On kätte jõudnud aeg järjekordne pikaks veninud vaikelu siin blogis lõpetada ja panna kirja järjekordsed reisimuljed. Kui kõik hästi läheb ja jutusoont jätkub, ilmuvad need meenutused ja mõtisklused siia kuuajalise nihkega, kuni terve epopöa on kirja pandud.

Mõte seekordsest reisist hakkas idanema siis, kui Lily Allen säutsatas, et lükkab errumineku mõned kuud edasi ja esineb juuli alguses ühel Londoni festivalil. Kuna olin juba mõnda aega soovinud tema kontserti külastada, siis tuligi tegutsema asuda, enne kui lootusetult hilja. Puhtalt tema pärast reisile minna tundus aga nadivõitu, seetõttu saigi koostatud ligemale kolmenädalane kava, millest lõpuks kujunes minu pikim tööga mitteseotud reis.

Seegi kord viis tee mind Inglismaale ja Šotimaale, kus olen varemgi käinud. Ette rutates võib öelda, et olulise osa reisist moodustas matkamine, aga sellest lähemalt juba mõne päeva pärast. Paraku sattusin enne reisile minekut järjekordse iridotsükliidi ehk maakeeli silmapõletiku küüsi, mis ei tahtnud kuidagi taanduda. Ise arvan tagantjärele tark olles, et põletiku kutsus esile puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine, mille otsustasin tavapärasest suurema vabas looduses viibimise tõttu lõpuks ära teha. Põletiku pärast aga jäid tegemata varustuse ja enesetunde testimiseks kavas olnud proovimatkad Tallinna piires, nii et põhimõtteliselt tuli pea ees tundmatusse hüpata.

Ärasõidupäeva, 17. juuni hommikulgi käisin veel silmaarsti juures, kuid kuna silm tundus võrreldes eelmise korraga parem, siis uut süsti seekord ei tehtud, mis, nagu hiljem selgus, mõjutas oluliselt järgmiste päevade sündmusi. Sealt tagasi tulles oli ajaga loomulikult ülimalt kitsas käes, mistõttu oli pigem õnn, et ükski vajalik asi maha ei jäänud. Küll kadus kummalisel kombel ära paber veemõõtjate näitudega, mille kavatsesin enne äraminekut selleks ettenähtud postkasti libistada, nii et juulikuuks prognoosin endale negatiivset veekulu. See paber on muide tänaseni kadunud. Kui soovisin reisikindlustust välja printida, avastasin lisaks, et uuematel arvutitel polegi enam LPT-porti, mis minu tuju samuti ei tõstnud.

Kõigi jamade tulemusena pidin lennujaama jällegi taksoga sõitma, aga kahe suure kotiga on see igatahes kõige mugavam variant. Neljapäevase päeva puhul pakkus Estonian Air võimalust vahemaandumiseta Londonisse lennata, mis oli üks põhjusi just selle kuupäeva kasuks otsustamisel. Islandi vulkaanid on samuti viimastel kuudel rahulikud püsinud, seega polnud ka reisi edasilükkumist põhjust karta. Lisaks tundub, et olen lõpuks suutnud lennureisidega piisavalt harjuda, vähemalt ülemäära ärevil ma sedapuhku polnud. Maandumine oli suure lennuki kohta tavatult sujuv, jäädes sellega meelde. Lennukis viibis ka mu kunagine kursavend majandusõpingute päevilt, kes suutis terve lennu aja mind mitte märgata. Passikontrollis lõpuks tervitasime, aga pärast kaotasime teineteist jälle silmist, ehkki oleksin heameelega soovinud temaga mõne sõna vahetada; polnud me ju aastaid kohtunud. Ilmselt oli samas lennukis ka Maire Aunaste, rongi ta pärast vähemalt ootas…

Gatwicki lennujaamast sõitsin rongiga Victoria jaama, millele järgnes matk hotelli. Huvitaval kombel eelistan Londoniski liikuda jalgsi, linnasisest ühistransporti pole ma seal viibides seni kordagi kasutanud, kui üht taksosõitu 2005. aastal mitte arvestada. Hotelliks valisin Strand Palace Hotel’i, kus olen varemgi ööbinud. Victoria jaamast on sinna umbkaudu 3 km, mis kompsudega polegi väga lühike maa. Kohale jõudes sai veel käidud teisel pool teed toidupoes süüa ostmas. Õnneks oli hotelli uksehoidja selleks momendiks kuhugi kadunud, sest nad vaatavad pisut põlglikult, kuidas sa Tesco kotikesega hotelli uksest sisse marsid. Õhtu lõpetasin telekast jalgpalli vaadates…