Postmodernne Prometheus

February 16th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×10 – Heastus (Amends)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 10. osas jõuab kätte jõuluaeg ja tegelased mõlgutavad eksistentsiaalseid mõtteid, kuid vähemasti Angelit tundub mingi väline jõud suunavat halvale teele. Buffy ja tema kaaslased peavad välja selgitama, kes on asja taga, enne kui Angel midagi rumalat teeb.

Heastuse on kirjutanud ja lavastanud Joss Whedon, seega võiks eeldada, et see jätkab juba küllaltki pikka järjestikuste suurepäraste osade jada. Jätkabki, kuid kolme eelmise osaga võrreldes tundub mulle, justkui oleks miski siiski puudu. Küsimusele, mis see võiks olla, jään kahjuks vastuse võlgu. Kes teab, vahest on asi selles, et puutumatu ja võitmatu vastane, kelleks Esikurjust (First Evil) võib pidada, pole lihtsalt nii huvitav kui lihast ja luust kurjamid. Eks ole sama lugu ju ka Supermaniga, sest vähemasti minul on igav vaadata tegelaskuju, kellel on ainult üks nõrkus: krüptoniit. Sellist tegelast luues oled ennast suuresti juba nurka kirjutanud, sest võimalike lugude arv, mida rääkida saab, on ikka üsna piiratud. Smallville‘i nägemata ei kujuta ma tõesti ette, millega stsenaristid tervelt kümme hooaega vaatajate aega sisustasid.

Mitut Marki lehekülje külastajat mõjutas Heastuse puhul kõige valusamini see, et Esikurjus kehastub muuhulgas Jenny Calendariks (Robia LaMorte), kelle surma mõned esmavaatajad väga rängalt üle elasid. Ühtlasi äratas see lootuse, et võib-olla näeme Jennyt sarjas ka tulevikus, kuid kahjuks see vaid lootuseks jääbki. Robia LaMorte muutus aasta-aastalt üha usklikumaks, nii et kui teda seitsmendal hooajal taas Esikurjuse rolli paluti, ei pidanud ta enam võimalikuks teleekraanil kurjuse kehastust mängida.

Ehkki andestamine ja patukahetsus on oluline teistegi tegelaste puhul, kuulub keskne roll Heastuses Angelile. Meil avaneb jällegi võimalus kuulata David Boreanaze lahedat iiri aktsenti, millele lisanduvad sedapuhku veel tobedad vuntsid ja parukas. Tagasivaated annavad meile võimaluse paremini mõista, kui erandlik vampiir ta tegelikult oli, sest enamik neist piirdub vaid tapmisega ega tunne oma tegevusest ülemäära suurt lõbu. Küllap võib põhjusi otsida sellest, milline ta juba inimesena oli: logard, lakekrants ja naistemees. Sestap ei kuulu temas olev hing tõenäoliselt Liamile, tema inimkujule, vaid kellelegi teisele, sest on raske uskuda, et Liam oma tegusid kuigivõrd südamesse võtab, järelikult poleks ta isegi surmajärgsest elust niivõrd aldis loobuma. Hingeta Angelis on Liamit paradoksaalsel kombel tõenäoliselt tunduvalt enam kui hingega Angelis, kuid Buffy autorid ei teadnud isegi päris täpselt, kuidas vampiiriks moondatud inimese iseloom teda täpselt mõjutab, mistõttu esineb sarjas olulisi vasturääkivusi ning kogu see teema on paras puder ja kapsad.

Lisaks Angelile saab teise võimaluse Willow, kes lepib Oziga ära. Xanderil nii hästi ei lähe, aga Koputaja-Willyl jäetakse see-eest nägu üles löömata, jõulud ikkagi. Faithi ja Buffy leppimine jääb selle taha, et Buffy on sunnitud kodust lahkuma ja Angelit päästma minema, millest on kahju.

Heastuse kulminatsioon on mõistagi Sunnydale’i tabav ootamatu lumesadu, mis annab Angelile mõista, et tema püüdlused pole asjata. Paljude arvates ongi Heastuse näol tegemist telesarja Angel mitteametliku pilootosaga, kuna lumesaju manasid esile arvatavasti Angelis olulist rolli mängivad Kõrgemad Võimud (The Powers That Be). Kahjuks näeb lumi ise välja nagu vaht, mis pole kuigi üllatav, sest see ongi vaht. Buffy ja Angeli sumamine vahus kisub tähelepanu paraku pöördelistelt sündmustelt eemale. Mõistagi on Lõuna-Californias ehtsat lund raske leida, ent sellest on ikkagi kahju. 9/10

Buffy: Miski ei peleta kuumust paremini kui kaminas praksuvad halud.

February 15th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×09 – Soov (The Wish)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 9. osas on Cordelia Xanderi reetlikkusest endiselt kohutavalt löödud ja soovib vihahoos, et Buffy Summers poleks kunagi Sunnydale’i tulnud. Kahjuks ütleb ta seda kättemaksudeemon Anyankale (Emma Caulfield) ning tema soov täitubki.

Erinevalt paljudest Marki lehekülje lugejatest mulle kõikvõimalikud alternatiivdimensioonid, alternatiivajalood, “mis siis, kui…” jne enamasti ei meeldi, sest ehkki igas tõsiseltvõetavas ulmesarjas peab vähemalt üks selline osa olema, kipuvad need oma nõrkusega silma paistma. Marti Noxoni kirjutatud Soov on taas erand, kolmandat korda järjest annavad sarja tegijad meile suurepärase osa. Enamik kommentaatoreid Marki lehel nõustub siinkohal minuga, ehkki Mark ise jäi kahtlevale seisukohale. Huumorit on Noxonile omaselt küll vähe, kuid sellega teab juba arvestada ja Armunute teedega võrreldes on Soov veelgi suurem hädaorg, kui selline asi üldse võimalik saab olla.

Nagu näha, saab. Alustame kas või sellest, et Cordelia saab pärast soovi üsna ruttu aru, et Buffyga Sunnydale on hoopis parem paik: millegipärast kannab rahvas mittemidagiütlevaid riideid, koolis pole lubatud autoga käia, kuid see-eest toimub igakuine mälestusteenistus, samuti on kehtestatud komandanditund. Kuna Cordelia jääb kojuminekuga öö peale, saame peagi teada, miks: nimelt võimutsevad Sunnydale’is vampiirid, Käskijaga (Mark Metcalf) eesotsas. Muuhulgas on vampiirid ka Xander ja Willow. Kui pisut nuriseda, siis Käskija on Soovis võrdlemisi kammitsetud, esimesel hooajal mängis Metcalf ikka tunduvalt rohkem üle kui siin. Huvitav, kas tal kästi tagasi tõmmata või ei osanud Noxon lihtsalt tegelaskuju paremini ära kasutada?

Buffy sattus Sunnydale’i asemel küll Clevelandi, kus on samuti oluline vampiiride aktiivsuse sõlmpunkt, kuid Angel ja Giles on endiselt siin, lihtsalt saatus (õigemini Anyanka) määras nii, et nende teed Buffyga ei ristunud, kuigi Angel just selle eesmärgiga Sunnydale’i tuli. Angeli eesmärgist möödaniku tegusid heastada on saanud puuris istumine ja Willow’ mängukanniks olemine. Giles püüab vampiiride vastu midagi teha, kuid kuna tema abilisteks on vaid Oz, mõnevõrra üllatuslikult Larry (Larry Bagby III) ja keegi Nancy (Mariah O’Brien), siis loomulikult jääb sellest väheks.

Kui kunagi ammu, päris ülevaadete alguses küsisin, et huvitav, mitu filmi Las käia! (Bring It On) näitlejat Buffyst läbi käib, siis Eliza Dushku ilmus teatavasti välja mõned osad tagasi ning Soovis lööb külalisena pisirollis kaasa Nicole Bilderback. Ette rutates olgu öeldud, et tema ei jää viimaseks. Samuti peaks Soov olema esimene osa, milles Jonathan (Danny Strong) kaasa lööb, kuid talle ei anta ühtki repliiki. Taas Noxoni möödalaskmine?

Cordelia ise ei õpi toimunust midagi, sest esiteks saab ta ilma Buffyta võrdlemisi ruttu surma ja teiseks pööratakse reaalsus osa lõpus niimoodi tagasi, et kellelgi pole toimunust vähimatki aimu. Õige kah, sest alternatiivne reaalsus on kale: surma saavad enam-vähem kõik peale Gilesi: Buffy ise, Xander, Willow, Cordelia, Angel, Oz… Mõnede meelest on see halb, sest tegelased pidanuks toimunust õiged järeldused tegema, mitte teadmatuses viibima, kuid see ei ole osa mõte. Mõte on selles, et Buffy on teistest Tapjatest parem, sest tal on sõbrad, tervet hooaega ja kogu sarja läbiv teema. Näeme ju, milline on Faith, kes langetas otsuse üksi jätkata. Soovis näeme, mis juhtub Clevelandis karastunud, kuid sõpradeta Buffyga. Juhtub see, et Käskija võidab ja kaalukauss kaldub vampiiride poolele. Kahtlemata võib siin tuua muidki paralleele reaalse eluga, ent see pole selletagi hea maailm. Lepime lihtsalt sellega, et Buffy maailm sõprade keskel on parem. 10/10

Anyanka: Usaldav lollpea! Kuidas sa tead, et teine maailm sellest parem on? Giles: Ta lihtsalt peab olema!

February 14th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×08 – Armunute teed (Lovers Walk)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 8. osas naaseb Sunnydale’i Spike, kelle Drusilla on vahepeal maha jätnud. Sellisest sündmuste arengust muidugi löödud, suudab Spike oma tegudega pea peale pöörata kõigi teistegi suhted.

Tegelikult pidanuks see jutt valmima juba eile, kuid kuna arvuti otsustas pidurit tõmmata, siis tuli eilsed toimetused lükata tänase varna ja Markist üks päev enam maha jääda, kui algselt plaanitud. Ka Armunute teede puhul tuleks alustada pealkirjast. Läbi aegade on seda pealkirja originaalis kirjutatud mitut moodi, ülakomaga ja ülakomata, kusjuures ülakoma asukohtki pole selge. Lõpuks on vist siiski saabunud selgus, et käsikirjas ülakoma pole, mida püüdsingi eestikeelses pealkirjas nii hästi edasi anda, kui oskasin.

Armunute teed on jällegi väga hea Buffy osa. Ametlikult on osa stsenarist Dan Vebber, kuid kuna tema käsikirjas oli tähtis koht Drusillal, ent Juliet Landau ei saanud viimasel hetkel võtetel osaleda, siis pidi Joss Whedon kuuldavasti kogu stsenaariumi ühe nädalavahetusega ringi kirjutama. Tundub võrdlemisi usutav, sest Armunute teedest õhkub selget Whedoni hõngu. Põhimõtteliselt terve osa on üks suur hädaorg, sest Spike’i lahkudes on õnnetud enam-vähem kõik: Xander ja Willow jäävad oma suudlemisega lõpuks Cordeliale ja Ozile vahele, mistõttu nendevahelised suhted purunevad või nii see vähemalt esialgu näib, Cordelia kukub lisaks veel maast välja turritava terava raudora otsa ning tema elu ripub juuksekarva otsas, samuti teeb Spike Buffyle ja Angelile lõpuks selgeks, et nad ei saa kunagi olla “ainult sõbrad”. See kusjuures haakub üllatavalt hästi tänase sõbrapäeva temaatikaga, nii et vahest on ülevaate viibimine isegi hea. Faithi Armunute teedes küll pole, kuid seda paremini jõuab kohale, et ta on valinud eraldatuse tee ega pea end enam grupi liikmeks. Seega jah, paradoksaalsel moel on Spike osa lõppedes ainus, kel põhjust oma eluga rahul olla.

Armunute teedes on palju pisikesi hetki, mis üheskoos võimsa terviku moodustavad. Võtame kas või Ozi kingituse Willow’le või tasemetestide tulemused osa alguses. Buffy suurepärane tulemus tundub küll pisut uskumatu, sest seni on sari jätnud pigem mulje, et õppimine pole tema tugevam külg. Spike sõidab järjekordselt pikali Sunnydale’i sildi, täpselt nagu teise hooaja osas Visa pea, kus ta mäletatavasti (sarjas) esmakordselt linna saabus. Võitlusstseen, kus Buffy, Spike ja Angel on korraga sunnitud linnapea saadetud anonüümsetele vampiiridele vastu astuma, kuulub samuti osa tipphetkede hulka. Spike’i ja Joyce’i stseen Buffy kodus on omaette ooperist, eriti näod, mida Spike Angelile teeb, kui viimane tuppa ei pääse. Või keda ma lollitan, Armunute teed on täies mahus üks tipphetk, ehkki vaataja õrritamine Cordelia surmaga tundub liiga julm. 10/10

Oz: Mõistan täiesti, miks sa löödud oled. See oli muide minu sarkastiline hääl. Xander: Sarnanes väga su tavalise häälega. Oz: Olen seda varemgi kuulnud.

February 12th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×07 – Paljastused (Revelations)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 7. osas jõuab Sunnydale’i Faithi uus Valvur Gwendolyn Post (Serena Scott Thomas), kes hoiatab teisi Myhnegoni kinnast otsiva deemoni eest. Lisaks jõuab kätte paljastuste aeg.

Pärast Šokolaadi tantsu ja tralli algavad Sunnydale’is süngemad ajad. Tegelastevahelised head suhted muutuvad järjest hapramaks, sest ehkki Buffy suhted teistega on juba hooaja esimestest osadest olnud pingelised, hakkavad Xanderi ja Willow’ salajased lembestseenid rohkem mõjutama ka ülejäänud grupi liikmeid. Lisaks satub Xander peale Buffy ja Angeli romantilisele kohtingule, mida ta mõistagi enda teada ei jäta, mistõttu temale langeb taas Marki lehekülje lugejate viha. Tuleb tunnistada, et seekord on see viha mõneti õigustatudki, sest ta ei käitu tõesti kõige kenamini, kuigi on küsitav, kas ta teeb seda armukadedusest (kolm naist korraga on siiski pisut liig, või mis?) või ei seedi ta tõepoolest Angelit.

Teadasaamine, et Angel on elus, mõjutab kõige rängemalt Gilesi, sest temal tuli eelmisel hooajal taluda Angeli piinamist. Sellepärast on tema ka ainus, kelle reaktsiooni võib mõista, Faith ehk välja arvatud, kuna Faith ei tea Angelist peaaegu mitte midagi. Kõik ülejäänud käituvad antud olukorras kahjuks ülimalt nõmedalt ja tulevad taas lagedale põhimõtteliselt samade süüdistustega, millega Surnute paraadis. Jällegi olen sunnitud olema Buffy paadis, mida muuhulgas võib mõjutada fakt, et kurb Sarah Michelle Gellar on erakordselt armas. Armsam kui pahane Willow. Tundub, et meedial on järjekordselt õnnestunud minuga manipuleerida. Paha-paha.

Üle jääb veel Paljastuste nn suur paljastus. Selgub, et Gwendolyn Post polegi päris Valvur, vaid petis, kelm ja pahalane, kes Myhnegoni kinnast hoopis endale tahab. Minu meelest on enamasti paremad need osad, kus mingit suurt konksu ei ole ja tegevus sirgjooneline, kuid esimene Doug Petrie kirjutatud Buffy osa on selles mõttes erand. Buffy ja Faith võitlevad Paljastustes esmakordselt omavahel, kuid ette rutates võib öelda, et see ei jää viimaseks korraks. Ja kuna Angel on see, kes kinda üles otsib ja enda valdusse võtab, siis mängib temagi seekord suuremat rolli, mis on tänuväärne vaheldus piinatud näoga ühes-kahes stseenis osalemisele. Muuhulgas lööb Post Gilesi taas oimetuks, ent nüüd on tema vigastus niivõrd tõsine, et vaja läheb arstide abi. Seni on enamasti jäänud mulje, et korduvad peapõrutused ei avalda talle mingit mõju. Muidugi, kes teab, vahest oli Giles nooruses poksija.

Kõige enam mõjutab Posti reetlikkus muidugi Faithi, kes oli teda just usaldama hakanud. Just siit algab pöördumatult teekond sinna, kuhu ta hooaja lõpuks jõuab. Seda, mis juhtunuks, kui mõned tegelased oleksid antud olukorras käitunud teistmoodi ning püüdnud tema usaldust tagasi võita, ei saa me paraku iialgi teada, sest sarja tegijatel oli terve hooaja kava mõistagi ammu paigas. Faith teab vaid seda, et teiste jaoks on ta igavesti tagavara-Tapja, ta on üksi ja jääbki üksi, mistõttu on Paljastuste alguses olevat sünkroontapmist ja sõpruse algeid veelgi kurvem vaadata. 10/10

Oz: Tundub, et jäime paljust heast ilma. Xander: Sel juhul ei anna me toimunut õigesti edasi.

February 9th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×06 – Šokolaad (Band Candy)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 6. osas peavad Snyderi poolt valitud vabatahtlikud kooli orkestri toetuseks maiustusi müüma, kuid linnapea ja hr Tricki mahhinatsioonide tulemusena on neil maiustustel omamoodi mõju.

Marki lehel olevaid kommentaare lugedes jääb mulje, et Šokolaad on Vampiiritapja Buffy üks parimaid osi, sest vähemasti selleks hetkeks, kui mina nendega tutvusin, oli täpselt üks inimene tunnistanud, et temale see osa eriti peale ei lähe. Siinkohal olen jällegi sunnitud vähemusega nõustuma. Jane Espensoni kirjutajadebüüt Buffy sarjas ei ole küll nõrk, kuid minule meeldib eelmiste osadega võrreldes millegipärast vähem. Võib-olla on asi selles, et kui tegijad püüavad ennekõike huumorile rõhuda, siis tundub toimuv kuidagi pingutatud. Eelmise hooaja osa Nõiutud, nördinud ning nõutud kannatas ju samuti sama sündroomi all. Lapsikud Joyce ja Giles, eriti aga Snyder, tunduvad lihtsalt tobedad, ehkki üksikuid helgeid momente neil mõistagi on.

Sestap meeldib mulle rohkem Šokolaadi tõsisem pool, nii paljukest, kui seda on. Kui eelmises osas paistis linnapea võrdlemisi kahjutu, siis nüüd näeme, et tegemist on siiski tõsise vastasega, kes ei löö millegi ees risti ette, kaasates oma eesmärkide saavutamisse ka hr Tricki. Viimase väljamõeldud plaan laste röövimiseks haiglast, et need deemonile sööta, tundub siiski liiga keeruline, arvestades, et sama asja oleks saanud saavutada tunduvalt lihtsamini ja suurema õnnestumistõenäosusega. Pluss on mõistagi, et tänu sellele kohtame taas Ethan Rayne’i (Robin Sachs), kelle tegelaskuju jääb teistega võrreldes paraku jälle vaeslapse ossa. Ethan Rayne kui karakter vääriks tõepoolest enam tähelepanu, kuid kahjuks jääbki ta suuresti kasutamata võimaluseks. Ent tema mannetud katsed põgeneda toovad siiski muige näole ning on tõenäoliselt ühed Šokolaadi naljakamad kohad, vähemasti minu jaoks.

Üks mõjusamaid arenguid, mille tagajärgi näeme hiljemgi, on kahtlemata Joyce’i ja Gilesi sündsusetu käitumine politseiauto kapotil, mis Buffy eest esialgu varjatuks jääb, ehkki selleni viiv on võrdlemisi piinlik. Samas kannatab Šokolaad selgesti Faithi puudumise tõttu, kuid võib-olla on siinkohal õigus ühel Marki lehe lugejal, kelle arvates oleks Faithi ja “teismelise” Gilesi viibimine üksteise läheduses olnud liiga riskantne. Mitmed teised, nagu näiteks Angel, vilksatavad samuti vaid korraks ekraanilt läbi, sedagi ilmselt sellepärast, et algustiitrites figureerimise eest mitte ilmaasjata makstud saada. Seega jah, üht-teist oleks saanud paremini teha. 7/10

Linnapea: See ei läinud küll nii, nagu plaanisin. Trick: Milles probleem? Üks deemon vähem, kellele andamit maksta. Enda arvates tegin teile teene. Linnapea: Küllap vist. Mina sinu asemel oleksin tulevikus nende teenetega ettevaatlikum.

February 8th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×05 – Vilistlaste ball (Homecoming)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 5. osas lööb tegelaste vahele kiilu Buffy ja Cordelia otsus samaaegselt ballikuningannaks kandideerida. Hr Trick jällegi on leidnud uue meelelahutusliku mooduse, kuidas tappa kaks Tapjat ühe hoobiga.

Vilistlaste ball on osa, mille jooksul juhtub väga palju, mõnede jaoks võib-olla liigagi palju, nagu Marki arvustuse kommentaaride põhjal järeldada võib. Minu meelest on David Greenwalt samas jällegi kirjutanud täiusliku osa. Isegi Scott Hope (Fab Filippo), kelle põhiline eesmärk on Buffy nõmedal kombel maha jätta, tundub esimest ja viimast korda huvitav. Samuti näeme esmakordselt Sunnydale’i linnapead Richard Wilkins III (Harry Groener), keda mõned tegelased varem millegipärast võrdlemisi hirmunult maininud on. Selle osa põhjal jääb üsna selgusetuks, miks inimesed teda kardavad. Üksnes haiglaslik puhtusearmastus ei tohiks sellist reaktsiooni ju põhjustada, ehkki on selge, et temas peitub rohkem, kui meile praegu näidatakse.

Vilistlaste ball kombineerib osavalt uued ja varem nähtud, kuid vahepeal kuhugi kadunud tegelased, lisaks linnapeale näeme esmakordselt ka tema abi Allan Finchi (Jack Plotnick), kes etendab kolmanda hooaja sündmustes olulise katalüsaatori rolli. Tagasi tulevad juba mainitud hr Trick (K. Todd Freeman), aga ka Pahades munades nähtud vampiir Lyle Gorch (Jeremy Ratchford), Ozi bändi laulja Devon (Jason Hall) ja Jonathan (Danny Strong), kellel sageli repliik või paar varuks olnud. Mõned päevad tagasi meie seast lahkunud Ian Abercrombie mängib tegelast, keda me küll rohkem ei näe, ent kes jääb sellegipoolest meelde.

Parim osa Vilistlaste ballist hõlmab muidugi Buffy ja Cordelia vahelist suhtlust, millele, tõsi küll, on pühendatud lõviosa ajast. Sõprade plaan nad oma probleemide selgeks rääkimise ajaks kahekesi limusiini jätta evib mõistagi ootamatuid tagajärgi, vastasel juhul poleks tegu ju Buffyga, kuid võimaldab ühtlasi heita pilgu Cordelia peokuninganna fassaadi taha. Näeme, et tegelikult on tema karakter tunduvalt mitmeplaanilisem kui enesekeskne nõiaella, kellena teda üldjuhul püütakse kujutada. Ehkki üksikuid helgeid hetki on tal olnud varemgi, saab ilmselt just Vilistlaste ballist alguse tema tõeline transformatsioon selleks inimeseks, keda hiljem näeme sõsarsarjas Angel. Ja see, kuidas ta spaatli abil koletisi püüab tappa, on lihtsalt armas. 10/10

Trick: Konkurents on imeline asi. See sunnib meid võitlema. See sunnib meid midagi saavutama. Mõnikord sunnib see meid tapma. Igaüks ihkab võita. Olgu ta siis inimene, vampiir… või kes iganes sina ka poleks, vennas. Sul on peas mingid veidrad moodustised, mida ma elu seeski pole näinud. Kulak: Mina olen Kulak Miquot’ klannist. Trick: Kas pole tore?

February 7th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×04 – Kaunitar ja koletised (Beauty And The Beasts)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 4. osas mõrvab keegi taas elajalikult linnakese elanikke. Kas süüdi on Oz, kes täiskuu ajal võib-olla kogemata ula peale pääses, vastselt põrgust pääsenud Angel või hoopis keegi kolmas?

Marti Noxoni kirjutatud Kaunitar ja koletised on suures plaanis võrdlemisi mittemidagiütlev osa. Esiteks teame me võrdlemisi kindlalt, et tapmistes ei ole süüdi Oz, sest sama kahtlus on korra varem juba olnud ja selle osa puhul on teostus üsna sarnane. Teiseks tundub algusest peale ebausutav, et tapmiste taga on Angel, sest seegi kahtlus on varem läbi käinud ja hingega Angel meile teadaolevalt inimesi ei puutu. Järelikult jääb üle vaid keegi kolmas ning väga mugavalt on potentsiaalsed kahtlusalused Buffy värske sõbra Scott Hope’i (Fab Filippo) tuttavad. Ühesõnaga, Kaunitar ja koletised tundub pisut liiga osavalt konstrueeritud, justkui oleks ta mõnest stsenaariumide kirjutamise õpikust maha viksitud.

Seesama konstrueerituse teema tõstatab ka küsimuse, mis esimese asjana nii minul kui paljudel Marki lehekülje külastajatel pähe kerkis: kuidas täpselt omandas Angel, kes põrgust naastes õieti rääkidagi ei oska, esimese asjana püksid ja jalavarjud? Ma saan muidugi aru, et tegijate vaatevinklist on liig teda riist ripakil ringi lippamas näidata, kuid asja kaine mõistusega võttes pole see lihtsalt loogiline. Muidugi võib seda vaadata kui tegijate katset Angeli suhtes kahtlust äratada, vihjates, et vahest pole kõik nii, nagu pealtnäha paistab, kuid olen sügavalt veendunud, et sellist mõttekäiku nad küll ei järginud.

Liigset konstrueeritust näitab veel seegi, et Kaunitar ja koletised nii algab kui ka lõpeb Jack Londoni Ürgse kutse tsiteerimisega, kuid sellest hoolimata võib märgata teatud traagelniite. Näiteks Faithile ei anta võimalust silma paista, ehkki ta on siin osas olemas, samuti on Scott Hope sama mõttetu tegelane kui eelmises osas, kuid lõppkokkuvõttes jääb peale siiski positiivne noot, pealegi on Kaunitar ja koletised Noxoni mõistes võrdlemisi humoorikas. Kes teab, võib-olla on siin Whedoni enda käsi mängus… 8/10

Giles: Võime paluda Faithil teda valvata. Oz: Nüüd panete siis Tapja mind valvama. Tore, et te üle ei pinguta.

February 6th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×03 – Faith, Hope, Trick (Faith, Hope & Trick)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 3. osas saabub Sunnydale’i järjekordne Tapja. Kuid ta ei tule üksi, temaga koos tulevad linna raske mineviku taak ja mõned vampiirid. Lisaks kaas-Tapja kantseldamisele peab Buffy jõudma selgusele oma armuelu osas.

Seekord tuleb alustada pealkirjast. Selle osa pealkirja on suhteliselt võimatu normaalselt eesti keelde tõlkida, sest ehkki see viitab ühelt poolt klassikalisele vormelile usk, lootus, armastus, on ühtlasi tegemist tegelaste nimedega. Jah, Faith, Hope, Trick on esimene kord, mil teleekraani kaunistasid klassikalised sõnad Eliza Dushku as Faith. Tuleb tunnistada, et kunagi ei saanud ma Dushku fenomenist hästi aru ning ta jättis mind suhteliselt külmaks, aga järk-järgult oleme omavahel oluliselt südamelähedasemaks saanud. Oli tema pilt ju aastaid isegi minu tööarvuti taustapildiks. Minu USA-maal käigu ajal, mis langes juhtumisi WGA streigiga ühele ajale, oleks avanenud võrdlemisi hea võimalus teda ka oma silmaga näha, kuid Claire Danes jäi sedapuhku peale, nii ongi Dushku elusuuruses kahjuks seniajani nägemata. Kahtlemata on olemas Dushkust oluliselt andekamaid näitlejaid, nagu Nukumajake (Dollhouse) veenvalt tõestab, kuid Faithi karakter mängib just tema tugevuste peale ja sellesse rolli sobib ta justkui valatult. Ekraaniväliselt jätab Dushku aga ühe mõistlikuma kuulsuse mulje. Vanasti arvasin sama ka Kristen Belli kohta, kuid tema tõmbas oma laisklooma videoga nüüd endale natuke vett peale. Aga see selleks.

Teised pealkirjas välja toodud tegelased on Scott Hope (Fab Filippo), Buffy potentsiaalne kavaler, ja hr Trick (K. Todd Freeman), üks linna saabunud vampiiridest. Scott Hope’i häda on see, et ta tundub kohutavalt igav, mistõttu ei suuda ma leida ühtki head põhjendust, miks Buffy peaks tahtma temaga suhelda. Pärast Angelit tundub igati loogiline vaadata pisut teist tüüpi meeste poole, kuid miks valida täiesti silmatorkamatu meeskodanik, kellega ei paista ka vähimatki keemiat olevat? See on kahtlemata üks igaveseks vastuseta jäävaid elu suuri mõistatusi. Hr Trick on esmapilgul igivana vampiiri Kakistose (Jeremy Roberts) käsilane, kuid erinevalt viimasest suudab tema lõputiitriteni vastu pidada. Samuti on ta sel hetkel üks väheseid mittevalge rassi esindajaid Vampiiritapja Buffys, mida David Greenwalti käsikiri peab vajalikuks eraldi ära märkida.

Tegelikult on Faith, Hope, Trick olulistest sündmustest tulvil, ära tasuks märkida näiteks: Snyder on ülimalt vastumeelselt sunnitud Buffy kooli tagasi võtma, Giles suudab (pettuse abil) Buffy käest välja meelitada, et ta oli sunnitud tapma hinge tagasi saanud Angeli, mitte hingetu vampiiri, Faith suudab mineviku deemonitest (ajutiselt) üle saada jne. Ah jaa, ja just siis, kui tundub, et Buffy on elus uue lehekülje keeranud, kukub Angel taevast Sunnydale’i tagasi. Hüvasti, mõttetud unenäod, mis leiavad aset ainult sellepärast, et David Boreanaz on algustiitrites, ja tere tulemast, tegelik elu. 9/10

Marki lehekülje kommentaatorites tekitas järjekordselt paksu pahameelt, kuidas Xander Faithi jõllitas, mis on tuleviku sündmusi arvestades (näha muuhulgas ülaltoodud videos) mõistagi pisut irooniline.

Faith: Kas pole veider, et pärast tapatööd oled iga kord näljane ja kiimas? Buffy: Mõnikord… söön pärast tapmist ühe rasvavaba jogurti.

February 3rd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×02 – Surnute paraad (Dead Man’s Party)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 2. osas avastab Buffy pärast Sunnydale’i tagasitulekut, et kõik polegi üks suur lust ja lillepidu. Snyder keeldub teda kooli tagasi lubamast ning ema ja sõbrad on tema peale ärajooksmise pärast pahased…

Surnute paraadi on väga ebamugav vaadata, kuna peaaegu kõik tegelased käituvad siin osas nagu suur jobukari. Stsenarist Marti Noxoni kavatsus oli ilmselt mõista anda, et igaüks, ka Tapja, peab oma tegude eest vastutama ja teiste ülesanne on seda talle meelde tuletada, ent paraku jätavad nad seda tehes pigem vinguviiulite mulje. Keegi isegi ei küsi, miks Buffy niimoodi käitus, vaid püüavad teda ignoreerida ja hiljem õiendavad senikaua, kuni Buffyl on nutt kurgus. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma ei seedi, kui keegi ülekohtuselt nutma pannakse, aga selles olukorras olen kindlalt Buffy poolel. Võtame või selle, kuidas õhtust sööma kutsutud Buffy sõbrad leiavad, et sellisel puhul on kõige õigem korraldada tema juures pidu bändi ja mitmekümne külalisega, keda Buffy isegi ei tunne. Päris labrakaks seda vist nimetada ei saa, sest suurem osa tegelasi pole veel sellises eas, et neil oleks õigus USA-s alkoholi tarbida, pealegi on Buffy ema siiski kodus.

Teiste käitumist arvestades polegi midagi imestada, et Buffy ei näe ühel hetkel muud võimalust, kui uuesti asju pakkima tormata. Pärast seda läheb avalikuks arveteklaarimiseks, mille käigus Willow käitub nõmedalt, Xander käitub väga nõmedalt, Buffy ema käitub võrdlemisi nõmedalt, Cordelia… ei käitugi nii nõmedalt, Oz samuti mitte, ehkki käitus varem nõmedalt, ja Giles… tundub terve osa jooksul ainus, kellel on tõeliselt hea meel Buffyt kodus näha. Ehkki vahest päästab teda see, et ta ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Mina soovitaksin sarja tegelastel küll peeglisse vaadata, enne kui teist kividega surnuks loopima hakata, kusjuures Marki lehel kommentaare lugedes pole ma ainus, kes niimoodi arvab.

Lisaks on Surnute paraadis veel ka salapärane Nigeeriast toodud mask ja mõned zombid, aga need jäävad tahaplaanile. Kuidagimoodi õnnestub Markil ning mitmetel kommenteerijatel selles järjekordselt rassismitonti näha ja mõistuse hääled surutakse pigem maha, millest ma tõesti aru ei saa. Kas eksootilisest asukohast pärit kuri mask või muu ese on ulmesarjadele omane? Tõepoolest. Kas see on rassistlik? Ei ole, sest inimesed kardavad ikkagi rohkem seda, mida nad vähem tunnevad. Pealegi, Kohtunik oli samuti kuri ning tema ei tulnud Aafrikast. Selline igal pool rassismi nägemine tuletab pigem meelde loo poisist, kes külarahvast hunti minema ajama kutsus.

Tsiteeritavat materjali on Surnute paraadis samuti vähevõitu ja minu meelest on parim koht hoopis see, kuidas Buffy pärast ema sõbranna (Nancy Lenehan) küllatulekut meeleheitlikult Ema? hüüab, mida sõnadega väga hästi edasi anda ei saa. Sellepärast tänase postituse lõpus tavapärast tsitaati polegi. 7/10

February 2nd, 2012

Vampiiritapja Buffy – 3×01 – Anne (Anne)

Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja avaosas on Buffy Sunnydale’i tolmu jalgadelt pühkinud ja veedab nüüd aega Los Angeleses. Sõbrad, teadmata, kus ta täpselt viibib, püüavad vampiiridega toime tulla nii hästi, kui suudavad. See tähendab, mitte eriti hästi.

Vägagi vajalik puhkepäev on seljataga ja jätkame nüüd uue hooga. Anne on teise hooaja avaosaga temaatiliselt väga sarnane, aga lootusetuse tunne tundub veelgi tugevam kui aasta tagasi. Samas, kuna nende osade puhul on olemas otsene võrdlusmoment, siis tuleb tunnistada, et Anne jääb võrdluses pisut alla. Joss Whedoni käsikiri tundub liialt keskenduvat Buffy sõprade tegemistele, mis on mõeldud küll süngust hajutama, kuid nende ekraanil olemise ajal tabasin end tihti mõttelt, et Buffy läbielamisi oleks tunduvalt põnevam jälgida.

Õnneks on suur osa tegevusest siiski Buffyle pühendatud. Vahepeal on tema elust saanud üks suur hädaorg: ta töötab ettekandjana ja püüab kogu hingest unustada, kes ta tegelikult on. Seda niikaua, kuni tema ellu saabub Lily, vana nimega Chanterelle (Julia Lee), kes paneb ta uuesti endasse uskuma. Kuna nii tegelased kui kommentaatorid Marki lehel ja mujalgi toovad pidevalt välja, et chanterelle on üks seen, siis uurisin täna esmakordselt, mis seen see selline on. Tuleb välja, et see on üks meie lemmikuid, tavaline kukeseen. Lily juurde tagasi tulles avaldas Julia Lee Whedonile ilmselt piisavalt muljet, et talle Anne‘i jaoks tunduvalt suurem roll kirjutada. Osa suurim saavutus ongi küllap see, et tänu Buffyle avastab Anne, vana nimega Lily, milline jõud temas päriselt peitub. Võtke õppust, siit tuleb Hollywoodi moraal nr 5: Ka üks on võitlusväljal sõdur.

Anne‘i põhilist antagonisti mängib Carlos Jacott, üks nendest, kes on sooritanud Joss Whedoni hat-trick‘i: näidelnud nii Vampiiritapja Buffys, Angelis kui Fireflys, kusjuures huvitava kokkusattumusena mängib ta kõigis kolmes positiivse tegelase maski taha peituvat “paha meest”. Nukumajake (Dollhouse) lööb selle statistika muidugi pisut sassi, sest seal ta ei osalenud. Anne‘i tõeline tugevus peitubki selles, mis toimub siis, kui Jacotti tegelaskuju Ken endalt nii otseses kui ülekantud tähenduses maski rebib. Põrgusse minek annab nii Buffyle kui Sarah Michelle Gellarile võimaluse särada ja seda nad ka teevad. Tuleb tunnistada, et algustiitritessegi jõudnud kirvega (loodan, et see ikka on kirves?) hero shot meeldib mulle vähem kui esimeste hooaegade oma, kuid osa kontekstis on ta päris lööv. Sellele lisandub mõistagi (praegu veel) Lily eneseleidmine kriitilises situatsioonis.

Teise hooajaga tõestas Buffy tootjate silmis oma elujõulisust, mistõttu olid tegijate võimalused kolmandal hooajal tervikuna juba oluliselt suuremad. Esiteks hakati 16 mm filmilindi asemel kasutama 35 mm linti ja pildi kvaliteet paranes oluliselt. Telerist vaadates ei ole see võib-olla nii märgatav, kuid arvutis paistab esimeste hooaegade müra DVD-del väga silma. Lisaks olen paaril korral maininud, kuidas suur osa märulist toimub nii pimedas, et peaaegu mitte midagi pole näha. See probleem on samuti enam-vähem lahendatud. Paremad on ka eriefektid ning Nerf Herder mängis uuesti sisse sarja tunnusmeloodia, mis on küll viimistletum kui eelmine, kuid minule isiklikult meeldib millegipärast vähem. Ma ei oska seda täpselt selgitada, kuid midagi tundub selle juures valesti olevat. Siin tuleb mängu ka üks anomaalia: olen kindel, et mõnel pool on juba sellel osal algustiitrite saateks uus muusika, näiteks viitas sellele ka Mark, kuid sellel DVD-l, mida praegu vaatasin, on kahel esimesel osal vana versioon, nagu veel vähemalt ühel Marki lehekülje kommentaatorilgi.

Buffy sõprade kohta veel niipalju, et Ozi katse vampiiri vaiaga visata on tõeliselt suurepärane. Ah jaa, ja Anne on muuhulgas Buffy teine eesnimi. 9/10

Deemon: Kes sa oled? Buffy: Mina olen Buffy, vampiiritapja. Ja sina?