Postmodernne Prometheus

December 31st, 2011

Aastakokkuvõte 2011

Mida siis 2011. aasta kohta tervikuna öelda? Selleks aastaks antud lubadus Šotimaa matkadest kirjutada jäi igatahes täitmata ja Hadrianuse valli reisist olen samuti vaid sissejuhatuse suutnud valmis meisterdada, kuid tervikuna peaks näha olema, et sel aastal on lisandunud terve pinutäis blogipostitusi, nii et vahest jõuan reisimuljeteni järgmisel aastal. Loodetavasti on selleks ajaks midagi ikka veel meeles.

Aastast endast polegi eriti midagi rääkida. Ehk vast seda, et üldmulje on pisut parem kui eelmisest aastast, sest aasta teises pooles jäi töö juures tegemist ootavate asjade nimekiri lõpuks pisut lühemaks, mis on ainult tervitatav. Samuti, nagu blogistki näha, läksin üle mitme-setme aasta tagasi kooli, et omandada magistrikraad informaatikas. Vaatame, kui hästi see õnnestub, esimesed ainepunktid on igatahes käes. Kusagilt peab see aeg aga tulema, mistõttu vähendasin mööduval aastal oluliselt enda kinokülastuste arvu. Enam ei kujutagi hästi ette, kuidas ma suutsin enam-vähem kõik filmid kinos ära vaadata, sest aeg lihtsalt kaob kuhugi ära. Huvitav, kuidas seda varem jagus?

Loodame, et algav maailmalõpuaasta tuleb veelgi positiivsem. Praegune mõte on suvel minna ja vaadata, mida see Comic-Con endast kujutab, kuid kuna sinna aretatakse mingit eriti püssi registreerimissüsteemi, siis ei ole päris kindel, mis sellest asjast saab ja kas registreerimise ajaks veel hotellikohti ka jagub. Ju see paari kuu jooksul näha on. Aga negatiivne kraam las jääda aastal 2012 parem tulemata.

December 31st, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×12 – Tüdruk ettekuulutusest (Prophecy Girl)

Vampiiritapja Buffy 12. osas kuuleb Buffy, et iidse ettekuulutuse kohaselt võitleb ta Käskijaga ja sureb. Kes oleks aga nõus 16-aastaselt surema?

Olen Marki graafikust jälle pisut maha jäänud, kuid sedapuhku meelega, sest on ju omamoodi tore lõpetada Buffy esimese hooaja ülevaade just aastavahetusel ning alustada uuel aastal juba teise hooajaga. Mis puutub osasse endasse, siis vahelduseks on väga meeldiv, et kurjami näol ei ole tegemist üleloomulikku üle kantud koolielu hirmuga, vaid Käskija (Mark Metcalf) ongi see, kellena paistab. Kuigi hea tahtmise korral saaks siingi tõmmata paralleele surmahirmuga üldisemalt, on Käskija ja tema välimus siiski ennekõige kummardus klassikalistele vampiirifilmidele, nt Nosferatule.

Mul on Tüdrukut ettekuulutusest üsna raske hinnata. See on esimene Whedoni nii kirjutatud kui ka lavastatud Buffy osa. Buffy kõne raamatukogus (Giles, ma olen 16-aastane. Ma ei taha surra.) on tõenäoliselt üks mõjuvamaid stseene terves sarjas ja Whedoni loomingus üldse, kusjuures siin peab kiitma pigem Sarah Michelle Gellarit, mitte niivõrd Whedonit ennast, ehkki ei saa unustada, et viimane istus lavastajatoolis. Sissejuhatavas blogipostituses mainisin, et tundsin Gellari suhtes mingit seletamatut vastumeelsust, kuid just see stseen veenis mind, et tegelikult on tema näol tegemist suurepärase näitlejaga. Tõsi, nii nagu näiteks Leonardo DiCaprio, vajab temagi enda kõrvale tugevat lavastajat, vastasel juhul tekib haltuurategemise oht. Nii et ma ei kujuta hästi ette, kuidas algaja lavastaja Whedon selle stseeni temast välja meelitas, kuid au ja kiitus talle selle eest. Siin on lühendatud montaaž nimetatud stseenist.

Tüdruk ettekuulutusest on ühtlasi ainus Buffy osa, kus tunnusmuusika kõlab ka mujal kui tiitrite ajal, esmalt juba tuntud Nerf Herderi esituses ja pärast aeglasemalt, klaveriversioonina. Enne kolmandat hooaega mängis Nerf Herder selle uuesti linti, kuid minu kõrvadele tundub esialgne variant millegipärast etem, uus on kuidagi vale tempoga, ehkki just seda viga nad stuudiosse kõrvaldama läksid. Samas ei ole ma muusik, räägin ainult seda, mida mina kuulen, spetsialistid kuulevad võib-olla midagi muud.

Paraku ei ole Buffy esimese hooaja viimane osa ideaalne. Kas näiteks Pühitsetu (Andrew J. Ferchland) suur ja ette kuulutatud roll oli tõepoolest ainult Buffyl käest kinni võtta ja ta füüsiliselt Käskija koopasse tarida? Võrdlemisi mage, aga just nii see tundub. Samuti, ehkki minu meelest oli Käskija tore üle võlli keeratud kurjam, vajub lõpplahendus, milles ta leiab oma oodatud lõpu (ning edaspidi näeme teda peamiselt tagasivaadetes, kuid mitte ainult), minu meelest pisut ära. Sellepärast olen sunnitud käesolevale osale panema hindeks “kõigest” 9/10.

Lisaksin siia veel ühe väikese tõlkimisalase märkuse. Nimelt oli telekavas selle osa maakeelne pealkiri Prohvetlik tüdruk, mis näitab selgelt, et haltuurat tehakse siingi. Isegi sisu teadmata on seda tegelikult üsna võimatu niiviisi tõlkida. Sellest tulenevalt ongi siin lehel kõik eestikeelsed pealkirjad minu enda välja mõeldud, kuigi tõtt-öelda ei saa mõnega neist 100% rahule jääda.

Ja lõpetuseks veel esimese hooaja kokkuvõte tervikuna. Ehkki paljude meelest on Buffy sissejuhatav hooaeg nõrgavõitu ja poolik (ikkagi vaid 12 osa tavapärase 22 asemel), siis mulle tundub, et see on päris tugev stardipauk. Isegi tavapäraselt nõrgemaks peetud osad (Kari ja Mina, robot… sina, Jane) kannatavad täiesti vaadata. Sellepärast annan ka esimesele hooajale tervikuna hindeks 9/10. See ei pruugi küll olla osadele antud hinnete aritmeetiline keskmine, kuid kes ütles, et elu peab ainult matemaatikast koosnema.

Kohtumiseni juba uuel aastal uute osadega.

December 29th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×11 – Mis silmist, see arust (Out Of Mind, Out Of Sight)

Vampiiritapja Buffy 11. osas hakkavad inimesi ründama elutud objektid, nt pesapallikurikas, ning kõik rünnatavad on kuidagimoodi seotud Cordeliaga. Kuid mis seda põhjustab, kas telekinees, poltergeist… või nähtamatu tüdruk?

Marki leheküljelt kommentaare lugedes tuleb taas välja, et paljude puhul tabab selle osa sõnum väga valusalt märki. Ilmneb, et päris paljusid on kooli ajal tõrjutud ja nende aastaraamatusse Have a nice summer! kirjutatud. Ehkki kui arvestada, et sedasama räägivad ka peaaegu kõik Hollywoodi tähed, tekib küsimus, kas mõni inimene Ameerika koolis üleüldse populaarne on. Sellegipoolest on tegu tõsise teemaga, muuhulgas selgus näiteks, et üks kommenteerija unustati rühmatöö grupi liikmete ja isegi õppejõu poolt tõepoolest täitsa ära, kuigi päris nähtamatuks ta ei muutunud. Mulle endale kooli ajast seda tüüpi probleeme ei meenu. Norimist ja kiusamist muidugi oli, aga headele hinnetele õppijad jäävad teistele sageli ette, nii et selles pole midagi erilist. Sain ja saan endiste koolikaaslastega enda meelest täiesti normaalselt läbi, näiteks nägin tänagi kaht kooliõde, kellest oleksin nagu mühakas mööda läinud, kui nad mind ise tervitanud poleks. Ei tohi ikka käimise ajal blogi kirjutamise peale mõelda, peab rohkem ümbrust jälgima.

Kõrvalepõige seente juurde taas tehtud, kirjutaks nüüd mõne sõnaga osast kah. Mis silmist, see arust tugevaim külg ilmselt ongi sõnum, millest sai eespool juba juttu tehtud, ehkki see on taas kord võrdlemisi paksude värvidega esitatud. Samuti on positiivne see, et esmakordselt pühendatakse rohkem tähelepanu Cordeliale, kes lähemal vaatlusel osutub enamaks kui lihtsalt üheks uhkeks ja edevaks tüdrukuks. Segaseks jääb, miks valis nähtamatu tüdruk Marcie (Clea DuVall) ohvriks just Cordelia, kui tagasivaated näitavad, et välja ei teinud temast tegelikult keegi. Marcie teod ja motiiv on tegelikult nii kaheldava väärtusega, et parem on selle peale rohkem mitte mõelda. Salatoimikutest maha viksitud puänt, millele sarjas lahendust ei tulegi, oleks samuti võinud olemata olla.

Kõrvalliinidest nii palju, et taas astub mängu direktor Snyder, kes kohe tunneb, et Buffy on järjekordselt paha peal väljas, kuid sedapuhku pärsib tema tegutsemist kooli võimalik kohtussekaebamine vigasaanud õpilaste poolt. Välja ilmub ka Angel, kes toob Gilesile olulise raamatu, kuid sellest lähemalt juba järgmise osa ülevaates. Pinge kasvab.

Ühesõnaga: näe teisi inimesi enda kõrval ja ära ole nagu Cordelia (This is all about me. Me, me, me!). 8/10

December 28th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×10 – Luupainajad (Nightmares)

Vampiiritapja Buffy 10. osas hägustub piir tõelisuse ja unenäomaailma vahel, sest mingil põhjusel hakkavad inimeste luupainajad kanduma üle tegelikku ellu.

Marki lehelt kommentaare lugedes sain aru, kui õnnelik inimene ma olen. Selgub, et peaaegu igaühel on suur hulk õudusunenägusid või lihtsalt foobiaid, mis võib selle osa vaatamise üsna raskeks teha. Aga kuna minu süda on niivõrd kalestunud, nagu eelmises jutus juba mainisin, siis seda probleemi mul lihtsalt ei ole. Ma ei näe kunagi luupainajaid, veel vähem korduvaid luupainajaid. Tõsi, mõnikord harva tuleb ette unenägusid, milles “pahad” ajavad mind taga, kuid iga kord, kui olukord kisub kriitiliseks, ütlen endale sisimas lihtsalt: “See on unenägu, see ei ole päris, ma teen nüüd silmad rahulikult lahti ja kõik on hästi.” Ja nii ongi. Ei mingeid võpatusega ärkamisi, hirmuhigi või midagi muud. Arvan, et teistsugused olukorrad saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Samuti ei ole ma suutnud tuvastada endal esinevaid märkimisväärseid foobiaid. On küll asju, mille suhtes ma pole kuigivõrd positiivselt meelestatud, nt herilased või lennukiga lendamine, kuid ma ei karda neid. Sellepärast olengi õnneseen.

Kui nüüd osast endast rääkida, siis minule see meeldib, mis polegi nii üllatav, arvestades, et stsenaariumi autor on taas David Greenwalt (ehkki idee sedapuhku Joss Whedoni oma). Esmakordselt astub mängu Buffy isa (Dean Butler), kes ütleb Buffyle nagu muuseas: I sure thought you’d turn out differently. (Ma tõesti lootsin, et sinust kasvab teistsugune inimene.) Üsna julm stseen, mis iseloomustab hästi paljude hirmu, kuivõrd vanemad neid ikka tahtsid ja hindavad.

Teiste õpilaste hirmud on pisut jaburamad, näiteks Willow’ esinemiskartus, mida nägime juba eelmises osas, või Xanderi vastumeelsus klounide suhtes. Ma pole kunagi aru saanud, miks paljud nii kohutavalt kloune kardavad, aga see selleks. Gilesi ja Buffy hirmude kombinatsioon tingib selle, et Buffyst saab vampiir, kusjuures võrdlemisi armas vampiir. Mul on kodus isegi vampiir-Buffy nukk või action-figure, nagu tänapäeval moodne öelda on.

Vampiir-Buffy

Ent lõpp hea, kõik hea. Või kas ikka on? Tegelikult on lõpplahendus, kus kõik toimunu nõiaväel kaob, kui haiglas lebanud Billy (Jeremy Foley) koomast välja tuleb, pisut liiga mugav, meenutades rohkem Star Treki vms reset-nuppu. Loo moraal, füüsiline vägivald on pähh, mmmkay, on minu meelest samuti liiga jutlustav. Samas on positiivne, et pika tüngade rea järel ei püüdnud see osa vaatajat meelega eksitada ega ninapidi vedada, vaid näitas asju algusest peale nii, nagu need olid. Ehkki, võib-olla olid petukohad lihtsalt hästi varjatud. 9/10

December 26th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×09 – Nukuetendus (The Puppet Show)

Vampiiritapja Buffy 9. osas tulevad mängu irratsionaalsed hirmud, kui järjekordse õpilaste tapmislaine taga tundub olevat puust nukk ja/või tema omanik Morgan (Rich Werner).

Minu hing on kalestunud. Ehkki nägin juba ammu-ammu kultusõudukat Lapsemäng (Child’s Play), ei tekitanud see minus nukkude suhtes mingit vastumeelsust ega hirmu. Sellest tulenevalt ei õnnestu mul end hästi samastada mitmete Marki lehekülje lugejatega, kes puunukke kardavad. Ahoi, Buratino (ja tema vanaisa Pinocchio) ei ole ju ometi asjad, mida karta. Kartke parem Karabass Barabassi, kui just kedagi karta vaja on, aga nukud jätke rahule. Jutt kaldus jällegi teemast kõrvale, kuid ehk just konkreetse hirmu puudumise tõttu tundub mulle, et sellest osast on midagi puudu. Põhiliin on iseenesest korralikult tehtud, süžeepöördeid rohkemgi kui hädapärast vaja ja nii edasi, kuid oh häda: see ei haara kaasa.

Meeldivat on muidugi samuti: kõik kooli isetegevuskonkursil osalejad on meeldivalt andetud, Giles, olles saanud käsu rohkem õpilastega suhelda, näeb tõeliselt piinatud välja ja uus direktor Snyder (Armin Shimerman) on Buffyle märksa väärilisem vastane kui suhteliselt leebe Flutie. Ühtlasi napsab Snyder endale kõik selle osa paremad repliigid, näiteks: There are things I will not tolerate: students loitering on campus after school, horrible murders with hearts being removed… and also smoking. (On asju, mida ma ei kannata: õpilased, kes pärast tunde koolimajas jõlguvad, võikad mõrvad, mille käigus eemaldatakse süda… ja suitsetamine.)

Kui mälu mind just jubedasti alt ei vea, siis on Nukuetendus lisaks ainus Buffy osa, mille lõputiitrite ajal toimub mõtestatud tegevus, täpsemalt etendavad Buffy, Willow ja Xander stseeni Sophoklese Kuningas Oidipusest. Ent sellegipoolest on vajadus igas osas üks kuni mitu ootamatut (või “ootamatut”) pööret teha mind selleks hetkeks ära tüüdanud ning hing ihkab vaheldust. Hindekski sellepärast vaid 7/10.

December 23rd, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×08 – Mina, robot… sina, Jane (I, Robot… You, Jane)

Vampiiritapja Buffy 8. osas pääseb kunagi ammu Itaalias raamatusse kätketud kuri deemon Moolok vabadusse ja hakkab taas tüli tekitama, sedapuhku Interneti vahendusel.

Paljud sarja austajad peavad nimetatud osa jällegi tõsiseks kandidaadiks Buffy halvima osa tiitlile, kuid seda uuesti läbi vaadates polnudki vaatepilt huvitaval kombel nii jube. Mõistagi on arvutite ning Interneti käsitlus armsalt naiivne ja kohvrisuurune “läpakas” oli isegi 1997. aastal lootusetult vananenud, kuid ometi sisaldab osa jaburuste kõrval mitmeid helgeid momente. Näiteks saame just siin tuttavaks arvutiõpetaja preili Calendariga (Robia LaMorte), kelle vaidlused Gilesiga lisavad sarja värskust. Lõpuks saab Giles omale väärilise vastase, kellega suhelda, sest tänapäeval tekitab tema pidev viibimine alaealiste seltskonnas ebatervet tähelepanu. Kasutu teadmine: Buffy fännamine asetab teid vähemalt osade seadusesilmade meelest potentsiaalsete pedofiilide riskirühma, ehkki Star Treki fänn on veelgi ebameeldivam olla.

Mina, robot… sina, Jane on ka ainus Buffy osa, milles sarja looja Joss Whedon, õigemini tema hääl, ise kaasa lööb. Taustal toimuv Mooloki sabotaaž, millest annab märku muulhulgas Whedoni tegelaskuju kommentaar, ongi vaimukam kui pealiin ja sunnib toimuvat tähelepanelikult jälgima, et miski kõrvust mööda ei läheks.

Ent antud osal on ka kuhjaga puudujääke. Kui Moolok näiteks kooli andmebaasist Buffy andmeid küsib, vilksatab ekraanil kaks erinevat sünnikuupäeva, millest kumbki pole muide õige (“ametlikult” on Buffy sündinud 1981. aastal). Samuti häirib tegelaste komme teistega arvuti abil suheldes oma tekst kõva häälega ette lugeda. Ja Internet on pähh pole sugugi kõige targem moraal, mida inimestele eluks kaasa võiks anda. Tegelikult piisab teadmisest, millised on ohud, ning oskusest neid ära tundma õppida.

Veel paar tähelepanekut: Mina, Robot… sina, Jane viskab muuhulgas kivi Iseseisvuspäeva (Independence Day) ja teiste sarnaste ulmekate kapsaaeda, kus probleemi lahendamiseks piisab arvutiga tulnukate emalaeva sõitmisest ja nende 100% Apple’iga ühilduvasse süsteemi viiruse laadimisest. Samas oli Buffy sarjal endalgi kombeks panna osadele nimeks rohkem või vähem (enamasti vähem) vaimukaid viiteid popkultuurile, millest hiljem õnneks loobuti. Nii viitab sellegi osa pealkiri nii Isaac Asimovi teosele Mina, robot kui ka Edgar Rice Burroughsi Tarzani-lugudele.

Lõpetuseks üks video ajast, mil Robia LaMorte polnud veel paduusklikuks pööranud.

Tutto quello che desidero è il tuo amore. 7/10

December 22nd, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×07 – Angel (Angel)

Vampiiritapja Buffy 7. osas saab nimikangelane teada, milline koletis end tegelikult Angeli sõbraliku maski taga peidab ning Buffy ees seisab rida raskeid valikuid.

Tähelepanelikumad kahtlemata märkasid, et olengi juba esimest korda graafikust maha jäänud. Sedapuhku on sellel hea põhjus: teisipäevane tööõhtu läks sujuvalt üle pikaleveninud töö-ööks ja, olles selle jooksul tervelt poolteist tundi magada saanud, polnud ma eile õhtupoolikul lihtsalt suuteline mingitki mõtestatud teksti kirja panema. Õnneks vaatab Mark Buffyt ainult esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et mul on nädalavahetusega aega kaotatu tasa teha. Aga asume nüüd asja juurde.

Angel on Buffy esimene tõeline ohoo-osa ja huvitaval kombel on selle stsenaristiks jälle David Greenwalt, mitte Whedon ise. Praegu on tõsiselt kahju, et ma sarja ise algusest peale ei vaadanud, nii et suur üllatusmoment jäi minu puhul olemata. Kui keegi lugejaist veel ei tea, kes Angel on, siis targem oleks edasi mitte lugeda. No nii, nüüd võib vist välja öelda, et Angel on tegelikult vampiir, kuid mitte päris tavaline vampiir. Käesolev osa annab meile võimaluse temast pisut rohkem teada saada: nimelt panid romid e mustlased sajandivahetusel (mõistagi 1900. aasta paiku, mitte viimasel sajandivahetusel) talle peale needuse ning taastasid tema hinge. Oma tegudest piinatud vampiiri teema pole tegelikult uudne, näiteks toodi Marki ülevaate kommentaarides välja sari Forever Knight kui üks esimene sellelaadne näide. Samas, aastatel 1966-1971 eetrisse läinud õudusseebi (!) Pimeduse varjus (Dark Shadows) kõige populaarsem tegelaskuju on keegi Barnabas Collins, piinatud vampiir. Küllap nägi Joss Whedongi seda sarja oma lapsepõlves ja siit see lugu idanema hakkas. Omamoodi irooniline on seegi, et Angel, saanud mõne aja pärast endanimelise sarja, oli pärast selle viiendat hooaega sunnitud eetriaja loovutama Pimeduse varjus uusversioonile, mis paraku kunagi ilmavalgust ei näinud. Selle otsuse tulemusena purunesid südamed ja lendasid pead. Ajal, mil valmis Buffy osa Angel, oli see kõik aga veel tulevikumuusika.

Sellise osa puhul on raske välja tuua, mis sulle konkreetselt meeldib. Mulle näiteks meeldib, et Angel ilmub kohe osa alguses välja ja teeb vahelduseks midagi kasulikku, et külalisesinejate nimede ekraanil näitamise ajal ei lobiseta, et Giles loodab võideldes Buffyga sammu pidada, et Buffy ema ei saa absoluutselt aru, mis toimub jne. Üldiselt on terve osa üks suur toredus. Ainus kahtlase väärtusega, ehkki ootamatu element on tulirelvade kasutamine. Samuti mängisid tegijad end nurka sellega, et tapsid niivõrd ruttu ära huvitava tegelaskuju Darla (Julie Benz). Hiljem oli olukorra muutmiseks vaja kõvasti aega ning vaeva näha. Tulevikus ei tahetud sama viga ilmselt korrata, kuid olukord, kus tegelased tulemusetult julma neima hauvad, muutub pikapeale samuti naeruväärseks. Ideaalne oleks mõistagi leida mainitud kahe variandi vaheline kesktee. Minu hinnangut mainitud seigad aga mõjuta. 10/10

Lõpetuseks veel üks Käskija tsitaat: I am weary, and their deaths will bring me little joy… Of course, sometimes a little is enough. (Olen väsinud ja nende surm pakub mulle vähe rõõmu… Muidugi, mõnikord piisab ka vähesest.)

December 20th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×06 – Kari (The Pack)

Vampiiritapja Buffy 6. osas toob rutiinne loomaaia külastus kaasa õõvastavad tagajärjed, kui mängu astuvad hiljuti Aafrikast toodud hüäänid.

Marki arvamus ja kommentaarid on loetud, aeg oma sõna sekka öelda. Huvitaval kombel oli reaktsioon sellele osale üllatavalt positiivne, mina justkui mäletasin varasemast ajast, et Karja peetakse üheks Buffy nõrgemaks osaks üleüldse. Ja tuleb tunnistada, et algne idee, mille käigus õpilaste kehadesse poeb hüääni vaim, on tõepoolest lootusetult tobe. Asja ei tee paremaks seegi, et lisaks seestumisele paistavad hüäänikarja liikmed olevat nakatunud halva näitlemise pisikuga, millest ei jää puutumata isegi Nicholas Brendon. Ja tõsiselt, osad kooliõpilased, eriti halva kohtlemise ohver Lance (Jeff Maynard), tunduvad olevat juba 30-ndates. Samuti puudub täielikult Cordelia (Charisma Carpenter), hoolimata oma figureerimisest algustiitrites. Nii ei saa ju rallit sõita.

Aga nüüd positiivsemast poolest. Minusuguse kalestunud südamega inimese jaoks pole toimunu muidugi kuigi märkimisväärne, kuid paljude vaatajate jaoks võib nähtu olla vägagi šokeeriv: ära süüakse siga (toorelt), ära süüakse Ken Lerneri mängitud direktor Flutie (jällegi toorelt), ära süüakse veel üks inimene (taas toorelt), Xander teeb jõulise lähenemiskatse Buffyle… Feministlik seltskond Marki lehel märkas mõistagi ainult seda viimast. Jõuti konsensusele, et kuigi Xander ei olnud antud olukorras päris tema ise, peaks ta Buffy käest ikkagi oma käitumise pärast vabandust paluma. Näib, et naiste loogikale ei ole feminismi võidukäik küll kuidagimoodi mõjunud. Seepärast kuulake hästi tähelepanelikult, ütlen seda ainult korra: mina kui mees ei ole kunagi vabandust palunud ega kavatse kunagi vabandust paluda asjade pärast, mida ma ei ole teinud ning milles ma süüdi pole. See on endaga kaasa toonud mitmepäevaseid vaikimissessioone (või isegi hullemat), aga mina pole see, kes lõpuks järele annab. Samuti tasub Xanderi puhul ära märkida, et antud juhul läks ta sinna kiusamise ohvrit päästma, jäädes seega lihtsalt hammasrataste vahele, kuna oli valel ajal vales kohas. Minu meelest on täiesti mõistetav, et ta soovib toimunu võimalikult kiiresti unustada, mitte laskuda filosoofilisse keskustellu teemal, kuidas oleks saanud midagi teisiti teha.

Tulles nüüd selle sõnaderohke kõrvalepõike juurest tagasi osa juurde, siis seda esimest korda nähes oli mul sellest omapärasest koolidirektorist, kes meie ette enam ei astu, tõeliselt kahju. Ehkki üldmulje Karjast on ebaühtlane, annab see osa esmakordselt mõista, et selles sarjas ei saa milleski kindel olla. Erinevalt Jessest olime me direktoriga ju juba pisut tuttavamaks jõudnud saada. 7/10

December 19th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×05 – Vastleitud peikad jäetakse ju ellu (Never Kill A Boy On The First Date)

Vampiiritapja Buffy 5. osas otsustab Buffy kollide tapmise kõrvalt kohtama minna, kuid avastab peagi, et tööd ja eraelu polegi nii kerge lahus hoida, eriti kui sinu töö on olla kangelane.

Selle osa puhul läheb minu arvamus Marki ja kompanii omast taas mõnevõrra lahku. Rahvale see osa meeldis, sest just siin hakkab lõpuks välja kujunema esimese hooaja pealiin, mille käivitajateks on Käskija (Mark Metcalf) ja Pühitsetu (Andrew J. Ferchland). Puhtalt sellega seonduv on tõesti hästi kirjutatud, paraku jääb hooaja pealiin selles osas ise vaid kõrvalliiniks. Põhitähelepanu pöördub hoopis Buffy potentsiaalsele kavalerile, kelleks on Owen (Christopher Wiehl). Minu meelest on Owen lihtsalt igav karakter. No käib morni näoga ringi ning ignoreerib poppide tüdrukute (Cordelia) lähenemiskatseid. Ja mis siis? No loeb Emily Dickinsoni. Ja mis siis? Ma ei näe tõesti ühtki põhjust, miks Buffy peaks tahtma temaga käia. Võimalik, et asi on näitlejas, millegi erilisega pole ta oma karjääri jooksul justkui hakkama saanud. Igatahes jätab see, kuidas nii Cordelia kui Buffy temast ühekorraga huvituvad, veidra mulje.

Ülesehituse poolest meenutab see osa mulle eelmist osa ümberpööratult: esimesed 30 minutit on enam-vähem, aga lõpp see-eest suurepärane. Näiteks huumor, mille poolest Buffy alati silma on paistnud, kippus alguses kesiseks jääma. Buffy otsus Oweniga edaspidi mitte tegemist teha ja täitsa lõpus olev puänt kuuluvad jällegi positiivsete elamuste kilda. Too puänt näiteks tabas mindki esimest korda vaadates täiesti ootamatult, millegipärast lihtsalt ei osanud sellise võimalusega arvestada.

Tõsi, üks häiriv tegur on veel. Nimelt on juba mitmendat korda järjest märgata, et mõned õpilased, kes ei kuulu põhitegelaste hulka, tekivad ja kaovad ootamatult. Sama juhtub ka Oweniga, keda meil pole au rohkem kohata. On muidugi arusaadav, et päriselt on tegemist näitlejatega, kellele võttegraafikud ei pruugi sobida, kuid esimeste osade puhul torkab see küll väga silma.

Hinne ka lõpuks: 8/10

December 16th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×04 – Õpetaja lemmik (Teacher’s Pet)

Vampiiritapja Buffy 4. osas kaob salapäraselt meile eelmises osas tutvustatud dr Gregory (William Monaghan). Tema asemele saabub seksikas asendusõpetaja prl French (Musetta Vander), kellest õpilaste meespool väga pöördesse läheb. Midagi on aga mäda Taani riigis…

Mark kirjutas oma blogis, et temale see osa ei meeldinud ning ma saan tema põhjendustest täiesti aru. Arusaamatum on aga see, et kommentaare lugedes Õpetaja lemmik peaaegu mitte kellelegi ei meeldinud. Tolleks hetkeks oli artiklil 356 kommentaari, ent ainult 2 tegelast julgesid piiksatada, et nende arvates polnud osal suurt häda midagi. Huvitav, kas on minul teistest kardinaalselt erinev maitse või kardavad nemad massist erineda, kuid minu meelest on tegemist esimese nelja osa kõige tugevama stsenaariumiga, mille autoriks pealegi David Greenwalt, tunduvalt tuttavam nimi kui keegi Dana Reston. Tõsi, selleks peab uskuma, et eksisteerib taoline asi nagu naise kuju võtta suutev inimesesuurune palvetajaritsikas. Pisut raugeb stsenaariumi hoog alles veidi enne lõppu, kui Xander prl Frenchile külla läheb, aga esimesed 30 minutit on vähemalt minu meelest suurepärased ja tõeline pärlite paraad. Eriti meeldib mulle vahetult algustiitrite järel olev stseen, Already Met You on lihtsalt nii hea lugu.

David Boreanaz on samuti käinud vahepeal näitlemistunde võtmas ning ehkki irve pole veel päriselt kadunud, liigub ta siiski juba selle Angeli suunas, keda kõik teavad. Negatiivse külje pealt võiks ära mainida mannetud eriefektid ning puändi, mis vist jääbki igaveseks õhku rippuma. See aga üldpilti ei muuda ja mina olen osaga rahul. 9/10

Muide, kes on minu tõlget näinud, teab, et seal oli osa pealkiri tõlgitud kui Õpetaja pailaps, aga olen vahepeal ümber mõelnud ja mulle tundub, et Õpetaja lemmik annab pealkirja eesti keeles justkui paremini edasi. Tegelikult peakski mingil ajal vähemalt nelja esimese osa tõlked üle vaatama ja ära parandama. Juba nende vormistuslik külg jätab soovida, aga kahtlemata saab neid ka sisulise poole pealt paremaks teha. Tuligi selline lühike jutt täna.