Postmodernne Prometheus

January 10th, 2008

Damn, it feels good to be a VIP! ehk Ameerika-reisi 6. päev (neljapäev, 29. november 2007)

Kuna tegemist oli minu ainsa täispika päevaga Los Angeleses, siis ootas mind erinevalt eelmistest päevadest ees tihe programm, mistõttu ärkasin varakult ja olin juba kella 9 paiku valmis tegutsema. Enam-vähem kohe pärast hotellist väljumist peatas mind taas üks meeskodanik ja küsis, mis tänaval ta asub. Kuna olin endiselt hotelliga samal tänaval, siis ma loomulikult jällegi teadsin, mis tänavaga tegu ja ütlesin tallegi, et see on Flower Street. Tundub, et see teiste abistamine hakkab väikestviisi juba harjumuseks saama ning puhtalt vedamise tõttu pole ma veel kordagi vastust võlgu jäänud. Pärast seda otsisin üles lähima metroopeatuse, mis erinevalt New Yorgi metroopeatustest on suhteliselt hästi tavaliseks majaks maskeerunud. Õigemini asub peatus nimetatud maja all. Piletiautomaadist ostsin ühe otsa pileti, leides seejuures tänuväärt rakendust vahepeal taskusse kogunenud müntidele ja istusin rongile.

Erinevalt New Yorgist, kus enne perroonile jõudmist tuleb läbida värav, mis avaneb pärast Metrocardi aparaadile ettenäitamist, paistab Los Angelese metroo töötavat aususe printsiibil. Piletit kellegi ette näidata või mingisse avasse sokutada ei tule ja võib lihtsalt rongi peale astuda. Teoreetiliselt liiguvad rongides aeg-ajalt küll piletikontrollid nagu meilgi, kuid minul neid kohata ei õnnestunud.

Rong, millele istusin, sõitis nn Punasel liinil, mis põhimõtteliselt tähendab, et olin võtnud suuna Hollywoodile. Mõne aja pärast jõudsingi sihtpunkti, milleks oli Universal City. Igaüks teab, et olen suur filmihuviline, seega pole ilmselt üllatav, et päeva esimeses pooles kavatsesin külastada Universali filmistuudiot ja lõbustusparki. Igalt poolt vaatasid vastu mäed, nagu Los Angelese piirkonnale tüüpiline.

Universal City 1

Universal City 2

Universal City 3

Viimastel kuudel lööb USA-s laineid Ameerika Stsenaristide Gildi (Writers Guild of America) streik, mistõttu sealsete telekanalite programmid on üsna kiduraks jäänud. Filmitööstuses annab streigi mõju ennast tunda ilmselt 2009. aastal, sest käesoleva aasta filmide stsenaariumid on suure tõenäosusega valmis. Kui mina Ameerikasse jõudsin, oli streik täies hoos, mistõttu võibki viimase pildi taustal stsenariste piketeerimas märgata. Piltidelt seda küll välja ei loe, kuid vähemalt osad neist kuulusid Battlestar Galactica nimelisse grupeeringusse.

Stsenaristid 1

Stsenaristid 2

Tee metroopeatusest Universali stuudio väravasse kulges mõistagi ülesmäge, kuidas siis muidu. Kõrguste vahe võis olla ligikaudu samasugune kui Nõmme mäel, kuid Universali mägi oli mõnevõrra järsem, mistõttu olin päris hingetu, kui sealt lõpuks üles sain. Õnneks jõudsin seekord kohale mitte päris viimasel minutil ja sain enne stuudiokülastust veidi hinge tõmmata. Väravani jõudmiseks tuli veel ületada jalakäijate sild, millelt on tehtud ka järgmine pilt. Tõsi, see ei anna Universali mäest täit ettekujutust, sest põhiline osa mäest on teiselpool kurvi.

Mäkketõus

Punkt kell 10 seisin Universali stuudio ees, mis tähendas, et mul oli enne ringkäigu algust veel üks tund vaba aega.

Universal Studios 1

Universal Studios 2

Selle tunni pühendasin tutvumisele Universali Citywalkiga, mis on väljaspool lõbustuspargi territooriumi asuv kaubandustänav. Söögiasutuste kvartali teiselt korruselt leidsin ühe koha, mis reklaamis oma „maailmakuulsaid burgereid”. Nii kuulsad need burgerid igatahes polnud, et mina neist varem midagi kuulnud oleksin, aga kuna hotellist ma midagi söögikõlbulikku ei leidnud, otsustasin proovida. Paistab, et see kuulsus on ülehinnatud, sest minu arust polnud see burger suurem asi. Friikartulite portsuga toimetulemine osutus taas problemaatiliseks. Teiselt korruselt avanes kena vaade jõulupuule. Ja mis hoone jääb sellest vasakule? See on ju kino. Oleks ma seda eile teadnud… Kuigi tõele au andes poleks ma ilmselt viitsinud puhtalt kino pärast küll siia sõita.

Universal Citywalk

Veidi enne kella 11 oli aeg stuudiosse siseneda. Varasema jutu põhjal võib olla jäänud mulje, et olen üks kooner, kes hoiab kokku igal pool, kus vähegi võimalik, kuid tegelikult pole see nii. Mulle lihtsalt ei meeldi maksta ülearu palju asjade eest, mis pole kuigi olulised, nagu näiteks majutus. Piiratud ressursside teooria põhjal võimaldab siinkohal kokkuhoidmine huvipakkuvamale rohkem kulutada. Seetõttu soetasingi Universali külastamiseks kõige kallima võimaliku, nn VIP-pileti. Kohapeal selgus muidugi, et väravast oleks selle saanud odavamalt, sest kõik 16 kohta polnud veel välja müüdud ja saadaval on veel mõned vabad kohad.

Kui olin spetsiaalsest VIP-idele mõeldud uksest sisse astunud, pisteti mulle pihku ümbrik ja juhatati mind teisele korrusele, kus ootas giid Jason. Ühtlasi selgus, et „mõned vabad kohad” tähendab ameerika kõnepruugis, et lisaks minule on VIP-pileti ostnud veel kolmeliikmeline hollandlaste punt. Hollandlastele ma end igaks juhuks täisnimega ei tutvustanud ja loodetavasti ei teinud seda enne minu saabumist ka Jason. Siinkohal võib igaüks ise järele uurida, mida kont hollandi keeles tähendab. Ümbriku sisuga tutvudes leidsime sealt oranži paelaga sildi, mis tuli endale kaela riputada, sinise käepaela, millega sai valitud kohtades piiramatult tasuta süüa ja kupongi, millega väljastati tasuta üks foto. Oranž pael tähendas ühtlasi seda, et kõik lõbustuspargi töötajad olid meie suhtes veidralt vastutulelikud, et mitte öelda pealetükkivad.

Kuna rohkem inimesi meie seltsi sel hommikul ei tulnud, mida oligi arvata, siis asusimegi esmalt lõbustuspargiga tutvuma. Mul polnud selle vastu, et meid nii vähe oli, tõtt-öelda midagi, sest nii saigi Jason meile rohkem aega pühendada ja saime ka rohkem teada.

Eskalaator

Alustuseks sõitsime nelja eskalaatori abil alla lõbustuspargi alumisele tasemele, kus võtsime ette oma esimese atraktsiooni: Jurassic Park Ride. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada: ameerika mägedega ilmselgelt tegu ei ole, sõitsime lihtsalt kärus läbi vee, kuni tuli see viimane laskumine, mida reklaamitakse kui „peaaegu vertikaalset”. Siinkohal on taas tegemist reklaamtekstiga, kus kõige olulisemal kohal on sõna „peaaegu”, sest vertikaalsest oli asi ikka üsna kaugel. Ahjaa, mingid plastmassist saurused pritsisid ka vahepeal vett näkku. VIP-pääsmega kaasnes muuhulgas privileeg järjekorras kõigist mööda minna, kuid kuna seal seisis umbes kaks inimest, siis polnud sellestki suurt kasu. Tundub, et sattusin parki külastama ikka tõesti väljaspool õiget hooaega, aga mida vähem rahvast, seda parem. Küll said vipid atraktsiooni läbimiseks vingemad läbipaistvad vihmakeebid, mis tuli kahjuks sõidu lõppedes tagasi anda. Kasutasin ära ka tasuta kupongi ja lasin välja printida foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes alla peaaegu vertikaalsest laskumisest. Kuna mul skännerit ei ole, siis te seda fotot siinkohal ei näe.

Pärast veeatraktsiooni oli õige aeg end ära kuivatada, nii läksime järgmisena Backdrafti atraktsioonile. Backdraft ehk Tulemöll on Eestis võrdlemisi tundmatu film, mistõttu mainin igaks juhuks, et see räägib tuletõrjujatest. Siin ruumis demonstreeritaksegi inimestele simuleeritud tulekahju. Kuum oli seal ruumis tõesti ja konstruktsioon, millel me seisime, jõnksatab ka ähvardavalt, kuid hea mulje ja illusiooni rikuvad ära kõigest üle käiv gaasi hais ja sinised leegid.

Backdraft

Seejärel vaatasime ära pooletunnise demonstratsiooni teemal, kuidas tehakse eriefekte. Tegemist on taas nooremale publikule suunatud ettevõtmisega, mille üldmulje kannatab eestvedajate tobedate ja ebanaljakate kildude tõttu. Pärast seda oli alumisel tasemel jäänud üle vaadata veel ainult üks oluline atraktsioon: Revenge of the Mummy. Inimesed, kellel esineb selja- ja kaelahädasid ei tohiks tegelikult sellele ega Jurassic Parki sõidule minnagi, aga kuigi mul on seljaga aeg-ajalt probleeme olnud (isegi imestan, et see kolmepäevane bussisõit mingeid hädasid kaasa ei toonud), oleks ainult force majeure mind sellest loobuma sundinud, eriti kui ma juba teisest maailma otsast kohale tulnud olin. Revenge of the Mummy on küll juba üsna ameerika mägede sarnane ettevõtmine, mis toimub pealegi pilkases pimeduses, kuni kaugusest hakkab lähenema sein. Seejärel jääb käru järsult seisma ja läbib sama raja tagurpidi, mis on veel hullem kui selle õigetpidi läbimine. Nii et kuigi meil kui vippidel oli vähese külastajate arvu tõttu võimalus teha see atraktsioon läbi kaks korda järjest, me seda millegipärast ei kasutanud. Pärastpoole lasin välja printida ka foto, millel säilitan eestlasele tüüpilist stoilist rahu, tuhisedes üles-alla ameerika mägedel. Kuponge rohkem polnud, seega pidin nüüd juba maksma, järelikult polegi vippidele kõik asjad tasuta.

Sõitsime eskalaatoritest tagasi üles ja läksime vaatama Waterworldi etendust, kuhu tuli aega täpselt sättida, sest see toimub ainult kaks korda päevas. Seda tahtis näha juba rohkem inimesi ja nüüd oli meie oranžidest paeltest juba mingit kasu, sest lisaks ettetrügimisele saime ka head kohad tagumises reas. Head sellepärast, et esimestes ridades istujad saavad märjaks, kusjuures kui muidu ei saaks, siis kannavad selle eest hoolt esinejad, kes veidi enne etenduse algust neid ämbritest ja voolikutest kastavad.

Waterworldi eel 1

Waterworldi eel 2

Etendus ise oli üpris vaadatav ja sisaldas palju pürotehnilisi efekte, nii et kohati oli tegevus suitsu tõttu halvasti jälgitav. Lõpus läks ümbruskonnas jällegi üsna kuumaks, sest taas tuli mängu tuli. Esinejatel pidi seal keskel siis ikka päris palav olema, kui kuumus juba tagumisse ritta tunda andis.

Waterworld 1

Waterworld 2

Waterworld 3

Waterworld 4

Waterworld 5

Waterworld 6

Waterworld 7

Waterworld 8

Waterworld 9

Waterworld 10

Esinejad ise olid mingid tundmatud viienda järgu näitlejad, kelle puhul mainiti etenduse lõppedes siiski ära, millistes filmides nad on kaasa teinud, näiteks naispeaosaline osales filmis Sina, mina ja Dupree. Jason märkis siinkohal võrdlemisi küüniliselt, et kui neil midagi targemat teha oleks, siis ei etendaks nad siin lõbustuspargis seda komejanti. Mõnevõrra veider märkus, arvestades, et Jason pidi ka ise poole kohaga näitleja olema, tehes aeg-ajalt reklaame ja muud sellist, nagu ilmselt kõik Los Angeleses ja selle ümbruses.

Pärast seda oli aeg teha tunniajane söögipaus (jälle!) ning siinkohal tuli kasuks varem saadud sinine käepael, millega sai mäletatavasti piiramatus koguses tasuta süüa. Minul oli mõistagi järjekordselt raskusi isegi ühe eine (salat, pizzalõik ja magustoit) ärasöömisega, nii et ilmselt kasutavad neid käepaelu, mida on võimalik ka eraldi osta, mõnevõrra suurema isuga inimesed. Pärast magustoidu allakugistamist, mis nõudis üsna suurt pingutust, jäi mul üle veidi vaba aega ja ma klõpsisin veel mõned pildid. Esmalt paar üldist fotot.

Universal City üldplaan 1

Universal City üldplaan 2

Universal City üldplaan 3

Apollo 13 maandumiskapsel (muidugi mitte ehtne, aga rekvisiit).

Apollo 13 maandumiskapsel

Võttepaviljonid.

Võttepaviljonid

Kaks vaadet allapoole, lõbustuspargi alumisele tasemele, millest ühel paistab ka peaaegu vertikaalne laskumine.

Alumine tase 1

Alumine tase 2

Veel mõned üldplaanid.

Universal City üldvaade 4

Universal City üldvaade 5

Universal City üldvaade 6

Pärast lõunavaheaega algas külastuse osa, mis minu jaoks oli põhiline, ehk stuudiotuur. Võtteplatsidel erilist tegevust tol päeval ei toimunud, sest stsenaristid teadupärast streigivad, nii et teletoodangut ei saanud teha ja filmidest vändati ainult mingit Adam Sandleri filmi. Vippidele reklaamitakse ka, et stuudiokülastuse ajal avaneb võimalus kohata kuulsusi. Selgus, et Jasoni arvates oli kõva sõna juba see, kui me jalutavast Adam Sandlerist oma bussiga eemalt mööda sõitsime, sest igaüks nii õnnelik ei ole. Igatahes toimus see piisavalt eemalt, sest mina teda üldse ei näinudki ja tulevaste päevade valguses ei oleks Adam Sandleri kaugelt nägemine ka midagi nii erilist, millega hoobelda. Hiljem selgus, et mingid Meeleheitel koduperenaiste sarja võtted kusagil ikkagi käivad, nii et Wysteria Lane’i vaatama meid samuti ei lastud.

Erinevalt tavainimestele mõeldud tuurist kestab vippide tuur kauem, sellel tehakse peatusi ja me saame luusida kohtades, mis teiste jaoks suletud. Alustasime oma ringkäiku majas, kus filme helindatakse. Nägime ruumi, kus oli mitme meetri laiune miksimispult, mille taga helimehed siis istuvad ja tegutsevad. Tagapool olid veel toolid režissööri ja teiste tähtsate asjapulkade jaoks. Fotosid sellest akendeta toast paraku ette näidata pole, sest pildistamine oli kogu majas surma ähvardusel keelatud põhjusel, et juhul kui mõni tähtis nina peaks sellesse ruumi juhuslikult sisse astuma ja pildile jääma, siis kui ta selle üle kaebab, ei pääse sinna enam ükski vipp (muidugi kehtib see ainult külalisvippide, mitte pärisvippide kohta). Tuleb välja, et me polegi nii vipid kui esialgu arvasime. Konkreetsetest nimedest mainis Jason ära Katherine Heigli, kes pidi seal hoones parajasti midagi produtseerima. Sellist õnne mul muidugi polnud, et oleks teda elusast peast näha saanud. Kahju, sest mulle kui meessoo esindajale oleks tema tunduvalt rohkem peale läinud kui mingi habemessekasvanud Adam Sandler. Kui jutt juba Katherine Heigli peale läks, siis võib ära mainida ka selle, et Los Angelesse sõites jäi mulle tee ääres silma kena silt, kuhu peale oli kirjutatud Zzyzx Rd. Sildil kirjutatule üpris sarnase nimega filmil on kahtlane au olla USA kinolevis kõige vähem sisse toonud film läbi aegade, mille ametlik kassatulu oli 30 dollarit. Ei, ma ei unustanud sealt tagant ühtki nulli ära. See tähendab, et nimetatud filmi käis vaatamas kokku kuus inimest, hinnaga 5 dollarit pilet, kusjuures pärast maksis lavastaja kahele neist oma taskust piletiraha tagasi. Isegi kohalikku šedöövrit Koer, lennuk ja laulupidu käis kinos vaatamas kordades rohkem inimesi. Katherine Heigliga seondub see kõrvalekalle teemast niipalju, et tema oli üks selle filmi näitlejaist.

Üht-teist me siiski nägime. Kõigepealt käisime töökodades, kus nägime, kuidas puidust saab teha erinevate materjalide imitatsioone.

Puidust imitatsioonid

Siin pildil on metallitöökoda. Täpselt nagu keskkoolis.

Metallitöökoda

Eraldi osakond, kus valmistatakse erinevaid silte (hauakivid, liiklusmärgid jne) ja dokumente (sünnitunnistused, surmatunnistused, juhiload jne).

Mitmesugused sildid

See ei ole tool

Laternapostid töökoja kõrval.

Laternapostid

Järgmise peatuse tegime spetsiaalses linnakus, mis on mõeldud välisvõtete tegemiseks. Siia on püsti pandud terve hulk maju, mis moodustavad mitmeid tänavaid. Vastavalt vajadusele mängivad need kas New Yorki, Chicagot, Los Angelest ennast või muid linnu. Sellel pildil seisavad minu kaaslased, kolm hollandlast, ühe sellise maja lävel.

Kolm hollandlast

Seestpoolt näeb sama maja välja selline.

Fassaad

Veel mõned fotod samast linnakust. Tänavad on siin kaardu, püüdes tekitada vaatajas illusiooni, et nurga taga on veel maju, kuigi tegelikult valitseb seal tühjus.

Minilinnak 1

Minilinnak 2

Siin fotol võõpab üks tööline maja parajasti üle.

Minilinnak 3

Edasi jätkasime ringkäiku bussis ja sõitsime mööda erinevates filmides kasutatud sõiduvahenditest (see on ka mittevippide tuuri osa). Sellel pildil torkab autode seast silma filmis Serenity kasutatud Muul.

Muul ja sõbrad

Sellel fotol teevad trikke kaks autot filmist Kiired ja vihased.

Tantsivad autod

Siin demonstreeritakse, kuidas tekitada mäest alla tuhisevat veevoolu. Hollandlased otsustasid istuda sõiduki küljel ja said piisavalt kasta, mina olin ettenägelikum.

Pahaaimamatud hollandlased

Veevool

SS Venture filmist King Kong. Pilt on häbiväärselt kehva kvaliteediga, aga bussijuht ei tahtnud millegipärast üldse seisma jääda, et saaks normaalsemaid pilte teha. Muidugi pole see päris laev, vaid mudel.

SS Venture

Seejärel jõudsime rekvisiitide lattu. Esmalt paar väljas tehtud pilti.

Rekvisiitide lao ümbrus 1

Rekvisiitide lao ümbrus 2

Need Vana-Egiptuse kujud on juba kindla katuse all.

Vana-Egiptuse kujud

Spielbergi üks tuntumaid tegelaskujusid, E.T.

E.T.

Vabadusesammas.

Vabadusesammas

Veel mõned juhuslikud rekvisiitide laos tehtud fotod.

Rekvisiitide ladu 1

Rekvisiitide ladu 2

Rekvisiitide ladu 3

Rekvisiitide ladu 4

Rekvisiitide ladu 5

Jurassic Parki saurused ja muumia.

Saurused ja muumia

Kõikvõimsa Evani kraam.

Kõikvõimas Evan

Saag filmist Doom.

Doom

Rekvisiitide ladu oli minu jaoks küll selline koht, kus oleks võinud tunde veeta ja ikka poleks igav hakanud, aga Jason kiirustas meid kogu aeg takka, nii et meie sealviibimise aeg jäi kahetsusväärselt lühikeseks. Rekvisiite, välja arvatud üksikud erandid, nagu saurused ja muumiad ning muu stuudioga otseselt seonduv kraam, on raha olemasolu korral võimalik ka laenutada ja oma filmides kasutada. Pärast rekvisiitide ladu oleksime pidanud läbi astuma ka kostüümide laost, aga mingil põhjusel me sinna ei pääsenudki, seal oli vist liiga rahvarohke.

Enne tuuri lõppu vaatasime veel üle mõned spetsiaalsed võttepaigad. Siin fotol on Alfred Hitchcocki filmist Psycho tuntud Batesi motell, mis pidi olema kõige vanem endiselt ühes tükis olev stuudiovõttepaik maailmas.

Batesi motell

Mõned fotod Spielbergi Maailmade sõja võtteplatsilt.

Maailmade sõda 1

Maailmade sõda 2

Maailmade sõda 3

Maailmade sõda 4

Maailmade sõda 5

Maailmade sõda 6

Maailmade sõda 7

Kõige parem pilt, mis õnnestus teha Jasonist. Mees lihtsalt ei tahtnud pildi peale jääda, aga siin ta siiski on, seljaga kaamera poole ja nokamütsiga. Millegipärast jättis ta veidralt naiseliku mulje, kuigi tal on moefotograafist naine, kellega nad käisid isegi Prantsusmaal pulmareisil.

Jason ja argonaudid

Üks hollandlane mängib surnut.

Surnud hollandlane

Stuudiotuuri jooksul käisime läbi ka ülejäänud tavakülastajatele mõeldud atraktsioonid: sõitsime üle Brooklyni silla koopia, mida raputab King Kong, mööda tiigist, millest pistab pea välja Jawsi plastmassist hai ning läbi paviljoni, kus imiteeritakse kaheksapallist maavärinat ja selga hakkab vajuma kütuseauto. Pilte ma seal ei teinud, sest need poleks nagunii välja tulnud.

Stuudiotuuri järel külastasime veel Terminaatori 3-D filmi ja etenduse hübriidi, mis oleks jätnud veel parema mulje, kui Terminaatori kehastaja laval vähekenegi Arnoldi moodi oleks välja näinud. Etenduse loomisel on matti võetud muidugi filmist Terminaator 2, kus Arnold on hea, mitte esialgsest Terminaatorist. Pärast Terminaatorit otsustasid hollandlased, et neile aitab ja me jätsime hüvasti. Mina ise tahtsin aga Shreki 4-D (neid D-sid tuleb muudkui juurde, nagu näha) show ka ära vaadata ning see oli minu meelest isegi parem, kuigi rohkem lastele suunatud. 4-D tähendab ilmselt seda, et lisaks stereoprillidele võbiseb ka tool, kuidas jaksab, ja aegajalt pihustatakse selga veeauru. Vähemal määral tehti seda ka Terminaatori puhul. Universali külastuse kokkuvõtteks võib öelda, et jäin nähtuga rahule ja kui rahakott kannatab, siis soovitan sinna sattudes võimaluse korral küll vippi mängida, kuigi pikema Los Angelese külastuse korral tasuks kõigepealt kohapeal uurida, kas vabu kohti on, nii tuleb odavam.

See selleks, kuid pärast Shrekki oli minulgi aeg suunduda tagasi kesklinna, kusjuures sedapuhku kulges tee meeldivalt allamäge, vahetada riided ja hakata astuma Staples Centeri poole, mille eile ühele kaaskodanikule kätte juhatasin, sest ees ootas Los Angeles Lakersi ja Denver Nuggetsi vaheline korvpallimäng. Sissepääsemine ei võtnud kaua ning kuna enne matši algust oli veel veidi aega, otsustasin teha seda parajaks hot dogi süües. Müüja küsis veel üle, kas ma olen ikka kindel, et jalopenoga vorstisaia tahan. Jah, ma tean küll, et selle söömisel lööb silmist sädemeid, aga mis siis. Muidugi ei olnud seejärel mulle ulatatu mingi pisike Statoili hot dog, vaid järjekordselt nii suur karbitäis värki, et söö end või näost siniseks.

Staples Center

Kõht lõhkemiseni täis, otsisin ägisedes üles oma istekoha, mis oli meeldivalt palliplatsi lähedal. Siingi ostsin kõige kallima saadaoleva pileti, kuigi kõige paremad kohad olid muidugi ammu müüdud, mistõttu oli mul teatavaid kõhklusi, kui hästi sealt mängu näeb. Poleks tarvis olnud karta, väga hästi nägi ja vähemalt polnud ma üks neist õnnetuist, kes pidi istuma kusagil lae all. Enne mängu avanes mul ka esmakordselt võimalus USA hümni ajal püsti seista. Hümnil pole iseenesest viga, aga selle sõnad on häirivalt agressiivsed: “Rakettidest kumab ta kindluse tipp ja uhkena leegitseb seal meie lipp”, kusjuures ingliskeelne variant lisab veel natuke juurde.

Korvpall 1

Korvpall 2

Tunnistan kohe üles, et NBA mänge jälgin ajapuudusel võrdlemisi vähe, seetõttu teadsin Lakersi meestest peast ainult Kobe Bryanti ja Lamar Odomi nime ja Denveri mängijaid poleks ma enne mängu osanud ühtki nimetada. Siiski oli Denveri mängijate hulgas kaks tuttavat nime: Allen Iverson ja üks teine, kes on mul praeguseks jälle meelest läinud. Paistis, et ees ootab kahe suure isetseja, Bryanti ja Iversoni duell. Huvitavat mängu jätkus kahjuks ainult esimeseks poolajaks, põhiliselt seetõttu, et Denveri meestel vise läks ja Lakersi meestel mitte. Teisel poolajal läks Lakers oma teed, sest Bryantil ja jugoslaavlastel hakkas vise äkki minema ning Lakersi enda korvile pandi kaas peale. Olin üsna nördinud, kuna Lakers pole mulle kunagi sümpatiseerinud ja Bryanti ebameeldiva isiksuse tõttu sallin neid viimasel ajal eriti vähe, kuid väga heitunud nägu ei saanud siin lõvikoopas ka teha. Kahjuks polnud reisi ajal erilist võimalust mõne muu meeskonna mängu vaatama minna, niigi vedas, et üks Lakersi kodumängudest just minu Los Angeleses viibimisega kokku langes.

Pauside ajal pakkusid meelelahutust kuulsad Lakersi tantsutüdrukud. Aeg-ajalt tehti saali tabloodel see viga, et näidati neid lähiplaanis, paraku kannatab suurem osa neist ainult kaugelt peale vaadata, nii et minu istekoht ei tundunud enam sugugi halb. Minu hinnangul jätsid ainult paar tüdrukut kahekümnest endast enam-vähem loomuliku mulje, mitte ei näinud välja nagu ülesmukitud peletised. Siin on eriti halva kvaliteediga foto ühest nende etteastest.

The Laker Girls

Mängu lõpu eel avanes kõigil saalisviibijatel võimalus saada kupong, millega antakse ühes teatud söögikohas (Jack in the Box) kaks tasuta taco’t. Mul läks küll kõrvust mööda, mis tingimustel seda jagatakse, kuid tundus, et selle saab juhul, kui Lakers võidab ja vastased viskavad vähem kui 100 punkti. Denver andis oma parima, et 100 punkti mitte täis saada, visates mitu korda healt positsioonilt mööda või kaotades palli, nii lõppeski mäng 127:99 Lakersi kasuks ja taco’d olid meie. See kupong on mul siiamaani alles, sest minu teele ei jäänud USA-s ühtki seda nime kandvat söögikohta.

Hotelli tagasiminekuga oli see pikk ja tegus päev minu jaoks samahästi kui lõppenud, kuigi istusin veel mõnda aega arvuti taga.

January 9th, 2008

City of Angels ehk Ameerika-reisi 5. päev (kolmapäev, 28. november 2007)

Varsti pärast kahtteist jõudsime niisiis Flagstaffi ja olin sunnitud silmad lahti tegema, sest kõik löödi taas bussist välja. Egas midagi, kotid kätte ja bussijaama. Seni oli meie tee kulgenud enam-vähem otse diagonaalselt läbi USA Los Angelese poole, kuid nüüd ootas ees teatav kõrvalekaldumine kursist, sest võtsime suuna Phoenixile, mis asub Flagstaffist enam-vähem otse lõunas, mitte edelas. Suikusin jälle unne, kuid panin siiski hägusalt tähele, et tee tundus kulgevat peamiselt mägede vahel, kuigi väljas oli pime, nii et võisin ka viirastusi näha. Pärast põgusat peatust Phoenixi eeslinnas Glendale’is jõudsimegi umbes neljakümneminutilise hilinemisega (ehk kell 3.45) Phoenixisse. Näis, et meid Albuquerque’st edasi toimetanud naisbussijuht andis oma parima, et mahajäämust veidikenegi tasa teha.

Phoenixis lahkus meie meeldivast seltskonnast merejalaväelane, kes mäletatavasti pidi sõitma edasi Yumasse ja vahetasime ka viimast korda bussijuhti. Edasisõit oli võrdlemisi sündmustevaene, kuid uinakud bussis olid minu jaoks selleks korraks lõppenud. Kahju, et ei õnnestunud Arizona maastikku paremini näha, sest läbisime terve osariigi pimeduse katte all, kuigi viimases peatuspaigas, Quartzsite’is, hakkas vaikselt koitma. Umbes kella kuue paiku hommikul (seda juba California aja järgi) ületasime pidulikult Colorado jõe ja jõudsime lõpuks ometi kuberner Arnoldi valdustesse.

See tähendas, et läbida jäi veel viimane osa teekonnast: Mojave kõrb ja Sierra Nevada mäeahelik. Geograafiapedant paneb kahtlemata tähele, et mäestike nimed minu jutus pole olnud päris täpsed ja kohalikud kutsuvad neid veidi teisiti, kuid lihtsuse huvides olen vähemalt seekord nimetanud tervet Kordiljeeride idapoolset haru Kaljumäestikuks ja läänepoolset haru Sierra Nevadaks.

Mojave kõrb on väga trööstitu väljanägemisega paik ja vähemalt minul poleks küll mingit tahtmist sellises kohas elada. Tõsi, paljast liiva nägime selles kõrbes vähe, enamasti olid teeääred palistatud mingisuguste põõsastega, mis kasvasid imelikult korrapäraselt, jättes mulje, justkui oleks need sinna meelega istutatud, samamoodi nagu näiteks Tallinna Tehnikaülikooli vastas olevad männid. Mulle jäi küll veidi arusaamatuks, arvestades nende kidurat väljanägemist, mis eesmärgiga need sinna võidi istutada. Jah, minule ei meeldiks kõrbes elada, aga mõnedele ilmselt meeldib ja meie esimene peatus Californias oligi kõrbelinnas Indios.

Indio, CA

Indiost sõitsime edasi, ümberringi endiselt ainult kõrb ja mäed, kuni hakkasime lähenema Los Angelese piirkonnale. Järgmise peatuse tegime San Bernardinos, kus bussi lisandus omajagu rahvast, mis tähendas, et pidin oma koti jälle sülle võtma, kuhu see jäi reisi lõpuni. Õnneks olin vahepeal sellest piisavalt puhata saanud. Enne Los Angelesse jõudmist tegime veel mitu peatust eeslinnades, täpsemalt Riverside’is, Claremontis ja El Montes. Tuleb välja, et enne reisi oli mul Los Angelesest ikka veidi vale ettekujutus: ma ei arvanud, et ta nii kõrbe ääres on, et osa sealkandi rahvast juba päris kõrbes elama peab, kuid nii see paraku on. Loomulikult kasutatakse niisutussüsteeme, aga mina ütlen: kasta kõrbe palju tahad, kõrb jääb ikka kõrbeks. Seega vähemalt Riverside ja Claremont minu puhul küll võimaliku elukohana kõne alla ei tuleks.

Los Angelese bussijaama jõudsime kell 11.50, mis oli planeeritust 50 minutit hiljem, kuid mulle sobis see hästi, sest hotelli sisseregistreerimine algas niikuinii alles kell 2 päeval. Õnneks oli Los Angeleses meeldivalt soe, umbes 18 kraadi. Bussijaamas jätsin hüvasti mehega Sacramentost, keda ootas veel ees pikk sõit põhja poole, nii et tema jõudis koju alles kusagil kell 8 õhtul. Greyhoundi Los Angelese bussijaam asub 7. tänava idasuunal, mis tõlkes tähendab, et tegemist on vähemalt kirjade järgi üpris kahtlase kandiga. Bussijaamast umbes kolmesaja meetri kaugusel on Skid Row, Los Angelese kurikuulsa kerjuste, kodutute ja narkarite piirkonna kirdenurk. Seetõttu soovitatakse isegi bussijaama sees käituda ülimalt ettevaatlikult ja vältida Los Angelesse saabumist pimedal ajal. Noh, mina jõudsin kohale päise päeva ajal ega märganud bussijaamas või selle lähikonnas midagi ohtlikku. Võib-olla on need hoiatused seega suunatud keskmisele ameeriklasele, keda peab igas asjas õpetama, et ta sind pärast kohtusse ei kaebaks, aga võib-olla mul lihtsalt vedas.

Õpetused ütlevad, et bussijaamas tuleb võtta takso ja kaduda sealt kus kurat. Mina ei näinud erilist põhjust, miks ma peaksin taksoga sõitma, kui sealsamas Skid Row nurga peal on bussipeatus, kust saab kenasti kesklinna sõitva bussi peale. Need 300 meetrit bussipeatusse läbisin probleemideta ja mind ei tülitanud keegi, mida oligi arvata. Järgnev pilt ongi tehtud ametlikul Skid Row territooriumil, bussipeatusest 7. ja Alameda tänava nurgal.

Skid Row

Kuna tegemist oli kahtlase kandiga, siis jälgisin igaks juhuks ikkagi kullipilgul ümbruses toimuvat. Muidugi on vähetõenäoline, et kollid sulle traataiaga ümbritsetud parkimisplatsilt kallale kargavad, aga iial ei või teada. Pärast kümneminutilist vahejuhtumiteta ootamist tuli buss, milles tuli sõidu eest tasumiseks kasutada seninägematut aparaati, mille ühte avasse käisid paberrahad ja teise mündid. Esimesel korral pidi bussijuht mind justkui ullikest õpetama, kuidas seda kasutada, kuid tulevikus kulus see oskus marjaks ära. Harjumatu oli ka see, et bussist väljumiseks ei tule mitte vajutada nuppu, vaid tirida akna juures olevat nööri, mis on oluliselt ebamugavam.

Väljusin bussist kesklinnas, Figueroa ja 7. tänava ristmiku lähedal. Pärast väikest mõttepausi otsisin üles 7th&Fig nimelise kaubanduskeskuse (nutikamad suudavad kahtlemata välja mõelda, miks sellele just niisugune nimi on pandud), lootes sealt leida tasuta WiFi võrgu. Võrgu ma leidsin, kuid hoolimata pingutustest ei suutnud arvuti ühegi veebilehega ühendust saada, nii jäidki meilid ja uudised esialgu lugemata. Keskuse keldrikorruselt leidsin mõned söögikohad ja tegin esimest korda tutvust tõelise ameerika portsjoniga. Hamburgeri, friikartulite ja joogiga toimetulemine osutus üsna problemaatiliseks, sest pappalusele asetatud toidu kogus oli üüratult suur, kuigi ma pole just väikese isuga. Hiljem ilmnes, et sellised portsjonid on siinkandis tüüpilised. Nojah, eks ma nägin bussisõidu ajal kusagil Texases ju ka tee ääres silti, mis kutsus 72-untsist biifsteeki sööma, kusjuures kui mõni suudab sellele tunni ajaga lõpu peale teha, ei pea ta midagi maksma.

Pärast söögipausi tegin veel mõned katsed Internetti pääseda ja tulemused olid huvitavad. Arvuti ei läinud kõige parema tahtmisegi juures võrku, kuid mobiil millegipärast läks. Lugesin siis olulisemad meilid mobiiliga läbi, mis oli väga ebamugav.

7th&Fig 1

7th&Fig 2

Kella kahe ajal suundusin oma hotelli, milleks oli sedapuhku Ritz Milner. Tuba oli taas kõige kõrgemal, sedapuhku 12. korrusel. Eelmise hotelliga võrreldes oli tuba oluliselt väiksem ning sealt avanes väärt vaade tuletõrjeredelile, kuid öö eest 800 krooni makstes on ka patt enamat tahta. Positiivse üllatusena vedeles põrandal Etherneti juhe ja ma sain lõpuks ometi normaalselt Internetti kasutada. Samas muutis see minu eelnevad pingutused mobiiliga mõttetuks.

Ritz Milner

Selleks päevaks mul rohkem plaane otseselt polnud, seetõttu otsustasin tutvuda kohaliku kultuurieluga, mis minu puhul väljendab ümmarguselt tahtmist minna kinno. Pärast väikest guugeldamist jõudsin järeldusele, et Wilshire’i bulvaril peaks üks kino olema. Jätsin selle aadressi meelde ja asusin teele. Üllatuseks oli see, et erinevalt New Yorgist paistavad Los Angeleses vahemaad olevat oluliselt pikemad kui kaardi põhjal hinnates. Ei saagi aru, kas on mõõtkava väheke vale või milles asi, igatahes kulus vajalikku kohta jõudmiseks tunduvalt kauem aega kui esialgu planeerisin. Masendav oli ka see, et kui mujal algavad majanumbrid reeglina iga ristmiku järel uuest sajast, selgitades ühtlasi, miks nad Ameerikas nii suured on, siis seda tänavat mööda käies ei tahtnud asi sugugi nii minna. Pigem vahetusid numbri kaks esimest kohta kolme-nelja tänavavahe läbimise järel. Teele jäänud pargis nägin küll väga kena päikeseloojangut, kuid kahjuks ei võtnud ma kinno minnes fotoaparaati kaasa ja tõele au andes see ei suudagi pimedas või üldse hämaras normaalseid fotosid teha (kui mõni imestab, miks bussireisi kohta nii vähe pilte on).

Lõpuks jõudsin kino umbkaudsesse asukohta, aga mida polnud, oli kino. Isegi sellise numbriga maja ei paistnud kusagilt. Ma ei teagi, mispärast, võib-olla jätsin aadressi kogemata valesti meelde. Kuna kohalejõudmine võttis liiga kaua aega, olid kõik seansid niikuinii juba alanud, mistõttu ma ei viitsinud otsimisega ka eriti vaeva näha ja asusin sama targalt tagasiteele. Ühtlasi tähendas see, et kuna järgmistel päevadel pole vaba aega loota, jääb sedapuhku Ameerikas kinos käimata.

Tagasiteel leidsin veel kohaliku säästumarketi ehk 99-sendi poe, kust ostsin mõned pooleliitrised pudelid juua. Pooleliitrine on siinkohal tinglik, lihtsustatud mõiste, tegelikult on selle pudeli maht 20 vedelikuuntsi ehk 591 milliliitrit. Nagu näha, on Ameerikas tõesti kõik suurem, isegi pooleliitrine pudel.

Poest väljudes asusin taas tagasiteele, teadmisega, et varsti jõuan hotelli. Mõnda aega sel teemal mõtteid mõlgutanud, jõudis minu teadvusse asjaolu, et millegipärast on ümberkaudsed majanumbrid kolmekohalised, samas kui minu mäletamist mööda oli Wilshire’i bulvaril väikseim number, mida nägin, majal number 1000. Mis jama see siis on?! Järgmisel ristmikul tuvastasin, et kuidagimoodi olen sattunud Alvarado ja 3. tänava ristile. Mis asja?! No kurat küll, hotell on ju 8. ja 9. tänava vahel, mis tähendab, et olen lootusetult halvale teele läinud. Mis mul muud üle jäi, keerasin otsa ringi, kuni jõudsin tagasi säästumarketini. Oma hajameelsuses unustasin ilmselt poest väljudes paremale pööramata, kuigi enda arvates seda tegin. Õnneks jäi see ainsaks korraks selle reisi jooksul, mil ma võssa panin.

Ülejäänud tagasitee möödus õnnelikult ja peagi jõudsin tagasi hotelli, olles enne juhatanud ühele abiotsijale kätte Staples Centeri teeotsa, millega loodetavasti veidi oma reputatsiooni päästsin. Mõnda aega tutvusin Internetis veel uudistega ja suhtlesin tuttavatega, kuid juba kella 9 ajal pugesin põhku, sest pärast senist niisama passimist ootasid ees pingelised ja tegevust täis päevad. Seetõttu oli oluline end väsitava bussireisi järel korralikult välja puhata.

January 8th, 2008

Get your kicks on Route 66… ehk Ameerika-reisi 4. päev (teisipäev, 27. november 2007)

Uus päev leidis meid, bussireisijaid, niisiis Springfieldist. Olime küll järjekordselt graafikust paarikümne minutiga maha jäänud, aga selles ei paistnud olevat midagi hullu, sest praktika näitas, et peatustes kogunenud lisaminutid õnnestus sõiduga enamasti tasa teha. Eelmises jutukeses mainisin, et alates Pittsburghist sõitsime edasi kahe bussiga. Üks neist oli uuem ja kandis minu mäletamist mööda numbrit 6358 (igal Greyhoundi bussil on oma neljakohaline nn pardanumber). Sellesse bussi me seal esialgu ronisimegi, kuni meid teise, vanema bussi peale kupatati, mille koodi ma ausõna ei mäleta, sest pea pole prügikast. Columbusest Indianapolisse sõitsin, nagu mainitud, eksikombel selle uue ja mugavama bussiga, kuid sealt edasi St Louisesse pidin taas ronima tolle vanema logu peale. Seetõttu oli minu jaoks meeldiv üllatus, et St Louisest edasi Los Angelese poole viis juba vana tuttav 6358. Õige varsti pärast keskööd sõitsime edasi, tehes väikese peatuse Joplinis ja kella veerand nelja paiku öösel jõudsime, ilusasti graafikus olles, Tulsasse, mis asub juba Oklahomas.

Varemgi võis märgata, et me jääme graafikust maha planeeritust pikemate vahepeatuste tõttu, näiteks kuigi Daytonis lubas bussijuht seista ainult kümme minutit, lastes reisijad bussist välja ainult suitsu tegema, olime seal tegelikult tublisti üle poole tunni. Nii polnudki mingi ime, et planeeritud poole tunni asemel pidime bussijaamas konutama peaaegu terve tunni. Selle aja möödudes lubati kõik privilegeeritud reisijad, sealhulgas mees Sacramentost, kodutu välimusega tüüp, kahtlane tüüp, merejalaväelane, mina ise ja mitmed teised tuttavad näod bussi tagasi. Tundus juba, et nüüd on bussis piisavalt ruumi, nii et ma saan lõpuks ometi suurema koti kõrvalistmele panna ja ei pea seda enam süles hoidma. Seni oli seda lõbu jätkunud ainult kahel korral: New Yorgist Newarkisse (pool tundi) ja Columbusest Daytonisse (kaks tundi). Terve ülejäänud aja oli see kott mul süles olnud ja jalad hakkasid seetõttu juba tõsiselt ära surema.

Istusime niisiis kenasti seal bussis, aga buss ei sõitnud millegipärast kuhugi. Ilmnes, et mingi asjapulga peas oli sel hetkel hakanud tekkima geniaalne mõte: kogu lõuna poole edasi sõitev rahvas mahub ühte bussi ära, järelikult võiks kõik teise bussi inimesed meie bussi ümber tõsta. Teise bussi inimestele meeldis see idee veel vähem kui meie bussi omadele, sest nemad pidid ümber tõstma ka pagasi, mistõttu toimus ümberasumine üleüldise nurina ja pahameele saatel. Mõistagi tähendas see ühtlasi seda, et sain oma koti jälle sülle võtta. Minule poleks bussi vahetamine iseenesest probleeme põhjustanud, sest pärast planeerimatut bussivahetust Columbuses tarisin igas peatuses, kus rahvas bussist välja aeti, oma kotid niikuinii igaks juhuks kaasa. Sellegipoolest võttis see kamarajura omajagu aega, nii et kui graafiku järgi pidi reis jätkuma kell 3.45, siis tegelikult hakkasime sõitma umbes kell 5 hommikul.

Kas keegi teab, mida tegi sel ajal teine buss? Õigesti arvasid need, kes oletasid, et sõitis meile tühjalt järele. Ega muud võimalust suurt polnudki, sest hoolimata ümberkolimisest oli osade inimeste pagas millegipärast endiselt seal bussis, seega vihastati suur hulk inimesi üsna ilmaasjata välja ja kasu ei miskit. Poole kõrvaga kuulsin, justkui makstaks bussijuhile tühja (või pooltühja) bussiga sõitmise eest vähem raha, seega tuleb selle hookuspookuse põhjusi ilmselt just sealt otsida. Tühjalt sõitnud bussi juhil oli kahtlemata hea meel vähem palka saada. Mõned inimesed võtsid ilmselt ka meie bussijuhiga sellel teemal sõna ja ajasid tal harja punaseks, mispeale ta ütles, tsiteerin: „This is not Los Angeles. This is not New York City. This is the redneck country.”, andes ühtlasi mõista, et kui keegi veel liialt kobiseb, leiab ta end teepervelt ja saab hääletades edasi minna. Ma arvasin küll, et punakael on halvustav väljend, aga too bussijuht ütles seda igatahes uhkusega. Samas, ka mats pole alati sõimusõna olnud.

Kogu selle ärevuse peale oli uni selleks korraks jälle läinud, pealegi hakkas juba vaikselt koitma, nii jätkasin aknast välja vahtimisega. Varsti jõudsime Oklahoma Citysse, kus ei tehtud samuti liiga kiireid liigutusi, nii et edasi sõites olime juba poolteist tundi ettenähtud ajast maas. Muide, teine buss võttis Oklahoma Citys peale umbkaudu kuus reisijat, muutes Tulsa operatsiooni eriti mõttetuks. Meie bussi ei saanud neid kahjuks enam panna, sest buss oli ju täis. Oklahomas oli juba kõik teistsugune, isegi muld oli seal punast värvi, mitte selline nagu meil. Muuhulgas võis tee ääres märgata valgeid munakujulisi veetorne, posti otsas olevaid labadega tuulelippe, pesapalliväljakuid ja muid seni ainult filmides nähtud asju. Mul polnud seni kusjuures kordagi pähe tulnud mõte, milleks see labadega tuulelipp kasulik võiks olla, kuid nähes, et need paiknevad enamasti lehmade läheduses, tegin välkkiirelt loogilise järelduse, et tegemist on mingit sorti pumbaga. Tundub, et sealkandis on piisavalt tuuline, et selline asi end ära tasuks.

Oklahomas tegime peatuse veel El Renos ja söögipausi Elk City nimelises külakeses. Või noh, mis küla ta ikka nii väga on, järjekordne Haapsalu suurune linnake, kuigi on paras suurusehullustus sellist kohta city’ks nimetada. Vaevalt oleks mul kunagi elus avanenud võimalust ja tahtmist sellist kohta külastada, kui Greyhoundi buss siit läbi ei sõidaks. Huvitav, kui palju eestlasi siin üldse käinud on? Kindlasti polnud ma esimene, aga eriti tihti neid siia ilmselt küll ei satu. Kuigi kunagi ei või teada, äkki mõni isegi elab siin.

Elk City

Elk Cityst sõitsime edasi Texasesse. Siinkandis läheb uus maantee üsna ajaloolise Route 66 lähedalt ja teeviidad suunavad huvilisi pidevalt sellega tutvuma. Tõenäoliselt on selline nostalgiaturism paljude kunagi populaarsete kohtade enam-vähem ainus sissetulekuallikas. Ameerikas on palju mahajäetud külasid ja linnu ning ilma nostalgiaturistideta tabaks nii mõndagi Route 66 äärset linnakest sama saatus. Meie bussi muidugi nostalgia ei huvitanud ning me sõitsime mööda kiirteed edasi. Kuigi Texas on parajalt lahmakas maatükk, tegime seal ainult ühe peatuse Amarillo nimelises linnakeses, olles endiselt peaaegu poolteist tundi graafikust maas. Mõned reisijad pidid Amarillos ümber istuma teistele bussidele, kuid kuna jäime nii palju hiljaks, olid osad neist juba läinud. Üht bussi suutis meie bussijuht siiski mobiiltelefoni abil nii kaua kinni hoida, et inimesed jõudsid sinna peale, kuid mõni reisija pidi uut bussi ootama järgmise hommikuni. Ma ei kadesta neid, kes seda tegema pidid.

Amarillo 1

Amarillo 2

Igal pool bussijaamades olid mõistagi hoiatavad sildid, et oma pagasit ei tasu järelevalveta jätta, kuid kuna mul on nii aus nägu, siis usaldas merejalaväelane oma koti minu hoolde, kui välja suitsu tegema läks. Sealt tagasi tulles oli järjekorda tekkinud veel üks (erruläinud) merejalaväelane ning mõistagi hakkasid nad kohe omavahel vennastuma. Semper fi, värgid-särgid. Vennastumise käigus sain mina pealtkuulajana teada mõndagi olulist. Nimelt pidi praegu teeniv merejalaväelane minema veebruaris Iraaki ning pärast väikest puhkust, mille käigus ta tutvus oma kodumaaga, oli teel tagasi teenistusse, suundudes Yuma merejalaväebaasi Arizonas. Minu arust on kõrb just õige koht, kuhu võiks merejalaväe baasi püsti panna. Erruläinud merejalaväelane (no on pikk ja lohisev sõna, aga mariin jätab ka veidra mulje) oli Iraagis juba käinud ning rääkis hirmu ja õuduse jutte Iraagist ja Yuma baasist. Lisaks mainis erruläinu, et on oma perekonna must lammas, sest tema isa ja vanaisa ja vanavanaisa ja nii edasi kuni kodusõjani välja olid kõik jalaväes, aga tema, näe, otsustas hoopis merejalaväe kasuks.

Välja tuli ka see, et sõjaväelaste hulgas on väga populaarsed fiktiivsed abielud, sest abielus sõjaväelased saavad mitmesuguseid soodustusi, sealhulgas rohkem raha. Nii ongi abielu sõduri jaoks sageli pigem vastastikku kasulik tehing. Yuma mees mainis seepeale, et temalgi on plaanis enne veebruari naine võtta, kuid tõi positiivse küljena välja, et nad pidid teineteisele ikka veidi meeldima ka, seega pole antud juhul tegemist täiesti lootusetu juhtumiga. Selline infovahetus kolmandate isikute vahel pakkus muidu tüütule ootamisele meeldivat vaheldust.

Mäletatavasti oli kirjade järgi Amarillos plaanis kolmas ümberistumine. Vale puha, edasi sõites ootas meid vana hea 6358. Võtsin taas sisse oma vana istekoha ja lõpuks ometi sain asetada koti kõrvalistmele, sest teine buss oli juba varem ära läinud (kuna seal oli vähem reisijaid, siis kulus neil peatustele vähem aega) ja nii mõnigi istus siin ümber. Seekord jäi see kott sinna pikemaks ajaks, Californiani välja. Edasi sõites võis kohati näha täiesti siledat maapinda. Vaatad bussi aknast vasakule: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Vaatad paremale: näed kilomeetrite kaugusele lagedat maad, ühtki puud ega maja ka ei paista. Muld oli siinkandis kollast värvi. Enne osariigi piiri hakkas maapind siiski künklikumaks muutuma ja varsti jõudsimegi New Mexico osariiki. Siinkohal oli jälle õige aeg kella keerata, sest olime jõudnud mägede ajavööndisse.

Huvitav on see, et piirkiirus maanteedel järk-järgult suurenes. Ida pool oli kiirusepiirang kiirteedel 65 miili tunnis, kusagil keskel läks see üle 70 miili peale ja New Mexicos oli lubatud sõita juba 75 miili tunnis. Mulle tundus see veider, kuna hakkasime jälle mägedesse jõudma ja seal peaks ikkagi veidi tagasi hoidma. Varsti pärast osariigi piiri tegime peatuse Tucumcaris, omapärase mäe lähedal.

Tucumcari

Tucumcaris oli McDonald’s, kust ostsin järjekordse eine. Regionaalne hinnapoliitika, kus suurlinnades on hinnad tunduvalt kallimad kui perifeerias, toimib siingi: kui New Yorgis maksab Big Maci eine 6.60, siis siin ainult 4.83. Edasi sõites äratas minu tähelepanu kahtlane kohati tee ääres leiduv valge puru. Mis pagana asi see on? See ei saa ju ometi olla… lumi?! Aga oli. No kuulge, me hakkame juba Los Angelesega samale laiuskraadile jõudma, siin peaks ju soe olema. Äkki on Californias ka lumi maas? New Mexico maastik ise oli väga kena, paistis palju looduskauneid kohti. Väga tore oleks seal kunagi niisama jalutada ja ringi luusida. Hea mõte, kuid paraku teostamatu, sest igal pool oli aed ümber. Jah, tundub kahjuks, et kõik need kaunid paigad on kellegi eraomand.

Maapind vaikselt tõusis ja tõusis, kuni hakkasime jõudma Albuquerque’sse. See linn asub juba päris Kaljumäestikus ja enne linna jõudmist kerkis meie ette kaks hiiglaslikku ja ähvardavat mäge. Ma arvasin küll, et tunnelita ei pääse me kuhugi, kuid maantee tegi tõelise triki ja meie buss lookles mägede vahelt läbi mitte ainult tunneleid kasutamata, vaid ka sõites kogu aeg allamäge. Maantee ääres võis pidevalt märgata varinguohtu tähistavaid liiklusmärke ja tõele au andes nägid need mäed välja ähvardavalt ebastabiilsed. Tundus, et mäkke ronides võib väikseimgi liigutus teele saata terve kivide laviini. Ruumiga on Ameerikas vist aga tõeliselt kitsas käes, sest nendesamade mägede nõlvale on igale poole, kuhu vähegi saab, püsti pandud paras hulk maju, mille juurde pääsemiseks tuleb autoga igavesti järsust nõlvast üles sõita. Ühesõnaga, kui mäe peal on võimalik leida kümmekond meetrit tasast maad, saab sinna ehitada elumaja. Ma küll ei kujuta ette, mis tunne on elada teadmisega, et iga hetk võib läbi katuse prantsatada kivi, aga küllap ollakse seal sellega leppinud.

Albuquerque’s oli järjekordne tunniajaline paus, millele järgnes bussi peale minnes esimene ja õnneks ainus turvakontroll. Selle arulageda ettevõtmise käigus tuli teoreetiliselt ette näidata oma kottide sisu ja tühjendada taskud. Ma ei viitsinud küll oma taskust kõike välja kraamima hakata ja vastasin küsimusele, mis mul taskus on: „Nothing important.” Sellega jäädi rahule ja ma pidin ette näitama ainult oma väiksema koti sisu, kus peitusid läpakas, raamat, fotoka kott ja muud väheolulised asjad. Jah, lennujaam see ikka ei ole. Ühtlasi tegin Albuquerque’s bussi oodates lähemat tutvust mehega Sacramentost ja ühe naisega, kelle kohta ma rohkem kahjuks midagi öelda ei oska. Muuhulgas sai neile selgitatud, et Eesti päris Türgi naabruses siiski ei asu.

Edasi sõites tegime lühikesed peatused veel Grantsi ja Gallupi nimelistes kohtades. Siinkohal vajusin jälle ära, nii et esimesed peatused Arizona osariigis (Holbrook ja Winslow) tõenäoliselt küll toimusid, aga mina ei tea neist midagi. Kesköö oleksime pidanud vastu võtma Flagstaffis, aga kuigi bussijuht tallas hoolega gaasipedaali, olime endiselt tunni jagu graafikust maas, nii et sinna me selleks ajaks ei jõudnud ja ma magasin rahus edasi.

January 7th, 2008

The road goes ever on and on… ehk Ameerika-reisi 3. päev (esmaspäev, 26.november 2007)

Kesköö paiku tegime veel ühe söögipeatuse, kuid mina seekord bussist väljas ei käinud. Kui New Yorgis oli olnud ilus ilm ja ligi 10 kraadi sooja, siis maapinna kerkides ilmus kõigepealt udu, mis läks peagi üle uduvihmaks. Veidi enne kella poolt kolme öösel, kui me Pittsburghi jõudsime, sadas juba päris vihma. Buss oli teinud kiiret sõitu, mis tähendas, et olin oma graafikust pool tundi ees, kuid ega sest mingit kasu polnud, bussijaamas sai lihtsalt kauem oodata.

Pittsburgh, PA

Eestis on bussijuhi ülesandeks ainult bussi juhtida, aga USA-s tuleb hoolega tähele panna, mida bussijuht räägib, sest järgmise bussi väljumist tuleb oodata õige värava taga (nagu pildilt näha, on värav lihtsalt uks, mille peal on number) ja seda, kust väravast bussi peale minnakse, ütleb just bussijuht. Kui see kõrvust mööda lasta, siis on kuri karjas, sest Greyhound on rohkem kui 80 aastat vana firma ja ega seal pole vist terve selle aja jooksul erilisi uuendusi läbi viidud, sest isegi selline asi nagu elektrooniline tabloo on Greyhoundi jaamades täiesti tundmatu asi. Siis, kui seinal on paber kellaaegadega, millal bussid võiksid väljuda, on juba hästi läinud. Siin märkab selget kontrasti Port Authority terminaliga, mis hakkab vaikselt ikkagi 21. sajandisse jõudma. Vahe on muidugi selles, et Port Authority terminal ei kuulu Greyhoundile ja seda saavad kasutada ka teised bussifirmad. Lisaks on Greyhoundi terminalides igal pool kurjad sildid: NO TRESPASSING, NO SOLICITING, NO LOITERING ja FOR PATRONS ONLY. Selle põhjal tundub, et heidikud on kõigi võimaluste maal ikka küllaltki suur probleem.

Bussijuht mainis, et Pittsburghist edasi St Louise poole sõitmiseks tuleb rivistuda ukse number 4 taha, mida me ka tegime. Paraku jagunes järjekord mingist kohast alates kaheks, mis tähendas lõppkokkuvõttes ikka seda, et kes ees, see mees. Rahvast oli ilmselgelt ka liiga palju, et ühe bussi peale ära mahtuda, kuid õnneks selgus, et vastavalt vajadusele sõidab ühest kohast teise parajasti nii palju busse kui vaja. Enne bussile astumist kirjutas bussijuht mu piletile salapärase numbrikombinatsiooni 494. Peagi tuleb välja, milleks see hea oli. Olles end juba bussis sisse seadnud, selgus, et bussijuhil puudus täpne ettekujutus, millise bussiga ta sõitma peab ning kõik pidid bussist maha tulema ja teise bussi peale ronima. Loomulikult läks selle käigus kaduma hea istekoht ja olin sunnitud istuma vahekäigu pool. Need operatsioonid võtsid muidugi omajagu aega, nii et edasi sõites polnud pooletunnilisest edumaast enam midagi järel ja olime graafikust hoopis 40 minutit maas.

Pittsburgh on Pennsylvania osariigis ja enne järgmist peatust läbisime vähemalt kaardi põhjal ka Lääne-Virginia, kuid pead selle kohta ma anda ei saa, kuna lasin silma siiski umbes tunniks või veidi kauemaks looja. Ühtlasi oli see mu ainus unepaus sellel ööl, sest kuni Pittsburghini olin kohusetundlikult üleval olnud ja aknast välja pimedusse vaadanud. Kui väljas hakkas valgenema, jäime toppama ummikutesse, mis andis tunnistust sellest, et hakkame jõudma oma järgmisse peatuspaika, linna nimega Columbus. Huvitava nimega linn, eriti kui teada, kus ma töötan. Pildilt on ka näha, et nüüdseks olime jõudnud juba Ohiosse.

Columbus, OH

Columbuses oleks ka selgunud, mis on see salapärane 494, kui ma oleks paremini tähele pannud. Nimelt teevad bussid iga mõne tunni tagant tankimis- ja koristuspausi, mille ajal aetakse kõik bussist välja. Koristuspaus on siinkohal tinglik mõiste, sest iga kord seda küll ei tehtud. Need, kes tulid bussi peale mõnes varasemas peatuses ja sõidavad sama bussiga edasi, lastakse bussi peale tagasi eelisjärjekorras, tavaliselt teisest väravast. Tuvastamaks, kes selles bussis varem olid, antakse igaühele paberilipakas juhusliku kolmekohalise numbrikombinatsiooniga, mis tuleb ette näidata, kui see number välja hõigatakse. Ilmselt olid meie bussijuhil aga need paberilipakad otsas, mistõttu ta kirjutaski numbri lihtsalt piletile. Kõrvad tuleb muidugi hoolega lahti hoida, sest üldjuhul hõigatakse see number välja värava juures. Mina ei pannudki tähele, millal seda tehti, mistõttu kõik eelnenu sai minu jaoks selgeks mõnevõrra hiljem. Seetõttu sõitsingi plaaniväliselt edasi nii-öelda vales bussis, kuid see-eest jätsime boonusena ühe peatuse vahele, kuna kõik Springfieldi minejad kutsuti teise bussi peale. Nii oligi meie järgmine peatus alles Dayton.

Dayton, OH

Daytonist sõitsime edasi Indianapolise suunas, mis asub jällegi uues osariigis, Indianas. Kui seni oli maastik aknast välja vaadates üsna samasugune kui Eestis, siis Indiana oli minu arust tõsiselt kaunis kant oma küngaste ja sügisesest ajast tingitud värvikireva puulehtede vaibaga. Indianapolises tegime järjekordse tankimispeatuse ja vahetasime bussijuhti. Reeglina sõitsime ühe bussijuhiga umbes 500 kilomeetrit, nii et reisi vältel oli neid kokku kümmekond.

Indianapolis, IN

Indianapolis, IN

Siinkohal tuleb ära mainida veel üks Ameerika busside erinevus võrreldes Eestiga. Sarnaselt Eestiga on siingi busside küljes silt sihtkoha nimega, kuid erinevalt Eestist on sinna kirjutatud juhuslik tekst. Näiteks see buss, millega me New Yorgist Pittsburghi sõitsime, sõitis bussijuhi sõnade kohaselt edasi Detroiti, aga bussi ees oleva sildi põhjal oleksime pidanud jõudma Montreali. Väga võimalik, et kunagi see buss sinna ka jõuab, iseküsimus, millal see ükskord juhtub. Indianapolises tabas mind aga kaks hoopis huvitavamat probleemi: esiteks polnud mul paberilipakat, kuhu peale oleks kirjutatud 494, sest neid jagati Columbuses ja mina magasin selle maha. Kuna bussijuht oli teine, siis vajas natuke selgitamist, et mul ikka on õigus teistest järjekorras mööda trügida. Teiseks oli sihtkohaks bussi ees märgitud Pittsburgh. Sealt just tulnuna polnud mul erilist tahtmist tagasi sõita, mistõttu pidin jälle end lolliks tegema ja üle küsima, kas see buss sõidab St Louisesse või mitte. Bussijuht küsis, kas ma tõesti arvan, et ta ei tea, kuhu sõidab. Noh, kui arvestada, et eelmine bussijuht ei teadnud, millise bussiga ta sõidab, ega see siis teab mis imeasi olekski… Otsustasin siiski bussi ronida ja sõit jätkus õiges suunas. Korraks peatusime veel Terre Haute nimelises kohas, mille bussijaam küll päris bussijaama mõõtu välja ei andnud.

Varsti pärast seda ületasime Illinoisi osariigi piiri. Pedant nagu ma olen, keerasin ma kohe oma mobiili kella tund aega tagasi. Ei läinud mööda viit minutitki, kui üks kaasreisija minu käest kella küsis. Ütlesin, et kell on pool kaks, mille peale tema veidike mõtles ja arvas, et vahepeal on vist ajavöönd muutunud. See näitab veelkord, et on oluline kuulata, mida bussijuht räägib, sest ta oli varem vähemalt kaks korda öelnud, et enne järgmist peatust tasuks kella keerata. Mõne aja pärast tegime pausi Effinghamis, mis on umbes Haapsalu mõõtu linnake.

Effingham, IL

Kõhutäide ostetud, suundusime edasi St Louise poole. Mõnevõrra ärritav oli muidugi asjaolu, et terve päeva sadas vihma, aga umbes kell neli, kui hakkas juba pimedaks minema, jäi sadu järele ja korraks tuli isegi päike välja. Kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Missouri jõe ja jõudsime samanimelisse osariiki St Louisesse. Muide, see lause pidi kontrollima teie geograafiateadmisi ja kes uskuma jäi, sai küll petta. Proovime siis uuesti: kella viie paiku õhtul forsseerisime igavesti laia Mississippi jõe ja jõudsime Missouri osariiki St Louisesse.

Kuna järgmine buss läks edasi alles kell 19.15, siis oli St Louises paar tundi aega bussijaamaga tutvuda. Oli see vast igav. Süüa sai muidugi järjekordselt ostetud, aga kaua sa ikka niisama ringi vahid ja edasi-tagasi tuiad. Veidi pärast kuut sai bussi peale minekuks sappa võetud, nüüd hakkasin asja juba käppa saama ja edaspidi polnud istekoha valimisega probleeme, sest olin sabas alati esimeste hulgas. Tõtt-öelda istusingi kogu tee St Louisest Los Angelesse ühe ja sama koha peal. Sabas äratas minu tähelepanu kahtlase käitumisega tüüp, kelle puhul tekkis mus kindel veendumus, et tegemist on auväärse varaste tsunfti liikmega. Tegemist võis kusjuures olla sama mehega, kes minu käest varem kella küsis (ja hiljem mobiili helistamiseks laenata tahtis), aga kuna mul on sant nägudemälu ja ma varem talle erilist tähelepanu ei pööranud, siis kindlalt ei saa seda väita. Igatahes edaspidi hoidsin ma silma peal, et minu asjadest midagi ülearust tema omandusse ei rändaks.

St Louises tuli peale veel hulk rahvast, kellega mitmetega sõitsime koos Los Angelesse välja, näiteks üks mees Sacramentost, kes oli ütlemata pahane, et ta sellise auringiga koju peab sõitma (Sacramento on ju California põhjaosas). Mina sain bussi väljumisaega suhteliselt vabalt valida ja seega ise otsustada, kas minna Los Angelesse rohkem põhja poolt (läbi Las Vegase) või lõuna poolt (läbi Phoenixi). Valisin lõunapoolse suuna, sest selline sõidugraafik sobis mulle paremini, kuid see tähendas paraku, et Las Vegas jääb vähemalt seekord nägemata. St Louises tuli peale ka üks rastapatsidega ja kodutu välimusega meeskodanik, kuigi temaga ei kaasnenud meie asotsiaalidele tüüpiline aroom. Kui aus olla, siis ei tundnud ma nimetatud aroomi ühegi kodutu juures. Antud meeskodaniku sõrmeküüned (ehk oleks õigem öelda küünised) olid aga küll sellised nagu kotkal. Tubli veerandi sõiduajast veetis see mees bussi kemmergus, tulles sealt välja tavaliselt siis, kui kellelgi teisel kannatus juba katkemas oli. Mul pole õrna aimugi, mida ta seal tegi, suitsetamas käia ta igatahes ei saanud, see oleks konditsioneeri kaudu kohe tunda olnud, kuid midagi kütkestavat pidi seal olema. Veel tuli St Louises peale üks merejalaväelane, kes sõitis Yumasse. Jah, selline koht on ka tegelikult olemas ja sinna viivad teisedki transpordivahendid peale rongi. Kokku jäi tuttavaid nägusid meelde rohkem, vähemalt kümmekond, aga ülejäänutest ei saanud ma kahjuks midagi teada.

Missouri osariigis oli kirjade järgi veel mitu peatust: Rolla, Fort Leonard Wood ja Lebanon, kuid eelmine magamata öö andis tunda, mistõttu need ma magasin küll maha. Keskööks olime jõudnud Springfieldi (üks teine Springfield, mitte see, millest me enne mööda sõitsime), mis tähendas, et olime endiselt graafikust umbes poole tunniga maas.

January 6th, 2008

Hit the road, Jack! ehk Ameerika-reisi 2. päev (pühapäev, 25. november 2007)

No nii, elagu ajavahe! Kell on 7 ja mina juba üleval. Tuttavad kahtlemata teavad, et vabatahtlikult tõusen ma sellisel kellaajal väga harva, aga kuna Eestis on kell juba 2 päeval, siis ilmselt on sisemine kell ikka veidi paigast ära läinud, hoolimata kohaliku aja järgi suhteliselt õigel ajal magamaminekust. Egas midagi, teen siis hotelli aknast ühe pildi sellest, milline näeb välja varahommikune Queens, kuu ja päike ka kenasti korraga taevas ja puha.

Varahommik Queensis

Tundub, et olen ikka juba veidi rohkem lõunas, Eestis küll novembri lõpus päike kell 7 hommikul veel tõusnud poleks. Ühtlasi tunnen kindlat vajadust hommikul duši all käia, kuna mingi eelaimdus ütleb mulle, et lähipäevil saavad pesemisvõimalused olema suhteliselt kasinad. Mõeldud, tehtud. Pärast seda ongi õige aeg teha esmakordselt tutvust Ameerika hommikusöögiga. Huvitaval kombel koosneb see põhiliselt munapudrust ja vorstikestest (hm, ma arvasin, et see on inglise hommikusöök). Söögitoas on küll mingi vahvliküpsetusaparaat, mis, nagu ma aru saan, on samuti üks ameerika köögi alustala, aga kuna ma sellega opereerida ei oska, siis jääb vahvlite tegemine esialgu ära. Kuid juba esimest korda siin hommikust süües hakkan aru saama, miks ameeriklastele nii väga süüa meeldib. Julgen arvata, et ma pole varem elu seeski nii head magusat saiakest (õigemini küll sõõrikut) saanud kui siin, selles nurgataguses hotellis. Kui hoolega ette ei vaata, siis hakkavad Ameerikas kilod lisanduma justkui nõiaväel.

Kuna hotellist pidi lahkuma alles kell 12, siis jäi mulle pärast hommikusööki veel paar tundi vaba aega. Mida teeb puhkusel olev inimene, kui ta midagi teha ei oska. Õige, sel juhul teeb inimene tööd. Nii istusingi paar tunnikest oma hotellitoas ja lahutasin Axaptaga meelt. See jäi mõistagi ainsaks korraks, kui ma reisi jooksul tööd tegin, sest tegemist oli ühe enne puhkust ripakile jäänud asjaga, mille olin lubanud ära teha, seega südametunnistus pisut piinas. Töö tehtud, võis täie rinnaga puhkust nautima asuda. Veidi enne kella 12 lahkusin hotellitoast ja asusin edasi teele tähtede poole. Siinkohal tuleks öelda erilised tänusõnad hotelli liftile, mida teisedki külastajad on esile tõstnud. Nimelt on hotellis ainult üks lift, mis töötab mingi erilise algoritmi alusel ja eriti aeglaselt, nii et selleks ajaks, kui ta minu juurde viiendale korrusele jõudis, oleksin ma jalgsi juba mitu korda trepist üles-alla suutnud käia. Laisa inimesena ei viitsinud ma treppi otsida ja ootasin ikkagi lifti, mistõttu kulus hotellitoast alla administraatori juurde jõudmiseks oma viis minutit, kuid suutsin end siiski napilt enne keskpäeva välja registreerida.

Nüüd olid mul mõned tunnid vaba aega, seetõttu vaatasin esmalt ringi hotelli lähiümbruses. Sellel pildil on Greenpoint Avenue, tänav, kus hotell asus. Kaardi pealt vaadates näib see igavesti lai, aga tegelikus elus polegi midagi erilist, täiesti tavaline tänav.

Greenpoint Avenue 1

Hotelli vastas on Calvary Cemetery, eesti keeli siis Kolgata surnuaed. Paljude arvates muudab just see hotelli asukoha mõnevõrra ebamugavaks, aga mind sellised asjad ei häiri. Vastupidi, vaatasin koguni veidi surnuaial ringi. Hauad tundusid olevat paigutatud kenasti päritolu järgi, ühes surnuaia otsas kenasti itaalia nimed, teises grupis iiri nimed, kolmandas inglise nimed jne.

Calvary Cemetery 1

Calvary Cemetery 2

Calvary Cemetery 3

Veel üks vaade Greenpoint Avenue’le, seekord teiselt poolt, nii et paremat kätt on näha surnuaed ja surnuaias olev kirik. Läheduses on veel mitu surnuaeda, aga ühest surnuaiakülastusest mulle siiski piisas.

Greenpoint Avenue 2

Järgmiselt pildilt leiab hea tahtmise korral terve hulga filmipealkirju. Kaks tükki paistab selgelt plakatitel: need on Lõvikuningas (The Lion King) ja Mary Poppins. Selge seos on olemas ka eestlase jaoks raskesti dešifreeritava filmipealkirjaga L. I. E., mis on pildil paistva automagistraali nimetus. Tõsi, tegelikult kirjutatakse see lahti veidi pikemalt, nimelt Long Island Expressway. Lisaks leiab pildilt hulga üldisi termineid, nagu sõidutee, asfalt, maja jne. Mõistagi on valmis tehtud ka selliste nimedega filmid ja üldse on väga raske leida sõna, mida poleks mõnes filmipealkirjas kasutatud.

Long Island Expressway 1

New Yorgi graffiti stiilinäide.

Graffiti

Altpoolt näeb Long Island Expressway välja selline.

Long Island Expressway 2

Hotelli juurest metroopeatusse pääses mööda Van Dami tänavat. See on oluline nimi ja tasub meelde jätta. Kahju muidugi, et see Van Damme tänav polnud.

Van Dam Street

Tuttav kaubamärk, aga võõrad lipud.

Lukoil

Van Dami tänava ääres on ka mingi parandusasutus.

Queensboro Correctional Facility

New Yorgis on peaaegu igal ristmikul valgusfoor. Sellel pildil peaks olema näha kuus fooriga ristmikku, kui mu fotokas suudaks vähe paremaid pilte teha. Kui lisada ristmik, kus pilt on tehtud ja kolm fooriga ristmikku teisel pool, siis on korraga näha kümme fooriga ristmikku, kusjuures ma pole ju kesklinnas, vaid Queensi linnaosas.

Foorid

Kuigi newyorklased nimetavad seda metrooks, sõidab liini 7 rong suurema osa ajast umbes kolmanda-neljanda korruse kõrgusel ja läheb maa alla alles vahetult enne suundumist Manhattanile.

Metroo

33. tänava metroopeatus. Platvormile jõudmiseks tuleb üles ronida mitmest trepist, mis on ka loogiline, kui vaadata, kus rong sõidab (eelmine pilt). Lifti muidugi pole. Eks väike trenn tulebki kasuks.

Metroopeatus

Niisiis, pärast umbes kolmveerandtunnist luusimist sealkandis mulle Queensist selleks korraks aitas. Seega istusin rongi ja asusin teele kesklinna suunas. Kuigi Queens on üks New Yorgi linnaosa, siis, nagu eilsest jutust välja tuli, on selle koha nimi ametlikult Long Island City, mis tähendas, et päris New Yorgi pinnale polnud mu jalg tegelikult veel astunud. Hotelli asukoht on selles mõttes soodne, et metrooga kesklinna jõudmine võtab ainult veerand tundi ning liini 7 lõpp-peatus on 42. tänava ja Times Square’i peatus, mis on vahetult teatrite piirkonna naabruses.

42nd Street 1

Minu jaoks oli nimetatud peatus soodne hoopis teisel põhjusel. Nimelt asub sealsamas lähedal hoone, mida kutsutakse Port Authority bussiterminaliks. Mu esimene ülesanne oligi tuvastada selle asukoht, põhjusel, mis selgub veidi hiljem. Selle leidmine polnud raske, kuna tõtt-öelda on tegemist võrdlemisi piraka majaga, lisaks pääses sinna otse metroopeatusest. Mõned kuud tagasi müttas seal Jason Bourne, aga nüüd on selle jäljed kenasti ära koristatud ja kõik toimib laitmatult. Bussiterminal leitud, võis asuda linnaga tutvuma. Esmalt vaatasin ringi Times Square’i ümbruses.

42nd Street 2

Times Square

Times Square’il võis märgata ratsapolitseinikke, kellest ma ei saanud kahjuks pilti teha, sest päike paistis otse näkku. Küll aga jäi kaamera ette Alasti kauboi koos kahe tundmatuks jääda soovinud naiskodanikuga.

The Naked Cowboy

Veel leidsin Times Square’ilt ühe Virgin Megastore’i. Kaalusin seal mõnda aega mõtet, kas osta uued teksad või mitte osta (avastasin, et vanadel pükstel on mingi plekk, mis polnud pestes välja tulnud), kuna aga tundus, et neid pole kusagil proovida, siis jäid need ostmata. Järele mõeldes pole Virgin Megastore muidugi pükste ostmiseks ka kõige õigem koht, kuna nad müüvad põhiliselt ju ikkagi muusikat ja filme. Pärast väikest lõunapausi McDonald’sis avastasin, et mul pole mitu tundi ikka veel midagi teha. Seadsin sammud taas bussiterminali suunas, kui märkasin tee peal ühe maja küljes Claire Danesi pilti. Esmapilgul tähtsusetu seik, kuid iial ei või teada… Tegelikult luiskasin ka veidi, märkasin seda afišši juba Times Square’i poole minnes, ainult pildi tegin tagasi tulles.

Claire Danes

Marssisin edasi, kuni jõudsin 9. avenüüni. Kuigi see tänavate nummerdamine pole just loominguline, on see iseenesest väga tore, sest kui jätta meelde eelmise tänava number ja praeguse tänava number, siis ei saa mingil juhul minna vales suunas üle ühe tänavavahe. Kui teada, et New Yorgi tänavad on lääne-idasuunalised ja avenüüd põhja-lõunasuunalised, siis pole kaarti vajagi. 9. avenüül keerasin vasakule (lõunasse) ja asusin sinnapoole teele, sest pole midagi põnevamat kui minna avastusretkele, 13 kilo pagasit seljas. Jah, kogu Ameerikas viibitud aja jooksul ei suutnud ma leida kohta, kuhu võiks oma kompsud jätta, kui kindel katus pea kohal polnud. Mõned pildid 9. avenüült.

Ninth Avenue 1

Ninth Avenue 2

Palju õnne, kes tunneb ära pildil oleva pilvelõhkuja või kes siin pildi keskel üldse mingit pilvelõhkujat näeb. Tehnoloogiaime Canon Powershot A510 suutis selle suurepäraselt nähtamatuks muuta, kuigi ma seda täiesti selgesti nägin.

Empire State Building

Kui olin mõnda aega kõmpinud, muutus 9. avenüü ühtäkki Greenwichi tänavaks, mis andis tunnistust sellest, et hakkan jõudma päris vanalinna, kus tänavatel on nimed, mitte numbrid. Manhattan on vist tõesti saar, sest eemal võis märgata ka vett. Suundusingi kaldapealsele ja tegin mõned pildid. Sellele pildile on (hästi väikselt) jäänud ka vabadusesammas.

Päikeseloojang

Mõnda aega läksin piki kallast edasi, aeg-ajalt pilte klõpsides. Vabadusesammas tuli muudkui lähemale ja lähemale.

Kaldapealne 1

Kaldapealne 2

Kaldapealne 3

Siin pildil on patrioot, kes kannab peas Briti lippu.

Briti patrioot

Päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma ja tuli aeg tagasi pöörduda. Kuna mulle üldjuhul ei meeldi tuldud teed mööda tagasi minna, otsisin teist teed. No põrgusse, siit kaldaäärselt magistraalilt pole kusagilt võimalik vasakule keerata.

Kaldapealne 4

Sain veel päris pikalt vales suunas edasi minna, enne kui leidsin lõpuks koha, kust vasakule pääses. Varsti jõudsin Greenwichi tänavani, kuid siit ma ei tahtnud samuti tagasi keerata, sest ma juba teadsin, kuhu see viib. Ja jälle! Päris pikalt ei viinud vasakule enam ükski tänav. Kui lõpuks õnnestus sammud põhja poole seada, siis arvasin, et 8. avenüü on küll möödas ja ilmselt jõuan tagasi 7. avenüü peale. Esmalt tuli aga suvaliste tänavanimede rägastikust läbi murda. Muuhulgas jäi silma Vandami tänav. Täiesti õige, üsna tuttav nimi, seekord ainult kokku kirjutatud. Sain vaevalt 100 meetrit edasi minna, kui üks daam minu käest küsis, ega ma juhtumisi tea, kus siin Vandami tänav võiks olla. Sellega algas, kuid sugugi ei lõppenud minu geograafiaasjatundja karjäär Ameerikas. Juhatasin talle tee kätte ja astusin edasi. Nüüd oli tagasijõudmisega juba üpris kiire, tunni ajaga tuli läbida rohkem kui 50 tänavavahet, mis tähendas, et fooridele ma edaspidi küll erilist tähelepanu ei pööra. Niigi olin üsna ruttu selgusele jõudnud, et New Yorgi jalakäijate foorid on ühed kõige mõttetumad asjad maailmas, sest enamik tänavaid on ühesuunalised ja seal ei sõida niikuinii eriti autosid, pealegi on tänavate vahed täpselt nii suured, et ühe foori juurest rohelise (õigemini valge) tulega üle tee minnes jõuab järgmise foori juurde täpselt punase tule põlemahakkamise ajaks. Tundub, et New Yorgis on enam-vähem kõik, sealhulgas politseinikud, samale arusaamisele jõudnud ja lähevadki punase tulega üle tee. Tegin seda minagi ja pärast pingsat kiirmarssi 7. avenüül (eks ma ole ju hea ennustaja) seisin kell 17.15 jälle Port Authority bussiterminali ees.

Port Authority Bus Terminal

Nüüd siis sellest, miks bussiterminal minu reisiplaanides nii olulisel kohal oli. Nimelt eeldas minu reisi põhieesmärk, et pean jõudma USA läänerannikule, aga New York on teatavasti idarannikul. Los Angelesse on New Yorgist võimalik jõuda mitut moodi: kõige kiirem on muidugi lennukiga, aga sinna saab ka rongi või bussiga. Rongisõit oli minu jaoks liiga kallis, nii et kui lennukiga sõita ei taha, siis jääbki üle minna ainult bussiga. Paradoksaalsel moel oli bussipilet lennupiletist kallim, kuid kolme bussis veedetud öö tõttu sai hotellide arvelt kõvasti kokku hoida. Pealegi võimaldas bussiga reisimine näha maad, sest enne Los Angelesse jõudmist tuli läbida ligemale 5000 km ja 13 osariiki.

Buss väljus kell 18.30, mis tähendas, et mul oli veidi rohkem kui tund piletite kättesaamiseks ja bussi peale minekuks. Saba Greyhoundi kassas liikus päris aeglaselt, mistõttu kulus seal rohkem aega kui mulle meeldinuks, aga lõpuks sain piletid siiski kätte. Seega ootas mind nüüd ees 67-tunnine bussireis New Yorgist Los Angelesse kolme ümberistumisega Pittsburghis, St Louises ja Amarillos. Bussi peale minek sujus probleemideta ja asusime teele isegi paar minutit enne õiget aega. Kuna New York asub saarel, siis saab sealt lahkuda kahel viisil: läbi tunneli või üle silla. Meie läksime Lincolni tunneli kaudu, kuid sinna jõudmiseks tuli esmalt ummikus meeterhaaval edasi liikuda. Autoga on New Yorgis üldse täiesti mõttetu sõita, sest kogu aeg on ummikud ja pidevalt töristatakse signaali, kuigi sellest loomulikult mingit kasu ei ole. Niipea, kui tunnelisse jõudsime, ummik aga kadus ja edasi liikusime vägagi normaalse kiirusega. Tunneli keskel jõudsime New Jerseysse ja ma ületasin esimest korda maad mööda osariigi piiri. Tunnelist väljudes hakkas buss keerama vasakule ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras ja keeras… Ja kogu selle aja me tõusime ja tõusime ja… Loodetavasti jõudis kohale. Igatahes kerkisime me maa alt üsna kõrgele taevasse, kusjuures meie all (ja ka kohal) kulges tõeline teede rägastik. Kui seal valesti sõita, siis jõuab sõna otseses mõttes rappa, sest need teed on ehitatud sohu või kohati suisa vette. Pidevalt oli ebaselge, kui mitu teed meist parajasti alla- või ülespoole jääb, aga erinevaid tasemeid võis olla umbkaudu neli või viis. Selline liiklus vajab igatahes kõvasti harjumist. Peagi tegime peatuse Newarkis, kus buss võeti umbselt reisijaid täis ja osad jäid isegi maha, mis tähendas, et pidin oma koti sülle võtma, kuhu see väga pikaks ajaks jäigi. Enne keskööd tegime ühe vahepeatuse proviandivarude täiendamiseks ja sõitsime siis edasi öhe, Pittsburghi suunas. Uue päeva saabudes olime jõudnud Apalatšide mäeahelikku

January 5th, 2008

And so it begins… ehk Ameerika-reisi 1. päev (laupäev, 24.november 2007)

Kõik, kes arvasid, et Ameerika-reisi esimese päeva kirjeldus saab olema ülipõnev, kahjuks eksisid, sest esmalt tuleb sinna kohale jõuda, mis võttiski paraku terve päeva. Ettenägelikult valisin ma lahkumiseks piisavalt hilise kellaaja, et end enne reisi korralikult välja puhata. Tegelikult ostsin muidugi kõige odavamad piletid, mida sai, ja ajaga lihtsalt vedas, aga kes siis seda tunnistab. Nojah, igatahes tähendas see lendamist Poola firma LOT lennukite pardal, vahemaandumisega Varssavis. Juba Tallinna lennujaamas sain aimu, et turvanõuded on viimasel ajal üsna käest ära läinud. Selleks, et metalliotsijast läbi pääseda, pidin ära võtma nii püksirihma kui ka kingad, sest ilmselt sisaldub neiski metalli. Nii jätkates poleks üldse ime, kui varsti peavad kõik lennukile pääsemiseks ennast aluspesu väele võtma. Ajas ette rutates võib öelda, et osades lennujaamades pakutakse väravast läbi minekuks kingade asemele vanu häid siniseid kilesusse, aga kingalusikat nende jalga tagasi saamiseks ei paku sulle keegi.

Tallinnas läks turvakadalipu läbimine siiski kergelt ja varsti pärast kella kahte istusin lennukis, mis imekombel väljus veidi enne ettenähtud aega. Minu jaoks oli esmakordne, et Tallinnast välja lennates paistis päike ja ilm oli ka muidu ilus. Seda ilu jätkus umbes Läti piirini, aga sellest piisas, tõdemaks, et Eesti on ikka üks väga kaunis koht ja me peaksime olema õnnelikud, et saame siin elada. Uuesti ajas ette rutates tuleb tunnistada, et reisi jooksul nägin palju ilusat ja maailmas on üldse väga palju kaunist, kui osata seda näha.

Tallinna Lennujaam

Varssavisse jõudsime planeeritust väheke varem, sest mäletatavasti startisime samuti varem. Varssavis pidin enne rahvusvahelisse terminali pääsemist mingile ametnikule ütlema, kus ma USA-s peatun ja tema sisestas selle kohusetundlikult arvutisse. Infoajastu, halloo?! Tallinnas ma juba ütlesin seda, kui reisibüroos käisin. Turvajärjekorrad olid Varssavis oluliselt pikemad kui Eestis, seetõttu oli pooleteisttunnine ooteaeg kahe lennu vahel täiesti õige pikkusega, ei liiga pikk ega lühike. Väljalend jäi mõnevõrra hiljaks, aga muid viperusi Varssavis õnneks ette ei tulnud ja reis jätkus plaanipäraselt New Yorgi suunas. Mul oli tõsiseid kahtlusi, kuidas ma lennukis vastu pean, sest mu seni pikim lend oli kestnud veidi üle kolme tunni (ja isegi see viskas tõsiselt üle), aga praegune lend pidi kestma peaaegu kümme tundi. Õnneks jätkus reisi jooksul piisavalt tegevust: kaks korda pakuti meile saepurumaitselist toitu, kaks korda näidati filmi, vahepeal lugesin raamatut või vahtisin niisama aknast välja. Lennureisidel näidatavad filmid on muidugi õudus kuubis: sinna minnes nägime kõigepealt filmi pealkirjaga License To Wed, millest suurem osa eestlasi pole õnneks midagi kuulnud. Uskuge, teil veab. Teine film oli küll mõnevõrra parem: Armastuse retsept (No Reservations). Paraku olin ma seda juba näinud ja uuesti vaadata ei viitsinud. Ahjaa, alustuseks esines meile videoekraanil hoopis kultusbänd Pet Shop Boys oma viimase kavaga. Nii et kuidagimoodi õnnestus need kümme tundi üle elada. Veidi enne maandumist pisteti meile pihku ilusad poolakeelsed blanketid, mis tuli ära täita ja lennuväljal immigratsiooniametnikule ulatada. Muuhulgas pidi sellele kirjutama oma peatuspaiga USA-s. Hmm, ma justkui oleks seda juba teinud ja mitte ühe korra. Kirjutasin sinna mõistagi kohusetundlikult uuesti 33-17 Greenpoint Avenue, Long Island City, NY 11101, nagu kõik varasemad korrad. Mida nad selle aadressiga peale oleksid hakanud, pole mul õrna aimugi, eriti kui arvestada, et peatusin seal ainult kahel ööl: esimesel pärast USA-sse saabumist ja viimasel enne tagasilendu.

Piiril probleeme ei tekkinud ja sain kenasti USA-sse sisse, kui mitte arvestada, et just minu ette sattus järjekorras üks umbkeelne poola vanatädi (mutt ei ole ju ilus öelda), kes ei jaganud millestki ööd ega mütsi, mistõttu pidin ootama, kuni teisest järjekorrast minu kõrval inimesed otsa saavad, enne kui mind jutule võeti. Seega olin üldse eelviimane, kes sealt minema pääses (poola tädi oli loomulikult viimane). Minu pagas jõudis koos minuga kenasti New Yorki ja ei läinud kuhugi ilma peale uitama, nagu ma kartsin. Kõik eelnenud aktsioonid pluss lennuki väike hilinemine tähendasid aga seda, et kell oli plaanitust rohkem ja tuli ahvikiirusel hotelli poole teele asuda. Kuna tegemist oli säästureisiga, siis tähendas see, et kasutan hotelli jõudmiseks kohaliku ühistranspordi teenuseid. Niisiis: lennujaamast AirTraini peale, sellega Jamaica jaama, kust ostsin 20 dollari eest Metrocardi, millega sõidu eest maksta (4 dollarit sai tasuta kauba peale, seega sain kokku sõita 24 dollari eest, mis, nagu tulevik näitab, oli ülimalt täpne arvestus). Siis edasi lifti ja mitu korrust allapoole, metrooliinile E, sellega hulk maad edasi Jackson Heightsi peatusse (mille tegelik nimi on muidugi hoopis Roosevelt), igavene hulk astmeid trepist üles (aga lift?) ja liinile 7, mis viis juba hotelli lähedusse. 33. tänava peatuses astusin metroost maha ja asusin jalgsi teele Best Western City View Motor Inn nimelise hotelli poole. Oma teisel viibimisel nimetatud majutusasutuses sain ka juhised, kuidas hotellist 40. tänava metroopeatusse minna, aga 33. tänava peatus tundub mulle vähemalt kaardi põhjal lähemal olevat.

Best Western City View Motor Inn

Kaart oli igatahes täpne ja vahemaad enam-vähem sellised, nagu ette kujutasin, nii et pärast mõningast astumist olingi kell 23.15 kohaliku aja järgi oma hotellitoas. Kui arvestada, et tegu peaks olema ikkagi säästuhotelliga, siis oli tuba viimase peal, sisaldades muuhulgas: voodit, öökappe, konditsioneeri, lauda, mitut tooli, mitut lampi, kummutit, kappi, telerit, DVD-mängijat, mikrolaineahju, kohvimasinat, külmkappi, triiklauda, triikrauda ja traadita Internetiühendust.

New Yorgi hotellituba 1

New Yorgi hotellituba 2

New Yorgi hotellituba 3

Hilise aja ning ajavahest tingitud tavalisest pikema päeva tõttu reisi esimesel päeval rohkem põnevaid sündmusi ei toimunud ja läksin hoopis magama.

January 5th, 2008

Viisteist magamata ööd ehk Kuidas ma Ameerikas käisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et nagu tavaliselt, oli mul ka sellel aastal novembri lõppu ja detsembri algusse planeeritud puhkus. Kui varasematel aastatel on see aeg olnud pühendatud PÖFF-il osalemisele, siis seekord otsustasin tegeleda millegi kasulikumaga ja võtta ette reisi Põhja-Ameerika mandrile. Reisi täpsem põhjus tuleb välja mõne aja pärast, et põnevust ülal hoida, kuigi mu tuttavad seda juba teavad. Igatahes sujus reis probleemivabalt, tõestades, et hea planeerimine on pool võitu.

Järgnevate päevade jooksul ongi kavas anda täpsem ülevaade sellest, mida ma seal tegin ja keda nägin. Kui kõik hästi läheb ja ma kirjutada viitsin, siis ilmub siia lehele iga päev uus nupuke ühe päeva tegemiste kohta. Esimene lugu jõuab avalikkuse ette loodetavasti juba täna õhtul ja järgmised igal õhtul samal ajal. Tahaks loota, et minus leidub piisavalt kirjamehe andi, tekitamaks tahtmist pärast esimest osa edasi lugeda. Kuna reis kestis 16 päeva, siis jätkub lugemist loodetavasti rohkem kui kaheks nädalaks. Mõistagi on reisi pikkusest inspireeritud ka käesoleva loo pealkiri, kuigi siinkohal on tegemist selge kunstilise liialdusega: magamata öid oli tegelikult ainult paar tükki.

Meeldetuletuseks siis veelkord: esimene peatükk 16-osalisest reisikirjast proloogi ja epiloogiga ilmub eetrisse täna (5. jaanuari 2008) õhtul kell 18.

January 1st, 2008

Teine katse

Nagu nõiaväel on lubatud paarist päevast saanud pool aastat, aga minu 2008. aasta uusaastalubadus on see, et sellel aastal kirjutan siia blogisse veidi tihedamini kui seni, nii et teeme siis algust. Kõigepealt tuleks vist ennast tutvustada, kuigi üldiselt mulle endast rääkida eriti ei meeldi. Ühesõnaga, minu nimi on Valmar (kes väga tahab, suudab vähese vaevaga välja selgitada ka perekonnanime) ja selle postituse kirjutamise hetkel olen 32 aastat vana. Oma elu esimesed 18 aastat elasin Haapsalus, aga siis sai keskkool läbi ja olin sunnitud kolima Tallinna, kus elan tänaseni. Sellest ajast alates olen leiba teeninud põhiliselt ärirakenduste programmeerimisega, alustades väiksematest ja liikudes järkjärgult edasi suuremate poole. Nii olengi viimastel aastatel tegelenud Axapta rakendustega. Kui nüüd päris aus olla, siis on selle toote nimi küll juba mõnda aega Microsoft Dynamics AX, aga minu arust pole see kuigi suupärane, mistõttu mina kutsun seda Axaptaks edasi. Üritan end kursis hoida ka muude programmeerimiskeeltega, et tavaprogrammeerimist mitte ära unustada.

Nii, nüüd olen endast piisavalt rääkinud ja edasi selle juurde, mida siit blogist tulevikus loodetavasti lugeda saab. Kõik sõltub muidugi sellest, palju mul viitsimist jagub sellega tegeleda, iga päev ma päris kindlasti ei viitsi siia kirjutada ja vaevalt mul nii palju öeldagi oleks, aga aeg-ajalt loodan ikka endast teada anda. Kui kõik läheb sedamoodi, nagu plaanin, siis esimese asjana saab siit lugeda reisikirjeldust mu hiljutisest reisist USA-sse ja Mehhikosse. Vähemalt kavas on kirjutada veel: filmidest, kuna kõik mu tuttavad teavad, et elan põhiliselt kinos, muudest kultuuriüritustest, Joss Whedonist ja tema tegemistest, reisimisest, oma tööst ja programmeerimisest üldisemalt, subtiitrite tõlkimisest ja kõigest muust, millest pähe tuleb. Millest ma kindlasti ei kirjuta: töö- ja erasaladustest ning oma eraelust. Jäägu selleks teiste inimeste blogid.

Järgmiste lugemisteni juba õige pea.