Vampiiritapja Buffy 5. osas otsustab Buffy kollide tapmise kõrvalt kohtama minna, kuid avastab peagi, et tööd ja eraelu polegi nii kerge lahus hoida, eriti kui sinu töö on olla kangelane.

Selle osa puhul läheb minu arvamus Marki ja kompanii omast taas mõnevõrra lahku. Rahvale see osa meeldis, sest just siin hakkab lõpuks välja kujunema esimese hooaja pealiin, mille käivitajateks on Käskija (Mark Metcalf) ja Pühitsetu (Andrew J. Ferchland). Puhtalt sellega seonduv on tõesti hästi kirjutatud, paraku jääb hooaja pealiin selles osas ise vaid kõrvalliiniks. Põhitähelepanu pöördub hoopis Buffy potentsiaalsele kavalerile, kelleks on Owen (Christopher Wiehl). Minu meelest on Owen lihtsalt igav karakter. No käib morni näoga ringi ning ignoreerib poppide tüdrukute (Cordelia) lähenemiskatseid. Ja mis siis? No loeb Emily Dickinsoni. Ja mis siis? Ma ei näe tõesti ühtki põhjust, miks Buffy peaks tahtma temaga käia. Võimalik, et asi on näitlejas, millegi erilisega pole ta oma karjääri jooksul justkui hakkama saanud. Igatahes jätab see, kuidas nii Cordelia kui Buffy temast ühekorraga huvituvad, veidra mulje.

Ülesehituse poolest meenutab see osa mulle eelmist osa ümberpööratult: esimesed 30 minutit on enam-vähem, aga lõpp see-eest suurepärane. Näiteks huumor, mille poolest Buffy alati silma on paistnud, kippus alguses kesiseks jääma. Buffy otsus Oweniga edaspidi mitte tegemist teha ja täitsa lõpus olev puänt kuuluvad jällegi positiivsete elamuste kilda. Too puänt näiteks tabas mindki esimest korda vaadates täiesti ootamatult, millegipärast lihtsalt ei osanud sellise võimalusega arvestada.

Tõsi, üks häiriv tegur on veel. Nimelt on juba mitmendat korda järjest märgata, et mõned õpilased, kes ei kuulu põhitegelaste hulka, tekivad ja kaovad ootamatult. Sama juhtub ka Oweniga, keda meil pole au rohkem kohata. On muidugi arusaadav, et päriselt on tegemist näitlejatega, kellele võttegraafikud ei pruugi sobida, kuid esimeste osade puhul torkab see küll väga silma.

Hinne ka lõpuks: 8/10