Postmodernne Prometheus

January 5th, 2009

Filmide hindamisest

Kuna andsin uusaastalubaduse kirjutada rohkem filmidest, siis püüaks seda vähemalt aasta alguses ka täita. Kõigepealt tuleks aga rääkida paar sõna sellest, kuidas ma üldse filme hindan, sest hindamisskeeme on ju mitmeid: mõned annavad hinnanguid neljapalliskaalal, mõned viiepalliskaalal, mõned kümnepalliskaalal, mõned sajapalliskaalal ja mõned tont-teab-mis-skaalal. Tegelikult olen ma küllaltki laisk inimene ning mõnikord on mul raske otsustada, millist hinnet film vääriks, seetõttu olen vähemalt seni filmidele hindeid jaganud võrdlemisi kaootiliselt. Loodetavasti aitab blogipidamine mul sellest pahest aegamööda vabaneda. Samas, kui ma viitsin filme hinnata, olen seda ajalooliselt teinud viietärniskaalas pooletärnise intervalliga, nii et põhimõtteliselt on tegemist kümnepalliskaalaga. Lihtsuse huvides kasutangi edaspidi kümnepalliskaalat, et mitte komakohtadega jännata.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on tegemist üheteistpalliskaalaga, sest reserveerin endale õiguse panna eriti masendavale filmile hindeks 0, ehkki ma ei oskagi öelda, kas olen selle hinde väärilist filmi seni näinud. Üks kandidaat võiks olla näiteks film nimega Hungry Bitches, mille reklaamklipp 2 Girls 1 Cup oli selles suhtes võrdlemisi lootusandev, kuigi filmi nägemata ei saa ma seda täie kindlusega väita. Ilmselt ei saagi me seda kunagi teada, sest selle filmi täies pikkuses läbivaatamine eeldab, et keegi maksab mulle potentsiaalse ajaraiskamise ja ajukahjustuse eest ettemaksuna märkimisväärse rahasumma. Üldiselt olen aga filmivaatamise suhtes reeglina positiivselt meelestatud ja madalaid hindeid eriti tihti ei pane, mistõttu lõviosa filmidest peaksid saama hindeks 6 või 7.

Väga kõrgeid hindeid ma samuti kuigi tihti ei pane, nii et 9 ja eriti 10 on samuti haruldased hinded. 10 palli saanud filmi pean olema näinud vähemalt kaks korda, sest ühe vaatamisega ei pruugi kõiki nüansse tabada ja alles järgmiste vaatamiste käigus võib miski häirima hakata. Tundub üsna karm, aga sellegipoolest on minu kogus terve rida 10 palli väärilisi filme, näiteks Kellavärgiga apelsin, Kaklusklubi, Armunud Shakespeare, Sõrmuste isand: Sõrmuse vennaskond, Shawshanki lunastus ja mitmed teised. Viimasel ajal jääb neid siiski vähemaks, sest mul pole lihtsalt aega filme kinos mitu korda vaatamas käia, seega peavad kümned ootama filmi jõudmist videolevisse. Mõistagi võivad lisaks kümnetele aja jooksul muutuda teisedki hinnangud, kuid rohkem kui paaripallised kõikumised on võrdlemisi ebatõenäolised; nii drastiliselt minu arvamus enamasti siiski ei muutu.

Aga alustame siis kuute ja seitsmete jagamisega.

January 1st, 2009

Head uut aastat!

Head uut aastat kõigile unetutele. Tavaliselt annavad kõik aastavahetusel mingeid lubadusi, mida seejärel 364 päeva unustada püütakse. Mina luban, et ei jäta oma blogi enam nii pikaks ajaks unarusse kui möödunud aastal ja kuna ma olen ka suur filmihuviline, nagu mõned kahtlemata teavad, siis püüan alanud aastal võimalikult paljude nähtud filmide kohta siiagi mõne mõtteterakese kirjutada. Rohkem ei luba igaks juhuks midagi.