Postmodernne Prometheus

October 31st, 2011

Virtuaalmaailmad

Selle nädala ülesandeks on tutvuda mõne virtuaalmaailmaga ja rääkida oma kogemustest. Mina tutvusin kahe ühisekskursiooni käigus sellise maailmaga nagu Second Life. Kunagi avas Eesti riik selles isegi oma saatkonna, mis tänaseks päevaks on küll kuuldavasti suletud. Enda lühikese kogemuse põhjal jäi Second Life’i keskkonna võlu mulle suhteliselt arusaamatuks. Või õigem oleks vist öelda: ei jäänud arusaamatuks, saan igati aru, miks kusagil virtuaalses keskkonnas kondamine paljudele huvitav võib tunduda, seal on päris kauneid paiku, kuid minu jaoks puudub selles sügavam mõte. Samuti paistab Second Life’i klient vähemasti minu arvutis silma erakordse aeglusega, ehkki arvuti jõudluse taha ei tohiks asi kuidagi jääda. Minu elus täidab sarnast rolli pigem Wikipedia, kuhu olen ennast nii mõnigi kord tundideks surfama unustanud. Küllap võib sedagi virtuaalmaailmaks pidada.

Second Life ei ole samas ainus virtuaalmaailm, millega olen kokku puutunud. Kunagi, ammuste aegade hämaruses sai liitutud sellise võrgukeskkonnaga, mille nimi oli Dransik. Hiljem sai sellest Ashen Empires. See pole enam seda tüüpi virtuaalmaailm, kus konkreetne eesmärk puudub, tegemist on tüüpilise võrgurollimänguga. Loomulikult on olemas palju tuntumaid selle žanri esindajaid, kuid minu teele sattus just Dransik. Sellises virtuaalmaailmas elamine, kus edasijõudmiseks tuleb koguda energiat, tappa kolle ja teha muud põnevat, tundub mulle palju mõistetavam. Mõned mängusessioonid venisid endalgi üpriski pikaks, aga mingil hetkel saabus taas tüdimus, nagu iga asjaga. Seega on seegi läbikäidud etapp. Ent kuna virtuaalmaailma üks eesmärk on siiski panna inimest tegelikku reaalsust unustama, sai Dransik oma ülesandega minu arust tunduvalt paremini hakkama kui Second Life. Arvatavasti kehtib sama teistegi võrgurollimängude kohta.

Pealegi on ka foorumid, suhtlusvõrgustikud ja muud taolised keskkonnad omamoodi virtuaalmaailmad, kuhu võib ennast unustada ning neid hakatagi reaalsuseks pidama, kuid ei tohiks siiski unustada, et reaalne elu on niisamagi väga huvitav.

Lõpetuseks tahaksin veel lisada, et ei saa öelda, justkui Second Life’ist üldse mingit kasu poleks. Minu teadvusse jõudis näiteks üks lugu, mis Ace of Spades Islandil viibides taustaks kõlas. Tõenäoliselt olen seda kunagi ammu isegi kuulnud, aga ei meenu küll.

October 24th, 2011

Folksonoomiast

Selle nädala teema on folksonoomia, mis põhimõtteliselt tähendab kasutajatepoolset info klassifitseerimist siltide vms abil. Veebist paluti otsida kaks näidet, millest ühe puhul selline lähenemine töötab ja teise puhul mitte eriti.

Parim näide, kus sildistamine annab häid tulemusi, on minu arust Twitter, mille puhul kasutajate lisatud sildid võimaldavad jälgida trende ja populaarsemaid teemasid. Ühtlasi on Twitter üks väheseid kohti, mille puhul olen sildistamise võimalust isegi kasutanud.

Teine näide, mida võib vaadelda nii- ja naapidi, on fotode sildistamine, nt tuttavate äramärkimine Facebookis jt suhtlussaitidel. Mulle tundub, et üldjoontes on tegemist positiivse lisavõimalusega, ehkki paljud näevad siin ohtu oma privaatsusele, mistõttu peaks igaühel säilima võimalus lubada või keelata enda kohta käiva info avalikustamist.

Näide, mille puhul praktiline kasu on sageli enam kui küsitav, on minu arvates sildipilv. Ehkki väga suurte infomahtude korral annab see tõepoolest trendidest teatava ettekujutuse, leiab see peamiselt rakendust blogides või kaheldava väärtusega saitidel. Mind näiteks ei huvita, mida tarka Olivia Munn taas öelnud on, kuid tema kohta käivad uudised on näiteks elu24.ee lehel ütlemata populaarsed. Tõsi, viimased kuu aega on sellel rindel olnud suhteline vaikus.

Et teema lühidalt kokku võtta: selleks, et folksonoomiast kasu oleks, tuleb märgistada õigeid (olulisi) asju, jättes ebaolulise tähelepanuta.

October 17th, 2011

Kuidas Wikipediat paremaks teha?

Selle nädala ülesandeks oli püüda leida vastus küsimusele, kuidas saaks Wikipediat veelgi paremaks teha. See on küsimus, millele on suhteliselt raske vastata, sest minu jaoks on Wikipedia juba aastaid piisavalt põhjalik ja täpne infoallikas olnud.

Samas, kui millelegi tähelepanu juhtida, siis (nagu arutelu käigus juba teemaks tuli) jääb mulle suhteliselt arusaamatuks nõue, et kogu kasutatav info peab olema mujalt kogutud ja viidatud ning oma hallide ajurakkudega midagi välja mõelda ei tohi. Loomulikult oleks väga kena, kui iga asja saaks tõestada, ent paraku on isegi matemaatika aluseks aksioomid ehk tõestamata väited, mille puhul lihtsalt eeldatakse, et asjad täpselt niimoodi on.

Sama kehtib ka Wikipedia kohta. Ehkki tõsised teemad nõuavad sügavamat analüüsi, piisab paljudel juhtudel tavalisest talupojatarkusest. Tõenäoliselt on näiteks paljud suutelised oma sõnadega, raamatut kätte võtmata, selgitama, mis on puu. Neid, kes teavad, mis on Doppleri nihe (mina näiteks ei tea), on kindlasti vähem, kuid kahtlemata on neidki. Sellepärast mind häiribki, et Wikipedia tundub taunivat inimeste oskust oma peaga mõelda.

Pealegi ei taga allikate olemasolu ega neile viitamine seda, et neis väidetu on tõde. Olen näiteks oma silmaga Wikipediast lugenud väidet, et Magna Carta pani paberile Robin Longstride’i isa. Sellele nn hüpoteesile on olemas allikas, isegi võrdlemisi värske allikas, täpsemalt Ridley Scotti 2010. aasta film Robin Hood, kuid seda ei saa ometi võtta ajaloolise tõena. Seetõttu tundubki tõenäolisem, et antud täienduse näol oli tegemist mõne inimese arusaamisega heast naljast, sest kui too kirjutaja seda tõesti tõe pähe võttis, siis on asjad maailmas päris hullud ja viitamise nõue vahest isegi omal kohal. Ent kahjuks pole paljude viidatavate internetiallikate usaldusväärsus oluliselt kõrgem kui eelpooltoodud näitel ning raamatudki võivad sisaldada aegunud informatsiooni. Seepärast usun endiselt, et allikatest usaldusväärsem on Wikipedia kasutajate filter, näiteks Robin Longstride’i isa eluaeg Magna Carta artikli juures oli võrdlemisi lühike. Minu hinnangul oleks viitamine seega vajalik eelkõige siis, kui artiklites toodud väiteid ei ole võimalik lihtsa vaevaga ise üle kontrollida, ent viide iga lause järel või isegi mitu korda lauses pigem häirib.

Aga muidu mulle Wikipedia meeldib.

October 10th, 2011

Blogimisest

Käesoleva nädala teema on blogimine ning selle erinevad motiivid.

Minu arust on igasuguse blogimise eeldus arvamus, et sul on kellelegi midagi öelda või midagi kellegagi jagada, olgu sihtgrupiks siis kas kogu maailm, ainult mõned sõbrad või midagi vahepealset. See, kas kirjutajal tegelikult kah midagi öelda on, jääb muidugi iga lugeja enda otsustada.

Kuna iseennast tunneb igaüks loomulikult kõige paremini, siis alustakski sellest, miks mina blogin või, õigem oleks öelda, üritan blogida, ehkki see eriti välja tulla ei taha. Leian, et aastate jooksul on kogunenud piisavalt mõtteid, mida võiks huvilistega jagada, ja kui kirjutis lõpuks valmib, siis polegi tulemus enamasti kõige hullem. Paraku võtab selle tulemuseni jõudmine ja sõnaseadmine minu puhul tunduvalt kauem aega kui mulle meeldiks, mistõttu jääbki kirjutamine enamasti tahaplaanile, ehkki näiteks reisimeenutusi oleks aastate möödudes endalgi huvitav lugeda. Lootus, et kunagi tekib kirjutamiseks piisavalt vaba aega, sureb muidugi viimasena, aga kuna maailmas leidub tunduvalt huvitavamaid tegevusi, tegelen sellega edaspidigi täpselt siis, kui tuju tuleb (või kui sunnitakse).

Nüüd siis paar mõtet, mis võiks olla teiste blogimise motiiv. Mõistagi ei ole see ammendav loetelu, kirjutan vaid sellest, millega olen ise kokku puutunud ja mis mulle huvi pakub. Suurem osa blogisid kajastab ilmselt ikkagi autorite igapäevaelu, mis laiema üldsuse tõenäoliselt külmaks jätab, kui nad just väga põnevalt kirjutatud pole. Üheks huvitavamaks seda tüüpi blogiks võib pidada Jääraplika blogi, mille linki ma ei lisa, sest, ehkki kunagi avalik, on see juba aastaid laiemale lugejaskonnale suletud. Veel üks tüüpiline kohalik näide on siin. Päris paljud seda tüüpi blogide kirjutajad on noored, kellele see on võib-olla esimene kirjutamiskogemus, nii et isegi kui kirjutatu teisi ei huvita, ei saa seda pidada mahavisatud ajaks, sest blogimine arendab nii analüüsivõimet kui kirjutamisoskust. Seda tüüpi blogide alamhulgaks on reisiblogid või blogid, kus välismaal elavad eestlased kirjutavad oma elust võõral maal. Hiljuti avastasin näiteks sellise blogi.

Enam pakuvad mulle siiski huvi sellised blogid, mille tegijad püüavad maailmale oma tarkust jagada, hoolimata sellest, kas nendega saab iga kord nõustuda või mitte. Programmeerijana vaatan eelkõige loomulikult programmeerimis- ja arvutiteemalisi blogisid, nt Coding Horror‘it. Ehkki selle autor Jeff Atwood on minu meelest nii mõnigi kord oma mõtetega rappa jooksnud, on seda alati huvitav lugeda. Kahjuks kirjutab ta viimasel ajal võrdlemisi harva. Teine hea näide on The Daily WTF, mis naeruvääristab halbu programmeerimistavasid ja IT-tavasid laiemalt. Tõsi, artiklite kommentaare on nii mõnigi kord väga hirmus lugeda, sest sageli võtavad sõna just need, kelle üle naerdakse ning kes sellest ise arugi ei saa.

Selliseid kindlale sihtgrupile suunatud blogisid on loomulikult teisteski valdkondades, näiteks on väga populaarsed poliitika- või kollased (meelelahutus-) blogid, aga kuna mind need teemad väga ei huvita, siis piirdun lihtsalt nende mainimisega. Veidral kombel ei loe ma eriti ka filmi- ja/või ulmeblogisid, ehkki see valdkond mind üldiselt huvitab. Ühe selleteemalise blogi võiks küll välja tuua. Lisaks võiks veel eraldi ära mainida tuntud inimeste, sh näitlejate blogid, millest mõnele heidan aeg-ajalt pilgu peale. Suurem osa kuulsusi ja ka “kuulsusi” eelistab küll kasutada Twitterit, kuid näiteks Felicia Day suhtleb fännidega väga mitmel moel ja blogi on üks neist väljunditest.

Täiesti eraldiseisev kategooria on fotoblogid, milles, nagu nimigi ütleb, räägivad sõnade asemel fotod. Üks näide.

Ja lõpetuseks siis blogid, mis on tehtud sunniviisiliselt, näiteks paljud selle aine raames loodud blogid.

Loomulikult jäid paljud teemad sedapuhku mainimata, aga täna meenusid esimestena just need, mis ülal välja toodud.

October 3rd, 2011

Sotsiaalvõrgustik

Sellenädalaseks blogipostituse ülesandeks on ühe vabalt valitud sotsiaalvõrgustiku analüüs. Ja mis oleks analüüsimiseks parem võrgustik kui Facebook? Täpsuse huvides otsisin välja, millal ma täpselt Facebookiga liitusin ja selleks kuupäevaks osutus 11. november 2007. Järelikult astusin liikmeks mõnevõrra varem, kui Facebook Eestis tõeliselt populaarseks sai ja Orkutilt kasutajaid üle lööma hakkas. Tänaseks on mul konto seega olnud juba peaaegu neli aastat.

Matt Webb kasutab sotsiaalse tarkvara iseloomustamiseks järgmisi faktoreid:

  • Identiteet – peaaegu kõik, keda tunnen, esinevad Facebookis oma nime all, mis minu arust on väga tervitatav. Samuti pole eestlastel kuigivõrd kombeks panna oma profiilipildiks mõne tuntuma tegelase pilt, mida kahjuks ei saa kõigi Facebooki kasutajate kohta öelda. Küll võib aga Facebookis eestlast nähes väita, et suure tõenäosusega näeb ta välja samasugune nagu profiilipildil, kuid me ei tohiks ära unustada, et tõenäoliselt käitub inimene virtuaalselt siiski teisiti kui tavaelus.
  • Kohalolek – Mõni aeg tagasi lisandus Facebookile reaalajavestluse võimalus, mis näitab ühtlasi ära, millised kasutajad hetkel sisselogitud on. Kuna kasutan suhtlusprogrammiks Trilliani, siis olen “kohal” arvatavasti 24/7, nii et igaühe puhul ei vasta see staatus tegelikkusele. Samuti saavad need, kes näevad ohtu oma privaatsusele, selle välja lülitada, ehkki Facebookil on kombeks sätteid ühest kohast teise tõsta, nii et õige linnukese leidmine võib olla paras peavalu.
  • Suhted – Facebook nimetab kõiki inimese kontakte “sõpradeks”, mille põhjust tuleb ilmselt otsida Facebooki algusajast, mil tegu oli koolisisese võrgustikuga. Eestis on sõnal “sõber” pisut teistsugune tähendus kui Ameerikas ja ühel inimesel pole häid sõpru tavaliselt kuigi palju. Seetõttu võiks suuremat osa Facebooki-sõpru nimetada lihtsalt tuttavateks. Aja jooksul on Facebooki lisandunud ka üha rohkem võimalusi kontakte grupeerida.
  • Vestlused – nagu juba mainitud, on Facebookis olemas nii reaalaja- kui muu suhtluse võimalus. Siiski on Facebooki tugevad küljed mujal ja puhtalt vestlemiseks on otstarbekam mõni teine kanal.
  • Rühmad – esialgu oli kontaktide rühmitamise võimalus olematu, sai vaid võrgustikesse (network) kuuluda, kuid täna saab kontakte igapidi rühmitada ja ainult nendega suhelda. Lisaks on olemas fännilehed (avalikud) ja vestlusgrupid (võivad olla nii avalikud, suletud kui salajased).
  • Reputatsioon – otsene reputatsiooni süsteem puudub, kasutajad saavad vihjata, et miski neile meeldib (Like-nupp), kuid vähemalt seni puudub võimalus sama konkreetselt mõista anda, et mõni asi neile ei meeldi. Selleks peab juba kirjapandut lugema hakkama.
  • Jagamine – üks Facebooki eesmärk ongi oma elus toimuvat teistega jagada. Sageli on olnud probleem, et inimene jagab liiga palju, näiteks mängimise kohta, mis paljusid ei huvita. Praegu saavad kasutajad väljastatava ja vastuvõetava info voogu tunduvalt paremini kontrollida kui vanasti, seega ei tohiks see enam väga suur probleem olla.

Viimasel ajal tundub, et Facebooki-aktiivsus justkui väheneb, vähemalt minu tuttavate puhul on see nii. Tõenäoliselt on tegemist teatava küllastumisega, Facebook on kaotanud oma uudsuse ja võlu. Samal ajal ei ole ma märganud erilist tungi Google+ suunas, mis peaks ometi olema uus ja huvitav. Mina ise ei ole Google+ ja Facebooki vahel suuri erinevusi leidnud ja erilist stiimulit Google+ peale üle minna ei näe. Prognoosin, et kasutajate massiliseks kolimiseks Google+ peaks Facebook täiesti loorberitele puhkama jääma, umbes nagu Myspace omal ajal. See aga tundub lähiajal võrdlemisi ebatõenäoline.

|