Postmodernne Prometheus

January 7th, 2008

The road goes ever on and on… ehk Ameerika-reisi 3. päev (esmaspäev, 26.november 2007)

Kesköö paiku tegime veel ühe söögipeatuse, kuid mina seekord bussist väljas ei käinud. Kui New Yorgis oli olnud ilus ilm ja ligi 10 kraadi sooja, siis maapinna kerkides ilmus kõigepealt udu, mis läks peagi üle uduvihmaks. Veidi enne kella poolt kolme öösel, kui me Pittsburghi jõudsime, sadas juba päris vihma. Buss oli teinud kiiret sõitu, mis tähendas, et olin oma graafikust pool tundi ees, kuid ega sest mingit kasu polnud, bussijaamas sai lihtsalt kauem oodata.

Pittsburgh, PA

Eestis on bussijuhi ülesandeks ainult bussi juhtida, aga USA-s tuleb hoolega tähele panna, mida bussijuht räägib, sest järgmise bussi väljumist tuleb oodata õige värava taga (nagu pildilt näha, on värav lihtsalt uks, mille peal on number) ja seda, kust väravast bussi peale minnakse, ütleb just bussijuht. Kui see kõrvust mööda lasta, siis on kuri karjas, sest Greyhound on rohkem kui 80 aastat vana firma ja ega seal pole vist terve selle aja jooksul erilisi uuendusi läbi viidud, sest isegi selline asi nagu elektrooniline tabloo on Greyhoundi jaamades täiesti tundmatu asi. Siis, kui seinal on paber kellaaegadega, millal bussid võiksid väljuda, on juba hästi läinud. Siin märkab selget kontrasti Port Authority terminaliga, mis hakkab vaikselt ikkagi 21. sajandisse jõudma. Vahe on muidugi selles, et Port Authority terminal ei kuulu Greyhoundile ja seda saavad kasutada ka teised bussifirmad. Lisaks on Greyhoundi terminalides igal pool kurjad sildid: NO TRESPASSING, NO SOLICITING, NO LOITERING ja FOR PATRONS ONLY. Selle põhjal tundub, et heidikud on kõigi võimaluste maal ikka küllaltki suur probleem.

Bussijuht mainis, et Pittsburghist edasi St Louise poole sõitmiseks tuleb rivistuda ukse number 4 taha, mida me ka tegime. Paraku jagunes järjekord mingist kohast alates kaheks, mis tähendas lõppkokkuvõttes ikka seda, et kes ees, see mees. Rahvast oli ilmselgelt ka liiga palju, et ühe bussi peale ära mahtuda, kuid õnneks selgus, et vastavalt vajadusele sõidab ühest kohast teise parajasti nii palju busse kui vaja. Enne bussile astumist kirjutas bussijuht mu piletile salapärase numbrikombinatsiooni 494. Peagi tuleb välja, milleks see hea oli. Olles end juba bussis sisse seadnud, selgus, et bussijuhil puudus täpne ettekujutus, millise bussiga ta sõitma peab ning kõik pidid bussist maha tulema ja teise bussi peale ronima. Loomulikult läks selle käigus kaduma hea istekoht ja olin sunnitud istuma vahekäigu pool. Need operatsioonid võtsid muidugi omajagu aega, nii et edasi sõites polnud pooletunnilisest edumaast enam midagi järel ja olime graafikust hoopis 40 minutit maas.

Pittsburgh on Pennsylvania osariigis ja enne järgmist peatust läbisime vähemalt kaardi põhjal ka Lääne-Virginia, kuid pead selle kohta ma anda ei saa, kuna lasin silma siiski umbes tunniks või veidi kauemaks looja. Ühtlasi oli see mu ainus unepaus sellel ööl, sest kuni Pittsburghini olin kohusetundlikult üleval olnud ja aknast välja pimedusse vaadanud. Kui väljas hakkas valgenema, jäime toppama ummikutesse, mis andis tunnistust sellest, et hakkame jõudma oma järgmisse peatuspaika, linna nimega Columbus. Huvitava nimega linn, eriti kui teada, kus ma töötan. Pildilt on ka näha, et nüüdseks olime jõudnud juba Ohiosse.

Columbus, OH

Columbuses oleks ka selgunud, mis on see salapärane 494, kui ma oleks paremini tähele pannud. Nimelt teevad bussid iga mõne tunni tagant tankimis- ja koristuspausi, mille ajal aetakse kõik bussist välja. Koristuspaus on siinkohal tinglik mõiste, sest iga kord seda küll ei tehtud. Need, kes tulid bussi peale mõnes varasemas peatuses ja sõidavad sama bussiga edasi, lastakse bussi peale tagasi eelisjärjekorras, tavaliselt teisest väravast. Tuvastamaks, kes selles bussis varem olid, antakse igaühele paberilipakas juhusliku kolmekohalise numbrikombinatsiooniga, mis tuleb ette näidata, kui see number välja hõigatakse. Ilmselt olid meie bussijuhil aga need paberilipakad otsas, mistõttu ta kirjutaski numbri lihtsalt piletile. Kõrvad tuleb muidugi hoolega lahti hoida, sest üldjuhul hõigatakse see number välja värava juures. Mina ei pannudki tähele, millal seda tehti, mistõttu kõik eelnenu sai minu jaoks selgeks mõnevõrra hiljem. Seetõttu sõitsingi plaaniväliselt edasi nii-öelda vales bussis, kuid see-eest jätsime boonusena ühe peatuse vahele, kuna kõik Springfieldi minejad kutsuti teise bussi peale. Nii oligi meie järgmine peatus alles Dayton.

Dayton, OH

Daytonist sõitsime edasi Indianapolise suunas, mis asub jällegi uues osariigis, Indianas. Kui seni oli maastik aknast välja vaadates üsna samasugune kui Eestis, siis Indiana oli minu arust tõsiselt kaunis kant oma küngaste ja sügisesest ajast tingitud värvikireva puulehtede vaibaga. Indianapolises tegime järjekordse tankimispeatuse ja vahetasime bussijuhti. Reeglina sõitsime ühe bussijuhiga umbes 500 kilomeetrit, nii et reisi vältel oli neid kokku kümmekond.

Indianapolis, IN

Indianapolis, IN

Siinkohal tuleb ära mainida veel üks Ameerika busside erinevus võrreldes Eestiga. Sarnaselt Eestiga on siingi busside küljes silt sihtkoha nimega, kuid erinevalt Eestist on sinna kirjutatud juhuslik tekst. Näiteks see buss, millega me New Yorgist Pittsburghi sõitsime, sõitis bussijuhi sõnade kohaselt edasi Detroiti, aga bussi ees oleva sildi põhjal oleksime pidanud jõudma Montreali. Väga võimalik, et kunagi see buss sinna ka jõuab, iseküsimus, millal see ükskord juhtub. Indianapolises tabas mind aga kaks hoopis huvitavamat probleemi: esiteks polnud mul paberilipakat, kuhu peale oleks kirjutatud 494, sest neid jagati Columbuses ja mina magasin selle maha. Kuna bussijuht oli teine, siis vajas natuke selgitamist, et mul ikka on õigus teistest järjekorras mööda trügida. Teiseks oli sihtkohaks bussi ees märgitud Pittsburgh. Sealt just tulnuna polnud mul erilist tahtmist tagasi sõita, mistõttu pidin jälle end lolliks tegema ja üle küsima, kas see buss sõidab St Louisesse või mitte. Bussijuht küsis, kas ma tõesti arvan, et ta ei tea, kuhu sõidab. Noh, kui arvestada, et eelmine bussijuht ei teadnud, millise bussiga ta sõidab, ega see siis teab mis imeasi olekski… Otsustasin siiski bussi ronida ja sõit jätkus õiges suunas. Korraks peatusime veel Terre Haute nimelises kohas, mille bussijaam küll päris bussijaama mõõtu välja ei andnud.

Varsti pärast seda ületasime Illinoisi osariigi piiri. Pedant nagu ma olen, keerasin ma kohe oma mobiili kella tund aega tagasi. Ei läinud mööda viit minutitki, kui üks kaasreisija minu käest kella küsis. Ütlesin, et kell on pool kaks, mille peale tema veidike mõtles ja arvas, et vahepeal on vist ajavöönd muutunud. See näitab veelkord, et on oluline kuulata, mida bussijuht räägib, sest ta oli varem vähemalt kaks korda öelnud, et enne järgmist peatust tasuks kella keerata. Mõne aja pärast tegime pausi Effinghamis, mis on umbes Haapsalu mõõtu linnake.

Effingham, IL

Kõhutäide ostetud, suundusime edasi St Louise poole. Mõnevõrra ärritav oli muidugi asjaolu, et terve päeva sadas vihma, aga umbes kell neli, kui hakkas juba pimedaks minema, jäi sadu järele ja korraks tuli isegi päike välja. Kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Missouri jõe ja jõudsime samanimelisse osariiki St Louisesse. Muide, see lause pidi kontrollima teie geograafiateadmisi ja kes uskuma jäi, sai küll petta. Proovime siis uuesti: kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Mississippi jõe ja jõudsime Missouri osariiki St Louisesse.

Kuna järgmine buss läks edasi alles kell 19.15, siis oli St Louises paar tundi aega bussijaamaga tutvuda. Oli see vast igav. Süüa sai muidugi järjekordselt ostetud, aga kaua sa ikka niisama ringi vahid ja edasi-tagasi tuiad. Veidi pärast kuut sai bussi peale minekuks sappa võetud, nüüd hakkasin asja juba käppa saama ja edaspidi polnud istekoha valimisega probleeme, sest olin sabas alati esimeste hulgas. Tõtt-öelda istusingi kogu tee St Louisest Los Angelesse ühe ja sama koha peal. Sabas äratas minu tähelepanu kahtlase käitumisega tüüp, kelle puhul tekkis mus kindel veendumus, et tegemist on auväärse varaste tsunfti liikmega. Tegemist võis kusjuures olla sama mehega, kes minu käest varem kella küsis (ja hiljem mobiili helistamiseks laenata tahtis), aga kuna mul on sant nägudemälu ja ma varem talle erilist tähelepanu ei pööranud, siis kindlalt ei saa seda väita. Igatahes edaspidi hoidsin ma silma peal, et minu asjadest midagi ülearust tema omandusse ei rändaks.

St Louises tuli peale veel hulk rahvast, kellega mitmetega sõitsime koos Los Angelesse välja, näiteks üks mees Sacramentost, kes oli ütlemata pahane, et ta sellise auringiga koju peab sõitma (Sacramento on ju California põhjaosas). Mina sain bussi väljumisaega suhteliselt vabalt valida ja seega ise otsustada, kas minna Los Angelesse rohkem põhja poolt (läbi Las Vegase) või lõuna poolt (läbi Phoenixi). Valisin lõunapoolse suuna, sest selline sõidugraafik sobis mulle paremini, kuid see tähendas paraku, et Las Vegas jääb vähemalt seekord nägemata. St Louises tuli peale ka üks rastapatsidega ja kodutu välimusega meeskodanik, kuigi temaga ei kaasnenud meie asotsiaalidele tüüpiline aroom. Kui aus olla, siis ei tundnud ma nimetatud aroomi ühegi kodutu juures. Antud meeskodaniku sõrmeküüned (ehk oleks õigem öelda küünised) olid aga küll sellised nagu kotkal. Tubli veerandi sõiduajast veetis see mees bussi kemmergus, tulles sealt välja tavaliselt siis, kui kellelgi teisel kannatus juba katkemas oli. Mul pole õrna aimugi, mida ta seal tegi, suitsetamas käia ta igatahes ei saanud, see oleks konditsioneeri kaudu kohe tunda olnud, kuid midagi kütkestavat pidi seal olema. Veel tuli St Louises peale üks merejalaväelane, kes sõitis Yumasse. Jah, selline koht on ka tegelikult olemas ja sinna viivad teisedki transpordivahendid peale rongi. Kokku jäi tuttavaid nägusid meelde rohkem, vähemalt kümmekond, aga ülejäänutest ei saanud ma kahjuks midagi teada.

Missouri osariigis oli kirjade järgi veel mitu peatust: Rolla, Fort Leonard Wood ja Lebanon, kuid eelmine magamata öö andis tunda, mistõttu need ma magasin küll maha. Keskööks olime jõudnud Springfieldi (üks teine Springfield, mitte see, millest me enne mööda sõitsime), mis tähendas, et olime endiselt graafikust umbes poole tunniga maas.

January 6th, 2008

Hit the road, Jack! ehk Ameerika-reisi 2. päev (pühapäev, 25. november 2007)

No nii, elagu ajavahe! Kell on 7 ja mina juba üleval. Tuttavad kahtlemata teavad, et vabatahtlikult tõusen ma sellisel kellaajal väga harva, aga kuna Eestis on kell juba 2 päeval, siis ilmselt on sisemine kell ikka veidi paigast ära läinud, hoolimata kohaliku aja järgi suhteliselt õigel ajal magamaminekust. Egas midagi, teen siis hotelli aknast ühe pildi sellest, milline näeb välja varahommikune Queens, kuu ja päike ka kenasti korraga taevas ja puha.

Varahommik Queensis

Tundub, et olen ikka juba veidi rohkem lõunas, Eestis küll novembri lõpus päike kell 7 hommikul veel tõusnud poleks. Ühtlasi tunnen kindlat vajadust hommikul duši all käia, kuna mingi eelaimdus ütleb mulle, et lähipäevil saavad pesemisvõimalused olema suhteliselt kasinad. Mõeldud, tehtud. Pärast seda ongi õige aeg teha esmakordselt tutvust Ameerika hommikusöögiga. Huvitaval kombel koosneb see põhiliselt munapudrust ja vorstikestest (hm, ma arvasin, et see on inglise hommikusöök). Söögitoas on küll mingi vahvliküpsetusaparaat, mis, nagu ma aru saan, on samuti üks ameerika köögi alustala, aga kuna ma sellega opereerida ei oska, siis jääb vahvlite tegemine esialgu ära. Kuid juba esimest korda siin hommikust süües hakkan aru saama, miks ameeriklastele nii väga süüa meeldib. Julgen arvata, et ma pole varem elu seeski nii head magusat saiakest (õigemini küll sõõrikut) saanud kui siin, selles nurgataguses hotellis. Kui hoolega ette ei vaata, siis hakkavad Ameerikas kilod lisanduma justkui nõiaväel.

Kuna hotellist pidi lahkuma alles kell 12, siis jäi mulle pärast hommikusööki veel paar tundi vaba aega. Mida teeb puhkusel olev inimene, kui ta midagi teha ei oska. Õige, sel juhul teeb inimene tööd. Nii istusingi paar tunnikest oma hotellitoas ja lahutasin Axaptaga meelt. See jäi mõistagi ainsaks korraks, kui ma reisi jooksul tööd tegin, sest tegemist oli ühe enne puhkust ripakile jäänud asjaga, mille olin lubanud ära teha, seega südametunnistus pisut piinas. Töö tehtud, võis täie rinnaga puhkust nautima asuda. Veidi enne kella 12 lahkusin hotellitoast ja asusin edasi teele tähtede poole. Siinkohal tuleks öelda erilised tänusõnad hotelli liftile, mida teisedki külastajad on esile tõstnud. Nimelt on hotellis ainult üks lift, mis töötab mingi erilise algoritmi alusel ja eriti aeglaselt, nii et selleks ajaks, kui ta minu juurde viiendale korrusele jõudis, oleksin ma jalgsi juba mitu korda trepist üles-alla suutnud käia. Laisa inimesena ei viitsinud ma treppi otsida ja ootasin ikkagi lifti, mistõttu kulus hotellitoast alla administraatori juurde jõudmiseks oma viis minutit, kuid suutsin end siiski napilt enne keskpäeva välja registreerida.

Nüüd olid mul mõned tunnid vaba aega, seetõttu vaatasin esmalt ringi hotelli lähiümbruses. Sellel pildil on Greenpoint Avenue, tänav, kus hotell asus. Kaardi pealt vaadates näib see igavesti lai, aga tegelikus elus polegi midagi erilist, täiesti tavaline tänav.

Greenpoint Avenue 1

Hotelli vastas on Calvary Cemetery, eesti keeli siis Kolgata surnuaed. Paljude arvates muudab just see hotelli asukoha mõnevõrra ebamugavaks, aga mind sellised asjad ei häiri. Vastupidi, vaatasin koguni veidi surnuaial ringi. Hauad tundusid olevat paigutatud kenasti päritolu järgi, ühes surnuaia otsas kenasti itaalia nimed, teises grupis iiri nimed, kolmandas inglise nimed jne.

Calvary Cemetery 1

Calvary Cemetery 2

Calvary Cemetery 3

Veel üks vaade Greenpoint Avenue’le, seekord teiselt poolt, nii et paremat kätt on näha surnuaed ja surnuaias olev kirik. Läheduses on veel mitu surnuaeda, aga ühest surnuaiakülastusest mulle siiski piisas.

Greenpoint Avenue 2

Järgmiselt pildilt leiab hea tahtmise korral terve hulga filmipealkirju. Kaks tükki paistab selgelt plakatitel: need on Lõvikuningas (The Lion King) ja Mary Poppins. Selge seos on olemas ka eestlase jaoks raskesti dešifreeritava filmipealkirjaga L. I. E., mis on pildil paistva automagistraali nimetus. Tõsi, tegelikult kirjutatakse see lahti veidi pikemalt, nimelt Long Island Expressway. Lisaks leiab pildilt hulga üldisi termineid, nagu sõidutee, asfalt, maja jne. Mõistagi on valmis tehtud ka selliste nimedega filmid ja üldse on väga raske leida sõna, mida poleks mõnes filmipealkirjas kasutatud.

Long Island Expressway 1

New Yorgi graffiti stiilinäide.

Graffiti

Altpoolt näeb Long Island Expressway välja selline.

Long Island Expressway 2

Hotelli juurest metroopeatusse pääses mööda Van Dami tänavat. See on oluline nimi ja tasub meelde jätta. Kahju muidugi, et see Van Damme tänav polnud.

Van Dam Street

Tuttav kaubamärk, aga võõrad lipud.

Lukoil

Van Dami tänava ääres on ka mingi parandusasutus.

Queensboro Correctional Facility

New Yorgis on peaaegu igal ristmikul valgusfoor. Sellel pildil peaks olema näha kuus fooriga ristmikku, kui mu fotokas suudaks vähe paremaid pilte teha. Kui lisada ristmik, kus pilt on tehtud ja kolm fooriga ristmikku teisel pool, siis on korraga näha kümme fooriga ristmikku, kusjuures ma pole ju kesklinnas, vaid Queensi linnaosas.

Foorid

Kuigi newyorklased nimetavad seda metrooks, sõidab liini 7 rong suurema osa ajast umbes kolmanda-neljanda korruse kõrgusel ja läheb maa alla alles vahetult enne suundumist Manhattanile.

Metroo

33. tänava metroopeatus. Platvormile jõudmiseks tuleb üles ronida mitmest trepist, mis on ka loogiline, kui vaadata, kus rong sõidab (eelmine pilt). Lifti muidugi pole. Eks väike trenn tulebki kasuks.

Metroopeatus

Niisiis, pärast umbes kolmveerandtunnist luusimist sealkandis mulle Queensist selleks korraks aitas. Seega istusin rongi ja asusin teele kesklinna suunas. Kuigi Queens on üks New Yorgi linnaosa, siis, nagu eilsest jutust välja tuli, on selle koha nimi ametlikult Long Island City, mis tähendas, et päris New Yorgi pinnale polnud mu jalg tegelikult veel astunud. Hotelli asukoht on selles mõttes soodne, et metrooga kesklinna jõudmine võtab ainult veerand tundi ning liini 7 lõpp-peatus on 42. tänava ja Times Square’i peatus, mis on vahetult teatrite piirkonna naabruses.

42nd Street 1

Minu jaoks oli nimetatud peatus soodne hoopis teisel põhjusel. Nimelt asub sealsamas lähedal hoone, mida kutsutakse Port Authority bussiterminaliks. Mu esimene ülesanne oligi tuvastada selle asukoht, põhjusel, mis selgub veidi hiljem. Selle leidmine polnud raske, kuna tõtt-öelda on tegemist võrdlemisi piraka majaga, lisaks pääses sinna otse metroopeatusest. Mõned kuud tagasi müttas seal Jason Bourne, aga nüüd on selle jäljed kenasti ära koristatud ja kõik toimib laitmatult. Bussiterminal leitud, võis asuda linnaga tutvuma. Esmalt vaatasin ringi Times Square’i ümbruses.

42nd Street 2

Times Square

Times Square’il võis märgata ratsapolitseinikke, kellest ma ei saanud kahjuks pilti teha, sest päike paistis otse näkku. Küll aga jäi kaamera ette Alasti kauboi koos kahe tundmatuks jääda soovinud naiskodanikuga.

The Naked Cowboy

Veel leidsin Times Square’ilt ühe Virgin Megastore’i. Kaalusin seal mõnda aega mõtet, kas osta uued teksad või mitte osta (avastasin, et vanadel pükstel on mingi plekk, mis polnud pestes välja tulnud), kuna aga tundus, et neid pole kusagil proovida, siis jäid need ostmata. Järele mõeldes pole Virgin Megastore muidugi pükste ostmiseks ka kõige õigem koht, kuna nad müüvad põhiliselt ju ikkagi muusikat ja filme. Pärast väikest lõunapausi McDonald’sis avastasin, et mul pole mitu tundi ikka veel midagi teha. Seadsin sammud taas bussiterminali suunas, kui märkasin tee peal ühe maja küljes Claire Danesi pilti. Esmapilgul tähtsusetu seik, kuid iial ei või teada… Tegelikult luiskasin ka veidi, märkasin seda afišši juba Times Square’i poole minnes, ainult pildi tegin tagasi tulles.

Claire Danes

Marssisin edasi, kuni jõudsin 9. avenüüni. Kuigi see tänavate nummerdamine pole just loominguline, on see iseenesest väga tore, sest kui jätta meelde eelmise tänava number ja praeguse tänava number, siis ei saa mingil juhul minna vales suunas üle ühe tänavavahe. Kui teada, et New Yorgi tänavad on lääne-idasuunalised ja avenüüd põhja-lõunasuunalised, siis pole kaarti vajagi. 9. avenüül keerasin vasakule (lõunasse) ja asusin sinnapoole teele, sest pole midagi põnevamat kui minna avastusretkele, 13 kilo pagasit seljas. Jah, kogu Ameerikas viibitud aja jooksul ei suutnud ma leida kohta, kuhu võiks oma kompsud jätta, kui kindel katus pea kohal polnud. Mõned pildid 9. avenüült.

Ninth Avenue 1

Ninth Avenue 2

Palju õnne, kes tunneb ära pildil oleva pilvelõhkuja või kes siin pildi keskel üldse mingit pilvelõhkujat näeb. Tehnoloogiaime Canon Powershot A510 suutis selle suurepäraselt nähtamatuks muuta, kuigi ma seda täiesti selgesti nägin.

Empire State Building

Kui olin mõnda aega kõmpinud, muutus 9. avenüü ühtäkki Greenwichi tänavaks, mis andis tunnistust sellest, et hakkan jõudma päris vanalinna, kus tänavatel on nimed, mitte numbrid. Manhattan on vist tõesti saar, sest eemal võis märgata ka vett. Suundusingi kaldapealsele ja tegin mõned pildid. Sellele pildile on (hästi väikselt) jäänud ka vabadusesammas.

Päikeseloojang

Mõnda aega läksin piki kallast edasi, aeg-ajalt pilte klõpsides. Vabadusesammas tuli muudkui lähemale ja lähemale.

Kaldapealne 1

Kaldapealne 2

Kaldapealne 3

Siin pildil on patrioot, kes kannab peas Briti lippu.

Briti patrioot

Päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma ja tuli aeg tagasi pöörduda. Kuna mulle üldjuhul ei meeldi tuldud teed mööda tagasi minna, otsisin teist teed. No põrgusse, siit kaldaäärselt magistraalilt pole kusagilt võimalik vasakule keerata.

Kaldapealne 4

Sain veel päris pikalt vales suunas edasi minna, enne kui leidsin lõpuks koha, kust vasakule pääses. Varsti jõudsin Greenwichi tänavani, kuid siit ma ei tahtnud samuti tagasi keerata, sest ma juba teadsin, kuhu see viib. Ja jälle! Päris pikalt ei viinud vasakule enam ükski tänav. Kui lõpuks õnnestus sammud põhja poole seada, siis arvasin, et 8. avenüü on küll möödas ja ilmselt jõuan tagasi 7. avenüü peale. Esmalt tuli aga suvaliste tänavanimede rägastikust läbi murda. Muuhulgas jäi silma Vandami tänav. Täiesti õige, üsna tuttav nimi, seekord ainult kokku kirjutatud. Sain vaevalt 100 meetrit edasi minna, kui üks daam minu käest küsis, ega ma juhtumisi tea, kus siin Vandami tänav võiks olla. Sellega algas, kuid sugugi ei lõppenud minu geograafiaasjatundja karjäär Ameerikas. Juhatasin talle tee kätte ja astusin edasi. Nüüd oli tagasijõudmisega juba üpris kiire, tunni ajaga tuli läbida rohkem kui 50 tänavavahet, mis tähendas, et fooridele ma edaspidi küll erilist tähelepanu ei pööra. Niigi olin üsna ruttu selgusele jõudnud, et New Yorgi jalakäijate foorid on ühed kõige mõttetumad asjad maailmas, sest enamik tänavaid on ühesuunalised ja seal ei sõida niikuinii eriti autosid, pealegi on tänavate vahed täpselt nii suured, et ühe foori juurest rohelise (õigemini valge) tulega üle tee minnes jõuab järgmise foori juurde täpselt punase tule põlemahakkamise ajaks. Tundub, et New Yorgis on enam-vähem kõik, sealhulgas politseinikud, samale arusaamisele jõudnud ja lähevadki punase tulega üle tee. Tegin seda minagi ja pärast pingsat kiirmarssi 7. avenüül (eks ma ole ju hea ennustaja) seisin kell 17.15 jälle Port Authority bussiterminali ees.

Port Authority Bus Terminal

Nüüd siis sellest, miks bussiterminal minu reisiplaanides nii olulisel kohal oli. Nimelt eeldas minu reisi põhieesmärk, et pean jõudma USA läänerannikule, aga New York on teatavasti idarannikul. Los Angelesse on New Yorgist võimalik jõuda mitut moodi: kõige kiirem on muidugi lennukiga, aga sinna saab ka rongi või bussiga. Rongisõit oli minu jaoks liiga kallis, nii et kui lennukiga sõita ei taha, siis jääbki üle minna ainult bussiga. Paradoksaalsel moel oli bussipilet lennupiletist kallim, kuid kolme bussis veedetud öö tõttu sai hotellide arvelt kõvasti kokku hoida. Pealegi võimaldas bussiga reisimine näha maad, sest enne Los Angelesse jõudmist tuli läbida ligemale 5000 km ja 13 osariiki.

Buss väljus kell 18.30, mis tähendas, et mul oli veidi rohkem kui tund piletite kättesaamiseks ja bussi peale minekuks. Saba Greyhoundi kassas liikus päris aeglaselt, mistõttu kulus seal rohkem aega kui mulle meeldinuks, aga lõpuks sain piletid siiski kätte. Seega ootas mind nüüd ees 67-tunnine bussireis New Yorgist Los Angelesse kolme ümberistumisega Pittsburghis, St Louises ja Amarillos. Bussi peale minek sujus probleemideta ja asusime teele isegi paar minutit enne õiget aega. Kuna New York asub saarel, siis saab sealt lahkuda kahel viisil: läbi tunneli või üle silla. Meie läksime Lincolni tunneli kaudu, kuid sinna jõudmiseks tuli esmalt ummikus meeterhaaval edasi liikuda. Autoga on New Yorgis üldse täiesti mõttetu sõita, sest kogu aeg on ummikud ja pidevalt töristatakse signaali, kuigi sellest loomulikult mingit kasu ei ole. Niipea, kui tunnelisse jõudsime, ummik aga kadus ja edasi liikusime vägagi normaalse kiirusega. Tunneli keskel jõudsime New Jerseysse ja ma ületasin esimest korda maad mööda osariigi piiri. Tunnelist väljudes hakkas buss keerama vasakule ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras… Ja kogu selle aja me tõusime ja tõusime ja… Loodetavasti jõudis kohale. Igatahes kerkisime me maa alt üsna kõrgele taevasse, kusjuures meie all (ja ka kohal) kulges tõeline teede rägastik. Kui seal valesti sõita, siis jõuab sõna otseses mõttes rappa, sest need teed on ehitatud sohu või kohati suisa vette. Pidevalt oli ebaselge, kui mitu teed meist parajasti alla- või ülespoole jääb, aga erinevaid tasemeid võis olla umbkaudu neli või viis. Selline liiklus vajab igatahes kõvasti harjumist. Peagi tegime peatuse Newarkis, kus buss võeti umbselt reisijaid täis ja osad jäid isegi maha, mis tähendas, et pidin oma koti sülle võtma, kuhu see väga pikaks ajaks jäigi. Enne keskööd tegime ühe vahepeatuse proviandivarude täiendamiseks ja sõitsime siis edasi öhe, Pittsburghi suunas. Uue päeva saabudes olime jõudnud Apalatšide mäeahelikku

January 5th, 2008

And so it begins… ehk Ameerika-reisi 1. päev (laupäev, 24.november 2007)

Kõik, kes arvasid, et Ameerika-reisi esimese päeva kirjeldus saab olema ülipõnev, kahjuks eksisid, sest esmalt tuleb sinna kohale jõuda, mis võttiski paraku terve päeva. Ettenägelikult valisin ma lahkumiseks piisavalt hilise kellaaja, et end enne reisi korralikult välja puhata. Tegelikult ostsin muidugi kõige odavamad piletid, mida sai, ja ajaga lihtsalt vedas, aga kes siis seda tunnistab. Nojah, igatahes tähendas see lendamist Poola firma LOT lennukite pardal, vahemaandumisega Varssavis. Juba Tallinna lennujaamas sain aimu, et turvanõuded on viimasel ajal üsna käest ära läinud. Selleks, et metalliotsijast läbi pääseda, pidin ära võtma nii püksirihma kui ka kingad, sest ilmselt sisaldub neiski metalli. Nii jätkates poleks üldse ime, kui varsti peavad kõik lennukile pääsemiseks ennast aluspesu väele võtma. Ajas ette rutates võib öelda, et osades lennujaamades pakutakse väravast läbi minekuks kingade asemele vanu häid siniseid kilesusse, aga kingalusikat nende jalga tagasi saamiseks ei paku sulle keegi.

Tallinnas läks turvakadalipu läbimine siiski kergelt ja varsti pärast kella kahte istusin lennukis, mis imekombel väljus veidi enne ettenähtud aega. Minu jaoks oli esmakordne, et Tallinnast välja lennates paistis päike ja ilm oli ka muidu ilus. Seda ilu jätkus umbes Läti piirini, aga sellest piisas, tõdemaks, et Eesti on ikka üks väga kaunis koht ja me peaksime olema õnnelikud, et saame siin elada. Uuesti ajas ette rutates tuleb tunnistada, et reisi jooksul nägin palju ilusat ja maailmas on üldse väga palju kaunist, kui osata seda näha.

Tallinna Lennujaam

Varssavisse jõudsime planeeritust väheke varem, sest mäletatavasti startisime samuti varem. Varssavis pidin enne rahvusvahelisse terminali pääsemist mingile ametnikule ütlema, kus ma USA-s peatun ja tema sisestas selle kohusetundlikult arvutisse. Infoajastu, halloo?! Tallinnas ma juba ütlesin seda, kui reisibüroos käisin. Turvajärjekorrad olid Varssavis oluliselt pikemad kui Eestis, seetõttu oli pooleteisttunnine ooteaeg kahe lennu vahel täiesti õige pikkusega, ei liiga pikk ega lühike. Väljalend jäi mõnevõrra hiljaks, aga muid viperusi Varssavis õnneks ette ei tulnud ja reis jätkus plaanipäraselt New Yorgi suunas. Mul oli tõsiseid kahtlusi, kuidas ma lennukis vastu pean, sest mu seni pikim lend oli kestnud veidi üle kolme tunni (ja isegi see viskas tõsiselt üle), aga praegune lend pidi kestma peaaegu kümme tundi. Õnneks jätkus reisi jooksul piisavalt tegevust: kaks korda pakuti meile saepurumaitselist toitu, kaks korda näidati filmi, vahepeal lugesin raamatut või vahtisin niisama aknast välja. Lennureisidel näidatavad filmid on muidugi õudus kuubis: sinna minnes nägime kõigepealt filmi pealkirjaga License To Wed, millest suurem osa eestlasi pole õnneks midagi kuulnud. Uskuge, teil veab. Teine film oli küll mõnevõrra parem: Armastuse retsept (No Reservations). Paraku olin ma seda juba näinud ja uuesti vaadata ei viitsinud. Ahjaa, alustuseks esines meile videoekraanil hoopis kultusbänd Pet Shop Boys oma viimase kavaga. Nii et kuidagimoodi õnnestus need kümme tundi üle elada. Veidi enne maandumist pisteti meile pihku ilusad poolakeelsed blanketid, mis tuli ära täita ja lennuväljal immigratsiooniametnikule ulatada. Muuhulgas pidi sellele kirjutama oma peatuspaiga USA-s. Hmm, ma justkui oleks seda juba teinud ja mitte ühe korra. Kirjutasin sinna mõistagi kohusetundlikult uuesti 33-17 Greenpoint Avenue, Long Island City, NY 11101, nagu kõik varasemad korrad. Mida nad selle aadressiga peale oleksid hakanud, pole mul õrna aimugi, eriti kui arvestada, et peatusin seal ainult kahel ööl: esimesel pärast USA-sse saabumist ja viimasel enne tagasilendu.

Piiril probleeme ei tekkinud ja sain kenasti USA-sse sisse, kui mitte arvestada, et just minu ette sattus järjekorras üks umbkeelne poola vanatädi (mutt ei ole ju ilus öelda), kes ei jaganud millestki ööd ega mütsi, mistõttu pidin ootama, kuni teisest järjekorrast minu kõrval inimesed otsa saavad, enne kui mind jutule võeti. Seega olin üldse eelviimane, kes sealt minema pääses (poola tädi oli loomulikult viimane). Minu pagas jõudis koos minuga kenasti New Yorki ja ei läinud kuhugi ilma peale uitama, nagu ma kartsin. Kõik eelnenud aktsioonid pluss lennuki väike hilinemine tähendasid aga seda, et kell oli plaanitust rohkem ja tuli ahvikiirusel hotelli poole teele asuda. Kuna tegemist oli säästureisiga, siis tähendas see, et kasutan hotelli jõudmiseks kohaliku ühistranspordi teenuseid. Niisiis: lennujaamast AirTraini peale, sellega Jamaica jaama, kust ostsin 20 dollari eest Metrocardi, millega sõidu eest maksta (4 dollarit sai tasuta kauba peale, seega sain kokku sõita 24 dollari eest, mis, nagu tulevik näitab, oli ülimalt täpne arvestus). Siis edasi lifti ja mitu korrust allapoole, metrooliinile E, sellega hulk maad edasi Jackson Heightsi peatusse (mille tegelik nimi on muidugi hoopis Roosevelt), igavene hulk astmeid trepist üles (aga lift?) ja liinile 7, mis viis juba hotelli lähedusse. 33. tänava peatuses astusin metroost maha ja asusin jalgsi teele Best Western City View Motor Inn nimelise hotelli poole. Oma teisel viibimisel nimetatud majutusasutuses sain ka juhised, kuidas hotellist 40. tänava metroopeatusse minna, aga 33. tänava peatus tundub mulle vähemalt kaardi põhjal lähemal olevat.

Best Western City View Motor Inn

Kaart oli igatahes täpne ja vahemaad enam-vähem sellised, nagu ette kujutasin, nii et pärast mõningast astumist olingi kell 23.15 kohaliku aja järgi oma hotellitoas. Kui arvestada, et tegu peaks olema ikkagi säästuhotelliga, siis oli tuba viimase peal, sisaldades muuhulgas: voodit, öökappe, konditsioneeri, lauda, mitut tooli, mitut lampi, kummutit, kappi, telerit, DVD-mängijat, mikrolaineahju, kohvimasinat, külmkappi, triiklauda, triikrauda ja traadita Internetiühendust.

New Yorgi hotellituba 1

New Yorgi hotellituba 2

New Yorgi hotellituba 3

Hilise aja ning ajavahest tingitud tavalisest pikema päeva tõttu reisi esimesel päeval rohkem põnevaid sündmusi ei toimunud ja läksin hoopis magama.

January 5th, 2008

Viisteist magamata ööd ehk Kuidas ma Ameerikas käisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et nagu tavaliselt, oli mul ka sellel aastal novembri lõppu ja detsembri algusse planeeritud puhkus. Kui varasematel aastatel on see aeg olnud pühendatud PÖFF-il osalemisele, siis seekord otsustasin tegeleda millegi kasulikumaga ja võtta ette reisi Põhja-Ameerika mandrile. Reisi täpsem põhjus tuleb välja mõne aja pärast, et põnevust ülal hoida, kuigi mu tuttavad seda juba teavad. Igatahes sujus reis probleemivabalt, tõestades, et hea planeerimine on pool võitu.

Järgnevate päevade jooksul ongi kavas anda täpsem ülevaade sellest, mida ma seal tegin ja keda nägin. Kui kõik hästi läheb ja ma kirjutada viitsin, siis ilmub siia lehele iga päev uus nupuke ühe päeva tegemiste kohta. Esimene lugu jõuab avalikkuse ette loodetavasti juba täna õhtul ja järgmised igal õhtul samal ajal. Tahaks loota, et minus leidub piisavalt kirjamehe andi, tekitamaks tahtmist pärast esimest osa edasi lugeda. Kuna reis kestis 16 päeva, siis jätkub lugemist loodetavasti rohkem kui kaheks nädalaks. Mõistagi on reisi pikkusest inspireeritud ka käesoleva loo pealkiri, kuigi siinkohal on tegemist selge kunstilise liialdusega: magamata öid oli tegelikult ainult paar tükki.

Meeldetuletuseks siis veelkord: esimene peatükk 16-osalisest reisikirjast proloogi ja epiloogiga ilmub eetrisse täna (5. jaanuari 2008) õhtul kell 18.