Postmodernne Prometheus

April 26th, 2012

Angel – 2×02 – Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… (Are You Now Or Have You Ever Been)

Angeli teise hooaja 2. osas näeme, millega tegeles Angel 1952. aastal, mil makartismilaine Ameerika Ühendriikides oli haripunktis. Angeli kidakeelsuse tõttu peavad Wesley ja Cordelia vanade ajaleheartiklite põhjal ise pildi kokku panema.

Selle osa stsenarist on Tim Minear ja regulaarsed lugejad ilmselt juba aimavad, kuhupoole tänane jutt tüürima hakkab. Pole midagi öelda, Mineari käsikiri on järjekordselt suurepärane. Ühtlasi erineb see oluliselt senistest osadest, mis vaiksetest momentidest hoolimata olid suuresti siiski märulile orienteeritud. Ehkki Angel töötab juba mõnda aega vähemalt nime poolest eradetektiivina, on käesolev osa esimene, mis vastab klassikalise detektiivifilmi kirjeldusele. Suurem osa tegevusest toimub möödunud sajandi 50-ndatel aastatel ning osa isegi oleks justkui 50-ndatest pärit, ainult värviline (ja laiekraanformaadis), mistõttu termin film noir pole päris kohane. Samuti sisaldab käsikiri ohtralt viiteid tuntumatele selle ajastu filmidele, näiteks Hitchcocki teostele ja Põhjuseta mässajale (Rebel Without A Cause), milles James Dean tegi oma lühikese elu kuulsaima rolli. Tegevus on aeglane, võiks isegi öelda, et loid, ent miskipärast paeluv, ehkki Angel pühendab märkimisväärse osa oma ajast lihtsalt hotelli mööda tuiamisele.

Angel kui sari kipub üldiselt tegeliku eluga vähem otseseid paralleele tõmbama kui Buffy, kuid selles osas valitseb väiksemal skaalal seesama ebaterve paranoia õhkkond, mis möödunud sajandi 40-ndate lõpus ja 50-ndate esimesel poolel painas kogu Ameerikat. Viitab ju osa pealkirigi senaator McCarthy kurikuulsale küsimusele “Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse?”, mis rikkus omal ajal nii mõnegi elu. Vähemal määral puudutatakse ka rassismi- ja segregatsioonitemaatikat. Tänaseks päevaks on nii makartism kui rassism otsustavalt hukka mõistetud, kuid tollal tundus see täiesti mõistlik lähenemine. Veider on see, et ulatuslikust nõiajahist hoolimata suutsid mõned spioonid vaenlase tagalas pikki aastaid tegutseda. Väikese kõrvalepõikena lisan, et viimasel ajal jääb vägisi mulje, justkui oleks sarnane paranoia ajastu kaugele Ameerikamaale jälle tagasi jõudnud, seega on Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… tänaselgi päeval täiesti kohane vaatamine.

Ühtlasi näeme selles osas, et vahepealsed aastad hinge taasleidmise järel on Angel veetnud apaatselt, pealtvaataja rollis. Miski peab ta aga tegutsema sundima ja nagu ütlesid juba vanad prantslased: otsige naist. Poolkogemata satub tema hotellituppa noor ja kaunis Judy (Melissa Marsala), kes lasti segregatsioonipoliitika tõttu pangast lahti ning varastas sealt seejärel suurema rahasumma. Angel otsustab teda aidata, kuid kuna hotellis elav paranoiadeemon on vahepeal kõik üksteise vastu üles ässitanud, peab ta inimestes, sealhulgas Judys, tõsiselt pettuma. Sellest algabki Angeli allakäik, mis ta lõpuks New Yorgi rentslitest rotte otsima viib ja kust Whistler ta leiab. Kui Internet ja targad raamatud ei valeta, siis mängib paranoiadeemonit Tähevärav SG-1-st (Stargate SG-1) tuttav Tony Amendola, kelle nime tiitritest ei leia. Raamatupoe omanikku Denverit (Brett Rickaby) näeme hiljem aga veel ühes osas, kuigi teise näitleja kehastuses.

Mark arvas oma arvustuses, et Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… näitab, kui palju Angel vahepealse poole sajandiga muutunud on. Kui toona jättis ta hotellikülastajad süümepiinadeta deemoni meelevalda, siis nüüd otsustab ta tehtu heastada ja deemoniga arved õiendada. Nojah, kõigest kümmekond osa tulebki veel oodata, enne kui selgub, et vahest polegi Angel nende aastatega nii väga muutunud.

Osa lõpplahendus, näiteks fakt, et Judy on kogu vahepealse aja hotellis elanud, tundub küll päris uskumatu, mistõttu kaalusin põgusalt hinde langetamist, aga lõpuks siiski plussid võidutsesid. Pealegi peab Tim Minear seda ise parimaks enda kirjutatud Angeli osaks. Kuidas saaksingi talle vastu vaielda? 10/10

Wesley: Mind on omal ajal paljudes pattudes süüdistatud, kuid paranoilisus nende hulka küll ei kuulu. Kui seda just tagaselja ei räägita…

April 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×02 – Tõeline mina (Real Me)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 2. osas nägelevad Buffy ja Dawn omavahel. Dawn leiab, et teda koheldakse nagu last, Buffy jällegi on tüdinud, et peab kogu aeg Dawni kantseldama ega saa tapmisele ning treeningutele pühenduda.

David Fury on oma eelmise etteaste halva vormi minetanud ja Tõeline mina on hooaja avaosaga võrreldes tubli samm edasi. Buffy Dracula vastu viimane minut oli esimene kord, mil vaataja Dawni ekraanil nägi, sestap on loogiline, et kohe järgmine osa käsitleb asju Dawni vaatevinklist. Vastavalt muutusid ka sarja algustiitrid, kuhu ilmus Michelle Trachtenbergi nimi. Need, kes lootsid selgust saada, kust see Dawn täpselt välja kargas, pidid käesolevas osas aga pettuma, sest kõik märgid näitasid, justkui oleks Dawn sünnist saadik Buffy õde olnud ja viimane kui üks tegelane täpselt nii arvabki. Nojah, võib-olla mitte päris viimane kui üks: vahepeal näeme hullu vanameest, kelle tekstis võib peituda rohkem, kui pealtnäha paistab. Marki leheküljel pidasid paljud kommentaatorid endiselt vajalikuks teeselda, justkui oleks Dawn algusest peale sarjas osalenud. Tore on, aga see nali muutus tüütuks juba eelmise osa puhul, olles oma aja ammu ära elanud.

Ilmselt on Tõeline mina üks põhjusi, miks Dawni tegelaskuju paljudele ei meeldi ja tõele au andes tuleb tunnistada, et ega ta siin peale vingumise ja käkikeeramise suurt muud ei teegi, ent lähenedes asjadele vaatevinklist, et Dawn on tõepoolest Buffy noorem õde, võib tema vingumist täiesti mõista. Samuti pole üllatav, et Dawn tunneb erilist kiindumust just Xanderi vastu. See tunne on vastastikune, sest erinevalt Buffyst ja Willow’st puuduvad neil üleloomulikud võimed, mida kurjuse vastu võitlemisel kasutada saaks. Eelmiste vaatamiste käigus Dawn mulle ülemäära negatiivsest küljest meelde ei jäänud, vaatame, kas see mulje seekordki säilib, kuigi tema osaks jääb edaspidigi põhiliselt vingumine ja käkikeeramine.

Ega Buffygi suhtumine väga vingumisest erine ja nii nagu Dawni, võib tedagi mõista. Eks ole ta ju tõepoolest kogu elu (vaevalt küll, kui hästi järele mõelda ja eelmisi hooaegu meelde tuletada) pidanud Dawni lapsehoidja olema ning jälgima, et ta vampiiride või muude kollide ohvriks ei langeks. Natuke häirib, et sündmuste käivitajana kasutatakse Tõelises minus kulunud klišeed, kus inimene kuuleb juhuslikult pealt tema jaoks kõige ebameeldivamaid lauseid ja tormab kõneleja meelemuutust kuulmata minema. Oma vingumisannuse täidab ka Joyce, seega võib selle osa põhjal jääda mulje, et kõik Summersi pere naised ongi suured vingujad. Enamasti see nii ei ole.

Üle hulga aja ilmutab end Harmony, kes on vahepeal tegelenud enese harimisega ja kogunud endale väikese seltskonna käsilasi, kellel on küll raskusi tema autoriteedi tunnustamisega. See võib olla seotud asjaoluga, et Harmony pole ajaloo taibukaim vampiir. See-eest meeldivad talle väga ükssarvikud, mida mainisin viimati Metsamajakese (The Cabin In The Woods) arvustuses, ja üks kaalukam isend mängib käesolevas osas üsna olulist rolli. Samuti mainisin Metsamajakesest rääkides, et selles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad, nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, kuid päris palju Buffy ja Angeli osi on juba vaadatud ning seni pole nimetatud tegelasi näha olnud. Esimesena ilmub välja Tom Lenk, kes mängib Tõelises minus Harmony käsilast. See ei ole roll, milles ta enamikule Buffy austajaist meelde jäi, aga täpselt nii nagu Andy Hallett, pidi ka Tom Lenk esmalt üles astuma vähemtähtsa tegelasena. Tõsi, erinevalt Hallettist on tal siiski mõni repliik.

Tõelises minus toimus veel üks oluline areng: Giles otsustas osta võlukunstipoe, mille eelmine omanik enneaegselt elavate kirjast lahkus. Nüüd on peategelastel, keda selles osas korduvalt Scoobie’deks kutsutakse, uus kogunemispaik ja Giles saab oma korteris rahus aega veeta. Joyce aga on vahepeal vist teada saanud, milles Willow ja Tara loitsimine tegelikult seisneb. Eelmises osas ei paistnud ta seda teadvat. 9/10

Buffy: Kui igav sul eelmisel aastal oli? Giles: Ma vaatasin koos Spike’iga Kirgi. Ärme sellest enam kunagi räägi.

April 23rd, 2012

Angel – 2×01 – Kohtupäev (Judgment)

Angeli teise hooaja avaosas teeb sarja nimitegelane vale otsuse, olles seepärast sunnitud kaitsma rasedat naist (Justina Machado), kelle veel sündimata laps mängib ebamäärases tulevikus olulist rolli. Õilsa eesmärgi nimel peab Angel tegema midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud.

Angeli teise hooaja avalöök on märksa tugevam kui Buffy vastava hooaja algus. Pole ka imekspandav, arvestades, et kui mälu alt ei vea, peaks teine hooaeg olema Angeli parim. Vähemasti arvavad niimoodi väga paljud ja sama mulje on jäänud mullegi, ehkki seisukohtadel on omadus aja jooksul muutuda. Marki lehel läksid arvamused Kohtupäeva suhtes lahku: Mark ise ja paljud teised leidsid, nagu minagi, et tegu on väga tugeva osaga, mõned aga nii positiivselt meelestatud polnud. Kriitika, et rasedat naist ja keskaegset tribunali puudutav põhiliin ei ole kuigi huvitav, pole päris õhust võetud, kuid muu tegevus kompenseerib selle, vähemalt minu jaoks.

Ilmselt on asi selles, et Kohtupäev ei püüagi end tõsiselt võtta. Vaatame, kuidas see osa algab: ekraanile ilmub kurjakuulutava välimusega roheline deemon (Andy Hallett)… ja hakkab tapatöö asemel esitama Gloria Gaynori surematut hitti I Will Survive. Vahetult selle järel marsib peategelaste tõsine kolmik läbi peeglitest palistatud jõusaali, ajades nurja tagaruumides toimunud ohvrirituaali. Ja nii edasi. Asjaolu, et Angel tapab kogemata “hea” deemoni, tõmbab naljaviskamisele muidugi mõneks hetkeks piduri peale, kuid varsti on tema enda kord lauluga üles astuda. Pealegi, kuidas oleks võimalik unustada Los Angelese kesklinnas toimunud piigivõitlust?

Originaal paitab muidugi pisut enam kõrvu.

Tegevuspaik, mida meile kohe alguses tutvustatakse ja mis teise hooaja sündmustes olulist rolli mängib, on deemonite karaokebaar Caritas, mida peab juba mainitud roheline deemon Lorne. Lorne ei ole tegelikult Andy Halletti jaoks esimene kord Whedoni sarjas üles astuda, Buffy neljanda hooaja osas Vaikus võib teda samuti vilksamisi näha, kuid selleks peab väga hästi teadma, kuhu vaadata. Kahjuks polnud saatus Andy Halletti vastu lahke ja juba 2009. aastal lahkus ta meie hulgast. Kui Glenn Quinn oli oma valikutes ise süüdi, siis Halletti viis niivõrd varakult teise ilma haige süda. Paneb tõsiselt mõtlema, eriti kui arvestada, et oleme samal aastal sündinud.

Veel näitlejatest. Alates sellest osast on algustiitrites Gunni mängiv J. August Richards. Mitme-setme aja pärast jõuab sinna ka Andy Hallett, kuid tema peab seda veel üsna kaua ootama. Lisaks löövad Kohtupäevas taas kaasa Christian Kane (Lindsey), Stephanie Romanov (Lilah) ja Julie Benz (Darla), kuigi põhiliiniga nad seotud pole. Lorne’i kõrval jõuab Kohtupäevas esmakordselt ekraanile veel üks uus tegelane, hädine deemon Merl (Matthew James), keda Angel füüsilise vägivallaga ähvardades sageli info hankimiseks kasutab.

Angeli teine hooaeg toob endaga kaasa veel ühe olulise muudatuse: sari anti DVD-l välja laiekraanformaadis. Näiteks Buffy jäi kuni lõpuni truuks vanale heale 4:3-formaadile, üks erand, millest tuleb eraldi juttu, kui õige aeg käes, välja arvatud. Nende jaoks, kes on vaadanud 2. regiooni (Euroopa) DVD-sid, võib see tunduda üllatav, sest Euroopa DVD-del on Buffy alates neljandast hooajast laiekraanformaadis, mis tähendab, et pildis võib näha elemente, mis pole vaatamiseks mõeldud. Sama häda kummitab ka Angeli käesoleva hooaja DVD-sid, sest filmima hakati laiekraanformaadis alles alates kolmandast hooajast.

Kohtupäev on osa, mille hinne kõikus taas kahevahel, kuni kaalukauss lõpuks otsustavalt ühele poole kaldus. Kallutajaks ei keegi muu kui salapärane külalisesineja. Teist osa järjest teeb Angel vaatajale üllatuse, jättes olulise osatäitja nime lõpuni saladuseks. Selleks külalisesinejaks on Faith ja tema stseen Kohtupäevas, kus jääb kõlama mõte, et okkaline on tee püha tõe juurde, kahtlemata üks Faithi tugevamaid ja vahest ka üks sarja tugevamaid. Kahjuks kaob Faith nüüd “lõpmata pikaks ajaks”, kui kasutada Ned Alleyni sõnu Armunud Shakespeare’ist (Shakespeare In Love). 10/10

Angel: On kolm asja, mida ma ei tee: ma ei päevita, ma ei käi kohtamas ja ma ei laula avalikus kohas.

April 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×01 – Buffy Dracula vastu (Buffy Vs. Dracula)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja avaosa ei püüa meile tünga teha ja selles toimubki pealkirjas nimetatud vastasseis. Piigid peavad ristama tegelik elu ja legend, maagia ja mütoloogia… Liiga ülespuhutud? Dracula müüt ongi ülespuhutud.

Marti Noxoni kirjutatud Buffy Dracula vastu on veider idee ja veelgi veidram osa hooaega sisse juhatama. Suurem konflikt sai küll juba neljanda hooaja eelviimase osaga läbi ning selles osas ta veel uuesti ei alga, kui viimast minutit mitte arvestada, seega jätkab Buffy Dracula vastu omal moel samast kohast, kus eelmine hooaeg lõppes, ent kuidagimoodi ei pääse mööda faktist, et suures plaanis ei mängi tema sündmused mingit rolli. Samuti ei taha kõigile teada-tuntud krahv Dracula (Rudolf Martin) sugugi Vampiiritapja Buffy raamidesse sobituda: ta magab kirstus, suudab muutuda nahkhiireks, hundiks või uduks, vai südamesse teda ei tapa jne. Pimeduse Vürsti tõsiseltvõetavust ei aita suurendada ka Martini üli-camp esitus ja koolnumeik.

Sellegipoolest seab Dracula Buffy ette hulga lahendamist nõudvaid probleeme, millega tal järgmiste hooaegade vältel tegeleda tuleb. Neist olulisim on kahtlus, et vampiiritapja vägi ei pruugi sugugi pärineda millestki heast, vaid hoopis kurjusest, nagu andis mõista juba Esimene Tapja Rahututes. Ühtlasi annab Buffy soov seda jõudu lähemalt tundma õppida Gilesile hea ettekäände loobuda Inglismaale tagasi minekust, mis tal juba mõnda aega mõttes mõlkunud on. Neljandal hooajal ei osatud Gilesi karakteriga mäletatavasti suurt midagi peale hakata, kui too Ethan Rayne’iga osa välja arvata. Suurema osa ülejäänud ajast passis ta lihtsalt kodus, lootes, et ehk juhtub midagi. Võimalik, et Anthony Stewart Head oli selleks hetkeks juba teatanud soovist pereliikmetega rohkem aega veeta, sest järgmisel hooajal lahkub ta tõepoolest sarja algustiitritest, ehkki lööb endiselt päris paljudes osades külalisena kaasa.

Kui jutt juba näitlejate peale läks, siis Buffys Dracula vastu jõuab pidulikult algustiitritesse Emma Caulfield, kes mängib teatavasti eksdeemon Anyat. Ühtlasi on Buffy Dracula vastu esimene ja viimane kord, mil algustiitrid täpselt sellised välja näevad, sest järgmise osaga kaasneb juba järgmine muudatus. Tarat mängival Amber Bensonil nii hästi ei läinud, tema peab oma pidulikku hetke veel päris pikalt ootama, ehkki mitte nii kaua kui mõned teised. Kahjuks ei antud Bensonile aega väga pikalt rõõmu tunda, ent paistab, et mõte läks kusagile uitama ja olen taas ajast ette rutanud.

Näib, et Marti Noxon on vähemalt mõneks ajaks avastanud huumorisoone, kui ta seda just Whedoni käest ei laenanud, mistõttu võiks kiita veel mitmeid peamiselt Xanderiga seotud naljakaid momente, kuid tegelikult on selle osa eesmärk üks: tema viimane minut. Viimasel minutil saab vaataja teada, et Buffy polegi enam pere ainus laps, vaid kusagilt on talle tekkinud õde (Michelle Trachtenberg). Ja mitte lihtsalt õde, aga juba päris suur, teismeline õde. Seda ei peetud ilmselt nii suureks üllatuseks kui Darla taaselustamist Angelis, sest Trachtenbergi nime näidatakse meile kohe osa alguses, mitte lõpus. Kuu pealt kukkunud vaatajal pole enne osa nägemist muidugi vähimatki aimu, keda ta mängida võiks, pealegi on Trachtenbergi nimi arvatavasti hetkeks, mil ta end viimaks ekraanil ilmutab, niikuinii peast pühitud.

Loomulikult põhjustas Buffy õe Dawni salapärane ilmumine esmavaatajates tõsist hämmingut, nagu Marki arvustusest ja teiste vaatajate kommentaaridest välja lugeda võis. Suur hulk fänne arvas muidugi, et väga hea idee on teeselda, justkui oleks Dawn aegade algusest sarjas kaasa löönud ning kõiki uusi vaatajaid lihtsalt ootamatu mälukaotus tabanud. Minu meelest pole see kõige naljakam moodus aega veeta, aga igaühele oma. Eks Mark ole ise samuti süüdi, analüüsis ta ju hiljuti oma lugemislehel klassikalist lugu tõelisest armastusest ja suurtest seiklustest, mil nimeks Printsessist pruut (The Princess Bride), ja kiitis ülevoolavalt S. Morgensterni suurepärast jutuvestjaoskust. Mida külvad, seda lõikad. 7/10

Xander: Ma olen tüdinud olemast igaühe pepupärdik!

April 19th, 2012

Metsamajake (The Cabin In The Woods)

Käes on lubatud boonuspostituse aeg. Tagasivaated rohkem kui kümne aasta taha, mil valmisid Buffy ja Angel, on iseenesest toredad küll, aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Kui mõned aastad tagasi tabas Joss Whedonit loominguline ikaldus, mistõttu tema produktsioonifirma Mutant Enemy oli sunnitud vahepeal koguni uksed sulgema, siis nüüd tuleb Whedoni sulest jälle loomingut nagu Vändrast saelaudu. Näiteks jõuab nädala-paari pärast kinodesse suurfilm Tasujad (The Avengers), samuti peaks purgis olema Shakespeare’i ekraniseering Palju kära eimillestki (Much Ado About Nothing), milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, võtteid ootab veel üks käsikiri ning mitme filmi osas käivad läbirääkimised. Kuhugi peab mahtuma veel ka planeeritav järg Doktor Kohutava laulublogile (Dr. Horrible’s Sing-Along Blog), nii et tööd on tõesti palju.

Tulevaste suursaavutuste eel jõudis vaatajate ette aga Whedoni ja Drew Goddardi koostöös valminud Metsamajake (The Cabin In The Woods), mille võtted toimusid tegelikult juba 2009. aastal. Kui film oli enam-vähem valmis, otsustas levitaja MGM, et asi pole ikka päris õige, 3D on maailma parim leiutis ja film tuleb vaatajale lähemale tuua. Whedon otsustas halva mängu juures head nägu teha, ülistades samuti 3D toredust, kuid ridade vahelt võis välja lugeda, et see otsus nörritas teda ikka päris kõvasti, sest, olgem ausad, järeltöödeldud 3D pigem segab kinoelamust. Whedoni ja kinovaatajate õnneks läks MGM enne pankrotti, kui 3D-versioon valmis sai. Eks selles meepotis oli üks pisike tõrvatilk kah, filmil polnud enam levitajat, kuni Lions Gate (tehke, mis tahate, ma ei kirjuta seda kokku) selle üles korjas ja lõpuks kinodesse saatis.

Filmi näinuna tekib muidugi küsimus, kui palju on selles Whedoni ja kui palju Drew Goddardi panust. Mulle näib, et Metsamajake on pigem Goddardi lapsuke, sest seda seletamatut Whedoni hõngu on temas kuidagi vähevõitu. Näiteks Kiiruses (Speed), mille stsenarist on ametlikult Graham Yost, torkab see tunduvalt paremini silma. Goddard ise on noorusest hoolimata jõudnud teha kaastööd nii Buffyle kui Angelile, ent tema tuntuim töö on kahtlemata käsikiri J. J. Abramsi produtseeritud Ristikuvälule (Cloverfield): kompetentne, kuid mitte silmapaistev.

Millest Metsamajake siis räägib? Üldiselt on selle filmi puhul nii, et mida vähem temast enne vaatamist teada, seda parem. Žanriliselt on teda suhteliselt raske määratleda, mis Whedoni puhul pole mingi üllatus. Ütleme siis, et tegemist on õudusfilmi, komöödia, satiiri ja paroodia veidra seguga, milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Lisaks osaleb üks Whedoniga seotud üllatuskülaline, kes on filmides kahjuks viimasel ajal niivõrd sage üllatuskülaline, et kui ta samamoodi jätkab, siis ta varsti polegi enam üllatuskülaline. Patience Bruckneri kandvas rollis astub meie ette Silent Hillist tuttav Jodelle Ferland.

Fran Kranz, Chris Hemsworth ja Anna Hutchison filmis Metsamajake

Filmi idee on iseenesest lihtne: grupp noori sõidab üksildasse majakesse nädalalõppu veetma, kus hakkavad juhtuma asjad, mis sellistes majakestes tavaliselt juhtuvad. Vt näiteks Kurjuse raamat (The Evil Dead), Vale pööre (Wrong Turn), Viimane maja vasakul (Last House On The Left), Ma sülitan su hauale (I Spit On Your Grave) ja sada tuhat muud õudusfilmi. Kusagil on aga konks: kõike tunduvad jälgivat salapärased lipsustatud ja/või kitlites kodanikud. Miks?

Kui nüüd kellelegi tundub, et paljastasin olulise süžeepöörde, siis ärge muretsege, seda näidatakse kohe filmi alguses. Küll peaks Metsamajakest vähemalt kaks korda vaatama; teisel korral märkab palju asju, mida esmavaatamise käigus tähele ei osanud panna. Mina näiteks leidsin kinotõlkest päris mitu tõlkeviga, mida täpset konteksti teadmata ei osanudki esialgu veaks pidada.

Nüüd aga katsetan, kuidas vastpaigaldatud jubin töötab. Metsamajake sisaldab mitmeid Whedoni töödes korduvaid ideid, mida näeb juba Buffys. KES FILMI LÕPPU TEADA EI TAHA, JÄTKU SEE KOHT HEAGA VAHELE. ISE TEATE, MILLEGA RISKITE.

Spoiler Inside SelectShow

SIIT VÕIB EDASI LUGEDA. Metsamajake on veider film, mis pole just suur kunst, kuid vaevalt tegijad selle peale välja läksidki. Mina ütleksin siiski, et tegemist ei ole Whedoni tööde tippu kuuluva teosega, sest suurema osa ajast meenutab see liiga palju neid filme, mille üle nalja visata püütakse. Kui aga Whedon unustada ja võtta Metsamajakest kui tavalist ajuvaba õudusfilmi, siis pole talle vähimatki ette heita. 7/10

April 18th, 2012

Angel – 1×22 – Shanshu Los Angeleses (To Shanshu In L. A.)

Angeli 22. ehk esimese hooaja viimases osas hauvad Wolfram & Harti helgemad pead välja uue plaani Angeli ohu kõrvaldamiseks, mis tähendab, et tuleb likvideerida vahendajad tema suhetes Kõrgemate Võimudega: oraaklid ja Cordelia.

Vägisi näib, et sellele osale peaks andma kõrgema hinde, kui ma tegelikult annan. David Greenwalti kirjutatud-lavastatud Shanshu Los Angeleses liigutab sarja üldist liini suurte sammudega edasi, kuid tundub sellegipoolest kuidagi steriilne, sündmusi kaugusest jälgiv, millest on tingitud ka lõplik hinne. Pealkiri, mida pole üldse lihtne eesti keelde tõlkida, viitab sedapuhku filmile Elada ja surra Los Angeleses (To Live And Die In L. A.). Wesley selgitab nimelt välja, et pealkirjas esinev salapärane sõna shanshu tähendab korraga nii elu kui surma. Iseenesest päris kaval. Aberjiani ebaselge ettekuulutus hingega vampiirist mängib rolli sarja lõpuni, kuni lõpuks selgub, et vampiir, kellest räägitakse, pole üldse Angel, kuid vaevalt sarja tegijad tol hetkel nii kaugele ette näha oskasid.

Oraaklite surmast on natuke kahju, selle vähese ajaga, mis neile antud oli, suutsid nad end vähemalt mulle huvitavaks mängida. See, kuidas Vocah (Todd Stashwick) Cordeliat mõjutab, annab pisut märku, mis saatusel tulevikus Cordelia jaoks varuks on. Ka tavalised nägemused hakkavad Cordelialt üha enam lõivu nõudma, sest erinevalt Doyle’ist ei ole temas deemoni verd, kuid see probleem ootab Angelit ja tema kaastöötajaid alles ees.

Vocah on tegus deemon ja jõuab ühe osa jooksul palju. Muuhulgas laseb ta suure pauguga õhku Angeli büroo ja korteri. Wesley, kes sinna pahaaimamatult tagasi läks, saab samuti vigastada. Saatus pole Wesley vastu sugugi lahke: sai ta ju juba varem kaela haavata, armastuses tal samuti õnne ei ole, nüüd siis lisaks veel see plahvatus… Tegelikult vajasid Angeli tegijad lihtsalt avaramat võttepaika, milleks saab järgmisel hooajal mahajäetud hotell, kuhu jäädakse õige mitmeks aastaks. Samas oli sel väikesel kontoril oma võlu, nii et tema ekraanilt lahkumisest on ikka veidike kahju.

Shanshu Los Angeleses jätkab väga mustades toonides. Vahest oleks rõõmutu (inglise keeles bleak) isegi õigem väljend. Angelil pole näiteks erilist põhjust rõõmustada, sest Wesley ja Cordelia on mõlemad haigevoodis ning suhted Kate’iga lähevad päris nugade peale. Vaevalt et Lindseygi osa lõppedes kuigi õnnelik on, jääb ta ju meeleheitliku katse käigus Aberjiani ettekuulutusi enda valduses hoida ilma oma paremast käest. Pisut on võib-olla põhjust rahul olla Wolfram & Hartil, sest nende salapärast rituaali saadab edu. Osa lõpus näeme, kes on rituaali käigus surnuist tagasi toodud salapärane deemon: see pole keegi muu kui Darla. Asjal on veel üks konks, Darla polegi deemon, vaid hoopis inimene, kuid see selgub mõistagi alles järgmisel hooajal. Ühtlasi on Shanshu Los Angeleses esimene kord Buffy ja Angeli ajaloos, kui külalisesineja jäetakse saladuseks ning Julie Benzi nime ei näidata enne, kui osa lõpus.

Samuti alustab Shanshu Los Angeleses traditsiooni lõpetada Angeli hooaeg cliffhanger‘iga. Täpset cliffhanger‘i definitsiooni pole muidugi olemas, sellepärast ütleksin mina, et Angeli esimene, kolmas ja viies hooaeg lõppevad cliffhanger‘iga, teine ja neljas aga mitte eriti, ehkki lahtised teemad jäävad mõlemal juhul õhku. Täiesti teistsugune lähenemine võrreldes Buffyga, kus püüti lahtised otsad iga hooaja lõpus ikkagi enam-vähem kokku siduda, teise hooaja lõpp ehk välja arvatud. 8/10

Angeli esimene hooaeg oli kahtlemata eneseotsingute aeg, paljud osad on eraldiseisvad lood, mis kolmandaks-neljandaks hooajaks peaaegu täielikult kaovad, kuni viiendal jälle tagasi tekivad. Sellegipoolest hakkas juba sel hooajal välja kooruma sarja põhipaha, advokaadibüroo Wolfram & Hart. Esimestes osades nägime ka puhtalt Angeli jaoks välja mõeldud tegelaskuju Doyle’i, kuid Glenn Quinni isiklike probleemide tõttu ootas teda üsna ruttu kangelaslik surm. Tema asendaja Wesley jõudis juba poole hooajaga muutuda oluliselt kompetentsemaks kui Buffys. Eks harjutamine teeb meistriks. Tahes-tahtmata peab Angeli esimest hooaega võrdlema ka Vampiiritapja Buffy neljanda hooajaga ja siinkohal jääb selgelt peale Angel. 9/10

Angel: Ära usu kõike, mida ette kuulutatakse.

Käesolev postitus oli muide täpselt sajas Buffy ja Angeli ülevaade, mis tähendab, et ainult 154 osa on veel jäänud, aga kuna Marki järgmise hooaja ennustuste tõttu on homme järjekordne puhkepäev, siis, kui kõik plaanipäraselt läheb, on kavas väike boonuspostitus.

April 18th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×22 – Rahutud (Restless)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja viimases osas kavatseb meie võidukas nelik Adami alistamist tähistada hommikuni kestva filmimaratoniga, kuid uni osutub hoopis magusamaks. Ja kus und, seal unenägusid…

Järjekordne Buffy hooaeg läheneb lõpule, mis tähendab, et eile õnnestus võtta üks plaaniväline lisapuhkepäev, sest vaim ei tulnud peale. Positiivne areng on seegi, et muude tegevuste tõttu osutus praegune tempo seitse osa nädalas Markile mõneks ajaks üle jõu käivaks, mistõttu peaks vähemalt Buffy ja Angeli järgmise hooaja lõpuni tema ülevaated ilmuma sagedusega viis korda nädalas. Mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, sest samamoodi kõige muu kõrvalt ühel päeval kaks postitust kirjutada on päris koormav. Täna peaks seega olema viimane taoline päev lähemas tulevikus.

Nüüd osast endast. Rahutud on kahtlemata üks Buffy veidramaid osi, kuid eks unenägudes juhtu ikka veidraid asju. Veidrus algab juba sellest, et Rahututel puudub teaser (algustiitrite eelne stseen), mis on üldse esmakordne juhus. Mark pidas oma arvustuses näiteks vajalikuks ära mainida, et küllap kasutas Whedon selle osa kirjutamisel variautorina David Lynchi. Rahutud sarnaneb oma olemuselt tõepoolest väga Lynchi tööde, eriti Twin Peaksiga, kuulsad punased kardinadki on täitsa olemas. Teine oluline materjal, millest inspiratsiooni ammutatakse, on Francis Ford Coppola klassikaline film Tänapäeva apokalüpsis (Apocalypse Now), ent kuna mul on õnnestunud terve senine elu seda nägemata ära elada, jäävad vähemasti need viited mulle suuresti arusaamatuks.

Osa unenäoline olemus tähendab, et toimuvat on võimalik päris mitut moodi interpreteerida, kuid tagantjärele tark olles on selge, et Rahutud kordab kolmanda hooaja viimase osa ettekuulutust Dawni saabumise ja Buffy (järjekordse) surma kohta. Viide Dawnile on seekord selgem kui kunagi varem ja ta mainitakse isegi nimeliselt ära, ehkki Mark ja teised uued vaatajad seda muidugi ei tea. Fraas Be back before dawn ei jäänud neil siiski märkamata ja rahvas oletas õigesti, et see tähendab midagi olulist. Nojah, enam pole vaja kaua oodata, selgus, õigemini ebaselgus ja küsimärgid inimeste peade kohal saabuvad juba järgmises osas.

Unenägusid ma väga pikalt ei analüüsiks, las igaüks mõtleb ise, mida neist arvata. Kõigi unenäod peegeldavad selgesti identiteediküsimusi, mida nad käesoleval hooajal läbi on pidanud elama, tuues mõnel juhul kaasa veelgi varasemad hirmud (eriti Willow’ puhul). Mida võib-olla esmapilgul tähele ei pane, on see, et Willow’, Xanderi ja Gilesi saatus unenägudes sõltub sellest, millist rolli nad Adami hävitamisel mängisid (vastavalt hing, süda ja mõistus). Buffy oli mäletatavasti käsi, aga võitluseks ei lähe, sest selgub, et Buffylgi on mõistus täiesti olemas. Kurja juur Esimene Tapja ise on jällegi idee, mis mõjub paberil arvatavasti paremini kui ekraanil, sest, olgem ausad, ta näeb üsna tobe välja, kuid igatahes pärines just Esimesest Tapjast see ürgjõud, mille Buffy kangelased Ürgjõus esile manasid.

Maksimumpunkte Rahutud seega ei saa, sest lisaks Esimesele Tapjale häiris mind veel Adam, kes isegi inimkujul imes osast õige pisut energiat välja. George Hertzbergi etteaste tundub väga lepingulise kohustuse moodi, mingit otsest põhjendust tema ilmumisele ei ole, ehkki see annab hea võimaluse vaadata, milline ta tegelikult välja näeb. Buffy andis Whedonile ilmselgelt võimaluse eksperimenteerida ja Rahutud on üks taoline eksperiment, aga suuresti õnnestunud eksperiment, sest millegipärast on see hobuse unenägu ülimalt paeluv. 9/10

Neljanda hooaja kohta tervikuna olen varemgi arvamust avaldanud, seega piisab paarist lausest. Hooaja parimad osad ei jää üldkokkuvõttes parimatele milleski alla, näiteks Vaikus on ilmselgelt Buffy kõige õudsem osa, kuid mõned mädad õunad rikuvad kogu kompoti ära. Hooaja üldine liin Polügooni, Maggie Walshi, Adami ja ülikondades meestega, mille teostus jätab pealegi kõvasti soovida, sobiks pigem Salatoimikute sarja kui siia. Taseme poolest on kahtlemata tegemist seni kõige ebaühtlasema Buffy hooajaga, seega tahaks vägisi anda veel ühe palli võrra madalama hinde, kuid üksikutele osadele antud hinnete keskmist vaadates tundub see liiga ebaõiglane. 8/10

Xander: Mõnikord ma mõtlen, kuidas kaks tüdrukut koos loitsivad… ja siis lähen loitsin ise omaette.

April 16th, 2012

Angel – 1×21 – Pimekohting (Blind Date)

Angeli 21. osas satub nimitegelase teele pime, kuid sellest hoolimata väga osav palgamõrvar. Kui Lindsey kuuleb, et järgmisena kavatseb tema kaitsealune võtta elu mitmelt lapselt, tuleb tal otsustada, kumba järgida: kas südant või mõistust.

Kehvapoolse Buffy osa vaatamise järel läheb süda kohe soojaks, kui sellele järgnev Angel üksnes positiivseid elamusi pakub ja just seda Jeannine Renshaw kirjutatud Pimekohting teebki. Alustama peab sellest, et pealkiri on üpris eksitav: mainitud pime palgamõrvar (Jennifer Badger Martin) on suhteliselt kõrvaline tegelane; ettekääne, mis osa hammasrattad liikuma paneb. Pimekohtingu keskne tegelane on ikkagi Lindsey, kelle ees seisab raske valik võimu ja rikkuse või rahuliku ööune vahel. Oma valikuga tõestab Lindsey taas, et Angel pole klassikaline mustvalge võitlus hea ja kurja vahel. Sel juhul oleks Lindsey kahtlemata mõistnud varem valitud tee ekslikkust ning pöördunud õigele rajale, kuid Angelis valib ta lõppude lõpuks ikkagi võimu.

Pisut analüüsides on Lindsey üsna samasugune tegelane, nagu Faith. Nad pole mitte niivõrd halvad, kui veendunud, et saavad valida ainult ühe alternatiivi vahel. Faithi puhul juba nägime, et see pole tegelikult tõsi. Samamoodi selgub aja jooksul, et Lindsey on tunduvalt moraalsem kui teised Wolfram & Harti töötajad. Pimekohtinguski saanuks Lindsey valida õigema tee, kuid tema motiive võib täitsa mõista: ülim vaesus on väga demoraliseeriv, mistõttu ükski terve mõistusega inimene seda uuesti läbi elada ei taha, kui eksisteerib vähimgi võimalus seda vältida. See ei ole viimane kord, mil Lindsey Wolfram & Harti seisukohtades kahtleb. Minu meelest pani Lindsey lahkumine sarjast teise hooaja lõpupoole tema tegelaskujule kena punkti, sellepärast olin omal ajal päris pahane, et Angeli tegijad ta viienda hooaja teises pooles tagasi kutsusid ja ilusa asja ära rikkusid.

Lisaks Lindseyle näeme Pimekohtingus teisigi Wolfram & Harti töötajaid. Lilah’l on seekord väiksem roll, kuid Lee ei võtnud eelmise osa järel minu õpetussõnu kuulda, olles seega sunnitud oma maise eksistentsi lõpetama, kusjuures üsna ülekohtuselt: tema näidishukkamine oli Lindseyle hoiatuseks mõeldud. Õpetaja rollis Wolfram & Hartis teistest kõrgemal kohal olev Holland Manners, kelle nimetähed üllataval kombel polegi L ja M. Holland Mannersit mängib Sam Anderson, keda paljud mäletavad telesarjast Teadmata kadunud (Lost). Ette rutates võib öelda, et minu meelest on Holland Manners väga hästi mängitud karakter, nagu enam-vähem kõik Wolfram & Harti advokaadid, Lee ehk välja arvatud. Vahest tasub just siit otsida põhjust, miks viimatimainitu elupäevad nii varakult lõppesid.

Pimekohtingu tipphetk kõigi teiste tipphetkede ees on ilmselt aga siiski see, kuidas Lindsey ja Angel teada saamaks, milliseid lapsi täpselt tappa tahetakse, Wolfram & Harti büroosse sisse murravad. See konkreetne lõik tundub pigem spioonifilmist pärinevat. Infole lisaks jääb Angelile advokaadibüroo varakambris näppu ka iidne pärgament Aberjiani ettekuulutustega, mis tulevastes sündmustes suurt rolli mängib. Sissemurdmises osaleb Angeli ja Lindsey kõrval peibutuspart Gunn ning paljude Marki lugejate arvates kõditas nende meeli selles osas enim just tema monoloog vähemustesse suhtumisest. Oma võlu on sel tõepoolest. 10/10

Holland: Miks sa tagasi tulid? Andmeid tagasi tooma? Moraali lugema? Vaevalt küll. Sa astusid uksest sisse ja kutsusid mind eesnime pidi. Esimest korda, varem ei jätkunud sul julgust. Sinust sai uus mees: sa hakkasid meile vastu ja võitsid. Tead, kui palju neid julgeid on? Võin nad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Sellised inimesed peavad meie heaks töötama.

April 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×21 – Ürgjõud (Primeval)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 21. ehk eelviimases osas toimub otsustav vastasseis Buffy ja Adami vahel, kuid esmalt peab Buffy ära leppima sõpradega, kellega ta Spike’i manipuleerimise tulemusena tülli läks.

Pärast eelmist, väga head osa mõtlesid Buffy loojad välja midagi nii põrutavat nagu Ürgjõud. Põrutavat selles mõttes, et kui Yoko faktor tabas eranditult märki, siis Ürgjõud laseb vähemalt 90% ulatuses märgist mööda. Peasüüdlane on muidugi Adam, kes suutis päris kaua piirduda vaid mõne lausega osa kohta, kuid võtab Ürgjõu alguses kohe pikalt ja pidevalt sõna, hakates seega energia väljaimemisega varakult pihta. Mul on selle kohta värske teooria: lisaks Polügooni relvadele ammutab Adam energiat ka neist Buffy osadest, milles kaasa lööb, mis seletabki, kuhu pea kogu energilisus ja hea mojo siit kadunud on. Tuleb välja, et Adamile tõepoolest meeldib rääkida.

Adam pole ainus, kellele rääkida meeldib. Riley Adamiga kohtumise põhjuseks oli asjaolu, et Maggie Walsh paigaldas oma suures südameheaduses Riley südame lähedale kiibi, mis muuhulgas võimaldas Adamil teda juhtima asuda. Salajastes Polügooni ruumides saab Riley jälle kokku Forrestiga, kellest on vahepeal saanud veider zombi ja deemoni hübriid. Veidral kombel räägib ta nüüd vaat et rohkemgi, kui varem. Muuhulgas esitab ta taas põhjapaneva monoloogi teemal, kui palju parem ikka zombi-deemon olla on. See kõik on ju väga tore, paraku tõin just sellesama asja Angeli eelmise osa puhul miinusena välja. Pole Forresti kõnegi millegi poolest etem kui Alonna monoloog Sõjapiirkonnas, seega jättis ta kasutamata suurepärase võimaluse vait olla.

Õnneks pole kõik tegelased niisama jutukad. Lisaks Forrestile näeme Ürgjõus, mis on vahepeal saanud professor Walshist ja doktor Anglemanist: nemad pole zombisõdalased, vaid lihtsalt zombid, ja räägivad seetõttu vähem. Sellegipoolest näevad nad oma voolikutega välja pigem tobedad kui tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavus on probleem terve osa vältel, alates juba hetkest, mil Spike oma geniaalsest plaanist väikese puudujäägi (kuidas oluline informatsioon Willow’ käest Buffyni jõuab, kui nad omavahel ei räägi?) avastab. Tegelikult polnud viga ju Spike’i plaanis, sarja tegijad olid need, kes apsaka algselt läbi lasid ja selle hiljem Spike’i kaela ajasid.

Ühesõnaga: ma ei kujuta ette, mida David Fury Ürgjõudu kirjutades mõtles; see osa on enam-vähem samal tasemel kui Kalamehed, mis ei ole kompliment. Pealegi, ma saan aru, et üks teatav film Keanu Reevesiga peaosas oli sel hetkel endiselt kõva sõna, kuid kas oli vaja seda nii konkreetselt ahvida? Kuulid ja mürsud peatav nähtamatu sein? Aegluubis liikuvad kuulid? Buffy, kes paljaste kätega energiaallika Adami seest välja rebib? See, kuidas Buffy ja tema sõbrad oma jõud liidavad, on idee poolest suurepärane lahendus, samuti võiks hooaja kulminatsioon Polügooni ruumides olla midagi võimast, aga teostus jätab kahjuks küll mageda mulje. Ja see on suuresti terve neljanda hooaja probleem: mitmed mõtted on idee tasandil meisterlikud, kuid elluviidult ei taha hästi töötada, ehkki tõeliselt häid osi on samuti palju.

Buffy neljas hooaeg on eriline selle poolest, et sarja üldine liin saab läbi juba selle osaga, ent üks osa ootab veel ees. Marki lehel tekitas see mitmes esmavaatajas hirmu, mida viimane osa endaga veel kaasa toob ning millised olulised tegelased selles surevad. Päriselt pole asi üldsegi nii hull, sest kuigi Ürgjõus toimunul on oma tagajärjed, lõpeb kõik siiski õnnelikult. Sellest aga juba järgmine kord. 5/10

Willow: See on kõrvits. Giles: Võlukõrvits. McNamara: Mis teil, inimestel, viga on?

April 13th, 2012

Angel – 1×20 – Sõjapiirkond (War Zone)

Angeli 20. osas avastab nimitegelane, et ta pole ainus, kes Los Angeleses vampiiride vastu võitleb. Liitlased kuluksid kurjuse vastases võitluses marjaks ära, seega püüab Angel neid oma heades kavatsustes veenda. Aga Angel on vampiir…

Mark oli Sõjapiirkonna headusest suures vaimustuses, nagu viimasel ajal peaaegu iga Buffy ja Angeli osa puhul, kuid Sõjapiirkonnast oli ta lausa erilises vaimustuses. Muuhulgas saab suurte ovatsioonide osaliseks Sõjapiirkonna stsenarist Garry Campbell, mis on üsna irooniline, arvestades, et see on tema esimene ja viimane kaastöö Joss Whedoni sarjadele. Tuletan meelde, et päris Vampiiritapja Buffy alguses kiitis Mark samamoodi Dana Restonit, kellele Nõid samamoodi ainsaks Buffy osaks jäi. Mis aga Campbelli puutub, siis paistab ta üsna veider valik, kuna ülejäänud tema tööd tunduvad olevat eranditult komöödiad (eeldusel, et IMDb ei valeta), aga pisut liialdades võib öelda, et Sõjapiirkonnas pole komöödia lõhnagi. Tõsi, Whedon alustas isegi karjääri komöödiasarjas Roseanne, kuid tema on enda ampluaad edukalt suutnud laiendada. Näib, et Campbellil nii hästi pole läinud.

Mind Sõjapiirkond nõnda palavalt ei vaimusta kui näiteks Marki, sest lugu tänavalaste raskest elust ja võitlusest vampiiride vastu ei tundu küllalt kaasahaarav. Sõkalde seas on küll mitmeid teri, näiteks leidlikud lõksud, millest Angel eluga peab pääsema, kuid tervikuna jätavad uued tegelased, sealhulgas sõjasalga pealik Charles Gunn (J. August Richards) ja tema õde Alonna (Michele Kelly) vähemalt selles osas üsna üheplaanilise mulje. Kuna nende ekraaniaeg on enne Alonna vampiiriks muutmist üpris piiratud, siis ei mõju nimetatud traagiline sündmus nii veenvalt, kui võiks. Võib-olla pidanuks teiste rühmaliikmete näitamise asemel keskenduma neile kahele. Stseen, milles Gunn on sunnitud Alonna (uuesti) tapma, tundub samas päris ehe, ehkki pisaraid välja ei meelita. Sellele eelnev Alonna kiidulaul, kui tore on olla vampiir, aga häirib, sest meenutab kohutavalt Jesse samateemalist monoloogi Vampiiritapja Buffy 2. osast Lõikuspidu.

Teine liin, mis jätab teostuse poolest parema mulje, on seotud nohikust miljardäri David Nabbitiga (David Herman). Nabbit lasi ennast ebadiskreetses olukorras pildistada ja sattus väljapressimise ohvriks. Kadunud piltide otsinguil satub Angel isegi bordelli, kus teenust osutavad deemonid. Muuhulgas leiab Nabbitiga seotud stseenidest veidi huumorit, ent on küsitav, kui palju sellest konkreetselt Garry Campbelli sulest pärineb; neis momentides paistab olevat Whedoni hõngu. Sellegipoolest viib just piltide tagaajamine Angeli Gunniga kokku ja esimene kohtumine ei ole meeldiv, Angel pääseb vaevu eluga. Ühtlasi tehakse meile puust ja punaseks selgeks kontrast: Nabbit on püstirikas, Gunn ja tema kaaslased jällegi kohutavalt vaesed. See kontrast paistab tegelikus eluski selgelt silma, näiteks osas Korras nagu Norras saabub Faith bussijaama, mis, võin seal ise käinuna kinnitada, asub ka päriselt võrdlemisi kahtlases kohas. Sellele viitab isegi konkreetne repliik. Los Angeleses näeb neid äärmusi vahest selgemalt kui mujal, on ju sinna kogunenud Hollywoodi koorekiht, aga väga palju heitunuidki.

Lõpetuseks veel paar sõna näitlejatest. Mark ja mõned teised esmavaatajad avaldasid lootust, et Sõjapiirkond pole ainus kord, mil me Gunni näeme, ning nende soov täitubki täie raha eest. Wikipedia väidab nimelt, et alates Sõjapiirkonnast kuni sarja lõpuni osaleb J. August Richards absoluutselt igas osas. Ma ei viitsi seda väidet väga põhjalikult kontrollida ja usaldan seekord võrguentsüklopeedia anonüümseid autoreid. Samuti ristuvad tulevikuski Angeli ja David Nabbiti teed, kuid tema kehastaja David Herman mängis end surematuks hoopis klassikalises linateoses Kontorirotid (Office Space), mis peaks olema iga IT-inimese kohustuslike teoste nimekirjas. 7/10

Cordelia: Kas keegi sai teada, et oled eriline nohik? Nabbit: Ei. See… See on niigi avalik teave.