Postmodernne Prometheus

January 5th, 2009

RocknRolla

Guy Ritchie filmide suhtes olen alati olnud kahevahel. Ühest küljest on need vaimukad ja korra kannatavad täiesti vaadata, kuid teisest küljest puudub mul millegipärast igasugune tahtmine neid uuesti näha, ehkki Teemandirööv on mul isegi DVD-l olemas. Võib-olla on probleem selles, et mulle seda tüüpi pätifilmid reeglina ei meeldi, kuid kahtlemata polnud see parim ost, hoolimata sellest, et ostmise ajal tundus see olevat hea mõte. Ritchie eelmine film Revolver oli muidugi täielik hobuse unenägu, nii et selles osas on RocknRolla kahtlemata edasiminek, kuid küsimus on selles, kas on toimunud ka mingi areng? Minu arust mitte. Tegelased rebivad endiselt kildu justkui oleks viimnepäev silme ees (ja mõnel vahest ongi) ning sebivad oma pätitoiminguid tehes kaootiliselt ringi. Ma kardan küll, et päriselus istuks selline odratolguste kari vahetpidamata kinni, mitte ei teostaks suurejoonelisi rööve ega juhiks, vähemalt enda arvates, Londoni allmaailma. Ainsad tegelased, kes ei tundu päris pooletoobised, on Archie (Mark Strong) ja paha venelane (Karel Roden), kellel, tõsi, on enda emakeeles väljendumisel suuri raskusi. Ent hoolimata asjaolust, et pimedate riigis pidavat ühe silmaga mees kuningas olema, näeb Archie’gi võrdlemisi halvasti ning pole oma eeliseid seni suutnud ära kasutada.

Lisaks sellele, et tegelased ei suuda end iga kord vene keeles päris adekvaatselt väljendada, kõnelevad nad uusvene keelt, mis kõlab küll väga vene keele moodi, kuid sõnade tähendus on hoopis teistsugune. Näiteks Она мне не нравится tähendab selles keeles: Ulata mulle kindad. Millegipärast meenus siinkohal üks Roseanne’i osa, kus patsient arvas, et USA-s on parim moodus haigla personaliga suhtlemiseks kasutada eestikeelseid väljendeid Tere, Aitäh ja Üks-kaks-kolm.

Paljudele aga Ritchie filmid meeldivad ning ilmselt seetõttu on ta suutnud sellessegi filmi meelitada palju tuntud ja häid näitlejaid, nagu näiteks Tom Wilkinsoni, Gerard Butleri, Thandie Newtoni, Jeremy Piveni ja veel teisigi, keda vaataksin väga hea meelega, kui nende tegevus ekraanil pisut mõtestatum oleks. Filmi lõpus ilmus ekraanile teade, et mõned loojakarja mitteläinud kodanikud naasevad RocknRolla järjes, kuid minu jättis see uudis täiesti külmaks. Surnud hobuse peksmise asemel võiks ju midagi uut ja põnevamat välja mõelda.

Kuid kõigest hoolimata kannatab sedagi filmi ühe korra vaadata. Ja võib-olla leiavad teised siit midagi, mida mina ei leidnud. Ahjaa, filmis kõlav muusika kõlbab täiesti kuulata.

6/10

January 5th, 2009

Lugu hiirest nimega Despereaux

Kohe esimeste ülevaadete seas ongi juba film, mille hindamine osutus üpris kaelamurdvaks ülesandeks. Lugu hiirest nimega Despereaux on film, mille süžee on iseenesest niivõrd ajuvaba, et sellest ajuvabamat on raske ette kujutada: kuningriigis, kus üle kõige hoitakse au sees suppi, kukub supi sisse rott, mistõttu kuninganna saab infarkti ja sureb ning kuningas keelab seepeale kõigil supi valmistamise ja söömise. Siin ei saa süüdistada muidugi niivõrd filmitegijaid kui filmi aluseks oleva raamatu autorit, aga see ei muuda tõsiasja, et ekraanil toimuv on ääretult tobe. Lisaks tuleb hetke, mil ilmub välja nimitegelane, oodata lõpmata kaua. Ja kõike kommenteerib jutustaja, keda poleks tegelikult üldse vaja. Samas pole filmi läbiv tavapärane moraal (Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest) liiga ilmne ja peategelase suhtumine oli mulle sümpaatne, ehkki erinevalt Dostojevskist ei järgne siin filmis kuriteole sugugi alati karistus.

Kui seni on Forum Cinemas lisaks dubleeritud filmile alati näidanud filmi lühikest aega ka originaalkeeles, siis Despereaux’ puhul ei õnnestunud kinokavast küll ühtki ingliskeelset seanssi leida, seega pole mul õrna aimugi, kuidas tegelaste jutt originaalis kõlab, kuid seda võin küll öelda, et dubleeritud tulemus ei kuulu just dublaažiparemikku. Koit Toome on seekord, erinevalt Autodest, kuidagi häiriv ja printsess Hernetera suisa kehvapoolne, kuigi selle võib ilmselt kanda nooruse arvele. Taas oli tegelaste seas üks vene aktsendiga rääkiv tegelaskuju, veider aedviljadest moodustis, kuid seekord pikkis ta millegipärast jutu vahele itaaliakeelseid sõnu. Kui see pidi olema itaalia aktsent, siis ei kõlanud see veenvalt, ja kui see oli vene aktsent, siis miks ta kohati itaalia keelt rääkis?

Eraldi tuleb ära mainida filmi plagiaadihõnguline heliriba. Millegipärast kangastusid mulle filmi muusikat kuulates pidevalt motiivid kusagilt mujalt, näiteks Tähesõdadest, Kariibi mere piraatidest ja, üllatus-üllatus, Rossini ooperi Varastaja harakas avamängust, mis tänu selle kasutamisele Stanley Kubricku filmis Kellavärgiga apelsin on üks neid väheseid klassikalise muusika palu, mille olen suuteline võrdlemisi usaldusväärselt tuvastama. Mulle näis, et suurem osa filmimuusikast on sellistest juppidest kokku pandud.

Kuna tegemist on animatsiooniga, siis peaks selle kohta samuti mõne sõna ütlema, kuid peale selle, et tegemist on tüüpilise pseudo-3D arvutianimatsiooniga, ei oskagi suurt midagi öelda. Peategelase fantaasiates näeb aeg-ajalt ka stiliseeritud kahemõõtmelisi kaadreid, kuid neid on võrdlemisi vähe. Tervikuna kõlbab film minu arust täiesti vaadata, kuigi väikeste laste jaoks on see kahtlemata liiga sünge nagu Grimmide muinasjutudki.

7/10

January 5th, 2009

Zack ja Miri teevad porri

Üle pika aja jõudis meie kinodesse järjekordne Kevin Smithi teos, võrdlemisi provokatiivse pealkirjaga Zack ja Miri teevad porri. Tema eelmine film Clerks II Eestis kinno ei jõudnudki, mis arvestades asjaolusid, et meil ei näidatud ka selle filmi esimest osa ja Smithi austajate ring on siiski võrdlemisi väike, on vahest paremgi. Zack ja Miri aga tulid ja väga hea, et tulid.

Filmi meespeaosalist mängib Seth Rogen ja tuleb tunnistada, et Zack ja Miri on paraku see film, kuigi pisut teises žanris, mis Ananassiekspress oleks pidanud olema. Komöödiaid, milles toimuv mind suudab naerma ajada, jääb viimasel ajal üha vähemaks, aga siin filmis toimuv oli tõesti naljakas. On küll pisut raske uskuda, et filmi tegelaskujude mõõtu inimesed päriseluski nii voorimehe moodi vannuvad, sest ehtsa ossi mõõtu ei anna neist välja ükski, kuid ropendamisest hoolimata kisub tegevus kaasa. Vaevalt et filmis toimuv kellelegi, kes vähegi filme näinud, tõelise üllatusena tuleb, kuid süžee puudujäägid kompenseerib dialoog täielikult. Omapärane on ka Smithi näitlejavalik: lisaks Rogenile ja Elizabeth Banksile teevad filmis kaasa muuhulgas Smithi filmide raudvara Jason Mewes, kelle elust kahtlemata nii mõnigi stseen inspiratsiooni ammutas, pärispornostaar Katie Morgan, kelle teostega mul pole seni olnud võimalust tutvuda, endine Superman Brandon Routh ja Justin Long gaypornostaari rollis. Samuti on ajaloo kolikambrist välja otsitud ja filmi kutsutud kunagine lapspornotäht Traci Lords.

Kohalikul tasandil tuleb ilmselt avaldada tänu Elionile vähetuntud linnuliigi populariseerimise eest, nii et tema nime kõlbab kasutada isegi filmipealkirjas. Tõlge ise sisaldas küll mõningaid kahtlasi kohti ja üht möödatõlget, aga muus osas oli tasemel. Film tervikuna üllatas mind positiivselt, osaliselt ilmselt tänu minu uuele filosoofiale, et kinno tuleb minna võimalikult madalate ootustega, siis on võimalus pettuda väiksem. Soovitan.

8/10

January 5th, 2009

Filmide hindamisest

Kuna andsin uusaastalubaduse kirjutada rohkem filmidest, siis püüaks seda vähemalt aasta alguses ka täita. Kõigepealt tuleks aga rääkida paar sõna sellest, kuidas ma üldse filme hindan, sest hindamisskeeme on ju mitmeid: mõned annavad hinnanguid neljapalliskaalal, mõned viiepalliskaalal, mõned kümnepalliskaalal, mõned sajapalliskaalal ja mõned tont-teab-mis-skaalal. Tegelikult olen ma küllaltki laisk inimene ning mõnikord on mul raske otsustada, millist hinnet film vääriks, seetõttu olen vähemalt seni filmidele hindeid jaganud võrdlemisi kaootiliselt. Loodetavasti aitab blogipidamine mul sellest pahest aegamööda vabaneda. Samas, kui ma viitsin filme hinnata, olen seda ajalooliselt teinud viietärniskaalas pooletärnise intervalliga, nii et põhimõtteliselt on tegemist kümnepalliskaalaga. Lihtsuse huvides kasutangi edaspidi kümnepalliskaalat, et mitte komakohtadega jännata.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on tegemist üheteistpalliskaalaga, sest reserveerin endale õiguse panna eriti masendavale filmile hindeks 0, ehkki ma ei oskagi öelda, kas olen selle hinde väärilist filmi seni näinud. Üks kandidaat võiks olla näiteks film nimega Hungry Bitches, mille reklaamklipp 2 Girls 1 Cup oli selles suhtes võrdlemisi lootusandev, kuigi filmi nägemata ei saa ma seda täie kindlusega väita. Ilmselt ei saagi me seda kunagi teada, sest selle filmi täies pikkuses läbivaatamine eeldab, et keegi maksab mulle potentsiaalse ajaraiskamise ja ajukahjustuse eest ettemaksuna märkimisväärse rahasumma. Üldiselt olen aga filmivaatamise suhtes reeglina positiivselt meelestatud ja madalaid hindeid eriti tihti ei pane, mistõttu lõviosa filmidest peaksid saama hindeks 6 või 7.

Väga kõrgeid hindeid ma samuti kuigi tihti ei pane, nii et 9 ja eriti 10 on samuti haruldased hinded. 10 palli saanud filmi pean olema näinud vähemalt kaks korda, sest ühe vaatamisega ei pruugi kõiki nüansse tabada ja alles järgmiste vaatamiste käigus võib miski häirima hakata. Tundub üsna karm, aga sellegipoolest on minu kogus terve rida 10 palli väärilisi filme, näiteks Kellavärgiga apelsin, Kaklusklubi, Armunud Shakespeare, Sõrmuste isand: Sõrmuse vennaskond, Shawshanki lunastus ja mitmed teised. Viimasel ajal jääb neid siiski vähemaks, sest mul pole lihtsalt aega filme kinos mitu korda vaatamas käia, seega peavad kümned ootama filmi jõudmist videolevisse. Mõistagi võivad lisaks kümnetele aja jooksul muutuda teisedki hinnangud, kuid rohkem kui paaripallised kõikumised on võrdlemisi ebatõenäolised; nii drastiliselt minu arvamus enamasti siiski ei muutu.

Aga alustame siis kuute ja seitsmete jagamisega.

|