Vampiiritapja Buffy teise hooaja 12. osas püütakse noortele õpetada, mida lapsevanem olemine tegelikult tähendab ja jagatakse õpilastele munad, et nende justkui oma lapse eest hoolitsetaks. Sunnydale’ile omaselt pole need munad aga nii kahjutud, kui pealtnäha paistab.

Mark toob oma arvustuses selle osa eeskujuna välja filmid Tulnukas (Alien) ja Kehanäppajate invasioon (Invasion Of The Body Snatchers), aga varem või hiljem jõuab iga arvestatava ulmesarja elutsüklis kätte aeg ammutada inspiratsiooni Robert A. Heinleini klassikalisest romaanist Nukkude isandad (The Puppet Masters). Naljaga pooleks võib öelda, et mida kaugemal see aeg on, seda parema sarjaga on tegu. Näiteks Buffyl kulus selleni jõudmiseks tervelt poolteist hooaega, kuid näiteks Babylon 5 ei pidanud vastu kauem kui neljanda osani ja Tähevärav SG-1 (Stargate SG-1) on üldse tervenisti samale ideele üles ehitatud. Põhjus, miks selliseid osi hirmuga oodata, peitub selles, et nende teostus jätab enamasti tugevasti soovida. Tundub, et sageli läheb kogu aur mõttele end kesknärvisüsteemi külge kinnitavast parasiidist, kes peremeeskeha üle võtab, ja ülejäänu jääb täiesti tähelepanuta. Tähevärav SG-1 on üks väheseid sarju, kus seda teemat pisut paremini käsitletakse, aga eks seal ole jällegi omad probleemid. Mis Buffysse puutub, siis kahjuks ei kuulu ta sedapuhku erandite hulka.

Pahad munad on kirjutanud Marti Noxon ja see osa justkui õigustaks tema kriitikuid, kellest tegin juttu mõned postitused eespool. Osas on mitu liini, millest üks sisaldab vampiiridest vendi Lyle (Jeremy Ratchford) ja Tector Gorchi (James Parks), teine arutul hulgal musitamist ja pealiin, nagu öeldud, nukkude isandat, kelle nimi on seekord besoaar. Ükski neist liinidest ei ole piisavalt huvipakkuv, kusjuures eriti kunstlikult külgepoogitud tunduvad need vampiirid. Minu silmis on Pahad munad tõsine kandidaat Buffy halvima osa tiitlile ja viimastel vaatamistel ongi tundunud, et halvemat Buffyt polegi olemas, ehkki üks teine teise hooaja osa pakub tõsist konkurentsi. Tollest aga lähemalt siis, kui me selleni jõuame, mis peaks praeguse seisuga juhtuma järgmisel nädalal.

Tahaks sekka midagi positiivset ka öelda, aga raske on, isegi väga raske. Whedonile omaseid kilde on siin osas vähe, isegi päeva repliigi valimine oli tõeliselt problemaatiline. Jonathan (Danny Strong) vahest paistis pisut rohkem silma kui seni, olles midagi enamat kui inimene, kes lihtsalt õnnetusi ligi tõmbab. Lõpp, kus limane Buffy august välja ronib, on päris võimas. Pluss lahkamisstseen, mille käigus Buffy ja Xander häälitsustega oma arvamust väljendavad. Ja rohkem ei tulegi midagi meelde. Nii halb see osa küll ei ole, et sarja vaadates tekiks tahtmine ta vahele jätta, kuid heaks teda samuti kuidagimoodi nimetada ei saa. 4/10

Lyle Gorch: Olgu, nüüd on kõik. (Pole ju suurem asi repliik, mis?)