Postmodernne Prometheus

December 31st, 2009

2009. aasta kokkuvõte ja uusaastalubadused

Mäletan selgesti, kuidas ma eelmise aasta lõpus firma jõulupeol rõõmsalt ütlesin, et 2008 oli minu jaoks väga hea aasta. Tõepoolest oli: üle hulga aja püstitasin endale selged eesmärgid, mida edaspidi peale hakata ja kuhu välja jõuda. Sel aastal ma neile lähemale ei jõudnud, pigem vastupidi. Jah, võin julgelt väita, et 2009. aasta on olnud minu senise elu kõige halvem aasta. Selge märk, et aastad pole vennad.

Samas ei kimbutanud mind sugugi surutis nagu paljusid teisi. Vastupidi, majanduslikult läheb asi pigem paremuse suunas. Tõelised probleemid on olnud mujal. Üks väheseid asju, mis mind rööpast välja suudab viia, on reetmine, mida sel aastal pole juhtunud mitte üks ega kaks, vaid koguni kolm korda.

Enda hinnang pole muidugi teab mis objektiivne, aga arvan, et olen võrdlemisi abivalmis inimene. Kes teab, ehk on mõni lugejagi seda oma nahal kogenud… Mindki on läbi aastate väga palju aidatud ja võib-olla pole ma alati osanud oma tänu piisavalt hästi väljendada. Vahest olen muutunud paremaks inimeseks kui enne, igatahes pole ma kunagi varem tundnud nii tugevat soovi teist inimest aidata kui sel aastal. Vastutasuks olen saanud kaela sellise hunniku solvanguid ja soppa, et seda jätkub õige pikaks ajaks. Muuhulgas olen pidanud kuulma, et olen: pahatahtlik, ignorant, ebakompetentne, valetaja, ajuvaba, pealetükkiv, enesekeskne, üleolev. Kindlasti veel muudki, mis hetkel ei meenu. Seda kõike aastal, mis on võib-olla üldse esimene aasta, kus ma pole (vähemalt enda arvates) teinud midagi, mille pärast häbeneda või piinlikkust tunda. Ma pole eladeski nii palju kurja teinud, et see ära teenida, ehkki mõndagi oleks kahtlemata saanud paremini teha. Käituda alati nii, et seda poleks võimalik mitmeti mõista, ma kahjuks veel ei oska.

Küll puudub sellest nimekirjast üks sõna, mida teavad kõik mu lähemad tuttavad: kangekaelne. Süüdistused, eriti alusetud süüdistused, tekitavad minus ainult trotsi ja tahtmist tõestada, et eksivad teised, mitte mina. Üks süüdistajaist, kellega me pole muide kordagi kohtunud ega isegi suhelnud, juba oli sunnitud oma sõnade pärast vabandust paluma ja ma olen kindel, et kunagi peavad oma eksimust tunnistama teisedki, kuigi see võib omajagu aega võtta.

Siiski on mõned inimesed pidanud sellel aastal minu pärast kannatama, sest eelpoolmainitud üleelamised on negatiivselt mõjunud minu töövõimele ja tööde valmimine seetõttu ülemäära veninud. Ma pole ühelgi varasemal aastal nii palju Dynamicsit vahtinud, aga väga raske on tööle keskenduda, kui mõtted oma rada liiguvad. Võib-olla olen ma töökaaslasi alt vedanud, aga suuresti endast mitteolenevatel põhjustel. Loodan, et nad saavad sellest aru. Positiivne on see, et tahtmine midagi teha on hakanud jälle tagasi tulema.

Aga kõigest hoolimata juhtus lõppeval aastal nii mõndagi positiivset: üle hulga-hulga aja sai käidud külas Lõuna-Eestis elavatel isapoolsetel sugulastel, suure surmaga sai valmis Dr. Horrible’i tõlge, väiksema surmaga said valmis 5 Naruto osa tõlked (ja uuel aastal tuleb loodetavasti lisa), käisin esimest korda klassikalise muusika kontserdil, vaatasin esimest korda kinos ooperit ja kindlasti veel muudki. Samuti tean ma täpselt, mis oli minu selle aasta kõige õnnelikum päev: 5. märts. Mis sel päeval siis juhtus? Ei juhtunudki midagi erilist, tundsin lihtsalt üle hulga aja esimest korda, et olen endale saanud uue ja toreda sõbra. See tunne oleks tõesti võinud kauem kesta…

2010. aasta osas on samuti püstitatud selge siht minna pärast mõneaastast pausi tagasi ülikooli, sedapuhku magistriõppesse. Samuti on kaalumisel mitmeid huvitavaid reisiplaane, kuid midagi kindlat pole ma selles osas veel otsustanud. Võiks ju lubada, et uuel aastal püüan blogi usinamalt pidada kui seni, aga sageli on huvitavamatki teha kui oma mõtteid kirja panna, ehkki juba mõnda aega mõlgub peas mõte kirjutada aeg-ajalt inglise keeles Dynamicsi või siis programmeerimise kohta üldisemalt, aga see on seni jäänud pidama ajapuuduse taha. Kui kellelgi on ideid, millest kirjutada, siis võib sellest alati mulle teada anda ja võib-olla ühel päeval kirjutangi.

Jääme siis lootma uut ja paremat 2010. aastat. 2009. aastast halvem see ju ometi ei saa tulla?!

August 31st, 2009

Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega

Olen ennegi märganud, et mõned inimesed ei saa sarkasmist aru, aga täna tuli ette üks eriti raskekujuline juhtum. Ilmselt oli teema liiga tõsine. Ma ei mõelnud ka üldse, et seda niimoodi annab tõlgendada. Oh mind küll…

Või on asi milleski muus? Ma ei saagi täpselt aru. Täielik hämming…

July 1st, 2008

Hüvasti, crissie!

Veider on kirjutada järelehüüet inimesele, keda sa ei tundnud ja keda oled oma silmaga vaid korra vilksamisi näinud. Võib-olla teen ma oma kirjutisega kellelegi haiget, ometi näis mulle, et pean midagi ütlema.

Ma ei tea, kuidas on lood teistega, aga viimastel aastatel on suhtlusportaalide laiema levikuga tekkinud teatav hulk mulle võõraid inimesi, kelle elu ja tegemistega püüan jõudumööda kursis olla. Nimetagem seda siis salasümpaatiaks või kuidas tahes, enamik neist on igatahes naised. Crissie oli üks neist. Ehk pole tark seda tunnistada, aga aastaid tagasi, kui rate.ee polnud veel muutunud üleni varateismeliste portaaliks ja tähelepanulist täiesti tundmatu mõiste, oli ta üks väheseid, kes meeleldi aktsepteeris, et ta oma sõbralisti lisasin. Nii vaatasingi aeg-ajalt ikka, kuidas tal läheb.

Viimased paar kuud polnud ma tema vastu huvi tundnud, aga eile tekkis taas selline mõte. Oma suureks üllatuseks ja meelehärmiks avastasin, et teda pole enam meie hulgas. Ma ei tea, kuidas ja millal see täpselt juhtus ning mul pole seda ka kellegi käest küsida, sest ma ju ei tundnud teda. Vahest on nii paremgi, kuid paratamatult jääb teadmatus kuhugi südamesoppi kripeldama.

Surnutest pole kombeks halba kõnelda, seetõttu räägitaksegi tavaliselt, kui tore inimene lahkunu ikka oli. Nii mõnigi kord on need vaid sõnad, kuid crissie puhul olen, teda isiklikult tundmata, sellega täiesti nõus. Need virtuaaltuttavad, kelle lahkumine mind sama sügavalt puudutaks kui tema oma, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja näppe jääb ülegi. Crissie lausa kiirgas mingit sisemist sära. Näiteks tuju tõstmiseks piisas, kui vaatasin mõne hetke seda pilti temast. Viitab ju sellele ka tema enda poolt pildile pandud allkiri „Puhas rõõm“. Nüüd ja tulevikus valdab mind seda vaadates paraku peamiselt nukrus. Ma ei tea, kes on nimetatud pildi autor, kuid loodan, et ta ei pahanda, kui seda siin kasutan. See pilt on seda väärt.

 Puhas rõõm

Pea kõik inimesed väärivad võimalust elada vanemaks kui napid paarkümmend aastat. Crissie, ristinimega Kristiin, seda võimalust ei saanud. Täna olid tema matused.

Aitäh sulle nende rõõmsate hetkede eest, mida sa mulle pakkusid, seda isegi teadmata. Kahjuks ei avanenudki mul võimalust sinuga päriselus tuttavaks saada. Puhka rahus!

|