Postmodernne Prometheus

February 24th, 2008

Eesti Vabariik 90

Viimasel ajal on siin järjekordselt mõningane vaikelu tekkinud, aga otsustasin, et meie riigi sünnipäeva puhul tuleks siiski paar sõna kirjutada, kuigi päev ise on juba õhtusse jõudnud ja peaaegu läbigi saanud. Mis pühasse endasse puutub, siis ei saa öelda, et mul täna tavalisest pidulikum meeleolu oleks olnud, mis on küllap seotud asjaoluga, et tänane ümmargune tähtpäev langes väga sobivalt pühapäevasele päevale.

Iseenesest on tore, et me riik 90 aastat vanaks sai, kuigi rahus oleme saanud elada alla 40 aasta. Eilses Päevalehes ilmus ka sellekohane karikatuur, ehkki mulle tuli väikese üllatusena, et aastatel 1941-44 kehtis Eestis ainult nõukogude võim. Tahaks loota, et 10 aasta pärast õnnestub sama päeva veelgi pidulikumalt tähistada ja tänahommikune punane koidik Tallinnas polnud mingi paha enne. Head lõppevat ja/või lõppenud püha kõigile, kes juhuslikult siia lehele ära eksisid.

February 4th, 2008

42. Super Bowl

Juba aastaid on aasta alguses olnud kaks sündmust, mida ma öösiti otseülekandes jälgin: Super Bowl ja Oscarite jagamine. Eelmisel aastal ei viitsinud ma Oscarite jagamist enam vaadata, kuid korra aastas vaatan endiselt Ameerika jalgpalli finaalmängu. Ma ei mäletagi, kas esimene mäng, mida nägin, oli 31. või 32. Super Bowl. Kanalid, millelt vaadata, on aastatega vahetunud. Kunagi nägi mängu kanalilt SAT 1, kuid sealt ei näidata seda juba aastaid. Seejärel kolisin üle Soome MTV 3 peale, kuid selle näitamine keelati ära. Eelmisel aastal vaatasin mängu mingilt Viasati kanalilt, kuid seekord peeti finaali põhikanali vääriliseks, mida ma jällegi ei näe. Nagu näha, muutub mängu vaatamine iga aastaga keerulisemaks, kuid õnneks on mu teleris Ameerika spordikanal NASN, nii sain mängu seegi kord probleemideta jälgida.

Sedapuhku oli kätte jõudnud juba 42. Super Bowl, kus mängisid New England Patriots ja New York Giants. Kuna üheks võistkonnaks oli New England, siis oli kohe teada, kelle poolt ma seekord olen. Esiteks on New Englandi meeskond mulle millegipärast ebasümpaatne ja teiseks kipuvad nad viimasel ajal niigi kogu aeg võitma, mis mulle palju meelehärmi põhjustab. Enamasti on nende poolt ka õnnejumal, näiteks, kui mälu mind ei peta, võitsid nad ühe finaalmängu pärast mänguaja lõppu löödud 3-punkti väravaga. Sel hooajal oli nende ülekaal ilmne, sest teel finaali polnud nad kaotanud ühtki mängu. Nii oli selge, et minu poolehoid kuulub Giantsile.

Mäng ise toimus Glendale’is ja pärast Ameerika-reisi võin õigusega hoobelda, et olen seal kaktuste keskel isegi käinud. Tuleb tunnistada, et kuigi meeskondade punktiarve jäi võrdlemisi kesiseks, oli see üks huvitavamaid finaale, mida aastate jooksul olen näinud. Põnevus oli pidevalt üleval, kuigi on üsna ebatavaline, et ligemale 34 minutit puhast mänguaega püsib seis sama. Lõpus hakkas tunduma, et New England võtab vägisi oma, aga Giants tahtis võitu seekord siiski rohkem ja paari uskumatu etteaste tulemusena lõpuks võitiski 17:14, mille üle mul oli väga hea meel. Nende ründeliin andis küll oma parima, et mäng kaotada, hästi söödetud palle pidevalt maha pillates, kuid selle kompenseerisid kaitsjad, kes vastaste mängujuhi Tom Brady korduvalt kotti panid.

Seekord oli niisiis üks väheseid kordi, kus ma mängu lõpptulemusega rahule jäin, enamasti võidab ikka minu seisukohast vale meeskond. Üldine tendents on aga selline, et viimasel ajal muutuvad finaalid huvitavamaks ja tasavägisemaks. Loodetavasti jätkatakse tulevikus vanas vaimus, sest ei tahaks edaspidigi öisel ajal teleka ette tukkuma jääda. Ootan põnevusega, mis järgmisel aastal juhtub, kuid vahelduse mõttes võiksid siis finaali jõuda teised meeskonnad.

|