Kord sündis, et Rooma keiser Hadrianus andis käsu ehitada müür Britannia ühest servast teise. See toimus umbkaudu Issanda aastal 120, mil pikti barbarite hordid vaeseid roomlasi pidevalt ründasid ega rahus elada ei lasknud. Ja kuna keisri sõna on seadus, siis mõne aastaga valmiski Tyne’i jõe suudmealalt Solway laheni ida pool kividest, läänes mullast vall, et kurjus enam iialgi roomlaste õuele ei pääseks. Kui müür oli valmis, saabus rahu, ja peagi õnnestus ka läänepoolne muldvall kividega asendada. Ja sündis nõnda, et keiser Antoninus üritas eelkäijat üle trumbata ja andis käsu püstitada põhja poole, praeguse Šotimaa lõunaossa, veel teinegi vall, aga kuna see tehti mullast ja madalam, ei andnud kurjad barbarite hordid roomlastele endiselt asu ja see hüljati peagi. Aga iga asi lõppeb kord ja mitusada aastat hiljem jõudiski roomlastel kätte aeg saarelt lahkuda. Vall aga jäi ja seisab praeguseni, kus ta ära pole lagunenud. Kuid aitab ilukõnest.

Võimas kivimüür seisis oma kohal pea puutumatult enam kui tuhat aastat, sest kohalikud elanikud eelistasid ehitusmaterjalina pikka aega puitu, kui kirikud välja arvata. Ent ühel hetkel sai neil tulekahjudest villand ja hakati ehitama kivimaju, korralikke kive aga paraku nappis. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: sealsamas seisis kasutu moodustis, mis sisaldas palju kõrgeima kvaliteediga kraami. Nii tassitigi müür peaaegu laiali; sellest ehitati maju, aedu, teid ja muud, mida kivist teha saab. Selles, et Hadrianuse vallist tänaseks päevaks üldse midagi alles on jäänud, tuleb suuresti süüdistada John Claytoni nimelist meest, kes 19. sajandil, ajal, mil minevikus loodust suurt ei hoolitud, ostis kokku hulga maid, millel müür asus, ja hakkas seda tasapisi hooldama. Muuhulgas kattis ta osa müürist mätastega, vältimaks selle edasist lagunemist. Praegu kuulub vall UNESCO kultuuripärandi nimekirja ja on vähemalt nime poolest kaitse all, kuid kuna suur osa sellest asub eramaal, ei pruugi omanikud sellest kuigivõrd hoolida.

Mätastega kaetud vall

Müür ise oli 80 rooma miili (miil = 1000 kaksiksammu) pikk ja paigutatud maastikule nii, et vaenlasel seda võimalikult raske ületada oleks. Esialgse plaani kohaselt pidi müüri taha iga miili järel ehitatama väike kindlus koos väravaga. Kuna pole täpselt teada, kuidas roomlased neid nimetasid, kutsutakse neid miilikindlusteks (ingl k milecastle). Igale väravale on vastavalt miilile antud number, vahemikus 0 kuni 80. Väravast mõlemale poole rajati vahitornid (ingl k turret) nii, et vahemaa tornist väravani ja järgmise värava tornini oli enam-vähem võrdne. Peagi otsustati müürile rajada ka hulk suuremaid kindlusi (ingl k fort), mille vahe oli kuni seitse miili. Enamik neist ehitati miilikindluste asemele. Lisaks jõuti varsti pärast ehituse algust järeldusele, et müür sai laiavõitu ja otsustati see rajada mõnevõrra kitsam. Müüri osa, kus see juhtub, on samuti säilinud. Suurem osa vundamendist ja mitmed vahitornid olid selleks ajaks aga juba valminud, nii võibki kohapeal näha, kuidas müür näiteks vahitornide juures pisut laiem on. Mõlemale poole müüri kaevati lisaks sügav vallikraav. Lõunapoolse kraavi ja müüri vahel oli omakorda tee. Lõunapoolse vallikraavi järgi (ld k vallum) sai see ehitis ühtlasi eestikeelse, pisut eksitava nime, sest minu arust on tegemist ennekõike siiski müüri, mitte valliga.

Värav ja miilikindlus

Vahitorn

Vercovicium

2003. aastal, veidi vähem kui 1900 aastat pärast roomlasi, avati Inglismaal ametlik Hadrianuse valli matkarada. See rada on ligikaudu 85 inglise miili ehk 136 kilomeetri pikkune, seega pikem kui müür ise, kuid püüab seda võrdlemisi täpselt järgida. Erandiks on raja algusosa, mis läheb mööda Tyne’i jõe kallast ega sunni matkajat Newcastle’i kesklinna autode summa ronima. Järgnevate päevade jooksul leiab siit loodetavasti kirjelduse sellest, kuidas minul Hadrianuse valli ühest otsast teise kõndida õnnestus.