Vampiiritapja Buffy 10. osas hägustub piir tõelisuse ja unenäomaailma vahel, sest mingil põhjusel hakkavad inimeste luupainajad kanduma üle tegelikku ellu.

Marki lehelt kommentaare lugedes sain aru, kui õnnelik inimene ma olen. Selgub, et peaaegu igaühel on suur hulk õudusunenägusid või lihtsalt foobiaid, mis võib selle osa vaatamise üsna raskeks teha. Aga kuna minu süda on niivõrd kalestunud, nagu eelmises jutus juba mainisin, siis seda probleemi mul lihtsalt ei ole. Ma ei näe kunagi luupainajaid, veel vähem korduvaid luupainajaid. Tõsi, mõnikord harva tuleb ette unenägusid, milles “pahad” ajavad mind taga, kuid iga kord, kui olukord kisub kriitiliseks, ütlen endale sisimas lihtsalt: “See on unenägu, see ei ole päris, ma teen nüüd silmad rahulikult lahti ja kõik on hästi.” Ja nii ongi. Ei mingeid võpatusega ärkamisi, hirmuhigi või midagi muud. Arvan, et teistsugused olukorrad saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Samuti ei ole ma suutnud tuvastada endal esinevaid märkimisväärseid foobiaid. On küll asju, mille suhtes ma pole kuigivõrd positiivselt meelestatud, nt herilased või lennukiga lendamine, kuid ma ei karda neid. Sellepärast olengi õnneseen.

Kui nüüd osast endast rääkida, siis minule see meeldib, mis polegi nii üllatav, arvestades, et stsenaariumi autor on taas David Greenwalt (ehkki idee sedapuhku Joss Whedoni oma). Esmakordselt astub mängu Buffy isa (Dean Butler), kes ütleb Buffyle nagu muuseas: I sure thought you’d turn out differently. (Ma tõesti lootsin, et sinust kasvab teistsugune inimene.) Üsna julm stseen, mis iseloomustab hästi paljude hirmu, kuivõrd vanemad neid ikka tahtsid ja hindavad.

Teiste õpilaste hirmud on pisut jaburamad, näiteks Willow’ esinemiskartus, mida nägime juba eelmises osas, või Xanderi vastumeelsus klounide suhtes. Ma pole kunagi aru saanud, miks paljud nii kohutavalt kloune kardavad, aga see selleks. Gilesi ja Buffy hirmude kombinatsioon tingib selle, et Buffyst saab vampiir, kusjuures võrdlemisi armas vampiir. Mul on kodus isegi vampiir-Buffy nukk või action-figure, nagu tänapäeval moodne öelda on.

Vampiir-Buffy

Ent lõpp hea, kõik hea. Või kas ikka on? Tegelikult on lõpplahendus, kus kõik toimunu nõiaväel kaob, kui haiglas lebanud Billy (Jeremy Foley) koomast välja tuleb, pisut liiga mugav, meenutades rohkem Star Treki vms reset-nuppu. Loo moraal, füüsiline vägivald on pähh, mmmkay, on minu meelest samuti liiga jutlustav. Samas on positiivne, et pika tüngade rea järel ei püüdnud see osa vaatajat meelega eksitada ega ninapidi vedada, vaid näitas asju algusest peale nii, nagu need olid. Ehkki, võib-olla olid petukohad lihtsalt hästi varjatud. 9/10