Kui viimasel ajal võib siit blogist üsna harva uusi postitusi leida, siis tänu uuesti õppima asumisele, täpsemalt aga ainele Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad tuleb sõrmed sedapuhku lausa sunniviisiliselt tööle panna. Seetõttu lisandub siia järgnevatel nädalatel vähemalt üks uus postitus nädalas, vahest ka rohkem, kui vaim väga peale juhtub tulema.

Esimene ülesanne ongi analüüsida üht võrgukogukonda ning vaadata, kas ja kuidas on see kogukond aidanud kaasa kogukondliku suhtlemise taastekkele. Mina valisin analüüsitavaks kogukonnaks Subclubi, millega olen ise lähemalt kokku puutunud. Teatavasti on sellelt veebilehelt võimalik leida eestikeelseid subtiitreid paljudele rohkem või vähem populaarsetele filmidele ja telesarjadele. Kuna subtiitrite tõlkimise seaduslikkus on mõnevõrra kaheldav, siis jaguneb üldsuse seisukoht põhimõtteliselt kaheks: esimene, tõenäoliselt väiksem, kuid häälekam osa ühiskonnast arvab, et Subclub on kamp kuritahtlikke tõlkepiraate, keda tuleks karmilt karistada, võib-olla isegi vangi panna. Teised aga, eriti need, kelle võõrkeelteoskus kõige parem pole, leiavad, et see aitab neil filmidest paremini aru saada. Muidugi on palju neidki, kellel antud küsimuses seisukoht puudub. Mina isiklikult arvan, et ähvardamisest tunduvalt produktiivsem ning eesti keelelegi kasulikum oleks leida kõiki osapooli rahuldav lahendus, kuid senises autoriõiguste kaitse süsteemis on see kahjuks paraku võrdlemisi ebatõenäoline.

Ent vaatame parem, kas Subclubi saab võtta kui kogukonda ja millised tegurid seda eelkõige näitavad. Subclubi külastavad inimesed, keda huvitavad eestikeelse tõlkega filmid ja sarjad, seega on antud juhul ilmselt tegemist sarnaste huvidega inimeste kogukonnaga. Kogukondlikku suhtlemist mõjutavad järgmised tegurid:

  • Tehnoloogiline areng – lisaks sellele, et Internetita poleks selline suhtluskeskkond üleüldse võimalik, puuduks selle järele ka vajadus, kui praegusaja tehnoloogiline tase ei lubaks visuaalmeediale täiendavaid subtiitreid lisada. Pärast vastavate vahendite laiemat levikut tekkis 2002. aastal ka Subclub.
  • Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid – Subclubis pole vajadust esineda oma tegeliku nimega ja teatud mõjugruppide huvi tõttu polegi see mõistlik. Näiteks mina ei näe päriselus välja nagu Avril Lavigne, ometi on mul selline avatar. Füüsiline välimus ei mängi rolli, loeb ainult see, millega silma paistad.
  • Ajatu aeg – suurem osa antud foorumi kasutajaid elab siiski Eestis, mistõttu öösiti on seal üsna vaikne, kuid siiski võimaldab see omavahel suhelda öökullidel ja lõokestel.
  • Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus – isiklik kogemus näitab, et aktiivsemad Subclubi kasutajad ei jää ka reaalelus suhtlemisega hätta ja suurem osa ajast pühendatakse siiski temaatilisele suhtlusele, kuid ennast saab välja elada Mölamaffia alamfoorumis ja jutukas (viimasesse pääsemiseks peab enne foorumis aktiivsemalt suhtlema).
  • Hariduslikud püüdlused – eks igaüks õpib täpselt nii palju kui tahab, aga kuna Subclubis on palju häid eesti keele ja võõrkeelte oskajaid, siis tasuks seda võimalust kasutada, püüda midagi tõlkida, teiste soovitusi kuulata ja niimoodi edasi areneda. Kehtib ühtmoodi nii uute kui vanade tegijate kohta.
  • Palju vaba aega, mida sisustada – vähemasti tõlkijatel peab ilmselgelt olema piisavalt aega, et oma vabast tahtest mitmeid-mitmeid tunde tõlkimisele ohverdada. Nende tehtud töö võimaldab omakorda teistel vaba aega paremini sisustada.
  • Vajadus “millegi tõelise” järele – seda rolli Subclub ilmselt eriti ei täida, ehkki kindlasti on neid, kes tunnevad, et tõlkimine või positiivsed hinded tõstavad nende enesehinnangut
  • Altruism – Subclub rajanebki altruismil: tõlkimine eeldab tahtmist oma tööd teistega tasuta jagada, lisaks võib jänni jäädes alati abi küsida. Viisaka küsimise korral ei jää abipalve peaaegu kunagi vastuseta.

Nägime, et Subclub on suutnud luua küllaltki tugeva kogukonna, mida tõestab kas või see, et ta pärast iga rünnakut justkui Lerna hüdra senisest tugevamana naaseb. Jääb vaid loota, et kusagil ei leidu Heraklest, kes ta lõplikult tapab.