Vampiiritapja Buffy teise hooaja 11. osas avastab Buffy, et tema ema (Kristine Sutherland) on endale ootamatult leidnud peigmehe, kelle nimi on Ted (John Ritter). Ent kuna see on ju Sunnydale, siis kõik, mis hiilgab, pole veel kuld.

Ütlen kohe algatuseks, et Mark läks vahepealsete päevade jooksul kohutavalt härga täis, lubades lisaks Buffyle ära vaadata ka Angeli kõik osad. Hurraa, veel 110 juttu ootab kirjutamist. Kui ta mitu arvustust päevas kavatseb kirjutada, siis läheb elu küll päris keeruliseks. Huhh, pisut kergem hakkas, kui sain selle välja öelda, nii et lähme nüüd osa enda juurde.

Tedi kohta oli mul meeles peamiselt üks asi, seega, kuna mitmed Marki lehekülje lugejad pidasid seda koos järgmisega üheks nõrgemaks osaks, polnud minu ootused enne vaatamist just kõige kõrgemad. Tegelikult oleks mul pidanud rohkem usku olema, sest osa stsenaristid on jällegi David Greenwalt ja Joss Whedon, mis lubaks ju paremat oodata. Ja nii oligi, tegemist on suurepärase osaga, kus üleloomulikuga pole esmapilgul mitte mingit pistmist. Mis oli see, mida mäletasin, küsite? Mäletasin seda, et varalahkunud John Ritter teeb suurepärase rollisoorituse, seega on osa kõhedus suuresti tema teene. Kuuldavasti oli tema etteaste tegelikult niivõrd mõjus, et tal paluti end pisut tagasi tõmmata, mis on märkimisväärne saavutus, arvestades, mida me ekraanilt näeme.

Millest see osa siis räägib? Kõrvalosas lööb küll kaasa üks vampiir, kuid nagu juba öeldud, üleloomulikuga pole siin suurt pistmist. Mõttekoht on hoopis see, mida teha, kui isegi sulle kõige lähedasemad inimesed sind ei usu ning arvavad, et reageerid üle. Väga hea teemapüstitus, kui arvestada, et teismelised tüdrukud polegi sageli kõige usaldusväärsemad infoallikad ja valetavad sageli oma eesmärkide saavutamiseks. Selles mõttes on ilmselgelt tegemist halli alaga ja mina ei ruttaks Buffy ema ega sõpru skeptilisuse pärast hukka mõistma, nagu mõned Marki lugejad tegid. Osa keskel lisandub eeltoodule muidugi veel teema, kuidas tulla toime, kui oled (kas või tahtmatult) tapnud inimese. Buffy ema sai siinkohal minu arvates jällegi ülekohtuselt pähe, sest tema ju ei teadnud asju, mida vaatajad teavad.

Lõpuks pöörab Ted asjad muidugi järjekordselt pea peale, paljastades saladuse, et osas nähtud nimitegelasest supermees oli tegelikult hoopis 50-ndatel ehitatud robot. Siinkohal kõnnitakse juba ohtlikult noateral, sest päris raske on uskuda, et keegi suutis sedavõrd ammu valmistada roboti, mille puhul ei saa aru, kellega tegu, eriti kui Buffy talle korduvalt virutab. Sellised robotid on isegi praegu, aastal 2012, ulme. Muu tehniline jutt on samas armsalt mööda: Willow räägib vaimustusega oma 9-gigabaidisest kõvakettast (olid ajad, eks), samuti olen üsna kindel, et DMA uuendus ei käi ega pole kunagi käinud flopiketaste abil.

Selles osas näeme esimest korda uurija Steini (James MacDonald), kellega Buffyl tuleb praegu ning edaspidi kokku puutuda peamiselt siis, kui on põhjust arvata, et ta on mingi suurema jamaga hakkama saanud. Enamasti lõppevad need kokkupuuted Buffy jaoks siiski õnnelikult. Ja lõpp hea, kõik hea. 10/10

Buffy: Ma nii lootsin, et sa seda teed.