Postmodernne Prometheus

December 16th, 2011

Wiki retsensioon

Viimaseks “Sotsiaalse tarkvara” ainega seotud blogipostituseks jääb ühe aine raames koostatud wiki retsensioon. Valisin retsenseerimiseks wiki, mille teemaks oli “Sotsiaalvõrgustikud professionaalide koostöövahendina”. Kuna pähe ei tulnud ühtki paremat mõtet, siis nägi valimisprotsess ise välja selline, et panin silmad kinni ning valisin hiire kerimisnupu ja kursori abil suvalise wiki, seega oli valik täiesti juhuslik.

Kui nüüd wikist endast rääkida, siis teema on päris huvitav. Lugemise käigus torkab muidugi kohe silma, et autorite emakeel ei ole eesti keel, mis muudab tekstist arusaamise raskemaks. Mõni koht meenutab lausa Google Translate’i, kui päris aus olla. Samas tuleb autoreid tunnustada, sest eesti keeles kirjutamine valmistab paljudele eestlastelegi probleeme, mis siis veel teistest rääkida.

Sisulise taseme poolest tundub vaadeldav wiki suhteliselt võrdne meie enda tööga, millest räägin allpool samuti mõne sõnaga. Mida see tähendab? Tähendab seda, et käsitletavad võrgustikud tunduvad üsna suvaliselt valitud, ehkki ühine nimetaja neil muidugi on. Samuti ei saanud wiki-st täpsemalt teada seda, milliseid sama tüüpi võrgustikke veel olemas on (ei usu hästi, et need viis, mida lähemalt käsitleti, on ainsad). Ühegi välja toodud võrgustikuga ma isiklikult kursis polnud, sellepärast oligi huvitav lugeda, kes ja milleks neid kasutavad. Näiteks üllatas mind väide, et GitHub on kõige populaarsem programmeerimiskoostöökeskkond (lahe pikk sõna), olles eespool isegi SourceForge’ist. Võib-olla on see tõesti nii, mis näitab, et kui see nimigi mul meeles polnud (ei julge väita, et seda varem kuulnud pole), siis olen uuemate arengute rongist juba maha jäänud. Samas näitab põgus uuring, et SourceForge peaks praegu siiski veel populaarsem olema, kuigi arvatavasti vanast rasvast, on ta ju GitHub’iga võrreldes lausa vanur, juba eelmisest sajandist pärit.

Teised koostöökeskkonnad pakuvad mulle potentsiaalselt vähem huvi, ehkki see tõlkekeskkond on päris huvitav idee. Praegu tundub, et seda kasutatakse põhiliselt inglise keelest vene keelde tõlkimiseks ja vastupidi. Elu on näidanud, et niimoodi tehtud tõlgetesse, eriti, kui autoreid on mitu, tuleb võrdlemisi kriitiliselt suhtuda. Venelaste filmitõlked on siinkohal hea klassikaline näide, kuidas suur hulk teksti on võimalik täiesti mõttest mööda tõlkida. See on reegel, mitte erand. Näpuharjutamiseks sobib see keskkond samas ideaalselt. Küsimus on ainult selles, kui tark on tellija ehk millise kvaliteediga töö talle õnnestub “maha müüa”.

Lugemismaterjali seega oli ning ehkki lehtede ülevaated oleks võinud olla õige väheke pikemad, õnnestus üht-teist endale tulevikuks kõrva taha panna. Mõistagi vajaks see wiki tugevat toimetajakätt, et lugemiskogemus lihtsam oleks, kuid pole mõtet tühjast tüli norida. Infot iseenesest oli ja aru sai ka, mida öelda taheti.

Mis puutub meie enda wikisse, siis tulemus sai pisut teistsugune, kui ma ehk ise näha oleksin tahtnud, aga selles seisnebki rühmatöö mõte, et kõik inimesed ei mõtle ühtmoodi. Pisut jäi häirima see, et kuna lõigud jagunesid erinevate inimeste vahel, siis nägime erinevalt, kes täpselt kuhu kategooriasse peaks kuuluma. Näiteks internetitähtede ja muidutähtede piir on võrdlemisi segane ja raskesti arusaadav. Samuti oleks võinud mõnel teemal pisut pikemalt peatuda, aga üldine mulje koostööst on siiski positiivne. Tõsi, asjad jäid minule omaselt taas viimasele minutile (wiki tähtaeg oli esmaspäeval kell 12 ja lõplik versioon valmis esmaspäeval kell 11.59), kuid teised selle pärast õnneks ei kannatanud. Tulevikus võiks siiski asju pikema ajavaruga teha, kui vähegi õnnestub. Lõpetuseks veel niipalju, et ma pole suutnud otsustada, kas jätta meie wiki üles või võtta näiteks aastavahetusel maha. Kui siin postituses olev link enam ei tööta, siis järelikult võtsin maha.

December 16th, 2011

Tuleviku ennustamine

Ja ongi kätte jõudnud viimase blogiteema aeg aines “Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad”. Selle nädala teemaks on ennustada, milline võiks veeb ja sotsiaalne tarkvara olla 5-10 aasta pärast.

Kui nüüd päris aus olla, siis on ennustamine üks tänamatu töö. Kui võtame näiteks Isaac Asimovi 50-ndatel kirjutatud raamatud robotitest, siis esinevad neis robotite kõrval sellised suuresti ajaloo prügikasti kadunud esemed nagu lintmaki lindid ja perfokaardid, sest tollal lihtsalt ei tuntud paremaid vahendeid info salvestamiseks. Internet ise tabas peaaegu kõiki justkui välk selgest taevast. Üks väheseid, kes midagi taolist üldse ette suutis näha, oli Jules Verne. Üllatus-üllatus. Sellepärast ongi igasugu ennustused hea võimalus ennast täiesti lolliks teha.

Interneti tulevik on samuti selline asi, mille kohta on raske midagi öelda. Mitmed kunagi kasutusel olnud protokollid (Usenet, Gopher jm) on tänaseks peaaegu unustatud ja kindlasti tulevad praegustegi asemele ükskord uued. WWW kadu on siiski üsna vähetõenäoline, selle populaarsus on lihtsalt liiga suur. Pigem on kiire arengu etapp lõpuks mööda saanud ja edaspidi võiks toimuda evolutsioon, mitte revolutsioon. Loodetavasti saavad Google, Facebook ja teisedki sellest aru ning ei kujunda oma keskkondi iga aasta-paari tagant radikaalselt ümber, et inimesed saaksid taas silm punnis peas otsida, kuhu asjad kadunud on. Näiteks leidsin alles praegu, seda postitust kirjutades üles, kuidas pääseb tänasel päeval Google’i pealehelt Google Analyticsi kontole, mis selle blogi külastusi analüüsib. Lihtsam on lihtsalt see fraas otsingukasti kirjutada, kui hakata järjekordselt mööda menüüsid surfama. Võib-olla tasuks see link bookmark‘ida, aga kes see viitsib.

Sotsiaalvõrgustike koha pealt arvan, et kui Facebook loorberitele puhkama ei jää, siis on neid üsna raske troonilt tõugata. MySpace’i stardipositsioon oli omal ajal tunduvalt parem, kuid nemad selle vea tegid ja praeguseks mäletavad seda vähesed. Ent kui inimesed siiski peaks Facebookist mujale kolima, siis arvan, et nende uueks koduks saab mingi täiesti uut laadi keskkond, millest me praegu midagi ei tea. Google+ võimalustesse ei tahaks väga uskuda, algselt liitus sellega küll palju kasutajaid, ent aktiivsus seal on võrdlemisi madal. Ahaa-faktorit, mis seda Facebookist küllaldaselt eristaks, lihtsalt pole. Ka Facebooki areng oli aeglane ning kui Google annab aega atra seada, siis, kes teab, vahest võiks sealt mõne aasta pärast isegi midagi tulla, kuid vähemalt seni on Google sarnaste projektide puhul sageli demonstreerinud kannatamatust ja oskust kiiresti juhe seinast tõmmata. Eks elu näitab, mis saab.

Ise loodan tulevikus näha eelkõige seda, et leevenevad tänase päeva karmid autorikaitsenõuded, luues sellega rohkem võimalusi arenguks ja koostööks. Kogukondlik mõistus (ingl k hive mind) on võimeline suurteks asjadeks, kui sellele üleliigseid piiranguid mitte seada.

Küll on selge, et viie aasta pärast kasutatakse netis surfamiseks tunduvalt vähem arvuteid ning rohkem mobiiltelefone ja muid vidinaid, millega tuleb sisu pakkumisel arvestada. See tuletab mulle meelde, et peakski lähemalt uurima, milline minu blogi mobiiliga lugedes välja näeb. Lisaks sureb Eestis välja kunagine esitegija rate, aga see ei üllata vist enam kedagi.

December 15th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×03 – Nõid (Witch)

Vampiiritapja Buffy 3. osas ei ole vaenlasteks enam vampiirid. Hoopis kisakoori liikmete hulgas, kuhu Buffy otsustab kandideerida, hakkab juhtuma veidraid õnnetusjuhtumeid. Osa pealkirja põhjal võib oletada, et mängus on… nõid?

Mark vaatas samuti osa ära ja tegi sedapuhku palju teraseid tähelepanekuid. See osa meeldis talle senistest kõige rohkem, ilmselt ootamatu süžeepöörde tõttu. Pean tunnistama, et esmakordsel vaatamisel lendasin samuti orki; asja tegelikku tagamõtet poleks osanud arvatagi. Samas on Nõid senistest osadest kõige selgem 90-ndate laps. Kisakoor? Olemas? Spordivõistlus? Olemas? 2 Unlimited? Olemas. Vähemalt mängis taustaks Twilight Zone, mitte Get Ready For This, sest seda kuuldes hakkab minu peas otsemaid kummitama Prepare for total domination… domination… domination… ja süvenemise võib mõneks hetkeks unustada. Väikese kõrvalepõikena viktoriiniküsimus: mitu Buffy näitlejat on allolevas videoklipis?

Kuid kolmanda osa juurde tagasi tulles võib selle suuresti jagada kaheks: täiesti geniaalsed kohad, näiteks Gilesi avakõne, mille vahele on ära eksinud paras kogus ballasti. Mark kiidab kõvasti oma ülevaates stsenarist Dana Restonit, aga kuna see nimi ei ütle suuremale osale Buffy fännidele küll mitte midagi, siis on põhjust kahtlustada, et Restonilt on tegelikult pärit jamad kohad ning paremad kohad kirjutas Whedon ise. Selles pole ju midagi uut: 90-ndate populaarse märuli Kiirus (Speed) stsenarist on ametlikult Graham Yost, aga märkimisväärne osa dialoogist pärit Whedoni sulest. Siin osas tulevad esimest korda mängu dr Gregory (William Monaghan), kelle karjäär sarjas jääb paraku lühikeseks, ning Amy Madison (Elizabeth Anne Allen). Alleni vastu ei ole mul muidu midagi, kuid kahjuks on ta ilmselgelt liiga vana, et 16-aastast mängida. Charisma Carpenter on isegi vanem, kuid mõjub millegipärast usutavamalt. Mine võta siis kinni.

Selle tulemusena kipub minu hinne kahe vahele jääma, aga võttes arvesse, et mulle meeldib, kuidas Catherine lõpus kurja välja manab, kaldub kaalukauss lõpuks siiski positiivsemale poole ja hindeks tuleb: 8/10.

Kommentaarides Marki lehel jäi mind taas häirima üks asi. Tundub, et suur hulk kommenteerijaid on vähemalt oma arust radikaalsed feministid, kelle elu mõtteks feminismi põhimõtetest kõrvalekaldeid otsida. Hammasrataste vahele on jäänud vaene Xander, kelle tegemised põhjustavad igal juhul pahameeletormi. Ükskõik, kas ta käitub naistega leebelt või karmilt, konkreetses olukorras on see alati vale lähenemine. Kuulge, kodanikud, olete te üldse mõne teismelise poisi läheduses viibinud? Kui üht kõigi aegade feministlikuma sõnumiga sarja hakatakse süüdistama vales lähenemises feminismile, siis olete te kas sarja või feminismi mõttest valesti aru saanud. Aga loomulikult on lihtsam teha mingit jaburat Bechdeli testi, mille alusel Cordelia väide, kuidas ta ostab kalleid asju mitte seepärast, et need on kallid, vaid sellepärast, et need maksavad rohkem (eelmisest osast), on feminismi võidukäigu musternäide. I rest my case.

Paneks siia lõppu veel selle Picardi pildi ka, aga teist päeva järjest ei viitsi.

December 14th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×02 – Lõikuspidu (The Harvest)

Mark on Buffyt vaadates esimese kahe päevaga oma kodulehele nii palju lugejaid leidnud, et see on pidevalt koomas ja väga raske löögile pääseda. Nüüdki, mil seda juttu kirjutan, on lehekülg taas loojakarjas.

Aga asume siis Buffy 2. osa kallale. 1. osa lõppedes oli Buffy teatavasti võrdlemisi nirus seisus, sest Luke’i vari kõrgus ähvardavalt tema kohal, valmistudes pidusööki nautima. Buffy mõistagi pääseb täbarast olukorrast, kuid oht pole lõppenud, sest Käskija alamatel on kuri plaan viia ellu salapärane Lõikuspidu. Buffy ja sõbrad peavad: 1) välja selgitama, mis see on; 2) kuidas seda ära saab hoida.

Marki tähelepanekud selle osa kohta on üsna terased ja lähevad enamasti täppi, kuid hämmastama paneb see, et tal ei jagu sõnu selle tarvis, mida saadab korda David Boreanaz. Ma ei oska sellele head nime andagi, ent näitlemiseks seda igatahes nimetada ei saa. Esimeses osas torkas tema häbiväärselt halb rollisooritus vähem silma, sest talle jagus lihtsalt vähem repliike, kuid siin tuleb tal rohkem sõna sekka öelda. Seda tehes püsib tema näol nõme irve, mis ei haaku absoluutselt hiljem sarjas toimuva ega Angeli karakteriga. Õnneks teeb Boreanaz Buffy ja Angeli jooksul läbi märkimisväärse arengu näitlejana ning esialgse mannetuse võib ajada selle kaela, et tegemist oli üldse ühe tema esimese osatäitmisega. Eilne kommentaar selle kohta, et Mark Metcalf on camp‘i tipptase, sobinuks tegelikult samuti rohkem tänasesse päeva, sest 2. osas on tal märkimisväärselt rohkem öelda ja tema suust voolab puhast kulda.

Osa tervikuna on kahjuks nõrgem kui süžeeliini esimene pool ja tegevus ebaühtlaselt jaotunud, samuti on Jesse surm mind millegipärast alati külmaks jätnud, kuid seda kompenseerivad suurepärane hero shot (tõenäoliselt Buffy algustiitrite parim), mitmed väärt mõttevahetused (nt Sensible girl with her feet on the ground. või I need to sit down. – You are sitting down.) ja Harmony (Mercedes McNab) esimene tulek. Selle eest üks lisapunkt. 7/10

Hero shot

Kui veel Marki leheküljest juttu teha, siis hämmastas mind tõsiselt üks asi. Nimelt häiris inimesi Buffy lauses God, I am so mentally challenged see viimane fraas, mis võivat solvata puudega inimesi. Tuleb välja, et lisaks nimetatud väljendile on taunitud ka näiteks sõnad lame (sest tähendab muuhulgas lombakat), crazy, insane jne. Ma igaks juhuks parem ei ütle, kuhu need tegelased sellise jutuga minu arvates võiks minna. Pigem sobivad seda teemat lõpetama Gilesi sõnad: The Earth is doomed.

WTF Is This Shit?

Hea seegi, et keegi samas fraasis Piibli teise käsu rikkumist ei näinud. Prioriteedid, prioriteedid…

December 13th, 2011

Vampiiritapja Buffy – 1×01 – Põrguvärava tervitus (Welcome To The Hellmouth)

Vampiiritapja Buffy 1. osa Põrguvärava tervitus (Welcome To The Hellmouth) algab sellega, kuidas 16-aastane Buffy Summers, kes on Los Angeleses koolist välja visatud, kolib koos oma emaga Sunnydale’i linnakesse, et alustada uut elu. Paraku selgub võrdlemisi ruttu, et kahtlane element, kelle pärast ta üldse välja visati, ei ole sugugi suurlinna maha jäänud ja Sunnydale’is on vampiire ning muid kolle isegi rohkem.

Nii. Seda osa olen ma tänaseks päevaks näinud ligemale 40 korda, sest algaja tõlkijana ei jäänud ma oma kätetööga sugugi rahule, seda ühe uuesti ja uuesti üle vaadates, mistõttu on loogiline, et ühel hetkel sai mul temast küllalt. Võib täiesti liialdamata öelda, et millalgi oli Põrguvärava tervitus mul täies ulatuses sõna-sõnalt peas. Seetõttu vaatasingi seda viimase kümne aasta jooksul alles kolmandat korda. Mark ja mitmed kommentaatorid toovad välja, et pilootosale iseloomulikult on see küllaltki rabe ning väga 90-ndatesse püsima jäänud. Mina seda ei näe. Osa on endiselt sama hea kui aastaid tagasi (ega ma seda muidu mitukümmend korda vaadata poleks kannatanud), eriti esialgse põlve otsas tehtud piloodiga võrreldes. Näiteks meeldib mulle väga stseen, mille ajal jooksevad külalisosatäitjate nimed (Mark Metcalf, Brian Thompson, David Boreanaz…). 90-ndad küll, aga head 90-ndad. Küll väärib äramärkimist, et suur osa tegevusest toimub sama pimedas nagu Doom 3 ja on pigem hoomatav kui nähtav.

Kuna tegemist on esimese osaga, siis näeme siin mõistagi esmakordselt suurt hulka tegelasi: Buffy (Sarah Michelle Gellar), Xander (Nicholas Brendon), Willow (Alyson Hannigan), Cordelia (Charisma Carpenter), Giles (Anthony Stewart Head), Käskija (Mark Metcalf), Luke (Brian Thompson), Angel (David Boreanaz), direktor Flutie (Ken Lerner), Darla (Julie Benz), Joyce e Buffy ema (Kristine Sutherland) ja Jesse (Eric Balfour). Mõnede eluiga sarjas jäi üpris lühikeseks, kuid Buffy, Xander, Willow, Giles ja Angel pidasid vastu viimase osani, ehkki osad neist kadusid vahepeal ekraanilt.

Mida veel lisada? Ehk seda, et samamoodi kui Mark mõtlesin ka mina omal ajal Brian Thompsonit nähes, et ohoo, see on ju tulnukast pearahakütt Salatoimikutest. Brian Thompsoni tegelane Luke saab omale ka minu arvates pilootosa parimad repliigid (I don’t care ja You’re strong. I’m stronger.). Ning ehkki Michael Sheen on vist ainsana ära tabanud, mida Videviku-filmid endast kujutavad, on tema Aro Käskija kõrval poisike ja Mark Metcalfi rollisooritus endiselt camp‘i tipptase. Samuti tuleks ära mainida algustiitrid ja tunnusmuusika, mis mulle kohutavalt meeldib, ehkki tean, et on inimesi, kellele see üldse peale ei lähe. Huvitav, ma ju pole 90-ndate laps. Ah jaa, ja kuidas on võimalik, et Mark ei tea, kes on Angel?!

Kokkuvõtteks: mis siis, et tegevus toimub 90-ndatel, tegelaste rõivad on tobedad ja Willow’l seljas kartulikott. Praegu naerame nende riiete ja MacGyveri mullet‘i üle, kahekümne aasta pärast jällegi tänaste sarjakangelaste üle. Aegunud on vaid vihjed popkultuurile, kuid Buffy pilootosa on endiselt sama vaadatav kui (ligemale) 15 aastat tagasi. 9/10

P.S. Dialoog on kohati siiski ülepingutatud, aga see Whedoni puhul väga ei üllata.

December 13th, 2011

Vampiiritapja Buffy

Puhta juhuse läbi leidsin täna ja just õigel ajal huvitava veebilehe, millel üks meeskodanik kavatseb ära vaadata terve Vampiiritapja Buffy sarja, kommenteerides pärast iga osa, mida ta täpselt asjast arvas. Ülimalt huvitav oleks teada, millise kivi all ta viimased 15 aastat on elanud, sest esimene kommentaar näitab, et ta on sarjas toimuvast tõepoolest õndsas teadmatuses. Kuna mul endalgi pole hetkel targemat teha (ptüi, milline vale), siis mõtlesin, et prooviks õige Buffyt temaga koos uuesti vaadata ja vahest ka mõne sõnaga kommenteerida, kui viitsin. Viis osa nädalas ära vaadata ei tohiks just ülemäära kontimurdev töö olla, rohkem on kahtluse all see, kui väga jagub tahtmist sellest blogida. Ei tohi ära unustada, et kokku valmis sarja 144 osa, lisaks võiks õigel hetkel hakata tähelepanu pöörama ka spin-off sarjale Angel, mida tehti veel 110 osa. Kokku seega 254 osa. Päris hirmuäratav, nii et vaatab, mis sellest saab.

Kui minu info ei valeta, siis tekib uue osa kohta info tema saidile kell 11 õhtul, mis tähendab, et peaksin püüdma samaks ajaks ka ise miskit valmis kribada. Esimese osa ülevaade pandi üles eile, mina panen oma jutu üles täna samal ajal, olles temast järelikult päeva jagu maas. See annab mulle hea võimaluse läbi lugeda, mida ta asjast arvas, ning lisada vajadusel omapoolseid kommentaare. Ent isegi kui ette võetud projekt osutub edukaks, tuleb selle jooksul kindlasti ette kõrvalekaldeid graafikust, kui on vaja muude kiireloomuliste asjadega tegeleda. Tahaks siiski loota, et vähemalt tagantjärele õnnestub iga osa kohta midagi öelda.

Kirjutaks siis alustuseks veel natuke sellest, kuidas minust endast Buffy ja Joss Whedoni fänn sai. See ei juhtunud üleöö ja Buffyt ei vaadanud ma sugugi algusest peale. Selleks oli kolm põhilist põhjust:
1. Pealkiri ei äratanud erilist huvi.
2. Mul oli mingi seletamatu vastumeelsus Sarah Michelle Gellari isiku suhtes. Ei oskagi öelda, millest see tingitud oli.
3. Sarja näidati meil pühapäeva õhtul kella 6 ajal, aga sel ajal sõitsin tavaliselt bussiga Haapsalust Tallinna.

Mingil ajal hakkasid kordused mulle aga huvi pakkuma ja üheks esimeseks süžeeliiniks, mida nägin, oli kaheosaline Surprise-Innocence. Pärast seda vaatasin veel vahelduva eduga üht-teist, kuni kätte jõudis teise hooaja finaal: Becoming. Selles toimunu tabas mind täiesti ootamatult, sest Internet ja spoilerid ei olnud tol ajal veel minu teadvusse jõudnud. Küll ruttasin pärast osa vaatamist esimesel võimalusel uurima, mis edasi saab, teadmatus oli lihtsalt liiga tappev. Ja nii see algas. Vahepeal õnnestus kusagilt Soome pealt ära näha enam-vähem kõigi kahe esimese hooaja osade kordused, nii et kui TV3 pealt algas kolmas hooaeg, vaatasin seda juba kohe, kui osad eetrisse jõudsid, endamisi samal ajal tõlget kirudes, mis peaaegu kõik paremad killud kui ebaolulise tõlkimata jättis. Sellest tulenevalt olen ise teinud mõned Buffy tõlked (saadaval hästivarustatud kohtades), kusjuures sama tempoga jätkates peaks kõik osad olema tõlgitud aastaks 2200.

Asume siis aga julgesti teele tähtede poole.

December 12th, 2011

Interneti pahupool

Selle nädala ülesanne on kirjeldada kolme õpetlikku juhtumit internetimanipulatsioonide ja pettuste vallast.

Esimeseks vaadeldavaks juhtumiks otsustasin võtta Axel Gembe õpetliku loo. Gembe oli noormees, kes aastaid tagasi häkkis sisse mängutootja Valve Software arvutitesse ja sai sealt muuhulgas kätte hiljem suure populaarsuse saavutanud mängu Half-Life 2 arendusversiooni, mis lõpuks internettigi lekkis. Selles ei ole iseenesest midagi erilist, küll aga on huvitav see, mis hiljem järgnes. Valve selgitas välja, kes lekke taga oli (õigupoolest polnud selles midagi keerulist, kuna Gembe võttis nendega ise ühendust) ja kutsus ta USA-sse, ettekäändeks pakutav turvaspetsialisti töökoht. Saabumisel oleksid Gembet töökoha asemel oodanud FBI, käerauad ja mitmekümneaastane vanglakaristus. Saksa politsei sai aga nimetatud operatsioonist haisu ninna ja võttis Gembe ise enne kinni, kui see jõudis lennukile minna. Lõpptulemus: kaks aastat tingimisi vanglakaristust, põhjenduseks puhtsüdamlik kahetsus ja raske lapsepõlv. Siin kirjutab sellest juhtumist pikemalt.

Teiseks juhtumiks valisin hiljuti uudistes olnud Rove Digitali pettused. Firma aju Vladimir Tšaštšin oleks kahtlemata võinud ka legaalsel teel leiba teenida, kuid saatus suunas ta juba varakult kõikvõimalike pettuste rajale, mille kulminatsiooniks saigi käesolev Rove Digitali lugu. Asja iva oli küllaltki keerulise hookuspookuse abil inimestele õigete asemel libareklaame näidata ja selle abil tulu teenida. Vähemalt praegu tundub, et Tšaštšinil Gembe moodi ei vea ja ta saabki kõrge eani Ameerika Ühendriikide vangimajas istuda.

Ja kolmas lugu ei oleks mitte niivõrd internetipettus kui tavaline andmete leke. Aastaid tagasi ringles Eestis nn Perli andmebaas, kuhu olid kogutud andmed mitmetest registritest: isikuandmed, sõidukite andmed jms. Praeguseks on see baas aegumise tõttu mõistagi oma tähtsuse minetanud ning Perli ise juba aastaid manalamees, kuid just see juhtum algatas tõsisema diskussiooni andmekaitse teemal. Mulle näib, et andmekaitsega on Eestis pärast seda tõsiselt üle pingutatud. Aga võib-olla ma lihtsalt ei taipa, miks peaksid inimesed nii väga tahtma oma isikukoodi, sünnikuupäeva või pangakonto numbrit varjata. Iseenesest ongi huvitav, et ühelt poolt inimesed püüavad oma andmeid väga varjata, teiselt poolt aga panevad needsamad andmed suhtlusvõrgustikesse üles, kus pole täpselt teada, kes neile ligi pääseb. Ja ega agentuur NSR (Naised Saunas Rääkisid) teist sellepärast vähem ei tea, et te oma andmeid varjate.

December 5th, 2011

Vaba tarkvara arendamisest

Selle nädala ülesandeks on võrrelda kaht vaba tarkvara projekti arendamise seisukohast. Kui päris aus olla, siis ei ole ma ise vaba tarkvara arendamisega kuigivõrd kokku puutunud, nähes, kuidas viimastel aastatel on enam-vähem kogu arendamise aur kulunud palgatööle ja vabal ajal on teisigi asju peale programmeerimise, millega võiks tegeleda. Ent mingi ettekujutus asjadest peaks mul vanast rasvast siiski alles olema.

Vaba tarkvara projektid võib laias laastus jagada kaheks. Esimesse kategooriasse kuuluvad suure arendajate arvuga projektid, mis on kasutajate hulgas saavutanud teatud populaarsuse, teise kategooriasse aga need, mida nokitsevad teha maksimaalselt paar-kolm arendajat ning mis enamasti hiljemalt mõne aastaga hääbuvad, sest eks ole neilgi inimestel targemat teha kui kogu vaba aeg tasuta töö alla matta. Järgnevalt võtangi kummastki kategooriast ühe näite, mida mõne sõnaga kirjeldan.

Üks populaarne arendusprojekt on kahtlemata Linux, mis algas teatavasti samuti ühemeheprojektina. Erinevalt paljudest teistest see aga ei hääbunud, kuna tegemist oli paljudele meeldinud asjaga. Linux on teatavasti selline umbmäärane mõiste, seega täpsustan, et edaspidine selles postituses käsitleb Linuxi kernelit, mitte operatsioonisüsteemi tervikuna. Idee poolest on vaba tarkvara mõte lihtne: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Ehk teisisõnu: kui õnnestub leida mingi viga, siis on lihtne see parandada ja teistelegi kättesaadavaks teha. Nii on see teoorias. Praktika on mõnevõrra teistsugune. Linuxi kernel on minu teada kirjutatud põhiliselt C-s, millele lisandub teatav kogus assemblerit. Vähemalt kunagi oli see nii, ma ei tea, kas viimastel aastatel on midagi muutunud. Need ei ole kumbki keeled, millega oleks kerge sinasõbraks saada. Veelgi keerulisem on hoomata Linuxit kui süsteemi tervikuna. Sellest tulenevalt on inimeste arv, kes on suutelised sisse viima muudatusi, mis kusagil mujal midagi ära ei vussi, võrdlemisi väike. Seega ei tasu väga loota, et kui mõni algaja arendaja Linuxi kernelisse mõne muudatuse teeb, siis see sinna lõpuks ka jõuab. Tunduvalt tõenäolisem on variant, et vastav parandus lükatakse tagasi. Mulle on jäänud mulje, et Linuxi kerneli arendamine takerdub üha enam bürokraatiasse, aga võib-olla on see mulje ekslik, sest ma ei ole sellele teemale tõesti eriti tähelepanu pööranud.

Teise kategooria projektiks valisin Subtitle Workshopi, mida olen varemgi maininud. Ehkki see on kogu oma elutsükli olnud vabavara, ei olnud selle lähtekood esialgu avalikult kättesaadav. Kui programmi väljatöötaja asus (nullist) tööle uue versiooni kallal, avalikustati versiooni 2.51 lähtekood GPL alusel. Uuemast versioonist jõudsid avalikkuseni mõned mitte kõige paremini töötavad beetaversioonid, seejärel saabus vaikus. Kuulujutud mainisid programmikoodi täielikku hävimist kõvaketta riknemise tõttu. Seetõttu on hea, et vähemalt vanem versioon on avalikult saadaval. Võttes arvesse, et Subtitle Workshop on kirjutatud Delphis, mis pole paraku kõige populaarsem programmeerimiskeel, polnud mitu aastat kusagil märgata entusiaste, kes programmi arendamise enda peale võtaksid. Kuna olemasolevas versioonis esineb samuti mitu häirivat bugi, siis kaalusin vahepeal juba ise nende parandamist, kuid viimaste kuude jooksul ilmus siiski välja keegi, kes hankis kusagilt pisut uuema lähtekoodi kui see, mida avalikult levitatakse, ja asus tegutsema. Esialgne mulje on siiski selline, et ühe vea parandamise käigus õnnestub tekitada kolm uut, seega tuleks lähemalt uurida, kas lähtetekstid on kusagil olemas, GPL seda ju nõuab. Aga see on juba tuleviku teema, nii kaugele ei ole ma veel jõudnud.

Ongi selleks korraks kõik.