Vampiiritapja Buffy teise hooaja 8. osas saavad Gilesi kätte must minevik ja möödaniku deemonid. Teemaga haakuvad kuidagi ka Ethan Rayne (Robin Sachs) ja salapärane Eyghoni märk.

Mark sai sedapuhku jälle hakkama taolise arvustusega, millest pole võimalik väga välja lugeda, mida ta konkreetselt sellest osast arvas. Tõsi, kujuteldava päeviku lõpus mõned mõtted siiski on ja tundub, et tema üldmulje Pimedast ajast on positiivne, mis minu arvamusest mõneti lahkneb.

Jah, mulle ei meeldi see osa. Pole kunagi meeldinud, ehkki täpsem oleks vist öelda, et pigem jätab see mind külmaks. Siin on mingid segased minevikusähvatused, nõme deemon, kes tegelasi (punasärgid välja arvatud) ainult ähvardab, kuid midagi ei tee, ja karismaatilisi külalisesinejaid samuti pole, kui Jennyt (Robia LaMorte) mitte arvestada. Nii see õnnetuseks on.

Sellest on kahju, sest Buffy kui sarja vaates on tegelikult tegemist olulise osaga: me saame Gilesi kohta üpris palju teada, kuna Giles on mängust väljas, siis peavad teised, sh Cordelia ja Angel, võtma endale olulisema rolli, samuti jookseb toimunu tõttu karidele Gilesi ja Jenny tärkav suhe. Aga miks peab see olema mässitud niivõrd ebahuvitavasse pakendisse? Ethan Rayne, iseenesest intrigeeriv karakter, justkui oleks siin osas ja justkui poleks ka. Suuresti raisatud võimalus.

Ent siingi leidub tillukesi armsaid momente, nii et pole halba ilma heata, nagu iga teise Buffy osa puhul: Buffy ja Gilesi muusikamaitse ei lange kokku, Willow võtab ohjad jälle enda kätte ja Cordelia teeb võluva naeratuse saatel katse rühma sulanduda. Lõpp on samuti südantlõhestav, kuid osa ise on seekord paraku nõrgem kui tema komponentide summa. 5/10