Vampiiritapja Buffy kolmanda hooaja 12. osas hakkavad Buffy üleloomulikud võimed vimkasid viskama, mistõttu peab Buffy leppima mõttega, et tulevikus ei pruugi tal enda võimetest enam abi olla ja temast saab tavaline inimene.

Pärast paari pisut “kehvemat” osa andsid Vampiiritapja Buffy tegijad meile Abitu. Selle stsenarist on David Fury, kelle ainus kaastöö sarjale oli senini teise hooaja osa Kalamehed kaasstsenaristi roll. Ehkki see ei kõla just paljulubavalt, võib Abitu näol olla tegemist tugevaima Buffy osaga, vähemasti selle hetkeni, mis konkurentsi arvestades pole sugugi väike saavutus. Kui võtame näiteks teise hooaja võtmeosad (Kui ta halb oli, Kingitus, Süütus, Virgumine), siis neiski on põhjapanevaid sündmusi, segaseid suhteid, armastust, reetmist ja muud, kuid Abitu viib loo täiesti uuele tasemele.

Abitus vaatame abitult pealt, kuidas Giles, keda Buffy täielikult usaldab ja peaaegu juba isakski pidama on hakanud, selle usalduse reedab. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis tundub võrdlemisi ebausutav, et Buffy talle niivõrd kiiresti andeks annab, kui Gilesi lõpuks selgusehetk tabanud on. Teame küll juba varasemast, et Buffyl on hea süda, ent Giles tegi siiski midagi sellist, mille peale ei tohiks isegi inglid härduda, olgu tegija motiivid siis millised tahes. Giles seadis oma käitumisega ohtu Buffy elu, sest vampiirid võinuks temast kergesti võitu saada. Kogu katse pidi ju näitama, kes Valvurite Nõukogu ja Tapja vahelises suhtluses tegelikult boss on, kuid Giles pidanuks seda varem taipama. Kas hea ja kurja tunnetus hülgas ta tõesti sel hetkel nii täielikult? Marki arvustuse kommentaarides arutatakse seda teemat pikalt ja põhjalikult.

Veel üks Abitu tugevus on Buffyle väärilised vastased. See kõlab justkui tahtmatu iroonia, arvestades, et Buffy ise pole just parimas vormis, ent kuna katse pidi testima tema nutikust ja loomingulisust, siis seda ei suutnud temalt ükski süst võtta. Seega ei tasu vastaseid alahinnata. Neid on tegelikult kaks: Valvurite Nõukogu, keda siin esindab personaalselt Quentin Travers (Harris Yulin) ja hullumeelne vampiir Kralik (Jeff Kober), kelle Nõukogu Buffyga võitlemiseks Sunnydale’i kohale tõi. Ehkki Drusillagi võib mõnikord hirmuäratav välja näha, pole Kraliku hullumeelsusel seda koketeerivat alatooni, mida Drusilla puhul sageli kohtame. Vastupidi, Kraliku puhul on täiesti selge, et selle vampiiri peas pole kõik päris korras. See, kuidas teda kujutatakse, meenutab pigem Hannibal Lecterit või mõnda teist sarimõrvarit kui vampiiri. Liigne enesekindlus saab ühtlasi Kraliku allakäigu põhjuseks ja tema surm on Buffy kui sarja vaates päris leidlik.

Sellega seoses peabki ära mainima, et Abitu, eriti selle kulminatsioon hüljatud majas meenutab tunduvalt rohkem klassikalist õudusfilmi kui Buffy enamasti. Meeleolu aitavad luua nii muusika kui ka klišeede kasutamine. Hädaline blond, kes peagi elust ilma jääb, on ju just see tüüpstsenaarium, mille vastu Whedon sarja luues võitlema asus. Muusikat kasutatakse Abitus tõepoolest efektiivselt, see on agressiivne ja kaldub senistelt radadelt tugevalt kõrvale, kusjuures millegipärast kõlab see osa DVD-l märkimisväärselt valjemini kui varasemad (või on mul kõrvakuulmine veel vanas eas paremaks läinud). Kuna olen kõiki osi sama helitugevusega vaadanud ja vaatamisaeg polnud samuti kõige päevasem, siis tekkis mul tõsine mure, mida naabrid neist mütakatest arvavad. Seekord tundub õnneks, et ei arvanud midagi hullu. Umbes nii, nagu mina Abitust. 10/10

Buffy: Kui mu võimed täielikult töötaks, siis viskaksin praegu kildu.