Vampiiritapja Buffy teise hooaja 5. osas jahib korporatsiooniliikmete sekt hõlstide lehvides noori tüdrukuid, et need võimu ja rikkuse nimel oma isandale ohverdada. Sama saatus ootab Buffyt ja Cordeliat, kes kutsutakse korporatsiooni majja peole.

Marki lehekülje kommentaarides jätkub Xanderi mahategemine, milles pole minu jaoks enam midagi üllatavat, kuid esimest korda tuleb tunnistada, et sedapuhku hakkas tema pidev teiste meeste teemal sõna võtmine tõesti juba pisut häirima. Mõistagi tehakse seda huumori nimel, ent paraku jätab see Xanderi tegelasest senimaani võrdlemisi üheülbalise mulje. Bollywoodi filmide üle naljaviskamine on samas mõistagi selge rassismi ilming, mis tuleks otsustavalt juba eos välja juurida. Ma tõesti loodan, et sedalaadi inimesed kunagi filmitegemise tüüri juurde ei pääse, sest elu nende loodud maailmas tundub häirivalt kuiv, aga filmide, telesarjade jmt eesmärk on minu meelest ikkagi meelelahutust pakkuda. Leian, et ühena vähestest Eestis, kes vabatahtlikult Bollywoodi filme vaatab, on mul täielik õigus nentida, et sageli need ongi meie mõttemaailma jaoks koomilised ning sinna lihtsalt ei saa midagi parata. Aga kus siin rassism avaldub, seda ma hästi ei mõista. Samamoodi lähevad üle võlli järjekordsed vägistamisjutud, sest ehkki üks tegelane teeb tõepoolest kahtlasi liigutusi, oli tüdrukute uinutamise eesmärk ilmselgelt siiski ohverdamine, mitte miski muu.

Tulles nüüd tagasi juurte juurde, peab esmalt mainima, et Sisalikuisanda stsenaariumi autor on David Greenwalt, kuid osa ise on mälusoppi talletunud ja üleüldiselt tunnustatud kui Buffy üks kehvemaid. Sellepärast olin seda uuesti vaadates täiesti hämmingus, kui meelelahutusliku asjaga tegelikult tegu. Kui nii edasi läheb, siis pean vahest oma arvamust ka teiste osade suhtes revideerima ja teine hooaeg ei sisaldagi kõige viletsamaid osi terves sarjas. Kardan siiski, et paaril juhul on mu mälestused õiged, kuid sellest lähemalt siis, kui õige aeg tuleb.

Ehkki Sisalikuisandas on veelgi vähem regulaarseid külalisesinejaid kui eelmises osas, õigemini neid polegi, kui lõpus korra ekraanil vilksatav Jonathan (Danny Strong) välja arvata, suudab põhitegelaste grupp sedapuhku põnevust ülal hoida. Seda põhiliselt seetõttu, et Cordeliale on taas antud suurem roll, mis annab alust mitmeks humoorikaks olukorraks. Võtame näiteks tema võltsnaeru, Buffyle suunatud kahtlase väärtusega komplimendid või selle, kuidas ta kriitilises situatsioonis täielikult unustab, kelle mõte peole tulek tegelikult oli. Lisaks väärivad äramärkimist Xanderi kangelaslik lõpuvõitlus, mitmed armsad Willow momendid ning taas välja ilmunud ja töllakusi tegev Angel.

Osa üldine moraal, et kui panna teismelisele peale liiga palju kohustusi, nii et talle oma elu üldse ei jää, siis hakkab ta selle vastu mässama, mis võib endaga kaasa tuua võrdlemisi ebameeldivad tagajärjed, on samuti päris hea, ehkki lugedes ei pruugi see nii tunduda. Küll aga ei saa üle ega ümber faktist, et Machida (Robin Atkin Downes) on häirivalt jabura väljanägemisega koletis. Kõik see kokku annab hindeks sedapuhku 8/10.