Postmodernne Prometheus

January 31st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×22 – Virgumine, 2 (Becoming, Pt. 2)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 22. ehk viimases osas peab Buffy järjekordselt päeva päästma, nurjates Angeli kava Acathla ellu äratada, ise samal ajal teda mõrvas kahtlustava Sunnydale’i politsei eest põgenedes. Olukord muutub pisut lihtsamaks, kui Buffy saab ootamatu liitlase.

Virgumise 2. osa puhul jään hindamisega pisut jänni, ehkki Marki lehelt võib muidugi lugeda enam-vähem ainult kiitvaid arvamusi. Kohe räägin, miks see nii raske on. Hoolimata sellest, et siin osas toimub terve sarja jagu südantlõhestavaid sündmusi, paistab mulle, et tegevus ei anna tegelikult terve osa mõõtu välja. Sellepärast lisab Whedon vahele ballasti, näiteks ilmub taas välja Whistler (Max Perlich), mis ei anna sündmustikule ausalt öeldes midagi juurde. Ja selliseid kohti on veelgi. Küsimus on selles, kui palju lõpplahendus seda kompenseerib?

Jah, see lõpplahendus… Kui keegi tõesti veel ei tea, millega see osa lõpeb, siis nüüd oleks väga hea aeg lugemine lõpetada, aga ma kardan, et see on üks neid hetki, mille mõju pole enam nii suur kui aastate eest. Kes nüüd enam mäletab, millal see täpselt oli, kuid kui ma Virgumist esmakordselt nägin, siis olin justkui panniga pähe saanud. Internet oli tollal tunduvalt vähem populaarne ja võrdlemisi algaja Buffy fännina polnud ma selle pealegi tulnud, et netist uurida, mis selles sarjas üldse toimub. Kuna vaatasin osa Haapsalus, siis kibelesin pärastpoole terve päeva Tallinna tagasi, et netti pääseda ja vaadata, mis edasi saab, sest üks osa ei saa ju ometi niimoodi lõppeda, et Angel saab oma hinge tagasi, aga Buffy on sunnitud talle sellegipoolest mõõga kõhtu torkama. Seega oli minu reaktsioon küllaltki iroonilisel kombel just selline, nagu Whedon eeldas. Iroonilisel kombel sellepärast, et tõeliselt “osava” turundusnipina teatas telekanal WB nädal aega enne osa esmakordset eetrisseminekut, et Angel saab järgmisel aastal isikliku sarja, seega loogiliselt võttes peab ta kuidagimoodi surnuist üles tõusma. Mina seda kõike tol hetkel aga ei teadnud ja selgitasin selle välja siis, kui olin ükskord arvuti taha jõudnud. Lisaks saadab toimuvat taas Christophe Becki südantlõhestav muusika, mida oleme varemgi kuulnud, kuid siin mõjub see eriti karmilt. Beck sai selle eest isegi Emmy, ühe Buffyle antud kahest Emmyst. Teise Emmy võitis Buffy samal aastal parima grimmi eest. Huvitav, mida see meile Emmyde kohta ütleb?

Vääks, ma tahan kalli.

Ent isegi teades, mis toimub, on see üks süngemaid asju, mida Joss Whedon üldse kirjutanud. Buffy kaotab lõpuks ju kõik: armastuse, pere, sõbrad, isegi koolist visati ta välja. Nagu ta ise ütleb: alles on jäänud vaid tema üksi. Sellest peab piisama ja Buffy meelest piisabki. Ta ei tea, et Willow püüab Angeli hinge taastada, sest Xander jätab selle edasi ütlemata. Arvamused selles osas, miks ta seda tegi, lähevad Marki lehelgi kardinaalselt lahku. Osad püüavad tema käitumist õigustada, osad mitte. Minu hinnang on selline: olgugi et maailmale võis see olla parem lahendus, sest Buffy annab võitluses Angeliga endast kõik, tõeline sõber niimoodi ei käitu. See, mida Xander tegi, on tõeliselt alatu ja siinkohal ma ei saa ega püüagi tema tegevust mõista. Eriti vihane olin muidugi osa esmakordselt vaadates, järgmistel kordadel lihtsalt tean juba ette, et nii läheb. Selles mõttes võib neist feministidest, kes iga tema sammu arvustavad, isegi aru saada, sest eelmainitu mõjutas väga tugevalt ka minu suhtumist Xanderisse. Hilisematel hooaegadel saab ta küll paremaks inimeseks, kuid ei oskagi öelda, kas ma olen talle lõplikult andeks andnud.

Mis veel? Spike saab (natuke) paremaks vampiiriks, Buffy ema saab teada, kes tema tütar tegelikult on, Gilesi piinatakse tema armastatud naise abil, Oz ütleb paar lauset, toimub mõõgavõitlus, dublandid torkavad silma… Paistab, et üht-teist siin osas ikkagi toimus, sestap on hinnegi 9/10.

Mida öelda teise hooaja kohta tervikuna? Tuleb tunnistada, et hooaeg oli väga ebaühtlane: siin on ilmselgelt palju suurepäraseid osi, kuid need vahelduvad keskpäraste või isegi kehvapoolsete osadega. Kui mu arvamus edasise vaatamise käigus ei muutu, siis jäävad ju kaks Buffy halvimat osa samuti just teise hooaega. Ma räägin teist, Pahad munad ja Kalamehed. Sellepärast ei saa kahjuks ka hooajale tervikuna anda kõrgemat hinnet kui 9/10, ehkki tahaks, väga tahaks.

Homne päev jääb õnneks vahele, sest täna kirjutab Mark sellest, mis tema arvates kolmandal hooajal juhtuma võiks hakata, aga ülehomme siis jälle uue hooga.

Snyder: Kui sa pole veel tähele pannud, siis Sunnydale’i politseinikud on erakordselt lollid.

January 30th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×21 – Virgumine, 1 (Becoming, Pt. 1)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 21. osas leitakse Sunnydale’ist kivistunud deemon Acathla, kes virgudes suudaks terve maailma põrgudimensiooni imeda ja Angelil on kange tahtmine sellega ajalugu teha. Buffy peab leidma võimaluse kas tema peatamiseks või tema hinge taastamiseks.

Joss Whedoni kirjutatud ja lavastatud Virgumise 1. osa on suuresti täiuslik televisioon. Midagi oluliselt paremat on lihtsalt võimatu teha. Selline oli minu mulje rohkem kui 10 aastat tagasi, kui seda esimest korda nägin, ja selline on minu mulje praegu. See on siis osa, mis algab klassikalise kirjaga Galway 1753 ja viib meid esmakordselt pildis tagasi Angeli minevikku. Näeme nii seda, kuidas temast endast vampiir sai, kuidas ta käitus Drusillaga, kuidas mustlased taastasid tema hinge, kui lõpuks ka seda, miks ta otsustas saada kellekski enamaks kui rentslist rotte otsivaks hulguseks. Viimane tagasivaade on ühtlasi väike vihje Vampiiritapja Buffy täispikale filmile, millest asi kunagi alguse sai. Näeme Buffyt, kes on sel hetkel vägagi praeguse Cordelia moodi, ja seda, kuidas talle läheneb tema esimene valvur Merrick. Donald Sutherlandi asemel on sarjas selles rollis Richard Riehle. Tänapäeva paranoilises maailmas lõpeks taoline olukord, kus kahtlustäratavad vanamehed Buffyt pidevalt piiravad, mõistagi rutem kui muidu ja tema valvurid leiaks end peagi vanglamüüride vahelt. Sarah Michelle Gellari näoilme pärast seda, kui Buffy tapab oma esimese vampiiri, väärib eraldi mainimist ja on üks osa tipphetki.

Virgumise 1. osa on oma toonilt erakordselt sünge, kuigi algus vahest päris sellisena ei paista. Vaatame, kuidas see osa lõpeb: Angel veab Buffyt (järjekordselt) ninapidi, Kendra (Bianca Lawson) on surnud, Xander ja Willow vähemalt vigastatud, Giles vampiiride poolt kaasa viidud ja Buffy vägagi kompromiteerivas olukorras politsei poolt kinni peetud. Sel hetkel tundub küll, et kõik läheb vampiiride plaanide kohaselt, ehkki Angeli käitumine Spike’i suhtes on viimase juba võrdlemisi närvi ajanud. Nii ei suuda Spike oma rõõmu varjata, kui mõõga väljatõmbamine Acathla rinnust ebaõnnestub. Tundub, et headel on veel lootust, hoolimata sellest, et Angeli hinge taastamisest midagi välja ei tulnud.

Whistleri rollis astub Virgumises üles Max Perlich, kes esialgu pidi buffyversumis tulevikuski kaasa lööma, näiteks loodi Doyle’i tegelaskuju Angeli sarja alles siis, kui selgus, et kahjuks või õnneks me teda rohkem ei näe. Sellegipoolest on Whistler ja Doyle päris sarnased: mõlemad on deemonid, kelle ülesandeks maailmas tasakaalu hoidmine. Samuti oli hea meel üle hulga aja näha Julie Benzi, kes tapeti võib-olla liiga ruttu, ehkki ähvardused, mil puudub sisu, muutuvad üsna ruttu tüütuks. Olen seda vist vähemalt korra juba ka maininud. Kommentaarid Marki lehel olid samamoodi suuresti positiivsed, välja arvatud David Boreanaze iiri aktsendi osas, mis jätab tõepoolest pehmelt öeldes soovida. 10/10

Spike: See on kivijurakas. Oodake, kuni sellest sõpradelegi räägin. Neil küll nii jurakat kivi ei ole.

January 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×20 – Kalamehed (Go Fish)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 20. osas hakkavad üksteise järel kaduma kooli ujumismeeskonna liikmed ja kahtluse alla langeb läheduses nähtud kole koll. Meeskond ise on viimasel ajal üllatavalt hästi esinenud ning esimesena kadus parim ujuja. Kas mängus võib olla doping?

Olen paar korda maininud, et ei näinud Buffyt päris algusest peale ning olles avastanud, kuivõrd hea sarjaga tegu, vaatasin sarja algusosad tagantjärele ära, kasutades selleks nii Eesti kui Soome telekanaleid. Seda tehes jäi mul aga kuidagimoodi üks teise hooaja osa vahele ja nägin seda esimest korda alles DVD-l. See oligi Kalamehed, teise hooaja 20. osa. Suur vedamine, et just niimoodi läks, sest kui see oleks olnud üks esimesi nähtud osi, siis võiks mu suhtumine Buffysse olla hoopis teistsugune. Nimelt osutab Kalamehed võistluses Buffy halvima osa tiitlile Pahadele munadele tõsist konkurentsi, ehkki olen lõppude lõpuks aru saanud, et tegemist on siiski kindla teise koha omaniku, aga mitte võitjaga. Kalameeste kasuks räägib lihtsalt toimuva totaalne ajuvabadus. See ei näe lihtsalt välja nagu Buffy osa. Ma saaks veel aru, kui nende kollidega madistaks näiteks Kevin Sorbo Herakles, kuid Buffy tase võiks olla kõrgem. Mark tundub samas peaaegu alati ainult positiivset nägevat ja seegi osa pole erand.

Ühtlasi on Kalamehed nn õudusfilmitrio viimane osa, võttes seekord snitti 1954. aasta klassikalisest 3D-õudusfilmist Musta laguuni koletis (Creature From The Black Lagoon). Erinevalt eelmistest pole ma seni pidanud vajalikuks nimetatud teost ise vaadata ega oska seetõttu öelda, kas tegu on pigem mahaahvimise või austusavaldusega, kuid vähemasti koletised näevad küll võrdlemisi sarnased välja ja originaal mainitakse taas nimepidi ära. Kalameeste kaasstsenarist on David Fury, kelle jaoks oli tegemist esimese kaastööga Buffy sarjale. Pole just paljulubav algus, kuid tema edasised püüdlused jätavad õnneks parema mulje.

Kindlasti räägib selle osa kahjuks ka asjaolu, et see on vahetult enne teise hooaja kaheosalist lõpplahendust, mis rõhutab veelgi tema suhtelist mannetust. Kui Kalamehed oleks näiteks teise hooaja esimeses pooles, langeks talle arvatavasti oluliselt vähem kriitikat. Sõnum Steroidid on pahad, mmmkai? esitatakse küll üsna paksude värvidega ja meil siin Eestis on seda võrdlemisi raske mõista, sest väikeses riigis pole konkurents vähemasti koolide tasemel nii suur, et selliste vahenditeni laskuma peaks. Erandeid võib muidugi olla. Samas on selleski osas mitmeid positiivseid momente. Ujukates Xander mind ennast kihevile ei aja, kuid sarja naisvaatajate jaoks oli tegemist kahtlemata murrangulise momendiga, sest seni on ta riided siivsalt seljas hoidnud. Samuti löövad selles osas just õrnema soo meeleheaks kaasa noored ja tundmatud Shane West ning Wentworth Miller, hilisem Põgenemise (Prison Break) staar. Lisaks saab jällegi silma paista direktor Snyder ja senisest suurem roll on antud Jonathanile, kuid Nõukogude Liidu mainimine ja Angeli meelevaldne kaasamine ossa, kus tal pole tegelikult midagi teha, nullivad positiivse suuresti ära. 5/10

Cordelia: Üks asi on käia kohtamas mingi mõttetu ebapopulaarse tüübiga, aga hoopis teine asi koletisega Helesinisest laguunist. Xander: Mustast laguunist. Helesinise laguuni koletis on Brooke Shields.

January 26th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×19 – Silmi ainult sinu jaoks (I Only Have Eyes For You)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 19. osas hakkavad Sunnydale’i koolis Sadie Hawkinsi balli eel toimuma kummalised sündmused, mis viitavad kurjale vaimule. Loo põhjusi peab aga otsima mitmekümne aasta tagusest minevikust.

Kui eelmine osa võttis aluseks Elm Streeti luupainaja, siis täna on eeskujuks teine klassikaline õudusfilm Poltergeist, mis nimepidigi ära mainitakse (ja konkreetselt Tobe Hooperi film, mitte poltergeist kui nähtuse üldnimetus). Tõele au andes tuleb tunnistada, et nn õudusfilmikolmikust on Marti Noxoni (jälle!) kirjutatud Silmi ainult sinu jaoks ilmselgelt kõige parem ja lisaks ka kõige originaalsem. Tõsi, jääb selline mulje, et Elm Streeti luupainajast jäi paar stseeni üle, mistõttu tuli need siia osasse lisada, kuhu need sobivad umbes sama hästi kui sea selga sadul. Pean silmas eelkõige kapist välja sirutuvat kätt ja põrandasse vajuvat Willow’d, mis ei haaku hästi üleüldise tegevusliiniga, samuti ei põhjenda tegijad, miks taolised asjad toimuvad.

Avastasin Marki lehelt üllatusega, et paljude meelest on tegemist ühe parima Buffy osaga üldse. Ma ei tea, kas asi on minus, kuid sedapuhku jäi vaatamise käigus saadud emotsioon kuidagi nõrgaks. Mulle justkui meenub, et kunagi jättis näiteks Buffy ja Angeli vaheline lõpustseen sügavama mulje, aga praegu tundus pigem, et nad pingutavad näitlemisega kohati üle. Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi lood, kus tegelasteks on vaimud. Zombide vastu pole mul midagi, kuid nähtamatud tegelased tunduvad kuidagi mõttetud. Pealegi oli eelmisel hooajal suhteliselt sarnane lugu nähtamatu tüdrukuga, kes samuti koolimajas pahandust tekitas, mis võis samuti minu arvamust mõjutada. Ära ei tohi unustada ka tegijate fopaad Jenny arvutiga, mille Angel paar osa tagasi suure pauguga hävitas, et mitte öelda: põlema pani, kuid kust Willow sai kätte kõik asjad, välja arvatud õpetuse Angeli hinge taastamise kohta. Seda viimast ta sealt ei saanud ju leida, sest vastasel juhul kaotaks tervet hooaega läbiv liin oma mõtte.

Ving-ving-ving. Ütleks vahelduseks midagi positiivset kah. Mõned asjad on tegijatel siiski väga hästi välja kukkunud, näiteks Gilesi veendumus, et pahandusetekitaja ongi Jenny vaim, kes mäletatavasti koolimajas vägivaldselt suri. Lisaks õnnestub lõpus väga kavalalt ümber pöörata soorollid, nii et Buffy on hoopis tulistajast poisi (Christopher Gorham) ja Angel tapetud õpetaja (Meredith Salenger) asemel. Tõsi, Noxon on paralleelide tõmbamisel võib-olla isegi liiga kaval, kõik tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, kuid igaüks ei pruugi seda õnneks tähele panna.

Selles osas ilmub üle hulga aja jälle välja direktor Snyder, jätkates talle juba omaseks saanud pärlipuistamist. Lõpliku hinde määravad aga ära see, et Snyder ütleb esmakordselt konkreetselt välja, et teab, mis tegelikult toimub, ehkki vihjeid sellele nägime juba ammu, ja see, kuidas Spike annab osa lõpus mõista, et kõik pole päris nii, nagu paistab. 8/10

Snyder: Vandenõud pole mulle võõrad, ma olen JFK-d näinud. Olen tõeotsija. Need kaks segaduses noort ja puuduv tulirelv on ühe suure pusle tükid. Ja ma vaatan neid tükke hoolikalt ja kaalutletult senikaua, kuni on selge, kuidas see kõik on sinu süü.

January 25th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×18 – Surm võtab oma (Killed By Death)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 18. osas satub tõbine Buffy haiglasse, kus mitu last salapäraselt sureb. See tuletab Buffyle meelde, et midagi sarnast juhtus aastaid tagasi tema sugulase Celiaga.

Pärast mitut väga head osa järjest tabas Buffy tegijaid teise hooaja lõpus ilmselt pisuke mõõn ja finaali eel said ideed kapitaalselt otsa, mistõttu tuli tervelt kolme osa puhul inspiratsiooni ammutada klassikalistest õudusfilmidest. Surm võtab oma on neist esimene, võttes aluseks Elm Streeti luupainaja (A Nightmare On Elm Street). Surnukeha liigub iseenesest mööda koridori? Arsti rinnale tekivad saladuslikult nelja küünise jäljed? No kuulge…

Siiski tasub tegijatele pisut au anda, sest neil õnnestus välja mõelda piisavalt kõhedusttekitav koletis, kellel on veelgi kõhedusttekitavam nimi: Der Kindestod (saksa keeles lapsesurm). Kui ta esimest korda ekraanile ilmus, siis ma koguni võpatasin, ehkki teadsin, et ta tuleb. Räägin mõistagi viimatisest vaatamiskorrast, mitte esimesest. Ent paralleelid Freddy Kruegeriga on ikkagi ilmsed, kuigi kurikuulsat unenäotapjat nimepidi ei mainita. Vahe on vaid selles, et Freddy näitab end unenägudes, aga Der Kindestod ainult palavikus lastele. Järgmises kahes osas, erinevalt sellest, tuuakse eeskujud lausa nimepidi välja. Ei oskagi öelda, kumb nüüd parem variant on.

Üldiselt on tegu võrdlemisi mittemidagiütleva osaga. Peaaegu kogu tegevus toimub haiglas, mis võib tähendada, et sarjale eraldatud raha sai lihtsalt enne hooaja lõppu otsa. Kahjuks pole haiglakeskkond piisavalt huvitav, et põnevust terve osa vältel üleval hoida ja kogu kõrvalliin doktor Backeriga (Richard Herd) on lihtsalt ülearune. Angel ilmub paar korda välja ning pinge kohe tõuseb, kuid ainult temast ei piisa. Seksi ja linna tüdrukute geisõber Willie Garson osaleb samuti mõnes stseenis, aga temastki jääb väheks. Õõvastavat lõpplahendust, kus me Der Kindestodi päriselt aktsioonis näeme, peab ootama kaua, liigagi kaua. Marki lehe kommentaaridest võis lugeda, et nii mõnelegi jättis see sellegipoolest sügavad hingehaavad. 6/10

Giles: Cordelia, oled sa taktitundest üldse kuulnud? Cordelia: Taktitunne on tõe ütlemata jätmine. Jätan vahele.
Xander: Cordy, sa võiksid Gilesiga kaasa minna. Giles: Mispärast pean mina… Hea mõte, abiline kuluks mulle ära. Cordelia: Lähme siis, Taktitunne.

January 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×17 – Kirg (Passion)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 17. osas ei suuda Angel mõelda muust kui Buffyst ja üks sarja tegelastest peab eluga hüvasti jätma.

Nii nagu Kingitus ja Süütus, jäi seegi osa minu teadliku Buffy vaatamise algusaegadesse ning suuresti just Kirest sai alguse mu teadmine, et Vampiiritapja Buffy on midagi enamat kui lihtsalt humoorikas meelelahutus. Teadmine, et see on üks parimaid sarju, mis (vähemalt selle hetkeni) ilmavalgust näinud. Paljude arvates on pöördepunkt just siin. Kõik, kes seda osa näinud, ilmselt aimavad, millest ma räägin, kuid neil, kel toimuvast aimu pole, on ilmselt targem edasi mitte lugeda, sest tegu on ühega vähestest tõeliselt murrangulistest sündmustest sarja ajaloos.

Kirg näitab ilmekalt, milline on Angel siis, kui tal puudub hing. Vihjeid sellele oleme kuulnud varemgi, kuid see on esimene kord, kus see meile näitlikult selgeks tehakse. Kõik algab vaikselt, ent järk-järgult muutuvad Angeli teod kohutavamaks, kuni saavutavad kulminatsiooni Jenny (Robia LaMorte) tapmise ja sellele järgneva lavastusega. Jenny surm on ootamatu just sellepärast, et ta näib nii mõttetu: see ei toimu mingi lahingu käigus, Angel surub Jenny lihtsalt nurka ja murrab ta kaela, nii et meil ei jää kahjuks üle muud üle veenduda, et ta tõepoolest ongi surnud ja kusagil pole mingit noateral pääsemist, nagu filmides nii sageli kombeks. Jenny ei ärka mõne aja möödudes haiglas koomast, Jenny ei ole lihtsalt meelemärkuseta… Jenny on meie seast lahkunud. Lõplikult. Tõsi, see ei ole viimane kord, mil me Robia LaMorte osatäitjate nimekirjast leiame, aga see, keda me siis näeme, pole enam Jenny Calendar.

Jenny surmast hullemgi on ent stseen, mille Angel Gilesile tema enda korteris lavastab. Šampanja, roosid, Puccini Boheem… Keegi tõi Marki kommentaarides välja, et kõlav pala on sureva naise ja temast oluliselt kauem elava mehe duett. Võrdlemisi värske ooperihuvilisena jäi see mulle endale muidugi märkamata, ehkki Boheemi ennast olen näinud. Ja kõige selle ilu keskel lamab ülakorruse voodil ülimalt surnud Jenny. Sellega võrreldes tunduvad Angeli eelmised teod, nagu Buffy joonistamine tema magamise ajal, tema ema ahistamine või Willow’ akvaariumikalade toppimine ümbrikusse, üsna taltsad. Sellepärast pole midagi imestada, et Giles enda elust hoolimata meeleheitlikult Angelit jahtima läheb. Spike’ile on taoline asjade käik üpris meelepärane, sest Angel jätkab Kireski talle närvidele käimist ja Drusillaga flirtimist. Paraku pole Giles ja Angel ilmselgelt võrdsed vastased ning Buffy peab sekkuma.

Kõige selle keskel jääb aga häirima üks küsimus: miks meie tegelased, teades, kui ohtlik on Angel, varem midagi ette ei võtnud? Miks Buffy Angelit juba varem ei tapnud, lastes tal selle asemel rahulikult Bronze’i kõrval inimesi süüa? Kui ta selleks vaimselt valmis polnud, miks nad siis vähemalt varem seda loitsu ei kasutanud, mis takistaks Angelil neile külla tulla? Miks passib Jenny hilisõhtul ihuüksi koolimajas, kui ta teab, et vampiiridel pole üldkasutatavatesse hoonetesse sisenemiseks kutset vaja? Ja nii edasi. Xanderil on suuresti õigus, kui ta ütleb, et varem oleks tulnud midagi teha. Mõistan, et sellisel juhul poleks midagi niivõrd šokeerivat saanud toimuda, kuid sellest hoolimata olen sunnitud hinnet ühe palli võrra alandama. 9/10

Mark ise, aga eriti üks noor tüdruk Inglismaalt, enigmaticagentscully, kes mõlemad seda osa esimest korda nägid, läksid toimuvast loomulikult kõvasti pöördesse, sest Jenny ise, samuti tema tärkav suhe Gilesiga, jättis neile mõlemale väga positiivse mulje. Aga nüüd on ta surnud ja seda ei muuda enam miski.

Angel: Elu on mõnikord valusam, kui suudame taluda. Kui suudaksime elada kireta, siis vahest leiaksime meelerahu, kuid me oleks vaid kestad… Mahajäetud majad kinnilöödud akende ja läppunud õhuga. Kireta oleksime tõepoolest surnud.

January 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×16 – Nõiutud, nördinud ning nõutud (Bewitched, Bothered And Bewildered)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 16. osas jätab Cordelia Xanderi võrdlemisi ebasobival hetkel maha ja viimane teeb seepeale midagi rumalat, mille tulemusena kõik Sunnydale’i naised temasse armuvad.

Nõiutud, nördinud ning nõutud on esimene Buffy osa, mis asju enam-vähem üleni läbi huumoriprisma vaatleb. Kuna Sarah Michelle Gellar oli muude kohustustega hõivatud, pidid sarja tegijad kähku midagi välja mõtlema, muutsid Buffy rotiks ja asetasid tähelepanu keskpunkti Xanderi. Tulemus on võrdlemisi meelelahutuslik, kuid samas ka haige, nähes, kuidas isegi vanemad naiskodanikud nagu Buffy ema ja preili Calendar, aga eriti Drusilla, tema suhtes ükskõikseks ei jää. Stsenarist on muide jällegi Marti Noxon, kelle sulest tuli varsti pärast meeskonnaga liitumist käsikirju justkui Vändrast saelaudu. Ultrafeministlik kaader Marki lehel nägi Xanderi käitumises mõistagi ainult laiduväärset, ehkki teadasaamine, et Noxon polegi mees, sundis vähemalt paari neist tuure pisut maha võtma. Üllataval kombel mind taolised kommentaarid enam väga ei häirigi, olen juba suuresti õppinud neid vältima, aga kui nende autorid peaksid endale siiski kuidagi kavaleri leidma, siis nendest meestest on mul küll tõsiselt kahju, sest ilmselgelt saab neis peredes olla vaid naise arvamus ja vale arvamus. Õnneks tundub, et suurem osa rahvast, sh Mark ise, on pigem mõõdukama liini pooldajad.

Mida veel arvata? Armukolmnurk Drusilla-Angel-Spike kogub tuure ja nende omavaheline suhtlus on kahtlemata selle osa üks tipphetki. Tagasi on Jenny Calendar, kes püüab meeleheitlikult varem tehtud vigu heastada, kuid Buffy ja Giles suhtuvad tema püüdlustesse üsnagi külmalt. Lisaks Ozile, kes ühel hetkel tunneb millegipärast kanget tahtmist Xanderile virutada, näeme teisigi Sunnydale’i asukaid, kes mõnda aega vaateväljast eemal olnud: tagasi on Amy (Elizabeth Anne Allen), Harmony (Mercedes McNab) ja Devon (Jason Hall). Amy on kadunud ema eeskujul nõiakunstiga tegelema hakanud ning ükski asi, kus loitsimisel lausutakse kuujumalanna Hekate nime, ei saa ju olla läbinisti halb.

Nõiutud, nördinud ning nõutud pole aga üldse halb, vaid päris hea. Siiski, midagi siin häirib… Vahest on see osa lihtsalt liiga jabur, et seda tõsiselt võtta saaks, ehkki oma olemuselt on tegemist tõsise teemaga, samuti pole tervet hooaega läbiv liin just ülemäära lilleline. Selle ebakõla pärast polegi hinne täna kõrgem kui 8/10.

Xander: Nad pole meid veel leidnud. Siin üleval peaks ohutum olema. Angel: Teoreetiliselt tõesti.

January 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×15 – Faasid (Phases)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 15. osas terroriseerib Sunnydale’i salapärane kiskja ja linna saabub libahundikütt Cain (Jack Conley), kuid ära ei tasu unustada, et Angelgi on nüüd paha peal väljas.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, kuidas libahunditemaatika mind alati suhteliselt külmaks on jätnud. Vampiiridel on vähemalt teatav motivatsioon, miks nad teevad selliseid asju, nagu teevad, kuid libahundid on lihtsalt mörisevad kollid, kelle ainus eesmärk on ohver ribadeks kiskuda. Jah, siin tuleb mängu moraalne dilemma, et libahunt on suurema osa ajast inimene, kuid vampiiridega võrreldes tunduvad nad siiski ühedimensioonilised tegelased. Osaliselt põhjustab seda ilmselt massimeedia ise, sest sageli ei püütagi neile mingit isikupära anda. Viimane ehe näide on eile vaadatud Teispoolsus: Ärkamine (Underworld: Awakening). Taas vampiirid ja mörisevad kollid. Faasid on selles mõttes meeldiv hälve, et eelkõige pühendutaksegi libahundi tapmise eetikale ja võrdlemisi nadi välimusega mörisevat kolli näidatakse minimaalselt. Halli ala süvendab veelgi tõsiasi, et libahundiks osutub kõigile teada-tuntud Oz (Seth Green), keda miski rööpast välja ei vii. Isegi mitte teadasaamine, et tema ongi libahunt.

Üks kõrvalliin puudutab Larryt (Larry Bagby III), kes Xanderi õhutusel otsustab poiste riietusruumis kapist välja tulla. See on Markile ilmselt südamelähedane teema, sest on ju temagi gei, kuid Faasides jääb Larry osaks siiski eelkõige koomilise vahepala roll, mis igaühele ei pruugi meeldida. Veel üks liin jälgib hinge kaotanud Angelit, kes vabastab Ozi pisut liiga mugavalt tapmiskahtlustest. David Boreanaze kiituseks tuleb öelda, et halva tegelase mängimine õnnestus tal vähemalt sel hetkel küll oluliselt paremini kui positiivne kangelane. Tegelikult oleks seda võinud juba eile mainida, kuid mis parata, ära ununes. Ja lõpuks on siin veel Cain, kes Buffyga kordamööda üksteisele kaikaid kodarasse loobivad. Minule Caini karakter meeldis ja teda oleks tahtnud sarjas rohkem näha, aga ega iga soov ei täitu.

Peategelastele lõppes käesolev osa suhteliselt õnnelikult: Oz jäi ellu, Oz ja Willow suudlesid esmakordselt ning Xander ja Cordelia käivad juba üsna avalikult. Mis see punasärk Theresa (Megahn Perry) ikka nii väga loeb. Peamine on ju see, et meie kangelased saaksid rõõmsa meelega uutele ohtudele vastu astuda. 9/10

Giles: Ärme hüppa järeldusteni. Buffy: Ma ei hüpanud. Astusin pisikese sammu ja seal need järeldused olid.

January 19th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×14 – Süütus (Innocence)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 14. osas jätkub eelmise osa süžeeliin ning pärast Buffy ja Angeli suhte jõudmist füüsilisele tasandile kaotab mustlaste needus oma mõju. Hingest ilma jäänud Angel liitub Spike’i, Drusilla ja Kohtunikuga ning jõudude vahekord on nüüd veelgi ebavõrdsem.

Mark reageeris toimunule tavapäraselt hüsteeriliselt, mina olin vähemasti väliselt rahulikum, pealegi aimasin juba eelmise osa lõpus, kuhu asi tüürib, mis aga ei muuda Süütust sellepärast vähem mõjusaks. Stsenarist ja lavastaja on taas Whedon ise, mis tähendab, et lisaks tõsisele teemaarendusele on tagasi ka killud, miski, mida Noxoni osadest tikutulega taga peab otsima. Nii et tegelikult tahaks ma sellele osale anda kõrgema hinde kui eelmisele, kuid kümme on kahjuks maksimum ja sellega peab leppima.

Osa on muidugi tervikuna võimas, kuid alustama peaks siiski ülimast. Süütuses on üks vingemaid omamise stseene, mis eales filmilindile talletatud: Buffy ja granaadiheitja. Guy Ritchie uus Sherlocki-film saab selle poolest Buffyle ehk pisut vastu (need, kes seda näinud, ilmselt teavad, mida ma silmas pean), kuid kahjuks kohtab midagi sellist haruharva. Sellepärast lisan siia vahele ka asjakohase video. Ainus klipp, mille Youtube’ist leidsin, paraku ei kõlvanud, sest: 1) see stseen on küllaltki pika video keskel; 2) tekst on hispaania keelde dubleeritud; 3) video on peegelpildis.

Siin on selle stseeni taustamuusika.

Mida pärast midagi sellist veel öelda saabki? Süütuse tegelik mõte on muidugi, et vaadake ette, kellega voodisse ronite ning Buffy ja Angeli vahelised stseenid siin osas on tõeliselt julmad. Whedon oli kuuldavasti isegi üllatunud, et ta midagi sellist üldse paberile panna suutis, aga eks meis igaühes peitu mõnikord pisike psühhopaat. Ega teistelgi palju paremini lähe: Willow saab teada Xanderi ja Cordelia suhtest, avalikuks tuleb Jenny saladus, mispeale Buffy ja Giles põlgavad ta ära, Spike peab Drusilla pärast Angeliga konkureerima hakkama, ehkki see ei paista veel väga silma jne. Ühesõnaga, ehkki Kohtunikust saadi jagu, on osa silmini musta masendust täis. Isegi huumor on pigem naer läbi pisarate.

Ainus, kes toimunust suhteliselt puutumatult pääseb, on Oz. Ehkki ta lükkab oma esimese suudluse Willow’ga edasi, eelistades oodata, kuni selle taga on tõelised tunded, paistab kõik viitavat sellele, et õnn saabub nende õuele. Huvitav, millised keerdkäigud saatusel nende tarvis varuks on? Whedoni maailmas ei saa ju keegi liiga pikalt õnnelik olla. Esimest kaigast kodaras ei tulegi kaua oodata… 10/10

Jällegi paar sõna pealkirjast. Eestikeelne süütus on sedapuhku võib-olla parem kui ingliskeelne variant, sest tähendab korraga nii süüta kui süütut olekut, millest viimasele viitab inglise keeles pigem sõna virginity, kuid innocence on samas ka lapselikkus või naiivsus, mille kohta väga head eestikeelset sõna ei tulegi pähe. Aga Süütus kõlab ju päris hästi.

Ah jaa, Buffyl on ju tegelikult kah täna (19. jaanuaril) sünnipäev.

Spike: Mida Suur Sinine teeb? Ta lihtsalt istub. Kohtunik: Ma valmistun. Spike: See valmistumine tundub kahtlaselt tavalise persetamise moodi.
Willow: Jumal, olete teie vast… ma olen vihane ja mul ei tule piisavalt kurja sõna pähe, aga just need te olete ja meie lähme tehasesse!
Drusilla: Ma panin kõigile tähtedele nimed. Spike: Sa ei saa tähti näha, see on lagi. Pealegi on päev.

January 18th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 2×13 – Kingitus (Surprise)

Vampiiritapja Buffy teise hooaja 13. osas jõuab kätte Buffy sünnipäev ja tema sõbrad planeerivad üllatuspidu. Buffy pole aga ainus, Drusillagi planeerib põnevusega sünnipäeva ning ootab maailmalõppu, mille toob kaasa talle kingitav, tükkidest kokku pandav Kohtunik (Brian Thompson). Lisaks astub mängu Kuri Saatus.

Nagu sissejuhatuses sai öeldud, olid see ja järgmine minu teadliku Buffy-vaatamise esimesed osad, mistõttu tookord mu reaktsioon Marki omast väga ei erinenudki, sest ajaloolises plaanis liikus sari küllaltki julgelt sinna, kuhu inimjalg polnud varem astunud. Tänasel päeval tuleb taoliste süžeepööretega tahes-tahtmata arvestada, kuid 90-ndate lõpus rakendati ulmesarjades suuresti siiski reset-nuppu, nii et igas järgmises osas oli kõik alati jälle korras ja erilist tegelaste arengut ei toimunud.

Üllatav on see, et Kingituse stsenarist on, nii nagu eelmisel osalgi, Marti Noxon. Nende mäekõrgust kvaliteedivahet arvestades võib tunduda, et selle nime all kirjutab mitu inimest, kuid mina arvan, et pigem on tegemist Heinleini needusega, mis ei lubanudki tol teemal paremat lugu kirjutada. Sarnaselt Minu kutsumuse 1. osale on Kingitus pigem sissejuhatus ja põhiline tegevus toimub jätkuosas, kuid eelmainituga võrreldes suudetakse siin pinget paremini üleval hoida. Sellele aitab kindlasti kaasa vääriline külalisesinejate plejaad, näiteks lööb sarjas juba teistkordselt kaasa tulnukast pearahakütt Brian Thompson, kes näeb küll välja märkimisväärselt teistsugune kui pilootosas, nii et igaüks ei pruugigi teda ära tunda ega vampiir Luke’iga samastada. Väikese, kuid tähtsa rolli Jenny Calendari onuna teeb Vincent Schiavelli, kelle tegelaskuju pöörab pea peale kõik, mida seni Jennyst teadsime. Ja paraku jääb käesolev osa viimaseks prillidega vampiir Daltonile (Eric Saiet), kelle Kohtunik ära kõrvetab.

Selliste osade puhul on väga raske välja tuua, mis sulle konkreetselt meeldis, sest vähemasti minu meelest pole siin ühtki nõrka kohta ja terve osa on täiuslikkus ise. Konkreetselt tasuks vahest ära mainida Ozi Sunnydale’is toimuvast paremini teadlikuks saamine (Tegelikult seletab see nii mõndagi.), Jenny libedad katsed Angelist lahti saada, mis Kurja Saatuse tahtel ei õnnestu, ning Spike ja Drusilla, nagu tavaliselt. Spike’i ja Drusilla suhtes on nüüd pooled vahetunud ja Spike istub ratastoolis, mis talle mõistagi väga meelepärane pole.

Eraldi peaks veel rääkima osa lõpust ehk järjekordsest cliffhanger‘ist. Edaspidi oleks muide hea cliffhanger‘ile mõni hea eestikeelne vaste leida, aga hetkel ei tule küll midagi pähe, seega las see praegu jääda. Kui Minu kutsumuse 1. osa lõppu võis nimetada kõigi cliffhanger‘ite isaks, siis seda tuleks ilmselt kutsuda kõigi cliffhanger‘ite vanaisaks, ehkki ta on oma olemuselt pisut abstraktsem. Esmapilgul võib olla raske aru saada, mis täpselt toimub, näiteks Mark ei saanudki sellele pihta, kuigi vihjeid osa jooksul polnud just vähe. Seegi, et Buffy kaotab Angelile oma süütuse, on pigem hoomatav kui üheselt mõistetav, ent pole hullu, järgmise osa jooksul saab paljugi selgeks ja cliffhanger‘ite vanaisa pääseb paremini maksvusele, tekitades ühtlasi musta masendust. 10/10

Lõpetuseks veel paar sõna pealkirja tõlke kohta. Inglise keele oskajale pole üllatuseks, et surprise ei tähenda eesti keeles kingitust, kuid minu arvates ei anna see osa sisu sugugi kehvemini edasi, pealegi ei ole üllatuspidude korraldamine meil eriti moes.

Cordelia: Üllatus! Oz: See võtab asja kenasti kokku.