Postmodernne Prometheus

February 29th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×20 – Lõpupidu (The Prom)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 20. osas jõuab kätte pealkirjas nimetatud sündmus, mis peaks võimaldama hetkeks unustada kõik mured ning lihtsalt nautida ühe eluetapi lõppu. Tucker Wells (Brad Kane) aga nii ei arva ja Buffy päästab, mis päästa annab, et vähemasti teiste õhtut ükski deemon ei häiriks.

Filmidest ja telesarjadest nähtu põhjal on jäänud mulje, et Ameerikas tähistatakse kooli lõpetamist veidral kombel enne seda, kui tähtsad paberid pidulikult kätte antakse. Vähemalt siis, kui mina ürgajal noore ja lollina keskkoolist ellu astusin, käisid meil asjad pisut teistmoodi: kõigepealt lõputunnistused ja seejärel pidu. Tavaline pidu, mitte mingi ülikondades värk. Sellepärast on minu jaoks alati pisut arusaamatuks jäänud, miks see üritus ameeriklaste jaoks nii tähtis on, miks on üksi sinna minek sama hea kui maailma lõpp või miks just lõpupeo järel on kõige parem aeg süütusest loobuda. Ent ilmselgelt tähendab lõpupidu vähemalt Sunnydale’i õpilaste jaoks päris palju, seega tuleb leppida.

Lõpupidu jätkab eelmises osas alustatud teemadega, millest esimene on Buffy ja Angeli kokku-lahku suhe. Angel on vahepeal linnapea sõnade üle tõsiselt järele mõelnud ja jõudnud otsusele, et õige tegu oleks Buffyst lahku minna, kolida Los Angelesse ja võtta endanimelises sarjas peaosalise roll. Otsust kiirendab veelgi Buffy ema, kes püüab teda veenda täpselt samuti kui linnapea Valikutes. Selline käitumine tõtt-öelda vihastab mind, sest tegelikult pole kellegi teise asi täiskasvanud inimestele ette kirjutada, milliseid otsuseid nad langetama peavad, eriti kui nad ise sellest ei teagi. Kui Joyce väljendanuks Buffyle oma kahtlusi, saaks ma sellest aru, aga selline selja taga susimine on inetu. Sellegipoolest on Angel oma otsuse teinud ja ütleb seda ka Buffyle. Kuna Sarah Michelle Gellarile polnud mõte lahkuminekust sugugi rohkem meeltmööda kui Buffyle, on Buffy mõistagi väga usutavalt löödud. Huvitav, mida Gellar sellest suhtest praegu, kolmteist aastat hiljem, arvaks? Kahjuks pole sel teemal midagi silma jäänud.

Samuti saame teada, mis on Cordelia poes töötamise põhjus. Selgub, et tema vanemad olid juba aastaid otsustanud makse optimeerida ja seetõttu võttis maksuamet neilt kõik, mis võtta andis. Cordelia ei saa endale osta isegi kleiti, mida ta poes iga päev imetlenud on, sest tal pole selleks raha. Õnneks tuleb siinkohal appi Xander, kes näitab Lõpupeos klassi veel sellegagi, et jätab Cordelia raske olukorra ainult enda teada. Cordelia ja Wesley suhe, kui seda niimoodi võib nimetada, areneb tänu piduriietele samuti edasi ning nad koguni tantsivad peol.

Kõigi nende sündmuste ajal areneb taustal Tucker Wellsi lugu, kes võrdlemisi küsitaval põhjusel plaanib valla päästa põrgukoerad, et need peolistega arved klaariks. Põrgukoerad on selle osa kõige nõrgem koht ning Lõpupidu poleks minu meelest suurt kaotanud, kui see liin täiesti välja oleks jäänud, kuid ilmselt ei julgenud tegijad veel kirjutada osa, mis pühenduks ainult suhetele, mitte kurjamitele. Üks häda on selles, et need koerad ega ka libahundid, mida oleme näinud, ei tundu piisavalt usutavad, nähes pigem välja nagu karvastes kostüümides inimesed, mida nad ju ongi. Samas tuletab põrgukoerte olemasolu meelde, mida Buffy juba aastaid kaasõpilaste heaks on teinud, ehkki Buffy vaataja peaks selletagi olema piisavalt intelligentne, et seda mitte unustada.

Sellega jõuamegi Lõpupeo kulminatsioonini, milleks on kahtlemata Jonathani kõne. Tõele au andes peaks see stseen olema lootusetult imal, kuid millegipärast pole. Esmakordselt mõistame, et Sunnydale’i õpilased polegi nii pimedusega löödud, kui esialgu tundus, ja nende kingitus, väike vihmavari (või päevavari, kes sest aru saab) kirjaga Klassi kaitsja, tähendab Buffyle väga palju. Sarah Michelle Gellari naeratus seda vastu võttes on vähemasti minu jaoks alati olnud üks Vampiiritapja Buffy tipphetki, kuigi neid hetki on sellises sarjas mõistagi külluses. Pealegi suudab Angel ennast lõpupeole ilmumisega pisut rehabiliteerida ning ka Buffy saab võimaluse oma mured kas või hetkeks unustada. Sellepärast ei lasegi ma end sedapuhku koerakostüümis inimestest häirida ja Marti Noxon saab hindeks maksimumpunktid ehk 10/10.

Läksin nii hoogu, et unustasin Marki jutu sees isegi mainida, mistõttu olen sunnitud ta siin eraldi välja tooma, sest ühtki head kohta kah ei paista, kuhu see lisada.

Anya: Mehed on kurjad. Tuled sa minuga peole? Xander: Üks meist on lootusetu juhtum ja ma ei tea, kumb.

February 28th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×19 – Valikud (Choices)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 19. osas tüdineb Buffy ootamisest ja otsustab täpsemalt järele uurida, mida linnapea sepitseb. Kuid nagu tavaliselt ei lähe asjad nii nagu plaanitud ning tegelastel tuleb teha raskeid valikuid.

Marki lehekülje kommentaaridest võib lugeda, et paljude meelest on Valikud mittemidagiütlev osa, augutäide enne kolmanda hooaja suurt finaali. Mina nii ei arva, nagu ütleks siinkohal Buffy kasuisa, robot Ted. Tegelikult tõstatakse Valikutes mitu olulist ning ka valusat teemat.

Kõik algab muidugi Buffy plaanist minna raekotta ja varastada sealt linnapeale oluline kast ämblikulaadsete olenditega. Kuna selle operatsiooni käigus jääb Willow Faithile vahele, tuleb Buffyl ja tema sõpradel langetada raske otsus: kas hävitada kast ja peatada linnapea ülestõusmine, kuid ühtlasi leppida mõttega, et Willow tõenäoliselt sureb, või vahetada kast Willow’ elu vastu, millega võib kaasneda paljude linnaelanike surm. Wesley on siinkohal mõistuse hääl, kes leiab, et üldsuse huvid peaksid üle kaaluma üksikisiku huvid, kuid teistel on asjast vastupidine arusaam. See, mis tulevikus juhtub, pole muidugi veel kindel, seega peavad tegelased otsustamisel lähtuma üksnes hüpoteesidest, kuid surmad juhul, kui linnapea peaks üles tõusma, tunduvad siiski üsna reaalsed. Tulevastes osades näemegi, et selle otsuse tagajärjel saavad inimesed surma, mis tõstatab küsimuse, kas Willow’ elu on tähtsam kui suure hulga teiste oma, kellest nii mõndagi teame samuti nimepidi. Sellele küsimusele ei ole head vastust, kuigi kõrvalseisjana on paljud valmis moraali lugema. Tean, et kui ise samas olukorras oleksin, poleks kahtlustki, kummale poole mu valik langeks ja ühiskond igatahes võitjaks ei jääks. Arvan, et samamoodi südamega langetaks otsuse enamik inimesi, seega on tegelik kunst tehtud otsusega pärast edasi elada.

Valikutes seatakse tegelaste ette teisigi valikuid. Näiteks tõstatab linnapea küsimuse, milline saaks olla Buffy ja Angeli suhte tulevik. Ehkki tema motiivid seda tehes on hämarad, räägib ta õiget juttu ning nii Buffy kui Angel saavad sellest aru, hoolimata sellest, et nad kohutavalt tahaks mitte aru saada. Nende lahkumineku tegelik motiiv on mõistagi see, et Angel saab endale omanimelise sarja ja jätaks pisut imeliku mulje, kui Buffy selle igas osas kaasa teeks. Sellepärast vajatigi ettekäänet, miks nad omavahel ei sobi, ning vanusevahe ja asjaolu, et Angel sugugi ei vanane, on tegelikult päris hea põhjendus. Põhjalikumalt käsitletakse seda teemat muidugi järgmises osas.

Tegelastel on veel vähemolulisigi valikuid, näiteks otsustab Willow mõnda tippülikooli mineku asemel jääda Sunnydale’i ja astuda kohalikku ülikooli, kuhu läheb ka Buffy, sest temalgi ei lubata nii lihtsalt lahkuda. Tegelik põhjus on mõistagi taas see, et sarja elutsükli vaates ei saa tegelasi üle ilma laiali puistata, seega tuleb otsida ettekäändeid jäämiseks. Nimetatud ettekääne on juba tunduvalt otsitum kui eelmine, aga mis sa hädaga ikka teed. Lisaks näeme esimest korda, et Cordelia elu polegi selline lust ja lillepidu, nagu meile senini mõista on antud, kuid tema käitumise põhjustest saame täpsemalt aimu jällegi järgmises osas. Hea töö David Fury sulest. 10/10

Snyder: Miks te ei võiks narkootikumidega hangeldada nagu normaalsed inimesed?

February 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×18 – Teravkõrv (Earshot)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 18. osas puutub Buffy kokku tapetud deemoni verega ja talle lisandub deemonlik külg. Kui esialgu tundub juhtunul olevat üksnes positiivne lisaväärtus, siis peagi ilmnevad ka negatiivsed tagajärjed.

Teravkõrv puudutab ameeriklaste jaoks ülimalt tundlikku teemat. Ehkki see on käesolevas osas pigem kõrvalliin, ronib üks tegelastest optilise sihikuga püssiga kooli kellatorni. Hiljem saame teada, et ta kavatses tappa üksnes ennast, aga mitte teisi õpilasi. Igatahes valis ta selleks otstarbeks väga vale relva ja kruvis sellele põnevuse lisamiseks veel sihikugi külge. Teravkõrv paistab üldse silma mustema huumoriga kui Vampiiritapja Buffyle kombeks.

Ent Eric Harris ja Dylan Klebold ei teinud nalja, kui nad 20. aprillil 1999 relvastatult Columbine’i keskkooli läksid ja seal tõelise veresauna korraldasid, tappes 15 (sh iseennast) ja vigastades 21 inimest. Teravkõrv pidi eetrisse minema nädal aega hiljem, 27. aprillil 1999, kuid mõistagi tõsteti see riiulile paremat aega ootama ning ta jõudis eetrisse alles kaks nädalat enne neljanda hooaja algust. Enamasti on selline (parema väljendi puudumisel) tsensuur üle pingutatud, aga antud juhul võib tegemist olla ühega vähestest juhtudest, mil taoline otsus oli õigustatud, sest kõigest nädal pärast juhtunut oleks musta huumoriga vürtsitatud potentsiaalne koolitulistamine paljude jaoks olnud liiga hell teema. Pealegi oli Teravkõrv hooaja pealiini suhtes võrdlemisi eraldiseisev, seega ei kaotanud sarja püsivaatajad üldises plaanis suurt midagi, kui seda osa mõned kuud hiljem nägid. Huvitaval kombel oli isegi Mark, kes püüab sarjast võimalikult õndsas teadmatuses olla, selle arenguga kursis. Olen hakanud kahtlema, kas ta ikka teab nii vähe, kui mõista annab.

Mis puutub osasse endasse, siis millegipärast meeldib see mulle irratsionaalselt palju. Iseenesest on see ju tobe ja palju asju keeratakse naljaks, samuti tuleb uskmatust mõnes kohas lausa meeleheitlikult alla suruda. Enda mahalaskmist vintpüssist juba mainisin, lisaks osutub kurjamiks lõppkokkuvõttes kooli kokatädi, kes kallab täiesti avalikult potti rotimürki. Et igaüks aru saaks, millega tegu, on pakile mõistagi trükitähtedega kirjutatud “Rotimürk”. Näiteks kiri “Arseen”, või mis veelgi hullem, konkreetne tootenimi, oleks mõistetav juba ainult edasijõudnutele.

Ent millegipärast ei lase ma neil hiiglaslikel puudustel end seekord häirida, sest positiivset jääb lihtsalt niivõrd palju meelde. Üks näide: tagasivaade osale Šokolaad, kui Buffy saab lõpuks teada, mis tema ema ja Gilesi vahel tookord tegelikult juhtus. Kui aga keegi lootis, et tänane tsitaat on pärit just sellest stseenist, siis peab ta kahjuks pettuma, Jane Espensoni käsikirjas on küllalt teisigi pärle. 10/10

Angel: Paljud asjad, mis esmapilgul näivad head, tugevad ja võimsad, võivad põhjustada valu. Buffy: Nagu näiteks surematus? Angel: Täpselt. Olen sellest surmani tüdinud. Buffy: Väga naljakas. Angel: Ma olengi naljakas.

February 26th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×17 – Vaenlased (Enemies)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 17. osas tuleb Faith kapist välja ja kõik saavad teada, kelle heaks ta tegelikult töötab. Faith ja linnapea leiavad, et Angelgi võiks nende püha üritusega ühineda ning püüavad selles suhtes üht-teist ette võtta, kuid kumb võidab: Angel või Faith?

Doug Petrie kirjutatud Vaenlased on jällegi väga hea Buffy osa, kuid millegipärast ei oska ma selle kohta eriti midagi öelda. Eelmise osa kohta kirjutasin võib-olla liigagi palju, nii et küllap need kaks asja tasakaalustavad teineteist. Vaenlasi on taas võrdlemisi ebamugav vaadata, sest Faith käitub üsna ebameeldivalt (vaene surmale määratud deemon…) ja huumorit, mis aitaks pingeid maandada, eriti ei ole ega tule. Lõplik süžeepööre, mis paljastab, et Faith sai lootusetult tüssata, tuli paljudele, sealhulgas kunagi ammu ka mulle, muidugi täiesti ootamatult. Tean, et olen varem väljendanud taoliste lahenduste suhtes teatud vastumeelsust, kuid siinkohal see töötab, ehkki tagantjärele tark olles tundub Angel kurja Angeli rollis liiga usutav. Tal on mõistagi olnud aastasadu aega oma näitlejaoskusi täiendada, ent ikkagi näib sedavõrd veatu etteaste ebareaalne. Ent lepime sellega.

Veel võiks mõtiskleda, mis täpselt viis Buffy ja sõbrad mõttele Faithi kahtlustama hakata, sest kuigi ta on hoidnud omaette, pole ta selleks senini otsest põhjust andnud. Üks võimalik järeldus on muidugi see, et ta tunneb end nüüdseks meie seast lahkunud deemoni kodus liiga mugavalt, näiteks teab Faith eksimatult, kus asub laelambi lüliti. Väike nüanss, mida esmapilgul ei pruugigi tähele panna, sest dialoog ei viita sellele kuidagimoodi, kuid korduval vaatamisel torkab kindlasti silma. Marki arvustuse kommentaarides juhiti sellele samamoodi tähelepanu. Väikesi vihjeid on teisigi, kuid ennekõike loeb ikkagi teadlikuks saamine faktist, et pimeduse pahem käsi on Faithist jagu saanud, mitte see, kuidas selle järelduseni jõuti.

Sellegipoolest takistab mingi asi mind Vaenlastele maksimaalset arvu punkte panemast. Äkki tundub Faith viimastes osades liiga üheplaaniline, puhas kurikael, kuigi ei tohiks? Miski igatahes natuke häiris. 9/10

Angel (Xanderi löömise järel): See tüüp käib mulle lihtsalt närvidele.

February 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×16 – Teisikud (Doppelgängland)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 16. osas on endine deemon Anyanka (Emma Caulfield) sügavalt pettunud, et asjade käik ta õpilasena Sunnydale’i lukustas. Kuna Anyanka, värske nimega Anya, ülemus D’Hoffryn (Andy Umberger) keeldus teda aitamast, pöördub ta oma murega Willow poole, kuid mõistagi ei lähe miski nii, nagu plaanitud.

Pärast kaht pisut nõrgemat osa naaseb Vampiiritapja Buffy Teisikutega tippvormi. Joss Whedon haarab pärast pausi ise sule ning kirjutab ja lavastab osa, mida üldiselt peetakse sarja üheks tugevamaks. Seejuures ei saa öelda, et Teisikute edu oleks ainult Whedoni teene, päris suur roll on ka Alyson Hanniganil, kes peab mängima: Willow’d, vampiir-Willow’d, Willow’d, kes teeskleb, et on vampiir-Willow, ja vampiir-Willow’d, kes teeskleb, et on tavaline Willow. Selle osaga esitab Alyson Hannigan Sarah Michelle Gellarile tõsise väljakutse teemal, kumb on parem näitleja. Üldine arvamus on see, et Hannigan on parem, kuid minu jaoks on elu näidanud, et hea lavastaja käe all näitab Gellargi väga head sisu. Selles suhtes meenutab Sarah Michelle Gellar Natalie Portmani või Leonardo DiCapriot, kes võivad teha väga häid rolle, aga mõnes teises filmis olla uskumatult nõrgad. Hannigani tase on ilmselt tõesti ühtlasem, ehkki tema värskeimat tööd sarjas Kuidas ma kohtasin su ema (How I Met Your Mother) pole ma näinud, sest ma lihtsalt ei seedi tüüpilisi komöödiasarju. Kuidas ma kohtasin su ema võib olla erand, kuid vähemasti seni pole jagunud tahtmist seda välja selgitada, sest kui on valida puhtakujulise komöödia ja millegi tõsisema vahel, siis valin pigem tõsisema. Hea nali õigel hetkel on samas nagu rusikas silmaauku, leidub ju Buffyski piisavalt huumorit.

Üks neist osadest, mis toimuvat läbi huumoriprisma vaatab, ongi Teisikud. Olen maininud, et huumoriga kiputakse Buffys mõnikord üle pingutama ja ei ole Whedon isegi sellest patust prii, kuid Teisikutes sisaldub seda täpselt õiges vahekorras. Paljud naljad tulenevad näiteks asjaolust, et vaataja on targem kui tegelased, teades, et Willow ei ole tegelikult surnud ja alternatiivsest reaalsusest saabus Sunnydale’i lihtsalt veel üks Willow. Teised seda aga ei tea, mis teeb nende reaktsioonid halenaljakaks. Pealegi löövad kaasa regulaarsed killuloopijad linnapea Wilkins ja (üle hulga aja) direktor Snyder. Kahjuks on Snyderil küll ainult üks stseen osa alguses ja üleüldse on teda kolmandal hooajal liiga vähe näha, kuid selle vähese, mis talle pakutakse, kasutab Armin Shimerman kenasti ära. Linnapeal on samuti täpselt üks stseen ja nalja viskab põhiliselt Faith, ent ikkagi oli tore teda selleski osas näha.

Teisikud tutvustab meile mitut uut tegelast, kellest üks on deemon D’Hoffryn. Andy Umberger on Carlos Jacotti järel järgmine näitleja, kellel ette näidata kuldne kolmik: rollid Buffys, Angelis ja Fireflys. Buffys näeb ta välja sinakas ja sarviline, mistõttu on järele vaatamata raske määratleda, keda ta mujal mängis, kuid teistes sarjades esines ta ainult ühes osas, ehkki inimkujul, seega on D’Hoffryn tema suurim roll Whedoni sarjades. Samuti näeme esmakordselt kõva peaga korvpallurit Percyt (Ethan Erickson), kelle vampiir-Willow raamatuid lugema sunnib. Puänt Rooseveltide kohta on kusjuures hoopis teisest mastist, kui üldlevinud jalaga-makku naljad ja hea on tõdeda, et intelligentset vaatajat pole Ameerikaski täiesti unustatud. Pigem on Buffy tegelased liigagi targad ning Buffy ja Cordelia teavad asju, mida nad loogiliselt võttes teada ei tohiks. Samas, testitulemused olid neil ju üllatavalt head…

Parim tegelaskuju Teisikutes on mõistagi alternatiivsest reaalsusest pärit vampiir-Willow ise ning mul on tõsiselt kahju, et ta oma tegelikus reaalsuses varajase otsa leidis ja me teda rohkem ei näe. Ühtlasi on vampiir-Willow selge hoiatus, millises suunas päris-Willow tulevikus areneda võib, kui ta ette ei vaata. Need, kes tulevasi hooaegu näinud, ilmselt teavad, et ega ta ei vaata. Samuti ennustab sari juba siin ette Willow tulevasi lesbisuhteid, millest Mark tõenäoliselt vaimustusse satub.

Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi Buffys kõlav muusika kipub olema üsna kõikuva tasemega, siis Virgin State Of Mind on minu meelest väga hea lugu, väärides eraldi väljatoomist ja Youtube’i linki. 10/10

Snyder: Tean, et tahad meie kooli hädast välja aidata. Küsi, kuidas ma tean. Willow: Kuidas te… Snyder: Lihtsalt tean.
Buffy: Giles, on ideid, mis toimub? Giles: Midagi… midagi väga veidrat on teoksil. Xander: Kas suudate uskuda, et Valvurite Nõukogu selle mehe lahti lasi?
Vampiir-Willow: See maailm pole üldse lõbus. Willow: Märkasid ka, mis?

February 23rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×15 – Tagajärjed (Consequences)

Allan Finch on surnud ning Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 15. osas tuleb Buffyl ja Faithil leppida, et toimunut ei saa olematuks muuta, ja õppida selle teadmisega edasi elama. Tundub aga, et Faith teeb juhtunust valed järeldused.

Tegelikult läks juba eelmise osa ülevaade lõpupoole sujuvalt üle Tagajärgedes toimuvale ehk teisisõnu ruttasin pisut ajast ette. Selles osas näeme, kui erinevalt Buffy ja Faith Finchi (tahtmatule) tapmisele reageerivad. Buffy on süütu inimese surmast kohutavalt löödud, kuid Faith püüab igati jätta mulje, et talle ei lähe see absoluutselt korda. Puudu on vaid tema lemmikväljend Five by five, mille eestikeelse tõlke jätan siinkohal enda teada. Tegelikult pole see mõistagi nii, ükskõik kui palju Faith ka ei teeskleks, kuid suutmatus oma kaaslasi usaldada viib ta lõpuks halvale teele. Suur roll on neis sündmustes Wesleyl, kes nüri järjekindlusega Valvurite Nõukogu juhiseid täites saavutab selle, et Angel, kes võib-olla suutnuks Faithi õigele rajale suunata, jäetakse sellest võimalusest ilma. Tulevikus näeme, et reaalne šanss sündmuste selliseks arenguks olnuks asjaolude parema kokkulangemise korral olemas.

Osa tasemest rääkides peab tunnistama, et minu arvates kannatab Marti Noxoni kirjutatud Tagajärjed paljuski samade puuduste all nagu eelmine osa Pahad tüdrukud: tegevust on, süngust on, aga kaasa ei haara. Kolmanda hooaja ühtlase taseme taustal tunduvad need kaks osa ühed nõrgemad, millest toimuva tähtsust arvestades on kahju. Selle asemel avaneb Tagajärgedes peamiselt võimalus näha Faithi nõmedalt käitumas. Kes teab, vahest oleks Whedon suutnud tema siseheitlusi ise mõjusamalt esile tuua. Huumor puudub samuti peaaegu täielikult, välja arvatud stseen, kus Cordelia ja Wesley omavahel flirdivad. Kusjuures, kui Cordeliast juba juttu tuli, siis tema tegelaskuju on samuti läbi teinud taandarengu. Kuna Charisma Carpenteri nimi figureerib algustiitrites, kirjutatakse Cordelia igasse osasse sisse ning ta vilksatab korra, tavaliselt kohe alguses, ekraanilt läbi, kuid midagi mõistlikku talle teha ei anta. Ta kas ütleb Xanderile midagi inetut, flirdib Wesleyga või teeb mõlemat. Ja ongi kõik. Sama lugu on Oziga, kes Tagajärgedes end erandlikult üldse näole ei anna, erinevalt eelmisest osast, kus ta ühes stseenis siiski kaasa tegi. Kuna tegijad ei osanud Oziga edaspidigi midagi peale hakata, andes talle regulaarselt üks-kaks repliiki osa kohta, lahkuski Seth Green järgmisel hooajal sarjast.

Lisaks leiab Tagajärgedes oma otsa mustanahaline vampiir hr Trick (K. Todd Freeman), kelle puhul Marki arvustuste kommenteerijad armastavad välja tuua, et tegemist on esimese arvestatava mittevalge tegelaskujuga, kes üle ühe osa vastu pidanud. Kuna linnapea vajab tema asemele uut abilist, siis pakub Faith talle oma teeneid, millest saab alguse üks väga imelik, kuid meelelahutuslik suhe. Samuti püüab Faith Xanderit vägistada ja/või kägistada, kuid kuna see juhtub Xanderiga, siis teatud inimeste meelest on see tunduvalt andestatavam tegevus kui vastupidine. Topeltmoraal on tore asi. 8/10

Giles: Faithil on palju andeid, kuid õnneks pole valetamine üks neist.

February 22nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×14 – Pahad tüdrukud (Bad Girls)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 14. osas peibutab Tapjaid Jõu pimedam pool ja Buffy hakkab vaikselt Faithi mõjule järele andma. Ent suure jõuga kaasneb suur vastutus ning meie kangelased peavad olema valmis oma tegude eest vastutama.

Toimuvat arvestades peaks Pahad tüdrukud mulle rohkem meeldima. Iseenesest on siin olemas kõik tõeliselt hea osa komponendid ning on näha, et tegijad, sealhulgas stsenarist Doug Petrie kavatsesid kirjutada midagi sellist, mis kedagi külmaks ei jätaks, kuid just seda Pahad tüdrukud teeb. Millegipärast ei haara see osa mind kaasa ja olen sunnitud jääma kõrvalseisja rolli. Üllatav, kuidas sünergia printsiip siin ei kehti ja mingi asi on tervikuna väiksem kui oma osade summa.

Vaatame, mis meil Pahades tüdrukutes siis on. Esiteks jõuab muidugi Inglismaalt kohale uus Valvur, kelle nimi on Wesley (Alexis Denisof). Tema perekonnanime kirjutatakse erinevates allikates erinevalt; mulle endale meeldiks rohkem variant Wyndham-Price, aga kuna Wikipedias on teisiti, siis lepime sellega, et ametlikult on tema nimi Wesley Wyndam-Pryce. Wesley teeb Buffy (ja Angeli) tegelaskujude seas läbi tõenäoliselt kõige suurema transformatsiooni, muutudes mõmisevast Valvurist esmalt erakust deemonikütiks, pärastpoole kangelaseks ja lõpuks antikangelaseks, kuid see kõik on tulevikumuusika. Esialgu on ta värskelt lahingusse saadetud Valvur, tugev teoorias, kuid lootusetult saamatu praktikas, mis peab meile veelgi meelde tuletama, kui eluvõõras Valvurite Nõukogu tegelikult on. Pahades tüdrukutes on Wesleyl muidugi väga tänamatu roll, sest hiljuti lahti lastud Giles on kõigile palju südamelähedasem kui uus kohmakas kuju. Ühelt poolt vastandab see Gilesi ja Wesley omavahel, kuid tuletab meile samas meelde, et sarja alguse Giles meenutas tegelikult väga praegust Wesleyt, seega pole tema tegelaskuju edasine areng sugugi uskumatu.

Lisaks on meil siin päris omapärane vastane: deemon Balthazar. Võrreldes nende deemonitega, keda Buffys enamasti näeme, on ta tunduvalt kaalukam, et mitte öelda paksem; koguni niivõrd paks, et istub veetünnis ning tema keha peab pidevalt niisutama. Balthazaril on mingi kana kitkuda ka Sunnydale’i linnapeaga ja sarja kangelased saavad esmakordselt teada, et linnapea polegi lahe rahvamees, kellena end näitab, haududes hoopis mingit kurja salaplaani. Tuleviku vaates on see positiivne, sest linnapea on lahe kurjam ja figureerib edaspidi rohkem kui ühes-kahes stseenis osa kohta. Tegelikult paistab see välja juba Pahades tüdrukuteski, kus tal on senisest suurem roll.

Kõik kulmineerub mõistagi sel hetkel, kui Faith tapab eksikombel abilinnapea Allan Finchi (Jack Plotnick), kes tuli tõenäoliselt Tapjatelt abi otsima, ehkki meil jääbki lõplikult teada saamata, mida ta nii valel ajal vales kohas tegi. Kuigi Pahades tüdrukutes see veel ei selgu, ei suuda Faith juhtunust õigeid järeldusi teha ja astub lõplikult allakäiguspiraalile. Võib-olla teevad sarja autorid siinkohal vea, püüdes Buffyt ja Faithi täielikult vastandada, pole ju Buffygi inimese tapmise patust prii. Näiteks viskab ta esimese hooaja osas Kari kurja valvuri hüäänide sekka. Jah, tema näol oli tegemist halva inimesega, kes lisaks veel hüäänide võimuses, kuid ta oli ikkagi inimene. Ent sedasorti arutelu on pigem järgmise osa teema, seega nentigem vaid fakti, et headest kavatsustest hoolimata jäi Pahades tüdrukutes midagi vajaka. 8/10

Eraldi tsitaat jääb seegi kord välja toomata, mainin vaid, et linnapea planeeritud tegevuste nimekiri, mille üks punkt näeb ette “haavamatuks muutumist”, on pärl omaette. Mitmed Marki lugejad arvavad sama.

February 21st, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×13 – Ümmargune null (The Zeppo)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 13. osas peab Buffy ära hoidma järjekordse maailmalõpu. Xander jäetakse sellest lõbust ilma, mis aga ei tähenda, et tema õhtupoolik teiste omast vähem veider oleks. Pigem vastupidi.

Osa pealkirja eesti keelde ümberpanemine oli järjekordselt paras peavalu. Eestlane ehk teab, kes oli Charlie Chaplin, hädaga pooleks võib-olla sedagi, kes olid Buster Keaton või Laurel ja Hardy, kuid on palju tahta, et Marxi nimi mõnele eestlasele palju muud kui üht Karli nimelist habemikku tähendaks. Minulgi seostub vendade Marxidega ainult märksõna Pardisupp ja seegi on tühipaljas sõna, filmi ennast ei ole ma näinud. Veel vähem teavad eestlased konkreetselt, kes oli Zeppo Marx ja millega ta silma paistis. Sellepärast olin sunnitud leppima abstraktsema pealkirjaga Ümmargune null, mis tõest ehk väga kaugel polegi.

Ümmargune null on osa, millele tahaks väga kümme punkti panna, sest see on üks väheseid otseselt huumorile rõhuvaid Buffy osi, mis teeb seda sundimatult, liigse pingutuseta. Tahaks, aga ei saa, sest Xanderi kaaslasteks on zombid, keda kümmekond osa tagasi alles nägime. Zombid on esiteks üsna igavad kurjamid ja teiseks nad mulle lihtsalt ei meeldi. Igatahes on sellest väga kahju, sest kõik muu on Ümmarguses nullis täiuslik. Arvestades, et ametliku stsenaristi Dan Vebberi eelmise osa Armunute kõnd kirjutas Joss Whedon kõvasti ümber ja käesolev on viimane tema kirjutatud Buffy osa, võib kahtlustada, et siingi läks kõrvalist abi tarvis, ehkki vähem.

Loetleme need tugevad küljed siis üles: kuna Ümmargune null on Xanderi-keskne osa, siis jääb Buffy, Faithi, Angeli ja teiste kangelaslik võitlus Põrguvärava deemoniga, keda viimati nägime esimese hooaja osas Tüdruk ettekuulutusest, tahaplaanile. Buffy ja Angeli vahelised piinatud armastuse stseenid, millele Xander tunnistajaks satub, on samuti üle võlli keeratult melodramaatilised. Siinkohal on tegemist pisikese eneseirooniaga tegijate poolt, mis näitab, et toimuvat ei tasu alati 100% tõsiselt võtta. Jhe õeskond ehk deemonid, kes maailmalõpuga seoses Sunnydale’i saabuvad, on tunduvalt huvitavamad ja tugevamad vastased kui zombid. Xander hakkab ligitikkuvast tüdrukust pääsemiseks Angelit viimases hädas sõbraks pidama. Sürrealistlik kogemus, mille käigus Xander oma süütuse kaotab, kui Faith ta poolvägisi voodisse tirib ja pärast tseremoonitsemata ukse taha tõstab. Ning loomulikult viimased kümme minutit, mis tõestavad, et Xander pole ümmargune null, kuigi mõnedele võib nii tunduda.

Marki lehekülge lugedes oli seekord tore tõdeda, et vähemalt mõned kommentaatorid julgesid arktilise jänese (ametlikult võib see maakeeli ju polaarjänes olla, aga kes ütleb, et elu alati ametlik peab olema) nime kandva tegelase, kelle irratsionaalne Xanderi-viha juba ammu üle piiri on läinud, paika panna. Xander ei tee Ümmarguses nullis midagi niivõrd taunimisväärset, et teda sellepärast pimedatesse kohtadesse peaks saatma, aga osasid inimesi ei paista see takistavat teda vihkamast ja igas tema teos halba nägemast. Sellised kommentaarid moderaatorite poolt kahandavad vähemalt minu meelest lehekülje usaldusväärsust, mistõttu on hea, et see välja toodi.

Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis Ümmarguse nulli rikub ära ainult üks asi, milleks on zombid. 9/10

Xander: Mulle meeldib vaikus.

February 19th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×12 – Abitu (Helpless)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 12. osas hakkavad Buffy üleloomulikud võimed vimkasid viskama, mistõttu peab Buffy leppima mõttega, et tulevikus ei pruugi tal enda võimetest enam abi olla ja temast saab tavaline inimene.

Pärast paari pisut “kehvemat” osa andsid Vampiiritapja Buffy tegijad meile Abitu. Selle stsenarist on David Fury, kelle ainus kaastöö sarjale oli senini teise hooaja osa Kalamehed kaasstsenaristi roll. Ehkki see ei kõla just paljulubavalt, võib Abitu näol olla tegemist tugevaima Buffy osaga, vähemasti selle hetkeni, mis konkurentsi arvestades pole sugugi väike saavutus. Kui võtame näiteks teise hooaja võtmeosad (Kui ta halb oli, Kingitus, Süütus, Virgumine), siis neiski on põhjapanevaid sündmusi, segaseid suhteid, armastust, reetmist ja muud, kuid Abitu viib loo täiesti uuele tasemele.

Abitus vaatame abitult pealt, kuidas Giles, keda Buffy täielikult usaldab ja peaaegu juba isakski pidama on hakanud, selle usalduse reedab. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis tundub võrdlemisi ebausutav, et Buffy talle niivõrd kiiresti andeks annab, kui Gilesi lõpuks selgusehetk tabanud on. Teame küll juba varasemast, et Buffyl on hea süda, ent Giles tegi siiski midagi sellist, mille peale ei tohiks isegi inglid härduda, olgu tegija motiivid siis millised tahes. Giles seadis oma käitumisega ohtu Buffy elu, sest vampiirid võinuks temast kergesti võitu saada. Kogu katse pidi ju näitama, kes Valvurite Nõukogu ja Tapja vahelises suhtluses tegelikult boss on, kuid Giles pidanuks seda varem taipama. Kas hea ja kurja tunnetus hülgas ta tõesti sel hetkel nii täielikult? Marki arvustuse kommentaarides arutatakse seda teemat pikalt ja põhjalikult.

Veel üks Abitu tugevus on Buffyle väärilised vastased. See kõlab justkui tahtmatu iroonia, arvestades, et Buffy ise pole just parimas vormis, ent kuna katse pidi testima tema nutikust ja loomingulisust, siis seda ei suutnud temalt ükski süst võtta. Seega ei tasu vastaseid alahinnata. Neid on tegelikult kaks: Valvurite Nõukogu, keda siin esindab personaalselt Quentin Travers (Harris Yulin) ja hullumeelne vampiir Kralik (Jeff Kober), kelle Nõukogu Buffyga võitlemiseks Sunnydale’i kohale tõi. Ehkki Drusillagi võib mõnikord hirmuäratav välja näha, pole Kraliku hullumeelsusel seda koketeerivat alatooni, mida Drusilla puhul sageli kohtame. Vastupidi, Kraliku puhul on täiesti selge, et selle vampiiri peas pole kõik päris korras. See, kuidas teda kujutatakse, meenutab pigem Hannibal Lecterit või mõnda teist sarimõrvarit kui vampiiri. Liigne enesekindlus saab ühtlasi Kraliku allakäigu põhjuseks ja tema surm on Buffy kui sarja vaates päris leidlik.

Sellega seoses peabki ära mainima, et Abitu, eriti selle kulminatsioon hüljatud majas meenutab tunduvalt rohkem klassikalist õudusfilmi kui Buffy enamasti. Meeleolu aitavad luua nii muusika kui ka klišeede kasutamine. Hädaline blond, kes peagi elust ilma jääb, on ju just see tüüpstsenaarium, mille vastu Whedon sarja luues võitlema asus. Muusikat kasutatakse Abitus tõepoolest efektiivselt, see on agressiivne ja kaldub senistelt radadelt tugevalt kõrvale, kusjuures millegipärast kõlab see osa DVD-l märkimisväärselt valjemini kui varasemad (või on mul kõrvakuulmine veel vanas eas paremaks läinud). Kuna olen kõiki osi sama helitugevusega vaadanud ja vaatamisaeg polnud samuti kõige päevasem, siis tekkis mul tõsine mure, mida naabrid neist mütakatest arvavad. Seekord tundub õnneks, et ei arvanud midagi hullu. Umbes nii, nagu mina Abitust. 10/10

Buffy: Kui mu võimed täielikult töötaks, siis viskaksin praegu kildu.

February 17th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×11 – Piparkoogimajake (Gingerbread)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 11. osas leiab Buffy ema kahe lapse laibad, millest saab alguse suurejooneline nõiajaht (sõna otseses mõttes). Millegipärast ei teki aga kellelgi küsimust, kes need lapsed olid ja miks sugulased neist puudust ei tunne.

Suurte ja murranguliste sündmuste järel on vahelduseks tore, kui tegijad pakuvad meile osa, milles üldine süžeeliin suurt rolli ei mängi ja tegemist on üle hulga aja taas nädala koletisega. Piparkoogimajake pärineb suuresti Jane Espensoni sulest ja toob meie ette klassikalise loo uues kuues. Tänapäeva lapsed loevad vähem raamatuid kui vanasti, ent muinasjuttu, mille peategelased Hans ja Grete eksivad metsa ning jõuavad lõpuks mõistatusliku, ent magusa maja manu, teavad vist küll enam-vähem kõik. Kahjuks elab selles majakeses kuri nõiamoor, kes peab plaani lapsed ära süüa, aga lõpp hea, kõik hea. Sadu aastaid hiljem on samad lapsed tagasi, et uutele nõiamooridele kätte maksta, nagu iga 50 aasta järel. Selles mõttes on pealkirja eestikeelne vaste Piparkoogimajake võib-olla liiga avameelne, kuna osas endas jääb nende identiteet võrdlemisi kaua ähmaseks, kuid ainult piparkoogist jääb minu meelest väheseks.

Loomulikult pole Hans ja Grete päris lapsed, sest kes see ikka mitusada aastat elab, vaid deemon, kes üksnes talle teadaolevate vahenditega õhutab pingeid kommuuni liikmete vahel, kuni algabki nõiajaht. Linnapea ilmselt aimab, millega tegu, kuid otsustab mitte sekkuda. Toimuv võimaldab kusjuures tõmmata ilmseid paralleele pärismaailmaga, kuna tervet osa ilmestab suhtumine: kes pole meiega, see on meie vastu. Näiteks meenus mulle teravalt hetkel aktuaalne ACTA debatt: kui Piparkoogimajakeses saadetakse vastalised tuleriidale, siis meie riigis nimetatakse neid seemnesööjateks ja fooliummütsikandjateks. Elu jääb küll alles, kuid näpuga näidatakse ja mõnitatakse sellegipoolest. Mark leidis samuti mingi kõrvalise teema, millele ta suure osa oma ülevaatest pühendas, nii et sarjast endast rääkides sai ruum otsa. Mõnikord on need kõrvalepõiked huvitavad, aga seekord mitte eriti, just liigse pikkuse tõttu. Isiklikult oleksin eelistanud midagi põnevamat lugeda.

Arvestades, et nõiad on Piparkoogimajakeses tähtsal kohal, pole midagi imestada, et taas astub ekraanile Amy (Elizabeth Anne Allen), kelle loits läheb paraku untsu ja tema elu jätkub rotina. Willow küll püüab teda uuesti inimeseks moondada, aga sellega läheb tal ikka väga kaua. Meeldiv on seegi, et käesolev osa on humoorikam kui eelmised, sest häda ja viletsuse vahel ei tee paha pisut naerda. Mõtlesin salaorganisatsioonile MOO igaks juhuks välja ka eestikeelse vaste, sest äkki õnnestub kunagi tõlkimisega niikaugele jõuda: ONA (Okultistid ja Nõiad Ahju). Pisut lapsik võib-olla on, aga no ei tulnud praegu midagi paremat pähe. Lisaks MOO-le väärivad huumori poolelt äramärkimist veel Xanderi ja Ozi ühine päästeoperatsioon ja see, kuidas Buffy deemonile lõpu peale teeb.

Kokkuvõtteks: ehkki mitte täiuslik, on Piparkoogimajake järjekordne tugev osa. Üldse paistab terve Vampiiritapja Buffy kolmas hooaeg silma ühtlaselt kõrge taseme poolest. 9/10

Cordelia: Mitu korda sind juba oimetuks on löödud? Ühel päeval ärkad sa veel koomas.