Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 11. osas leiab Buffy ema kahe lapse laibad, millest saab alguse suurejooneline nõiajaht (sõna otseses mõttes). Millegipärast ei teki aga kellelgi küsimust, kes need lapsed olid ja miks sugulased neist puudust ei tunne.

Suurte ja murranguliste sündmuste järel on vahelduseks tore, kui tegijad pakuvad meile osa, milles üldine süžeeliin suurt rolli ei mängi ja tegemist on üle hulga aja taas nädala koletisega. Piparkoogimajake pärineb suuresti Jane Espensoni sulest ja toob meie ette klassikalise loo uues kuues. Tänapäeva lapsed loevad vähem raamatuid kui vanasti, ent muinasjuttu, mille peategelased Hans ja Grete eksivad metsa ning jõuavad lõpuks mõistatusliku, ent magusa maja manu, teavad vist küll enam-vähem kõik. Kahjuks elab selles majakeses kuri nõiamoor, kes peab plaani lapsed ära süüa, aga lõpp hea, kõik hea. Sadu aastaid hiljem on samad lapsed tagasi, et uutele nõiamooridele kätte maksta, nagu iga 50 aasta järel. Selles mõttes on pealkirja eestikeelne vaste Piparkoogimajake võib-olla liiga avameelne, kuna osas endas jääb nende identiteet võrdlemisi kaua ähmaseks, kuid ainult piparkoogist jääb minu meelest väheseks.

Loomulikult pole Hans ja Grete päris lapsed, sest kes see ikka mitusada aastat elab, vaid deemon, kes üksnes talle teadaolevate vahenditega õhutab pingeid kommuuni liikmete vahel, kuni algabki nõiajaht. Linnapea ilmselt aimab, millega tegu, kuid otsustab mitte sekkuda. Toimuv võimaldab kusjuures tõmmata ilmseid paralleele pärismaailmaga, kuna tervet osa ilmestab suhtumine: kes pole meiega, see on meie vastu. Näiteks meenus mulle teravalt hetkel aktuaalne ACTA debatt: kui Piparkoogimajakeses saadetakse vastalised tuleriidale, siis meie riigis nimetatakse neid seemnesööjateks ja fooliummütsikandjateks. Elu jääb küll alles, kuid näpuga näidatakse ja mõnitatakse sellegipoolest. Mark leidis samuti mingi kõrvalise teema, millele ta suure osa oma ülevaatest pühendas, nii et sarjast endast rääkides sai ruum otsa. Mõnikord on need kõrvalepõiked huvitavad, aga seekord mitte eriti, just liigse pikkuse tõttu. Isiklikult oleksin eelistanud midagi põnevamat lugeda.

Arvestades, et nõiad on Piparkoogimajakeses tähtsal kohal, pole midagi imestada, et taas astub ekraanile Amy (Elizabeth Anne Allen), kelle loits läheb paraku untsu ja tema elu jätkub rotina. Willow küll püüab teda uuesti inimeseks moondada, aga sellega läheb tal ikka väga kaua. Meeldiv on seegi, et käesolev osa on humoorikam kui eelmised, sest häda ja viletsuse vahel ei tee paha pisut naerda. Mõtlesin salaorganisatsioonile MOO igaks juhuks välja ka eestikeelse vaste, sest äkki õnnestub kunagi tõlkimisega niikaugele jõuda: ONA (Okultistid ja Nõiad Ahju). Pisut lapsik võib-olla on, aga no ei tulnud praegu midagi paremat pähe. Lisaks MOO-le väärivad huumori poolelt äramärkimist veel Xanderi ja Ozi ühine päästeoperatsioon ja see, kuidas Buffy deemonile lõpu peale teeb.

Kokkuvõtteks: ehkki mitte täiuslik, on Piparkoogimajake järjekordne tugev osa. Üldse paistab terve Vampiiritapja Buffy kolmas hooaeg silma ühtlaselt kõrge taseme poolest. 9/10

Cordelia: Mitu korda sind juba oimetuks on löödud? Ühel päeval ärkad sa veel koomas.