Postmodernne Prometheus

April 3rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×15 – Selle hooaja tüdruk (This Year’s Girl)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 15. osas haub Buffy oma sõpradega plaani Adami peatamiseks. Samal ajal tuletatakse meile meelde, et Sunnydale’is on veel üks Tapja, kes lebab haiglavoodis koomas. Kuid preili liigahtab…

Marki lehel avaldati arvamust, et aja jooksul süvenes Buffy autorites kahtlus, kas Adam kurjamina üksinda neljanda hooaja välja veab ja nad pöördusid seepärast end eelmisel hooajal tõestanud tandemi linnapea-Faith poole. Mina arvan siiski, et Faithi koomast väljatulek oli tegijatel plaanis algusest peale, sest arvestades Tapjate üleloomulikke võimeid, sealhulgas võimet kiiresti terveneda, ei saanud ta ju ometi igaveseks haiglavoodisse jääda. Samas näib, et väljastpoolt ekraani ei suuda Adam osadest energiat välja imeda, mistõttu Selle hooaja tüdruk on kohe oluliselt etem. Enne uuesti vaatamist arvasin, et see osa võiks väärida umbes üheksat punkti, kuid vaatamise käigus ei õnnestunudki leida põhjendust, miks too punkt maha võtta. Seega saab Selle hooaja tüdruk maksimumpunktid.

Lisaks tegelikule elule sisaldab Doug Petrie kirjutatud Selle hooaja tüdruk ka mitut unenäostseeni, sedapuhku Faithi vaatevinklist. Muuhulgas viidatakse neis taas Buffy nooremale õele, mis esmavaatajad hämmingusse viib, sest nende teada Buffyl ju õdesid-vendi pole. Sunnydale’i (endine) linnapea esineb oma stseenides samuti tuntud headuses, saates Faithile ühtlasi haua tagant eseme, mis mõjutab oluliselt järgmise osa sündmusi. Koomast väljumiseks peab Faith esmalt unenägudes Buffyst jagu saama, kuid päriselus asjad nii roosiliselt ei lähe, sest Buffy pole ainus, kes teda otsib: Sunnydale’i politsei tahab samuti Faithiga vestelda. Kui kolmandal hooajal seisis Faith pikalt teelahkmel, nii et juhuste õnnelikuma kokkulangemise korral võinuks temast saada “heade” esindaja, siis nüüd ta seda võimalust enam isegi ei kaalu ja Sunnydale’is pole ka kedagi, kes teda eneseparandamise teele suudaks suunata.

Loo muudab veelgi segasemaks tõik, et Valvurite Nõukogul on haiglas oma spioon, kes Faithi põgenemisest neile teada annab. Nõukogu kaalub olukorda ja saadab Sunnydale’i olukorda ohjama härjad, kelle tegutsemist näeme lähemalt järgmises osas. Tõsi, huvitav oleks teada, miks Nõukogu arvab, et suudab Faithi kontrollida, kui Buffy on nad pikalt saatnud, Giles ja Wesley ametist lahti lastud ja eelmine katse Faithi õpetada kukkus lootusetult läbi.

Ent Faith pole ainus, millega Selle hooaja tüdruk silma paistab. Väga hea on näiteks stseen, milles Buffy planeerib Riley päästmist pahade sõjaväelaste küüsist. Riley isegi on eelmise osaga võrreldes justkui teine inimene ega käi vähimalgi määral närvidele, mis näitab taas, et sarja tegijatel polnud selget seisukohta, mida temaga ette võtta. Spike selle osa sündmustesse suurt ei puutu, seega näidatakse teda vaid korra, kuid sellegipoolest õnnestub tal öelda vähemalt üks kuldne repliik. Samamoodi areneb vaikselt edasi Willow ja Tara suhe.

Selle hooaja tüdruk lõpeb väga huvitava koha peal, mil Faithi ja Buffy järjekordse võitluse järel viimase kodus kasutab Faith linnapea antud seadet, mis lööb mõlemad tüdrukud oimetuks. Ärgates kõlab Buffy suust Faithi lemmikfraas… 10/10

Buffy: Faith on ärkvel. Ta peksis kellegi läbi, võttis tema riided ja kadus haiglast. Keegi ei tea, kus ta on. Xander: See väärib kõigi aegade halvima ajastuse auhinda.

April 2nd, 2012

Angel – 1×14 – Peidus naha all (I’ve Got You Under My Skin)

Angeli 14. osas saadab Cordelia nägemus Angeli abistama peret, mille kena pealispinna all tundub toimuvat midagi kahtlast. Peagi selgub, et üks pereliikmetest on seestunud ja Ethrose-nimelise deemoni meelevallas, kuid kes täpselt: kas isa, ema, poeg või tütar?

Peidus naha all originaalpealkiri I’ve Got You Under My Skin on ühtlasi ühe päris tuntud laulu pealkiri. Olen varemgi maininud, et osade pealkirjad viitavad sageli popkultuurile, kuid õnneks ei pinguta Angeli tegijad sellega üle. Hakkasin hiljuti vahelduseks vaatama täiesti teist tüüpi sarja Grey anatoomia (Grey’s Anatomy) ja sealsed osade pealkirjad, mis haakuvad sisuga sageli väga ähmaselt, ajavad tõsiselt närvi. Ah jaa, kui mõni ei tea, siis iga viimane kui üks Grey anatoomia osa (vähemalt sinnani, kuhu oma vaatamisjärjega jõudnud olen) on nimetatud laulu järgi.

Aja jooksul saab selgeks, et Buffy ja Angeli tegijad on William Friedkini klassikalise filmi Vaimude väljaajaja (The Exorcist) suured austajad. Kui ma ei eksi, siis esimene vihje sellele peitus juba Vampiiritapja Buffy neljandas osas Õpetaja lemmik ja Angeliski on temale juba viidatud. Selleski osas on eksortsismil päris oluline roll ja Friedkini teos mainitakse taas nimeliselt ära. Õnneks pole Buffy ja Angeli puhul suurt põhjust karta, et tegijad tühipalja kopeerimisega piirduvad, seega ei ole tegemist haleda imitatsiooni, vaid võrdlemisi värske lähenemisega.

Peidus naha all sunnib Angelit muuhulgas tegelema ka Doyle’i küsimusega, millest ta seni oma tavapärase sünguse ja põrnitsemisega kõrvale on hiilinud. Kahjuks osutus Glenn Quinni sarjast lahkumine nii lõplikuks, et kohas, kus deemon tema häälega räägib, oldi sunnitud kasutama juba salvestatud fraasi osast Kangelane. Selline vanade klippide taaskasutus häirib mind kohutavalt ja kisub tähelepanu toimuvalt kõrvale, tuletades meelde, et tegemist on telesarja, mitte dokumentaalfilmiga. Sellega teenib Peidus naha all hulga miinuseid, ehkki sisimas võib mõista, miks tegijad ikkagi Doyle’i häält kasutada otsustasid, andes Angelile võimaluse minevikuga rahu teha ja keskenduda rohkem olevikule.

Kuna preester, kes poisi tegelikult deemoni valdusest pidanuks päästma, toimetab nüüd teispoolsuses, ja Wesley osutus liiga nõrgaks, saades kaela haavata (ette rutates olgu öeldud, et see ei jää tema puhul viimaseks korraks), peab Angel ise risti kätte haarama ja ladina keeles manama hakkama. Protseduur lõpeb edukalt, kuid deemonil õnnestub põgeneda ja lugu jätkub. Joss Whedon, kes muide pole Peidus naha all stsenarist, otsustas meid rabada veel ühe dramaatilise pöördega: selgub, et mitte poiss polnud Ethrose võimuses, vaid Ethros oli ise poisi võimuses, suutes tegutseda vaid siis, kui poiss magas. Jah, väikese Ryani (Jesse James) sees on hinge asemel tühi koht. Marki lehel arvasid mõned, et viimane pööre tundub liialt sulest välja imetud; mina olen kahevahel, ideel täiesti moraalitust inimesest pole viga, samas tundub see tõesti pigem puänt puändi pärast ja sellised asjad, nagu olen varemgi öelnud, mulle üldiselt eriti ei istu.

Osa lõpus ilmub minutiks välja ka uurija Kate ja Wesley vihjab esimest korda, et tema suhted isaga pole kõige lähedasemad. Tulevikus saame sellele ekraanilgi kinnitust. Kuna käesolevas ülevaates tundub esikohal olevat vingumine, siis võib Peidus naha all lõpphinne tunduda üllatav, aga kokkuvõttes kaaluvad positiivsed momendid negatiivse üles, andes tulemuseks: 8/10.

Cordelia: Mis nende vahe on? Müüja: 20 dollarit. Ja poleerimata puit. Cordelia: Näeb samasugune välja. Kas selle valmistasid pimedad Tiibeti mungad? Müüja: Tummad Hiina nunnad. Vaat see on käsitöö.

April 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×14 – Hüvasti, Iowa! (Goodbye Iowa)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 14. osas püüab Riley leppida teadmisega, et Maggie Walsh soovis Buffy surma, kuid enne, kui ta oma tunnetes selgusele jõuab, saabub teade Walshi tapmisest. Kuna tema sõbrad kahtlustavad Buffyt, peab Riley langetama otsuse, kelle poolt olla.

Hüvasti, Iowa! on Buffy esimene Riley-keskne osa. Pealkiri viitab teatud kombel süütuse kaotamisele, on ju Riley Iowa osariigist pärit naiivne maapoiss, kelle illusioonid valitud elukutse õigsusse ja õilsasse eesmärki järsult purustatakse. Seega ainest justkui oleks, kuid teostus jääb üllatavalt lahjaks. Esimene probleem on see, et sarja tegijad, sealhulgas käesoleva osa stsenarist Marti Noxon pole Rileyt lihtsalt suutnud huvitavaks karakteriks kirjutada, mis tähendab, et stseenid, milles ta võõrutusnähtude käes vaevleb ning millele pühendatakse suur hulk ekraaniaega, jätavad vaataja suhteliselt külmaks. Nii see kui teisedki Rileyga seotud probleemid võivad olla nii stsenaristide kui näitleja Marc Blucase süü ja osaliselt kahtlemata ongi, ent mulle tundub siiski, et Blucas tuleb oma tööga paremini toime, kui keskmine Buffy fänn arvab, ja hädade põhjusi tuleb otsida eelkõige käsikirjast.

Kahtlemata on käsikirja süü, et Riley jätab Hüvasti, Iowa!-s Buffyt ja teisi süüdistades suhteliselt nõmeda mulje. Buffy ja sõprade käitumine Spike’i suhtes tundub kõrvaltvaatajale kahtlemata ebaloogiline ja veider, olles päriselt tingitud vajadusest James Marstersile sarjas tegevust leida, kuid Riley reaktsioon pole sugugi parem ja steroidide manustamine seda välja ei vabanda. Veelgi nõmedama mulje jätavad Riley sõbrad, eelkõige Forrest, kes eelistavad Maggie Walshi surmas tõenäolisemate kahtlusaluste asemel süüdistada Buffyt, hoolimata asjaolust, et puust vai ei ole inimese tapmiseks sugugi efektiivseim vahend.

Minu seisukoht on endiselt, et Hüvasti, Iowa! nõrkuses on süüdi Adam, kes hakkab energiat välja imema igast osast, milles kaasa teeb. Kuna selles osas antakse talle märksa suurem roll kui eelmises, suutis ta sedapuhku välja imeda rohkem energiat, mille võrra osa tuli lõppkokkuvõttes kehvem. Teoreetiliselt peaks Adam oma identiteedi küsimuste ja selle väljaselgitamiseks rakendatavate häirivate meetoditega huvitav välja nägema, täpselt nagu Rileygi, kuid tegelik elu on pisut teine. Mõned, sealhulgas Mark, olid tema tegelaskuju selle aspekti osas leebemad, kuid minu meelest ei aita Adami tõsiseltvõetavusele sugugi kaasa näiteks fakt, et seal, kus inimesel asub süda, paikneb temal flopiseade. Just nimelt, 3,5-tolline flopiseade. Juba 2000. aastal, Hüvasti, Iowa! valmimise ajal, oli flopiketaste populaarsus märgatavalt väiksem kui mõned aastad varem, nii et kui mõni noorem vaataja seda osa praegu esimest korda peaks nägema, ei pruugi ta arugi saada, mis veider seade see selline on. Tõsi, flopil kui andmekandjal on oluline roll ka teise hooaja sündmustes, mis peaks vaatajat pisut abistama. Midagi positiivset Adam Hüvasti, Iowa!-s siiski teeb, täpsemalt saadab dr Anglemani samasse kohta, kus Maggie Walsh juba ees ootab. See Angleman oli üks ebameeldiv kuju ja minul oli küll hea meel temast lahti saada. Paralleel, et Adam ja Riley on omal moel mõlemad Walshi lapsed, on samuti päris leidlik, kuid suunab Riley tegelaskuju kokkuvõttes kahjuks valele rajale, mis viib lõpuks tema lahkumiseni sarjast.

Muudest sündmustest väärib äramärkimist see, et Willow ja Tara nõiuvad taas, kusjuures Tara saboteerib Willow’ loitsu ja see läheb aia taha. Põhjendust, miks ta nii tegi, peab päris pikalt ootama, nii et las see jääda praegu veel saladuseks. Lisaks on Hüvasti, Iowa! viimane kord, mil näeme oma silmaga Koputaja-Willyt, ehkki paar korda teda veel mainitakse. Sellest on natuke kahju, sest Koputaja-Willy oli umbes samasugune meelelahutuslik tegelane nagu Ethan Rayne, keda samuti rohkem ei näe. Ega loodus tühja kohta ei salli, seega leitakse neile asendajad, kuid eks esimene armastus on südamele ikka kõige lähedasem. 6/10

Adam: Kes ma olen? Poiss: Sa oled koletis. Adam: Seda ma arvasingi.

April 1st, 2012

Angel – 1×13 – Naine (She)

Angeli 13. osas peab Angel uurima, mis juhtus mehega, kes näib olevat ära keenud ja seejärel plahvatanud. Paistab, et kuidagi on asjasse segatud salapärane ja kaunis deemoniprintsess Jhiera (Ling Bai), ent kuidas täpselt?

David Greenwalti ja Marti Noxoni kirjutatud Naist peetakse üldiselt üheks halvimaks, kui mitte kõige halvemaks Angeli osaks, millest annavad märku ka kommentaarid Marki lehel. Mina nii karme sõnu ei tarvitaks, sest võrreldes eelmise osaga Lapseootel on Naine minu meelest samm edasi. Küll jäi Naine esimeseks ja viimaseks korraks, mil Marti Noxon sarjale Angel ametlikult kaastööd tegi, nii et võib-olla tema ideed teiste tegijate omadega tõepoolest kuigivõrd ei haakunud.

Naine käsitleb järjekordselt teemat, mis ulmesarjades vahest isegi üleliia populaarne, täpsemalt emantsipatsiooni, vihjates muuhulgas ka naiste ümberlõikamisele. Õnneks teeb Angel seda märksa progressiivsemalt kui enamik telesarju. Võrdleme Naist näiteks sarja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) osaga, mille nimigi loominguliselt Emantsipatsioon (Emancipation). Viimases läheb Suur Valge Mees teise planeedi inimestele õpetama, kuidas elada tuleb, ning vaatajale raiutakse põhimõtteliselt nuiaga pähe, et naised ja mehed on võrdsed. Kui mõni selles küsimuses veel kõhklema peaks, siis kurjamit mängib paha asiaat nr 1 Cary-Hiroyuki Tagawa ise, millega peaks küll kõik öeldud olema. Selle kõrval on Naine eesrindlikkuse kehastus, ehkki Ling Bai on millegipärast jällegi asiaat. Kuna tema kehastatav Jhiera teeb mitmeid kõlbeliselt kahtlasi valikuid, siis see stereotüüp, et asiaadid saavad mängida põhiliselt pahasid tegelasi, püsib paraku endiselt.

Jhiera käsitlus selles osas jätab mulje, et temas on ainest korduvaks tegelaskujuks, mida andis ühes intervjuus mõista ka Ling Bai ise, kuid sellegipoolest jääb Naine ainsaks korraks, mil teda ekraanil näeme. Võimalik, et seda otsust aitas langetada Bai võrdlemisi märgatav aktsent, kuid üsna tõenäoliselt arenes sari lihtsalt suunas, kuhu Jhiera ei sobinud. Üht kõrvalosa mängib Naises Heather Stephens, kelle nimi ei ütle enamikule vaatajaist üsna kindlasti midagi, kuid kuna üks minu lemmikmänge arvutil on Wing Commanderi sari, siis mulle ütleb küll, sest sarja (seni) viimaseks jäänud osas Wing Commander: Prophecy on Stephensil päris märkimisväärne roll. Ei saa küll öelda, et tema esitus Prophecys oleks mingi näitekunsti tippteos, aga silm vähemalt puhkab teda vaadates. Angeli juurde tagasi tulles tuleb nentida, et lisaks ideedele meeldib tegijatele korduvkasutada ka näitlejaid. Naise tiitritest võib välja lugeda vähemalt kaks nime (Sean Gunn ja Chris Durand), keda oleme varem juba teistes rollides näinud, mis sarja lühikest ajalugu arvestades on päris omapärane saavutus.

Naises on teisigi olulisi ja/või väärt momente, näiteks võtab Angel Wesley ametlikult oma palgale ning pingelisel hetkel jagab muuseumis enda teadmisi Manet’ ja Baudelaire’i kohta teistegagi. Ehkki Naine vääriks ehk palli võrra madalamat hinnet, lasin järgneval videotsitaadil ning teistel positiivsetel momentidel meele härdaks teha. 8/10

April 1st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×13 – Ka üks on võitlusväljal sõdur (The I In Team)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 13. osas antakse Buffyle esmalt avasüli juurdepääs Polügoonile, kuid peagi selgub, et kõik pole tõepoolest nii kena, nagu pealtnäha paistab, ja Buffy peab asuma võitlusse elu eest.

Sarnaselt eelmise osaga on ka selle osa näol tegemist väga hea Buffy osaga, hoolimata asjaolust, et loo iva ning pealkirigi Ka üks on võitlusväljal sõdur on sõna-sõnalt maha viksitud Hollywoodi lemmikmoraalide edetabelist. Mida muud need Arnoldi, Stallone’i, Van Damme, Steven Seagali jt märuližanri klassikute teosed meile siis õpetavad, kui mitte seda, et suures arvulises ülekaalus oleva vastase võitmine pole mitte ainult võimalik, vaid lausa vajalik ja kohustuslik. Sellepärast polegi põhjust kurta, kui Buffy on sunnitud käised üles käärima ja pahadele näitama, kes on boss.

Osa algus, kui Buffy ametlikult Polügoonile lubatakse, tundub aga väga ilus ja tõtt-öelda paistab igalt poolt välja, et sündmused polnud ette nähtud nii kiiresti arenema, nagu nad arenesid. Polügoon pidanuks Buffyle veel mõnda aega tunduma kui kena kohake, kus on mõnus aega veeta, kuid nagu ikka, tegi tegelik elu teised plaanid. Selle kohta, miks asjad läksid just nii, nagu läksid, on liikvel erinevaid versioone, ent kõige tõenäolisem tundub variant, et ühel hetkel leidis Polügooni ülemat Maggie Walshi mängiv Lindsay Crouse kas iseseisvalt või agendi nõuannete tulemusena, et negatiivse tegelase kujutamine pole tema kuvandile kasulik, ja lahkus ootamatult sarjast, jättes asemele tühja koha, mis tuli kähku millegagi täita. Augutäiteks osutus deemonite kehaosadest kokkupandud sõdur Adam (George Hertzberg), kes sellest osast veel energiat välja imeda ei suuda, sest teda näidatakse alles osa lõpus ja väga vähe. Küll lõpetab ta Maggie Walshi maise teekonna ja sellest hetkest saabki alguse neljanda hooaja allakäik.

Eraldi tuleb kiita Marki lehekülje lugejaid, kes leidsid muuhulgas võimaluse käesoleva osa kommentaarides kasutada sõnapaari “postmodernne Prometheus” (inglise keeles mõistagi). Sel puhul väärib meenutamist, kust see blogi endale nime sai. Postmodernne Prometheus on ühe Salatoimikute osa pealkiri, millega viidatakse Mary Shelley klassikalisele teosele Frankestein, alapealkirjaga Moodne Prometheus, mis on omakorda viide Vana-Kreeka müüdile Prometheusest, kes lõi inimesed ja kinkis neile tule. Selle info põhjal väärib Maggie Walsh tõepoolest postmodernse Prometheuse tiitlit, sest eks ole Adam ju esimene uut tüüpi mees, mis annab muuhulgas eelmise osa pealkirjale Uus mees samuti uue, esmasel vaatamisel tabamatu tähenduse. Küllaltki fantaasiavaeselt sai Adam oma nimegi Aadama, piiblilugude põhjal esimese inimese järgi. Kiretu analüüsi põhjal võiks Adam iseenesest olla huvitavam kurjam, aga see fantaasiavaegus kandub lisaks nimele üle ka teistele aspektidele, seega jätab teostus, nagu järgmistes osades täpsemalt näeme, märgatavalt soovida.

Lisaks Adamile on Ka üks on võitlusväljal sõdur muustki tegevusest pungil. Alustuseks ärkab Buffy võõras voodis nii, et mees, kellega ta voodit jagas, pole kadunud, mis Buffy vaates on meeldiv üllatus. Giles, Xander, Anya ja Willow jändavad Spike’iga, kellele tulistati jälitusseade selga (huvitav, kas poleks olnud mõistlikum see kohe koos kiibiga paigaldada, Polügooni tegelastel jäänuks suur hulk muresid olemata?). Tara ja Willow “nõiuvad” kogu öö. Samuti on selles osas üks uus korduv tegelane, dr Angleman (Jack Stehlin), Maggie Walshi assistent, kelle eluiga pole tema õnnetuseks oluliselt pikem kui Walshil endal. 9/10

Buffy: Professor Walsh? See lihtne luureülesanne, kuhu te mind saatsite… see polnud pesukaru. Tuleb välja, et sattusin kanalisatsioonis luku taha vigase relva ja kahe teie kodustatud deemoniga. Kui arvate, et sellest minu tapmiseks piisab, siis te tõepoolest ei tea, mida Tapja tähendab. Uskuge mind, te veel saate teada.

March 31st, 2012

Angel – 1×12 – Lapseootel (Expecting)

Angeli 12. osa kinnitab taas, et seks on saatanast. Seekord langeb lõksu Cordelia ja parema fantaasiaga inimene suudab kahtlemata juba pealkirja põhjal tuvastada, kuidas täpselt. Angel ja Wesley peavad päästma tema elu ning samal ajal leidma kurikaelad, kes selles kõiges süüdi on.

Näib, et nüüd, mil Doyle hakkab vaikselt ununema, läks sarja tegijatel vaim mõneks ajaks pealt ära, sest Lapseootel ei kuulu mingil juhul Angeli paremikku. Siin on küll palju väikseid positiivseid hetki, kuid üldiselt jätab Lapseootel siiski keskpärase mulje. Peab nõustuma Marki leheküljel avaldatud arvamustega, et üleloomulik rasedus on ulme- ja fantaasiasarjades liiga leierdatud ja igavalt käsitletav teema. Eelmise osa ülevaates mainisin, et millegipärast meeldib Angeli stsenaristidele ideede korduvkasutus ning Lapseootel ei ole viimane kord, mil Cordelia salapäraselt lapseootele jääb. Neljandal hooajal tingis selle küll Charisma Carpenteri rasedus päriselus, kuid sellegipoolest on tegu ühe nõmedama liiniga kogu Angeli ajaloos.

Selles osas on Cordelia rasestumises süüdi tuntud fotograaf Wilson Christopher (Ken Marino), kes esindab üht koleda välimusega deemonit. Üheöösuhte tulemusena on Cordelial juba järgmisel hommikul ees täiesti arvestatava suurusega kõht, milles kasvab seitse armast deemonibeebit. Kuna sünnitamine lõppeks tõenäoliselt surmaga, hakkab Angel otsima, kuhu kadus peasüüdlane Wilson Christopher ise. Stseen, milles Angel nad üles leiab ning teda ja tema kambajõmme füüsilist vägivalda kasutades õpetab, on minu jaoks osa tipphetk. Jah, isegi etem kui moment osa alguses, mil Wesley kirve seina sisse kinni lööb. Vahest vähendab kirvetöö efekti tõsiasi, et seda võib tiitrites korduvalt näha ja ühel hetkel kaotab ta seetõttu uudsuse.

Christopherile keretäis antud, seisab Angelil ja Wesleyl ees kohtumine deemoni endaga. Stsenarist Howard Gordonit tuleb tunnustada ebatüüpilise, vedelat lämmastikku kasutava lõpplahenduse eest, kuid deemoni enda välimus jätab pehmelt öeldes soovida. Deemonid näevad Buffys ja Angelis sageli kahtlased välja, võtame või näiteks Machida Buffy osast Sisalikuisand või mitmesugused madu-deemonid, nagu Sunnydale’i linnapea pärast muundumist, kuid selles osas nähtud haxili deemon on kahtlemata üks kahtlasemaid, meenutades rohkem 50-ndate Z-filmi kui 2000-ndate telesarja. See ei vähenda muidugi meie kolme peategelase tiimitööd deemoni kõrvaldamisel, ehkki tekitab vaataja pea kohale hetkeks küsimärgid.

Lapseootel lõpeb peaosaliste tõdemusega, et seks viib reeglina ebameeldivate tagajärgedeni, mida vähemalt Angel teadis juba varem. Käitumise põhjal võib eeldada, et samal arvamusel oli ka Cordelia korterikaaslane Dennis, ning nüüd peaks selles kindel olema Cordelia isegi, ent ometi ei takista see tal tulevikus samasse ämbrisse astumast. 6/10

Angel: Mulle tõesti ei meeldi, kui inimesed mind tulistavad.

March 30th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×12 – Uus mees (A New Man)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 12. osas pole Giles ikka veel leidnud oma õiget kohta elus ja tunneb end ülearusena. Sunnydale’i saabub taas Ethan Rayne, kes otsustab seda oma huvides ära kasutada. Kas Buffy mõistab õigel ajal, et Giles vajab tema abi?

Sellele, kui Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja üldine liin võsa vahele kiskuma hakkab, eelneb veel paar päris head osa ja Jane Espensoni kirjutatud Uus mees on üks neist, millele viitab ka vastukaja Marki lehel. Jaanuarikuu läheneb lõpule ja Buffy saab järjekordselt aasta vanemaks, ütleb ta ju isegi eelmises osas, et on Veevalaja mõjutustega Kaljukits. Buffy sünnipäev ja Halloween on aga need päevad, mil võib üsna kindel olla, et olukord väljub kuidagimoodi kontrolli alt. Selgi korral otsustab Ethan Rayne tagasi tulla ja üksnes talle teadaoleval põhjusel Gilesi deemoniks moondada. Mis Ethan Rayne’i puutub, siis Uus mees on kahjuks viimane kord, mil me teda Buffy sarjas näeme, millest on kahju, sest oma hädise olekuga pakub ta piisavalt lõbusaid hetki. Tõsi, Ethan jääb ellu, mis annab lootust, et tema teekond jätkub koomiksites ja kui ma oma jutuga kunagi nii kaugele peaksin jõudma, siis saab sellest ka lähemalt rääkida.

Enne Gilesile käru keeramist jagab Ethan Rayne aga väärtuslikku informatsiooni ja selgub, et Polügoonil toimuv ei pruugigi olla üdini positiivne, nagu pealtnäha paistab. Esmakordselt vihjatakse salapärasele numbrikombinatsioonile 314 ja osa lõpuks teame juba täpsemalt, millele see viitab, kuid mitte seda, mida see tegelikult tähendab. Polügoonist räägin pikemalt järgmise osa ülevaates, kuid Rayne’i jutt paneb Gilesi ja Buffy siiski kõrvu kikitama, sest kui mingi asi tundub liiga hea, et tõsi olla, siis see enamasti ongi nii.

Giles saab Uues mehes teada, kui vähe ta toimuvaga kursis on: ta ei tea isegi seda, et Buffyl on uus kavaler, Riley, kes on üks ringihiilivatest sõjaväelastest ning kelle pealik on omakorda Maggie Walsh. Enne paljastust, millega Maggie Walsh tegelikult tegeleb, otsustab Giles temaga kohtuda, millest ei sünni samuti midagi head. Muuhulgas kuuleb Giles, et ilmselgelt puudub Buffyl isa aseaine, kellelt eeskuju võtta ja kelle poole oma hädadega pöörduda. Kui seni võis Walshi suhtuda mitmeti, siis nüüd omandab tema karakter üha enam ebameeldivaid jooni. Kui saladus lõpuks päevavalgele tuleb, kuuleb Giles oma suureks meelehärmiks, et lisaks Xanderile ja Willow’le teadis seda isegi Spike, mis tema enesetunnet mõistagi ei paranda.

Uue mehe tipphetked seonduvad aga ilmselt Gilesi ja Spike’i sunnitud vennastumisega pärast Gilesi muutumist, ehkki purjus Ethan Rayne on samuti omaette vaatamisväärsus ning Anyal on paar head repliiki. Tundub väheusutav, et see Spike, keda varasemast teame, Sunnydale’i loodust imetlema jääks, kui terve kari sõjaväelasi teda taga otsib, seega on ilmne, et sarja autorid püüavad meeleheitlikult tema fännidele vastu tulla ja imevad pastakast ideid, millega tema jaburat käitumist põhjendada. Eriti hästi see küll ei õnnestu, ent Spike ise on endiselt väga meelelahutuslik, kui mitte püüda tema tegudele loogilist seletust leida. Näiteks väärivad äramärkimist tema kommentaarid Gilesi auto kohta, mis käesolevas osas tagaajamise käigus paraku lössi sõidetakse. Lisaks otsib Spike endale lõpuks uue elamise, kena hauakambri, kus ta loodab end rahus sisse seada, aga tulevasi sündmusi teades saab sellest pigem läbisõiduhoov.

Willow ja Tara jätkavad Uues mehes oma salajast läbikäimist ja ühisnõidumist ning kes teab, vahest midagi muudki. 9/10

Willow: Paistab, et täna õhtul ei tapa sa kedagi. Buffy: Ma ei oleks selles nii kindel.

March 29th, 2012

Angel – 1×11 – Somnambuul (Somnambulist)

Angeli 11. osas jälitab Angelit mineviku vari ja tupiktänavail varitseb Los Angelese asukaid surm. Cordelia ja Wesley ülesandeks jääb välja selgitada, kas Angel on enda teadmata unes kõndima ja inimesi tapma hakanud või leidub asjale muu seletus.

Miks valisin selle osa pealkirjaks keerulise võõrsõna Somnambuul, selle asemel et kasutada maakeelset ja igaühele arusaadavat mõistet “kuutõbine”? Mõned päevad tagasi mainisin, et paljud Buffy ja Angeli pealkirjad viitavad kas filmidele või popkultuurile üldisemalt, seega oleks olnud häbilugu kodumaise linateose pealkiri kasutamata jätta, kui võimalus lausa kandikul kätte tuuakse. Tegelikult on Somnambuul omajagu eksitav pealkiri, esialgselt pidanuks selleks olema Minu sünnitatud tapja (The Killer I Created), kuid kuna internetikogukond sai loo ivast haisu ninna, nimetas stsenarist Tim Minear selle jälgede segamiseks ümber.

Ausõna, ma ei lao Tim Mineari kirjutatud osadele suvaliselt kümneid, kuid Somnambuul on minu meelest piisavalt hea, et järjekordselt maksimumhinnet väärida. Marki lehel lähevad arvamused tema kohta lahku, osad on minuga ühte meelt, kuid enamik tunduvad arvavat, et Somnambuul ei kuulu Angeli tipphetkede hulka, sest see on igav ning siin ei toimu eriti midagi. Selles osas olen sunnitud eriarvamusele jääma, minu meelest on juba idee märksa huvitavam kui ümbritsevatel osadel. Kriitikanooled Angeli somnambulismi ebatõenäolisuse pihta on juba märksa õigustatumad, sest kõik märgid viitavad sellele, et Angel lebab rahulikult voodis ja linna vahel kooserdab verejanuliselt keegi teine, kuid osa positiivsed küljed võimaldavad vähemalt minul sellest mööda vaadata. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis Angeli tegijatele tundub meeldivat ideede taaskasutamine, sest tulevikus kordub üsna sama stsenaarium, kuid sedapuhku juba mitme osa pikkuselt.

Tuntud tegijad alustavad sageli telesarjades väikestes rollides ja Somnambuuli põhipahana astub meie ette noor Jeremy Renner, kes vahepealsete aastatega oluliselt tuntust kogunud ja lööb muuhulgas kaasa Joss Whedoni uusimas teoses Tasujad (The Avengers). Kui päris aus olla, siis koomiksifilmid mind eriti ei eruta ja maailm ei kaotaks kuigi palju, kui suurem osa neist valmimata jääks, kuid paraku andsid just koomiksikangelased Whedonile inspiratsiooni vampiiritapja Buffy tegelaskuju ja kogu sellest tuleneva maailma loomiseks, seega ei saa väita, et koomiksid on üdini halvad. Renner aga on vahepeal mänginud ka tõsisemates filmides, nagu näiteks Piinakamber (The Hurt Locker). Renneri tegelaskuju Somnambuulis, Penn, on küllaltki intrigeeriv karakter, kuigi varem pole temast midagi kuulda olnud ja pärast seda osa temast samuti ei kuule. Sellegipoolest annab ta järjekordse võimaluse heita pilk Angeli minevikule ja kuulda kahtlase väärtusega iiri aktsenti. Arutlema hakates võib selliseid Angeli loodud vampiire maailmas olla ju kümnete kaupa, kusjuures kõik vähemalt sada aastat vanad, seega võrdlemisi suurte ellujäämisoskustega. Jah, mineviku pattude heastamine ei ole lihtne.

Somnambuulis toimub veel üks oluline areng: kui eelmiste osade põhjal võib jääda mulje, et Kate’i ja Angeli vahel hakkavad mingil hetkel arenema sügavamad tunded, siis nüüd saab Kate teada, et Angel ei olegi inimene, mis tõmbab võimalikule armusuhtele vee peale. Kate’i positiivne tegelaskuju hakkab järk-järgult nõmedamaks muutuma, kuni kaob ühel hetkel sootuks pildilt, aga see on juba tuleviku teema.

Somnambuuli algustiitrites seisab Glenn Quinni asemel esimest korda Alexis Denisofi nimi. Doyle on tõepoolest surnud. 10/10

Cordelia: Kellelegi ei meeldi ninatark erakust deemonikütt.

March 28th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 4×11 – Hukkumisele määratud (Doomed)

Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 11. osas seisab Buffyl ja Rileyl ees tõsine vestlus identiteedi teemadel. Vett tulevad segama kolm deemonit, kes kavatsevad järjekordselt Põrguvärava avada ja maailmalõpu esile kutsuda.

Pärast suuri sündmusi Vampiiritapja Buffys ja Angelis pole midagi üllatavat, kui neile järgneb vaheosa. Kes teab, vahest on termin “vaheosa” pisut ülekohtune, arvestades, et selles osas tuleb Buffyl ära hoida järjekordne maailmalõpp, kuid sellegipoolest jätab Hukkumisele määratud vaheosa mulje. Alustame sellest, et Buffyle väga ebatüüpiliselt on tal ametlikult kolm stsenaristi: Marti Noxon, David Fury ja Jane Espenson, kusjuures nimede vahel on ja-märk (&), mis tähendab, et tegemist on nende ühistööga. Usaldusväärsest allikast Wikipediast järele kontrollides ei suutnud ma põgusa vaatluse käigus tuvastada ühtki teist kolme stsenaristiga Buffy osa, ehkki mitteametlikult on Whedon ja teised päris paljusid käsikirju kahtlemata kõpitsenud. Öeldakse, et liiga palju kokki rikub hea supi ära, ja ehkki seda suppi ei saa otseselt rikutuks lugeda, jätab Hukkumisele määratud siiski ebaühtlase mulje.

Kõige häirivamalt jääb meelde Buffy ja Riley nägelemine; mitu korda näeme enam-vähem sama stseeni, kus Buffy keeldub suhet jätkamast, Riley aga omakorda keeldub Buffyt kuulamast. Marki leheltki sai lugeda selleteemalisi etteheiteid. Mind häirivad need stseenid eelkõige seepärast, et siin osas ei paista Buffy ja Riley vahel mingit tõmmet, seega on nende suhte pihta suunatud üldine kriitika vähemalt osaliselt õigustatud. Minu suhtumine Rileysse on positiivsem kui paljudel Buffy fännidel, kuid tuleb tunnistada, et teda kujutatakse sarjas üsna kõikuvalt, erinevalt näiteks Spike’ist, kes napsab parimad repliigid enamasti endiselt endale. Muide, kui jutt juba Riley peale läks, siis alates Hukkumisele määratust muutusid Buffy algustiitrid taas ning sinna lisandus Marc Blucase nimi. Blucase tähelend Buffys jäi siiski võrdlemisi lühikeseks ja juba aasta pärast samal ajal teda sarjas enam polnud. See on ilmselt üks näide, kus fännide kriitika aitas ebapopulaarse tegelase lahkumisele kaasa, kuid näiteks Dawni vihkajatel sellist õnne polnud.

Hukkumisele määratud pole aga tervenisti hukkumisele määratud, vastupidi, see on tegelikult päris hea osa. Üle hulga aja näeme taas Sunnydale’i (hävinud) keskkooli ja Põrguväravat, mis on meeldiv vaheldus ülikoolikeskkonnale. Kolm maailmalõppu plaanivat deemonit on küll suhteliselt igavad kurjamid, kuid hädaga käivad nemadki. Samuti astub ekraanile Willow’ vana tuttav Percy (Ethan Erickson), kes on vist viimaks unustanud oma kokkupuute vampiir-Willow’ga, igatahes meenutab ta pigem endist kui ümbersündinud Percyt. Osa lõpus avastab Spike, et talle pähe pandud kiip on intelligentne ja mitte igaühe löömine ei tekita valu. Teadmine, et tal on säilinud võimalus deemoneid tümitada, paneb Spike’i otsekui ümber sündima. Ja muud ju polegi õnneks vaja. 8/10

Spike: Mina ütlen, et lähme ja anname deemonitele tappa. Mis, Buffyta ei saa minna? Kas selles on asi? Araks lõite? Otsime ta üles. Ikkagi Väljavalitu. Tulge juba, vampiirid, urr… pahad. Lähme hävitame nad. Õigluse… ja kutsikate heaolu ja jõulude nimel. Lähme ja võitleme kurjusega! Lähme tapame midagi! No kuulge!

March 25th, 2012

Angel – 1×10 – Lahkumiskink (Parting Gifts)

Doyle on surnud. Angeli 10. osas püüavad Angel ja Cordelia selle teadmisega leppida, kuid neil pole aega pikalt leinata, sest nende poole pöördub abipalvega deemon Barney (Mauri Sterling), keda on asunud jälitama erakust deemonikütt.

Lahkumiskink on viimane osa, mille algustiitrites näeme Glenn Quinni nime, ehkki Doyle’i selles osas enam ei kohta. Surm on Whedoni maailmas küll harva lõplik, aga Doyle jäi üheks neist, kes pärast surma tõepoolest mitte mingis vormis tagasi ei tulnud. Teatud variante Doyle’i elustamiseks kuuldavasti kaaluti, kuid Glenn Quinni surmaga maeti need mõistagi lõplikult maha ja hästi tehti. Üks teine tegelane otsustati pärast pikka pausi tagasi tuua, mis minu meelest oli selge viga. Tundub, et Angeli tegijad pidanuks Lahkumiskinki paremini meeles pidama, sest oraaklid ütlevad siin otse, et Doyle’i tagasitulek muudaks tema suure ohvri eelmises osas mõttetuks. Angeli saaga pole küll päriselt lõppenud; see jätkub endiselt koomiksivormis, kuid seni pole teda sealgi taaselustatud ja küllap ei elustatagi, kui ideed täitsa otsa ei lõppe.

Küll jättis Glenn Quinni sunnitud lahkumine sarja teatava lünga, mis vajas täitmist. Sellepärast ilmubki vahetult pärast Doyle’i surma meie ette erakust deemonikütt, kelle identiteeti mõnda aega kiivalt salajas hoitakse. Üsna ruttu selgub siiski, et erakordsete võimetega erakust deemonikütt pole keegi muu kui vana tuttav Vampiiritapja Buffyst, endine Valvur Wesley Wyndam-Pryce (Alexis Denisof). Tähelepanelikule vaatajale pole see muidugi üllatus, sest tema nimi figureerib külalisosatäitjate hulgas. Praktikat, kus üllatuskülalise nimi jäetakse osa lõppu, polnud Buffy ja Angel selle osa eetrissejõudmise ajaks veel kasutusele võtnud. Erakust deemoniküti isiku paljastumisega selgub muidugi seegi, et tema oskused pole ühele deemonikütile tegelikult kohased. Wesley on vahepeal küll osavamaks muutunud, kuid suuresti on ta ikka seesama teoorias tugev, aga praktikas nõrk Valvur, kelle hoolealustest üks läks halvale teele ja teine loobus tema teenetest. Muidugi, nagu ajalugu näitab, ei saa ta igavesti võhikuks jääda ning aja jooksul paranevad tema võimed tublisti.

Teine oluline areng on see, et Doyle’i võimed läksid üle Cordeliale. Viitab sellele ju osa pealkirigi. Tegelikult toimus juba Kangelases suudluse hetkel väike sädelahendus, kuid selle hetke võib vähem tähelepanelik vaataja muude pingeliste sündmuste keerises kergesti maha magada. Cordelia püüab talle omaselt tahtmatust kingist lahti saada, olles printsess, kes suudleb mitmeid konni ehk suvalisi meeskodanikke, kes tema teele juhtuvad. Muuhulgas suudleb ta ka Wesleyt ja siinkohal tuleb nõustuda Wesley endaga, kelle arvates läks see suudlus märkimisväärselt paremini kui eelmine. Negatiivne külg on muidugi see, et Cordelia ei vaadanudki, keda suudleb. Cordeliat sunnib uue andega leppima alles Barney tõdemus, et Doyle andis talle ainsa väärtusliku asja, mis tema valduses oli.

Barney ise häirib mind juba Lahkumiskingi algusest saadik, seepärast on avastus, et tegelikult on just tema paha ja mitmed kurjema välimusega deemonid süütud ohvrid, väga meeldiv, olgugi see korduval vaatamisel juba ette teada. Kahjuks näidatakse teda osa vältel häirivalt palju, mistõttu olen sunnitud hinnet täiesti pinnapealselt ühe punkti võrra vähendama. Ma lihtsalt ei kannata tema möla, välja arvatud see üks eespool välja toodud lause. Süžeega on seotud ka Wolfram & Hart, kuid ühtki väärilist vastast Angelile sedapuhku ei saadeta.

Marki lehel mainisid mitmed kommenteerijad, et vahelduseks on päris tore vaadata osa, kus lõpp hea, kõik hea. Doyle tundub märkimisväärselt kiiresti ununevat, aga Wesley lisandumine mõjus sarjale pigem positiivselt. Lõpustseen, milles erakust deemonikütt oma lahkumist meeldivast seltskonnast edasi üritab lükata, tekitab tunde, et lõpuks ometi on Wesley jõudnud koju. Ja see on ju tore. 9/10

Wesley: Olen nüüd erakust deemonikütt. Cordelia: Mis see erakust deemon on?