Vampiiritapja Buffy teise hooaja 13. osas jõuab kätte Buffy sünnipäev ja tema sõbrad planeerivad üllatuspidu. Buffy pole aga ainus, Drusillagi planeerib põnevusega sünnipäeva ning ootab maailmalõppu, mille toob kaasa talle kingitav, tükkidest kokku pandav Kohtunik (Brian Thompson). Lisaks astub mängu Kuri Saatus.

Nagu sissejuhatuses sai öeldud, olid see ja järgmine minu teadliku Buffy-vaatamise esimesed osad, mistõttu tookord mu reaktsioon Marki omast väga ei erinenudki, sest ajaloolises plaanis liikus sari küllaltki julgelt sinna, kuhu inimjalg polnud varem astunud. Tänasel päeval tuleb taoliste süžeepööretega tahes-tahtmata arvestada, kuid 90-ndate lõpus rakendati ulmesarjades suuresti siiski reset-nuppu, nii et igas järgmises osas oli kõik alati jälle korras ja erilist tegelaste arengut ei toimunud.

Üllatav on see, et Kingituse stsenarist on, nii nagu eelmisel osalgi, Marti Noxon. Nende mäekõrgust kvaliteedivahet arvestades võib tunduda, et selle nime all kirjutab mitu inimest, kuid mina arvan, et pigem on tegemist Heinleini needusega, mis ei lubanudki tol teemal paremat lugu kirjutada. Sarnaselt Minu kutsumuse 1. osale on Kingitus pigem sissejuhatus ja põhiline tegevus toimub jätkuosas, kuid eelmainituga võrreldes suudetakse siin pinget paremini üleval hoida. Sellele aitab kindlasti kaasa vääriline külalisesinejate plejaad, näiteks lööb sarjas juba teistkordselt kaasa tulnukast pearahakütt Brian Thompson, kes näeb küll välja märkimisväärselt teistsugune kui pilootosas, nii et igaüks ei pruugigi teda ära tunda ega vampiir Luke’iga samastada. Väikese, kuid tähtsa rolli Jenny Calendari onuna teeb Vincent Schiavelli, kelle tegelaskuju pöörab pea peale kõik, mida seni Jennyst teadsime. Ja paraku jääb käesolev osa viimaseks prillidega vampiir Daltonile (Eric Saiet), kelle Kohtunik ära kõrvetab.

Selliste osade puhul on väga raske välja tuua, mis sulle konkreetselt meeldis, sest vähemasti minu meelest pole siin ühtki nõrka kohta ja terve osa on täiuslikkus ise. Konkreetselt tasuks vahest ära mainida Ozi Sunnydale’is toimuvast paremini teadlikuks saamine (Tegelikult seletab see nii mõndagi.), Jenny libedad katsed Angelist lahti saada, mis Kurja Saatuse tahtel ei õnnestu, ning Spike ja Drusilla, nagu tavaliselt. Spike’i ja Drusilla suhtes on nüüd pooled vahetunud ja Spike istub ratastoolis, mis talle mõistagi väga meelepärane pole.

Eraldi peaks veel rääkima osa lõpust ehk järjekordsest cliffhanger‘ist. Edaspidi oleks muide hea cliffhanger‘ile mõni hea eestikeelne vaste leida, aga hetkel ei tule küll midagi pähe, seega las see praegu jääda. Kui Minu kutsumuse 1. osa lõppu võis nimetada kõigi cliffhanger‘ite isaks, siis seda tuleks ilmselt kutsuda kõigi cliffhanger‘ite vanaisaks, ehkki ta on oma olemuselt pisut abstraktsem. Esmapilgul võib olla raske aru saada, mis täpselt toimub, näiteks Mark ei saanudki sellele pihta, kuigi vihjeid osa jooksul polnud just vähe. Seegi, et Buffy kaotab Angelile oma süütuse, on pigem hoomatav kui üheselt mõistetav, ent pole hullu, järgmise osa jooksul saab paljugi selgeks ja cliffhanger‘ite vanaisa pääseb paremini maksvusele, tekitades ühtlasi musta masendust. 10/10

Lõpetuseks veel paar sõna pealkirja tõlke kohta. Inglise keele oskajale pole üllatuseks, et surprise ei tähenda eesti keeles kingitust, kuid minu arvates ei anna see osa sisu sugugi kehvemini edasi, pealegi ei ole üllatuspidude korraldamine meil eriti moes.

Cordelia: Üllatus! Oz: See võtab asja kenasti kokku.