Postmodernne Prometheus

January 20th, 2009
January 16th, 2009

Nullmotivatsioon

Oi kui lihtne on inimeselt võtta igasugune tahtmine tööd teha…

January 10th, 2009

Asustatud saar: esimene film

Vanal heal nõukogude ajal näidati kinodes mõnikord kraami, mida kutsuti kaheseerialisteks filmideks. Need olid sellised pikemat sorti filmid, mis jaotati näidates kaheks osaks ehk seeriaks. Kodumaise kraami puhul oli selline jaotus taotluslik ja filmitegijad arvestasid sellega, aga kaheseerialised olid ka näiteks mõned kapitalistide teosed, mille puhul ei julgeks ma selles ülemäära kindel olla. Erinevalt pahast läänest näidati kaheseerialine film aga kinodes ära järjest, vaheajata. Nüüd on teised ajad, suuremad on majad ja kätte on jõudnud kapitalism, nii et Venemaal jagatakse filme taas kaheks osaks, selle vahega, et nüüd kasseeritakse nende vaatamise eest sisse topeltsumma. Eelmine meie kinodesse jõudnud sarnane linateos oli Paragrahv 78, mille poolelijäämine tuli vähemalt minule küll täiesti ootamatult. Sellele järgnes nüüd Asustatud saar, kuid seekord teadsin juba ette, et tegelik lõpp jääb nägemata.

Asustatud saare aluseks on Venemaa tuntuimate ulmekirjanike vendade Strugatskite samanimeline romaan, mida ma pole kahjuks veel lugenud, kuid mis räägib sellest, kuidas peategelane Maksim Kammerer satub laeva purunemise järel planeedile, mille elanikud on veendunud, et elavad suure sfääri sisepinnal, ning mille totalitaarse režiimi eesotsas on salapärased Tundmatud Isad. Reklaami vaadates ning Kammereri nime kuuldes teadsin kohe, kellelt idee pärineb. Lisaks lugesin paar kuud tagasi originaalis läbi Strugatskite esimese ja nõrgimate hulka kuuluvaks peetava raamatu Purpurpunaste pilvede maa, mis hoolimata sellest, et selles vallutavad Veenust kangelaslikud nõukogude inimesed, sealhulgas meie tubli lõunanaaber Dauge, on minu arvates täiesti loetav tükk.

Nii jääbki mulle võrdlemisi mõistetamatuks, kuidas on võimalik hea alusmaterjali baasil valmis teha sedavõrd nõme film. Jah, efektid on toredad asjad, kui neid kasutada mõõdukuse piirides ja oskuslikult, siin torkab aga silma efektide üleküllus ja halb kvaliteet. Totalitaarse režiimi veidruste kujutamisele raisatakse samuti ülemäära aega, eriti kui arvestada, et Verhoeven tegi seda Tähesõdalastes tunduvalt paremini. Asustatud saar tundubki olevat teistest filmidest kokkulaenatud ideede pundar, mille puhul sobib taas kasutada vene hingele omast surematut väljendit: tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati. Kohati paistab väärt idee siiski välja ja film muutub isegi huvitavaks, kui nii võib öelda, aga siis tõmbab lavastaja ei-tea-kust välja järjekordse madinastseeni ning kõik läheb taas käest ära.

Näitlejate valik on samuti võrdlemisi kummaline. Totalitaarrežiimi õõnestaja Kammereri rolli on valitud tüüp, kes näeb välja justkui helesinine unistus tõelisest aarialasest. Huvitav, kas selline iroonia on taotluslik või kukkus see kogemata niimoodi välja? Lisaks oli osatäitjate nimekirjas ka Maksimi Hääl, seega valiti see tegelane sinna rolli tõesti puhtalt näolapi pärast. Oleks ju võinud mõne vähem modelli mõõtu näitleja võtta, kes oma tööga veenvamalt hakkama saaks. Mõistagi teeb siin kaasa igas vene filmis mängiv Sergei Garmaš pluss terve hulk varasematest filmidest rohkem või vähem tuntud kirvenägusid. Lavastaja Fjodor Bondartšuk ise mängib riigiprokuröri ja püüab seda tehes igati Tim Curryt imiteerida.

Seda, mis neist tegelastest edasi saab, tuleb aga veel mitu kuud, teise osa saabumiseni oodata. Millegipärast arvan, et seda läheb kinno vaatama hulga vähem rahvast kui esimest osa.

Kusagil siin on peidus hea film, aga kus?

5/10

January 10th, 2009

Vahetus

Vaatasin, et esimestes siinsetes filmiülevaadetes ei kirjutanud ma ridagi sellest, millest film tegelikult räägib, kuna aga igaüks ei pruugi seda veel näinud olla, siis tuleks edaspidi õppust võtta ja vähemalt paari lausega sisu edasi anda. Teeme sellega siis kohe algust. Clint Eastwoodi film Vahetus räägib meile tõestisündinud loo Christine Collinsist, kelle poeg veidi rohkem kui 80 aastat tagasi salapärastel asjaoludel kaduma läks. Mõne kuu pärast leidis Los Angelese politsei poisi küll üles, kuid sellega lugu tegelikult alles algas…

Vahetus jõudis meie kinodesse nii, et mul ei õnnestunud kordagi näha isegi selle reklaamklippi, mistõttu olin enne vaatamist sisu suhtes võrdlemisi õndsas teadmatuses, mida limonaadikinos näidatava repertuaari puhul haruharva ette tuleb. Meelest oli läinud seegi, et stsenaariumi kirjutas valmis J. Michael Straczynski, kelle sulest pärineb muuhulgas lõviosa telesarjast Babylon 5, mis paneb kinni enam-vähem kõik arvestatavad kõigi aegade parima ulmesarja konkursid. Eeltoodust tulenevalt suutis Vahetus mind positiivselt üllatada, kuna Eastwoodi eelmiste teoste valguses, mis mulle väga sügavat muljet ei jätnud, ei julgenud ma temale väga suuri lootusi asetada. Filmis toimuv näib vähemalt minu kui võhiku silmale piisavalt ajastutruu, aga eks Eastwood ongi juba vana mees ja sündis samal ajal, kui toimub filmi tegevus.

Christine Collinsi rolli valis Eastwood minu eakaaslase Angelina Jolie, ent nähtu pole tema parim rollisooritus, sest siin filmis pingutab ta teatraalsusega pisut üle. Suuresti kompenseerivad seda teised osatäitmised, eriti John Malkovich pastori rollis. Kui filmis Põletada pärast lugemist nägime Malkovichi klouni rollis, siis siin poleks ma suure tõenäosusega arugi saanud, et tema pastorit mängib, kui too pisut vähem Malkovichi häälega rääkinud oleks. Hästi esinevad mitmed teisedki mulle võõraste nimedega näitlejad, eriti Gordon Stewart Northcottina üles astuv Jason Butler Harner.

Vahetus näitab taas, et nii mõnigi kord võib tõsilugu väljamõeldisest uskumatumgi olla.

8/10

January 8th, 2009

Windows 7 install võib oodata

Nii, see on siis otsustatud: ei hakka esialgu Windows 7 installeerimisega jamama. Miks ma peaksin paigaldama enda arvutisse asja, mis soovitab enne seda kõigist MP3 failidest varukoopiad teha? Mine sa tea, mida ta veel maha tahab kustutada. Naljakas muidugi iseenesest…

January 6th, 2009

Kas tarkvaraarendus on tõesti surnud?

Sattusin peale arvamusele, mis väidab, et tarkvaraarendus on surnud ja leidsin, et peaks selle kohta mõne rea kirjutama. Mina ei arva, et tarkvaraarendus on surnud, pigem vastupidi, meid ootab selles valdkonnas ees väga põnev aeg. Jah, üleüldine majanduslangus avaldab kahtlemata mõju ka tarkvaratööstusele, aga see pole ju esimene kord. Eelmine suurem vapustus oli mäletatavasti internetimulli lõhkemine sajandivahetusel. Selle me elasime üle ja nii elame me üle praegusegi olukorra; pigem on itimehed mitmete teiste eluvaldkondade inimestega võrreldes eelisseisundis, sest meid läheb ikka vaja.

Mõistagi ei tähenda see, et ühtki tarkvaraarendajat lahti ei lasta, kahtlemata lastakse. Laias laastus võib arendajad jagada järgmistesse kategooriatesse:

  • lootusetud juhtumid (25%)
  • saavad aeg-ajalt aru, mida nad teevad (40%)
  • pädevad tegijad (33%)
  • tipud (2%)

Nagu Internetis enamasti kombeks, tõmbasin ma need proportsioonid välja enda tagumikust, kuid kõhutunne ütleb, et see jaotus on suhteliselt täpne. Siit nähtub, et nii mõnigi on endale valinud vale elukutse, kas siis lootuses ratsa rikkaks saada, sellepärast, et ta ei osanud midagi paremat valida või ükskõik mis muul põhjusel. Majanduslanguse tingimustes tuleb loomulikult järeleandmisi teha ning esimesena satuvad löögi alla tõenäoliselt kahe ülemise grupi esindajad, kui nad just väga osavad müügimehed pole. Majandusharu kui terviku seisukohast on see positiivne, sest võib-olla leiavad nad endale mõne muu kutsumuse ja kompetents seetõttu kasvab. Seega on minu arust tegemist tervitatava nähtusega, mille käigus eraldatakse terad sõkaldest, sest nii nagu igaühest ei saa ärimeest või kinnisvaraarendajat, kuigi buumi tingimustes võib mõnigi niimoodi arvata, ei sobi kõik ka tarkvaraarendajaks. Ehk aitab praegune olukord neil selles selgusele jõuda.

Miks siis üksiküritajatel tööd väheks jääb? Asi pole avatud lähtekoodis või piraatluses, mida tõsiseltvõetavad ettevõtted endale lubada ei saa. Kui väiksemad ettevõtted võivad odavuse huvides leppida inimestega tänavalt, kelle tulevane kättesaadavus on teadmata ja kahtlase väärtusega, siis suuremad ettevõtted hindavad stabiilsust ning selle eest, et keegi neile edaspidigi tuge pakub, on nad nõus maksma. Suvalised patsiga poisid mingis foorumis ei lähe siinkohal just usaldusväärsuse kaalutlusel arvesse. Kui tööd napib, siis on küsimus ilmselt just usaldusväärsuse müümise oskuses, sest head IT-spetsialistid on endiselt hinnas ja minul kui palgatöölisel lähiajal tööpuudust ette näha pole.

Mis puutub outsource‘imisse, siis siingi on hinna ja kvaliteedi suhe enam-vähem paigas ja odavama hinna eest saadav tulemus on paraku kehvem. Kaks põhilist probleemi, millega olen isegi kokku puutunud, on keelebarjäär (inimesed ei saa inglise keelest aru) ja oskamatus oma peaga mõelda. Nii et leiba päris käest ära vahest siiski ei võeta.

January 6th, 2009

Blu-ray nimekiri ja filmiülevaated

Kuna Blu-ray on uus DVD, siis lisasin lehe vasakusse serva nimekirja oma Blu-ray plaatidest. Enda DVD-de nimekirja pole ma viitsinud enam aastaid täiendada, nii et ma ei teagi päris täpselt, kui palju mul neid on, aga Blu-ray levikuga peaks proovima hakata neist servast lahti saama. Kuidas seda täpselt teha, tuleb veel mõelda. Veel lisasin lehe vasakusse serva filmiülevaadete nimekirja, mis samuti jooksvalt täieneb.

January 5th, 2009

RocknRolla

Guy Ritchie filmide suhtes olen alati olnud kahevahel. Ühest küljest on need vaimukad ja korra kannatavad täiesti vaadata, kuid teisest küljest puudub mul millegipärast igasugune tahtmine neid uuesti näha, ehkki Teemandirööv on mul isegi DVD-l olemas. Võib-olla on probleem selles, et mulle seda tüüpi pätifilmid reeglina ei meeldi, kuid kahtlemata polnud see parim ost, hoolimata sellest, et ostmise ajal tundus see olevat hea mõte. Ritchie eelmine film Revolver oli muidugi täielik hobuse unenägu, nii et selles osas on RocknRolla kahtlemata edasiminek, kuid küsimus on selles, kas on toimunud ka mingi areng? Minu arust mitte. Tegelased rebivad endiselt kildu justkui oleks viimnepäev silme ees (ja mõnel vahest ongi) ning sebivad oma pätitoiminguid tehes kaootiliselt ringi. Ma kardan küll, et päriselus istuks selline odratolguste kari vahetpidamata kinni, mitte ei teostaks suurejoonelisi rööve ega juhiks, vähemalt enda arvates, Londoni allmaailma. Ainsad tegelased, kes ei tundu päris pooletoobised, on Archie (Mark Strong) ja paha venelane (Karel Roden), kellel, tõsi, on enda emakeeles väljendumisel suuri raskusi. Ent hoolimata asjaolust, et pimedate riigis pidavat ühe silmaga mees kuningas olema, näeb Archie’gi võrdlemisi halvasti ning pole oma eeliseid seni suutnud ära kasutada.

Lisaks sellele, et tegelased ei suuda end iga kord vene keeles päris adekvaatselt väljendada, kõnelevad nad uusvene keelt, mis kõlab küll väga vene keele moodi, kuid sõnade tähendus on hoopis teistsugune. Näiteks Она мне не нравится tähendab selles keeles: Ulata mulle kindad. Millegipärast meenus siinkohal üks Roseanne’i osa, kus patsient arvas, et USA-s on parim moodus haigla personaliga suhtlemiseks kasutada eestikeelseid väljendeid Tere, Aitäh ja Üks-kaks-kolm.

Paljudele aga Ritchie filmid meeldivad ning ilmselt seetõttu on ta suutnud sellessegi filmi meelitada palju tuntud ja häid näitlejaid, nagu näiteks Tom Wilkinsoni, Gerard Butleri, Thandie Newtoni, Jeremy Piveni ja veel teisigi, keda vaataksin väga hea meelega, kui nende tegevus ekraanil pisut mõtestatum oleks. Filmi lõpus ilmus ekraanile teade, et mõned loojakarja mitteläinud kodanikud naasevad RocknRolla järjes, kuid minu jättis see uudis täiesti külmaks. Surnud hobuse peksmise asemel võiks ju midagi uut ja põnevamat välja mõelda.

Kuid kõigest hoolimata kannatab sedagi filmi ühe korra vaadata. Ja võib-olla leiavad teised siit midagi, mida mina ei leidnud. Ahjaa, filmis kõlav muusika kõlbab täiesti kuulata.

6/10

January 5th, 2009

Lugu hiirest nimega Despereaux

Kohe esimeste ülevaadete seas ongi juba film, mille hindamine osutus üpris kaelamurdvaks ülesandeks. Lugu hiirest nimega Despereaux on film, mille süžee on iseenesest niivõrd ajuvaba, et sellest ajuvabamat on raske ette kujutada: kuningriigis, kus üle kõige hoitakse au sees suppi, kukub supi sisse rott, mistõttu kuninganna saab infarkti ja sureb ning kuningas keelab seepeale kõigil supi valmistamise ja söömise. Siin ei saa süüdistada muidugi niivõrd filmitegijaid kui filmi aluseks oleva raamatu autorit, aga see ei muuda tõsiasja, et ekraanil toimuv on ääretult tobe. Lisaks tuleb hetke, mil ilmub välja nimitegelane, oodata lõpmata kaua. Ja kõike kommenteerib jutustaja, keda poleks tegelikult üldse vaja. Samas pole filmi läbiv tavapärane moraal (Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest) liiga ilmne ja peategelase suhtumine oli mulle sümpaatne, ehkki erinevalt Dostojevskist ei järgne siin filmis kuriteole sugugi alati karistus.

Kui seni on Forum Cinemas lisaks dubleeritud filmile alati näidanud filmi lühikest aega ka originaalkeeles, siis Despereaux’ puhul ei õnnestunud kinokavast küll ühtki ingliskeelset seanssi leida, seega pole mul õrna aimugi, kuidas tegelaste jutt originaalis kõlab, kuid seda võin küll öelda, et dubleeritud tulemus ei kuulu just dublaažiparemikku. Koit Toome on seekord, erinevalt Autodest, kuidagi häiriv ja printsess Hernetera suisa kehvapoolne, kuigi selle võib ilmselt kanda nooruse arvele. Taas oli tegelaste seas üks vene aktsendiga rääkiv tegelaskuju, veider aedviljadest moodustis, kuid seekord pikkis ta millegipärast jutu vahele itaaliakeelseid sõnu. Kui see pidi olema itaalia aktsent, siis ei kõlanud see veenvalt, ja kui see oli vene aktsent, siis miks ta kohati itaalia keelt rääkis?

Eraldi tuleb ära mainida filmi plagiaadihõnguline heliriba. Millegipärast kangastusid mulle filmi muusikat kuulates pidevalt motiivid kusagilt mujalt, näiteks Tähesõdadest, Kariibi mere piraatidest ja, üllatus-üllatus, Rossini ooperi Varastaja harakas avamängust, mis tänu selle kasutamisele Stanley Kubricku filmis Kellavärgiga apelsin on üks neid väheseid klassikalise muusika palu, mille olen suuteline võrdlemisi usaldusväärselt tuvastama. Mulle näis, et suurem osa filmimuusikast on sellistest juppidest kokku pandud.

Kuna tegemist on animatsiooniga, siis peaks selle kohta samuti mõne sõna ütlema, kuid peale selle, et tegemist on tüüpilise pseudo-3D arvutianimatsiooniga, ei oskagi suurt midagi öelda. Peategelase fantaasiates näeb aeg-ajalt ka stiliseeritud kahemõõtmelisi kaadreid, kuid neid on võrdlemisi vähe. Tervikuna kõlbab film minu arust täiesti vaadata, kuigi väikeste laste jaoks on see kahtlemata liiga sünge nagu Grimmide muinasjutudki.

7/10

January 5th, 2009

Zack ja Miri teevad porri

Üle pika aja jõudis meie kinodesse järjekordne Kevin Smithi teos, võrdlemisi provokatiivse pealkirjaga Zack ja Miri teevad porri. Tema eelmine film Clerks II Eestis kinno ei jõudnudki, mis arvestades asjaolusid, et meil ei näidatud ka selle filmi esimest osa ja Smithi austajate ring on siiski võrdlemisi väike, on vahest paremgi. Zack ja Miri aga tulid ja väga hea, et tulid.

Filmi meespeaosalist mängib Seth Rogen ja tuleb tunnistada, et Zack ja Miri on paraku see film, kuigi pisut teises žanris, mis Ananassiekspress oleks pidanud olema. Komöödiaid, milles toimuv mind suudab naerma ajada, jääb viimasel ajal üha vähemaks, aga siin filmis toimuv oli tõesti naljakas. On küll pisut raske uskuda, et filmi tegelaskujude mõõtu inimesed päriseluski nii voorimehe moodi vannuvad, sest ehtsa ossi mõõtu ei anna neist välja ükski, kuid ropendamisest hoolimata kisub tegevus kaasa. Vaevalt et filmis toimuv kellelegi, kes vähegi filme näinud, tõelise üllatusena tuleb, kuid süžee puudujäägid kompenseerib dialoog täielikult. Omapärane on ka Smithi näitlejavalik: lisaks Rogenile ja Elizabeth Banksile teevad filmis kaasa muuhulgas Smithi filmide raudvara Jason Mewes, kelle elust kahtlemata nii mõnigi stseen inspiratsiooni ammutas, pärispornostaar Katie Morgan, kelle teostega mul pole seni olnud võimalust tutvuda, endine Superman Brandon Routh ja Justin Long gaypornostaari rollis. Samuti on ajaloo kolikambrist välja otsitud ja filmi kutsutud kunagine lapspornotäht Traci Lords.

Kohalikul tasandil tuleb ilmselt avaldada tänu Elionile vähetuntud linnuliigi populariseerimise eest, nii et tema nime kõlbab kasutada isegi filmipealkirjas. Tõlge ise sisaldas küll mõningaid kahtlasi kohti ja üht möödatõlget, aga muus osas oli tasemel. Film tervikuna üllatas mind positiivselt, osaliselt ilmselt tänu minu uuele filosoofiale, et kinno tuleb minna võimalikult madalate ootustega, siis on võimalus pettuda väiksem. Soovitan.

8/10