Postmodernne Prometheus

April 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×20 – Yoko faktor (The Yoko Factor)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 20. osas hakkavad hooaja põhiteemad üheks tervikuks kokku tõmbuma ja Spike leiab lõpuks võimaluse näidata, et ta pole heade poolele üle tulnud. Kas Buffy ja teised taipavad seda õigel ajal?

Yoko faktor on oluliselt parem, kui ta tõele au andes olla tohiks. Tegelikult on ta koguni nii hea, et väärib maksimumpunkte, mida ma isegi Angeli Faithi-teemalistele osadele ei raatsinud anda. Ilmselt on headuse põhjus selles, et Spike otsustab lõpuks ometi härjal sarvist haarata ja varjutab täielikult Adami, kes peaks idee poolest olema hooaja peapaha. Nii mõnigi neljanda hooaja osa jätab mulje, et Spike on sellesse sisse kirjutatud üksnes lepinguliste kohustuste pärast, osaledes täpselt ühes stseenis, kuid kogu selle aja on meile näidatud, et Spike oskab väga hästi inimesi lugeda.

Just see omadus võimaldab tal võõrandumise hammasrattad tööle panna. Jah, neljanda hooaja põhiteema on võõrandumine, mis on ühtlasi ka Angeli üks läbivaid teemasid. Viitab ju osa pealkirigi kurikuulsale biitlite lahkuminekule, milles tehti süüdlaseks Yoko Ono, ehkki bänd oli lihtsalt oma aja ära elanud. Võõrandumise märke võis varemgi aimata, ehkki igaüks ei pruugi neid märgata või oluliseks pidada, kuid Spike’i oskusliku manipuleerimise tulemusena hakkavad kõik endas kahtlema. Giles tunneb üha selgemalt, et Buffy ei vaja teda, tal pole enam töödki; ta ei tee muud, kui istub päevad läbi kodus, lootes kuidagi kasulik olla. Xander ülikooli õppima ei läinud ja tunneb end seetõttu alaväärsena. Asjaolu, et teda igalt poolt võrdlemisi ruttu lahti lastakse, ei tee tema meeleolu sugugi paremaks. Buffy ja Willow elavad küll ametlikult ühes toas, kuid veedavad üha enam aega Riley ja Tara pool. Nii triivibki kolme esimese hooaja tuumikrühm üksteisest vaikselt eemale, mida Spike nende hirme veelgi võimendades ülimalt osavalt ära kasutab, jättes seda tehes veel ka mulje, et ta tõepoolest hoolib. Julm, väga julm.

Kõik kulmineerib sõnavahetusega, mille käigus Buffy leiab, et kõige õigem lähenemine on sõpradest loobuda ja üksi jätkata, kuigi oleme varem korduvalt näinud, et selline tee ei vii mujale kui rappa. Just sõbrad on Buffyl aidanud mitmetest rasketest olukordadest, kus teised Tapjad hätta jäänud, võitjana väljuda. Kes teab, vahest peaks ta pealtnäha võitmatu Adamiga võideldeski nende abile lootma?

Kuid Yoko faktor ei räägi ainult Spike’i mahhinatsioonidest. Täpselt nii, nagu Angeli eelmises osas Varjupaik lõi kutsumata külalisena kaasa Buffy, ilmub nüüd Sunnydale’i vabandust paluma Angel ise, pekstes muuhulgas läbi Buffy praeguse kavaleri Riley, mis teda Buffy silmis kõige paremasse valgusse ei sea. Angeli kaasalöömine Yoko faktoris on enam-vähem sama ebavajalik kui Buffy osalemine Angelis, kuid üldjoontes jätavad nende ühised stseenid siin siiski parema mulje. Samuti saab Adami käe läbi surma Riley sõber Forrest (Leonard Roberts). Lõbusamast küljest jääb meelde purjus Giles, eelkõige tema pehmekeelne hüüatus Tara ja Willow suhtest teada saades.

Yoko faktor lõpeb üsna ootamatult, kui Riley Adamiga kohtuma läheb, ja, häbi tunnistada, ma ei mäleta absoluutselt, mis põhjusel ta seda tegi või kuidas see järgmises osas lahendatakse. Õnneks pole ma ainus, vähemalt üks inimene Marki lehel on selle sündmuse samamoodi oma mälust täielikult kustutanud. 10/10

Spike: Inimese kohta, kes end Valvuriks nimetab, võiksid sa oma välisuksel rohkem silma peal hoida.

April 12th, 2012

Angel – 1×19 – Varjupaik (Sanctuary)

Angeli 19. osas peab Faith endale esmalt andeks andma, et ta saaks eluga edasi minna. Angel püüab teda selles aidata, aga teised on Faithi suhtes tunduvalt negatiivsemalt meelestatud, sest nad pole unustanud, kuidas Faith nendega käitus.

Varjupaik on stsenaristide Tim Mineari ja Joss Whedoni ühistöö. Küllap inimesed selle fakti põhjal juba aimavad, milline hinne siit tulemas on. Etteruttavalt võin öelda, et inimesed aimavad valesti: Varjupaik ei saa minult kümmet punkti. Jah, isegi Minear eksib mõnikord. Varjupaik jätkab enam-vähem samast kohast, kus Korras nagu Norras pooleli jäi ning neid kaht osa omavahel võrreldes tuleb tunnistada, et mittemidagiütlevatest tagasivaadetest hoolimata on Korras nagu Norras kröömikese võrra tugevam. Varjupaiga dialoog sisaldab jällegi rohkem pärleid, on ju üks kaasautor ikkagi Joss Whedon ise.

Mis siis Varjupaigale maksimumhinnet ei lase panna? Minu kindel veendumus on see, et Buffy pidanuks püsima Sunnydale’is ja mitte toppima oma nina Los Angelese asjadesse, millest ta täit ettekujutust ei oma; teisisõnu, Varjupaik võinuks keskenduda neile inimestele, kes Angeli sarjale ainuomased ning jätta mängu toomata nii Buffy kui ka Buffy osadest Selle hooaja tüdruk ja Kes sa oled? tuttavad kolm Valvurite Nõukogu härga. Valvurite Nõukogu kaasamine annab küll Wesleyle võimaluse positiivselt silma paista, aga Buffy ja härjad tõmbavad tähelepanu eemale inimeselt, kes peaks olema osa keskmes: Faithilt. Pealegi näib vägisi, et Angeli Buffy ja Angel on hoopis teised inimesed (ja/või vampiirid) kui Vampiiritapja Buffy Buffy ja Angel. See Buffy, keda Varjupaigas näeme, mõjub näiteks tava-Buffyga võrreldes tunduvalt enam kui piri-Buffy, nagu Cordelia teda mõni aeg tagasi mürgiselt kutsus. Kahju, et Sarah Michelle Gellari teine ja viimane külalisesinemine Buffy sõsarsarjas pisut ebameeldiva kõrvalmaigu keelele jätab.

Wolfram & Harti advokaadid pakuvad see-eest mõnusaid momente, kui nende plaanid sugugi kavatsetud suunas liikuda ei taha. Lee Mercer sai eelmises osas Faithi käest kõvasti kolki ja ihkab verd ning ega teisedki tema ülejooksmisse positiivselt suhtu. Lee ise ei tee sellest kahjuks nii põhjapanevaid järeldusi, kui võiks. Hiljem pöördub Lindsey viimases hädas Kate’i poole, kes samuti Faithi taga otsib, kuid siingi läheb Wolfram & Harti plaan vett vedama, sest lõpuks tabab Faithi selgusehetk ja ta läheb annab end ise politseis üles, millest saab esimene samm paranemise pikal teel. Mark arvas, et see võibki olla üldse viimane kord, mil me Faithi näeme, ja järgmised aastad veedab ta tõepoolest vanglas, kuid inglise tüdruk enigmaticagentscully oli taas terasem, oletades õigesti, et tema lugu pole veel läbi. Ja kui jutt selle peale juba läks, siis Varjupaiga dialoogis mainitakse FBI agendid Mulder ja Scully, meie kõigi lemmikud, ka nimeliselt ära, mis Scully nimekaimu mõistagi väga rõõmustas.

Seega paistab Varjupaigas lootusetuse pika tunneli lõpus vähemalt hetkeks valgus, ent enamasti Angelil eksinud hingede päästmine nii edukalt ei õnnestu. Ei õnnestu Tim Minearilgi igavesti täiseduga jätkata. 8/10

Lee: Asi muutub naeruväärseks. Esimene palgaline tapja tapab teise palgalise tapja, kelle me saatsime tapma esimest palgatud tapjat, kes ei tapnud mitte kedagi, kuni palkasime teise tapja teda tapma.

April 11th, 2012

Angel – 1×18 – Korras nagu Norras (Five By Five)

Angeli 18. osas jõuab oma eksirännakutelt Los Angelesse Faith (Eliza Dushku), kes jättis Sunnydale’i maha kohutava segaduse ning Los Angeleseski näitavad tema liikumist läbipekstud kaaskodanikud. Wolfram & Harti advokaadid püüavad teda oma huvides ära kasutada.

Õnneks ei jäta käesoleva osa pealkiri kellelegi, kes Buffy hingeeluga natukenegi kursis on, erilist kahtlust, millest see osa räägib. Ühtlasi on lõpuks paljastatud hoolega hoitud saladus, kuidas otsustasin eesti keelde tõlkida Faithi lemmikfraasi Five by five. See ei tohiks tegelikult väga suur üllatus olla, sest, olles kunagi ammu enda meelest toreda vaste leidnud, avastasin mõni aeg hiljem oma suureks meelehärmiks, et tõlkija telepurgis jõudis täpselt samale tulemusele. Kuna see on üsna isikupärane repliik, kaalusin mitmeid teisi variante, kuid need ei kõlanud kahjuks pooltki nii hästi. Seega tuleb lihtsalt leppida tõdemusega, et üksteisest sõltumatult on võimalik samasse kohta välja jõuda.

Mark aga suutis seda osa kuidagimoodi pealkirja nägemata vaatama hakata, nii et tema jaoks tuli Korras nagu Norras suur paljastus taas täiesti ootamatult. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad sellised väited minu silmis tunduvad, ilmselt tõstab vahepeal maha rahunenud küünik jälle pead. Üldiselt aga olid tema ja paljud kommenteerijad ühisel seisukohal, et tegemist on Angeli seni kõige tugevama osaga, milles pean järjekordselt eriarvamusele jääma. Esiteks ei ole Korras nagu Norras stsenarist Tim Minear ja teiseks näitab taustauuring, et Jim Kouf kirjutas kokku vaid kolm Angeli osa, seega pole tema näol tegemist sarja püsiautoriga. Mind närib tõsine kahtlus, et kulisside taga aitasid teised selle osa kirjutamisele kõvasti kaasa. Faithi karakteriseering on lihtsalt niivõrd täpne, selles on selgelt tunda Whedoni kätt. Korras nagu Norras näitab meile taas tagasivaateid, sedapuhku Rumeeniat aastal 1898, mil Angel sai tagasi oma hinge. Minu meelest on see osa kõige nõrgem koht, sest kuigi autorid püüavad tõmmata ilmseid paralleele Angeli ja Faithi mineviku vahel, ei toimu Darla ja Angeli stseenides midagi huvipakkuvat; need võtavad hoopis ilmaasjata muult tegevuselt hoogu maha.

Muud väga ei oskagi ette heita. Wolfram & Hart võtab enda kanda esmakordselt aktiivsema rolli ja meile näidatakse koguni kolme nende põhitöötajat, kes kõik on varemgi sarjast läbi käinud. Näiteks Lindsey McDonaldit, keda mängib Christian Kane, nägime seni esimest ja viimast korda Angeli pilootosas Ingli linn. Samuti on olulisel kohal Lilah Morgan (Stephanie Romanov), Lee Mercer (Thomas Burr) jääb pigem tahaplaanile. Ehkki Mark arvab ekslikult, et Wolfram & Harti osalus Angelis piirdub esimese hooajaga, mõjutab Lindsey ja Lilah’ vaheline hõõrumine oluliselt järgmiselgi hooajal toimuvaid sündmusi. Kurja advokaadibüroo laialdasem haaramine üldisesse liini teeb Angelist lõpuks selle sarja, mida fännid teavad ja armastavad.

Korras nagu Norras jätkab Los Angelese kujutamist ülimustades toonides. Põhitegelastest saab Cordelia Faithi käest silma alla kena sinise laterna ning Wesley peab taluma põhjalikku piinamist. Angel on ainus, kes puutumatult pääseb, olles paraku ka ainus, kes mõistab, et Faith püüab teda meelega end tapma provotseerida, kasutades selleks inimesi, kellest Angel hoolib. Faith tunneb, et pärast Sunnydale’i linnapea surma pole tal tõepoolest maailmas kohta, kuid Angel pole valmis temast nii kergelt loobuma ja lõpuks Faith murdub. Olen varemgi maininud, et Buffy põhinäitlejatele Sarah Michelle Gellarile ja Alyson Hanniganile jääb Dushku oskuste poolest selgelt alla, kuid Korras nagu Norras võib olla parim tema töö, mida näinud olen. Kuna Faithi karm olemus rõhub eelkõige Dushku tugevatele külgedele, siis pole ta varem eriti tundeid välja näitama pidanud, ent siin osas selleta ei saa ning tema esituses pole ühtki vale nooti, Faith tundub usutav ja elav, mitte üksnes tegelane teleekraanilt. Selle jutuga peaaegu et veensingi end maksimumpunkte andma, aga ainult peaaegu. 9/10

Lindsey: Vihkan nurjaminekuid, mida ei õnnestu kellegi teise süüks ajada.

April 10th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×19 – Uue kuu tõus (New Moon Rising)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 19. osas naaseb Sunnydale’i kadunud poeg Oz, tuues kaasa rõõmusõnumi: nüüd suudab ta oma libahundi-loomust kontrollida ega sõltu enam täiskuust. Paraku satub tema tulek väga valele ajale.

Tore jada, milles Buffy ülevaated vaheldusid korrapäraselt Angeli omadega, saab nüüd rikutud, sest mingil üksnes talle teadaoleval põhjusel otsustas Mark vaadata neid osi just selles järjekorras, ehkki väga head põhjendust sellele pole. Arvestades, et järgmised kaks Angeli osa puudutavad üht Sunnydale’ist lahkunud värvikat karakterit, võib ehk mõista, miks talle seda soovitati, aga kuna arvamused nende kohta ilmuvad tema lehele niikuinii eri päevadel, siis oleks võinud ikkagi vanaviisi jätkata. Kuid mis parata, mina tegin selle projekti raames otsuse Marki graafikut täpselt järgida ning olen seetõttu samuti sunnitud teist päeva järjest Buffyst kirjutama.

Pealkirja otsustasin eesti keelde tõlkida sõna-sõnalt, mis sest, et new moon on maakeeli tegelikult noorkuu. Kahjuks ei kõla selline variant sugugi nii hästi kui Uue kuu tõus, pealegi, kui arvestada, et osa tegevus toimub täiskuu ajal, pole tal noorkuuga erilist pistmist. Samuti harmoneerub see hästi kunagise menufilmiga Musta kuu tõus (Black Moon Rising), kuigi inspiratsiooni osa nimetamisel ammutati järjekordselt muusikutelt.

Uue kuu tõusu stsenarist on Marti Noxon ja tõsisemad lugejad juba teavad, mida see tähendab: naljategemisele selles osas kohta ei ole. Vastupidi, kui vahepealsed osad pidasid negatiivsete emotsioonide tekitamisega piiri, siis Uue kuu tõus paneb masendusemootori taas täiskäigul tööle, tekitades vähemalt Marki lugejais suhteliselt depressiivseid mõtteid. Milles siis probleem? Loomulikult selles, et Oz tuleb tagasi täpselt siis, kui Willow’ ja Tara vahel on midagi susisemas ning Willow seisab nüüd nagu kits kahe heinakuhja vahel, teadmata, mida teha. Tara, kes seni sai Willow’ga suhtlemisest uut jõudu, on veendunud, et uus ja hea asi jääbki tema ellu tulemata, hakates seetõttu uuesti kokutama. Samas on sarja siseeluga kursis olijale ja siililegi selge, et Oz ja Willow on minevik ning tulevik kuulub Tarale, sest Seth Green teatavasti ei näinud oma tegelaskujul potentsiaali edasi areneda. Sellepärast lahkubki Oz Uue kuu tõusu lõpus Sunnydale’ist igaveseks. Kuuldavasti pidasid Whedon ja sõbrad küll plaani Ozile Angeli kuuendal hooajal paremat rakendust leida, kuid see hooaeg jäi igavesti helesiniseks unistuseks.

Paljude meelest kuulub Uue kuu tõus Buffy paremikku. Mina päris nii positiivne poleks, ehkki kahtlemata on tegemist hea osaga. Kahjuks kipub Ozi liini varjutama vajadus anda ekraaniaega Adamile ja Polügooni tegelastele, sest neljas hooaeg läheneb hoogsalt lõpule. Adam väga ei häiri ega energiat ei ime, kuid Polügooni pool ja libahunt Ozi kinnipüüdmine tundub pisut punnitatud, andes Buffyle taas põhjuse sõjaväelasi häirida ning Rileyle ettekäände kogu senine elu pikale lainele saata. Millegipärast ei teki kellelgi Buffy kaaskonnast isegi kahtlust, kuidas Spike’i mälu nii õigel ajal taastub. Võimalus, et Spike võinuks Adamiga kiibi eemaldamise suhtes kokkuleppele jõuda, ei tule kellelegi pähegi. Ilmselgelt pole tegelaste moto vähemalt sel hetkel Usalda, aga kontrolli. Ülejäänud tegevus õnneks suuresti kompenseerib need vajakajäämised.

Polügoonil on jälle uus ülem, pärast Maggie Walshi surma näivad need vahelduvat nii kiiresti, et ei jõua üles lugedagi. Selles ja paaris järgmises osas mängib karmi meest kolonel McNamara (Conor O’Farrell). Samuti on Uue kuu tõus märkimisväärne selle poolest, et osa algusest külalisosatäitjate nimekirjast leiab Robert Patrick Benedicti nime, keda meile üldse ei näidatagi. Põhitegijate puhul on see mõistetav, sest lepingud on sõlmitud, tiitrid valmis tehtud ja kui kellelgi mõnes osas kohta pole, siis pole mõtet hakata selle pärast lisavaeva nägema, aga nähtamatu külalisesineja on minu teada ikka üsna harukordne juhtum. 8/10

Adam: Skaudi ausõna. Spike: Sa olid skaut? Adam: Osa minust.

April 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×18 – Metsikute taimelava (Where The Wild Things Are)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 18. osas nahistavad Buffy ja Riley voodis. Punkt.

Metsikute taimelava on osa, mille kohta pole eriti midagi öelda, sest selles ei juhtu tõesti kohe peaaegu mitte midagi. Nojah, saabki varakult õhtule. Välja võiks vast tuua, et ta jagab (originaal)pealkirja Maurice Sendaki lasteraamatuga Seal, kus elavad metsakollid, kuid kuna Buffys ühtki metsakolli silma ei torka, siis raamatu pealkiri ei kõlvanud hästi kasutada ja tuli ise midagi välja mõelda.

Käesoleva osa stsenarist Tracey Forbes kirjutas varem veel osad Õlu pähh! ja Melanhoolia, mis ei kuulu küll Buffy parimate hulka, kuid on siiski selgelt paremad kui Metsikute taimelava. Selleks hetkeks oli küllap ka Joss Whedonile juba selge, et Forbesi nägemus erineb oluliselt sarja üldisest suunitlusest, mistõttu jäi Metsikute taimelava õnneks tema viimaseks kaastööks Buffyle. Õlu pähh!-il ja Metsikute taimelaval on veel üks veider ühine omadus: mõlemas teeb väikese rolli Bryan Cuprill, kelle jaoks need jäidki ainsateks ülesastumisteks Buffys.

Kuna Metsikute taimelava on sedavõrd sisutu, siis pole põhjust imestada, et ta kõikvõimalikes Buffy halvimate osade edetabelites häid kohti saavutab ja minugi hinne peegeldab seda selgesti. Pakun, et mu jooksvas edetabelis läheb ta auväärsele teisele kohale Pahade munade järel. Marki lehelgi oli rahval raskusi, leidmaks, mida võiks selle osa puhul positiivselt esile tuua. Enam-vähem ainsad asjad, mida inimesed kiitmise vääriliseks pidasid, olid Gilesi seni vaka all hoitud lauluoskus ja see, kuidas Spike end Buffy päästmisest välja keerutab. Mina pean isegi Gilesi suhtes suuresti eriarvamusele jääma, sest esiteks ei kuulu Behind Blue Eyes mu lemmiklugude hulka ja teiseks jätab esituski minu meelest soovida. Samas see, kuidas Willow’ Gilesi laulmist sõna otseses mõttes mokk töllakil pealt vaatab, on kahtlemata kahvatu osa üks tipphetki. Spike’i puhul nõustun üldsuse arvamusega. Side lõpp. 4/10

Willow' mokk

Xander: Kes tuleb minuga? Spike: Mina. Tean, et ma pole esmapilgul kangelase tüüpi… ja Buffy on korduvalt püüdnud mind tappa. Ja te ei meeldi mulle absoluutselt. Aga… (Paus.) See kõlab tegelikult päris veenvalt. (Lahkub.)

April 7th, 2012

Angel – 1×17 – Igavik (Eternity)

Angeli 17. osas päästab Angel tuntud näitlejanna Rebecca Lowelli (Tamara Gorski) elu. Kuna Rebecca läheneb juba kolmekümnele ega ole Hollywoodi mõistes enam esimeses nooruses, hakkab ta Angelis päästerõngast nägema.

Igaviku idee on igati hea: ühelt poolt näidatakse meile Hollywoodi pahupoolt, teisalt aga pannakse vaataja kaasa mõtlema eksistentsiaalsel ning sügavamõttelisel teemal: kas ja kui hea on ikkagi igavene elu. Miks see Tracey Sterni kirjutatud osa siis igavapoolne tundub? Spikerdamine näitab, et Stern kirjutas kokku umbes täpselt kaks Angeli osa, millest esimesel, Poissmeeste õhtul, oli täpipealt sama probleem. Võib-olla ei hoomanud Stern hästi suuremat pilti ja keskendus seepärast valedele asjadele? Poissmeeste õhtu puhul keskendus ta kindlasti valedele asjadele ja küllap on see nii ka Igaviku puhul, ehkki konkreetseid eksimusi on raskem välja tuua. Igatahes kulub päris kaua, enne kui mingi areng põnevuse poole toimub. See juhtub siis, kui Angelus end üle hulga aja ilmutada otsustab; idee, millega tuli Wikipedia andmetel lagedale Whedon ise, mitte Stern. Vastasel juhul jätkunuks unelemine ilmselt osa lõpuni.

Sellegipoolest näitab Igavik Angelile omase süngusega, milline on elu Hollywoodis ja mida kuulsus tegelikult tähendab. See tähendab haiglast hirmu vananemise ees, mida püütakse kõigi võimalike vahenditega edasi lükata. Los Angeles on suuresti purunenud unistuste linn, sest enamik neist, kes tulevad maailma filmipealinna sooviga läbi lüüa, seda ei suuda. Nägime seda juba pilootosas, kuid vaadates, milliseid pingutusi jätkuva rambivalguses püsimise nimel tehakse, tekib küsimus, kummad on õnnetumad: edukad näitlejad või need, kelle püüdlused vilja ei kandnud? Mina arvan, et õnnetumad on suured staarid, sest hoolimata neile makstavaist rahasummadest kaotavad nad täielikult privaatsuse, pealegi lasub neil lausa kohustus hea välja näha. Kõikvõimalike iluprotseduuride ja -operatsioonide üha laiema levikuga tunnevad nad survet ennast veelgi kaunimaks teha, muutudes seeläbi paraku peletisteks. Too arutu maania on näiteks võluhuulepulkade näol juba Eestissegi jõudnud.

Lisaks selgub, et Rebecca tapmiskatsete taga on tema agent Oliver Simon (Michael Mantell), kellega kohtusime põgusalt Ingli linnas. Simon, kes mõnede Marki lehe lugejate meelest sarnaneb välimuse poolest Steven Spielbergiga (ja ega nad väga eksigi), loodab, et kõmulood tekitavad Rebecca vastu rohkem huvi, aidates tal sellega uusi rolle saada, kuid see plaan kukub läbi, kuna teda peetakse pingutustest hoolimata liiga vanaks.

Kuna Rebecca saab teada, et Angel on vampiir, otsustab ta eelpoolöeldut arvesse võttes ka ise inimelu igavese elu vastu vahetada, säilitades sellega oma hääbuva nooruse. Paraku jätab ta tähelepanuta mitmed olulised asjad, eelkõige selle, et Angel pole päris tavaline vampiir. Tema minimaalset kogemuste pagasit arvesse võttes pole selles midagi imekspandavat, kuid kõigile peale Rebecca on selge, et Angel teda vampiiriks ei muuda. Rebecca ise kahtlustab sedasama ja soovib Angelit rõõmurohu abil lõdvestuma sundida, aga päästab sellega valla hoopis Angeluse. Antud juhul on tegemist mustlaste needuse küllaltki loomingulise tõlgendamisega, millele on keeruline head põhjendust leida. Ent olgu sellega, kuidas on, Rebecca tegi igatahes veel ühe vea: õigel vampiiril pole samuti põhjust Rebeccat muuta, tunduvalt mõistlikum on ta lihtsalt ära süüa. Õnneks jõuavad õigel ajal jaole Wesley ja Cordelia ning päästavad päeva.

Igavik näitab, et Angelus on tunduvalt lähemal, kui seni arvati, sundides Angeli kaaslasi käitumises korrektuure tegema. Täiuslikuks õnneks pole vaja seksuaalvahekorda, piisab ka millestki muust, mis Angeli oma rasket saatust unustama paneb. Nii ilmutabki Angelus end sarja eluea jooksul veel, aga edaspidi on teised selleks vahest paremini valmis. Lõpeb ju seegi osa aheldatud Prometheuse… vabandust, Angeliga. 7/10

Cordelia: Angelus pole küll kõige lõõgastavam kaaslane, aga ta on vähemalt aus. Kas sama ei peaks kehtima ka mittekurjade sõprade puhul?

April 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×17 – Superstaar (Superstar)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 17. osas on Buffyl probleeme vampiiridest jagusaamisega. Õnneks leidub Sunnydale’is inimene, kelle poole Tapjagi abipalvega saab pöörduda: Jonathan Levinson (Danny Strong). Mis toimub?

Superstaar on osa, mille suhtes Buffy fännide arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Marki leheltki saab aru, et Superstaaril on hulk austajaid, kes seda taevani ülistavad. Ma ei tea, minule pole see osa kunagi sügavat muljet jätnud. Saan aru, et siin toimuv peaks olema humoorikas, kuid minu meelest on see pigem nõme. Superstaari stsenarist Jane Espenson kirjutas ka Teravkõrva, eelmise osa, milles Jonathanil oli keskmisest suurem roll, kuid erinevalt Teravkõrvast on Superstaaris midagi valesti. Naljad ei taba enamasti märki ja kõik on üleüldse kuidagi pingutatud. Õnneks pole ma ainus, kes niimoodi arvab, veel paar Marki lehekülje lugejat on samal arvamusel.

Antud juhul ei saa osa põhjalaskmises süüdistada seda, keda tavaliselt, aga kui stseen Adamiga on enam-vähem osa tipphetk, siis on ilmselgelt kusagil midagi mäda. Võimalik, et Superstaaril on identiteedikriis ja ta ei tea täpselt, mida tahab. Põhimõtteliselt võinuks see olla satiir, mis mulle üldiselt väga meeldib, näiteks Jah, härra minister (Yes, Minister) on üks minu lemmiksarju, kuid selle asemel on Superstaar pigem nagu James Bondi paroodia. Halb James Bondi paroodia. Sarja tegijad nägid veel hulka vaeva, pannes kokku täiesti uued algustiitrid, milles on kesksel kohal Jonathan, ja puha ilmaasjata, needki mõjuvad punnitatult. No ei ole naljakas. Üldse tundub mulle, et kui paljude Buffy ja Angeli kaasautorite puhul on kiidusõnad õigustatud, siis Jane Espensoni panust pigem ülehinnatakse. Tal on küll helgemaid momente, kuid sageli jäävad tema käsikirjad keskpärasteks, ehkki, nagu juba mainitud, palju on neidki, kes minuga ei nõustu.

Superstaari põhiline vastane jätab samuti soovida. Eile kiitsin Angeli autorite loomingulisust kollide väljamõtlemisel, kuid anti-Jonathani meenutavaid tonte oleme varem korduvalt näinud. Ka Jonathani ootamatu meelemuutus ja arusaam oma tegude ekslikkusest tuletab taas meelde Terry Brooksi klassikalise teose Shannara mõõk (The Sword Of Shannara) lõpplahenduse ning mitte heas mõttes. Kõik on lihtsalt pisut liiga mugav.

See ei tähenda, et Superstaar oleks üdini halb. Isegi keskpärane Buffy teeb silmad ette paljudele teistele sarjadele. Näiteks Anya meenutab üle hulga aja taas seda Anyat, keda meile esialgu tutvustati. Juba mõnda aega pole talle kui suurele sõnameistrile erilist rääkimisõigust jäetud, kuid Superstaaris paitab ta meie kõrva päris mitme hea repliigiga. Mitmesugune Jonathani-teemaline nänn, nagu plakatid, koomiksid, kalendrid jms jätab samuti hea mulje, tunduvalt parema, kui kõik muu Jonathaniga seonduv. Ning Buffyle ja Rileyle annab Jonathan head suhtealast nõu, kuid üldiselt pole Superstaar osa, mida ma väga tihti vaadata tahaks. Anya meelest võivad alternatiivsed reaalsused ju lahedad olla, aga minu meelest mitte, üksikute eranditega. 6/10

Giles: Xander, ära kasuta raamatute läheduses ladina keelt.

April 6th, 2012

Angel – 1×16 – Areen (The Ring)

Angeli 16. osas selgub, et Los Angelese kõrgkihi hulgas on populaarsed deemonite ebaseaduslikud võitlusmatšid elu ja surma peale. Kas Angelil õnnestub kord majja lüüa ja deemonite nottimine peatada või saab temast endast kahuriliha?

Täpselt nii nagu kehade vahetusse mineku osa, peab igas tõsiseltvõetavas ulmesarjas olema ka vähemalt üks võitluskunstidele pühendatud osa, nagu noor inglise tüdruk enigmaticagentscully Marki lehel väga õigesti välja toob. Osades neist võideldakse elu ja surma peale, umbes nagu vanal ajal gladiaatoritel aeg-ajalt kombeks oli, ülejäänutes peetakse lihtsalt paar poksimatši maha. Sageli paistavad needki osad silma madala kunstilise väärtusega, näiteks paljude Babylon 5 fännide meelest on esimese hooaja osa Ilmne ülekaal (TKO) sarja üks kehvemaid, kui mitte kõige kehvem osa. Mõnes teises sarjas, näiteks Lahingulaev Galacticas (Battlestar Galactica) tundub selline osa lihtsalt veider, umbes nagu sadul sea seljas, sellepärast ongi üllatav, miks stsenaristid ikka ja jälle sama ideega lagedale tulevad. Kõike seda arvesse võttes ning arvestades asjaolu, et üldiselt mulle sellised gladiaatorite võitlused väljaspool ajaloolist Vana-Rooma perioodi suurt ei istu, tuleb tunnistada, et Areen on oluliselt parem, kui ta loogikareeglite kohaselt peaks olema.

Sündmuste ahela käivitab konks, kus selgub, et tavapärane abipaluja polegi abipaluja, vaid hoopis kelm, kes Angeli osavalt lõksu püüab ja areenil teiste deemonitega võitlema sunnib. Angel mõistagi, olles selline kangelane, nagu ta on, püüab Russell Crowe’i kombel orjapidajaid trotsida, kuid tema Spartacuse põhimõtted ei leia võitluskaaslaste hulgas poolehoidu, vähemalt esialgu. Seega peab Angel oma ideed unustama ja ellujäämise nimel võitlema hakkama, kuid oma suurust näitab Angel sellega, et kui talle visatakse päästerõngas, mis, tõsi küll, tähendaks nähtu unustamist ja saatanaga lepingu sõlmimist, ei võta ta pakutut vastu ja naaseb areenile. Seal saab temast lõpuks Spartacus, sest nii üllad ideaalid ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta. Lugedes kõlab see tobedamalt, kui ekraanil välja paistab, vaadates tundub kõik üsna kaasahaarav.

Põhitööd ei tee Areenis ära aga mitte Angel, vaid vahelduseks hoopis Cordelia ja Wesley, kes leiavad võimaluse võitlejad orjaahelatest valla päästa. Osa kulminatsioonis, kus “head” deemonid võitlevad “pahade” inimeste vastu, osutub see abinõu väga kasulikuks. Wesley ja Cordelia suurem roll Areenis on vägagi tervitatav, arvestades, et eelmises osas neid peaaegu ei näinudki. Ühtlasi tõestab Cordelia üha rohkem, et ta pole mingi ajudeta tibi, vaid inimene, kes suudab kriitilises olukorras kiirelt lahenduse leida ja vajadusel ka päris hästi näidelda. Viimane oskus tundub esialgu siiski piirduvat päriseluga, sest tema käsu peale tehtavad esinemised on endiselt üpriski õnnetud.

Süngus ja must masendus pole Angelist kuhugi kadunud ning jätkub uue hooga. Areeniski tapab võistluste üks korraldaja Darin (Douglas Roberts) külma kõhuga oma venna (Scott William Winters). Darini enda saatus pole sugugi parem, sest ta saab tunda sellesama kurikuulsa orjakäevõru võlusid. Temast jääb järele vaid tolm. Esmapilgul tundub, et lõpp hea, kõik hea, kuid siis hakkavad Angel, Cordelia ja Wesley mõtisklema, millega nad tegelikult hakkama said, ja tuleb välja, et linna pääses lahti terve pinu võitluskunstides karastunud deemoneid. Huvitav, kas see on miski, mille üle uhkust tunda?

Lisaks tutvustatakse Areenis meile veel üht Wolfram & Harti töötajat Lilah Morganit (Stephanie Romanov). Ehkki selles osas ta eriti silma ei paista, on tal tulevastes sündmustes oluline roll. Järjekordselt korduvkasutatakse deemoneid, Areenis Cribbi mängiv Markus Redmond tegi kaasa ka ühes varasemas osas. Tegelikult tuleb sarja tegijaid deemonite väljamõtlemise kohalt ekstra kiita, sest selleski osas on nad väga erinevad ning nende grimm suurepärane. 9/10

Cordelia: “Deemonid, deemonid, deemonid”. Selle nime väljamõtlemisega nähti ikka kõvasti vaeva. Wesley: See on deemonite andmebaas. Mis nime sina sellele paneksid? Cordelia: Ma ei tea. Äkki näiteks “Deemonite andmebaas”? Wesley: Ah jaa. Nimi, millest lausa õhkub ühemõttelisust.

April 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×16 – Kes sa oled? (Who Are You?)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 16. osas on Buffy ja Faithi kehad vahetusse läinud ning Buffyt ootab ees pikk elu trellide taga, kui ta midagi ette ei võta. Kas ja kuidas õnnestub tal teisi veenda, et Buffy polegi Buffy?

Kes sa oled? on teine pool kaheosalisest loost, mis algas Selle hooaja tüdrukus, ja täpselt nagu eelmine osa, on seegi väga hea. Joss Whedon kirjutas koguni niivõrd hea käsikirja, et isegi Adam ei suuda sellest energiat välja imeda, kuigi korraks ta siiski nägu näitab. Kusjuures enamasti mulle need lood, mis vähegi pikemas ulmesarjas jällegi vähemalt korra esinevad ja milles kehad vahetusse lähevad, eriti ei meeldi, kuid nagu Kes sa oled? tõestab, siis probleem on olnud ilmselt pigem teostus kui idee ise. Näitlejatele on teise karakteri mängimine muidugi mõnus vaheldus, aga sageli unustatakse ära, et lisaks teise inimese nahas rumaluste tegemisele võiks toimuval mingi sügavam mõte olla.

Kes sa oled? on selge erand. Lisaks kehade vahetusse minemisele liigub ka neljanda hooaja üldine liin seitsmepenikoormasaabastega edasi. Seda, et Adam end näitab, juba mainisin, kuid lisaks hakkab ta oma plaanide elluviimiseks enda alluvusse vampiire koguma, ehkki endiselt näib tal (ja tegijatel) puuduvat selge idee, millised need plaanid täpselt on. Samuti öeldakse esimest korda otse välja, et Tara ja Willow’ vahel on midagi enamat kui sõprus, kuigi tähelepanelikud vaatajad said sellest muidugi juba varem aru. Buffy kehas Faith ahvatleb seksuaalselt Spike’i ning õhus on elektrit; on olnud varemgi, kuid mitte kunagi nii selgelt. Uuesti tuleb jutuks, millega Giles ja Joyce mõnda aega tagasi auto kapotil tegelesid. Ja nii edasi. Algustiitrites on muide väga armsalt öeldud, et Eliza Dushku mängib seekord Buffyt.

Samal ajal kui Faith püüab end üsna oskamatult Buffy sõprade seltskonda sobitada, mis tal tõele au andes niipalju ikkagi õnnestub, et keegi teda esmapilgul kahtlustama ei hakka, peab Buffy püüdma pääseda nende käest, kes teda vangistada tahavad. Vanglasse Sunnydale’i politseil teda küll viia ei õnnestu, sest vahele segavad eelmises ülevaates mainitud Valvurite Nõukogu härjad, kellel on Faithi suhtes teisi mõtteid. Hoolimata suurtest sõnadest ja tõsise näoga meestest suudab Nõukogu aga järjekordselt enda kompetentsuse kahtluse alla seada, sest Buffy suudabki põgeneda. Faith on vahepeal mõistma hakanud, et hea polegi võib-olla nii paha olla… hmm, sellest ei pruugi aru saada, sõnastame ümber: võib-olla polegi nii paha hea olla… ikka sama jama, proovime veel kord: võib-olla on parem olla hea, kui paha, sest sellisel juhul ootab sind kaaskodanike siiras tänu. Kahjuks ei saa ta igavesti Buffy kehasse jääda, sest Buffy tahab seda tagasi, ning Tara ja Willow on leidnud võimaluse kehad uuesti ümber vahetada. Nii ongi Faith oma kehas taas tagasi olles sunnitud Sunnydale’ist pettunult lahkuma. Kes teab, kuhu teda tee siit viib? Tundub, et mõni esmavaataja Marki lehel aimab…

Ühtlasi jõuab Vampiiritapja Buffy sari selle osaga poole peale, 72 osa on nähtud, 72 veel ees. Tahaks loota, et jätkub jaksu edasi kirjutada, sellised päevad, nagu tänane, mil tuleb valmis saada kaks ülevaadet, on ikka päris rasked, sest ega see kirjutamine ülemäära lihtne tegevus pole, kuid mulle endale tundub siiski, et aja jooksul on see hakanud pisut libedamalt minema ja jutukesedki tulevad pisut paremad, kui need kõige esimesed. Tsitaati täna pole, sest milline oleks üks õige ülevaade selle pildita? 10/10

Sarah Michelle Gellar as Faith

April 4th, 2012

Angel – 1×15 – Kadunud poeg (The Prodigal)

Angeli 15. osas ründab deemon, kes kõigi eelduste kohaselt pidanuks olema rahumeelne, Los Angelese metroos reisijaid. Angel ja Kate peavad ühendama jõud, et selgitada välja, mis sundis seda deemonit niivõrd ebatüüpiliselt käituma.

Kes on Kadunud poja stsenarist? Loomulikult Tim Minear. Varasemaid postitusi lugenud võivad juba aimata, millise hinde käesolev osa minu käest saab. Ja nad ei eksi. Marki lehel läksid arvamused Kadunud poja suhtes lahku, kuid minu meelest on jällegi tegemist väga tugeva osaga, millele ei õnnestu parimagi tahtmise korral midagi ette heita.

Kadunud poeg tõmbab üsna osavalt paralleeli Kate’i ja Angeli vahel: mõlemad on olnud sunnitud elama oma isa varjus. See paralleel annab ühtlasi taas võimaluse vaadata tagasi ajale, mil Angelist sai vampiir. Ehkki Vampiiritapja Buffy esimestes osades polnud Angeli taust veel päris selge, tuues endaga kaasa ebakõlasid aastaarvudes, lepiti Virgumise, teise hooaja finaali ajaks lõpuks kokku, et Angel muudeti vampiiriks Galways aastal 1753. Lugesin just hiljuti kusagilt kriitikat, et Hollywoodi filmitegijate arvates on Iirimaal täpselt üks linn, Dublin, ja igal pool mujal kasvatatakse lambaid. Teisi linnu, nagu näiteks Corki, pole olemas. Lühikeses linnade loetelus oli nimeliselt ära mainitud ka Galway, seega on hea meel tõdeda, et antud stereotüüp pole absoluutne.

Tagasivaade Angeli minevikule tähendab seda, et esimest korda näeme Angelis tema muundajat Darlat (Julie Benz). Buffy vaatajale on tema nägu muidugi tuttav, kuid Angeli vaatajate hulgas on piisavalt neidki, kellele tema elulugu võõras, sellepärast tuletatakse meile kaadritega Buffyst uuesti meelde, kuidas kõik täpselt käis, täiendades seda hulga lisastseenidega. Liami (Angeli nimi, enne kui temast sai vampiir) prassimist ja porduelu oleme näinud varemgi, kuid see osa annab mõista, et Liami käitumine on eelkõige tingitud soovist isale koht kätte näidata. Tema suhted isaga pole kõige paremad, kuigi pole täpselt teada, miks nimelt. Mulle tundub siiski, et joomine on pigem tagajärg, mitte põhjus. Ainus pereliige, kellega Liam hästi läbi saab, on tema õde, kes ta pärast, vampiirina, hukatuslikult sisse kutsub. Võib-olla poleks tasunud õpetussõna kadunud pojast, mis muuhulgas sellele osale nime annab, nii sõna-sõnalt võtta. Samas on Darlal õigus: Angel peab nüüd igavesti leppima teadmisega, et polnud oma isa jaoks piisavalt hea.

Täpselt samad probleemid varjutavad Kate’i elu, kellest sai politseinik üksnes seepärast, et politseinik oli ka tema isa. Kate’i kõne osas Mõistus ja tundlikkus muutis tema suhteid isaga kahtlemata pingelisemaks, mistõttu Kate rõõmustabki, kui isa ootamatult tema elu vastu huvi tundma hakkab. Paraku ei tea Kate, et isa huvil on hoopis pragmaatilisem põhjus: Angel avastab, et tema isa on astunud libedale teele ja töötab nüüd kahtlase väärtusega kodanike heaks. Angel püüab Kate’i isa elu päästa, kuid vana Lockley ei kutsu teda sisse ning Angel on sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas ta sureb. Enda isa ta tappis, Kate’i oma päästa ei suutnud: läbikukkumine oma eesmärkide poole püüdlemisel on sarjas Angel läbiv teema.

Wesley ja Cordelia Kadunud pojas eriti millegagi silma ei paista, sest esikohal on ikkagi Angeli ja Kate’i etteasted, küll aga teeb pisikese rolli Galway baaridaamina noor Christina Hendricks, kes hiljem Firefly‘s mängis end kõigest kahe osaga igaveseks meie südameisse kui Saffron, Malcolm Reynoldsi seaduslik abikaasa. 10/10

Turvasüsteem: Uks on avatud. Cordelia: Suur tänu! Turvasüsteem: Vannitoa aken on irvakil.