Postmodernne Prometheus

January 10th, 2009

Asustatud saar: esimene film

Vanal heal nõukogude ajal näidati kinodes mõnikord kraami, mida kutsuti kaheseerialisteks filmideks. Need olid sellised pikemat sorti filmid, mis jaotati näidates kaheks osaks ehk seeriaks. Kodumaise kraami puhul oli selline jaotus taotluslik ja filmitegijad arvestasid sellega, aga kaheseerialised olid ka näiteks mõned kapitalistide teosed, mille puhul ei julgeks ma selles ülemäära kindel olla. Erinevalt pahast läänest näidati kaheseerialine film aga kinodes ära järjest, vaheajata. Nüüd on teised ajad, suuremad on majad ja kätte on jõudnud kapitalism, nii et Venemaal jagatakse filme taas kaheks osaks, selle vahega, et nüüd kasseeritakse nende vaatamise eest sisse topeltsumma. Eelmine meie kinodesse jõudnud sarnane linateos oli Paragrahv 78, mille poolelijäämine tuli vähemalt minule küll täiesti ootamatult. Sellele järgnes nüüd Asustatud saar, kuid seekord teadsin juba ette, et tegelik lõpp jääb nägemata.

Asustatud saare aluseks on Venemaa tuntuimate ulmekirjanike vendade Strugatskite samanimeline romaan, mida ma pole kahjuks veel lugenud, kuid mis räägib sellest, kuidas peategelane Maksim Kammerer satub laeva purunemise järel planeedile, mille elanikud on veendunud, et elavad suure sfääri sisepinnal, ning mille totalitaarse režiimi eesotsas on salapärased Tundmatud Isad. Reklaami vaadates ning Kammereri nime kuuldes teadsin kohe, kellelt idee pärineb. Lisaks lugesin paar kuud tagasi originaalis läbi Strugatskite esimese ja nõrgimate hulka kuuluvaks peetava raamatu Purpurpunaste pilvede maa, mis hoolimata sellest, et selles vallutavad Veenust kangelaslikud nõukogude inimesed, sealhulgas meie tubli lõunanaaber Dauge, on minu arvates täiesti loetav tükk.

Nii jääbki mulle võrdlemisi mõistetamatuks, kuidas on võimalik hea alusmaterjali baasil valmis teha sedavõrd nõme film. Jah, efektid on toredad asjad, kui neid kasutada mõõdukuse piirides ja oskuslikult, siin torkab aga silma efektide üleküllus ja halb kvaliteet. Totalitaarse režiimi veidruste kujutamisele raisatakse samuti ülemäära aega, eriti kui arvestada, et Verhoeven tegi seda Tähesõdalastes tunduvalt paremini. Asustatud saar tundubki olevat teistest filmidest kokkulaenatud ideede pundar, mille puhul sobib taas kasutada vene hingele omast surematut väljendit: tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati. Kohati paistab väärt idee siiski välja ja film muutub isegi huvitavaks, kui nii võib öelda, aga siis tõmbab lavastaja ei-tea-kust välja järjekordse madinastseeni ning kõik läheb taas käest ära.

Näitlejate valik on samuti võrdlemisi kummaline. Totalitaarrežiimi õõnestaja Kammereri rolli on valitud tüüp, kes näeb välja justkui helesinine unistus tõelisest aarialasest. Huvitav, kas selline iroonia on taotluslik või kukkus see kogemata niimoodi välja? Lisaks oli osatäitjate nimekirjas ka Maksimi Hääl, seega valiti see tegelane sinna rolli tõesti puhtalt näolapi pärast. Oleks ju võinud mõne vähem modelli mõõtu näitleja võtta, kes oma tööga veenvamalt hakkama saaks. Mõistagi teeb siin kaasa igas vene filmis mängiv Sergei Garmaš pluss terve hulk varasematest filmidest rohkem või vähem tuntud kirvenägusid. Lavastaja Fjodor Bondartšuk ise mängib riigiprokuröri ja püüab seda tehes igati Tim Curryt imiteerida.

Seda, mis neist tegelastest edasi saab, tuleb aga veel mitu kuud, teise osa saabumiseni oodata. Millegipärast arvan, et seda läheb kinno vaatama hulga vähem rahvast kui esimest osa.

Kusagil siin on peidus hea film, aga kus?

5/10

January 10th, 2009

Vahetus

Vaatasin, et esimestes siinsetes filmiülevaadetes ei kirjutanud ma ridagi sellest, millest film tegelikult räägib, kuna aga igaüks ei pruugi seda veel näinud olla, siis tuleks edaspidi õppust võtta ja vähemalt paari lausega sisu edasi anda. Teeme sellega siis kohe algust. Clint Eastwoodi film Vahetus räägib meile tõestisündinud loo Christine Collinsist, kelle poeg veidi rohkem kui 80 aastat tagasi salapärastel asjaoludel kaduma läks. Mõne kuu pärast leidis Los Angelese politsei poisi küll üles, kuid sellega lugu tegelikult alles algas…

Vahetus jõudis meie kinodesse nii, et mul ei õnnestunud kordagi näha isegi selle reklaamklippi, mistõttu olin enne vaatamist sisu suhtes võrdlemisi õndsas teadmatuses, mida limonaadikinos näidatava repertuaari puhul haruharva ette tuleb. Meelest oli läinud seegi, et stsenaariumi kirjutas valmis J. Michael Straczynski, kelle sulest pärineb muuhulgas lõviosa telesarjast Babylon 5, mis paneb kinni enam-vähem kõik arvestatavad kõigi aegade parima ulmesarja konkursid. Eeltoodust tulenevalt suutis Vahetus mind positiivselt üllatada, kuna Eastwoodi eelmiste teoste valguses, mis mulle väga sügavat muljet ei jätnud, ei julgenud ma temale väga suuri lootusi asetada. Filmis toimuv näib vähemalt minu kui võhiku silmale piisavalt ajastutruu, aga eks Eastwood ongi juba vana mees ja sündis samal ajal, kui toimub filmi tegevus.

Christine Collinsi rolli valis Eastwood minu eakaaslase Angelina Jolie, ent nähtu pole tema parim rollisooritus, sest siin filmis pingutab ta teatraalsusega pisut üle. Suuresti kompenseerivad seda teised osatäitmised, eriti John Malkovich pastori rollis. Kui filmis Põletada pärast lugemist nägime Malkovichi klouni rollis, siis siin poleks ma suure tõenäosusega arugi saanud, et tema pastorit mängib, kui too pisut vähem Malkovichi häälega rääkinud oleks. Hästi esinevad mitmed teisedki mulle võõraste nimedega näitlejad, eriti Gordon Stewart Northcottina üles astuv Jason Butler Harner.

Vahetus näitab taas, et nii mõnigi kord võib tõsilugu väljamõeldisest uskumatumgi olla.

8/10

|