevast maale enne, kui kõik olid immigratsioonist läbi käinud ja nagu tavaliselt, oli meie hulgas ikka üks must hobune, kes polnud sinna isegi veidi enne kella kaheksat veel jõudnud. Vähemalt said enam-vähem kõik laevasviibijad teada, kes see kurja juur oli, sest tema nimi hõigati korduvalt ruupori kaudu välja. Veidi pärast kaheksat läksin viimast korda kajutisse ja väljusin sealt mõni minut pärast poolt üheksat juba oma pampudega. Tegelikult oleksime pidanud kajutist juba pooleks kadunud olema, aga ma ootasin ära, kuni ka Tim valmis lahkuma on. Söögisaalis jätsin Timiga hüvasti ja liikusin edasi aatriumi, maalelubamiseni aega parajaks tegema. Seal oli teisigi pruunkuubi, kes vähehaaval laevalt lahkusid, sest laevalt lubati välja väikeste gruppidena. Neile viimast korda lehvitades oli veidralt nukker tunne, arvestades, et ma polnud varem neist ühtki näinud ja suhelnud olin enne reisi ainult kolmega: korraldajate Jeremy ja Brianiga ning Timiga. Kui kätte jõudis minu kord, nägin vahetult enne laevast välja astumist veel Jonathani, kes ukse juures ukulelet plinnis. Nectar seisis häbelikult tema selja taga. Suuremal osal lahkujaist polnud muidugi aimugi, kes see pilliga veidrik on.

Nüüd, kus põhiline reisi osa, mille pärast ma üldse Ameerikasse tulin, on läbi saanud, võiks mõne sõnaga kokku võtta, milline mulje mulle sellest jäi. Enne reisi ma loomulikult ei teadnud, mida oodata, kuigi lootsin, et siin laeval on lahe. Tuleb tunnistada, et see, millega meie ürituse korraldajad hakkama said, ületas mu suurimadki lootused ja mitte vähe. Suur tänu neile selle eest. Kui samad tegijad peaksid millalgi tulevikus veel midagi sarnast ette võtma, siis tean üht inimest, kes sinna läbi tule, vee ja vasktorude kohale roomab, kui tema näpud just lootusetult põhjas pole.

Üldse võin täie kindlusega väita, et see reis oli kahtlemata mu elu (seni) parim puhkus. Kui minu puhul pole see teab mis saavutus, sest laisa inimesena ei viitsi ma eriti midagi organiseerida ja istun puhkuste ajal kinos või logelen niisama, siis sedasama olen kuulnud, õigemini lugenud, veel vähemalt viie inimese suust, seega oli tegemist tõesti millegi erakordsega. Siinkohal sobib taas tsiteerida Malcolm Reynoldsi surematuid sõnu: „Me suutsime võimatut ja see teeb meid suureks.” („We’ve done the impossible and that makes us mighty!”)

Hämmastav oli eelkõige pruunkuubede vahel valitsev ühtsus- ja meeskonnatunne, mis vähemalt antud juhul polnud tühipaljas sõnakõlks, erinevalt enamikust kordadest, mil seda sõna mainitakse. Näib, et sarnane huvi suudab inimesi tõesti suurepäraselt ühendada. Märgates laeval pruunkuube, kellega polnud sel päeval veel kohtutud, vahetati ilmtingimata vähemalt paljutähenduslik peanoogutus, otsekui oldaks juutide ja vabamüürlaste ülemaailmse vandenõu või mõne muu sekti liikmed. Üksteise äratundmisel aitas kõvasti kaasa kaelas rippuv dog tag, aga vihjeks sobisid ka tüüpilised riideesemed, näiteks särgid, millel kiri Browncoat või midagi sarnast. Paljud näod jäid lõpuks lihtsalt meelde, sest meid polnud ülearu palju.

Kahju oli neist toredatest inimestest lahkuda, kuid muud võimalust polnud. Laevalt lahkumine läks libedalt ja mõne aja pärast seisin kindlal maal. Nüüd oli mul õhtuni vaba aega ja tuli otsustada, mida edasi teha. Kuna õhtul ootas mind reis tagasi idarannikule, mõtlesin esmalt järele vaadata, kuskohas San Diego lennujaam täpselt asub. Jah, tagasi New Yorki oli kavas tulla lennukiga, sest ühest bussireisist läbi Põhja-Ameerika mulle selleks korraks täiesti piisas. Kaardilt vaadates tundus, et väga kaugel ei tohiks lennujaam sadamast olla, seetõttu asusingi jalgsi sinnapoole teele. California tava kohaselt aga oli vahemaa pikem, kui eeldada võinuks, mistõttu läksin sinna üüratu aja ja kohale jõudes oli jope seljakoti alt läbimärg. Siin polnud tegelikult nii jahe, et pidanuks jopega käima, aga kottides polnud enam sentimeetritki vaba ruumi, nii ei jäänud mul kahjuks muud üle.

Lennujaamas ei olnud teha midagi, kuid päris ajaraiskamiseks ei saa seda käiku samuti nimetada, sest nüüd oli mul selge ettekujutus, et rohkem ma siia jalgsi marssida ei viitsi ja edaspidi sõidan bussiga. Samuti sain terminali juures teada, et kesklinnast toob siia buss number 992, millele istusingi ja sõitsin tagasi kesklinna, kust olin just tulnud. Kõigepealt luurasin natuke aega hotelli juures, sest Norm ja Barbara olid teinud ettepaneku, et kui mul päeval midagi targemat teha pole, võiksin nende ja Mike’iga ühineda. See tundus hea mõte eriti lootuses, et äkki õnnestub kotid ajutiselt nende hotellituppa ära sokutada, pealegi oleks üheskoos ikka huvitavam. Kuna me aga mingit konkreetset plaani kokkusaamiseks polnud teinud ja nende kontaktandmeid mul samuti polnud, siis ma nendega hotelli läheduses kokku ei trehvanud ning pärast mõneminutilist passimist otsustasin oma aega kasulikumalt rakendada.

Suundusin mõne kvartali kaugusele NBC maja juurde, kus minu andmetel pidi leiduma tasuta WiFi leviala. Jutt vastas tõele ja järgmised tunni või rohkem surfasin maja kõrval rinnatisel istudes netis. Laeval ma internetti ei kasutanud, sest kuigi teoreetiliselt võimalik, käis see läbi satelliidiühenduse ja oli seega meeletult kallis. Nii olin juba mitu päeva netita olnud ja tundsin tõsiseid võõrutusnähte. Esimese asjana lugesin läbi töö- ja erameilid, seejärel vaatasin, mis Eestis uudist. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui poleks sel hetkel teada saanud, et Ingrid Tähismaa lahti lasti. Ilmselt oleks terve mu maailm kokku varisenud, kui see fakt oleks minu eest kauem saladuses püsinud. Muidugi polnud see ainus uudis, mida lugesin.

Kui läpaka aku hakkas juba otsi andma, pakkisin ta jälle kokku ja klõpsisin enne siit lahkumist mõned fotod. Keskmisel neist paistab ka meie hotell (kollane maja Fedexi auto kohal).

NBC maja kõrval 1

NBC maja kõrval 2

NBC maja kõrval 3

Edasi oli aeg käituda nagu turist. San Diegos on kaks põhilist turismiatraktsiooni: SeaWorld ja loomaaed. Tegelikult on neid muidugi rohkem, sadamas on näiteks veel meremuuseum, mille üks osa on ka USS Midway. Samuti peab kusagil San Diegos asuma „üks 26 hoonest, mille puhul Ühendriikide valitsus on tunnistanud, et selles esineb seletamatuid nähtusi” ehk maja, kus kummitab. Kuid jäägu need muuseumid ja kummitusmajad teiseks korraks, seekord otsustasin külastada maailmakuulsat San Diego loomaaeda, mis muuseas kuu aja tagustes metsapõlengutes samuti veidi kannatada sai.

San Diego loomaaeda viis kesklinnast buss number 7. Näib, et kui reisin, ei saa sellest numbrist üle ega ümber, New Yorgis sain ju hotelli lähedusse metrooga number 7. Teine number, mida reisidel sagedasti kohtan, on 17. Kunagi Vilniuses käies oli hotelli majanumber 17, Berliinis käies oli hotelli majanumber 17, New Yorgis peatun Greenpoint Avenue 33-17. Los Angelese ja San Diego hotellid jätame praegu mängust välja, need ei lähe selle ilusa teooriaga kokku.

Veerand kahe paiku päeval tõigi buss mind ilusasti loomaaia värava ette.

Loomaaia väravas 1

Loomaaia väravas 2

Loomaaeda sisse pääsenud, leidsin peaaegu kohe enda eest tiigi, milles pesitsesid roosad flamingod. Millegipärast tekkis minu peas siinkohal assotsiatsioon kurikuulsa filmiga Roosad flamingod, mida tänapäeval mäletatakse peamiselt seetõttu, et Divine sööb seal ehtsat koerasitta (vabandage väljenduse pärast). Flamingode vahel ujusid mingid teised linnud, kelles lähema vaatluse käigus võis ära tunda meile kõigile tuttavad pardid.

Roosad flamingod 1

Roosad flamingod 2

Roosad flamingod 3

Roosad flamingod 4

Eksootilised sinikael-pardid

Minu suureks meelehärmiks läks peagi pärast loomaaeda jõudmist pilve, mis tähendas, et välguta minu fotoaparaat normaalseid pilte nõus tegema polnud. Muidugi võib säriaja ka käsitsi paika panna, aga kes siis seda viitsib. Nii ongi pea kõik järgnevad pildid tehtud välguga, mis üldplaanide puhul mõistagi erilist efekti ei anna. Flamingode järel suundusin edasi pärdikute poole ning järgmistel fotodel näitab minu fotokas üles oma teist suurepärast omadust: võimet fookustada end aiale. Kuna jõudsin loomaaeda aga võrdlemisi hilja, siis polnud mul tõesti aega aparaadiga mässata, nii tuleb leppida just selliste piltidega nagu seekord teha õnnestus.

Pärdikud 1

Pärdikud 2

Pärdikud 3

Pärdikud 4

Pärdikud 5

Pärdikud 6

Pärdikud 7

Pärdikud 8

Üks erakordselt hästi välja tulnud foto.

Udukogu

Näe, kalad.

Kalad 1

Kalad 2

See krokodill püsis kenasti paigal, kuni lastekari tema ees käratses ja polnud võimalik pilti teha. Selleks ajaks, kui võimalus avanes, puges ta muidugi peitu.

Kalad ja krokodilli saba

Juba suuremad ahvid, täpsemalt meie sugulased gorillad.

Gorillad 1

Gorillad 2

Gorillad 3

Nende metallist teisikud.

Metallgorillad

San Diego loomaaed püüab loomadele pakkuda mugavaid tingimusi ja näeb kohati päris kena välja. Need künkad tähendavad ühtlasi, et loomaaias liikudes tuleb pidevalt mäest üles-alla kõmpida, mis kompsudega polegi nii mugav.

Minikosk

Siin basseinis elavad kilpkonnad, muuhulgas üks eriti pika kaelaga liik.

Kilpkonnad 1

Kilpkonnad 2

Kilpkonnad 3

Jälle lasi modell jalga, kuni fotokat otsisin.

Häbelik modell

Mõningase edasi-tagasi kõmpimise järel oli aeg roomajate majja minekuks küps. Järgmistel fotodel on päris mitu madu, kuigi nende nimesid ma kahjuks ei tea. Nii palju võin öelda, et teisel pildil on mingi lõgismadu ja paar kobrat peaks samuti olema pildile jäänud.

Valik madusid 1

Valik madusid 2

Valik madusid 3

Valik madusid 4

Valik madusid 5

Valik madusid 6

Valik madusid 7

Komodo draakon, pirakas roomaja.

Komodo draakon

Roomajate juurest lahkudes otsustasin uurida, milline loomaaed ülevalt vaadates välja näeb. Canon andis järjekordselt oma parima, et mitte koostööd teha, kuid mõned enam-vähem korralikud fotod siiski sain.

Vaade ülevalt 1

Vaade ülevalt 2

Vaade ülevalt 3

Vaade ülevalt 4

Vaade ülevalt 5

Vaade ülevalt 6

Vaade ülevalt 7

Taeva all sõitmiseks on siin sellised kärud.

Köisraudtee

Tagasi kindlal maal.

Vaade maast 1

Vaade maast 2

Vaade maast 3

Veel mõned huvitavad isendid.

Sõralised 1

Sõralised 2

Sõralised 3

Magavad jääkarud.

Magavad jääkarud

Sebrad.

Sebrad

Pornograafiline pilt.

Loomaporno

Lind tuli vaatama, kuidas tema puuris elavatel suguvendadel läheb.

Lind puuril

Käsipuude peale ei maksa eriti nõjatuda, sest need on paksult mingeid väikesi värdjaid täis.

Satikad

Need ohtlikud elukad hammustavad valusasti, vähemalt aia juures olnud sildi põhjal.

Sõralised 4

Sõralised 5

Apaatne panda.

Külili panda

Aaral ei tule puuks maskeerumine hästi välja, sest ta seisab pisut vales kohas.

Aara ja maskeering

Koaala näitab uudishimulikele oma tagumikku.

Koaala

Veel mingi kukkurloom, aga ma täpselt ei tea, kes ta on.

Känguru ja roti ristsugutis

Koaalade juurest suundusin edasi elevantide poole. Väljas hakkas juba õige pimedaks minema, nii et järgmine pilt on viimane, mis enam-vähem normaalselt välja tuli.

Elevandid

Elevanditarandiku kõrval ootasin bussi, sest kottide tarimisest oli mul selleks hetkeks juba täiesti kõrini. Jah, loomaaias sõidab ringi ka buss. Ülejäänud osa loomaaiast, sealhulgas huntide ja kaslaste piirkonna vaatasin üle bussi aknast, vahepeal maha tulemata. Tegemist oleks siin olnud veel piisavalt, aga ma tõesti ei viitsinud rohkem käia, nii et tuleb arvatavasti millalgi tulevikus tagasi tulla, kusjuures valida tuleks taas sügistalvine aeg, sest arvan, et suvel on loomaaed rahvast pungil. Niigi ei saanud normaalselt pildistada, sest klaasi pealt peegeldusid pidevalt mingid näod vastu, mida gorillapildid peaks kenasti tõestama.

Enne lahkumist tatsas mulle vastu paabulind, kes õnnestus julguse tõttu siiski ka fotole püüda.

Julge paabulind

Loomaaiast sõitsin tagasi kesklinna ja lennuni oli endiselt mitu tundi aega. Väljamaal käies üritan süüa kohtades, mida meil Eestis pole, paraku olid Ameerikas lood sellega kehvad, sest enamasti jäi teele ikka ainult McDonald’s. Burger Kingi ei näinud üldse, Queensis oli küll üks White Castle, mida metrooaknast nägin, aga mulle ei jäänud täpselt meelde, kuskohas ta asus, nii ei saanud sinna samuti minna. San Diego kesklinnast õnnestus siiski leida üks Wendy’s ja proovisin selle kohe järele. Ei saa öelda, et siin pakutav midagi erilist oleks olnud.

Kõht täis, ei osanud ma rohkem midagi ette võtta ja sõitsin tagasi lennujaama, kus pidin veel kolm tundi lennu väljumist ootama. Suuremast kotist sain siin õnneks mõneks ajaks lahti. Mõne aja pärast hakati inimesi väravate juurde laskma ja kontrollist läbi minnes tundusin seekord vist kahtlasem kui tavaliselt, sest minu seljakott valiti nn pisteliseks kontrolliks välja. Lahti ei kästud seda küll teha, tõmmati lihtsalt mingi seadmega üle. Ma ei kujuta ette, kas nad otsisid pommi või mida. Äkki oli asi selles, et uute nõudmiste valguses polnud mul seljakotis mingeid vedelikke, sest ma lihtsalt ei viitsi mingite spetsiaalsete kotikestega jamada ja panin kõik asjad, mis võinuks probleeme põhjustada, äraantavasse pagasisse.

Ooteaja lühendamiseks ostsin pärast kontrollist pääsemist omale ajalehe USA Today. Põhiuudis oli, et kusagil Omaha kaubamajas on mingi hull jälle karja inimesi maha lasknud. Elu nagu tavaliselt… Ah jaa, kodulaenud hakkavad ka vaikselt hapuks minema ja Bush kavatseb seda mingi seadusega leevendada. Muud märkimisväärset ma lehest ei leidnud.

Värava juures ootas lennukile pääsemist üks tuttav nägu: siniste juustega Jenny. Tema oli niisiis viimane pruunkuub, keda Ameerikas nägin, sest lendasime koguni samas lennukis New Yorki tagasi. Lend ise väljus plaanipäraselt ja kuna tegemist oli öise lennuga, siis üritasin võtta, mis võtta annab ja silma pisut looja lasta. Ilmselt pean veel harjutama, sest müra tõttu see kuigi hästi välja ei tulnud. Aga ma vähemalt proovisin…

January 16th, 2008

Take me where I cannot stand… ehk Ameerika-reisi 12. päev (kolmapäev, 5. detsember 2007)

Öö möödus meeldiva kõikumise tähe all, sest lained olid päris suured, kohati ligi kolmemeetrised. Täna ootas meid ees viimane maaleastumine enne naasmist San Diegosse, Ensenada-nimelise linna külastus. Kui Cabos pakuti pruunkuubedele välja ühine ekskursioon, siis Ensenadas võis igaüks teha, mida ise tahtis. Mina reserveerisin endale aegsasti pileti sõiduks edasi päris piiri äärde, Rosaritosse. Filmitemaatika oli vähemalt sellel reisil võrdlemisi tähtsal kohal ja Rosaritos asub üks Foxi allüksus, kus on vändatud suur hulk filme, sealhulgas maailmas läbi aegade enim sisse toonud Titanic. Seetõttu saigi end jälle varakult üles aetud, sest buss väljus kai kõrvalt juba kell 9 hommikul (siin, erinevalt Cabost, kehtis sama aeg, mis laeval).

Cabost erineb Ensenada ka selle poolest, et siin ei jää laevad reidile, vaid sõidavad sadamasse sisse. Sellel fotol seisabki meie laev juba kai ääres.

Sadamakai

NOOOOT! Poole üheksa ajal kuulsin poole kõrvaga esimesi sahinaid, seega oli mul üsna hea ettekujutus, mis toimuma hakkab, kuigi suurem osa laevast viibis õndsas teadmatuses. 8.50 paiku tuligi ametlik teadaanne: „Peame kahetsusega teatama, et Ensenada sadam on tormi tõttu suletud ning ükski alus ei pääse sadamasse ega sadamast välja. Seetõttu jätkab meie laev teekonda San Diegosse, kuhu jõuame planeeritud ajal homme kell 8. Kaldaekskursioonide eest ettemakstud raha kantakse teie kontole tagasi, lisaks pakume teile ebamugavuste katteks omalt poolt 25 dollarit krediiti, mida saate kasutada ostude eest tasumisel. Kruiisilaeva Elation kapten ja kogu meeskond soovivad teile meeldivat päeva merel.”

Niipalju siis sellest. Laeval liikus ringi palju rohelisevõitu nägudega inimesi, kes oleks meelsasti tervitanud võimalust jalge all jälle kindlat maad tunda. Selle asemel pidid nad taluma veel terve päeva kõikumist, mis oli seda hullem, et laev podistas edasi minimaalse kiirusega. Parim pilt, mille ma Ensenadast teha suutsin (kui see ikka on Ensenada, need võivad lihtsalt mingid suvalised majad mäe külje peal ka olla). Kusjuures meri pole ju iseenesest eriti tormine, ainult veidi rahutu. Huvitav, mis siis päris tormi korral juhtub?

Ensenada

Midagi targemat polnud teha, niisiis läksin tagasi magama ja põõnasin päris mitu tundi. See osutus üpris heaks mõtteks, sest järgmised paar päeva jäi uneaeg minimaalseks. Üles ärgates ronisin taas pasuna lähedusse ning tegin veel mõned kaadrid merest, mis oli juba mõnevõrra rahulikum kui hommikul.

Tormine meri 1

Tormine meri 2

Tormine meri 3

Kuna päeval pidid kõik laevalt ära olema, siis koosnes pruunkuubede tänane kava esialgu ainult lõputseremooniast, aga sel ajal, kui ma magasin, olid korraldajad kokku pannud hädakava, et meil laeval lootusetult igav ei hakkaks. Taas toimus mingi üritus mullivannis, paraku magasin ma selle maha, seega ei tea ma täpsemalt, mis see võis olla.

Pärast lõunat oli meil täpselt nii palju vaba aega, et saime teha plaanivälise ühisvaatamisseansi ja koos ära vaadata Serenity täispika mängufilmi, kuigi teame seda kõik vist niigi peast. Mina polnud seda juba mõnda aega vaadanud, aga seda pikema pausi järel uuesti nähes olen sunnitud tunnistama, et Serenity on ikka tõesti hea film. Kui olen reisikirjadega ühele poole saanud, siis üsna suure tõenäosusega kirjutan siin blogis peagi sellest filmist veidi pikemalt. Kes oli filmi piisavalt näinud ega tahtnud seda uuesti vaadata, võis teha tutvust Firefly-teemaliste kaardimängudega või omapead aega veeta. Võimalik, et kavas oli veel üritusi, aga kuna need ametlikus ajakavas teadupärast ei kajastu, siis rohkem mulle küll ei meenu.

Enne õhtusööki tegime aatriumis ühispildi, millel peaksid, vähemalt teoreetiliselt, olema peal kõik kruiisil käinud pruunkuued. Seejärel oligi aeg viimast korda koos õhtust süüa, kusjuures täna istusid kõik jälle selles lauas, kus ametlikult ette nähtud. Midagi põrutavat söömise ajal ei juhtunud ja hüvastijätuks laulsid kelnerid meile ühe südantlõhestava loo, kutsudes meid tulevikuski nendega kruiisima, sest Carnivali laevadel on alati fun, fun, FUN! Paraku hakkas see deviis meil selleks ajaks juba väikestviisi üle viskama.

Õhtusöögi järel toimuski lõputseremoonia. Viimast korda said sõna meie külalised ja kõik istusid kurbade nägudega Cole Porter Lounge’is. Ma pole vist öelnudki, et suurem osa üritusi toimus just seal. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tony oli kusagilt kätte saanud tuliuue DVD, millel meie tegemised kokkuvõtlikult peal ja me vaatasime selle seejärel ühiselt läbi. Tseremoonia lõpus käisime oma tühjade karpidega seda alandlikult omalegi palumas, pannes ühtlasi kirja aadressi, kuhu mingi aja pärast peaks jõudma veel kaks DVD-d küsimuste-vastuste sessiooniga täies pikkuses ja muude olulisemate sündmustega täismahus. Ühtlasi saime teada, et meie erakordse tubliduse tõttu ei jäänud üritus osalejate vähesusest hoolimata kahjumisse, mistõttu saab igaüks tasuta plakati kõigi kuulsuste autogrammidega. Ma võin mõnikord ikka päris ettenägelik olla.

Lõputseremoonial jagati välja ka Jonathani poolt lubatud auhind sellele, kes paneb Seani ratastooli külge kõige nõmedama väljanägemisega asja. Eile kraamiti tema tool kenasti puhtaks, aga nagu välja tuli, polnud sellest mingit kasu, sest Sean ei saanud niikuinii maale minna. Siin paneb rahvas tema tooli külge sodi tagasi.

Seani piinamine 1

Sellel pildil jälgib Rach kokteili imedes toimuvat.

Rach imeb kokteili

Tagatipuks torkas Jonathan Seanile sülle ka oma ukulele.

Seani piinamine 2

Selline nägi Seani ratastool välja, kui kogu kõnts oli selle külge tagasi riputatud.

Seani passioon

Teise ja kolmanda koha omanikud said auhinnaks laimiviilu Jonathani ja Seani tequilaklaaside küljest, mille eelnimetatud olid eelnevalt tühjaks kummutanud, aga esikohaomanikule tegi Jonathan niisiis välja ühe joogi (võib-olla ka rohkem, ma täpselt ei tea). Ja võitjateks osutusid… taas Heather ja Rob, kes riputasid tooli külge laeva täispuhutava maskoti, milleks oli mäletatavasti korsten. Paistab, et neil on ikka päris õnnelik käsi, pea igal pool läks neil hästi.

Välja kuulutati heategevusliku oksjoni võitjad, kusjuures üheks neist oli Tim, kes sai omale kotitäie suhteliselt mõttetut kraami. Samas oli oksjoni heategevuslik aspekt olulisem kui see, mis sealt lõpuks vastu saadi. Lisaks maksis vähemalt Timi võidu, nagu ka õhtusöögi Michaeliga, kuulsuste autogrammid ja fotod, suuresti kinni Carnival, sest ta käis peaaegu igal õhtul kasiinos mängimas ja naases sealt huvitaval kombel rikkamana kui minnes. Põhiliselt panustas ta vist blackjack’ile, sest mul on küll raske uskuda, et mänguautomaadid tema vastu nii helded oleksid olnud.

Lõputseremoonial tuli üldsuse tungival palvel kordamisele eileõhtune meeleolukas ühislaulmine. Tuleb välja, et kõik pruunkuued ikkagi pole Buffy fännid, sest mõned olid toimuva üle täielikus hämmingus. Suurem osa rahvast aga kordas oma eilset etteastet, kuigi tänases repertuaaris olid teised lood.

Lahtise suuga laulupidu

Õhtu lõpetasid bardid, kelle esinemine eile ära jäi. NOOOOT! Hmm, see Borati nali tüütab korduval kasutamisel ära. Bardid ei esinenud ka täna, sest Cedric oli küll olemas, kuid sama tõbi murdis maha Hawke’i, nii et ikka oli pool puudu. Niisiis kuulasime Cedricut ja taas avanes võimalus end näidata Eddiel, kes teda mõne loo puhul kitarril saatis.

Pärast läksid mõned pruunkuued veel diskole, aga mul polnud tantsutuju, eriti pärast teadaannet, et homme hommikul kell 6.30 peavad kõik, kes pole USA kodanikud, ilmuma immigratsiooniametnike palge ette. Nojah, isegi hea, et nad meid näiteks kell 5 näha ei tahtnud. Kui Cedric lõpetas, läksin seega tagasi kajutisse, uurimaks, mida huvitavat meie DVD-l veel leidub.

January 15th, 2008

Take my love, take my land… ehk Ameerika-reisi 11. päev (teisipäev, 4. detsember 2007)

Elation teeb aeg-ajalt ka pikemaid reise, kuid meie kruiis kestis viis päeva, mis tähendas, et kaugemale California lahte me sisse ei sõitnud ning pärast Cabo külastust pöörasime otsa ringi ja asusime tagasiteele. Täna liikusimegi täie hooga California ranniku lähedal põhja poole.

Kuna hommikuks oli planeeritud autogrammisessioon, siis polnud mul tõusmisega kiiret, kusjuures katse-eksituse meetodil õnnestus tõestada, et liiga hilja ei tasu siin laeval kah üles tõusta, sest hommikusöögist jäin igatahes ilma. Puuviljakaussi polnud õnneks veel minema viidud ja sealt suutsin omale krabada paar banaani. Samas, väike paastumine pärast kõike seda söömist pole ju paha.

Kell tegelikult polnudki väga palju, nii olin üsna autogrammisessiooni alguses Inspirationi söögisaalis hakkamas ja jälgisin, mis toimub. Mind need autogrammid eriti ei huvitanud, sest põhitegijate omad on mul olemas, pealegi kritseldasid nad neid terve pühapäeva hommiku plakatitele, mis andis alust loota, et neid plakateid hakatakse kunagi jagama. Seega lõin seal niisama aega surnuks.

Kella üheteistkümneks oli planeeritud huvitav üritus: mullivanni ühiskülastus Jayne’i mütsidega. Jayne’i müts on huvitav ajuvaba välimusega riideese, mille tegelaskuju nimega Jayne sarja ühes osas emalt kingituseks saab ja uhkusega kannab. Tuttavad teavad, et minulgi on selline müts, Eestis minu teada ainus, millega ma talveperioodil iga päev ringi liigun. Mullivanni ma sellegipoolest ei roninud, sest ei võtnud reisile ujumispükse kaasa. Mäletatavasti ei oska ma ujuda, nii ei näinud ma põhjust ballasti ilmaasjata kaasa vedada. Pealegi, kui mul oleks need kaasas olnud, ei oleks need kuigivõrd ülejäänud seltskonna omadega harmoneerunud. Siin on millegipärast kombeks, et meeste ujumispüksid peavad ulatuma poolde säärde, aga minu omad on sellised, nagu meie rannas oleme harjunud nägema. Naised õnneks 1930-ndatest pärit trikoodega enam ringi ei käi ja mõni kannab isegi bikiine. Sellegipoolest, oleks mul vastav varustus kaasas olnud, oleksin selle trikiga ilmselt kaasa läinud, aga siis poleks ma saanud teistest neid kauneid fotosid teha.

Rahvas hakkab vaikselt kogunema.

Mütsid mullivannis 1

Inimesi on juba päris palju.

Mütsid mullivannis 2

Lehvitame pildistajatele.

Mütsid mullivannis 3

Ikka veel pole kõik kohal…

Mütsid mullivannis 4

Mõned suuremad plaanid ka. Selle pildi keskel on Julia, kellest eile väga innustatult rääkisin. Esiplaanil vasakul on siniste juustega Jenny, kuigi praegu ei paista tema juuksed mütsi alt eriti välja.

Mütsid lähivaates 1

Ei saa ju jätta muljet, et mind huvitab ainult Julia, seega peab teisigi lähemalt pildistama. Vaikselt võeti üles lauluviis „The Hero Of Canton” (kes teab, see teab).

Mütsid lähivaates 2

Mütsid lähivaates 3

Audrey, meie seltskonna kõige noorem liige. Tänapäeval on päris riskantne sellist pilti üles panna, mine tea, mis süüdistusi sulle pärast kaela lajatama hakatakse, aga minu arust oli ta üsna armas laps. Ma polnud ainus, kes nii arvas, terve me seltskond, kuulsused kaasa arvatud, hellitas ta vist päris ära, sest kedagi teist talle konkurentsi pakkumas polnud. Aga mis seal ikka, järelkasv on alati teretulnud. Neil piltidel seisab ta nukralt mullivanni serval, sest selle küljel oli kuri kiri „Alla 18-aastastele keelatud”. Mütsi sai ta muide kingiks meie jõuluürituse käigus ja oli selle üle väga õnnelik.

Mütsid lähivaates 4

Veel üks üldine plaan. Lõpuks on kohale jõudnud Mike, kes otsustas veidike teistsuguse Jayne’i mütsi kasuks, nagu ka tema kõrval seisev meeskodanik.

Mütsid mullivannis 5

Mõne hetke pärast tekkis seltskonnal mõte, et võiks mütsidega torust alla lasta. Mõeldud-tehtud. Esimesena astus võistlustulle sinijuukseline Jenny.

Ettevalmistused laskumiseks

Nii jõudis ta vette.

Jenny torus

Taas sain ma fotoka peale tõsiselt vihaseks, sest suurem osa torust alla tuhisevaid pruunkuubi nägid pildil välja sellised. Sellest me üldse ei räägi, et välguga pilti tehes tuleb mitu sekundit oodata, enne kui midagi toimuma hakkab. No kurat, inimesed ei püsi ju nii kaua ühe koha peal.

Plärtsatus

Julia õnnestus pildile saada, sest suunasin kaamera ettenägelikult pisut allapoole.

Julia torus

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga mingi nipiga suutis ta torust alla tulles värvitüki oma küüne alla saada. Siin uurib ta pahuralt olukorda ja suundub õige pea laevaarsti juurde. Ülejäänud reisi aja oli tema sõrme ümber veider metallkonstruktsioon.

Pahur Julia

Rahvas hakkab vaikselt ära vajuma.

Tüdimus

Paraku polnud praegu kõige õigem aeg lahkuda, sest meie üritustele tüüpiliselt tegelik algusaeg veidi viibis ning ametlik osa polnud veel alanud. Läksin ka ise minema, kui Tony, ürituse idee autor mulle alles koridoris vastu tuli. Seetõttu läksid vannis istumine, sealhulgas laul, video jaoks kordamisele, kuid osalejaid oli vähem kui meie mitteametlikul üritusel.

Autogrammijagamine kestis edasi, kuid algusest peale võis märgata, et üks bardidest, Cedric, on kuhugi kadunud. Ilmnes, et kuri tõbi on mehe maha murdnud. Ma ei tea, kas tegemist oli kõhutõve või mingi muu taudiga, kuid tõsiasjaks jääb see, et teda polnud terve päev näha. Tim, erinevalt minust, võttis autogrammijagamist, nagu fotosessioonigi, väga tõsiselt ja küsis kõigi käest autogrammid. Pildile jäi ta vist samuti kõigi kuulsustega. Minule piisas täna sellest, et sain kätte oma üleeile tehtud ühispildi.

Päev jätkus ühislaulmisega Romeo ja Julia klubis. Pruunkuubede hulgas on ikka palju musikaalseid inimesi ja meie üritus andis väikese laulupeo mõõdu välja küll. Alustati muidugi enamtuntud paladest, nagu Firefly tunnusmeloodia ja „The Hero Of Canton” (jälle!), seejärel liiguti mulle tundmatute lugude juurde, mille hulka kuulus ka mitu olukorrale vastavaks kohendatud sõnadega jõululaulu. Üks lugu, mida ma varem polnud kuulnud, oli Sail The Sky, mis mulle tõsiselt meeldima hakkas. See on ka bardide plaadi peal ja kaht esimest minutit saab plaadiga tutvudes kuulata. Laulupeo muusikalise tausta eest vastutaski Hawke, kes oli terve, erinevalt Cedricust.

Laulupeole järgnes Firefly ja Serenity teemaline viktoriin, kus ma kaasa ei mänginud, olin vaid pealtvaataja rollis. Küsimused varieerusid lihtsatest keerulisemateni, kuid olid suunatud siiski suurematele fännidele kui mina, sest enamiku küsimuste vastuseid ma ei teadnud. Parima küsimuse auhinna napsas omale küsimus: „Mis oli šahti number, kustkaudu Serenity Havenisse saabus?” Pildilt saab igaüks seda ise vaadata.

Serenity jõuab Havenisse
Autoriõigus: Universal Studios

Keegi, vist mängu läbiviija Christy kommenteeris, et kui mõni meist oleks seda teadnud, oleks ta tõsiselt meie terves mõistuses kahtlema hakanud. Õnneks selliseid inimesi meie hulgas polnud. Samas ma ei kahtle, et näiteks Star Warsi fännide hulgas on küll selliseid, kes teavad filmidest iga viimast kui detaili. Võib-olla on neid ka pruunkuubede hulgas, aga sel juhul otsustasid nad meiega koos mitte reisida. Viktoriini neli paremat said nänni, kusjuures nende hulka jõudmisel mängisid oma rolli nii teadmised kui õnn, olenevalt sellest, missugused küsimused sulle sattusid.

Pärastlõuna oli taas vaba, sest kavas oli rollimäng, mis mind ei huvitanud, kuigi rollimängijatele valmistas kindlasti rõõmu, et Niska rollis esines Michael Fairman ise. Hommikust saadik oli näha, et tuul hakkab vaikselt tõusma ning kella kolme paiku oli see juba päris tugev.

Torm on tulemas 1

Lainedki läksid tasapisi suuremaks ning õhtul kõikus laev üsna tublisti, nii et laeva koridorides oli sirgelt käimisega probleeme.

Torm on tulemas 2

Täna oli viimane hea võimalus merel päikese loojumist jälgida ning seda ma ka tegin, lootuses näha rohelist sähvatust. Aga mida polnud, seda polnud.

Õhtusöök toimus taas kuulsuste seltsis ning seekord otsustas Tim meie seltskonna asemel istuda Michaeliga ühes lauas. Christy, kes vastutas lauanimekirjade eest, ajas midagi sassi, nii juhtuski, et minuga samas, neljakohalises lauas, istus ainult Jenby ja mitte kedagi teist. Õnnetu juhus, sest nüüd ei saanud ma paratamatult terve õhtusöögi aja vait olla, mis mul eelmistel päevadel nii hästi välja tuli. Ega siis midagi, pidime omavahel vestlema. Minu õnneks oli ta jutukas inimene, seega rääkis suurema osa ajast tema. Muuhulgas tuli välja, et Jenby on jurist ja Eesti eluga oli ta samuti päris hästi kursis, sest tema isa oli juba sügaval Nõukogude ajal tihti Leningradis komandeeringus käinud. Sellel videolt võetud pildil on Jenby parempoolne.

Jenby tantsuhoos

Täna oli jällegi tantsimise päev, kusjuures seekord käis see Macarena saatel. Jonathan tegi sama, mida eile, kuid täna leidus talle järgijaid. Minu vaatenurk jättis erinevalt eilsest tublisti soovida, lisaks sellele, et olime neist kaugel, toimus tegevus mu selja taga.

Pärast õhtusööki algas kokteilipidu, mis läks sujuvalt üle karaokeks. Peo käigus pakuti tund aega tasuta alkoholi. Kes siis sellisest asjast keelduda suudab? Tarbisin minagi kaks tundmatu nime ja koostisega eredavärvilist kokteili (valetan, üks neist oli puhta valge). Kuulsused olid samuti meie seltsis ja veetsid lõbusalt aega.

Karaoke käigus tuli taas välja, et meie hulgas on palju häid lauljaid, sest naljategijad olid ilmses vähemuses. Näiteks Eddie näitas end väga heast küljest. Laval käis ka Nectar, kes esitas koos mingi tüübiga laulu We Will Rock You, samuti paitas meie kõrvu taas paari lauluga Michaeli naine.

Karaoke vahel jagati ära auhinnad kostüümivõistluse parimatele, milleks oli enam-vähem sama nänn kui viktoriini võitjatele jagatu: koomiksid, raamatud ja muu taoline kraam. Sellelt pildilt jõudsid parimate hulka roosa kleidiga Kayleeks kehastunud naine ja Arieli haigla medtöötaja (tema riietel on helkurribad).

Kostüümivõistlus 1

Selle pildi paremas ääres seisab taas Kaylee, keskel aga kuldse kleidiga Heather ja mustas kuues Rob, kes kuulusid samuti võitjate hulka.

Kostüümivõistlus 2

Siin valmistub näitlejatest koosnev žürii osavõtjaid hindama. Ma poleks seda fotot siia lisanud, kuid see on ainus, millelt leiab Michael Fairmani meeldiva lauluhäälega naise ja tema tütre (paremalt teine-kolmas).

Žürii 1

Žürii alustas tööd.

Žürii 2

Lõpptulemusena selgus kostüümivõistlusel neli võitjat, kellest kolm on juba ära nimetatud ja ainus, kes sedapuhku imekombel pildile ei jäänud, oli mu vana tuttav Kevin 00-Washi kostüümis. Kuna meie seas oli ka nooremaid, anti välja eraldi auhind laste kategoorias, mille võitis ainus osaleja Audrey. Eriauhinna kõige napilõikelisema kostüümi eest sai kodanik, kes imiteeris üht Jonathani kostüümi Firefly osast The Message ehk teisisõnu võttis end aluspükste väele.

Jonathan algatas juba paar päeva tagasi, kingijagamise käigus, veel ühe võistluse, mille võitja on see, kes suudab Seani ratastooli külge kruiisi lõpuni jäänud päevade jooksul kinnitada kõige nõmedama väljanägemisega asja. Sean oli lisaks Timile teine ratastoolis pruunkuub meie kruiisil. Kuna aga Sean tahtis homme taas maale minna, siis palus Jonathan kõik tema tooli külge pandud saasta ajutiselt ära võtta ja homme õhtul enne võitja väljaselgitamist tagasi panna. Siin saab Sean rahulikumalt hingata, sest ta tool näeb jälle normaalne välja.

Sean ratastoolis

Karaokelugude vahel käivitati üks teine plaat, mis tõi kaasa spontaanse ühislaulmise. Paistab, et paljud pruunkuued on lisaks muule ka Buffy fännid, sest selleks plaadiks oli muusikali Once More, With Feeling heliriba. Siin rikuti kindlasti sadat sorti autoriõigusi, sest minu teada keelas Fox hiljuti kõigi oma telesarjade avalikud esitused ära, aga see oli kahtlemata võimas vaatepilt. Mina pidin taas jääma vaataja rolli ega poleks parimagi tahtmise juures saanud kaasa lüüa, sest lisaks mõningasele viisipidamatusele ei teadnud ma sõnu. Ja ise tahan veel Buffy fänn olla.

Õhtu lõpetuseks oli kavas bardide kontsert, aga kuna Cedric oli endiselt haige, pidi Hawke meile esinema üksi. Nii jagunes rahvas sujuvalt karaoke ja Hawke’i kontserdi vahel, mis toimusid erinevates kohtades. Hawke andis oma parima, esitades põhiliselt ropuvõitu sisuga lorilaulusid, aga tema hääl läks üsna kontserdi alguses jalutama ega tulnudki enam tagasi, kuid jäin sellegipoolest kuulduga rahule. Mõlemat bardi korraga saab kuulata homme, pärast lõputseremooniat. Jah, kurb küll, aga kruiis hakkabki vaikselt läbi saama.

January 14th, 2008

The heartbreak kid ehk Ameerika-reisi 10. päev (esmaspäev, 3. detsember 2007)

Seni olen seda teemat vältinud, kuid ega me kruiisi eesmärk polnud ainult viis päeva merel veeta, vaid ikka maailma ka näha. Meil oli kavas kaks peatust, esimene neist Cabo San Lucas, kuhu täna hommikul jõudsimegi. Cabo San Lucas, mida ameeriklased lihtsalt Caboks kutsuvad, asub California poolsaare tipus. Kui mingi asi üldse puhtalt Cabo nime väärt on, siis on selleks kahtlemata Cabo de Hornos, meile paremini tuntud kui Kap Hoorn või Hoorni neem, aga põhjaameeriklaste jaoks on see võrdlemisi tundmatu maa. Edaspidi lähen ka ise lihtsama vastupanu teed ja kutsun Cabo San Lucast ainult Caboks, nagu siinkandis tavaks.

Kõigil laevalviibijatel oli enne kaldale minekut võimalik valida Carnivali poolt väljapakutud ekskursioonide vahel või sellest loobuda ja kohapeal omal käel ringi vaadata. Mina valisin juba enne reisile tulekut välja ekskursiooni Cabo maalt ja merelt (Cabo by Land and Sea). Kruiisi ajal selgus, et see oli ühtlasi meie väiksema seltskonna nii-öelda ametlik ekskursioon, kuhu olid oodatud kõik pruunkuued, et Cabos ühiselt aega veeta. Kui laev oli kogu kruiisi aja selles ajavööndis, kuhu kuulub California osariik, siis Cabos on ametlikult teine aeg, mida Ühendriikides nimetatakse mägede ajaks. Sellest tulenevalt pidime end täna hommikul sigavarakult üles ajama ja juba kell kolmveerand kaheksa (laeva aja järgi) Cole Porter Lounge’is kokku saama, et koos ekskursioonile minna. Tühja kõhuga pole samuti mõistlik terve päev olla, mis tähendas, et ärkama pidi juba veidi pärast kella kuut hommikul.

Pärast hommikusööki oli mul mõni hetk vaba aega, kuni laev veel Cabo poole tüüris. Läksin välja laevatekile ja mida ma näen: seal seisab Oosterdam konkureerivast kruiisifirmast. Või nagu ütles üks klassik: no kuda sa, lontrus, jälle siia said? Meist jäi ta ju San Diego sadamasse maha. Aga siin ta igatahes oli.

Jälle Oosterdam

Klõpsisin tekilt veel mõned pildid ja suundusin seejärel kohtumispaika, kus suur hulk rahvast juba ees ootas.

Cabo laevalt 1

Cabo laevalt 2

Cabo laevalt 3

Cabo laevalt 4

Mulle, nagu kõigile teistelegi, topiti lounge’is rinda mingi number, et meie turististaatus ikka kõigile teada oleks. Mina kuulusin rühmitusse, mis kandis punasel taustal numbrit 24. Ma olen ikka tõeline pedant, sest siinkohal keerasin ma kella tund aega edasi, olles sellega üks väheseid, kui mitte ainus, kes seda tegi. Paljud meie reisiseltskonnast väljendasid kartust, et nii toimides võivad nad laevast maha jääda. Minu arust on kella edasi keerates ainus oht see, et sa jõuad laevale liiga vara tagasi, aga noh, eks nad ise tea paremini.

Pisukese ootamise järel hakkas üht-teist toimuma ja kõik see mees hakkas liikuma allapoole, et maale minna. Seejuures äratas mu tähelepanu minu ees liikuv noor ja kena daam, kahtlemata üks kaunemaid pruunkuubede seltskonnas. Ohtlik on dokumente minu läheduses liiga laialt lehvitada, sest lugesin tema Sail & Sign Cardi pealt välja tema nime, milleks osutus Julia. Lugesin välja ka tema perekonnanime, mida ma siinkohal ei maini, kuid tuleb tunnistada, et see sisaldab täpselt samu tähti täpselt samas järjekorras nagu ühe kollaste keredega multifilmiperekonna nimi. Keegi kindlasti arvab nüüd, et kuritarvitasin tema privaatsust, aga muretsemiseks pole põhjust, see on tema blogist, millele linkisin, sama ilusasti välja loetav. Hiljem tuli välja ka see, et ta on pärit Kanadast. Kes tema fotot näha tahab, peab kahjuks pettuma, ent kes teab, mida tulevik toob.

Juba Oosterdami pildilt võis näha, et kruiisilaevad Cabo sadamasse sisse ei sõida, vaid jäävad reidile. Nii pidimegi väljapääsu juures ronima pisikesse paati, mis meid maale viis. Kuigi meri näis vaikne, loksus meie paadike enne sõitmahakkamist päris kõvasti, kuid liikuma hakates jäi see õnneks järele.

Paat, mis meid maale viis

Kuigi paljud laevad on temast suuremad, näib Elation altpoolt vaadates päris suur.

Elation altvaates

Õige pea astume taas kindlale maale.

Cabo sadama kai

Eesti kodanikud pääsevad Mehhikosse viisavabalt. Mille põhjal Cabos otsustati, kes ja kuidas maale pääsevad, seda ma ei tea, sest ühtki ametimeest ei paistnud ning dokumente näha ei soovinud keegi. Enam-vähem ainsaks tõestuseks, et ma üldse Mehhiko pinnale olen astunud, on mu oma siintehtud pildid. Passis aga pole selle kohta ainsatki märget. Ma ei tea, kas see on teiste transpordivahendite puhul ka nii, kuid eeldan, et mingit dokumenti ikka küsitakse. Tegelikult ma valetan, meilt küsiti ka. Siin fotol seisavad järgmised tulijad sabas, et näidata ette oma Sail & Sign Card, millelt enamat kui nimi parimagi tahtmise korral välja ei loe.

Maaletahtjad

Maapinda polnud meie jalge all kauaks, sest kohe pärast saabumist algas ekskursiooni merd puudutav osa ja kõik ronisid selle katamaraani pardale.

Katamaraan

Tuttavad teavad, et mul on mitmeid rohkem või vähem veidraid põhimõtteid, mida ma mõnikord, kuid üldiselt harva rikun. Nii julgengi arvata, et ma pole terve elu jooksul kordagi päikesekreemi kasutanud, sest kogu aeg toas istudes ei ole selleks erilist vajadust. Eeltoodust tulenevalt pole üllatav, et ma siingi päikesekreemist loobusin. Tasub ära mainida, et olime juba piisavalt palju lõuna poole sõitnud, sest täna oli kogu reisi ainus tõeliselt soe päev, kus õhutemperatuur oli ligi 30 kraadi. Kui ma eelmine kord päikesel end ära kõrvetada lasin, mis juhtus paar aastat tagasi firma suvepäevadel, siis hiilis see päike kuidagi märkamatult ligi, nii et polnud tundagi, millal asi karmiks kiskus. Cabos oli aga kohe aru saada, et kui liiga kauaks päikese kätte vahtima jääda, siis on kuri karjas. Ometi on ju talv peaaegu käes. Tundub, et kui peaksin siia tulevikus suvel sattuma, tuleb küll oma põhimõtetest loobuda või kogu aeg varjus passida.

Vaade üle inimeste peade reidil seisvatele kruiisilaevadele. Taas on end pildile suutnud nihverdada Kevin, kes näpib esiplaanil fotokat.

Laevad reidil

Cabo läheduses sõidab ringi palju läbipaistva põhjaga paate, et turistid saaksid vee-eluga lähemalt tutvust teha. Samuti on siin head võimalused sukeldumiseks ja snorgeldamiseks, millest mul pole tuhkagi kasu, sest ma ei oska ujuda. Millegipärast tõmbab mind aga sellest hoolimata vee poole, äkki seetõttu, et olen mere ääres sündinud. Sellel fotol asubki oma teele üks põhjatu paat.

Põhjatu paat

Enne päikese käest varju pääsemist tuli niisiis üle elada kolmveerandtunnine katamaraanisõit. Ekskursiooni hinnas sisaldus lahkesti üks soft drink ehk meie mõistes limonaad (seda, mida siin limonaadiks kutsutakse, rääkisin mäletatavasti eile). Sellel laeval tähendas see seda, et umbselt jääkuubikuid täis klaas sisaldas muuhulgas ka natuke jooki. Üldse märkasin, et siinkandis armastatakse klaasi palju jääd panna, kuid selles klaasis suurt peale jää ja kõrre polnudki. Vaat sulle siis tasuta kraami. Jooki nautides tegin veel ühe foto.

Vaade katamaraanilt

Mõne aja möödudes asusime teele neeme enda suunas, sest Cabo teatavasti tähendabki hispaania keeles neeme. Sellelt pildilt paistab, et ma polnud pruunkuubede seas ainus fotohuviline.

Pruunkuued aktsioonis 1

Sõitmise ajal saime kuulata Jacques Cousteau selgitusi selle kohta, mida me parajasti näeme ja mis toimub meie jalge all allpool merepinda. Varsti jõudsimegi neemeni.

Cabo San Lucas 1

Cabo San Lucas 2

Sellel fotol on kuulus Cabo kaar. Eestlasi käib siin vähe, aga siiski käib, sest nägin kellegi Orkuti profiilis peaaegu samasugust pilti, ainult süsta asemel oli läbipaistva põhjaga paat.

Cabo San Lucas 3

Päris neeme tipp. See neem on väga efektse välimusega, mistõttu turiste karjakaupa just siia meelitatakse, kuid California poolsaare lõunapoolseim punkt asub tegelikult veidi mujal.

Cabo San Lucas 4

Cabost ühele poole jääb Vaikne ookean ja teisele poole California laht, mida kohalikud Cortesi mereks kutsuvad. Fakt, et California lahte ka Cortesi mereks nimetatakse, oli mulle küll uudiseks; huvitav, et ma geograafia- ja ajaloohuvilise inimesena seda varem ei teadnud. See näitab, et maailmas leviv poliitiline korrektsus pole päris igale poole jõudnud, vastasel juhul oleks selle kurikuulsa konkistadoori nimi siingi põlu all. Lahe hüüdmine mereks on samuti pärit ammusest ajast, kui maadeavastajad Californiat veel saareks pidasid. Meie giid nimetas seda lahte kogu ekskursiooni vältel igatahes eranditult Cortesi mereks.

Vahepeal suundusin laeva teisele küljele, et päike liiga pikalt üht ja sama kohta ei kõrvetaks. Siingi näitas rahvas üles suurt huvi Cabo kui turismiatraktsiooni vastu. Sellelt pildilt näeb, et lisaks tavasurelikele ühines meie ekskursiooniga ka Ron Glass ise.

Pruunkuued aktsioonis 2

Ühtlasi leiab pildilt vasakust servast vähemalt ühe ametliku Browncoat Cruise’i särgi, mis on rõvedat helepruuni värvi. Taustal olevad tumedamates toonides pruunid särgid ei ole ürituse ametlikud särgid, kuigi neid sai kruiisi vältel osta. Mõneti on korraldajate valik pruuni värvi kasuks mõistetav, sest haakub ilusasti sõnaga pruunkuub, paraku meeldisid mulle läbiviijate endi oranžid särgid tunduvalt rohkem. Seetõttu oligi mul täna seljas hoopis sedasama oranži värvi Subclubi särk. Mu omapärased T-särgid said meie ürituse jooksul üldse meeldivalt positiivse vastuvõtu osaliseks, näiteks kohe esimesel õhtul kommenteeris üks tegelane möödaminnes: „Keep up the good work. I hate clowns.”, vihjates sellega mu särgil olevale kirjale „I just killed a clown”. Sarnane oli suhtumine ka paari teise särgi puhul.

Vaade neemele teise kandi pealt. Pildile on jäänud isegi üks koobas.

Cabo San Lucas 5

Meie giid, kellest ma hiljem veel mõne sõnaga räägin, mainis, et viiskümmend aastat tagasi elas Cabos ainult paar-kolm tuhat inimest. Väga oluline on siinjuures rõhutada, et üks neist oli tema vanaisa. Viimastel aastakümnetel on Cabo aga turismipiirkonnana väga populaarseks saanud, nii elabki seal praegu juba umbes 150 000 inimest ja rannad on hotelle täis ehitatud.

Valmis majad

Kuigi ruum hakkab otsa saama, pole hullu, küll leiab veel kohti, kuhu ehitada.

Pooleliolevad majad

Mäenõlvad leiavad siingi tõhusat rakendust, kuigi mitte nii julmalt kui Albuquerque’s.

Künka otsa ehitatud majad

Laev hakkab sadamasse tagasi pöörduma.

Pruunkuued aktsioonis 3

Ühe kai ääres seisis ehtne mereröövlite laev, Lõbus Roger mastis lehvimas.

Surnukirstul viisteist meest, hoirassaa, ja pudel rummi!

Maal jaotati meid suhteliselt kaootiliselt nelja bussi vahel laiali. Mul ja ülejäänutel, kes sattusid neljandasse bussi, avanes au veeta ka ülejäänud aeg laeval Cousteau jutu vahele rääkinud giidi, Jesuse seltsis. Ennast tutvustades mainis ta kohe, et siinkandis on inimestel ainult kolm võimalikku eesnime: Jose, Maria ja Jesus. Hmm, siin on vist peidus mingi vihje. Tema nimi, nagu mainitud, oli Jesus. Veel lisas ta, et erinevalt teistest giididest on tema seltsis lõbus. Nojah, seda ütlevad nad kõik.

Bussis oli meeldivalt jahe ja päikesepõletuse oht oli selleks korraks möödas. Ekskursiooni kava põhjal pidime külastama mitmeid kohalikke vaatamisväärsusi ja esimese peatuse tegime siinsete klaasipuhujate juures. Mina kujutasin üsna hästi ette, kuidas see käib, kuid ameerika suurlinnainimeste jaoks oli see kindlasti tõeline eksootika. Järgmise pildiseeria käigus valmistab spetsialist toormaterjalina kasutatud üheksast õllepudelist vaasi. Esimesel fotol seletab klaasipuhuja selja taga midagi ka Jesus.

Klaasipuhuja 1

Klaasipuhuja 2

Klaasipuhuja 3

Seejärel sõitsime mere ääres asuvasse itaalia restorani, kus tegime kahekümneminutilise pausi. Siin tegin midagi enda kohta võrdlemisi ebatüüpilist. Nimelt sai taas valida ühe tasuta joogi ja mina valisin selleks seekord vabatahtlikult Corona õlle. Kuna terve oma senise elu jooksul olen ma ära joonud umbkaudu kümmekond pudelit õlut, siis pole ma kõige õigem inimene selle väärtust hindama, sest minu jaoks on nad kõik ühtmoodi vastikud, aga see tundus taas kuidagi veemaitseline.

Terrassilt leidsin vanad tuttavad Eddie ja Jeni, kelle seltsis olid veel üks mees ja naine. Eddie on selles mõttes fenomen, et esiteks oli ta üks väheseid, kes suutis meelde jätta mu nime, ja teiseks suutis ta selle võrdlemisi täpselt välja hääldada. Peale tema sai sellega hakkama ainult Jason (Universali giid), kuigi tegelikult pole vahet, kuidas mind hüütakse. Peaasi, kui ma aru saan, et keegi tahab minu poole pöörduda.

Ülejäänud restoranis oleku aja puhusin selle seltskonnaga juttu. Teised peamiselt rääkisid ja mina kuulasin. Tuli välja, et tundmatu mees (kelle nime ma jälle ei mäleta) on Fisher Stevensi assistent. Tema üllatuseks me Eddiega mõlemad teadsime, kes Fisher Stevens on, sest ta arvas, et see nimi ei ütle meile midagi. Üldiselt pidi olema nii, et inimestel hakkab mingi ettekujutus tekkima alles siis, kui mainida, et ta mängis filmis Lühis (Short Circuit). Välja tuli aga hoopis see, et Eddie on päris suur Fisher Stevensi fänn ning et mulle meeldis kunagi TV3 pealt vaadata sarja Homsed uudised (Early Edition), kus ta mängis peategelase sõpra. Nii sattusidki temaga juttu ajama just õiged inimesed. Muuhulgas mainis ta, et Fisher Stevens üritab pärast pausi taas Hollywoodis järje peale saada. Lisan taas ühe ekraanipildi DVD-lt meie seltskonnaga, kuigi Fisher Stevensi assistendi naine (kes oli muide väga kena, nii et tal on vedanud) jääb suuresti kaadris domineeriva Eddie selja taha. Ma ise suutsin jälle demonstreerida enda harukordset annet filmilindile mitte jääda, kuigi olin tegelikult sealsamas. Päris ideaalselt see siiski ei õnnestunud, olen DVD-lt end juba viiest kohast leidnud.

Eddie, Jen, Fisher Stevensi assistent ja tema naine

Siin on veel mõned samas kohas tehtud fotod.

Itaalia restorani esine

Itaalia restorani juures 1

Itaalia restorani juures 2

Ekskursiooni kavas oli ka kaktuseistanduse külastamine, aga kui ma just mäluaukude all ei kannata, siis me sinna ei jõudnud. Selle asemel sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusele San Jose linna, mille ametlik nimi on taas pikem, San Jose del Cabo. Tee äärde jäi mitmeid golfiväljakuid, mille kohta Jesus pidevalt rõhutas, et neid kastetakse ümbertöödeldud ookeaniveega. See tundus talle olevat väga südamelähedane teema, sest ta mainis vee ümbertöötlemist oma jutus vähemalt kümme korda. Väljakul, mille kõrval me San Joses bussist maha tulime, lehvis hiiglaslik Mehhiko lipp.

San Jose del Cabo

San Joses oli valida, kas minna poodidesse või sööma. Kuna suurem osa seltskonnast olid ameeriklased, läksime mõistagi sööma. Minul kõht eriti tühi polnud, seega olin kahevahel, kas minna teistega kaasa või luusida omapead ringi. Lõpuks otsustasin ikkagi teistega ühineda. Sattusin viiesesse lauda, kus olid peale minu veel abielupaar Norm ja Barbara, mulle juba õhtusöögilauast tuttav teksaslane Mike ja veel üks naine, kes rääkis isegi vähem kui mina, seega pole mul aimugi, mis ta nimi võis olla. Mu uued tuttavad Norm ja Barbara olid taas väga lahedad inimesed, aga seda võib vist kõigi pruunkuubede kohta öelda, nii et ma ei tea, kui kaua ma viitsin seda korrutada. Muuhulgas tuli välja, et Barbara on osaliselt soome päritolu, mistõttu polnud mul jällegi vaja selgitada, kus Eesti asub, sest nad teadsid seda isegi piisavalt hästi. Nemadki said Firefly-pisiku alles pärast Serenity nägemist. Omalt poolt rääkisin sellest, kuidas Serenity Eestis kinno jõudis, Edinburghi-reisist ja muust, seega vestlusteemasid meil jagus.

Võtsin DVD-lt taas mõned kaadrid, kus nad juhuslikult peal olid. Esimesel pildil on Mike Ron Glassiga.

Ron Glass ja Mike

Ron Glass ja Barbara.

Ron Glass ja Barbara

Norm ja Sonny Rhodes.

Norm ja Sonny Rhodes

Teised meie vestluse käigus sõid, aga mina ei näinud selleks hetkel tõesti vajadust, kuigi selles kohas sai kümne dollari eest suhteliselt piiramatus koguses süüa. Küll tarbisin ma ära ühe kokakoola. Maksmishetkel tekkis Mike’il mõte see jook mulle välja teha, mida ma tal ka teha lasin, kuigi ei saa öelda, et ma end selles olukorras mugavalt oleksin tundnud, eriti kuna mul oli täpne raha olemas. Ma pole harjunud, et suhteliselt võõrad inimesed tahavad minu eest maksta ja ei osanud jälle kuidagi reageerida.

Pärast söögipausi sõitsime San Josest tagasi Cabosse, kus järgnes vabakava, kuigi soovituslik oli minna sadamas asuvale turule. Suurem osa meist, sealhulgas mina, seda ka tegi. Ostsin sealt 20 dollariga omale ajuvaba välimusega mehhiko maadlusmaski, sest mingi suveniir võiks ikkagi mälestuseks olla, aga suuremate asjade mahutamine pagasisse oleks olnud parasjagu keeruline ettevõtmine. Tõenäoliselt oleks saanud ka tingida, aga ausõna, ma lihtsalt ei viitsinud seda teha. Olen seni hoolega vältinud üles panemast pilte, kus ma ise peal olen, aga see foto on vast piisavalt anonüümne.

Mina ja mask

Seejärel suundusin tagasi laevale, sest ma ei osanud Cabos enam midagi tarka teha ja päike kõrvetas, mistõttu oli kasulikum varjus olla. Laeval keerasin kella jälle tund aega tagasi. Pärastlõuna möödus niisama luuslanki lüües, kuni oli aeg minna õhtust sööma. Muuhulgas astusin läbi aatriumist, lootuses leida seinalt eilse õhtusöögi ajal tehtud foto minust pidurõivais. Leidsin küll oma lauanaabrite pildid, aga mitte ennast, ilmselt oskas fotograaf väärt pildi ära vussida, mis mind mõnevõrra kurvaks tegi, sest see oleks olnud haruldane mälestusese.

Tagasi laeval

Vahepeal kohtasin ka Timi, kes oli samuti maale läinud ja sadamas ringi vaadanud. Muuhulgas oli ta soetanud ühe kuuba sigari. USA-sse neid teatavasti kaubandusembargo tõttu sisse viia ei lasta, mis tähendas, et sellele tuli laeval ots peale teha. Kusjuures ta polnud sugugi ainus, kes sigar näpus ringi jalutas. Ei tea, on need tõesti nii head, või on siin tegemist embargost tingitud massipsühhoosiga?

Õhtusöögi ajaks olin näost meeldivalt punane, aga hullemat õnnestus seekord vältida ja nahk püsis reisi vältel ühes tükis. Täna oli esimene õhtu, kus meie kuulsad külalised ei söönud koos, vaid olid laudade vahel ära jagatud ja soovijad said osta pileti, olemaks nendega ühes lauas. Meie kümneliikmelises seltskonnas oli samuti kadusid, sest Rach ja tema sõbranna, kellega ta õhtusöögi ajal peamiselt vestles, otsustasid tänase õhtu veeta meie asemel Jonathan Woodwardi seltsis. Kes saabki talle seda pahaks panna, oli ta ju Jonathanist ilmselgelt sisse võetud. Kuhugi oli kadunud ka Mike ja veel keegi, mistõttu anti meile täna väiksem, kuuekohaline laud. Paraku tähendas see ühtlasi seda, et täna teenindas meid Grenada mehe asemel poolakas Robert, kes oli morn nagu öö, sattudes sellega ülejäänud seltskonna pilkealuseks. Vabandasin ta välja sellega, et ta on pärit Ida-Euroopast ja siin on kõik sellised. Muuseas, olen suutnud välja selgitada veel ühe oma lauanaabri nime, milleks osutus Carolyn. Kui nii edasi läheb, siis tean varsti kõiki, kellega ühes lauas istusin.

Kuigi ma kuulsustega õhtusöögi eest ei maksnud, mul seekord kohaga vedas, sest Jonathan istus täpselt minu selja taga, nii et pisut iroonilisel moel olin talle lähemal kui Rach. Kui saabus kelnerite ühisetteaste aeg, kes täna astusid üles tantsukavaga, ronis Jonathan oma tavapärases lõbusas tujus toolile ja ühines nendega. Siinkohal oleks olnud õige aeg teha üks foto (vähem kui meetri kauguselt, ideaalsest kohast!), sest isegi minu fotokas suudab pimedas nii lähedalt pildistada, aga ma olen liiga viisakas inimene ega tahtnud talle välku otse näkku lasta ja pilt jäigi tegemata. Paparazzo’t minust ikka ei saa.

Õhtusöögi järel esinesid meile taas Sonny ja The Bedlam Bards. Vahepeal tuli lavale ka Michael Fairmani naine, kes tahtis meile mõned lood laulda, aga tausta-CD ei hakanud tööle, nii piirdus ta ühe looga a cappella. Ja hästi tegi, kuigi minu arvamus on ilmselt vähemuses, sest kõik teised teda miskipärast kiitsid. Viisi ta muidugi enam-vähem pidas ja häälematerjali jagus, aga minu arust oli tema esitus täiesti emotsioonivaba, tuim. Pealegi kulus mul ligemale minut, kuni ta refräänini jõudis, tuvastamaks, mis looga üldse tegemist on, sest ega see kuigivõrd ammusel ajal Judy Garlandi poolt kuulsaks lauldud originaaliga ei sarnanenud. Ütlen siis ära, et ta laulis meile oma versiooni laulust Over The Rainbow. Kontserdi ajal ostsin esimest ja viimast korda laeval alkoholi, sest kes saaks keelduda sinisest margariitast.

Õhtu lõppes järjekordse sarja ühisvaatamisega. Enne seda mängis Jeremy meile ette mõned lihavõttemunad Done The Impossible DVD-lt, sealhulgas masendavalt jabura õppevideo komposti kasulikkusest, milles lööb kaasa umbes 8-9-aastane Jewel Staite. Seda pidavat mõnedes Kanada koolides tänase päevani näidatama. Võib-olla peaks meilgi sellise video kasulikkuse peale mõtlema, biojäätmed on praegu kuum teema.

Seekord otsustas rahvas ühiselt vaadata osa War Stories, milles lööb niisiis kaasa Niska ehk Michael Fairman, kusjuures meie hulgas oli ka algaja pruunkuub Audrey. Ma pole küll mingi puritaan, aga pole kindel, kas ma nimelt seda osa julgeks nii noorele lapsele näidata, saab veel hingelise trauma ning kümne aasta pärast võtab automaadi kätte ja laseb kõik maha, kes ette jäävad. Eks ma nüüd muidugi veidi liialdasin, selles vanuses peaks inimene juba oskama tegeliku elu ja väljamõeldise vahel vahet teha. Pealegi lõpuni ta seda ei vaadanud, eeldan, et ta läks magama, sest kellaaeg oli juba üsna hiline. Meilgi polnud täna õhtul aega vaadata rohkem kui üks osa.

January 13th, 2008

Sail the sea, Serenity ehk Ameerika-reisi 9. päev (pühapäev, 2. detsember 2007)

Pool reisist jäi eilsega seljataha, aga kruiis ise oli suuresti alles ees. Kuna laev veetis terve päeva merel, siis olid ürituse korraldajad meile tänaseks planeerinud päris tiheda programmi. Hommik algas fotosessioonidega, mis ametlikult pidid kestma kella kümnest kaheteistkümneni. Minulgi oli teatavasti soetatud pilet ühisfoto tegemiseks, seega ajasin end igaks juhuks suhteliselt varakult voodist välja, kuigi võis eeldada, et need jäetakse kava lõppu. Inspirationi söögisaali juures olnud teadetetahvlilt lugesingi välja, et ühisfotode tegemine on plaanis alles kell 11.30. Seega oli mul piisavalt aega, et rahulikult hommikust süüa ja veidi isegi laeval ringi luusida. Hommikusöök oli nagu lõunasöökki rootsi laua põhine ja minu valik oli igal hommikul pea ühesugune ja igav: munapuder ja vorstikesed, millele lisandusid erinevad saiakesed. Joogivalik lõuna- ja hommikusöögi ajal oli samuti tüüpiline: valida sai õuna- ja apelsinimahla, limonaadi (see, mida ameeriklased limonaadiks nimetavad, ehk sidrunijook, mitte meie mõistes limonaad), jäätee ja veel paari joogi vahel. Jääteed proovisin ühe korra, aga kuna see oli võrdlemisi veemaitseline pruun ollus, siis piirdusin edaspidi mahlade ja limonaadiga.

Pärast hommikusööki läksin ja klõpsisin mõned pildid. Meri oli minu arust täiesti rahulik, kuigi Tim ütles hiljem, et tema meelest see nii pole, sest laineharjad olid kohati ikkagi vahused, aga mina jään oma arvamuse juurde. Tundub, et minu võime loksumist taluda on viimasel ajal ikka kõvasti paranenud, sest pärast eilset õhtut ei tundnud ma kordagi väiksematki ebamugavustunnet. Paljud teised pruunkuued kaebasid küll halva enesetunde üle, kuigi olid end üleni plaastreid täis kleepinud. Ei teagi, kas asi on plaastrites, mis ei mõju, või neis endis. Siin on üks merevaade, pole ju erilist lainetust.

Rahulik meri

Ega me merd sõites kaldast väga kaugele ei läinud, siin paistavad kauguses mõned California poolsaare mäetipud.

Rannik kauguses

Siinkandis pidid elama mingid helendavad asjad, nii et laevast maha jääv jälg näeb pimedas väga kaunis välja, kuid minul ei õnnestunud seda näha. Võib-olla oli probleem selles, et tegin selle pildi päeval.

Laevatee

Merel erilist lainetust pole, aga laev kõigub siiski piisavalt, nii et selles basseinis oleval veel on paras lokse sees.

Lained basseinis

Seejärel jõudsin oma ringkäigul taas aatriumi, kuhu olid üles pandud kõik eelmisel päeval enne laevale minekut ja õhtusöögi ajal (jah, isegi õhtusöögilauas ei jäeta sind rahule!) tehtud pildid, mida sai kalli raha eest soetada. Leidsin enda pildid ka seinalt üles: laevale tulemise foto ostsin ära, kuid ei näinud mingit põhjust teise foto eest maksta, sest keegi ei küsinud enne pildistamist, kas ma seda tahan või mitte. Nii ta minust sinna seinale rippuma jäi.

Veel üks vaade aatriumile

Aatrium oli jõulude puhul kenasti kaunistatud ja päev läbi kõlasid seal kenad jõululaulud, nagu näiteks ABBA Happy New Year.

Jõulumeeleolu

Viisin oma kauni foto kajutisse ära ja suundusin tagasi Inspirationi söögisaali, kus pildistamine oli täies hoos, kuigi graafikust veidi maha jäänud. Jonathan oli alles välja ilmunud, kuigi oleks pidanud juba mõnda aega tagasi kohal olema. Ülejäänud külalised kasutasid seda aega kasulikult ja kirjutasid plakatitele autogramme. Kui pildid Jonathaniga tehtud, tuli välja, et kadunud on järgmine külaline, Nectar, keda otsiti ikka õige pikalt. Ilmnes, et see on tema esimene kruiis ja laeva kõikumine valmistab temalegi probleeme, kuid lõpuks saadi ta kätte ja sessioon võis jätkuda. Praegu on päris kurb meel, et ma sellist fotot ei lasknud teha, kus me kahekesi oleksime peal olnud, ta oli ju nii kena, aga tagantjärele on kõik alati väga targad. Poole kaheteistkümneks olime ajakavas tagasi ning tegime oma ühispildid ära. Ma sain enda oma kenasti paari päeva pärast kätte, kuid kõigil seda õnne polnud, sest laeva printeris hakkas tint otsa saama ja meil ei lubatud seda enam fotode printimiseks kasutada. Seda fotot te siinkohal jälle ei näe, sest digitaalne variant pole minu teada veel allalaetav, nii et kes seda näha tahab, peab mulle külla tulema.

Pildistamise ajal oli avatud ka pood, kust sai osta riidekraami, fotosid autogrammide küsimiseks ja muud nänni. Muuhulgas oli nüüd saadaval tühi DVD karp, mille ettenäitamisel sai kruiisi lõpus tasuta DVD tipphetkedega. Ettetellijate nimed olid kenasti kirja pandud, paraku mind seal nimekirjas jälle polnud. Nii olimegi Apriliga kahe peale sunnitud vahepeal kuhugi teadmata kadunud Jeremy üles otsima, et ta Aprilile ütleks, et mulle võib selle karbi tasuta anda.

Lühikese pausi järel algas Romeo ja Julia klubis huvitav ettevõtmine, kus püüti pruunkuubedele selgeks teha, kuidas täpselt tantsitakse osas Shindig nähtud tantsu. Osalejaid oli palju ja kõik tahtjad ei mahtunud korraga isegi tantsupõrandale ära.

Tantsukursus 1

Tantsukursus 2

Eesti mees võib ju tantsulõvi olla, aga mina igatahes pole ja nihverdan sellest võimaluse korral alati ära. Kui tekkis oht, et varsti kutsutakse platsile teine sats, lasin igaks juhuks jalga. Laevatekil käis samuti mingi huvitav konkurss. Ma täpselt ei tea, millega tegu oli, taustaks kõlava Right Said Fredi loo I’m Too Sexy põhjal arvan, et need mehed pidasid end vähemalt ise seksikaks, aga minu hinnangul sobiksid nad hästi kandideerima kõige pringima õllekõhu kategoorias.

Parima õllekõhu konkurss

Tantsutunnile järgnes samas kohas varajane jõulukinkide vahetus, mida juhtis Jonathan isiklikult. Minul polnud kahjuks mingit kinki kaasa tuua, sest selle ürituse idee käidi välja siis, kui olin Eestist juba lahkunud ja San Diegos polnud kinki enam kuskilt võtta. Õnneks olid korraldajad ja veel mõned inimesed minusuguste jobude peale mõeldes kaasa võtnud mitu kinki, nii läks minugi poolt loosi mingi asi, kusjuures mul pole õrna aimugi, mis see oli. Ürituse alustuseks võttis Jonathan talle antud päkapikumütsi, toppis selle paberit täis ja pani pähe. Paberi tõttu võttis müts kaunikesti erekteerunud asendi. Mul sedalaadi killud tavaliselt pähe ei tule, seetõttu tuleb tõdeda, et vastav kommentaar tuli tegelikult rahva hulgast. Jonathan seepeale: „Couldn’t have said it better myself!”

Jonathan ja müts

Alustuseks kogus Jonathan kõik kingid baarileti peale, mille järel selgus, et selline plaan ei lähe mängu ideega hästi kokku.

Jõulukingid

Nii pidid Jonathan ja päkapikk Audrey (algaja pruunkuub, kes, nagu ma hetk tagasi välja selgitasin, on alles 9-aastane) kingid rahvale suvaliselt uuesti tagasi jagama, tehes sellega esimese vahetuse. Järgnenud poole tunni jooksul toimus suhteliselt segane ja arusaamatu protseduur, mille käigus kõik kingid korduvalt omanikku vahetasid, kuni Jonathan lõpuks saavutatuga rahule jäi ja rahvas võis kingid lahti teha. Mina sain endale maasikaks maskeerunud kristallist õuna ja väikese peegli, millest võiks järeldada, et see kink oli rohkem naisterahvale suunatud. Ma ei tohiks seda nüüd küll kõva häälega välja öelda, sest kes mind pärast seda enam tõsiselt võtab, aga minu arust oli see maasikaks maskeerunud õun päris kena. Küllap ma sellele peeglile ka kunagi mingi rakenduse leian. Kingi autoriks oli ilmselt Tim (ei, mitte mu kajutikaaslane Tim, vaid teine Tim), kuna ta mainis, et tema arust oli see õun samuti nii maasika moodi, et parema efekti saavutamiseks tõmbas ta sinna pintsliga veel seemneid kujutavad hallid triibud peale. Ühtlasi suutis ta selle õun-maasika nii oskuslikult paberi sisse mässida, et kui ma enne tagasisõitu seda karpi tagasi panema hakkasin, jäi mul rohekm kui pool paberit üle. Sellegipoolest elas mu maasikas tagasilennu kenasti üle ja pesitseb nüüd köögikapis.

Pärast kingituste jagamist oli meil mitu tundi aega, et laeva peal niisama ringi luusida. See oli enam-vähem ainus vaba aeg, mis meie kavva planeeritud oli. Osa sellest ajast olin koos Timiga ja ajasin temaga juttu, osa aega turnisin üksi ringi. Siinkohal meenub mulle, et ma pole veel öelnud, millega Tim leiba teenib. Ta on tarkvaratestija, nii et põhimõtteliselt oleme sama valdkonna inimesed, kuigi mõnel mu sõbral oleks temaga sel teemal kahtlemata rohkem vestelda, sest minu arust on testimine lootusetult igav tegevus.

Veerand kuue paiku oli aeg end üles lööma hakata, sest mäletatavasti oli täna õhtul kavas pidulik õhtusöök. Lipsu polnud ma kandnud pärast seda, kui septembris oma lõputööd kaitsesin, ja enne seda tekkis viimati vajadus ülikond selga panna 1999. aastal, kui eelmist korda ülikooli lõpetasin. Jah, mulle tõesti ei meeldi end üles lüüa, kuigi tuleb tunnistada, et näen lipsuga päris viisakas välja (kes see ikka koera saba kergitab…). Täna aga ei jäänud muud üle, panin pintsaku selga, viigipüksid jalga ja lipsu ette. Riided olid transportimise käigus küll veidi kortsu läinud, aga õnneks polnud ma ainus, kellel see probleem oli. Kajutist väljudes avastasin enam-vähem kõige tagumisel hetkel pintsaku küljest veel ühe hinnasildi; vedas, et ma seda enne lauda jõudmist märkasin.

Õhtusöögi ajal ei juhtunud midagi huvipakkuvat, kui mitte arvestada, et nagu igal õhtul, tegid veidi enne õhtusöögi lõppu oma etteaste kelnerid ja ettekandjad. Meie laua kelneri nimi pole mul meeles, aga ta oli väga meeldiva olemisega ja pärit Grenadalt. Carnival üritab üldiselt kulusid kokku hoida, mistõttu suurem osa ettekandjaid ja köögitöölisi on pärit Filipiinidelt või Indoneesiast, kuid leida võib ka idaeurooplasi. Esinemise juurde tagasi tulles ma tõesti ei mäleta, mida nad esimesel õhtul tegid, aga täna laulsid nad meile O sole mio’t. Või tegid nad seda eelmine päev? Ei, vist ikka täna. Õhtusöögi järel mulle ülikonnast selleks korraks aitas ja käisin vahetasin ahvikiirusel riided ära.

Pool kaheksa hakkas päeva põhiosa, küsimuste-vastuste sessioon kuulsustega. Suurem osa inimesi ilmus sinna, erinevalt minust, endiselt pidulikes rõivais. Siin on üks enne sessiooni algust tehtud pilt.

Enne küsimuste-vastuste sessiooni

Siin on stiilinäide sellest, milliseid pilte teeb minu kaamera veidi hämaramas ruumis. Hea tahtmise korral on Ron, Michael, Nectar ja Jonathan sellelt siiski tuvastatavad.

Küsimuste-vastuste sessioon

Küsimuste-vastuste sessioon oli äärmiselt naljakas, aga kirjeldades on seda suhteliselt võimatu edasi anda. Mõne aja pärast peaks DVD ostnutele saadetama veel kaks DVD-d, kus see loodetavasti täies pikkuses peal on. Kõrghetkedena võib välja tuua näiteks, kuidas Michael pärast tõsisele küsimusele vastamist ütles, et nüüd tuleb olukorra päästmiseks teha vaat nii ja kepsles seejärel lootusetult ajuvabalt lava peal ringi (no seda ei saa kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema) või selle, kuidas Nectar liikus nagu robot. Aga mida ma siin ikka seletan, eks vaadake ise.

Michael Fairmani ajuvaba tants (arvestage seejuures, et ta on üle 70 aasta vana)

Nectar Rose’i robotitants

Kõige naljakam oli aga kahtlemata see, kui Michael, vastates küsimusele, kuidas ta Niska rolli sisse elas, jõudis otsaga niikaugele, et teistele ebamugavuste põhjustamine tekitas temas koguni seksuaalset erutust. Siinkohal tuletas Ron talle meelde, et ta vastab oma tütre (kes võis olla umbes 13-14-aastane) küsimusele. Teistel oli naljakas, temal piinlik, kuigi ega ma eriti ei mõista, mispärast. Mida ta siis ikka nii väga valesti ütles? Ilmselt mingi kultuuridevaheline erinevus…

Õhtu kõige meeldejäävam sündmus tuli aga ootamatult. Umbes sessiooni keskel kutsus Ron kõik ürituse korraldajad ja vabatahtlikud lavale. Seejärel ütles ta ühe oma kuulsatest fraasidest „I never married” (Firefly pilootosast) ja küsis Jeremylt: „What about you?” Jeremy vastas, et ta pole samuti kunagi abielus olnud, kuid kavatseb seda teha, laskus ühele põlvele ja palus kallimat omale naiseks. Nagu näha, kutsuti ülejäänud rahvas lavale puhtalt jälgede segamiseks. Mõistagi oli naine vapustatud, aga ütles jah. Nii et mina olen nüüd oma silmaga näinud ehtsat abieluettepanekut ameerika moodi, täpselt nagu Hollywoodi filmis (koos seda saatva awwwww-heli ja kõige muuga), mida ma enne reisi küll oodata ei osanud.

Sellist õhtu kulminatsiooni on muidugi üsna raske ületada, kuigi küsimustele vastamine läks omasoodu edasi ja Michael esitas veel korra oma ajuvaba tantsu, mida ta nende päevade jooksul korduvalt tegi. Viimasel õhtul suutis ta selle käigus end lavale täies pikkuses pikali vedada, mis oleks võinud õige kurvalt lõppeda, kuid õnneks ei juhtunud temaga midagi.

Kui sessioon läbi sai, võis valida kiirtutvumise või sarja ühisvaatamise vahel. Tutvumine mulle huvi ei pakkunud, seega valisin sarja vaatamise. Kahjuks sai valida ainult ürituse temaatikaga seotud osade vahel, milleks olid: The Train Job, Shindig, War Stories ja The Message. Minule oleks näiteks Our Mrs. Reynolds, Out Of Gas, Ariel või Trash tunduvalt rohkem peale läinud. Aga oli mis oli, esimesena vaatasime, mõningase projektori mittetöötamisest põhjustatud viivitusega, ära Shindigi. Pärast seda otsustas rahvas (vist) vaadata veel osa The Message, aga mulle aitas ja ma läksin ära magama, kuigi selles osas teeb oma etteaste see kurikuulus müts.

January 12th, 2008

Browncoats of the world, unite! ehk Ameerika-reisi 8. päev (laupäev, 1. detsember 2007)

Nüüd on see siis käes: täna lähme laevale ja ees ootab viis päeva huvitavaid tegemisi (eeldatavasti) sõbralike pruunkuubede seltsis. Voodi oli nii suur, et selles sai end veel enne reisi mõnusalt laiutades välja puhata ja kui juba snoobi mängida, siis täiega, seetõttu tellisin endale täna hommikusöögi tuppa. Ühtlasi võimaldab praemuna ja vorstikeste söömine ning samal ajal teistega MSN-is suhtlemine kõvasti aega kokku hoida. Kui kandikult ei õnnestunud rohkem midagi söödavat leida, kraamisin oma asjad kokku ja laskusin liftiga fuajeesse, kust leidsin ees juba hulganisti bussi ootavaid pruunkuubesid. Sadam pole hotellist küll ülemäära kaugel, nii et sinna saaks ka jalgsi, kuid milleks ikka ilmaasjata raskete kottidega rügada, kui on võimalik lihtsamalt pääseda, pealegi on seltsis segasem. Niisiis võtsin minagi sappa, kusjuures olin ootavatest inimestest järjekorras 37. Ei, ma ei lugenud enda ees seisjaid ise üle, seda tegi üks korraldajatest. Buss pidi tegema kolm reisi, millest esimene oli juba läinud ja kuna bussi mahtus korraga 50 inimest, siis oli lootust järgmisel korral sadamasse jõuda.

Bussijärjekord

Järjekorras seistes nägin esmakordselt veel üht kutsutud külalist, kelleks oli Michael ning läheduses vantsis edasi-tagasi ka Jonathan, ukulele näpus. Kahtlemata panite tähele, et kõik need inimesed on meie nii head tuttavad, et neist kõneldes piisab eesnimest. Whedoni fännide seas on see üsna tüüpiline: näiteks kui öelda „Sarah”, siis teavad kõik, et see ei saa olla keegi muu kui Sarah Michelle Gellar, meie oma Buffy. Vaene Sarah Thompson Angeli-sarjast võib küll oma vanemaid kiruda, et need talle nii õnnetu eesnime panid; temast rääkides tuleb alati täisnime kasutada, muidu arvataks, et jutt käib ühest teisest Sarah’st. Samamoodi teavad kõik, et näiteks Tony on Anthony Head (Buffy Giles), James on James Marsters (Spike), Juliet on Juliet Landau (Drusilla), Eliza on Eliza Dushku (Faith) ja Stephanie on Stephanie Romanov (Angeli Lilah). Firefly näitlejad on meie jaoks samuti ainult Nathan, Jewel, Morena, Summer jne. Jah, õnneks on Whedon osanud oma sarjadesse näitlejaid nii valida, et eesnimed suurt ei kattu, mis teeb meie elu palju lihtsamaks.

Mõne aja pärast tuli buss teisele ringile, kuid mingi imeliku hookuspookuse tulemusena sai see täis enne, kui ma välisukseni jõudsin, kust järjekord algas. Ilmselt lasti korraga bussi vähem rahvast, kui esialgu arvasime. Nii ei jäänud mul ja teistel õnnetutel üle muud, kui edasi oodata, millal buss viimast korda hotelli ette jõuab. Ühe ringi tegemiseks kulus bussil ligemale kolmveerand tundi, kuigi sadamasse on hotellist ainult veidi üle kilomeetri. Eks me siis seisime ja vestlesime, kuna alla olid jõudnud ka Kevin ja veel paar tuttavat nägu eilsest õhtust. Läks aega mis läks, aga lõpuks tuli buss taas ja meiegi asusime lõpuks teele. Bussis sõitis meiega kaasa Tony, keda nägin esimest korda. Tema oli veel üks üritust korraldava meeskonna liige, kelle ülesanne bussis ja kogu reisi jooksul oli meid lõbustada, mis tal ka üsna hästi õnnestus, sest koomikuannet tal jagus. Erinevalt paljudest teistest showmeestest tundusid tema naljad kuidagi loomulikumad, need polnud punnitatud, nagu sageli tavaks.

Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks me selle kilomeetri läbisime ja jõudsime sadamasse. Bussiga tulemise eelis oli seegi, et buss sõitis julmalt sadama väravast sisse, aga jalgsi tulles oleks pidanud juba väravas tõestama, mis õigusega me üldse sinna tahame pääseda. Bussist väljudes avanes võimalus anda oma pagas üle pakikandjale, kes need siis mingil ajal kajuti ukse taha toimetavad. Selleks pidi pakkidele loomulikult kinnitama sildid oma nime ja kajuti numbriga. Naljakas oli see, et kisa paluti tõsta alles siis, kui pagas õhtul kella kaheksaks pole kohale jõudnud, aga laev pidi sadamast välja sõitma juba kell neli. Seega, kui pagasit selleks ajaks pole, siis suure tõenäosusega pole seda reisi lõpuni ja ta ootab San Diego sadamas, kuni sa reisilt tagasi tuled. Nagu varemgi öeldud, siis oli minu eesmärk, et pagasi kogus oleks minimaalne, nii oli minu pagasiks kaks väikest kotikest, mida ma loomulikult pakikandjatele ei andnud, kuid ameeriklased olid nendeks viieks päevaks terve elamise kaasa võtnud.

Carnival Elation

Pärast seda oli aeg end laevale möllida, mis minu puhul võttis veidi kauem, kui ilmtingimata pidanuks. Protsessi kiirendamiseks oli Carnivali kodulehel võimalus pärast vajaliku info sisestamist välja printida nn Carnival FunPass, millega olekski registreerimine suuresti tehtud. Tegin selle kohusetundlikult ära, kusjuures taas tuli märkida oma esimese peatuskoha aadress USA-s pärast kruiisilt naasmist. Huvitaval kombel oli see taas vana hea tuntud Long Islandi aadress, nagu varasematelgi kordadel. FunPassi ma aga välja printida ei saanud, sest selleks pidid oma info sisestama kõik kajutisviibijad, kuid Tim ei saanud Jeremy esimest sellekohast meili kätte ja ajaks, kui ma Eestist ära sõitsin, polnud ta seda veel teinud. San Diegos nägin, et nüüd oli ka tema info olemas, aga mul polnud enam võimalik kusagil seda FunPassi välja printida. Seetõttu oligi minu ainus tõend laevale pääsemiseks Carnivali kodulehelt väljaprinditud leht broneeringu numbriga ja töötaja leti taga pidi minuga rohkem vaeva nägema.

Lõpuks pisteti aga ka minu Sail & Sign Card mulle pihku ja tee laevale oli vaba. Sail & Sign Card on väga oluline magnetkaart, mille kaotamine põhjustab omanikule palju jama. Sellega pääseb laevale ja laevalt maha, see avab laeval sinu kajuti ukse, samuti saab sellega tasuda ostetud alkoholi ja limonaadi eest. USA-st lahkudes polnud mingit passikontrolli, välja lastakse sealt kõik, kes tahavad, aga sissepääsemine on tunduvalt keerulisem. See tähendas ühtlasi ka seda, et USA-sse saabudes passi klammerdatud paberilipakas lubatud USA-s viibimise ajaga jäi sinna alles, kuigi puhtformaalselt oleks selle vist pidanud kellelegi andma. Keegi seda aga küsima ei tulnud ja kuna see lubas riigis viibida kuus kuud, 23. maini 2008, siis ei tundnud ma seepärast ka erilist muret. Eeldasin, et küllap tagasi lennates keegi seda ikka tahab. Enne laevale jõudmist tehti minust veel foto, mida oli hiljem võimalik laevalt osta. Pardale astusin umbes kell üks päeval.

Laevale pääsenuna oli minu esimeseks ülesandeks leida oma kajut, mis asus viiendal, nn M-tekil. Pruunkuued olid üle laeva laiali paigutatud ja viiendal tekil oli neid suhteliselt vähe, suurem osa elas neljandal ehk kõige madalamal kajutitega tekil. Meie kajuti number oli M240 ja see asus üsna laeva ahtris. Kajut, nagu teisedki tavakajutid, oli tegelikult neljakohaline, aga meie olime selles niisiis kahekesi.

Kajut M240

Minu arust nägi kajut välja päris respektaabel, kuigi sellel oli üks oluline puudus. Tim palus Jeremyl küll muretseda meile invaliididele mõeldud kajut, sest ta pidi mäletatavasti ratastooliga liikuma, kuid see oli igatahes täiesti tavaline kajut, mis tähendas paraku seda, et tema ratastool ei mahtunud uksest sisse. Seetõttu oli Tim sunnitud kajutisse sisenema järgmiselt: tõusma ratastoolist püsti terve jala peale, ratastooli kitsamaks kokku suruma (õnneks oli tal selline tool), selle uksest sisse tõstma ja alles siis uuesti lahti tõmbama. Kajutis endas oli juba võimalik ratastooliga sõita. Timiga suhtlemine oligi selles suhtes problemaatiline, et kuna ma pole ratastooliinimestega kokku puutunud, siis ega ma eriti ei tea, millal oleks õige oma abi pakkuda ja millal mitte. On ju selliseid, kes tahavad kõigega oma jõul hakkama saada ning kellele ei meeldi, kui nende eest kõik ette-taha ära tehakse ja minu jaoks on õige tasakaalu leidmine sellises olukorras raske. Tahaks loota, et sain sellega hakkama, kuigi ega ma ei tea, milline mulje Timile minust jäi.

Kajutis oli ka teler, kust nägi telekanaleid ja mitut filmikanalit, millelt tulid muuhulgas Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus ja Ämblikmees 3. Häkker nagu ma olen, leidsin ühel päeval puldiga klõpsides ka paar varjatud kanalit, mis eelmise-järgmise kanali nuppe vajutades end esile ei mananud ja mida nägi ainult siis, kui puldilt otse kanali number valida. Üks neist oli näiteks laeva töötajatele suunatud infokanal.

Tutvus kajutiga tehtud, oli aeg minna laeval esimest korda lõunat sööma. Söögiga oli siin küll selline seis, et piisava tahtmise korral on võimalik end lõhki süüa, selle eest lisaks midagi maksmata. Piletihinna sees on kolm söögikorda: rootsi laua stiilis hommikusöök, lõunasöök, mille puhul saab valida, kas süüa rootsi lauas või päris lauas, ja menüüpõhine õhtusöök. Kes soovib, võib rootsi lauas teha mitu ringi, sest see on avatud mitu tundi ja keegi ei kontrolli, oled sa juba söönud või ei. Tõeline õgardite paradiis, kui nii võib öelda. Mitu korda nägingi inimesi, kes olid rootsi lauas oma kandiku kraami nii täis kuhjanud, et mina saaks sellest paar päeva söönuks. No okei, võib-olla mitte paar päeva, aga terve päeva küll. Mina sõin lõunat kõigil päevadel rootsi lauas ja kuna selle ajal midagi põrutavat ei toimunud, siis järgmistel päevadel ma lõunasööki ilmselt isegi ei maini.

Lõunasöögi järel luusisin veidi laeval ringi ja tegin mõned fotod. Esmalt paar vaadet laevalt San Diegole. Ühelt fotolt paistab ka see, et Elation on ametlikult Panama laev.

Päästerõngas

San Diego sadam 1

Siin pildil on laeva aatrium, mis ulatub seitsmendast tekist kaheteistkümnendani. Laeva sisekujundus pälvis meie seltskonnalt palju kommentaare, nii et kui selgus, et Elation pidi Carnivali laevadest kõige konservatiivsema ja reserveerituma kujundusega olema, tekib küsimus, kui kitšimaigulised need ülejäänud laevad siis veel olla võivad.

Aatrium

Kella kolme paiku oli aeg suunduda tagasi kajutisse ja läbida suhteliselt mõttetu instruktsioon, kuidas käituda merehädas. Selleks tuli kajutist kaasa krabada päästevest ja suunduda kogunemispunktidesse, kus õpetati seda õigesti selga panema. Hädaolukorras see vaevalt kuigi paljudel meeles on, kuid fotol näeb ruumitäis päästevestides inimesi küllaltki efektne välja.

Ellujäämisõppus

Instruktsiooni lõppedes viisin vesti tagasi ja suundusin uuele, põhjalikumale avastusretkele. Veel üks vaade sadamale.

San Diego sadam 2

San Diego sadamas seisab ka USS Midway, mis enam merd ei sõida ja on muuseum.

USS Midway

Laeval oli kaht tüüpi päästepaate, millest ühed mahutasid tervelt 150 inimest, aga teistesse mahtus ainult 149. Muud erinevust ei suutnud mina nende juures tuvastada.

149 inimese päästepaat

150 inimese päästepaat

Laeva tekkidel oli päris mitu basseini ja mullivanni, mis jaheda ilma tõttu küll erilist rakendust ei leidnud.

Basseinid 1

Panama lipp lehvib uhkelt San Diego lahe kohal.

Panama lipp

Midagi hakkab vist toimuma, laeva korstnast tuleb paksu musta tossu. Nimetatud korsten on ühtlasi ka laeva maskott. Hmm, kas tõesti midagi paremat ei leidnud?

Korsten

Pisike mees sadamakail.

Sadamakai

Uudishimulikud linnud.

Linnud

Päike hakkab vaikselt juba loojuma.

Päikeseloojang San Diego lahel

Veel üks vaade üle laeva San Diegole.

Vaade üle laeva

Kõrvalkai ääres seisis konkureerivale laevafirmale kuuluv kruiisilaev Oosterdam. Nagu näete, on sellel erinevalt meie laevast peaaegu kõigil kajutitel rõdu.

Oosterdam 1

Oosterdam 2

Laeva keskel on lisaks basseinile koguni liurada.

Basseinid 2

Kõige kõrgemal ehk 13. tekil on jooksurada ja minigolfiväljak.

Jooksurada

Minigolf

Tundub, et liigume: meie ja kalda vahele on tekkinud vahe.

Sõidame…

Laeva väljumist jälgima tulnud pruunkuued ja muu rahvas paar tekki allpool.

Ärevad pruunkuued

Eelmise pildi tegemise ajal seisin just laeva pasuna all, mis sadamast väljudes korduvalt tuututas. Mu vaesed kõrvad, seda heli kuuleb isegi kilomeetrite kaugusel.

Pasun võib iga kell häält teha

Navigatsiooniseadmed ja ruuporid.

Ruuporid ja antennid

Päikeseloojang Coronado saare kohal. Coronado saar on rohkem selline poolsaare moodi saar.

Coronado saar

Siin hägusel pildil sõidab üks tüdruk torust alla, mis oli tõeliselt vapper tegu, kui vaadata, millised riided ülejäänutel seljas on. Minul näiteks oli jopegagi kõhedavõitu, sest puhus üsna tugev tuul.

Tüdruk torus

Viimane vaade meie reisiseltskonnale, taustaks Coronado sild. Pärast seda läks nii pimedaks, et võisin fotoka südamerahus homseni kokku pakkida.

Coronado sild

Kui sadamast lahkumise ärevus oli vaikselt hajuma hakanud ja laev ilusasti teele asunud, pidi hakkama valmistuma õhtusöögiks, kuhu täna võis veel tavaliste riietega minna. Või noh, mitte päris tavalistega, sest T-särgiga vähemasti kirjade järgi restorani uksest sisse ei lastud, kuigi tegelikus elus selle nõude täitmist väga rangelt ei kontrollitud. Laeval oli kaks õhtusöögiaega: kell 17.45 ja kell 20, aga kõik pruunkuued sõid korraga, varasemal kellaajal, ja üksteisele lähestikku. Mingi salapärase loogika järgi oli meid ka laudadesse paigutatud ja meie Timiga sõime lauas number 294, kus istus kokku 10 inimest. Pean häbiga tunnistama, et kuigi ma neid nägupidi tean, siis nimepidi ainult paari. Konkreetselt oskan välja tuua, et meie lauas istusid: Jenby ehk Jennifer Texasest, kes elas Houstonis, inglanna Rachael ehk Rach Yorki lähedalt ja habemik Mike Texasest (täpsemalt vist Dallasest), aga tema nime sain alles tükk aega pärast Eestisse tagasitulekut teada. Aja jooksul suudan seega ehk välja selgitada ka ülejäänute nimed. Mina, Tim ja Mike olime ainsad mehed selles lauas, naisi oli järelikult seitse, kuigi ega silmal seal eriti midagi vaadata polnud. Noh, vähemalt istus Rach, kõige noorem ja kenam minu lauakaaslastest otse mu vastas.

Kui jutt juba sellele teemale kaldus, siis ilmselt on üsna paljudel ettekujutus, et ameeriklased on koledad nagu öö ja paksud nagu elevandid. Seninähtu põhjal ma seda küll väita ei saa, inimesi on muidugi igasuguseid, aga suurem osa on täiesti normaalse välimusega ja ei kaalu samuti ülemäära palju. Samas pole New York ja Los Angeles kohad, mille põhjal saaks väga laiapõhjalisi üldistusi teha, sest Los Angeleses tahavad kõik filmi pääseda ja New Yorgis raha teha. Siin, pruunkuubede hulgas, oli aga märgata selget tendentsi ülekaalule, samuti oli kenade naiste osakaal meie hulgas minimaalne. Normaalse välimusega mehi torkas rohkem silma, aga minul polnud sellest paraku suurt kasu. Eelnev jutt lähtus muidugi puhtesteetilistest kaalutlustest, mitte lootusest linnuke kirja saada.

Õhtusöögi juurde tagasi tulles leidsime oma laualt: vasakult poolt kolm kahvlit, paremalt kaks nuga ja väikese kulbi sarnase eseme, mis pidi ilmselt olema supilusikas, vähemalt supi söömiseks mina ja suurem osa teisi seda kasutasid, ning laua keskelt veel kolm lusikat. Tohoh, siin tahetakse meid vist küll surnuks sööta. Kusjuures see ei olnud tegelikult kogu arsenal: kui tellisid omale prae, milles oli liha, siis toodi selle lõikamiseks lauale veel üks nuga, mida seal alguses polnud. Õhtusöök ise oli neljakäiguline: eelroog, salat, praad ja magustoit. Esimestel päevadel oli mul söögist jagusaamisega taas probleeme, kui näiteks juba tellitud Caesari salati kogus annab üksinda korraliku eine mõõdu välja. Paraku on mind õpetatud, et toitu pole viisakas järele jätta, seega nutsin ja sõin. Kõige suuremaid portsjone suutsin toitu valides õnnekombel vältida, kuid nägin oma silmaga, kuidas isegi minu suure söömaga ameeriklastest lauanaabrid nendega toime ei tulnud. Mul endal õnnestus aga tegutseda nii, et ühelgi päeval taldrikule midagi ülearust ei jäänud.

Õhtusöök kestis igal päeval umbes poolteist tundi, mis tähendas, et esialgne ürituste kava, kus õhtusöögijärgsed üritused pidid algama kell seitse, tuli veidi ümber teha. Täna sellega aga probleemi polnud, sest meie kruiisi sissejuhatav üritus algas alles kell kaheksa.

Nüüd siis natuke täpsemalt sellest, millise üritusega on üldse tegu. Browncoat Cruise 2007 oli oma olemuselt nn convention-tüüpi üritus, kuhu on kutsutud mõned rohkem või vähem kuulsad inimesed, kes jagavad autogramme, poseerivad koos soovijatega, räägivad spetsiaalselt korraldatud sessioonidel oma kogemustest ja vastavad kuulajate küsimustele. Ma ei teagi, kuidas oleks õige convention eesti keelde tõlkida, konvent on natuke nõme sõna ja lihtsalt kokkutulek ei anna asja sisu päris täpselt edasi, aga olgu, ütlen siis edaspidi konvent. Kui kunagi olid konvendid nišiüritused, mis kasvasid välja omaaegsetest Star Treki fännide kokkutulekutest, siis tänaseks on need jõudnud massidesse, näiteks Comic-Con oma mitmekümne tuhande külastajaga on juba tõeline kombinaat.

Meie üritus erines tavapärasest selle poolest, et toimus laeval. Natuke varjutas seda asjaolu, et pärast kruiisi väljakuulutamist tulid kaks sellistele üritustele spetsialiseerunud firmat lagedale kavaga korraldada oktoobris-novembris sealsamas lähedal oma konvendid. Kuna inimeste rahakott pole piiritu, tähendas see, et nende ürituste vahel tuli paratamatult valida, mistõttu registreerus kruiisile planeeritust mõnevõrra vähem külastajaid, kuid sellegipoolest tuli kokku veidi üle 200 inimese, kellel oli kavas mõnusalt aega veeta.

Mina esindasin sellel üritusel niisiis eesti pruunkuubesid, või kui suurusehullustusse sattuda, siis kogu mandri-Euroopat, sest olen üsna veendunud, et kõik ülejäänud osalejad olid kas USA-st, Kanadast, Austraaliast või Suurbritanniast. Aga jääme igaks juhuks siiski Eesti juurde. Kui mul palutaks veel kohalikke Firefly fänne nimetada, siis oleksin ilmselt parajas plindris, sest oskaksin välja tuua ainult mõned üksikud nimed, kui tuttavaid mitte arvestada. Kaks nime, Lauri Kaare ja Timo Diener, on aga piisavalt olulised, et nad siinkohal ära mainida, sest tänu neile oli Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity üldse kinolevisse jõudis, kogudes minu andmetel veidi üle 2500 vaataja.

Hämmastav oli see, et üle poolte osalejate, sealhulgas minu jaoks oli see esimene Firefly konvent, millel osalesime. Niisiis, kuigi meid on vähe, kasvab meie arv jätkuvalt. Peaaegu kõik, kellega ma rääkisin, ütlesid, et avastasid Firefly alles pärast Serenity nägemist, nii et mina olin kohalolijate seas staažikas tegija, kuna tellisin DVD veel enne selle ilmumist. Mainiksin eraldi ära, et selleks hetkeks polnud ma sarja veel näinud ja lähtusin puhtalt Joss Whedoni nimest, mis oli end mulle juba tõestada suutnud.

Sissejuhataval üritusel tutvustati meile muuhulgas ametlikult meie kuulsaid külalisi, kuigi tõele au andes ei tekita nende nimede mainimine mittepruunkuubede hulgas tõenäoliselt erilisi assotsiatsioone, järelikult väga kuulsad nad pole. Kui oleks, siis ilmselt nad sellistel üritustel ei osaleks või kui osaleks, siis väga harva. Loetlen nad Firefly ja Serenityga seotuse järjekorras üles, olulisemast alustades. Lisan igaühe kohta ka ürituse DVD-lt võetud ekraanipildi, sest mul endal neist häid pilte kahjuks pole.

Ron Glass

Ron Glass

Ron Glass on üks Firefly üheksast peategelasest ehk ainus osaleja, kelle nimi on sarja algustiitrites. Tõsi, see on seal viimasel kohal ja selle ette pole kirjutatud sõna „and”, mis tähendab, et tema osa sarjas polnud nii suur kui mõnel teisel osatäitjal. Kindlasti oli tema roll Serenity filmis neist üheksast kõige väiksem, kuid tema tähtsust sarjale tervikuna ei saa kindlasti alahinnata ja kui sari oleks edasi kestnud, oleksime tema tegelase mõistatuslikust minevikust rohkem aimu saanud. Iga päev paljastas Ron jupikese taustainfot, mille Joss oli lubanud tal välja öelda. Selle põhjal peame järjefilmi asemel paraku leppima koomiksiga, mis ilmselt paljastab, kes karjane Book (tema tegelaskuju) siis ikkagi oli. Koomiksi pealkirjaks saab The Shepherd’s Tale. Minul isiklikult oli hea meel Roni meiega ühinemas näha, sest peaaegu kõiki teisi ma Edinburghis juba nägin, kuid Roni esilinastusel polnud. Nimetatud üheksast näitlejast on mind seni edukalt vältida suutnud ainult Alan Tudyk, kellel on neist ilmselt kõige rohkem tööd. Kui nüüd Ron Glassi juurde tagasi tulla, siis ka tema nimi on USA-s laiemale üldsusele tundmatu, kuid kui öelda võlusõnad Barney Miller, siis jõuab paljudele kohale, kes ta on. Paraku pole mul endal õrna aimugi, mida see Barney Miller endast kujutab, kuigi tean, et see on mingi telesari.

Michael Fairman

Michael Fairman

Michael Fairman mängis kahes Firefly osas kurikael Niskat, kellele meeldis väga inimesi piinata. Vanust on tal juba omajagu ja ta on mänginud paljudes filmides, seetõttu meenub minulegi Niska asemel kõigepealt hoopis tema kehastatud Adlai Stevenson filmis Kolmteist päeva. Stevenson oli USA suursaadik ÜRO-s, kes Kuuba raketikriisi ajal Nõukogude suursaadik Zorinile koha kätte näitas. Michael tõi kruiisile kaasa ka oma naise, kes oli temast tunduvalt noorem, ja teismelise tütre.

Jonathan Woodward

Jonathan Woodward

Jonathan Woodward mängis Firefly osas The Message laipa. Õigemini laipa, kes ärkab mingil hetkel ellu. Võib-olla rikkusin kellelgi nüüd üllatusmomendi ära, aga see juhtub üsna osa alguses, pealegi ei tulnud minu jutust välja, kuidas ja miks ta ellu ärkab. Niipalju võin öelda, et tema tegelane ei ole zombi ega vampiir. Jonathan on üks neist vähestest, kes on mänginud kõigis kolmes Joss Whedoni telesarjas, kusjuures Buffys kehastas ta tõepoolest vampiiri. Nagu juba mainitud, on ta paras nalja- ja napsumees, kusjuures teda rohkem tundvate inimeste sõnul pidas ta end seekord üsna korralikult üleval, tarbides tavalisest vähem alkoholi. Suurtes doosides võib Jonathan muutuda tüütavaks, nii et aplaus tema vabatahtlikule assistendile Tiffanyle, kes Jonathaniga kogu kruiisi vältel mässama pidi.

Nectar Rose

Nectar Rose

Nectar Rose mängis filmis Serenity armurobotit ehk Lovebot’i, olles ekraanil kõige rohkem paar minutit. Olen kuulnud ütlust: sa oled nii ilus, et sind on valus vaadata. Enne tema nägemist ma eriti ei uskunud, et see ütlus tõele vastab, aga lähedalt vaadates on ta tõesti nii kena, et nutt tuleb peale. Piltidel ei paista see kusjuures millegipärast eriti välja. Ta on ka võrdlemisi hästi säilinud, arvestades, et minu andmetel on ta minust vanem. Samuti tundus Nectar väga vahetu ja siiras, ülimalt meeldiv inimene (inglise keeles on olemas sõna sweet, mis sobib tema iseloomustamiseks nagu valatult). Täiesti ideaalset inimest pole kahjuks siiski olemas, kohati tundus, et tema silmaring jätab soovida.

Sonny Rhodes

Sonny Rhodes

Sonny Rhodes on ka juba suhteliselt eakas bluusmuusik, kes esitab Firefly tunnuslugu, mis sarja algustiitrite ajal kõlab. Tema jaoks oli see esimene Fireflyga seonduv üritus, kuna selle laulu sisselaulmine oli tema jaoks tavaline töö. Seetõttu ei tea ta enam sõnugi ja jäi nimetatud laulu esitamisega kohati jänni, kuid jällegi oli tegemist väga meeldiva inimesega. Lisaks on tal haruldane oskus iseenesest naeruväärsetes ülikondades stiilne välja näha. Kunagi mulle bluus absoluutselt ei meeldinud, kuid pärast keskkooli lõppu olen hakanud selle suhtes üles sulama, nii polnud mul tema laulude kuulamise vastu midagi. Sonny naine oli temaga kaasas, kuid erinevalt Michaeli perest ta meiega koos aega ei veetnud.

The Bedlam Bards

The Bedlam Bards

The Bedlam Bards ehk Cedric ja Hawke on selles mõttes tavalised Firefly ja Serenity fännid, et pole filmi ega sarja valmimisega vähimalgi määral seotud. Erinevalt ülejäänud fännidest on nad aga valmis saanud terve plaaditäie neist inspireeritud muusikat, mida kasutati muuhulgas sarjast kõneleva fännidokumentaali Done The Impossible tegemisel. Nimetatud dokumentaalfilm on Internetist täiesti vabalt (ja legaalselt) QuickTime’i vormingus allalaetav, kuid seda saab tellida ka DVD-l. Selle filmi tegid samad tegelased, kes meie kruiisi organiseerisid, ehk siis Jeremy ja teised. Cedric ja Hawke tulid muidugi heameelega meiega koos kruiisima, sest esiteks on nad fännid nagu meiegi ja teiseks annab see neile tänuväärt väljundi ning veidi teistsuguse publiku kui vanamuusikafestivalidel. Neil on mõned päris head laulud, mida saab netis (osaliselt) kuulata ja meeldimise korral osta.

Nüüd on kõik osalejad üle käidud ja ega sissejuhataval üritusel suurt muud ei toimunudki, peale selle, et tutvustati heategevuslikul oksjonil müüdavat kraami. Oksjon kestis kuni kokkuvõtliku ürituseni viimasel õhtul ja selle tulud läksid ühte Ron Glassi poolt valitud fondi. Ürituse lõppedes liikusime edasi teise ruumi, kus meile pidi esinema Sonny Rhodes, kuid selle algus venis tublisti, sest võimendit ei saadud kohe tööle. Sonny lugude vahele esitasid mõned laulud ka bardid. Sonny ise saatis end esmalt tavalisel kitarril, kuid seejärel võttis kätte kandlelaadse asja, mis pidi samuti mingit sorti kitarr olema. Korduvalt toodi välja, et Sonny on enam-vähem ainus bluusmuusik, kes sellel mängib, rohkem kasutatakse seda instrumenti kantris ja teistes muusikastiilides.

Sonny kontserdi järel jõudis kruiisi esimene päev ka kenasti õhtusse. Laeva kõikumisest tingituna oli mu enesetunne õhtu alguses olnud veidi nadivõitu, kuid sissejuhatuse ajal need vaevused kadusid, et reisi jooksul enam mitte kordagi tagasi tulla ning magama minnes oli kõik juba kõige paremas korras.

January 11th, 2008

The Train Job ehk Ameerika-reisi 7. päev (reede, 30. november 2007)

Nii tore, kui Los Angeleses ka polnud, pidin ma täna siit siiski lahkuma ja sõitma edasi San Diegosse. Enam pole muud võimalust ja tuleb kergitada saladuseloori, miks see reis üldse ette võetud sai. Nimelt oli viimaks jõudnud kätte aeg liituda Browncoat Cruise 2007 nimelisel kruiisil osalejatega. Seda, mis on kruiis, kujutavad inimesed endale ilmselt ette, kuid lähemalt selgitamist vajaks, mis või kes on pruunkuub ehk inglise keeles browncoat. Lühidalt öeldes on pruunkuued mõned aastad tagasi USA-s Foxi kanalil näidatud kahetsusväärselt lühikese elueaga telesarja Firefly ja/või selle järjefilmi Serenity (mida eilsestki jutust korra läbi käis) austajad. Väike vihje sarjale oli juba tänase jutukese pealkirjas. Kui soovite sarjast ja filmist paremat ülevaadet saada, siis siin on üks fänni poolt Youtube’i üles pandud video. Loodetavasti ei käsi Fox või Universal seda kohe maha võtta.

Tõele au andes ei olegi ma nii suur Firefly fänn kui võiks arvata. Tõsi, sarja idee autoriks on Joss Whedon, mees, kelle loodud asjad mulle üldiselt väga meeldivad, kuid minu jaoks on Firefly tema sarjadest kindlal kolmandal kohal Vampiiritapja Buffy ja Angeli järel. Fireflyl oli küll potentsiaali neist ajapikku paremaks saada, paraku vaadati seda vähe ja nii tehtigi seda kokku ainult 14 või 15 osa, millest eetrisse jõudis 11 või 12, sõltuvalt sellest, kas pilooti arvestada ühe või kahe osana. Siiski on meil vedanud, et sari jõudis eetrisse 2002. aastal, sest praeguse konkurentsi tingimustes pidanuksime ilmselt leppima paari-kolme osaga, enne kui sarjale oleks vesi peale tõmmatud. Suhteliselt seletamatu on aga sarja lõppemisele järgnenud edu videolevis ehk DVD-l. Veel 2007. aasta lõpupoole jõudis sari 20 nädala jooksul enim müünud DVD-artikli edetabelisse, mis 2003. aastal välja antud DVD kohta on vähetõenäoline, et mitte öelda täiesti uskumatu sündmus. Varjamatu reklaam: Firefly peaks olema müügil ka Eesti paremini varustatud plaadipoodides hinnaga 390 krooni. Minge ja ostke, selle raha eest on seal kvaliteeti rohkem kui küll.

Hoolimata sellest, et sari ei jõudnud end mulle täiel määral tõestada, peab temas olema siiski midagi külgetõmbavat, sest suhteliselt lambist tekkis mulle 2005. aastal mõte minna Serenity esilinastusele, mis toimus meile (suhteliselt) lähedal, Edinburghis. Kui ma kunagi aega saan, siis kirjutan vast sellestki reisist pikemalt. Serenity on samuti omaette fenomen, sest üldjuhul ei tehta läbikukkunud sarja põhjal täispikka mängufilmi. Filmi linastumise järel selgus, et fänne on siiski vähem kui arvati, sest Serenity ei osutunud kinodes kuigi edukaks ning lootus neid tegelasi taas suurel ekraanil näha on imepisike, kuigi imesid on varemgi juhtunud.

Reis Edinburghi jättis mulle positiivse mulje, seega hakkasin juba 2007. aasta alguses, üsna varsti pärast seda, kui kruiisist kuulsin, kaaluma mõtet sellel osaleda. Ajastus oli samuti ideaalne, langedes PÖFF-iga täpselt samale ajale, mis tähendas, et kui peaksin millegipärast sellest mõttest loobuma, saan puhkuse ajal PÖFF-il käia, nagu eelmistel aastatel. Esialgu oli mul kavas leida mõni kaaslane, kes oleks nõus minuga kaasa tulema, paraku ütlesid kõik sellest võimalusest ära (teate küll, kes te olete, paljust heast jäite ilma). Üksi nii pikale reisile minek mulle küll väga ei imponeerinud, aga lõpuks otsustasin siiski minna ja augustis broneerisin koha ära. Tellisin omale ookeanivaatega üksikkajuti, sest ma pole ülemäära seltsiv inimene.

Nüüd algasid jamad. Selgus, et Carnival, meie tore kruiisifirma, oli laeva üle broneerinud, mis tähendas, et polnud üldse selge, kas mulle on laevas kohta või mitte. Selgusetus kestis tublid paar kuud, kuni lõpuks oktoobris sain teada, et üksikkajutit ei õnnestu saada, kuid kui olen nõus kajutit jagama, siis suudetakse mind ära mahutada. Samuti oli kajutis ookeanivaate asemel kardinaga varjatud vaade seinale, nagu ikka laeva sisimas olevates kajutites. Mu kajutikaaslaseks osutus mees nimega Tim, kes võitis mingil üritusel tasuta pääsu kruiisile. Timil on teine nimi ka, kuid see ei taha mul kuidagi meeles püsida, seetõttu pean temast rääkides alati meenutama, kes kirjutas Kellavärgiga apelsini. Seda ma tean ja siis pole enam probleemi, sest Timi perekonnanimi on samuti Burgess. Mõnes mõttes oli isegi parem, et ma üksikkajutis ei konutanud, sest niimoodi olin sunnitud rohkem suhtlema.

Täna oli niisiis tagumine aeg San Diegosse sõita, kuid enne seda pidin tegema veel üht. Laeval toimus igal õhtul ühine õhtusöök ja kruiisi teisel päeval oli see pidulik, mis tähendas, et sinna pidi minema ülikonnas. Puhtpraktilistel kaalutlustel ei hakanud ma oma vana ülikonda siit kaasa vedama, pealegi oli mul kooli lõpetamise puhul detsembris niikuinii uusi riideid vaja, seetõttu otsustasingi viigipüksid ja pintsaku osta Los Angelesest. Kavas oli hommikul natuke linna peal ringi vaadata, paraku mängis ilmataat mulle sel päeval paraja vingerpussi.

Vihm Los Angeleses 1

Vihm Los Angeleses 2

Tõeline vedamine: olen Los Angeleses napilt kaks päeva ja selle aja jooksul tuleb taevast alla selline kogus vett. Siiski tuleb näha ka asja helgemat poolt: ma ei tea, mida ma oleks teinud ja kelle suunas kirunud, kui selline ilm oleks olnud eile. Sadu oli muidugi kasulik, sest kogu piirkond polnud vist juba pikemat aega vihma näinud, kuid oleks võinud veel paar päeva oodata, kuni me kenasti laeva peal oleme. Igatahes langes ringkäik sellise ilmaga ära, mistõttu ostsin riided Macy’se kaubamajast üsna hotelli lähedal. Väljavalitud rõivad olid mingil põhjusel niigi 50% alla hinnatud, aga müüja kassaleti taga andis mulle kui heale kliendile sellest hinnast veel 20% alla, seega sain need lõppkokkuvõttes 40%-ga esialgsest hinnast ning odavamalt kui Eestis. Väga võimalik, et müüja tahtis jootraha, aga kuna mulle on seni veel suhteliselt selgusetuks jäänud, kellele ja millal seda anda, siis ta seda ei saanud. Lisaks sain kaubaga kaasa ka riidepuu, mida oli suhteliselt raske pagasisse ära mahutada, ja ülikonnakoti. Ma ei tea, kuidas nüüd Eestis olukord on, aga viimati, kui ma ülikonda otsisin, mis oli ammu, siis küll kotti kaasa ei antud, nii et plusspunkt Ameerikale.

Kasutamaks reisi jooksul erinevaid transpordivahendeid, otsustasin Los Angelesest San Diegosse sõita rongiga. Niisiis läksingi hotelli tagasi, pakkisin ülikonna sisse, krabasin oma kotid ja sõitsin metrooga Unioni rongijaama, kus printisin aparaadist välja varem ostetud Pacific Surflineri pileti. Kellaaega sellel polnud, järelikult oleksin võinud minna ka varasema rongiga kui esialgu planeerisin, sest jõudsin jaama võrdlemisi vara, kuid otsustasin minna siiski hilisema, kella kahese rongiga. Vahepeal vaatasin niisama jaamas ringi, lugesin ajaviiteks raamatut ja otsisin midagi näksida. Veidi enne kahte oli aeg minna rongi peale. Seejuures avanes taas võimalus näha kilplust ameerika moodi. Millegipärast oli jaamas ühe ruumi keskel (nii et sellest pääses mööda vasakult, paremalt, eest ja tagant) mingi värav, mille taha kõik Pacific Surflineri reisijad pidid kogunema. Kui kätte jõudis õige aeg, värav avati ning sellest läbi minnes pääses perroonidele viivasse koridori, kus segunesime teistele rongidele minevate reisijatega, kes muidugi ei pidanud värava taga ootama, vaid võisid minna, kuhu tahavad. Põhimõtteliselt oli jaamaruumis selle ajani passimine vajalik ainult sellepärast, et polnud teada, milliselt perroonilt rong täpselt läheb.

Lisaks hinnale otsustasin Los Angelesse tulles rongisõidu asemel bussisõidu kasuks sellepärast, et rongiga sõites avaneb võimalus näha peamiselt igasugu tööstusregioone, aga maantee läheb ikka ilusamatest paikadest ka läbi. Tundub, et otsus oli õige, sest reisi algus möödus ühe kiirevoolulise musta värvi veega kanali kõrval sõites, mille ma mõttes kohe Los Angelese Solgiojaks ristisin, kuna teistsuguse ilmaga seal vaevalt mingit vett oleks olnud. Californias on ruumiga samuti kitsas käes, raudtee äärde ehitatud majad on ikka väga lähestikku, kohati üksteisest ainult paari meetri kaugusel. Seal on sõna otseses mõttes nii, et kõigepealt on sein, siis selline vahekäik, et paksem mees peab sealt enam-vähem külg ees läbi minema, siis on aed, seejärel teine sama lai vahekäik ja jälle majasein. Samas, paljukest neid elumaju seal raudtee ääres oli, põhiliselt nägin igasugu laohooneid, vanaraualadusid ja muud taolist.

Mõnda aega sõitnud, tekkis mul ühtäkki mõte, et Californias pidi ju palju apelsinipuid olema, aga mina pole veel ühtki näinud. Möödus vähem kui minut ja ma nägin tee ääres apelsine kasvamas, järelikult pidas keegi vajalikuks minu palvele vastata. Veelgi imelikuma kokkusattumuse tulemusena jõudsime kohe varsti pärast seda kohta, mille nimi oli Orange. Aga see jäi ka ainsaks korraks, kui ma apelsinipuid nägin. Tõsi, ega ma ei tea, millised nad ilma apelsinideta välja näevad, võib-olla ei tundnud ma neid lihtsalt ära.

Natukese aja pärast tekkis tunne, et ega enne homset vist ookeani ikka ei näe, olgu selle rongi nimi mis tahes. Läks veidi mööda ja seal ta oli, ainult mõnekümne meetri kaugusel, suured lained rahulikult rannale loksumas. Paistab, et võiksin ennustajana lausa leiba teenida. Rongidele tüüpiliselt ei suutnud me graafikus püsida ja kuna kohati oli raudtee mõlema suuna jaoks ühine, siis pidime tihti tühja passima, kuni vastassuunast tulev rong mööda sõidab. Juht põhendas hilinemist küll sellega, et neil neljal päeval aastas, mil Lõuna-Californias vihma sajab, polegi seda võimalik vältida, kuid küllap hilinevad nad tegelikult muudelgi päevadel. Selles suhtes oli tal muidugi õigus, et vihma sadas enam-vähem terve tee San Diegoni välja, kohale jõudes tuli aga välja, et sadu oli mõni hetk tagasi järele jäänud.

Rong jõudis San Diegosse kell 17.20, pool tundi hiljem kui pidanuks. Võtsin taas jalad selga ja asusin hotelli suunas rühkima. Iroonilisel moel asub Greyhoundi terminal San Diegos hotellile oluliselt lähemal kui rongijaam ja mina otsustasin seekord just rongi kasuks. Hotell ise oli Courtyard Marriott San Diego Downtown, seniräägitu põhjal minu jaoks liiga noobel, kuna aga teised varem saabuvad pruunkuued otsustasid peatuda just siin, tahtsin nendega ühineda juba tänaõhtusel peol. Hotellis oli vastuvõtulaud, kus meie ürituse korraldajad saabujate nimesid kirja panid ja nänni jagasid. Nänni hulka kuulusid: ürituse voldik, esialgne ajakava ja kaelariputatav silt (dog tag) osalejate laeval teiste hulgast tuvastamiseks. Kuna üksikkajuti ja kahekohalise kajuti hinnavahe oli päris suur, siis olin selle arvelt enne reisi meili teel broneerinud veel ürituse T-särgi ja DVD ning ühispildi kuulsustega, mille eest pidanuks tegelikult maksma. Jeremy, üks korraldajatest, oli minu meili muidugi ära kaotanud ja pidin talle meelde tuletama, mida ma siis ikkagi täpselt tellisin. Lõpuks sain aga kätte kõik, mida tellinud olin ja jagati, näiteks ürituse DVD-d pole ju loogiliselt võttes võimalik enne ürituse toimumist kätte saada.

Pärast nännijagamise lõppu sain kätte hotellitoa võtme ja sõitsin liftiga oma tuppa, mis seekord polnudki viimasel, vaid hoopis üheksandal korrusel. Hotellituba oli suur ja uhke ning selle ukselt leidsin toa normaalhinna, mis oli 399 dollarit öö, kuigi talveperioodil peaks tegelik hind olema mõnevõrra madalam. Mina maksin samas ainult 149 dollarit pluss maksud, sest meie seltskond sai hotellis ööbida soodsama grupihinnaga; normaalhind oleks küll liig mis liig olnud. Soodsama hinna väljakauplemiseks olin enne reisi sunnitud isegi esimest korda elus USA-sse helistama, sest tuba neti kaudu broneerides poleks soodustus arvesse läinud. Aga lõpp hea, kõik hea ja siin ma nüüd olin, meeldivalt suure viie padjaga voodi, diivani ja kahe lauaga varustatud toas. Siingi oli olemas internetiühendus ehk side välismaailmaga.

Courtyard Marriott San Diego Downtown

Järgmised paar tundi ei toimunud midagi märkimisväärset, kuid kell 8 algas hotelli fuajees meie üritust sissejuhatav pidu, kuhu mina jõudsin veidi enne üheksat, mil pidu oli juba täies hoos. Pärast seda, kui olin veidi aega niisama passinud ja võõraid nägusid vahtinud, tegin tutvust esimese pruunkuuega, kelleks osutus Kevin. „Tegin tutvust” tähendab siinkohal, et ta astus mulle ligi ja hakkas minuga rääkima. Kevin oli samuti kohale sõitnud üsna kaugelt, New Yorgi osariigist (mitte linnast). Edaspidine aeg möödus juttu puhudes kiiremini ja koos Keviniga saime tuttavaks veel mõnede inimestega, kelleks olid: 1) Heather ja Rob, 2) Eddie ja Jen, 3) April ja Anna. Viimatinimetatud April ja Anna olid ürituse korraldajatele lähedalseisvad isikud ja pärit samuti Utah’st nagu korraldajadki.

Kõigi nendega juttu puhudes hakkas esimest korda selguma, et kui üldjuhul on meil siin ettekujutus ameeriklastest kui rumalast rahvast, kes, kui neil palutakse kaardil Iraaki näidata, osutavad täie tõsidusega Austraaliale, kuhu on eriti suurte tähtedega kirjutatud IRAAK, ja neile ei tundu see vähimalgi määral kahtlane, siis vähemalt pruunkuued on küll üsna intelligentne seltskond. Mitte kellelegi neist polnud vaja selgitada, kus Eesti asub, sest neil oli sellest endalgi piisavalt hea ettekujutus, vähemasti sama hea, kui minul USA osariikidest ja nende paiknemisest. Anna vend olevat näiteks mõnda aega isegi Tallinnas elanud. Maailm on väike, ma ütlen.

Peol liikusid ringi ka esimesed kruiisile kutsutud kuulsustest, kes on siis sarja või filmi tegemisega mingit moodi seotud inimesed. Nendeks olid Jonathan Woodward, kellel on paraja nalja- ja napsumehe kuulsus ning Cedric ja Hawke, ühisnimetajaga The Bedlam Bards. Muuhulgas esitasid Cedric ja Hawke meile paar pillilugu oma loomingust. Täpsemalt räägin sellest, kes meiega kruiisisid, homses jutus.

Poole üheteist paiku hakkas pidu vaikselt ära vajuma ja minu uued tuttavad suundusid oma tubadesse. Pidasin ka ise plaani seda teha, kuid enne seda tuli korda ajada veel üks asi, nimelt teha tutvust Timiga. Tim oli teiste pruunkuubede seast kergesti tuvastatav, sest ta istus ratastoolis. Kuna tundsin ta ära, siis oleks enda mittetutvustamine olnud äärmiselt ebaviisakas, nii võtsingi kogu oma julguse kokku, astusin talle ligi ja ütlesin, kes ma olen. Rääkisin tema ja teise Timiga, kellega ta koos oli, veidi juttu, kuni nemadki magama läksid. Pärast seda polnud fuajees enam tõesti midagi teha, nii suundusin minagi tagasi oma tuppa.

Kuigi uurisin selle Timi käest välja hiljem, on siinkohal ehk paslik öelda mõni sõna, miks ta ratastoolis oli. Loodan, et teda ei pahanda, kui ma sellest räägin, kuna tegu on õpetliku looga. Nimelt sõitis ta juunikuus oma autoga kiirteel, kui temast nõelas mööda ja/või pidurdas tema ees järsult tundmatuks jäänud auto, mille mark ja värvus on seniajani teadmata (tunnistajate ütlused lähevad selle osas lahku). See tuli Timi jaoks ootamatult, ta reageeris üle ja keeras järsult rooli. Auto kaotas juhitavuse ja sõitis kiirusega umbes 100 km/h betoonpiirdesse. Kõik eeltoodu sai Tim teada politseitoimikutest, sest tal endal puuduvad selle päeva kohta igasugused mälestused, muuhulgas teadmine, mida ta tegi teel, kustkaudu ta tavaliselt ei sõida.

Pärast õnnetust oli Tim mitu nädalat kunstlikus koomas, kuid jäi ellu, mille üle tal oli väga hea meel. Õnnetuses said kahjustada tema selgroog, siseelundid, murdus mitu ribi. Kõik see oli kruiisi ajaks juba terve, jäänud oli ainult jalavigastus, mis esialgu oli üks väiksemaid muresid, kuid erinevalt teistest tõrkus paranemast. Nii pidigi Tim kruiisi ajal ja veel umbkaudu kuu pärast seda liikuma ratastoolis, kuigi lühikesi maid sai ta läbida ka karkudega või ühel jalal hüpates. Peakski järele uurima, kas ta saab juba omal jalal liikuda, sest üle kuu on möödas, saadan talle lähipäevil selle kohta meili.

Lisan siia ka mõned kruiisi DVD-lt võetud kaadrid oma uutest tuttavatest, sest minu fotokas ju pimedas pilte ei tee. Selle pildi keskel on minu kajutikaaslane Tim, kellel on seljas T-särk kirjaga “Joss Whedon Is My Master Now”.

Minu kajutikaaslane Tim

Kevin ja Ron Glass.

Kevin ja Ron Glass

April, Ron Glass ja Anna.

April, Anna ja Ron Glass

Eddie ja Jen Michael Fairmani raudses haardes.

Eddie ja Jen Michael Fairmani raudses haardes

Kuna Heather ja Rob suutsid kogu kruiisi jooksul väga oskuslikult kaamerat vältida nagu minagi, siis ei leidnud ma DVD-lt nende kohta ühtki paremat võtet kui see kaader kostüümivõistluse võitjate autasustamiselt, kus Heather ja Rob on vasakult kolmas ja neljas. Taas on end osanud pildile sättida Kevin, kes seekord on kõige vasakpoolsem.

Kostüümivõistluse võitjad

DVD autoriõigused: Pointe Digital.

Niipalju siis sellest päevast. Meie reisiseltskonda ootas ees viis tegevust täis päeva kruiisilaeval Carnival Elation, millest võis juba ette palju loota, sest sõitmine Carnivaliga on fun. Fun, fun, FUN!

January 10th, 2008

Damn, it feels good to be a VIP! ehk Ameerika-reisi 6. päev (neljapäev, 29. november 2007)

Kuna tegemist oli minu ainsa täispika päevaga Los Angeleses, siis ootas mind erinevalt eelmistest päevadest ees tihe programm, mistõttu ärkasin varakult ja olin juba kella 9 paiku valmis tegutsema. Enam-vähem kohe pärast hotellist väljumist peatas mind taas üks meeskodanik ja küsis, mis tänaval ta asub. Kuna olin endiselt hotelliga samal tänaval, siis ma loomulikult jällegi teadsin, mis tänavaga tegu ja ütlesin tallegi, et see on Flower Street. Tundub, et see teiste abistamine hakkab väikestviisi juba harjumuseks saama ning puhtalt vedamise tõttu pole ma veel kordagi vastust võlgu jäänud. Pärast seda otsisin üles lähima metroopeatuse, mis erinevalt New Yorgi metroopeatustest on suhteliselt hästi tavaliseks majaks maskeerunud. Õigemini asub peatus nimetatud maja all. Piletiautomaadist ostsin ühe otsa pileti, leides seejuures tänuväärt rakendust vahepeal taskusse kogunenud müntidele ja istusin rongile.

Erinevalt New Yorgist, kus enne perroonile jõudmist tuleb läbida värav, mis avaneb pärast Metrocardi aparaadile ettenäitamist, paistab Los Angelese metroo töötavat aususe printsiibil. Piletit kellegi ette näidata või mingisse avasse sokutada ei tule ja võib lihtsalt rongi peale astuda. Teoreetiliselt liiguvad rongides aeg-ajalt küll piletikontrollid nagu meilgi, kuid minul neid kohata ei õnnestunud.

Rong, millele istusin, sõitis nn Punasel liinil, mis põhimõtteliselt tähendab, et olin võtnud suuna Hollywoodile. Mõne aja pärast jõudsingi sihtpunkti, milleks oli Universal City. Igaüks teab, et olen suur filmihuviline, seega pole ilmselt üllatav, et päeva esimeses pooles kavatsesin külastada Universali filmistuudiot ja lõbustusparki. Igalt poolt vaatasid vastu mäed, nagu Los Angelese piirkonnale tüüpiline.

Universal City 1

Universal City 2

Universal City 3

Viimastel kuudel lööb USA-s laineid Ameerika Stsenaristide Gildi (Writers Guild of America) streik, mistõttu sealsete telekanalite programmid on üsna kiduraks jäänud. Filmitööstuses annab streigi mõju ennast tunda ilmselt 2009. aastal, sest käesoleva aasta filmide stsenaariumid on suure tõenäosusega valmis. Kui mina Ameerikasse jõudsin, oli streik täies hoos, mistõttu võibki viimase pildi taustal stsenariste piketeerimas märgata. Piltidelt seda küll välja ei loe, kuid vähemalt osad neist kuulusid Battlestar Galactica nimelisse grupeeringusse.

Stsenaristid 1

Stsenaristid 2

Tee metroopeatusest Universali stuudio väravasse kulges mõistagi ülesmäge, kuidas siis muidu. Kõrguste vahe võis olla ligikaudu samasugune kui Nõmme mäel, kuid Universali mägi oli mõnevõrra järsem, mistõttu olin päris hingetu, kui sealt lõpuks üles sain. Õnneks jõudsin seekord kohale mitte päris viimasel minutil ja sain enne stuudiokülastust veidi hinge tõmmata. Väravani jõudmiseks tuli veel ületada jalakäijate sild, millelt on tehtud ka järgmine pilt. Tõsi, see ei anna Universali mäest täit ettekujutust, sest põhiline osa mäest on teiselpool kurvi.

Mäkketõus

Punkt kell 10 seisin Universali stuudio ees, mis tähendas, et mul oli enne ringkäigu algust veel üks tund vaba aega.

Universal Studios 1

Universal Studios 2

Selle tunni pühendasin tutvumisele Universali Citywalkiga, mis on väljaspool lõbustuspargi territooriumi asuv kaubandustänav. Söögiasutuste kvartali teiselt korruselt leidsin ühe koha, mis reklaamis oma „maailmakuulsaid burgereid”. Nii kuulsad need burgerid igatahes polnud, et mina neist varem midagi kuulnud oleksin, aga kuna hotellist ma midagi söögikõlbulikku ei leidnud, otsustasin proovida. Paistab, et see kuulsus on ülehinnatud, sest minu arust polnud see burger suurem asi. Friikartulite portsuga toimetulemine osutus taas problemaatiliseks. Teiselt korruselt avanes kena vaade jõulupuule. Ja mis hoone jääb sellest vasakule? See on ju kino. Oleks ma seda eile teadnud… Kuigi tõele au andes poleks ma ilmselt viitsinud puhtalt kino pärast küll siia sõita.

Universal Citywalk

Veidi enne kella 11 oli aeg stuudiosse siseneda. Varasema jutu põhjal võib olla jäänud mulje, et olen üks kooner, kes hoiab kokku igal pool, kus vähegi võimalik, kuid tegelikult pole see nii. Mulle lihtsalt ei meeldi maksta ülearu palju asjade eest, mis pole kuigi olulised, nagu näiteks majutus. Piiratud ressursside teooria põhjal võimaldab siinkohal kokkuhoidmine huvipakkuvamale rohkem kulutada. Seetõttu soetasingi Universali külastamiseks kõige kallima võimaliku, nn VIP-pileti. Kohapeal selgus muidugi, et väravast oleks selle saanud odavamalt, sest kõik 16 kohta polnud veel välja müüdud ja saadaval on veel mõned vabad kohad.

Kui olin spetsiaalsest VIP-idele mõeldud uksest sisse astunud, pisteti mulle pihku ümbrik ja juhatati mind teisele korrusele, kus ootas giid Jason. Ühtlasi selgus, et „mõned vabad kohad” tähendab ameerika kõnepruugis, et lisaks minule on VIP-pileti ostnud veel kolmeliikmeline hollandlaste punt. Hollandlastele ma end igaks juhuks täisnimega ei tutvustanud ja loodetavasti ei teinud seda enne minu saabumist ka Jason. Siinkohal võib igaüks ise järele uurida, mida kont hollandi keeles tähendab. Ümbriku sisuga tutvudes leidsime sealt oranži paelaga sildi, mis tuli endale kaela riputada, sinise käepaela, millega sai valitud kohtades piiramatult tasuta süüa ja kupongi, millega väljastati tasuta üks foto. Oranž pael tähendas ühtlasi seda, et kõik lõbustuspargi töötajad olid meie suhtes veidralt vastutulelikud, et mitte öelda pealetükkivad.

Kuna rohkem inimesi meie seltsi sel hommikul ei tulnud, mida oligi arvata, siis asusimegi esmalt lõbustuspargiga tutvuma. Mul polnud selle vastu, et meid nii vähe oli, tõtt-öelda midagi, sest nii saigi Jason meile rohkem aega pühendada ja saime ka rohkem teada.

Eskalaator

Alustuseks sõitsime nelja eskalaatori abil alla lõbustuspargi alumisele tasemele, kus võtsime ette oma esimese atraktsiooni: Jurassic Park Ride. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada: ameerika mägedega ilmselgelt tegu ei ole, sõitsime lihtsalt kärus läbi vee, kuni tuli see viimane laskumine, mida reklaamitakse kui „peaaegu vertikaalset”. Siinkohal on taas tegemist reklaamtekstiga, kus kõige olulisemal kohal on sõna „peaaegu”, sest vertikaalsest oli asi ikka üsna kaugel. Ahjaa, mingid plastmassist saurused pritsisid ka vahepeal vett näkku. VIP-pääsmega kaasnes muuhulgas privileeg järjekorras kõigist mööda minna, kuid kuna seal seisis umbes kaks inimest, siis polnud sellestki suurt kasu. Tundub, et sattusin parki külastama ikka tõesti väljaspool õiget hooaega, aga mida vähem rahvast, seda parem. Küll said vipid atraktsiooni läbimiseks vingemad läbipaistvad vihmakeebid, mis tuli kahjuks sõidu lõppedes tagasi anda. Kasutasin ära ka tasuta kupongi ja lasin välja printida foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes alla peaaegu vertikaalsest laskumisest. Kuna mul skännerit ei ole, siis te seda fotot siinkohal ei näe.

Pärast veeatraktsiooni oli õige aeg end ära kuivatada, nii läksime järgmisena Backdrafti atraktsioonile. Backdraft ehk Tulemöll on Eestis võrdlemisi tundmatu film, mistõttu mainin igaks juhuks, et see räägib tuletõrjujatest. Siin ruumis demonstreeritaksegi inimestele simuleeritud tulekahju. Kuum oli seal ruumis tõesti ja konstruktsioon, millel me seisime, jõnksatab ka ähvardavalt, kuid hea mulje ja illusiooni rikuvad ära kõigest üle käiv gaasi hais ja sinised leegid.

Backdraft

Seejärel vaatasime ära pooletunnise demonstratsiooni teemal, kuidas tehakse eriefekte. Tegemist on taas nooremale publikule suunatud ettevõtmisega, mille üldmulje kannatab eestvedajate tobedate ja ebanaljakate kildude tõttu. Pärast seda oli alumisel tasemel jäänud üle vaadata veel ainult üks oluline atraktsioon: Revenge of the Mummy. Inimesed, kellel esineb selja- ja kaelahädasid ei tohiks tegelikult sellele ega Jurassic Parki sõidule minnagi, aga kuigi mul on seljaga aeg-ajalt probleeme olnud (isegi imestan, et see kolmepäevane bussisõit mingeid hädasid kaasa ei toonud), oleks ainult force majeure mind sellest loobuma sundinud, eriti kui ma juba teisest maailma otsast kohale tulnud olin. Revenge of the Mummy on küll juba üsna ameerika mägede sarnane ettevõtmine, mis toimub pealegi pilkases pimeduses, kuni kaugusest hakkab lähenema sein. Seejärel jääb käru järsult seisma ja läbib sama raja tagurpidi, mis on veel hullem kui selle õigetpidi läbimine. Nii et kuigi meil kui vippidel oli vähese külastajate arvu tõttu võimalus teha see atraktsioon läbi kaks korda järjest, me seda millegipärast ei kasutanud. Pärastpoole lasin välja printida ka foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes üles-alla ameerika mägedel. Kuponge rohkem polnud, seega pidin nüüd juba maksma, järelikult polegi vippidele kõik asjad tasuta.

Sõitsime eskalaatoritest tagasi üles ja läksime vaatama Waterworldi etendust, kuhu tuli aega täpselt sättida, sest see toimub ainult kaks korda päevas. Seda tahtis näha juba rohkem inimesi ja nüüd oli meie oranžidest paeltest juba mingit kasu, sest lisaks ettetrügimisele saime ka head kohad tagumises reas. Head sellepärast, et esimestes ridades istujad saavad märjaks, kusjuures kui muidu ei saaks, siis kannavad selle eest hoolt esinejad, kes veidi enne etenduse algust neid ämbritest ja voolikutest kastavad.

Waterworldi eel 1

Waterworldi eel 2

Etendus ise oli üpris vaadatav ja sisaldas palju pürotehnilisi efekte, nii et kohati oli tegevus suitsu tõttu halvasti jälgitav. Lõpus läks ümbruskonnas jällegi üsna kuumaks, sest taas tuli mängu tuli. Esinejatel pidi seal keskel siis ikka päris palav olema, kui kuumus juba tagumisse ritta tunda andis.

Waterworld 1

Waterworld 2

Waterworld 3

Waterworld 4

Waterworld 5

Waterworld 6

Waterworld 7

Waterworld 8

Waterworld 9

Waterworld 10

Esinejad ise olid mingid tundmatud viienda järgu näitlejad, kelle puhul mainiti etenduse lõppedes siiski ära, millistes filmides nad on kaasa teinud, näiteks naispeaosaline osales filmis Sina, mina ja Dupree. Jason märkis siinkohal võrdlemisi küüniliselt, et kui neil midagi targemat teha oleks, siis ei etendaks nad siin lõbustuspargis seda komejanti. Mõnevõrra veider märkus, arvestades, et Jason pidi ka ise poole kohaga näitleja olema, tehes aeg-ajalt reklaame ja muud sellist, nagu ilmselt kõik Los Angeleses ja selle ümbruses.

Pärast seda oli aeg teha tunniajane söögipaus (jälle!) ning siinkohal tuli kasuks varem saadud sinine käepael, millega sai mäletatavasti piiramatus koguses tasuta süüa. Minul oli mõistagi järjekordselt raskusi isegi ühe eine (salat, pizzalõik ja magustoit) ärasöömisega, nii et ilmselt kasutavad neid käepaelu, mida on võimalik ka eraldi osta, mõnevõrra suurema isuga inimesed. Pärast magustoidu allakugistamist, mis nõudis üsna suurt pingutust, jäi mul üle veidi vaba aega ja ma klõpsisin veel mõned pildid. Esmalt paar üldist fotot.

Universal City üldplaan 1

Universal City üldplaan 2

Universal City üldplaan 3

Apollo 13 maandumiskapsel (muidugi mitte ehtne, aga rekvisiit).

Apollo 13 maandumiskapsel

Võttepaviljonid.

Võttepaviljonid

Kaks vaadet allapoole, lõbustuspargi alumisele tasemele, millest ühel paistab ka peaaegu vertikaalne laskumine.

Alumine tase 1

Alumine tase 2

Veel mõned üldplaanid.

Universal City üldvaade 4

Universal City üldvaade 5

Universal City üldvaade 6

Pärast lõunavaheaega algas külastuse osa, mis minu jaoks oli põhiline, ehk stuudiotuur. Võtteplatsidel erilist tegevust tol päeval ei toimunud, sest stsenaristid teadupärast streigivad, nii et teletoodangut ei saanud teha ja filmidest vändati ainult mingit Adam Sandleri filmi. Vippidele reklaamitakse ka, et stuudiokülastuse ajal avaneb võimalus kohata kuulsusi. Selgus, et Jasoni arvates oli kõva sõna juba see, kui me jalutavast Adam Sandlerist oma bussiga eemalt mööda sõitsime, sest igaüks nii õnnelik ei ole. Igatahes toimus see piisavalt eemalt, sest mina teda üldse ei näinudki ja tulevaste päevade valguses ei oleks Adam Sandleri kaugelt nägemine ka midagi nii erilist, millega hoobelda. Hiljem selgus, et mingid Meeleheitel koduperenaiste sarja võtted kusagil ikkagi käivad, nii et Wysteria Lane’i vaatama meid samuti ei lastud.

Erinevalt tavainimestele mõeldud tuurist kestab vippide tuur kauem, sellel tehakse peatusi ja me saame luusida kohtades, mis teiste jaoks suletud. Alustasime oma ringkäiku majas, kus filme helindatakse. Nägime ruumi, kus oli mitme meetri laiune miksimispult, mille taga helimehed siis istuvad ja tegutsevad. Tagapool olid veel toolid režissööri ja teiste tähtsate asjapulkade jaoks. Fotosid sellest akendeta toast paraku ette näidata pole, sest pildistamine oli kogu majas surma ähvardusel keelatud põhjusel, et juhul kui mõni tähtis nina peaks sellesse ruumi juhuslikult sisse astuma ja pildile jääma, siis kui ta selle üle kaebab, ei pääse sinna enam ükski vipp (muidugi kehtib see ainult külalisvippide, mitte pärisvippide kohta). Tuleb välja, et me polegi nii vipid kui esialgu arvasime. Konkreetsetest nimedest mainis Jason ära Katherine Heigli, kes pidi seal hoones parajasti midagi produtseerima. Sellist õnne mul muidugi polnud, et oleks teda elusast peast näha saanud. Kahju, sest mulle kui meessoo esindajale oleks tema tunduvalt rohkem peale läinud kui mingi habemessekasvanud Adam Sandler. Kui jutt juba Katherine Heigli peale läks, siis võib ära mainida ka selle, et Los Angelesse sõites jäi mulle tee ääres silma kena silt, kuhu peale oli kirjutatud Zzyzx Rd. Sildil kirjutatule üpris sarnase nimega filmil on kahtlane au olla USA kinolevis kõige vähem sisse toonud film läbi aegade, mille ametlik kassatulu oli 30 dollarit. Ei, ma ei unustanud sealt tagant ühtki nulli ära. See tähendab, et nimetatud filmi käis vaatamas kokku kuus inimest, hinnaga 5 dollarit pilet, kusjuures pärast maksis lavastaja kahele neist oma taskust piletiraha tagasi. Isegi kohalikku šedöövrit Koer, lennuk ja laulupidu käis kinos vaatamas kordades rohkem inimesi. Katherine Heigliga seondub see kõrvalekalle teemast niipalju, et tema oli üks selle filmi näitlejaist.

Üht-teist me siiski nägime. Kõigepealt käisime töökodades, kus nägime, kuidas puidust saab teha erinevate materjalide imitatsioone.

Puidust imitatsioonid

Siin pildil on metallitöökoda. Täpselt nagu keskkoolis.

Metallitöökoda

Eraldi osakond, kus valmistatakse erinevaid silte (hauakivid, liiklusmärgid jne) ja dokumente (sünnitunnistused, surmatunnistused, juhiload jne).

Mitmesugused sildid

See ei ole tool

Laternapostid töökoja kõrval.

Laternapostid

Järgmise peatuse tegime spetsiaalses linnakus, mis on mõeldud välisvõtete tegemiseks. Siia on püsti pandud terve hulk maju, mis moodustavad mitmeid tänavaid. Vastavalt vajadusele mängivad need kas New Yorki, Chicagot, Los Angelest ennast või muid linnu. Sellel pildil seisavad minu kaaslased, kolm hollandlast, ühe sellise maja lävel.

Kolm hollandlast

Seestpoolt näeb sama maja välja selline.

Fassaad

Veel mõned fotod samast linnakust. Tänavad on siin kaardu, püüdes tekitada vaatajas illusiooni, et nurga taga on veel maju, kuigi tegelikult valitseb seal tühjus.

Minilinnak 1

Minilinnak 2

Siin fotol võõpab üks tööline maja parajasti üle.

Minilinnak 3

Edasi jätkasime ringkäiku bussis ja sõitsime mööda erinevates filmides kasutatud sõiduvahenditest (see on ka mittevippide tuuri osa). Sellel pildil torkab autode seast silma filmis Serenity kasutatud Muul.

Muul ja sõbrad

Sellel fotol teevad trikke kaks autot filmist Kiired ja vihased.

Tantsivad autod

Siin demonstreeritakse, kuidas tekitada mäest alla tuhisevat veevoolu. Hollandlased otsustasid istuda sõiduki küljel ja said piisavalt kasta, mina olin ettenägelikum.

Pahaaimamatud hollandlased

Veevool

SS Venture filmist King Kong. Pilt on häbiväärselt kehva kvaliteediga, aga bussijuht ei tahtnud millegipärast üldse seisma jääda, et saaks normaalsemaid pilte teha. Muidugi pole see päris laev, vaid mudel.

SS Venture

Seejärel jõudsime rekvisiitide lattu. Esmalt paar väljas tehtud pilti.

Rekvisiitide lao ümbrus 1

Rekvisiitide lao ümbrus 2

Need Vana-Egiptuse kujud on juba kindla katuse all.

Vana-Egiptuse kujud

Spielbergi üks tuntumaid tegelaskujusid, E.T.

E.T.

Vabadusesammas.

Vabadusesammas

Veel mõned juhuslikud rekvisiitide laos tehtud fotod.

Rekvisiitide ladu 1

Rekvisiitide ladu 2

Rekvisiitide ladu 3

Rekvisiitide ladu 4

Rekvisiitide ladu 5

Jurassic Parki saurused ja muumia.

Saurused ja muumia

Kõikvõimsa Evani kraam.

Kõikvõimas Evan

Saag filmist Doom.

Doom

Rekvisiitide ladu oli minu jaoks küll selline koht, kus oleks võinud tunde veeta ja ikka poleks igav hakanud, aga Jason kiirustas meid kogu aeg takka, nii et meie sealviibimise aeg jäi kahetsusväärselt lühikeseks. Rekvisiite, välja arvatud üksikud erandid, nagu saurused ja muumiad ning muu stuudioga otseselt seonduv kraam, on raha olemasolu korral võimalik ka laenutada ja oma filmides kasutada. Pärast rekvisiitide ladu oleksime pidanud läbi astuma ka kostüümide laost, aga mingil põhjusel me sinna ei pääsenudki, seal oli vist liiga rahvarohke.

Enne tuuri lõppu vaatasime veel üle mõned spetsiaalsed võttepaigad. Siin fotol on Alfred Hitchcocki filmist Psycho tuntud Batesi motell, mis pidi olema kõige vanem endiselt ühes tükis olev stuudiovõttepaik maailmas.

Batesi motell

Mõned fotod Spielbergi Maailmade sõja võtteplatsilt.

Maailmade sõda 1

Maailmade sõda 2

Maailmade sõda 3

Maailmade sõda 4

Maailmade sõda 5

Maailmade sõda 6

Maailmade sõda 7

Kõige parem pilt, mis õnnestus teha Jasonist. Mees lihtsalt ei tahtnud pildi peale jääda, aga siin ta siiski on, seljaga kaamera poole ja nokamütsiga. Millegipärast jättis ta veidralt naiseliku mulje, kuigi tal on moefotograafist naine, kellega nad käisid isegi Prantsusmaal pulmareisil.

Jason ja argonaudid

Üks hollandlane mängib surnut.

Surnud hollandlane

Stuudiotuuri jooksul käisime läbi ka ülejäänud tavakülastajatele mõeldud atraktsioonid: sõitsime üle Brooklyni silla koopia, mida raputab King Kong, mööda tiigist, millest pistab pea välja Jawsi plastmassist hai ning läbi paviljoni, kus imiteeritakse kaheksapallist maavärinat ja selga hakkab vajuma kütuseauto. Pilte ma seal ei teinud, sest need poleks nagunii välja tulnud.

Stuudiotuuri järel külastasime veel Terminaatori 3-D filmi ja etenduse hübriidi, mis oleks jätnud veel parema mulje, kui Terminaatori kehastaja laval vähekenegi Arnoldi moodi oleks välja näinud. Etenduse loomisel on matti võetud muidugi filmist Terminaator 2, kus Arnold on hea, mitte esialgsest Terminaatorist. Pärast Terminaatorit otsustasid hollandlased, et neile aitab ja me jätsime hüvasti. Mina ise tahtsin aga Shreki 4-D (neid D-sid tuleb muudkui juurde, nagu näha) show ka ära vaadata ning see oli minu meelest isegi parem, kuigi rohkem lastele suunatud. 4-D tähendab ilmselt seda, et lisaks stereoprillidele võbiseb ka tool, kuidas jaksab, ja aegajalt pihustatakse selga veeauru. Vähemal määral tehti seda ka Terminaatori puhul. Universali külastuse kokkuvõtteks võib öelda, et jäin nähtuga rahule ja kui rahakott kannatab, siis soovitan sinna sattudes võimaluse korral küll vippi mängida, kuigi pikema Los Angelese külastuse korral tasuks kõigepealt kohapeal uurida, kas vabu kohti on, nii tuleb odavam.

See selleks, kuid pärast Shrekki oli minulgi aeg suunduda tagasi kesklinna, kusjuures sedapuhku kulges tee meeldivalt allamäge, vahetada riided ja hakata astuma Staples Centeri poole, mille eile ühele kaaskodanikule kätte juhatasin, sest ees ootas Los Angeles Lakersi ja Denver Nuggetsi vaheline korvpallimäng. Sissepääsemine ei võtnud kaua ning kuna enne matši algust oli veel veidi aega, otsustasin teha seda parajaks hot dogi süües. Müüja küsis veel üle, kas ma olen ikka kindel, et jalopenoga vorstisaia tahan. Jah, ma tean küll, et selle söömisel lööb silmist sädemeid, aga mis siis. Muidugi ei olnud seejärel mulle ulatatu mingi pisike Statoili hot dog, vaid järjekordselt nii suur karbitäis värki, et söö end või näost siniseks.

Staples Center

Kõht lõhkemiseni täis, otsisin ägisedes üles oma istekoha, mis oli meeldivalt palliplatsi lähedal. Siingi ostsin kõige kallima saadaoleva pileti, kuigi kõige paremad kohad olid muidugi ammu müüdud, mistõttu oli mul teatavaid kõhklusi, kui hästi sealt mängu näeb. Poleks tarvis olnud karta, väga hästi nägi ja vähemalt polnud ma üks neist õnnetuist, kes pidi istuma kusagil lae all. Enne mängu avanes mul ka esmakordselt võimalus USA hümni ajal püsti seista. Hümnil pole iseenesest viga, aga selle sõnad on häirivalt agressiivsed: “Rakettidest kumab ta kindluse tipp ja uhkena leegitseb seal meie lipp”, kusjuures ingliskeelne variant lisab veel natuke juurde.

Korvpall 1

Korvpall 2

Tunnistan kohe üles, et NBA mänge jälgin ajapuudusel võrdlemisi vähe, seetõttu teadsin Lakersi meestest peast ainult Kobe Bryanti ja Lamar Odomi nime ja Denveri mängijaid poleks ma enne mängu osanud ühtki nimetada. Siiski oli Denveri mängijate hulgas kaks tuttavat nime: Allen Iverson ja üks teine, kes on mul praeguseks jälle meelest läinud. Paistis, et ees ootab kahe suure isetseja, Bryanti ja Iversoni duell. Huvitavat mängu jätkus kahjuks ainult esimeseks poolajaks, põhiliselt seetõttu, et Denveri meestel vise läks ja Lakersi meestel mitte. Teisel poolajal läks Lakers oma teed, sest Bryantil ja jugoslaavlastel hakkas vise äkki minema ning Lakersi enda korvile pandi kaas peale. Olin üsna nördinud, kuna Lakers pole mulle kunagi sümpatiseerinud ja Bryanti ebameeldiva isiksuse tõttu sallin neid viimasel ajal eriti vähe, kuid väga heitunud nägu ei saanud siin lõvikoopas ka teha. Kahjuks polnud reisi ajal erilist võimalust mõne muu meeskonna mängu vaatama minna, niigi vedas, et üks Lakersi kodumängudest just minu Los Angeleses viibimisega kokku langes.

Pauside ajal pakkusid meelelahutust kuulsad Lakersi tantsutüdrukud. Aeg-ajalt tehti saali tabloodel see viga, et näidati neid lähiplaanis, paraku kannatab suurem osa neist ainult kaugelt peale vaadata, nii et minu istekoht ei tundunud enam sugugi halb. Minu hinnangul jätsid ainult paar tüdrukut kahekümnest endast enam-vähem loomuliku mulje, mitte ei näinud välja nagu ülesmukitud peletised. Siin on eriti halva kvaliteediga foto ühest nende etteastest.

The Laker Girls

Mängu lõpu eel avanes kõigil saalisviibijatel võimalus saada kupong, millega antakse ühes teatud söögikohas (Jack in the Box) kaks tasuta taco’t. Mul läks küll kõrvust mööda, mis tingimustel seda jagatakse, kuid tundus, et selle saab juhul, kui Lakers võidab ja vastased viskavad vähem kui 100 punkti. Denver andis oma parima, et 100 punkti mitte täis saada, visates mitu korda healt positsioonilt mööda või kaotades palli, nii lõppeski mäng 127:99 Lakersi kasuks ja taco’d olid meie. See kupong on mul siiamaani alles, sest minu teele ei jäänud USA-s ühtki seda nime kandvat söögikohta.

Hotelli tagasiminekuga oli see pikk ja tegus päev minu jaoks samahästi kui lõppenud, kuigi istusin veel mõnda aega arvuti taga.

January 9th, 2008

City of Angels ehk Ameerika-reisi 5. päev (kolmapäev, 28. november 2007)

Varsti pärast kahtteist jõudsime niisiis Flagstaffi ja olin sunnitud silmad lahti tegema, sest kõik löödi taas bussist välja. Egas midagi, kotid kätte ja bussijaama. Seni oli meie tee kulgenud enam-vähem otse diagonaalselt läbi USA Los Angelese poole, kuid nüüd ootas ees teatav kõrvalekaldumine kursist, sest võtsime suuna Phoenixile, mis asub Flagstaffist enam-vähem otse lõunas, mitte edelas. Suikusin jälle unne, kuid panin siiski hägusalt tähele, et tee tundus kulgevat peamiselt mägede vahel, kuigi väljas oli pime, nii et võisin ka viirastusi näha. Pärast põgusat peatust Phoenixi eeslinnas Glendale’is jõudsimegi umbes neljakümneminutilise hilinemisega (ehk kell 3.45) Phoenixisse. Näis, et meid Albuquerque’st edasi toimetanud naisbussijuht andis oma parima, et mahajäämust veidikenegi tasa teha.

Phoenixis lahkus meie meeldivast seltskonnast merejalaväelane, kes mäletatavasti pidi sõitma edasi Yumasse ja vahetasime ka viimast korda bussijuhti. Edasisõit oli võrdlemisi sündmustevaene, kuid uinakud bussis olid minu jaoks selleks korraks lõppenud. Kahju, et ei õnnestunud Arizona maastikku paremini näha, sest läbisime terve osariigi pimeduse katte all, kuigi viimases peatuspaigas, Quartzsite’is, hakkas vaikselt koitma. Umbes kella kuue paiku hommikul (seda juba California aja järgi) ületasime pidulikult Colorado jõe ja jõudsime lõpuks ometi kuberner Arnoldi valdustesse.

See tähendas, et läbida jäi veel viimane osa teekonnast: Mojave kõrb ja Sierra Nevada mäeahelik. Geograafiapedant paneb kahtlemata tähele, et mäestike nimed minu jutus pole olnud päris täpsed ja kohalikud kutsuvad neid veidi teisiti, kuid lihtsuse huvides olen vähemalt seekord nimetanud tervet Kordiljeeride idapoolset haru Kaljumäestikuks ja läänepoolset haru Sierra Nevadaks.

Mojave kõrb on väga trööstitu väljanägemisega paik ja vähemalt minul poleks küll mingit tahtmist sellises kohas elada. Tõsi, paljast liiva nägime selles kõrbes vähe, enamasti olid teeääred palistatud mingisuguste põõsastega, mis kasvasid imelikult korrapäraselt, jättes mulje, justkui oleks need sinna meelega istutatud, samamoodi nagu näiteks Tallinna Tehnikaülikooli vastas olevad männid. Mulle jäi küll veidi arusaamatuks, arvestades nende kidurat väljanägemist, mis eesmärgiga need sinna võidi istutada. Jah, minule ei meeldiks kõrbes elada, aga mõnedele ilmselt meeldib ja meie esimene peatus Californias oligi kõrbelinnas Indios.

Indio, CA

Indiost sõitsime edasi, ümberringi endiselt ainult kõrb ja mäed, kuni hakkasime lähenema Los Angelese piirkonnale. Järgmise peatuse tegime San Bernardinos, kus bussi lisandus omajagu rahvast, mis tähendas, et pidin oma koti jälle sülle võtma, kuhu see jäi reisi lõpuni. Õnneks olin vahepeal sellest piisavalt puhata saanud. Enne Los Angelesse jõudmist tegime veel mitu peatust eeslinnades, täpsemalt Riverside’is, Claremontis ja El Montes. Tuleb välja, et enne reisi oli mul Los Angelesest ikka veidi vale ettekujutus: ma ei arvanud, et ta nii kõrbe ääres on, et osa sealkandi rahvast juba päris kõrbes elama peab, kuid nii see paraku on. Loomulikult kasutatakse niisutussüsteeme, aga mina ütlen: kasta kõrbe palju tahad, kõrb jääb ikka kõrbeks. Seega vähemalt Riverside ja Claremont minu puhul küll võimaliku elukohana kõne alla ei tuleks.

Los Angelese bussijaama jõudsime kell 11.50, mis oli planeeritust 50 minutit hiljem, kuid mulle sobis see hästi, sest hotelli sisseregistreerimine algas niikuinii alles kell 2 päeval. Õnneks oli Los Angeleses meeldivalt soe, umbes 18 kraadi. Bussijaamas jätsin hüvasti mehega Sacramentost, keda ootas veel ees pikk sõit põhja poole, nii et tema jõudis koju alles kusagil kell 8 õhtul. Greyhoundi Los Angelese bussijaam asub 7. tänava idasuunal, mis tõlkes tähendab, et tegemist on vähemalt kirjade järgi üpris kahtlase kandiga. Bussijaamast umbes kolmesaja meetri kaugusel on Skid Row, Los Angelese kurikuulsa kerjuste, kodutute ja narkarite piirkonna kirdenurk. Seetõttu soovitatakse isegi bussijaama sees käituda ülimalt ettevaatlikult ja vältida Los Angelesse saabumist pimedal ajal. Noh, mina jõudsin kohale päise päeva ajal ega märganud bussijaamas või selle lähikonnas midagi ohtlikku. Võib-olla on need hoiatused seega suunatud keskmisele ameeriklasele, keda peab igas asjas õpetama, et ta sind pärast kohtusse ei kaebaks, aga võib-olla mul lihtsalt vedas.

Õpetused ütlevad, et bussijaamas tuleb võtta takso ja kaduda sealt kus kurat. Mina ei näinud erilist põhjust, miks ma peaksin taksoga sõitma, kui sealsamas Skid Row nurga peal on bussipeatus, kust saab kenasti kesklinna sõitva bussi peale. Need 300 meetrit bussipeatusse läbisin probleemideta ja mind ei tülitanud keegi, mida oligi arvata. Järgnev pilt ongi tehtud ametlikul Skid Row territooriumil, bussipeatusest 7. ja Alameda tänava nurgal.

Skid Row

Kuna tegemist oli kahtlase kandiga, siis jälgisin igaks juhuks ikkagi kullipilgul ümbruses toimuvat. Muidugi on vähetõenäoline, et kollid sulle traataiaga ümbritsetud parkimisplatsilt kallale kargavad, aga iial ei või teada. Pärast kümneminutilist vahejuhtumiteta ootamist tuli buss, milles tuli sõidu eest tasumiseks kasutada seninägematut aparaati, mille ühte avasse käisid paberrahad ja teise mündid. Esimesel korral pidi bussijuht mind justkui ullikest õpetama, kuidas seda kasutada, kuid tulevikus kulus see oskus marjaks ära. Harjumatu oli ka see, et bussist väljumiseks ei tule mitte vajutada nuppu, vaid tirida akna juures olevat nööri, mis on oluliselt ebamugavam.

Väljusin bussist kesklinnas, Figueroa ja 7. tänava ristmiku lähedal. Pärast väikest mõttepausi otsisin üles 7th&Fig nimelise kaubanduskeskuse (nutikamad suudavad kahtlemata välja mõelda, miks sellele just niisugune nimi on pandud), lootes sealt leida tasuta WiFi võrgu. Võrgu ma leidsin, kuid hoolimata pingutustest ei suutnud arvuti ühegi veebilehega ühendust saada, nii jäidki meilid ja uudised esialgu lugemata. Keskuse keldrikorruselt leidsin mõned söögikohad ja tegin esimest korda tutvust tõelise ameerika portsjoniga. Hamburgeri, friikartulite ja joogiga toimetulemine osutus üsna problemaatiliseks, sest pappalusele asetatud toidu kogus oli üüratult suur, kuigi ma pole just väikese isuga. Hiljem ilmnes, et sellised portsjonid on siinkandis tüüpilised. Nojah, eks ma nägin bussisõidu ajal kusagil Texases ju ka tee ääres silti, mis kutsus 72-untsist biifsteeki sööma, kusjuures kui mõni suudab sellele tunni ajaga lõpu peale teha, ei pea ta midagi maksma.

Pärast söögipausi tegin veel mõned katsed Internetti pääseda ja tulemused olid huvitavad. Arvuti ei läinud kõige parema tahtmisegi juures võrku, kuid mobiil millegipärast läks. Lugesin siis olulisemad meilid mobiiliga läbi, mis oli väga ebamugav.

7th&Fig 1

7th&Fig 2

Kella kahe ajal suundusin oma hotelli, milleks oli sedapuhku Ritz Milner. Tuba oli taas kõige kõrgemal, sedapuhku 12. korrusel. Eelmise hotelliga võrreldes oli tuba oluliselt väiksem ning sealt avanes väärt vaade tuletõrjeredelile, kuid öö eest 800 krooni makstes on ka patt enamat tahta. Positiivse üllatusena vedeles põrandal Etherneti juhe ja ma sain lõpuks ometi normaalselt Internetti kasutada. Samas muutis see minu eelnevad pingutused mobiiliga mõttetuks.

Ritz Milner

Selleks päevaks mul rohkem plaane otseselt polnud, seetõttu otsustasin tutvuda kohaliku kultuurieluga, mis minu puhul väljendab ümmarguselt tahtmist minna kinno. Pärast väikest guugeldamist jõudsin järeldusele, et Wilshire’i bulvaril peaks üks kino olema. Jätsin selle aadressi meelde ja asusin teele. Üllatuseks oli see, et erinevalt New Yorgist paistavad Los Angeleses vahemaad olevat oluliselt pikemad kui kaardi põhjal hinnates. Ei saagi aru, kas on mõõtkava väheke vale või milles asi, igatahes kulus vajalikku kohta jõudmiseks tunduvalt kauem aega kui esialgu planeerisin. Masendav oli ka see, et kui mujal algavad majanumbrid reeglina iga ristmiku järel uuest sajast, selgitades ühtlasi, miks nad Ameerikas nii suured on, siis seda tänavat mööda käies ei tahtnud asi sugugi nii minna. Pigem vahetusid numbri kaks esimest kohta kolme-nelja tänavavahe läbimise järel. Teele jäänud pargis nägin küll väga kena päikeseloojangut, kuid kahjuks ei võtnud ma kinno minnes fotoaparaati kaasa ja tõele au andes see ei suudagi pimedas või üldse hämaras normaalseid fotosid teha (kui mõni imestab, miks bussireisi kohta nii vähe pilte on).

Lõpuks jõudsin kino umbkaudsesse asukohta, aga mida polnud, oli kino. Isegi sellise numbriga maja ei paistnud kusagilt. Ma ei teagi, mispärast, võib-olla jätsin aadressi kogemata valesti meelde. Kuna kohalejõudmine võttis liiga kaua aega, olid kõik seansid niikuinii juba alanud, mistõttu ma ei viitsinud otsimisega ka eriti vaeva näha ja asusin sama targalt tagasiteele. Ühtlasi tähendas see, et kuna järgmistel päevadel pole vaba aega loota, jääb sedapuhku Ameerikas kinos käimata.

Tagasiteel leidsin veel kohaliku säästumarketi ehk 99-sendi poe, kust ostsin mõned pooleliitrised pudelid juua. Pooleliitrine on siinkohal tinglik, lihtsustatud mõiste, tegelikult on selle pudeli maht 20 vedelikuuntsi ehk 591 milliliitrit. Nagu näha, on Ameerikas tõesti kõik suurem, isegi pooleliitrine pudel.

Poest väljudes asusin taas tagasiteele, teadmisega, et varsti jõuan hotelli. Mõnda aega sel teemal mõtteid mõlgutanud, jõudis minu teadvusse asjaolu, et millegipärast on ümberkaudsed majanumbrid kolmekohalised, samas kui minu mäletamist mööda oli Wilshire’i bulvaril väikseim number, mida nägin, majal number 1000. Mis jama see siis on?! Järgmisel ristmikul tuvastasin, et kuidagimoodi olen sattunud Alvarado ja 3. tänava ristile. Mis asja?! No kurat küll, hotell on ju 8. ja 9. tänava vahel, mis tähendab, et olen lootusetult halvale teele läinud. Mis mul muud üle jäi, keerasin otsa ringi, kuni jõudsin tagasi säästumarketini. Oma hajameelsuses unustasin ilmselt poest väljudes paremale pööramata, kuigi enda arvates seda tegin. Õnneks jäi see ainsaks korraks selle reisi jooksul, mil ma võssa panin.

Ülejäänud tagasitee möödus õnnelikult ja peagi jõudsin tagasi hotelli, olles enne juhatanud ühele abiotsijale kätte Staples Centeri teeotsa, millega loodetavasti veidi oma reputatsiooni päästsin. Mõnda aega tutvusin Internetis veel uudistega ja suhtlesin tuttavatega, kuid juba kella 9 ajal pugesin põhku, sest pärast senist niisama passimist ootasid ees pingelised ja tegevust täis päevad. Seetõttu oli oluline end väsitava bussireisi järel korralikult välja puhata.

January 8th, 2008

Get your kicks on Route 66… ehk Ameerika-reisi 4. päev (teisipäev, 27. november 2007)

Uus päev leidis meid, bussireisijaid, niisiis Springfieldist. Olime küll järjekordselt graafikust paarikümne minutiga maha jäänud, aga selles ei paistnud olevat midagi hullu, sest praktika näitas, et peatustes kogunenud lisaminutid õnnestus sõiduga enamasti tasa teha. Eelmises jutukeses mainisin, et alates Pittsburghist sõitsime edasi kahe bussiga. Üks neist oli uuem ja kandis minu mäletamist mööda numbrit 6358 (igal Greyhoundi bussil on oma neljakohaline nn pardanumber). Sellesse bussi me seal esialgu ronisimegi, kuni meid teise, vanema bussi peale kupatati, mille koodi ma ausõna ei mäleta, sest pea pole prügikast. Columbusest Indianapolisse sõitsin, nagu mainitud, eksikombel selle uue ja mugavama bussiga, kuid sealt edasi St Louisesse pidin taas ronima tolle vanema logu peale. Seetõttu oli minu jaoks meeldiv üllatus, et St Louisest edasi Los Angelese poole viis juba vana tuttav 6358. Õige varsti pärast keskööd sõitsime edasi, tehes väikese peatuse Joplinis ja kella veerand nelja paiku öösel jõudsime, ilusasti graafikus olles, Tulsasse, mis asub juba Oklahomas.

Varemgi võis märgata, et me jääme graafikust maha planeeritust pikemate vahepeatuste tõttu, näiteks kuigi Daytonis lubas bussijuht seista ainult kümme minutit, lastes reisijad bussist välja ainult suitsu tegema, olime seal tegelikult tublisti üle poole tunni. Nii polnudki mingi ime, et planeeritud poole tunni asemel pidime bussijaamas konutama peaaegu terve tunni. Selle aja möödudes lubati kõik privilegeeritud reisijad, sealhulgas mees Sacramentost, kodutu välimusega tüüp, kahtlane tüüp, merejalaväelane, mina ise ja mitmed teised tuttavad näod bussi tagasi. Tundus juba, et nüüd on bussis piisavalt ruumi, nii et ma saan lõpuks ometi suurema koti kõrvalistmele panna ja ei pea seda enam süles hoidma. Seni oli seda lõbu jätkunud ainult kahel korral: New Yorgist Newarkisse (pool tundi) ja Columbusest Daytonisse (kaks tundi). Terve ülejäänud aja oli see kott mul süles olnud ja jalad hakkasid seetõttu juba tõsiselt ära surema.

Istusime niisiis kenasti seal bussis, aga buss ei sõitnud millegipärast kuhugi. Ilmnes, et mingi asjapulga peas oli sel hetkel hakanud tekkima geniaalne mõte: kogu lõuna poole edasi sõitev rahvas mahub ühte bussi ära, järelikult võiks kõik teise bussi inimesed meie bussi ümber tõsta. Teise bussi inimestele meeldis see idee veel vähem kui meie bussi omadele, sest nemad pidid ümber tõstma ka pagasi, mistõttu toimus ümberasumine üleüldise nurina ja pahameele saatel. Mõistagi tähendas see ühtlasi seda, et sain oma koti jälle sülle võtta. Minule poleks bussi vahetamine iseenesest probleeme põhjustanud, sest pärast planeerimatut bussivahetust Columbuses tarisin igas peatuses, kus rahvas bussist välja aeti, oma kotid niikuinii igaks juhuks kaasa. Sellegipoolest võttis see kamarajura omajagu aega, nii et kui graafiku järgi pidi reis jätkuma kell 3.45, siis tegelikult hakkasime sõitma umbes kell 5 hommikul.

Kas keegi teab, mida tegi sel ajal teine buss? Õigesti arvasid need, kes oletasid, et sõitis meile tühjalt järele. Ega muud võimalust suurt polnudki, sest hoolimata ümberkolimisest oli osade inimeste pagas millegipärast endiselt seal bussis, seega vihastati suur hulk inimesi üsna ilmaasjata välja ja kasu ei miskit. Poole kõrvaga kuulsin, justkui makstaks bussijuhile tühja (või pooltühja) bussiga sõitmise eest vähem raha, seega tuleb selle hookuspookuse põhjusi ilmselt just sealt otsida. Tühjalt sõitnud bussi juhil oli kahtlemata hea meel vähem palka saada. Mõned inimesed võtsid ilmselt ka meie bussijuhiga sellel teemal sõna ja ajasid tal harja punaseks, mispeale ta ütles, tsiteerin: „This is not Los Angeles. This is not New York City. This is the redneck country.”, andes ühtlasi mõista, et kui keegi veel liialt kobiseb, leiab ta end teepervelt ja saab hääletades edasi minna. Ma arvasin küll, et punakael on halvustav väljend, aga too bussijuht ütles seda igatahes uhkusega. Samas, ka mats pole alati sõimusõna olnud.

Kogu selle ärevuse peale oli uni selleks korraks jälle läinud, pealegi hakkas juba vaikselt koitma, nii jätkasin aknast välja vahtimisega. Varsti jõudsime Oklahoma Citysse, kus ei tehtud samuti liiga kiireid liigutusi, nii et edasi sõites olime juba poolteist tundi ettenähtud ajast maas. Muide, teine buss võttis Oklahoma Citys peale umbkaudu kuus reisijat, muutes Tulsa operatsiooni eriti mõttetuks. Meie bussi ei saanud neid kahjuks enam panna, sest buss oli ju täis. Oklahomas oli juba kõik teistsugune, isegi muld oli seal punast värvi, mitte selline nagu meil. Muuhulgas võis tee ääres märgata valgeid munakujulisi veetorne, posti otsas olevaid labadega tuulelippe, pesapalliväljakuid ja muid seni ainult filmides nähtud asju. Mul polnud seni kusjuures kordagi pähe tulnud mõte, milleks see labadega tuulelipp kasulik võiks olla, kuid nähes, et need paiknevad enamasti lehmade läheduses, tegin välkkiirelt loogilise järelduse, et tegemist on mingit sorti pumbaga. Tundub, et sealkandis on piisavalt tuuline, et selline asi end ära tasuks.

Oklahomas tegime peatuse veel El Renos ja söögipausi Elk City nimelises külakeses. Või noh, mis küla ta ikka nii väga on, järjekordne Haapsalu suurune linnake, kuigi on paras suurusehullustus sellist kohta city’ks nimetada. Vaevalt oleks mul kunagi elus avanenud võimalust ja tahtmist sellist kohta külastada, kui Greyhoundi buss siit läbi ei sõidaks. Huvitav, kui palju eestlasi siin üldse käinud on? Kindlasti polnud ma esimene, aga eriti tihti neid siia ilmselt küll ei satu. Kuigi kunagi ei või teada, äkki mõni isegi elab siin.

Elk City

Elk Cityst sõitsime edasi Texasesse. Siinkandis läheb uus maantee üsna ajaloolise Route 66 lähedalt ja teeviidad suunavad huvilisi pidevalt sellega tutvuma. Tõenäoliselt on selline nostalgiaturism paljude kunagi populaarsete kohtade enam-vähem ainus sissetulekuallikas. Ameerikas on palju mahajäetud külasid ja linnu ning ilma nostalgiaturistideta tabaks nii mõndagi Route 66 äärset linnakest sama saatus. Meie bussi muidugi nostalgia ei huvitanud ning me sõitsime mööda kiirteed edasi. Kuigi Texas on parajalt lahmakas maatükk, tegime seal ainult ühe peatuse Amarillo nimelises linnakeses, olles endiselt peaaegu poolteist tundi graafikust maas. Mõned reisijad pidid Amarillos ümber istuma teistele bussidele, kuid kuna jäime nii palju hiljaks, olid osad neist juba läinud. Üht bussi suutis meie bussijuht siiski mobiiltelefoni abil nii kaua kinni hoida, et inimesed jõudsid sinna peale, kuid mõni reisija pidi uut bussi ootama järgmise hommikuni. Ma ei kadesta neid, kes seda tegema pidid.

Amarillo 1

Amarillo 2

Igal pool bussijaamades olid mõistagi hoiatavad sildid, et oma pagasit ei tasu järelevalveta jätta, kuid kuna mul on nii aus nägu, siis usaldas merejalaväelane oma koti minu hoolde, kui välja suitsu tegema läks. Sealt tagasi tulles oli järjekorda tekkinud veel üks (erruläinud) merejalaväelane ning mõistagi hakkasid nad kohe omavahel vennastuma. Semper fi, värgid-särgid. Vennastumise käigus sain mina pealtkuulajana teada mõndagi olulist. Nimelt pidi praegu teeniv merejalaväelane minema veebruaris Iraaki ning pärast väikest puhkust, mille käigus ta tutvus oma kodumaaga, oli teel tagasi teenistusse, suundudes Yuma merejalaväebaasi Arizonas. Minu arust on kõrb just õige koht, kuhu võiks merejalaväe baasi püsti panna. Erruläinud merejalaväelane (no on pikk ja lohisev sõna, aga mariin jätab ka veidra mulje) oli Iraagis juba käinud ning rääkis hirmu ja õuduse jutte Iraagist ja Yuma baasist. Lisaks mainis erruläinu, et on oma perekonna must lammas, sest tema isa ja vanaisa ja vanavanaisa ja nii edasi kuni kodusõjani välja olid kõik jalaväes, aga tema, näe, otsustas hoopis merejalaväe kasuks.

Välja tuli ka see, et sõjaväelaste hulgas on väga populaarsed fiktiivsed abielud, sest abielus sõjaväelased saavad mitmesuguseid soodustusi, sealhulgas rohkem raha. Nii ongi abielu sõduri jaoks sageli pigem vastastikku kasulik tehing. Yuma mees mainis seepeale, et temalgi on plaanis enne veebruari naine võtta, kuid tõi positiivse küljena välja, et nad pidid teineteisele ikka veidi meeldima ka, seega pole antud juhul tegemist täiesti lootusetu juhtumiga. Selline infovahetus kolmandate isikute vahel pakkus muidu tüütule ootamisele meeldivat vaheldust.

Mäletatavasti oli kirjade järgi Amarillos plaanis kolmas ümberistumine. Vale puha, edasi sõites ootas meid vana hea 6358. Võtsin taas sisse oma vana istekoha ja lõpuks ometi sain asetada koti kõrvalistmele, sest teine buss oli juba varem ära läinud (kuna seal oli vähem reisijaid, siis kulus neil peatustele vähem aega) ja nii mõnigi istus siin ümber. Seekord jäi see kott sinna pikemaks ajaks, Californiani välja. Edasi sõites võis kohati näha täiesti siledat maapinda. Vaatad bussi aknast vasakule: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Vaatad paremale: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Muld oli siinkandis kollast värvi. Enne osariigi piiri hakkas maapind siiski künklikumaks muutuma ja varsti jõudsimegi New Mexico osariiki. Siinkohal oli jälle õige aeg kella keerata, sest olime jõudnud mägede ajavööndisse.

Huvitav on see, et piirkiirus maanteedel järk-järgult suurenes. Ida pool oli kiirusepiirang kiirteedel 65 miili tunnis, kusagil keskel läks see üle 70 miili peale ja New Mexicos oli lubatud sõita juba 75 miili tunnis. Mulle tundus see veider, kuna hakkasime jälle mägedesse jõudma ja seal peaks ikkagi veidi tagasi hoidma. Varsti pärast osariigi piiri tegime peatuse Tucumcaris, omapärase mäe lähedal.

Tucumcari

Tucumcaris oli McDonald’s, kust ostsin järjekordse eine. Regionaalne hinnapoliitika, kus suurlinnades on hinnad tunduvalt kallimad kui perifeerias, toimib siingi: kui New Yorgis maksab Big Maci eine 6.60, siis siin ainult 4.83. Edasi sõites äratas minu tähelepanu kahtlane kohati tee ääres leiduv valge puru. Mis pagana asi see on? See ei saa ju ometi olla… lumi?! Aga oli. No kuulge, me hakkame juba Los Angelesega samale laiuskraadile jõudma, siin peaks ju soe olema. Äkki on Californias ka lumi maas? New Mexico maastik ise oli väga kena, paistis palju looduskauneid kohti. Väga tore oleks seal kunagi niisama jalutada ja ringi luusida. Hea mõte, kuid paraku teostamatu, sest igal pool oli aed ümber. Jah, tundub kahjuks, et kõik need kaunid paigad on kellegi eraomand.

Maapind vaikselt tõusis ja tõusis, kuni hakkasime jõudma Albuquerque’sse. See linn asub juba päris Kaljumäestikus ja enne linna jõudmist kerkis meie ette kaks hiiglaslikku ja ähvardavat mäge. Ma arvasin küll, et tunnelita ei pääse me kuhugi, kuid maantee tegi tõelise triki ja meie buss lookles mägede vahelt läbi mitte ainult tunneleid kasutamata, vaid ka sõites kogu aeg allamäge. Maantee ääres võis pidevalt märgata varinguohtu tähistavaid liiklusmärke ja tõele au andes nägid need mäed välja ähvardavalt ebastabiilsed. Tundus, et mäkke ronides võib väikseimgi liigutus teele saata terve kivide laviini. Ruumiga on Ameerikas vist aga tõeliselt kitsas käes, sest nendesamade mägede nõlvale on igale poole, kuhu vähegi saab, püsti pandud paras hulk maju, mille juurde pääsemiseks tuleb autoga igavesti järsust nõlvast üles sõita. Ühesõnaga, kui mäe peal on võimalik leida kümmekond meetrit tasast maad, saab sinna ehitada elumaja. Ma küll ei kujuta ette, mis tunne on elada teadmisega, et iga hetk võib läbi katuse prantsatada kivi, aga küllap ollakse seal sellega leppinud.

Albuquerque’s oli järjekordne tunniajaline paus, millele järgnes bussi peale minnes esimene ja õnneks ainus turvakontroll. Selle arulageda ettevõtmise käigus tuli teoreetiliselt ette näidata oma kottide sisu ja tühjendada taskud. Ma ei viitsinud küll oma taskust kõike välja kraamima hakata ja vastasin küsimusele, mis mul taskus on: „Nothing important.” Sellega jäädi rahule ja ma pidin ette näitama ainult oma väiksema koti sisu, kus peitusid läpakas, raamat, fotoka kott ja muud väheolulised asjad. Jah, lennujaam see ikka ei ole. Ühtlasi tegin Albuquerque’s bussi oodates lähemat tutvust mehega Sacramentost ja ühe naisega, kelle kohta ma rohkem kahjuks midagi öelda ei oska. Muuhulgas sai neile selgitatud, et Eesti päris Türgi naabruses siiski ei asu.

Edasi sõites tegime lühikesed peatused veel Grantsi ja Gallupi nimelistes kohtades. Siinkohal vajusin jälle ära, nii et esimesed peatused Arizona osariigis (Holbrook ja Winslow) tõenäoliselt küll toimusid, aga mina ei tea neist midagi. Kesköö oleksime pidanud vastu võtma Flagstaffis, aga kuigi bussijuht tallas hoolega gaasipedaali, olime endiselt tunni jagu graafikust maas, nii et sinna me selleks ajaks ei jõudnud ja ma magasin rahus edasi.