Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja avaosas on Buffy Sunnydale’i tolmu jalgadelt pühkinud ja veedab nüüd aega Los Angeleses. Sõbrad, teadmata, kus ta täpselt viibib, püüavad vampiiridega toime tulla nii hästi, kui suudavad. See tähendab, mitte eriti hästi.

Vägagi vajalik puhkepäev on seljataga ja jätkame nüüd uue hooga. Anne on teise hooaja avaosaga temaatiliselt väga sarnane, aga lootusetuse tunne tundub veelgi tugevam kui aasta tagasi. Samas, kuna nende osade puhul on olemas otsene võrdlusmoment, siis tuleb tunnistada, et Anne jääb võrdluses pisut alla. Joss Whedoni käsikiri tundub liialt keskenduvat Buffy sõprade tegemistele, mis on mõeldud küll süngust hajutama, kuid nende ekraanil olemise ajal tabasin end tihti mõttelt, et Buffy läbielamisi oleks tunduvalt põnevam jälgida.

Õnneks on suur osa tegevusest siiski Buffyle pühendatud. Vahepeal on tema elust saanud üks suur hädaorg: ta töötab ettekandjana ja püüab kogu hingest unustada, kes ta tegelikult on. Seda niikaua, kuni tema ellu saabub Lily, vana nimega Chanterelle (Julia Lee), kes paneb ta uuesti endasse uskuma. Kuna nii tegelased kui kommentaatorid Marki lehel ja mujalgi toovad pidevalt välja, et chanterelle on üks seen, siis uurisin täna esmakordselt, mis seen see selline on. Tuleb välja, et see on üks meie lemmikuid, tavaline kukeseen. Lily juurde tagasi tulles avaldas Julia Lee Whedonile ilmselt piisavalt muljet, et talle Anne‘i jaoks tunduvalt suurem roll kirjutada. Osa suurim saavutus ongi küllap see, et tänu Buffyle avastab Anne, vana nimega Lily, milline jõud temas päriselt peitub. Võtke õppust, siit tuleb Hollywoodi moraal nr 5: Ka üks on võitlusväljal sõdur.

Anne‘i põhilist antagonisti mängib Carlos Jacott, üks nendest, kes on sooritanud Joss Whedoni hat-trick‘i: näidelnud nii Vampiiritapja Buffys, Angelis kui Fireflys, kusjuures huvitava kokkusattumusena mängib ta kõigis kolmes positiivse tegelase maski taha peituvat “paha meest”. Nukumajake (Dollhouse) lööb selle statistika muidugi pisut sassi, sest seal ta ei osalenud. Anne‘i tõeline tugevus peitubki selles, mis toimub siis, kui Jacotti tegelaskuju Ken endalt nii otseses kui ülekantud tähenduses maski rebib. Põrgusse minek annab nii Buffyle kui Sarah Michelle Gellarile võimaluse särada ja seda nad ka teevad. Tuleb tunnistada, et algustiitritessegi jõudnud kirvega (loodan, et see ikka on kirves?) hero shot meeldib mulle vähem kui esimeste hooaegade oma, kuid osa kontekstis on ta päris lööv. Sellele lisandub mõistagi (praegu veel) Lily eneseleidmine kriitilises situatsioonis.

Teise hooajaga tõestas Buffy tootjate silmis oma elujõulisust, mistõttu olid tegijate võimalused kolmandal hooajal tervikuna juba oluliselt suuremad. Esiteks hakati 16 mm filmilindi asemel kasutama 35 mm linti ja pildi kvaliteet paranes oluliselt. Telerist vaadates ei ole see võib-olla nii märgatav, kuid arvutis paistab esimeste hooaegade müra DVD-del väga silma. Lisaks olen paaril korral maininud, kuidas suur osa märulist toimub nii pimedas, et peaaegu mitte midagi pole näha. See probleem on samuti enam-vähem lahendatud. Paremad on ka eriefektid ning Nerf Herder mängis uuesti sisse sarja tunnusmeloodia, mis on küll viimistletum kui eelmine, kuid minule isiklikult meeldib millegipärast vähem. Ma ei oska seda täpselt selgitada, kuid midagi tundub selle juures valesti olevat. Siin tuleb mängu ka üks anomaalia: olen kindel, et mõnel pool on juba sellel osal algustiitrite saateks uus muusika, näiteks viitas sellele ka Mark, kuid sellel DVD-l, mida praegu vaatasin, on kahel esimesel osal vana versioon, nagu veel vähemalt ühel Marki lehekülje kommentaatorilgi.

Buffy sõprade kohta veel niipalju, et Ozi katse vampiiri vaiaga visata on tõeliselt suurepärane. Ah jaa, ja Anne on muuhulgas Buffy teine eesnimi. 9/10

Deemon: Kes sa oled? Buffy: Mina olen Buffy, vampiiritapja. Ja sina?