Vampiiritapja Buffy 7. osas saab nimikangelane teada, milline koletis end tegelikult Angeli sõbraliku maski taga peidab ning Buffy ees seisab rida raskeid valikuid.

Tähelepanelikumad kahtlemata märkasid, et olengi juba esimest korda graafikust maha jäänud. Sedapuhku on sellel hea põhjus: teisipäevane tööõhtu läks sujuvalt üle pikaleveninud töö-ööks ja, olles selle jooksul tervelt poolteist tundi magada saanud, polnud ma eile õhtupoolikul lihtsalt suuteline mingitki mõtestatud teksti kirja panema. Õnneks vaatab Mark Buffyt ainult esmaspäevast reedeni, mis tähendab, et mul on nädalavahetusega aega kaotatu tasa teha. Aga asume nüüd asja juurde.

Angel on Buffy esimene tõeline ohoo-osa ja huvitaval kombel on selle stsenaristiks jälle David Greenwalt, mitte Whedon ise. Praegu on tõsiselt kahju, et ma sarja ise algusest peale ei vaadanud, nii et suur üllatusmoment jäi minu puhul olemata. Kui keegi lugejaist veel ei tea, kes Angel on, siis targem oleks edasi mitte lugeda. No nii, nüüd võib vist välja öelda, et Angel on tegelikult vampiir, kuid mitte päris tavaline vampiir. Käesolev osa annab meile võimaluse temast pisut rohkem teada saada: nimelt panid romid e mustlased sajandivahetusel (mõistagi 1900. aasta paiku, mitte viimasel sajandivahetusel) talle peale needuse ning taastasid tema hinge. Oma tegudest piinatud vampiiri teema pole tegelikult uudne, näiteks toodi Marki ülevaate kommentaarides välja sari Forever Knight kui üks esimene sellelaadne näide. Samas, aastatel 1966-1971 eetrisse läinud õudusseebi (!) Pimeduse varjus (Dark Shadows) kõige populaarsem tegelaskuju on keegi Barnabas Collins, piinatud vampiir. Küllap nägi Joss Whedongi seda sarja oma lapsepõlves ja siit see lugu idanema hakkas. Omamoodi irooniline on seegi, et Angel, saanud mõne aja pärast endanimelise sarja, oli pärast selle viiendat hooaega sunnitud eetriaja loovutama Pimeduse varjus uusversioonile, mis paraku kunagi ilmavalgust ei näinud. Selle otsuse tulemusena purunesid südamed ja lendasid pead. Ajal, mil valmis Buffy osa Angel, oli see kõik aga veel tulevikumuusika.

Sellise osa puhul on raske välja tuua, mis sulle konkreetselt meeldib. Mulle näiteks meeldib, et Angel ilmub kohe osa alguses välja ja teeb vahelduseks midagi kasulikku, et külalisesinejate nimede ekraanil näitamise ajal ei lobiseta, et Giles loodab võideldes Buffyga sammu pidada, et Buffy ema ei saa absoluutselt aru, mis toimub jne. Üldiselt on terve osa üks suur toredus. Ainus kahtlase väärtusega, ehkki ootamatu element on tulirelvade kasutamine. Samuti mängisid tegijad end nurka sellega, et tapsid niivõrd ruttu ära huvitava tegelaskuju Darla (Julie Benz). Hiljem oli olukorra muutmiseks vaja kõvasti aega ning vaeva näha. Tulevikus ei tahetud sama viga ilmselt korrata, kuid olukord, kus tegelased tulemusetult julma neima hauvad, muutub pikapeale samuti naeruväärseks. Ideaalne oleks mõistagi leida mainitud kahe variandi vaheline kesktee. Minu hinnangut mainitud seigad aga mõjuta. 10/10

Lõpetuseks veel üks Käskija tsitaat: I am weary, and their deaths will bring me little joy… Of course, sometimes a little is enough. (Olen väsinud ja nende surm pakub mulle vähe rõõmu… Muidugi, mõnikord piisab ka vähesest.)