Postmodernne Prometheus

March 23rd, 2013

Palju kära ei millestki (Much Ado About Nothing)

Palju kära ei millestki poster

Ülemöödunud nädalavahetusel toimus Austinis Joss Whedoni värske filmi USA esilinastus. Mina nii kaugele sõitma ei hakanud, käisin hoopis täpselt kuu aega tagasi ehk 23. veebruaril Euroopa esilinastusel Dublinis. Positiivsest küljest on Iirimaa Eestile oluliselt lähemal, negatiivsest küljest oli Dublinis kohal Whedon üksi, erinevalt Ameerikast, kus võis näha ka peaaegu kõiki filmis osalejaid. Nii ongi maailma kõige ilusam inimene Amy Acker mul endiselt oma silmaga nägemata.

Film, millest juttu (kui see mõnele ehk segaseks jäi), on niisiis Palju kära ei millestki (2012), originaalpealkirjaga Much Ado About Nothing, ning hoolimata asjaolust, et Dublini filmifestivali konferansjee Whedoni suure ähmiga ka nimetatud teose stsenaristiks kuulutas, on teksti autor antud juhul siiski mõneti tuntud näitekirjanik William Shakespeare. Palju kära ei millestki on üks neid Shakespeare’i teoseid, mis oli mulle seni täiesti tundmatu, nii et tema loomingu suuremad asjatundjad teavad näidendi sisu kahtlemata oluliselt paremini kui mina, kuid püüan selle mõne lausega ikkagi edasi anda.

Loo keskmes on kaks armastajapaari. Neist ühed, Benedick (Alexis Denisof) ja Beatrice (Amy Acker), teevad algul näo, et ei salli teineteist silmaotsaski, kuid teiste tegelaste osava manipuleerimise tulemusena jõuavad lõpuks arusaamisele, et on teineteise jaoks loodud. Teine armastajapaar, Claudio (Fran Kranz) ja Hero (Jillian Morgese) armastavad üksteist manipuleerimatagi, ent paha mees don Juan (Sean Maher) püüab nende armastusele kõigest väest kaikaid kodaratesse loopida. Lihtsalt niisama. Asjasse sekkuvad kaks kaheldava taibukusega korravalvurit, Koerputk (Nathan Fillion) ja Nuiam (Tom Lenk), kes muudavad olukorra pigem hullemaks. Oscari-võitja Armunud Shakespeare toob välja eduka komöödia põhitõed: segiaetud isiksused, kõik takistused ületav armastus, õnnelik lõpp ja koer. Koera ei meenu, aga kõik muu on justkui olemas. Whedonile ebatüüpiliselt jäävad kõik tegelased lõpuks ellu. Eks tuleb siingi süüdistada Shakespeare’i, teadis ta ju hästi, et: lõpp hea, kõik hea.

Whedon toob Shakespeare’i näidendi tegevuse keskaegsest Messinast tänapäeva Los Angelesse, mis võimaldas kõik filmida tema enda kodus ja oluliselt raha kokku hoida. Näitlejadki on Whedoni varasematest projektidest teada-tuntud, välja arvatud uustulnuk Jillian Morgese, kes jäi Whedonile silma statisti rollis. Kusjuures, ega konferansjee palju eksinudki, kui Whedonit stsenaristiks nimetas, sest filmi tugevused on suuresti Whedoni tugevused, nõrkused aga pigem algmaterjali nõrkus. Jah, Shakespeare on kirjutanud oluliselt paremaid näidendeid kui Palju kära ei millestki. Võib-olla on selle põhjus talle ebatüüpiline proosavorm, mis ei lase rütmil maksvusele pääseda ja värsivormis sõnaosavuse asemel tuleb leppida peamiselt kalambuuridega, mis aga tunduvad praeguses maailmas oluliselt vähem naljakad kui vanasti. Whedonil õnnestub seda probleemi suuresti, kuid mitte täielikult, varjata. Näiteks algab film mitu minutit kestva verbaalse tulevärgiga, mille jooksul polnud täissaalist kuulda turtsatuse poegagi. Ei tõota komöödia puhul just head. Arvan siiski, et mina polnud ainus, kellel tubli pool sellest tekstist kõrvust mööda läks, kuna selliste sõnade nagu thou, hither, ere, wherefore jne ümberpanemine tänapäeva inimesele arusaadavasse keelde nõuab teatavat sisseelamist. Siis aga pääses naer paisu tagant valla ja edasine vaatamine oli juba puhas nauding. Oli kohti, mis ainult mulle naljakad näisid, kuid tunduvalt enam neid, mille puhul terve saar suure häälega irvitas, kaasa arvatud üks poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne nali. Suurimad naerupahvakud tõi kusjuures kaasa just Whedoni tõlgendus tekstist, mitte tekst ise. Siinkohal ei tahaks ma liiga palju reeta, et igaühel avaneks filmi vaadates võimalus ise selles veenduda. Vaadake parem reklaamklippi, millest pole õnneks võimalik eriti midagi välja lugeda.

Mõni sõna näitlejatöödest. Ennast korrates peab ütlema, et filmis löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Neile lisanduvad mõned stampnäitlejad, keda Metsamajakeses polnud (Nathan Fillion ja Alexis Denisof), aga ka tuttavad näod, kelle jaoks Palju kära ei millestki on teine koostöö Whedoniga: Sean Maher, Reed Diamond, Clark Gregg. Piiratud võimalusi arvestades ütleksin, et kõik saavad kenasti hakkama. Kriitikat on kostnud näiteks Alexis Denisofi kohta, aga kui Nukumajakeses kriipis tema monotoonne hääletoon tõesti pisut kõrva, siis siin ma seda küll ei märganud. Vahest olin naermisega liialt ametis. Sageli kiidetakse Nathan Fillioni Koerputke, kuid minule jättis kahest korravalvurist üllataval kombel parema mulje hoopis Tom Lenk, kes seni on vaatamisel olnud pigem segav tegur. Koerputk ja Kapten Haamer ei erine teineteisest ju ülemäära palju, aga Nuiam oli kuidagi teistsugune hädavares kui Tom Lenki… tavaline hädavares. Kui peaksin parima rollisoorituse kandidaadid nimeliselt välja tooma, siis jääksid lõpuks sõelale Reed Diamond ja Fran Kranz. Aga eks sellega ole sama lugu, mis Kubricku filmidega: arvamusi on rohkem kui inimesi. Filmi uuesti vaadates jõuaksin võib-olla teistsuguse tulemuseni.

Lisaks peab mainima, et Palju kära ei millestki on mustvalge film. Dublinis püüti seda koguni klassikalise film noir’ žanri esindajatega võrrelda, aga minu meelest jääb see neile alla ühel olulisel põhjusel: see tundub kuidagi vähem mustvalge kui ennemuistse aja mustvalged filmid, pigem on kõik ühtlaselt hall. Ei saagi aru, kas selle tingib digikaamera kasutamine või Lõuna-California loodus, sest maskeeri kõrbe kuidas tahad, kõrb jääb kõrbeks. Midagi on igatahes mäda.

Kokkuvõtteks: kui kellelgi avaneb võimalus Joss Whedoni uut filmi kusagil näha, siis soovitan seda kindlasti kasutada. Ühe väikese-eelarvelise Shakespeare’i ekraniseeringu tulek Eesti kinodesse on võrdlemisi kahtlane, olgu selle lavastaja hetkel pealegi kassatulu poolest edukaim režissöör, kelle nimi pole James Cameron. Ent juhtunud on veidramaidki asju: oli ju Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity kinolinale jõudis. Iial ei tea, mida tulevik toob, seega hoidkem silmad-kõrvad lahti. 8/10

May 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×07 – Armastuse ori (Fool For Love)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 7. osas on Buffyl surmalähedane kogemus, mis sunnib teda pöörduma Spike’i poole, et too räägiks, kuidas tal õnnestus omal ajal koguni kaks Tapjat vagaseks teha. Vastavastatud sügavad tunded muudavad blondi vampiiri üllatavalt avameelseks.

Armastuse ori moodustab harmoonilise paari Vampiiritapja Buffy sõsarsarja Angel teise hooaja 7. osaga, millest teen lähemalt juttu homme (või siis, kui tuju tuleb). Erinevalt varasematest sarjaülestest liikumistest ei tingi ühe sarja tegevus seekord teises toimuvat, seosed luuakse tagasivaadete kaudu, mis Buffys ja Angelis üksteist täiendavad, aga tähelepanematuma või halvema mäluga vaataja puhul, keda Marki lehel näikse omajagu olevat, asjale täiesti teistsuguse vaatenurga võivad anda. Algab kõik aga muidugi sellest, kui suvaline vampiir Buffyt tema enda vaiaga kõhtu haavab, mistõttu Buffyl tekib küsimus, mida ta seekord valesti tegi. Nii ei jäägi tal üle muud, kui püüda Spike’i keelepaelad avada, see pole aga kuigi keeruline. Spike on mäletatavasti alati armastanud suuri sõnu teha.

Näeme esmakordselt, milline oli Spike’i elu enne vampiiriks saamist. Vampiirina püüab Spike küll jätta alfaisase mulje ja tuleb tunnistada, et tal on tõenäoliselt varjatud andeid, sest kuidagi on ta ju suutnud 120 aastat elus püsida, pealegi koguni kaks vampiiritapjat teise ilma saata. Inim-Spike on seevastu luuletusi kirjutav õnnetusehunnik, kelle ihaldatud naine Cecily (Kali Rocha) julmalt ära põlgab. Siin saab tõmmata mitmeid paralleele: polnud ju Angelgi inimesena mingi eeskuju, pigem vastupidi. Darla andis Angelile ja Drusilla Spike’ile lisaks igavesele elule ka neil seni puudunud enesekindluse, kuid ainult enesekindlusest ei piisa. Ihaldatud naine Buffy põlgab Spike’i ära täpselt samade sõnadega, mida Cecily enam kui sajand varem kasutas. Jääb mulje, et ajaloo kordumine on juhuslik, sest need faktid oma elust jättis Spike tõenäoliselt rääkimata. Stsenarist Doug Petrie väärib igatahes kiidusõnu, ehkki Whedon oli nõu ja jõuga kindlasti kõvasti abiks.

Armastuse orja tagasivaadetes näeme üle hulga aja taas kõiki kuldse neliku liikmeid, kelleks on mõistagi Darla, Angel, Drusilla ja Spike. Darlat, kes Angelis on märksa olulisem karakter, me Buffys rohkem ei näegi. On üsna raske uskuda, et Julie Benz osales kõigest viies Vampiiritapja Buffy osas. Samuti on Armastuse ori ainus Buffy osa, milles Angel esineb ainult minevikustseenides, aga mitte olevikus. Erinevalt Buffyst ei kao ta omanimeliseski sarjas terveks osaks ekraanilt, seega kehtib sama jutt ka sarja Angel kohta. Kuna bokserite ülestõusu ajal toimuv mõjutab otseselt Angeli karakterit, siis lavastas selle stseeni Angeli järgmise osa lavastaja Tim Minear, mis jäi ühtlasi tema ainsaks kaastööks Vampiiritapja Buffyle.

Vampiiridest rääkides meenus mulle, et mainisin eelmise osa ülevaates, justkui kaoks Harmony kahtlaselt pikaks ajaks ekraanilt. Ega ma väga valetanudki, ehkki tema lühike etteaste Armastuse orjas oli mul täiesti meelest läinud. Nüüd on tal aga tõepoolest aeg mõneks ajaks kõrvale astuda ja loovutada oma koht olulisematele tegelastele. Selles osas on nendeks kahtlemata Buffy ja Spike. Kuna Buffy sai viga, siis püüavad teised omal moel vampiiridega võidelda, aga nende kanda jääb siiski vaid taustaroll, kuigi Riley suudab taas negatiivselt üllatada.

Armastuse ori paistab silma huvitava külalisosatäitjate valikuga. Juba mainitud Cecilyt mängib Kali Rocha, kes astub hiljem üles Anya kolleegi, kättemaksudeemon Halfreki rollis. Kui üldiselt on tegijad selles osas, milliseid tegelasi me varem näinud oleme ja milliseid mitte, üpris konkreetsed, siis antud juhul jäetakse otsad lahtiseks ning iga vaataja saab ise otsustada, kas Halfrek ja Cecily on üks ja sama tegelane või ei ole. Seega siis üks kuni kaks erinevat tegelast ja üks näitleja. Teine Tapja, kelle Spike tapab, on Nikki Wood (April Wheedon-Washington). Seitsmendal hooajal näeme teda veel korra, kuid siis mängib teda teine näitleja. Seega üks tegelane, kaks näitlejat. Omapärane. Muide, kes veel ei tea, kust Spike oma välimuse sai, siis siin on väike vihje ligikaudu samast ajaperioodist.

Osa tugevaim koht on ilmselt lõpp, kus Spike jahipüssiga Buffyt tapma läheb, kuid teda trepil nutmas nähes kõik oma kurjad plaanid unustab. Või siis kaosedeemon… 10/10

Kaosedeemon

May 22nd, 2012

Angel – 2×06 – Inkognito (Guise Will Be Guise)

Angeli teise hooaja 6. osas lahkub nimitegelane hingeotsinguile kusagil pärapõrgus ja Wesley on sunnitud teda asendama, kuna lühikese jutu mehed ähvardavad Cordelia vastasel juhul mullatoidule saata.

Dramaatilised ja masendusest tulvil osad ei kuulu Jane Espensoni tugevate külgede hulka, nii on ka Inkognito suhteliselt lõbus vahepala suurlinna depressiivsest elust kõnelevas sarjas, kui muidugi võib lõbusaks nimetada osa, milles on kaalul pea kõigi peategelaste elud. Nimitegelane ise võib-olla pääseb pisut kergemalt, kuid pole temagi elu siin lust ja lillepidu. Espenson võib oma töödes nii märki tabada kui märklauastki kaugelt mööda põrutada, umbes nagu tänase osa peategelane Wesley, kui ta kontsentratsioon hajuma juhtub. Inkognito on enamjaolt siiski õnnestumine, ehkki negatiivsest küljest väärib minu meelest eraldi äramärkimist nõmedapoolne originaalpealkiri. Enamasti pole taolised kalambuurid kuigi teravmeelsed ja ei ole seegi kord erand, ent nüüd, kümmekond aastat pärast osa valmimist, on kahjuks muidugi hilja selle pealkirja suhtes midagi ette võtta.

Räägime nüüd Wesleyst, kellest saab just selles osas midagi enamat kui erakust deemonikütt. Fakt, et ta Angelit kehastades märkimisväärselt hätta ei jää, mõjub tema enesekindlusele äärmiselt positiivselt ning tulevikus hakkab temast kriitilistes situatsioonides senisest tunduvalt rohkem kasu olema. Vana Wesley pole samas kuhugi kadunud ja esialgu sõltub tema edu pigem õnnest kui sihikindlast tegutsemisest. Ühtlasi pakub Wesley kohmakus vaatajale hulganisti koomilisi momente, mille tipphetk on tõenäoliselt tema meeleheitlik tagasihüpe, kui selgub, et vampiir ei tohiks uksest niisama lihtsalt sisse lontsida, vaid peab kutset ootama. Selle kutse kehtivus on kusjuures niigi küsitav, sest kutsujaks oli suvaline turvamees, mitte tegelik majaelanik, aga jätame sellised ebakõlad, mida Angeli sarjas on ülearugi palju, praegu suurema tähelepanuta.

Miks Wesley siis Inkognitos Angelit mängima peab? Rikas magnaat Magnus Bryce (Todd Susman) “palkab” “Angeli” oma tütre Virginia (Brigid Brannagh) au ja väärikust kaitsma, et temaga midagi halba ei juhtuks, vähemalt mitte hetkeni, kuni see isa plaanidega sobib. Bryce’i head mõtted saavad aga tagasilöögi, kui selgub, et meeleheitlikult kaitstud Okasroosike on end ikkagi suutnud värtnaga torgata. Korduvalt. Sealhulgas Wesleyga. Marki kommentaarides toodi üsna õigustatult välja, et see on üks väheseid kordi Buffy ja Angeli ajaloos, kus seksuaalne aktiivsus toob endaga kaasa positiivse, mitte negatiivse tagajärje. Wesleyst saab mõneks ajaks isegi Virginia kavaler ja Brigid Brannagh osaleb külalisena veel päris mitmes Angeli osas.

Ajal, mil Wesley meeleheitlikult Angeli suurde mantlisse astuda püüab, mediteerib Angel ise sadu kilomeetreid eemal saladusliku teadjamehe T’ish Magevi (Art LaFleur) juures. Ei saa siingi läbi konksuta, osa keskel selgub, et teadjamees on isehakanu ja õige T’ish Magev ammu vaglaroog, kuid isehakanu on vaat et paremgi psühholoog kui teadjamees ise, küsides Angelilt mitmeid vaatajaid juba ammu huvitanud küsimusi. Näiteks miks sõidab ta Los Angeleses, linnas, mis on tuntud oma päikesepaiste poolest, lahtise autoga, olles ise vampiir? Või miks kannab ta pidevalt musti rõivaid (ja autogi on must), ehkki must neelab kõige paremini soojust? Angel peab vastamisega tõeliselt pingutama ning ega tema vastused kõige veenvamad ei ole, kuid aitavad meil teda siiski paremini mõista. 9/10

Angel: Mida sa Virginias tegid? Wesley: See pole praegu oluline.

May 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×06 – Perekond (Family)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 6. osas saabuvad vahetult pärast eelmise osa pöördelisi sündmusi ootamatult Sunnydale’i Tara isa (Steve Rankin), vend (Kevin Rankin) ja onutütar Beth (Amy Adams). Paljastuda ähvardab Tara suur saladus.

Joss Whedoni kirjutatud Perekond on Vampiiritapja Buffy esimene ja viimane Tara-keskne osa. Käesolevaks hetkeks oli sellist osa ka juba väga vaja, sest Tara ja Willow’ vaheline suhe on susisenud peaaegu terve aasta, kuid vaatajal puudub sellegipoolest selge ettekujutus, kes see Tara õigupoolest on. Tõenäoliselt teab ta ainult kaht asja: Tara on Willow’ elukaaslane ja nii nagu Willow, tegeleb temagi maagiaga. Neile, kel parem mälu, meenub võib-olla seegi, et mingil arusaamatul põhjusel saboteeris Tara neljanda hooaja osas Hüvasti, Iowa! ehk tervelt 14 osa tagasi üht loitsu. Sellegi käitumise põhjused saavad nüüd selgeks.

Tuleb välja, et juba aastaid on Maclayde klann oma suguvõsa naisliikmeid ohjes hoidnud valega, et nad on pooleldi deemonid, nii et kui Willow püüdis välja selgitada kõigi Sunnydale’i deemonite asukohta, tundis Tara end mõistagi ohustatuna ja otsustas loitsu olulised komponendid vasakule sokutada. Perekonnas püüab ta taas oma deemonlikku külge varjata, aga loits läheb aia taha ning peategelastele muutuvad nähtamatuks hoopis kurjad deemonid (ja Spike, kelle kurjus kahaneb seda enam, mida rohkem ta Tapjasse armub). Loomulikult on just Spike see, kes Maclayde salaplaanilt lõpuks loori heidab, virutades Tarale täiest jõust vastu vahtimist. Nii et ehkki Marki arvustuste kommentaaridest võib järjepidevalt lugeda arvamusi, et Whedon pole mingi õige feminist, on antud juhul siiski järjekordselt tegemist emantsipatsiooni-teemalise osaga.

Tara sugulasi mängivad huvitavad näitlejad, näiteks on nii isa kui poega mängiva näitleja perekonnanimi Rankin, sugulased on nad aga üksnes teleekraanil, mitte tegelikus elus. Kuid vaevalt tänapäeval seda osa nähes põhitähelepanu Rankinitele langeb, sest Tara onutütart mängib ju ei keegi muu kui Amy Adams, kolmekordne Oscari-nominent ja kõikvõimalike muude auhindade omanik. Tõenäoliselt on Adams isegi tuntum nimi kui ühes Angeli osas kaasa teinud Jeremy Renner, kuigi mine sa tea, Whedoni uusim film Tasujad (The Avengers) lööb siin kaardid võib-olla pisut sassi. Ent kumb selles kahevõitluses siis praegusel hetkel ka peale ei jää, Perekonna filmimise ajal teadsid Amy Adamsi nime ainult suurimad entusiastid, kes olid näinud mõnda sellist tippteost nagu Julmad kavatsused 2 (Cruel Intentions 2) või Psycho Beach Party. Neist viimast, kus ta mängis koos Nicholas Brendoniga, näidati omal ajal isegi PÖFF-il. Beth ja Xander on seega juba vanad sõbrad.

Glory ja Ben jätkavad oma mahhinatsioone ning nendevaheline side muutub Buffyt varem näinuile üha ilmsemaks. Riley jätkab liikumist allakäigutrepil ja kohtab Willy baaris Sandyt (Megan Gray), kes, olles paar hooaega tagasi põrandale surnult lebama jäänud, on nüüd salapäraselt vampiiriks muutunud. Kui madalale Riley üldse langeda saab? Buffy ema haigus pole samuti kuhugi kadunud, Joyce ise end aga Perekonnas ei ilmuta. Harmony, kelle asemel Spike intiimsetel hetkedel juba vaimusilmas Buffyt näeb, on olemas, kuid kaob pärast seda osa kahtlaselt pikaks ajaks. 10/10

Glory: Tapjaga? Palun ära ütle, et ma võitlesin vampiiritapjaga. Lausa uskumatult tüüpiline. Kui mul oleks sõbrad ja nad sellest kuuleksid…

May 17th, 2012

Angel – 2×05 – Kallis poiss (Dear Boy)

Angeli teise hooaja 5. osas saavad tegelased lõpuks jälile, mis kotermann nimitegelast juba mõnda aega vaevab ja tema und häirib. See kotermann on Darla, kelle Wolfram & Hart surnuist üles äratas ja Angelit painama saatis, kuid mis on nende eesmärk?

David Greenwalt on kirjutanud mitmed väga olulised Angeli elukäiku puudutavad stsenaariumid, näiteks Vampiiritapja Buffy esimese hooaja osa, mil nimekski Angel. Enamasti on need suurepärased, kuid Kallis poiss jätab paraku just Angeli kui tegelaskuju koha pealt soovida. Darla-väline on endiselt suurepärane, kuid niipea, kui mängu tuleb Angeli kunagine looja, hakkavad asjad kiiva kiskuma. Vahest on probleem selles, et käesoleva osa Darla ja Angeli vahelised stseenid kirjutas kuuldavasti Marti Noxon, mitte Greenwalt ise, ja Noxonil on aeg-ajalt tegelaste mõistmisega raskusi olnud.

Sellegipoolest ei pääse mööda faktist, et Darla-Angeli stseenid võtsid juba eelmistes osades hoo maha ja kulutasid väärtuslikku ekraaniaega, mida võinuks otstarbekamalt kasutada. Darla muutub huvitavamaks alles siis, kui temast jälle vampiir saab. Jah, Kallis poiss veab vaatajat ninapidi eelkõige paljastusega, et Wolfram & Hart tõi Darla tagasi tavalise inimese, mitte vampiirina. Kuni selle hetkeni näitasid tegijad teda täiesti teadlikult ja kalgi sihikindlusega üksnes pimedas, luues illusiooni, et Darla on endiselt vampiir. Ainest intriigiks oleks justkui piisavalt, ent inim-Darla on kuidagi igavalt kirjutatud ja järgmiste osade sündmused ei luba selles karakteris siiski peitunud potentsiaali piisavalt ära kasutada. Nii ei jäägi üle muud kui oodata, mil temast taas öö vari saab.

Angeli teine hooaeg pühendab ka märksa suuremat rõhku tagasivaadetele Angeli varasemasse ellu. Oli ju hooaja teine osa peaaegu tervenisti üks suur meenutus. Nii näeme selleski osas, millega Angel ja Darla 19. sajandil oma öid hommikusse saatsid. Suurem osa Angeli tagasivaateid paistab tõtt-öelda silma oma mõttetusega, andes eelkõige Boreanazele võimaluse iiri aktsenti praktiseerida, kui tal selleks tuju juhtub olema, kuid õnneks on Darla neis märksa huvitavam kui tänases päevas. Kalli poisi minevikustseenides näeme esmakordselt Angeli sarjas Drusillat (Juliet Landau), mis võib vihjata, et tema kanda jääb tulevikuski oluline roll. Eriti kahtlane on seejuures tema vähene ekraaniaeg.

Nagu juba öeldud, stseenid, mis ei piirdu üksnes Angeli ja Darlaga, on väga head. Cordelia näiteks saab näidata oma jalgu, kandes ümberkehastumise ajal seelikut, mida oleks vist õigem nimetada laiaks vööks (huvitav, kuidas Marki lugejad sellesse suhtuvad?), Angel aga peab järjekordselt paljastama oma lauljavõimed, mis teda seekord küll absoluutselt ei aita. Gunn annab mõista, et temas ei peitu mitte ainult jõud, vaid ka mõistus, sest just tema esitab küsimuse, mis kellelegi teisele pähegi ei tulnud: kui Angel tõepoolest tappis tema mehe, nagu valenime kasutav Darla väidab, siis kuidas ta majja pääses? Katse Angelit diskrediteerida oli kusjuures päris põnev ja isegi Darla ise huvitavam kui tavaliselt, kuid kahjuks järgneb sellele pikk keskustelu eksistentsiaalsetel teemadel hiiglaslikus veetsisternis. Ah jaa, tundub, et Lindsey on hakanud Darlasse suhtuma pisut isiklikumalt, kui kohane oleks. 8/10

Wesley: Vampiirid ei tule surnuist tagasi. Angel: Mina tulin ja ma nägin teda. Ma pole peast segi. Wesley: Kus kohas? Angel: Kohe klounide ja suure kõneleva hot-dog‘i vahel.

May 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×05 – Kodus ikka kõige parem (No Place Like Home)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 5. osas aimab Buffy, et Dawn pole päris see, kellena tundub, saades lõpuks teada, millisest puust tema õde tegelikult tehtud on. Lisaks saabub Sunnydale’i mingit võtit otsiv tundmatu tugev naiskodanik (Clare Kramer).

Kodus ikka kõige parem, mille on kirjutanud Doug Petrie, jätkab Buffy ja Angeli käesoleva hooaja ülitugevate osade traditsiooni. Samuti on tegemist viienda hooaja pealiini suhtes üliolulise osaga, sest esiteks tutvustatakse meile avalikult hooaja põhivastast, kelleks on purunematu jumal Glory, kui nii nagu igaühel, on temalgi oma nõrkus, mis salamisi juba eelmises osas mängu toodi. Esialgu arenevad sündmused Glory suhtes aga võrdlemisi aeglaselt, näiteks ei saa “head” veel päris mitme osa vältel tema nimegi teada, mis Marki arvustusi kommenteerivaid inimesi mõistagi väga häirib.

Markist endast rääkides paistab, et Buffy viiendat ja Angeli teist hooaega vaadates on ta vist loobunud vähimastki lootusest, et heade ja veelgi paremate osade vahele võiks vahelduseks ära eksida mõni nõrgem. Juba mõnda aega võib tema lugudest lugeda üksnes vaimustunud hüüatusi teemal, kuidas kõik iga järgneva osaga aina paremaks läheb. Tema head meeleolu suudab rikkuda vaid Joyce’i salapärane haigus, mille vari ripub rängalt ka Kodus ikka kõige parema kohal. Ühest küljest on see mugav võimalus praktikant Beni liigseid küsimusi tekitamata pildis hoida, ent lõpuks selgub muidugi, et Marki hirmud pole sugugi alusetud. Teatud südantlõhestava hetkeni on jäänud täpselt kümme osa.

Tulles tagasi hooaja pealiini mõjutavate sündmuste juurde ei saa üle ega ümber faktist, et Buffyle paljastub Dawni tegelik identiteet. Ühtlasi petab käesolev osa manavate munkade seltskonda näidates kohe alguses tugevalt vaataja ootusi, sest kui Buffy viimati sarnase stseeniga algas, siis ilmus ekraanile tekst “Cortona, Itaalia, 1418”, nüüd aga: kaks kuud tagasi. Muuhulgas loodan väga, et pärast Mina, robot… sina, Jane’i ükski osa niimoodi ei alga, vastasel juhul on ämbrikolinat kõrgele-kaugele kuulda. See selleks, pärast teadasaamist, et Dawn polegi päriselt tema õde, muutub Buffy suhtumine temasse tunduvalt, kusjuures üllataval kombel paremuse poole. Tõenäoliselt suudab anonüümne munk (Ravil Isyanov) Buffyle hinge pugeda, nii nagu ta paljudele vaatajaile puges. Üllatav, et sedavõrd kõrvaline tegelane on osaline sarja ajaloo ühes liigutavamas stseenis, kuid see on suuresti näitleja teene. Surres on näitlejal võrdlemisi lihtne lootusetult üle pingutada, võtame või näiteks Pee-Wee Hermani tegevuse (mille leiab muuhulgas Youtube’ist) Vampiiritapja Buffyga juhuslikult sama nime kandvas täispikas mängufilmis. Linki ma täna ei lisa, see ei ole antud tegevuse jaoks tõepoolest õige aeg ega koht, kuid Isyanov väärib seda enam kiidusõnu.

Veel üks oluline areng Buffy viienda hooaja 5. osas on see, et Giles avab lõpuks oma võlukunstikaupade poe, mis annab talle järjekordse võimaluse välja näha nagu kloun. Kliendid ei saa esialgu tulema, pärast jällegi pidama, mis sunnib vastset poepidajat Anyale tööd pakkuma. Magic Box muutub peategelaste jaoks oluliseks kogunemise ja vanemate kolleegide, teisisõnu Gilesiga mõtete vahetamise kohaks, millest sari pärast kooliraamatukogu hävinemist kohutavalt puudust on tundnud. Veider on küll asjaolu, et tulevikus on see pood enam-vähem alati külastajatest tühi, välja arvatud siis, kui need käesoleva osa vaates ka mingit muud rolli etendavad, luues soodsa õhkkonna valgustkartvate teemade arutamiseks, ent eks selliste paratamatustega tuleb teleelus tahes-tahtmata leppida.

Spike osaleb Kodus ikka kõige paremas täpselt ühes stseenis, nagu leping nõuab, ent vaadake, millises. See väärib küll nii linki kui tõlget. 10/10

Buffy: Mida sa siin teed? Kuni viie sõnaga! Spike: Tulin. Korraks. Välja. Jalutama… Krõhva!

May 15th, 2012

Angel – 2×04 – Puutumatu (Untouched)

Angeli teise hooaja 4. osas kohtavad Angel ja tema kolleegid naist, kes kasutab raskest olukorrast pääsemiseks telekineesi ehk nagu Wesley tabavalt ütleb, “võimet mõtte jõul asju liigutada”. Wolfram & Harti advokaadid hauvad nii Angeli kui salapärase naise suhtes omi plaane.

Puutumatu on stsenarist Mere Smithi debüüt sarjas Angel, kuid järjekordselt väga tugev debüüt. Osa lavastaja on küll Whedon ise, mis tähendab, et tema roll oli samuti piisavalt oluline, kuid ilmselgelt jäi ta Smithi panusega rahule, sest viimatimainitu kirjutas Angelile veel päris mitu osa, erinevalt mõnest teisest, kellele debüüt jäi ühtlasi tema viimaseks kaastööks Whedonile. Puutumatu keskmes on taas kord üks naiivne maatüdruk, sedapuhku Bethany-nimeline (Daisy McCrackin), kellel avalduvad telekineetilised võimed, mida ta paraku kontrollida ei suuda, muutes ta seega kaaskodanikele ohtlikuks. Lähenemine, et tema võimete taga peitub lapsepõlves kogetud isapoolne seksuaalne ahistamine, on ehk pisut liiga mugav, vahest isegi klišeehõnguline, ent kõigest hoolimata see töötab. Ühtlasi pakuvad sarja eriefektimeistrid meile sellega seoses võimsa stseeni, milles purunevad peaaegu kõik Angeli vastselt omandatud hotelli aknad. Kõrvalepõige: kas hotell oli kindlustatud või milliste vahendite arvelt Angel need märkimisväärsed purustused enne järgmistes osades toimuvat kõrvaldab?

Puutumatu vaatab jällegi korraks Wolfram & Harti kulisside taha. Kui Lindsey motiividest sai juba esimesel hooajal päris hea ülevaate, siis Lilah’ kanda on seni suuresti jäänud üsna üheplaaniline kurja advokaadi roll. Selles osas näidatakse teda esimest korda koduses õhkkonnas, osutub ju just tema Bethany ainsaks “sõbraks” selles kurjas linnas. Temaatiliselt on Puutumatu seega sarja avaosaga Ingli linn üsna sarnane, kuid lõpplahendus siiski pisut positiivsem. Lilah’st on tema suurest kurjusest hoolimata isegi kahju, kui Bethany ta lõpuks läbi näeb, kuid võib-olla poleks siiski pidanud anonüümseid kurjameid vaest tüdrukut ründama saatma. Samas on selge, et ka Lilah pole tegelikult läbinisti kuri, ehkki Lindsey sisemised kõhklused paistavad nüüd ja edaspidi paremini välja. Kõige kõhedam kuju Wolfram & Hartis on hoopis Holland Manners, kelle pealtnäha sõbraliku suhtumise taga võib hoomata midagi sootuks hullemat. Siin saab tõmmata paralleele Sunnydale’i nüüdseks juba ekslinnapeaga, ent kui too oli kuri pigem selleks, et meelt lahutada, siis Holland Manners nalja ei mõista. Kes teab, vahest saigi just see talle saatuslikuks, kuigi ega lõbusus, tuleb tunnistada, Sunnydale’i linnapead hukust ei päästnud.

Lindsey jätkab ühes Wolfram & Harti kolleegidega ka Angeli mõjutamist Darla kaasabil, ehkki endiselt jääb segaseks, mida nad konkreetselt saavutada loodavad. Markil tekkis muide täpselt sama küsimus, eks paistab, kui hästi tegijad sellele vastamisega toime tulevad. Wesleyle, Cordeliale, isegi Gunnile tundub Angeli pidev voodis vedelemine, ent sellest hoolimata üha rääbakam olek järjest kahtlasem, kuid veel jääb teadmata, mis seda põhjustab. Õnneks leiab Angel magamise vahelt vähemalt piisavalt aega, et Gunnile tehtava töö eest tasu pakkuda, mis tähendab, et temast saab ametlikult Angeli detektiivibüroo töötaja. 10/10

Lilah: Ta on vampiir, kas tead? Bethany: Veider.

May 14th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×04 – Aru kaotanud (Out Of My Mind)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 4. osas selgub, et Polügoonil tehtud katsed on Riley tervisele jätnud oma jälje ja Sunnydale’i vajab arsti, kes suudaks ta jälle terveks ravida. Spike otsustab seda enda huvides ära kasutada.

Tehniliste probleemide tõttu, millel ma siinkohal lähemalt ei peatuks, polnud see sait mõnda aega laiemale avalikkusele kättesaadav ja üksnes iseendale polnud ka suurt mõtet kirjutada, seepärast olen vahepeal planeeritud graafikust paari nädalaga maha jäänud. Eks paistab, mis edasi saab, esialgu pole muude kohustuste tõttu loota, et jõuaksin üle ühe jutukese päevas kirjutada, kuid vahest õnnestub nädalavahetustel kaotatut pisutki tasa teha. Aga nüüd Buffyst.

Olen varemgi maininud, et sarja tegijad ei oska Riley tegelasega justkui suurt midagi peale hakata, eriti pärast seda, kui eelmise hooaja suur Polügooni-liin kokku tõmmati. See loobki olukorra, kus Buffys näib olevat mitu erinevat Rileyt, sõltuvalt sellest, kes parajasti stsenaariumi kirjutab. Aru kaotanud Riley on juba mõnda aega varjusurmas viibinud, kuid neljandalgi hooajal nägime vähemalt korra täpselt samasugust, irratsionaalselt käituvat Rileyt. Osa pealkiri tundub sellegipoolest pisut üle pingutatud ja päriselt toimuvaga on tal üsna vähe seost. Muidugi ei pruugi pealkiri üksnes Rileyle viidata, olulisi arenguid toimub ka mitme teise tegelasega, kuid nendest lähemalt allpool.

Riley liini käivitab tegelikult hoopis muu: Aru kaotanud jätkab Buffy ema haiguse teemat ja Joyce viiakse pärast ootamatut kokkuvarisemist, mille eel ei paistnud ta ka päris täpselt aru saavat, mida Dawn nende kodus teeb, haiglasse, kus püütakse välja selgitada, mis temaga konkreetselt toimub. Sellesuunalisi arenguid esialgu pole, kuid haigla annab võimaluse tutvustada meile uut tegelast, praktikant Beni (Charlie Weber). See on sarja tegijate poolt kaval lüke, on ju just Ben Vampiiritapja Buffy viienda hooaja põhikurjam, õigemini pool temast, kuid praegu ei viita sellele küll miski. Dawn mängib hoopis rahulikult Beni stetoskoobiga ja avastabki Riley südame töös ootamatud kõrvalekalded.

Kui Spike kuuleb Rileyt ravima saabuvast arstist, leiab ta, et käes on õige aeg oma peas leiduvast kiibist lahti saada. Õige kah, tema kahjutus muutub juba sedavõrd naeruväärseks, et mõte, kas ta ehk eelmainitud olulist infot enda huvides ära kasutada ei proovi, ei tule näiteks Buffyle enam pähegi. Kiibist lahti saada tal ei õnnestu, sest arst pole piisavalt pädev, küll aga avastab Spike midagi muud ja hullemat: esmakordselt on ta sunnitud tunnistama, et on möödapääsmatult Buffysse armunud. Marki pea kohale tekitas just see mõistagi enim küsimärke, kuid vihjed sellele on sarjas tegelikult algusest peale olemas olnud. Küllap on see suuresti Marstersi teene, sest mäletatavasti pidi ta esialgu osalema ainult mõnes teise hooaja osas, ent otsustas algusest peale rohkem mõista anda, kui paberil kirjas. Sellest aga algas juba tema veidralt positiivne läbisaamine Buffy emaga ning kõik muu. Spike’i tulevikuplaanides on ainult üks nõrk koht: Buffy näeb teda kui klouni, aga mitte armsamat. Siit hakkavad hargnema viienda hooaja jaburamad ideed.

Harmony jätkab küündimatu vampiiri rollis, pakkudes meile mitmeid koomilisi momente, Buffy saab uue treeningsaali, Tara aga vaatab üha murelikumalt, kuidas Willow igal võimalikul ja võimatul juhul maagia pakutavaid lihtsaid lahendusi eelistab. Aru kaotanud on Riley-kesksusest hoolimata üllatavalt hea osa. 9/10

Buffy: Te olete nagu haldjast ristiema, jõuluvana ja Q ühes isikus. (Paus) Bondi Q, mitte Star Treki Q.

April 29th, 2012

Angel – 2×03 – Esmamuljed (First Impressions)

Angeli teise hooaja 3. osas näeb Cordelia Gunni surmale viitavat nägemust. Kuna Angel ja Wesley on teadmata kadunud, langetab Cordelia ainuisikuliselt otsuse Gunn iga hinna eest päästa, kaalumata, kas ta soovibki päästmist.

Tänaseks kirjutiseks eeltööd tehes sain teada, et Esmamuljed on muuhulgas Jane Austeni klassikalise teose Uhkus ja eelarvamus (Pride And Prejudice) esialgne pealkiri. Kuna see on Angeli lühikese ajaloo jooksul juba teine otsene viide Austenile osa pealkirjas, siis jääb vägisi mulje, et keegi sarja autoritest on salajane Austeni austaja. Noh, umbes niimoodi, nagu nimitegelane on Barry Manilow’ austaja. See selleks, nii palju või vähe, kui mina Austeni teostest tean, võib nende süžee lühidalt kokku võtta sellega, et kaks inimest, kes esialgu üksteist silmaotsastki ei salli, lõpuks armuvad, ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult veel praegugi. Viitaks justkui sellele, et esmamulje võib petlik olla. Ehkki tegelikus elus selgub enamasti, et esmamulje oli täiesti õige, jääb raamatutest ja filmidest sageli tõepoolest teine pilt.

Täpselt nii läheb ka Esmamuljetes. Seda, et Gunnil jäi Angelist esmapilgul pisut vale mulje, teame juba eelmisest hooajast. Nüüd kordab ta oma viga Cordelia ja Wesley (eelkõige Cordelia) peal. Cordelia ise on esimese hooaja algusega võrreldes muidugi oluliselt muutunud, vaevalt ta aasta tagasi otsustanuks ihuüksi Gunni päästma tormata. Nii hakkabki Gunni suhtumine Angeli kaastöötajatesse vaikselt muutuma. Lisaks hindas Gunn valesti ka informaatorit, kes osutus lõpuks hoopis ise deemoniks. Tekib küsimus, kuidas nii halb inimestetundja Angeli alternatiivses Los Angeleses senini on ellu suutnud jääda. Aga ega Gunn pole ainus: Cordelia hindab Gunni täpselt samamoodi valesti, jõudes alles osa lõpuks järeldusele, et suurim oht Gunnile on Gunn ise.

Angel samas alustab oma unenägudes öiseid kohtumisi Darlaga, mis jätavad talle esmapilgul samuti väga positiivse mulje, kuid kuna Angel veedab seetõttu aina enam aega voodis, tuleb välja, et Wolfram & Hartil on õnnestunud ta suhteliselt edukalt neutraliseerida.

Mark oli Esmamuljetest mitmel põhjusel mõistagi väga vaimustunud, mina olen mitmel põhjusel jällegi tunduvalt vähem vaimustunud. Esiteks keskendub käesolev osa taas Gunnile, kes on tegijate püüdlustest hoolimata üsna üheplaaniline karakter. Gunni mustvalge maailmavaade muudab ta veelgi igavamaks ja isegi õe surm ei suuda tema tegelaskuju intrigeerivamaks muuta, ehkki Alonna nime mainimine osa korraks siiski elavdab. Teiseks võtavad Angeli ja Darla stseenid oma igavusega hoo täiesti maha, mistõttu oluline paljastus osa lõpus mõjub palju vähem efektselt, kui võiks. Kolmandaks näeme selles osas taas David Nabbitit, aga õnneks viimast korda. David Hermani arvutinohik on küll hästi mängitud, aga Angeli vaates lihtsalt ei tööta, nii et Hermani ajanappus, mis tema edasise osalemise välistas, tuli sarjale ainult kasuks. Vaatamist need puudujäägid samas otseselt ei häiri, mis seletab loetu põhjal ehk üsna üllatavat lõpphinnet.

Selle osa stsenarist on Shawn Ryan, kelle kaastöö Angelile piirdus teise hooajaga. Esmamuljed on esimene tema kirjutatud osa. Hiljem sai ta tuntuks kõrgelt koteeritud sarja Räpane Mackey (The Shield) idee autorina. 8/10

Angeli probleemid kiivriga

April 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×03 – Asendaja (The Replacement)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja kolmandas osas saabub Sunnydale’i deemon Toth (Michael Bailey Smith), kuid Buffyt tapma mõeldud lask läheb märgist mööda, tabades hoopis Xanderit. Järgmisel hommikul avastab Xander, et tema elu püüab omastada kuri teisik.

Üle hulga aja jõuab meie ette taas Xanderi-keskne osa, mille stsenarist on Jane Espenson, kelle puhul võib juba ette eeldada, et huumoril on Asendajas keskmisest suurem roll ja täpselt nii ongi. Mõnikord läheb Espenson oma naljadega teatavasti liiale, kuid selle osa puhul taoline lähenemine õnneks töötab; kui ei töötaks, oleks vaatamine üsna valus.

Asendajas näeme, et Xander hakkab lõpuks ometi täiskasvanuks saama: aitab keldris elamisest, kus Xander on sunnitud sõpradega pealt kuulama oma vanemate tülisid. Anya pealekäimisel otsustabki Xander otsida korteri ja isamaja keldrist igaveseks välja kolida. Esmapilgul kuri teisik aitab ametikõrgenduse saamise ja üürilepingule allakirjutamisega samuti Xanderi elu parema järje peale seada. Aeg toob selgust sellessegi, kes too kuri teisik tegelikult on: deemoni võlukepp jagas Xanderi isiksuse kaheks pooleks, millest üks sai kõik tema enesekindlad omadused, teine aga tema ebakindlama poole. Palju ütleb fakt, et toimuvat näidatakse just ebakindla Xanderi vaatevinklist, sest nõnda peab Xander ükskord endale tunnistama, et tegelikult on eneseusk ja -kindlus tema sees täiesti olemas, kui ta need üles suudab leida.

Päris mitmes stseenis näeme korraga kaht Xanderit ja asjaolu, et Nicholas Brendonil on kaksikvend Kelly Donovan, aitas eriefektide pealt oluliselt kokku hoida. Kes väga hoolega vaatab, peaks siiski suutma eristada, kumb on Nicholas, on ta ju seni osalenud sarja igas osas, seega vaatajale tuttav. Väike vihje: see, kes räägib, on Nicholas, välja arvatud juhul, kui Xanderid ütlevad midagi samal ajal.

Esmapilgul on Asendaja tüüpiline augutäide, mis sarja üldises arengus suurt rolli ei mängi. Sellegipoolest on siin kaks otsustava tähtsusega hetke. Neist esimene, mille olulisus ei jäänud märkamata ka Markil, on see, kui Riley tõdeb, et tema armastab küll Buffyt, kuid Buffy teda ei armasta. Seda taibanuna astub Riley allakäiguspiraalile, mis viib üsna ruttu tema lahkumiseni sarjast. Teine oluline moment, mis esmavaatajale võib tunduda vaid humoorikas kõrvalepõige, on Buffy ema peavalu. Joss Whedoni nimeline traagiliste sündmuste generaator kogub vaikselt tuure. Kolmas, hetkel vähemoluline areng näitab, kuidas Spike’i huvi Tapja vastu muutub järk-järgult ebatervemaks.

Kuigi tänane jutuke on pigem sündmuste kirjeldus kui selline ülevaade, millega rahule võiks jääda, tähendab algav õudusfilmifestival, et tuleb leppida sellega, mis on, ja ülearu mitte kurta. 9/10

Giles: Ma ju ütlesin: “Püha taevas!” Buffy: Sa ütled seda kogu aeg. Giles: Ja see on alati oluline.