Postmodernne Prometheus

November 28th, 2011

Häkkeritest ja muust

Selle nädala ülesandeks oli lugeda läbi Eric Raymondi häkkeri-HowTo ja selle kohta arvamust avaldada. Kui aus olla, siis sellel dokumendil õnnestub häkkeritest küll pigem rumal kui mõistlik mulje jätta. Esiteks käsitleb see häkkeri definitsiooni võrdlemisi kitsalt, võrdsustades selle põhimõtteliselt avatud lähtekoodiga tarkvara programmeerijaga. Teiseks suhtub autor üleolevalt kõigisse ebameeldivatesse operatsioonisüsteemidesse, eelkõige Microsofti omadesse, ja üleüldse kõigisse, kes tema maailmavaadet ei jaga, istudes oma eebenipuust tornis nagu mõni kodumaine kirjaneitsi. Ja kolmandaks, hoolimata sellest, et autori soovitus on vältida fleimimist, ei saa ta oma jutukeses hakkama selliste sõnadeta nagu jobu, idikas ja kretiin. No ei ole konstruktiivne lähenemine.

Lisaks tehakse häkkeri-HowTos kaheldava väärtusega üldistusi, näiteks väidetakse, et kõik Basicud on halvasti ülesehitatud. See väide on… VALE! Mina näiteks õppisin kunagi ammu programmeerimise selgeks sellise keelega nagu Borlandi Turbo Basic (TTÜ-s muide) ega saa küll öelda, et see minu oskustele kuidagi pärssivalt oleks mõjunud. Täpselt samamoodi on ka Visual Basicus võimalik täiesti korralik tulemus saavutada, ehkki enda põgus kogemus näitab, et selle saavutamine võib tõesti olla mõnevõrra keerulisem kui mõnes teises keeles. Aga halba tantsijat pidavat ka munad segama, kui taas venelaste ütlust kasutada.

Veel häiris mind järgmine väide: Ühiskondlik tõrjutus aitab kontsentreeruda tõeliselt tähtsatele asjadele nagu mõtlemine ja häkkimine. Isegi kui autor seda täiesti tõsiselt ei mõelnud, sest terve see traktaat kubiseb haledatest naljategemise katsetest, jätab see ikkagi kummalise mulje. Mina arvan siiski, et teiste inimestega suhtlemist tuleks võimaluse korral arvuti taga istumisele eelistada, olgu see viimane kui “tähtis” tahes.

Lõpetuseks tahaksin öelda veel seda, et mitmed mainitud punktid on mulle tegelikult südamelähedased ja võimaluste piires olen püüdnud neid ka kaastöötajais juurutada, ehkki tundub, et suhteliselt edutult: maailm on täis probleeme, ühtki probleemi ei tohiks lahendada kaks korda, igavus ja nüridus on kurjast, suhtumine ei asenda kompetentsi. Kuid kuna teen seda töö juures, mitte avatud tarkvara luues, siis häkkerite elitaarne seltskond mind ja paljusid teisi enda seas näha ei taha. Nii teete te karuteene ju endale, mitte meile. Kunagi saabub ka vanade Unixi-peerude kord minna.

November 21st, 2011

Vabad litsentsid ja GPL

Selle nädala teemaks on mõne nn vaba litsentsi lähem kirjeldus. Üldiselt on raske leida teemat, mis mulle vähem huvi pakuks kui mingid litsentsid ja nendega seonduv, seega pikka juttu oodata vist pole.

Tehes valikut, millisest litsentsist kirjutada, langetasin lõpuks otsuse GPL-i kasuks, sest erinevalt mitmetest teistest litsentsidest on mul vähemalt mingisugunegi aimdus, mida see endast kujutab. GPL (GNU General Public License) on litsents, millel on palju nii tulihingelisi pooldajaid kui ka samavõrd tulihingelisi vastaseid. Kui GPL-i olemus lühidalt kokku võtta, siis tähendab see eelkõige seda, et iga selle litsentsi alusel kirjutatud programmi lähtetekst peab olema kättesaadav, eranditeta. Sama tingimus laieneb ka kõigile programmidele, mis kas või osaliselt kasutavad GPL-iga kaetud programmikoodi. Siin ongi GPL-i nõrk koht: kui ühes ja samas programmis kasutada GPL-iga kaetud koodi ja koodi, mille litsents keelab selle avalikustamise kolmandatele isikutele (sellise tingimuse lisamine litsentsilepingusse ei ole ju keelatud), siis kumb on ülim? Kindlasti öeldakse nüüd, et sellisel olukorral ei tohi lubada tekkida, ent palju on asju, mida ei tohiks juhtuda, kuid siiski juhtub. Küll olen üsna kindel, et antud juhul jääks GPL kohtus kaotajaks, sest püüab üle võtta õigusi, mida tal ei ole.

Kui rääkida sellest, millised programmid GPL-i kasutavad, siis neid on palju. Üheks tuntumaks neist on kahtlemata Linux (kernel), mis kasutab seniajani GPL v 2 (uusim versioon on 3). GPL-i kasutavad ka paljud algselt Linuxile (või sarnasele operatsioonisüsteemile) kirjutatud teegid ja rakendused, mis on hiljem muuhulgas Windowsile kohandatud. Näiteks võib siin tuua ffdshow. Mõned nädalad tagasi mainisin lisaks Subtitle Workshopi, mida levitatakse samuti GPL-i alusel, ent uute arenduste programmikoodi ei ole mul vähemalt seni õnnestunud leida, nii et litsentsi järgimine on antud juhul küsitav.

Üldiselt eelistavad paljud GPL-i asemel kasutada sarnast LGPL litsentsi, mille nõuded programmikoodi levitamisele on leebemad.

November 14th, 2011

Autoritest ja intellektuaalse omandi kaitsest

Selle nädala arutlusteema on autorikaitse ja intellektuaalse omandi temaatika hetkeseis.

Jõudsin juba kümmekond aastat tagasi veendumusele, et autorikaitsega seoses on välja kujunenud või kujunemas olukord, kus nõndanimetatud autorikaitsjad enam ei saa ja tarbijad enam ei taha vanamoodi jätkata. Väga hea näide selle kohta on praegu Eestis tähelepanu keskmesse tõusnud “tühja kasseti tasu” laiendamine suurele hulgale kaubagruppidele, muuhulgas nt teleritele ja mobiiltelefonidele. Nimelt leidsid autorikaitsjad, et kuna saadav tasu on kokku kuivanud, siis tuleks tasustatavat nomenklatuuri oluliselt laiendada, süvenemata, kas tasu küsimine on iga kord õigustatud. Selle ala tunnustatud teoreetik ja praktik Vladimir Iljitš Uljanov (Lenin) on nimetatud olukorda kirjeldanud kui revolutsioonilist situatsiooni. Seega võib väita, et olukord on muutusteks küps. Lenin küll täpsustas, et igast revolutsioonilisest situatsioonist ei sünni veel revolutsiooni, kuid olen veendunud, et varem või hiljem muutuvad autorikaitse põhimõtted praegu kehtivatega võrreldes oluliselt, sest neist on muuhulgas saanud inimkonna arengu pidur.

Mis mulle konkreetselt ei meeldi? Ei meeldi see, et erinevalt muudest eluvaldkondadest tundub autoriõiguste vallas kehtivat süüdioleku presumptsioon ja eeldatakse vaikimisi, et iga inimene on pätt ja varas. Kui inimest piisavalt kaua alusetult süüdistada, siis lõpuks temast saabki pätt ja varas. Näiteks kui inimesel on valida, kas tõmmata film ebaseaduslikult Internetist ja olla piraat või osta film välismaisest netikaubamajast ja olla ikka piraat (Autoriõiguse seaduse § 801 lg 2), siis miks ta selle eest maksma peaks? Kulutama raha, et teda piraadiks nimetataks? Sellest tulenevalt olen juba aastaid hoolega valinud, mida osta ja mida mitte. Lisaks muutub filmi vaatamine iga uue meediumi tulekuga järjest keerulisemaks, Blu-ray navigeerimine on võrdlemisi tülikas, kohustuslikest reklaamidest ja FBI hoiatustest rääkimata.

Ma ei ole iseenesest maksmise vastu, näiteks ei leia minu arvutist piraattarkvara, isegi niivõrd triviaalne asi kui WinRAR on ametlikult ostetud. See on lihtsalt mugavam kui crack‘e kahtlasi saite pidi taga ajada. Filmide vaatamine on aga legaalse tarbija jaoks tunduvalt keerulisemaks tehtud kui piraadi jaoks. Oleksin heameelega nõus iga filmi vaatamise eest teatud summa maksma, kui ma ei kardaks, et sellest võidavad “autorid”, aga mitte autorid. Filmide puhul armastatakse rõhuda sellelegi, et tegemist on samasuguse kaubaga nagu teised (nt reklaam Sa ei varastaks ju autot). Juhin tähelepanu, et kui mulle müüakse mittekvaliteetne auto, on mul õigus raha tagasi küsida, järelikult peaksin ka filmi mittemeeldimise korral (kaup ei vasta reklaamitud omadustele) raha tagasi saama. Kas ikka saan? Nii et ärge võrrelge näppu ühe teise asjaga, nagu venelastele meeldib öelda.

Loodan väga, et autoriõiguste vallas toimub lähiajal mingeid arenguid, sest kui ühiskonna enamust peetakse kurjategijaiks, siis on kusagil midagi valesti.

November 7th, 2011

Vaba tarkvara

Sellenädalane blogi teema on vaba tarkvara ja isiklikud kogemused selle kasutamisel. Operatsioonisüsteemidest eelistan isiklikult siiski Windowsi, ehkki tulevane Windows 8 täidab mind siiski teatava ärevusega, kuid oma netbook‘i paigaldasin Ubuntu, eeldades, et see saab küllaltki nadil riistvaral vast paremini hakkama. Kuna netbook‘i tegeliku kasutamise vajadus on minimaalne, tarvitan seda reisidel varukoopiate tegemiseks, võimalusel ka netisurfamiseks, samuti osades loengutes abivahendina, siis saab Ubuntu oma ülesannetega kenasti hakkama. Olen ära harjunud isegi sellega, et akna sulgemiseks vajalik ristike asub hoopis selle vasakus servas. Samas ei ole minus tekkinud mingit soovi Windows hüljata ja/või lauaarvutis välja vahetada. Ühtlasi väike õpetus neile, kes tahavad Ubuntut kokku jooksutada: selleks ei ole vaja palju teha, piisab, kui püüda paigaldada kõik võimalikud paketid, mida paigaldada annab. Pärast seda ei lähe X Window System enam käima (vähemalt viimati ei läinud, kui proovisin) ja annab kena krüptilise veateate, millega tavakasutajal pole midagi tarka peale hakata. Ometi on Linux ju aastaid püüdnud ennast laiemale ringkonnale kättesaadavamaks teha. Tundub, et päris kohale pole veel jõutud.

Ent kuigi minu lauaarvuti operatsioonisüsteemiks on Windows 7, leidub siingi piisavalt vaba tarkvara. Näiteks paikneb sellessamas masinas veebiserver, kust te kogu seda juttu loete. Ehkki Windowsi koosseisu kuulub oma veebiserveritarkvara, IIS, jookseb see veebileht vanal heal Apache+MySQL+PHP konfiguratsioonil. Lühendist LAMP on seega puudu vaid L-täht. Samuti on vaba tarkvara blogi jooksutav WordPressi platvorm. Ja peab tunnistama, et kogu see kupatus saab iseseisva jooksmisega suurepäraselt hakkama, konfigureerimistööd on olnud minimaalselt. Isegi uuendusi paigaldan täpselt siis, kui meelde tuleb. Häbi mulle siinkohal. Lisaks on käigus ka isiklik nimeserver, mille aluseks samuti vaba tarkvara, BIND.

Samuti kulub vaba tarkvara ära tööks videofailidega. Kuna viimasel ajal on videofailide puhul sageli kombeks kasutada Matroska vormingut, leiab sageli rakendust mkvtoolnix, täpsemini üks selle osa mkvmerge. Uuemad Blu-ray’d eelistangi ise Matroska vormingusse ümber teisendada, sest hiljem on seda faili oluliselt mugavam vaadata kui Blu-ray’d ennast. Tõlgete tegemiseks filmidele sobib hästi Subtitle Workshop, mis kunagi oli vabavara, aga hiljem muutus vabaks tarkvaraks ning avalik on ka tema programmikood, mis on kirjutatud Delphis. Tõsi, pikka aega ei toimunud temaga mingit arendustööd ning peast jooksis läbi isegi mõte see ise ette võtta, kuid lõpuks on leidunud üks tegija, kes asja käsile võttis. Seniste uuenduste kvaliteet on küll küsitav ja lähtekoodi kättesaadavus ebaselge, kuid loodetavasti toob tulevik selles osas selgust.

Kindlasti leiaks siit arvutist veelgi vaba tarkvara, lisaks on siin suurel hulgal vabavara, kuid kõik ei tule kohe meelde ja kas tasubki kõike üles lugeda. Selge on igatahes see, et enamasti saab vaba tarkvara oma ülesannetega täiesti rahuldavalt, võib isegi öelda, et hästi hakkama. Aga ikkagi meeldib Windows mulle rohkem kui Linux.

|